Seekordse saatekülaline on usuteaduste doktor Toomas Paul ja oma esinemise pealkirjaks on ta pannud evolutsioon kui Browni liikumine. Mis peitub selle pealkirja taga, see peaks selguma lähema poole tunni jooksul. Meie maailmapilt on nagu mosaiikpannoo koosneb kildudest. Aga me tahaksime, et need killud kokku hakkavad ning mingi pildi annavad, et nad ei oleks lihtsalt hunnik klotse, vaid neist kujuneks lõpuks midagi mõttekat. Jah, maailm on diskreetne, kuid meie tajume teda pidevana. Me kogeme korda nagu kinos. Linal vahelduvad aeglaselt paarkümmend korda sekundis. Kvantmaailma jaoks on see kohutavalt pikk aeg. Staatilised pildid, meie silmad aga näevad objektid edasiliikumist. Sama lugu on ka televiisoris. Silmad, õigemini küll aju, paneb tuhandetest täppidest kokku kaunid vaated. Maailmapilt on niisiis otseses või ülekantud mõttes meie pilt maailmast. See, millisena meie, seda näeme, mõni vaatab kaugemale ning tema pildil on rohkem asju. Mõni piirdub oma igapäevaseks eluks tarvilisega. Aga nii või teisiti, meil on asjast elust maailmast mingi pilt. Ameerika kirjanik ja kunstnik Henry Miller on öelnud, et segadus on sõna, mille oleme leiutanud meile arusaamatu korra tähistamiseks. Kindlasti võib see nii olla, aga samuti võib-olla ka vastupidi. Et kord on mõiste, mille oleme leiutanud meile talumatuna näiva segaduse varjamiseks. Või nagu prantsuse kirjanik anatool France talle omasel iroonilisel kombel nendib. Juhus on jumala pseudonüüm, kui ta ei taha ise alla kirjutada. Nii või teisiti, paljudel inimestel on tunne, et ümberringi toimuv kipub meil vähemalt vahetevahel üle pea kasvama. Värvid väitlevad nagu diskol. Muutunud nii ebaülevaatlikuks ning ettearvamatuks, et tunneme end üha sagedamini juhuse mängu kannina. Kaks kolmandikku lääneeurooplastest kardab, et järgmine põlvkond elab veel ebakindlamaks maailmas kui tänane. Aga meie aju ei jäta selguse jahtimist, sest mälu juhindub korrapära asustest. Mõtleme näiteks sellisele asjale nagu numbrite meelespidamine. Kuni me ei tuvasta juhuslikus numbrite jadas süsteemi, tuleb meil kogu rida pähe õppida. See on vaevarikas ja tõenäosus vigu teha on suur. Seepärast ongi mistahes ebaülevaatlikud olukorrad meie jaoks nii talumatud. Mida vähem tähendust me neis abastame, seda rohkem valvsust ning salvestamisruumi mälus nende töötlemiseks vajame. Liiga palju ja liiga keerukat reaalsust ei suuda inimene taluda. Segasevõitu maailmas ülevaate säilitamiseks püüame oma vaatlusi reeglitesse. Sugugi mitte igasugune info ei ole ühesuguse kvaliteediga ja reegel on rohkem väärt kui andmete segapuder. Pealegi see ei võta ajus mitte ainult oluliselt vähem salvestamisruumi vaid lubab ka ennustusi teha. Paraku, mis osas on elu üsna meeleheitlik võitlus korra saavutamise eest heitke kas või pilkuma kirjutuslauale ka siis, kui kõik asjad on just äsja pedantset korda seatud. Võib kihla vedada, et paari päeva pärast valitseb seal jälle tavapärane segapuder mis peitub selle näiliselt pidurdamatu kaose pealetungi taga. On see loodusseadus või väljendub selles pelgalt inimese teadmatus tulevikust. Sellistele asjadele mõeldes kogeme kõigepealt, et mõisteid ja kaos saab kasutada alles siis, kui me vaatleme kogumeid, mis koosnevad paljudest osakestest. Sokipaar ei saa olla segi