Vana hea unustamatu lauluaeg on nüüd käes, algab uuniku. Tere, mina olen Urmo Aava ja te kuulate uunikumi. Ralli surmahaava on puust ja punaseks ette tehtud näide sihikindlusest tahtejõust ja eesmärgile pühendumisest. Kui väga tahta, on peaaegu kõik võimalik ralli maailma eliiti. WRC klassi teel olev võidusõitja on tasakaalukas, rahulik ja kalkuleerib. Rallispordis on need väga vajalikud omadused. Vana laulu meelde tuletades paljastub aga Urmo sisemine kirg ja edasiviiv pinge. Tema valik on siin. See huvitav vana lugu on pistoda laul ja see on filmist viimne reliikvia kuidagi huvitavalt meelde jäänud, lapsena filmi päris palju vaadatud, tegev ja filmiga, et seda kannatab isegi täna vaadata ja ütleksid minu jaoks üks parimaid filme eesti filmidest võib-olla, miks nii eredalt meelde on jäänud, et selles filmis on päris ägedaid võitlus, teene ja armud seened, mis selle aja kohta võib-olla oli tavapäratu? Ütleme ainult selliseid laule kuulaks, lähedased vaadatakse, et ma vähe imelik, eks ole, aga üldiselt kuulan kõike ja üritan uusi asju otsida enda. Aga mul nii sellist kindlat lemmikut ei ole. Autosõidu ajal ei tohi nagu muusika väga segada, et peab selline hea tapeet lava seal autosõidu jaoks ja kodus midagi sellist tõsisemat erilisi lemmikuid ei ole ja, ja ka seda ei ole mingisugust muusikat ei kannataks, oleneb tujust, sobib klassikalisest muusikast, kuni mingi puugini välja. Eesti filmiklassikasse kuuluv viimne reliikvia valmis 1969. filmi muusika autoriks on Uno ja Tõnu Naissoo. Sõnad kirjutas Paul-Eerik Rummo. Filmi Kuut, pala nende seas ka pistada. Laulu kutsute esitama koolipoiss Peeter Tooma, kes ei osanud toona aimatagi, et salve saada. Puhas kuld. No eks ta on noh, niimoodi selge tekstiga mõnevõrra aeglasem, romantiline ja igatsus rändava vaba mehe ja talle on peidus mitte ainult meeste naiste vabadus, vabadus ümberringi, silmal lasta käia ja mitte kuuletuda igasugustele kokku lepitud ja pealesurutud tõdedele, nii et, et see on selle taga väga äratuntavalt on ka kantrivesterni muus maailmas analoog ei, peaaegu et viisi olemas, Need on samuti üsna hea elu, nii et võib-olla see muusikaline vastuvõtt on vähe olnud, et toda lihtne laulda, seltskonnas laulda, ma mõtlen, seda on siin ja seal lauldud seltskondi ka ja kui film välja tuli, pärast seda oli ka mitmelgi korral enesel kehv tunne, et see oli film oli niivõrd populaarne, et eriti tuimem ja ükskõik eestlane ju läheb mööda, tunneb küll näopidi ära ja siis ta ütleb tere või muigab natukene soosivalt, aga need, kes olid ikka kõvasti napsu võtma tulnud, need ikka kukkusid katsetama ja lärmama tänavas oli tollal päris piinlik, et noh, et ühest küljest noh, niisugused, aga isamaalised ja võimsad laulud ja sammast.