sahtlitest sokke seevastu võib seda küll. Kuid veel olulisem on, et mingit korda ja korras, kust saab tuvastada ainult kõrgemalseisvast perspektiivist vaatleja. Käsikirjalehe jaoks laual on need mõisted mõtetud paberilehel on ükskõik, kas ta lebab uhkes üksinduses või kahe tühja kohvitassi vahel või on sattunud ajaleheväljalõigete virna ja aga mitte minul. Alles siis, kui keegi suudab luua mõttelisi seoseid oma kirjutuslaual leiduvate objektide vahel või seda seal valitsevas kaoses tulutult teha püüab võib ta rääkida korrast ja korratusest. Sokisahtlid ja kirjutuslaud said jutuks võetud vaid näidetena. Küsimuste küsimus, millest ma täna tahaksin rääkida, on, kas universumis valitseb piimselt kord või on see fiktsioon ning tegelikult on kõik sama kaootiline sekeldamine nagu gaasimolekulide Browni liikumine. Kas elul ja teadvusel ning seega ka inimesel on mõte ja eesmärk või on see ullikeste luul? Kumbki uskumus ei ole katsetega värifitseeritav, vastuse saaks anda vaid metatasandil asuv vaatleja. Kõige enam, mida ise sees olles saab sõnastada, on. Kui maailmal on tähendus, peab see asuma väljaspool maailma. 18. sajandi prantsuse matemaatik, füüsik ja filosoof pläs Pascal tunnistas kui ma mõtlen oma üürikese elu eale, mille neelab endasse eelnev ja järgnev igavik. Väikesele ruumile, mille ma täidan ja mida ma näen, pealegi kaduvat lõputute ning ääretut ruumide sügavusse mida mina ei tunne. Ja mis ei tunne mind. Siis haarab mind hirm. Ja ma imestan, miks ma olen just siin ja mitte mujal sest pole mingit põhjust, miks just siin ja mitte mujal. Miks just nüüd ja mitte siis, kes on pannud mu siia, kelle käsul ja kelle käe läbi on minule määratud see koht ja see aeg? Nende lõputute ruumide igavene vaikus kohutab mind. Maailm on vahepeal meeletult avardunud, veel 1919. aastal tunti üht ainust galaktikat meie oma. Kõik muu, mis ilmus teleskoobi vaatevälja, arvati olevat kas mingi linnude objekt või kauge gaasi pahmakas. Alles astrofüüsik Edwin Hablil tõestas, et universum koosneb hulgast üksteisest sõltumatutest, galaktikatest, aruniversumitest. Tänapäeval hindavad astronoomid galaktikat Arvu nähtavas universumis umbes 140-le miljardile. 140 miljardit on käsitamatult suur arv. Ent hämmastust selle üle ei ole. Proportsionaalselt kasvanud. Ei saagi, sest kujutlusvõime ütleb üles. Kuid küsimus, kuidas inimene siia sattus ja miks talle teadvus sugenes jääb kummitama. Mida hiiglasliku mon universum? Seda kummalisem on mõelda, et meie oleme mõistusega olendit ja sellest aru saame kuidas see on võimalik. Miks me oleme planeedil maa ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Need küsimused ei ole kuhugi kadunud ja vist ei saagi kaduda, kui nad ükskord on kerkinud. Viimaste aastakümnete jooksul on need vaevanud eriti kosmoloogia. Millised on eeldused, et universumis saaks tekkida ja eksisteerida elu? Üks võimalikest vastustest kasutab mõistet antroopsus printsiip ehk tõlgitud inimsusepõhisus. Antroopsus printsiip on tees, mille kohaselt maailm on niisugune, et seal saaks eksisteerida inimene sest muidu ei oleks inimesel võimalik seda vaadelda ega kirjeldada. Väljendit kasutas esimesena 1973. aastal Austraalia füüsikateoreetik Brandon Carter. Kes seda defineeris nii see, mille vaatlemist me saame oodata ta peab olema piiratud tingimustega mis on tarvilikud meie kui vaatlejate kohaloluks. Antropsus printsiipi võib tõlgendada mitut viisi. Tugev modifikatsioon annab optimistliku vastuse. Universumi evolutsiooni seaduspärasused on sellised, et arenemise teatud etapil peavad tekkima hominiidid. Nõukogude akadeemik Gustav Naan, kes oli hariduselt kosmoloog, kinnitas 1979. aastal et loodusel aega ja materjali külluses, siis võib sellest sagimisest Kazja saada ja saabki, kui teil käepärast võtta 24 keemilise elemendi aatomid ja katsetamiseks 4,6 miljardit aastat. Nani arvates kõiksus kubiseb kosmotaridest, kellega võiks raadiokontakti otsida. Seda ongi otsitud tulnukatega. Kohtumise võimaluse vastu tunneb avalikkus tänini suurt huvi mida kütavad üles ka ulmeromaanid, ulmefilmid ning millel parasiteerib ufoloogiam. Sest see on rahustav vastus. Möllama maa peal nagu tahad, kui siin biosfäär kokku kukub, katki midagi, elu ja mõistust jagub metagalaktikas liiaga. Aga see ei ole rahuldav vastus neile, keda jäi kiusama küsimus. Kas inimese ilmumine kosmilisel areenile on ikka universumi kui ise organiseeruva süsteemi evolutsiooni paratamatu tulemus. Või pigem uskumatu vedamine ehk puhas juhus. Briti astronoom ja astrofüüsik Martin Riis on näidanud, et kui universumi seaduspärasused ja füüsikalised põhikonstandinud vähimalgi määral erinesid praegustest oleksid universumi omadused kardinaalselt teistsugused. Ja üheski teist tüüpi universumis ei oleks kohta ei elule ka inimesel. Seda kordset olukord arvestab nõndanimetatud nõrk antroopsus printsiip, mis rõhutab, et kuigi meie unive versumon elu tekkeks soodne koht On homo sapiens, ei teki ikkagi erakordne nähtus. Bioloogilise evolutsiooni stohhastiline iseloomu tõttu on tõenäosus kaduvväike, et erinevates kosmilistes tingimustes võiks arengusuund olla täpselt ühesugune ja viia inimesesarnast mõistusega olendite tekkeni. Kui heita kiirpilk elu arengule mujal, võib näha, oleme inimestena loomarühm mis oleks 15 miljonit aastat tagasi peaaegu väljasurnud konkurentsis paremini üles ehitatud ahvidega. Me oleme primaadid, imetajate rühm, mis oleks 45 miljonit aastat gaasi peaaegu väljasurnud konkurentsis paremini üles ehitatud närilistega. Me oleme sünabsiidsed, neljajalgsed, roomajate rühm, mis oleks 200 miljoni eest peaaegu väljasurnud konkurentsis paremini üles ehitatud kiiruimsete kaladega. Me oleme Kiilik loomad, hõimkond, mis jäi 500 miljonit aastat tagasi kambriumi ajastul üle noatera ellu konkurentsis üliedukate lülijalgsete ka. Me oleme olnud ökoloogiliselt edukad kõigi tõenäosust kiuste. Enamiku nüüdisaja teadlaste meelest ei ole niisiis alust väita, et inimese teke on raudselt ette määratud kogu eelnõu evolutsiooni poolt. Ühel või teisel põhjusel oleks homo sapiens vahetu ellas liik võinud välja surra jätmata meile šanssi. Teadvuse tekkimine on unikaalne nähtus. Umbes 200000 aasta eest tekkinud rottide alamliik homo sapiens sapiens saavutas võime, mis pole teistel liikidel kuigi arenenud aju frontaal sagaratega seotud episoodiline mälu areng jõudis tasemele mis võimaldab ajataju ning subjektiivseid ajarändeid. Kanadas töötav eesti neuroteadlane Endel Tulving, kes nähtuse avastas, nimetas selle Kroneszteesiaks väites, et selle võimeta poleks võimalik inimkultuur sellisel kujul, nagu ta on tekkinud. Inimene on tähendusi andev loom. See kaasneb Ta võimega abstraheerida. Biosemiootik Kalevi kull rõhutab tõika et inimene on keelevõimega elusolend keelevõimega, see tähendab suuteline kasutama süntaktilisi märke, moodustama ja mõistma, lauseid võimeline kõike kombineerima. Kumbagi ei antroopsus, printsiibi nõrka ega tugevat versiooni ei saa verifitseerida. Valik nende vahel jääb otsustuse, see tähendab tunde meelevalda. Mingi hüpoteesi statistilise kontrolli meetod ei välista iseenesest, mis tahes sündmuse juhuslikku toimumist toimub ka väikese tõenäosusega juhuslike, see tähendab seletust, mittevajavaid sündmusi, näiteks võidud, loteriil. Võidud, loteriil on hea näide, sest peab olema keegi, kes toda juhuslikku tulemust võiduks peab. Aga mis alusel ja mis õigusega? Darwinit ei huvitanud elu tekkimise problemaatika, sest tema meelest tsiteerin pärinevad tõenäoliselt kõik elusolendid, kes meie planeedil kunagi elanud mingist ürgses algvormist, kuhu kunagi elu sisse puhuti. Et varieerumine on võimalik liigi piires, selles ei kahelnud keegi ka 19. sajandil Inglismaal korraldati esimene koertenäitus niukaslis liikide tekkimise ilmumisaastal 1859. Iga selline näitus ja tänapäeval on üksnes USA-s aastas üle 11000 koertenäituse on nagu kõigile vaatamiseks välja pandud liigisisese aretustöö paraad. Tollal tõusis tüli sellest, kas Liisi piirid on fikseeritud jäädavalt või toimub ka uute liikide teke. Uute liikide tekkimine tähendaks pidevat edasi, see tähendab kõrgemale arenemist. Darwin sõnastas oma seisukoha, tsiteerin taas. Kuna kõik elusorganismid on nende organismide otsesed järeltulijad, kes elasid maa juba ammu enne siluri ajastut. Võime olla kindlad, et põlvkondade edasi rühki ahel pole Taagi katkenud. Ja et ükski katastroof Pole hävitanud kogu maa elustikku. Järelikult võime mõningase kindlusega vaadata tulevikku ja oodata, et see saab olema turvaline ja sama üürike ja kuna looduslik valik keskendub üksnes heade omaduste välja sorteerimisele, jätkub vaimset ja kehalist, Andide progressi marss täiuslikkuse suunas. Niisiis läbi verise võitluse näljahädade ja surma On areenil astunud kõrgemad loomad ning nende seas ka ülevaimolend, keda loodus eales on suutnud viljastada. Eks ole, väga teoreetiline ja uhke. Paraku erinevalt tarbimist on enamik nüüdisaja tarviniste seda meelt, et evolutsioonil ei olegi tippu. Ja sellist asja nagu evolutsiooni progress ei ole olemas. Looduslik valik on pelgalt protsess, mille kaudu eluvormid muutuvad, et kohastuda nende võimalustega, mida pakub keskkond ja teised eluvormid. Sest probleemiks on ja jääb. Kus on selline pooletu vahekohtunik, kes metatasandil langetaks õiglase otsuse, milline elusolend oma arengus on kõrgemale jõudnud. Temale kelle või mille suhtes? Vaatleme näiteks kiili ja kärbest. Kõik, mida kiilid lennul korda saadavate iga kunst lenduri kadedaks, kiilid võivad õhus seisma jääda ning otsekohe jälle tippkiiruse saavutada, et kuni 40 kilomeetrise tunnikiirusega kõige järsemalt kurvi võtta. Neli tiiba, mis neid manöövreid võimaldavad, on tõelised meistriteosed. 13 tillukest lihast kummalgi küljel on ette nähtud selleks, et seada tiibu peaaegu kõigisse mõeldavatesse asenditesse. Iga löögiga pööravad nad tiibu, tekivad tillukesed õhukeerised. Need tagavad nõnda optimaalse tõusu jõued kiilid suudavad kanda koormust, mis on kolm korda nende kehakaalust. Raskeim. Konstruktsiooni omakaal osas ei suuda ükski insener kiile ületada. Tiivad moodustavad napilt sajand andliku kiili lennukaalust. Tühiseimadki detaili kiili kehas ei ole jäetud juhuse hooleks. Tiivad tasaselt vaid siksakmustrilised lõõtspilli lõõtsa moodi volditud mis annab neile vähese materjali kulu juures suurasitkuse torukestest sõrestik tugevdab kandepinda, toimib aga samaaegselt ka vere Soonestikuna kohati rippuvat keset sõlmekesed vastukaalud, mis hoiavad ära disbalanssi sattumise. Kandesõrestik on kaetud peente plaanidega, mis valguse käes sillerdavad. Et õietolm nende külge kinni ei hakkaks ja õhuvoolud ei häiriks Vannad kaetud mustust tõrjuva vahaga. Organismi iga kiud on trimmitud kond selle lennusaavutusele sest peaaegu kõik oma asjad ajabki korda õhus kuus jalga on transformeerunud püügi korviks ning varustatud vaadega, et saak põgenema ei pääseks. Esijalgadest on lisaks sellele välja kasvanud omamoodi klaasipuhasti, millega kiil pühib oma hiigelsuuri liit silmi. Ja kogu oma täiuslikkuse juures kuuluvad iilid esimeste loomade hulka, kes õhku tõusid. Nad lendasid ringi juba enne dinosauruste aega. Fossiilileiud näitavad, et kiili kehaehitus ei ole viimased 330 miljonit taastat suurt muutunud. Ilmselt polnud võimalik disaini enam nimetamisväärselt täiustada. Loomad muutusid ainult väiksemaks, sest sauruste vahel tiirutasid ringi kuni meetrise tiibade siruulatusega kiilid. Ja nüüd kärbes. Kärbes on Kiiliga võrreldes üsna kohmakas olend. Ta lendab vähem vilkalt ning mitte pooltki nii kiiresti. Sellele vaatamata peab kärbes minutis viis korda sagedamini tiibu liigutama. Kiili konstruktsioon paneb teda olukorda, kus ta peab iga ühtama neljast tiivast lihastega ükshaaval juhtima ja igas suunas seadistama kärp. Seal on kõigest kaks tiiba, mis ei ole otseselt neid liikumapanevate lihastega ühendatud. Ja kui ta tahab lendu tõusta, peab ta liigutama oma seljaplaati. Eks ole, võiks arvata, et kärbes on olnud kiili vähem küps eelkäija evolutsiooni prototüüp aga tegelik järjekord on vastupidine. Kiilid on tänase päevani ehituselt sarnased esimeste lendavate putukatega. Kärbsed on arenenud 100 miljonit aastat hiljem ühisest tänapäeva Kiilidega sarnavast eelkäijast jah, koledaks, kuid äärmiselt edukaks olendiks. Kärbsekujunemise teel on kiilikonstruktsiooni printsiip koos tema suurepärase lennuvõimega kaduma läinud. Evolutsiooniline areng on tipust noh, vähemalt inimese meelest tipust, kuhu oli juba jõutud allapoole liikunud seest aga loonud hulga putukaliike kärbsed, sääsed ja koid ja nõnda edasi mis on palju kohanemisvõimelisemad. Nii et tänapäeval on iga teine putukas kahe diivaline. Viimased Kiilitsee vastu elutsevad ääremaadel vähestel veel betoneerimata jõe kallastele. Kui emake loodusajaks sihikindlalt taga parimat lahendust oleks putukate areng pidanud Kiiliga lõppema. Kuidas on sellist imelooma nagu kiil võimalik veel täiustada? Ja nii järeldavadki tänapäeva tarvinistid, et Darwin eksis? Looduslik valik ei keskendu üksnes heade omaduste väljaserteerimisele. Ei ole nii, et ellu jäävad ainult kõige paremini. Aga siit kerkib sünge küsimus meie endi kohta, kas inimene on looduse kroon või on ta pigem parasiit? Kes seda ütleb ja mille põhjal? Inimese enda vastused kipuvad olema kole erapoolikud? Segasevõitu tegelikkuses ülevaate säilitamiseks püüab inimene oma vaatlusi reeglitesse valada. Et ellu jääda, sorteerib söödavad ja söödamatut seened ja nõnda edasi. Ta teeb seda enese seisukohalt lähtudes antropomorfselt. Küsigem näiteks, milline on narkootikumi valem. Sellist ainet nagu narkootikum ei ole ju olemas. On terve hulk keemilisi ühendeid, mis annavad kaifi ja selle ainult inimesele. Nikotiin tapab hobuse. Või siis kas inimese tekkega maakera laiamisega on kord kasvanud. Taas on teoreetilise arutlemise asemel kasulikum võtta vaatluse alla konkreetne näide. Meie inimsilmade jaoks on lokkav viljapõld ilus vaadata. Nagu armastatud laulusalmgi ütleb. Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub kõrge kuusik, kohab mäenõlvakul. Et ei oleks liiga palju segavaid emotsioone. Vaadakem siis viljapõlde distantsilt. Lõuna-Austraaliat kattis kunagi ääris eukalüpti de okkaline võsa. Võsa tuli toimeni põua kui ka tema lehtedest toituvate hiid kängurutega. Mõne ruutmeetri suurusel alal kasvas sadu taimeliike. Pingeline olelusvõitlus tähendas seda, et iga põõsa või roht taime jaoks oli oma kitsas ökonišš ning et kõik koos tarbisid, et ära selle, mis päikesel mullal ja vihmal oli pakkuda. Osa olid kõrget, osa madalad. Ühtede taimede juured tungisid sügavale, teistel hargnesid nad pinna lähedal laiali. Nüüd on selle asemel suur põld kus kasvab väike osa maailma 500-st miljonist nisutaimest. Nisu on ökoloogilise tegelikkuse eest kaitstud. Ta kasvab pool aastat ja laseb enamiku päikeseenergiast raisku, kui seda püstiste kõrte vahelt läbi läheb. Talvel on põllud üle ujutatud ning suvel kuivad ja näljas sest kõik taime juured on alati ühel ja samal sügavusel. Aeg-ajalt hävitavad kahjurid kogu saagi. Äris eukalüpti taga on paindlik, ta hiilib mahajäetud põldudele tagasi. Kultuurne nisu seevastu ei ole võimeline ilma inimese abita oma elukeskkonda tagasi minema. Kas selline metsiku looduse asendamine monokultuuriga on maakera Florasse korr, raha lisamine või hoopis korr kahandamine? Aga miks peaks selline metafüüsikasse kalduv küsimus üldse inimest muretsema panema, kes on seadnud looduse Vardjaks inimese? Võib-olla on õigus prantsuse füüsikul Kowalski, et meie planeeti valitseb hoopis rohi. Kasutab inimesi nagu oma orje nisu ja riisi-na, külvame teda väljadele, kus varem kõrgusid metsad. Me hoolitseme tema, see tähendab tema geenide elu võimaluste eest ning võitlema usinasti tema vaenlastega. Niisiis, rohttaimed taltsutasid inimese ning õpetasid ta maaviljelus harrastama. Täiesti usutav teooria. Inimene ei suuda taluda juhuslikustega korratust, ta otse peab loomama mõttes kujutluses korra. Liiga palju ja liiga keerukat reaalsust ei suudame taluda. Ja nii olemegi jõudnud ringiga tagasi korr ja korratuse küsimuse juurde. Tõeliselt rasked küsimused on, kas elu ja teadvuse tekkimine on loteriivõit või paratamatus kas universumil on mõtteing eesmärk või ei ole. 1965. aasta Nobeli füsioloogiapreemia laureaat prantslane rakkuma loo vaatleb oma teoses juhus ja paratamatus, elu ainukordsus läbi molekulaarbioloogia paradigma ja tõdeb, et tsiteerin. Lõpuks teab inimene, et ta on üksinda osa võtmatu universumi lõpmatuse ees, kuhu ta juhuslikult on sattunud. Ei tema saatusega kohustused ole kusagile kirja pandud. Ta teab nüüd, et ta on kui mustlane universumi ääremaadel, mis on kurt tema muusika ja ükskõikne tema lootuse, valu ja kurjuse suhtes. Ja Me peame leppima sellega, et teadusel ei ole võimalik avastada ei kõiksuselega elule mingit mõtetega sihti. Kuni kehtib Köödeli teoreem, on seesama lootusetu ettevõtmine nagu parun Münchauseni katse end juukseidpidi soost välja sikutada. Meil tuleb leppida sellega, et geenid ei parane ka täiustu kasutamise läbi. Vaat lihtsalt antakse muutumatuna edasi. Välja arvatud harvad juhuslikud vead. Edu ei tooda häid geene. Vastupidi, head geenid toovad kaasa edukuse ja mitte miski, millega indiviid ise oma elu jooksul hakkama saab, ei mõjuta kuidagiviisi tema geeni geenide sebimine ehk evolutsiooniks nimetatu on niisama korrapärane või korratu maitse asi. Kui Browni liikumine. Möödunud pühapäeval oli ETV saatesarjas ajalik ja ajatu kõneks teema, kas ajalool on eesmärk? Veider, et nii saatejuht kui ka saatekülaline, kirikuloo professor jõudsid tulemusele, et inimajaloos ei ole mingit eesmärki, et paleoloog Teeaa unistas võimatut, et kõik on läinud ja läheb nii nagu läheb. Aga kõik ei ole seda meelt. Teadvuse mõistuse kroonist ees ja muude selliste oletatavasti ainult inimesele omaste võimete tekke tingis vajadus saavutada edu olelusvõitluses. Hea küll. Aga kui need võimed, kordan olemas, kipuvad nad hälbe maha oma otseste kohustuste täitmisel. Ja hakkame otsima olemise mõtet. Ja kui ei ole enam väliseid vaenlasi ega toidumuret ning ei ole võimalik komforti kuigivõrd kasvatada hakkab vaevama eksistentsi tähenduse probleem. Ukraina päritolu Ameerika bioloogi deodosiustab Franski sõnadega. Inimloomuse suurimaks saavutuseks on tema võime otsida mitte üksnes iseenda, vaid ka kõiksuse tähendust. Hispaania esseist ja filosoof Mik välde, õuna muuno sõnastab. Maailm on teaduse jaoks või täpsemalt see jaoks see otstarbekujutlus või pigem tunne, kui kujutlus, see Teleoloogiline tunne tekib üksnes seal, kus on olemas teadvus. Teadvuslikus ja eesmärgipärasus on sisuliselt üks ja see sama. Kui kärbes jalutab mööda õlimaali, siis oleks palju tahta tema käest, et ja sealt muud otsiks, kui ainult söödavat. Isegi kui eemalt vaatab seda maali, ei saa see talle mingit esteetilist elamust anda, selleks on vaja inimese teadvust. Ja võib-olla on meie lootus selles, et kõigele oma praegusele tarkusele ja teadmistele vaatamata me oleme ikkagi siin maakera pinnal nagu kärbsed õlimaalil. Ja sellepärast ei ole sugugi rumal, vaid pigemini just arukas mõelda nendele võimalustele, mis jäävad meie käeulatusest kaugemale. Ülehomme on jõululaupäev. Jõulude Kuulutus on, et logos ning karneerunud, et maailma mõistus on sündinud inimeseks. Et kaosest võib kasvada kord. Et inimene võib oma poolikusest jõuda kaugemale. Ja nõnda tahaksin soovida teile kõigile julgust uskuda sellesse, mis näib olevat võimatu uskuda mõttesse, et see mõte saaks ka meie elu osaks. Kuuldud saates kõneles usuteaduse doktor Toomas Paul, mina olen saate toimetaja Martin piiranud ja meenutan, et me kordame seda saadet öösel algusega kell üks ja saade on järelkuulatav ka internetis.