Minu ees on täpse ja tabava pealkirjaga kogumik. Monumentaalne konflikt on pealkiri ja selle on koostanud kaks inimest Pille Petersoo ja Marek Tamm. Marek Tamm on praegu stuudios sellest raamatust rääkimas. Aga enne kui me läheme selle raamatu juurde, te olete korduvalt rõhutanud, Ta monumendid on saanud Eesti jooksvas päevapoliitikas ja ka pikemas perspektiivis väga tähtsa rolli tähtsam kui eestlastel ta võiks olla, kuna meie identiteet tugineb pigem suulisel kas siis sõnal muusikal rahvalaulul, kas või rahvariietel. Aga monumendid ei ole meid rahule jätnud rahvusradikaal Jüri Liim on saanud jälle monumentide ka tähelepanu endale. Kas oligi tema eesmärk, mis teie mulje on arvates monumendid muutunud selliseks punaseks rätikuks Eesti ühiskonnas, mida erinevad äärmusrühmad püüavad ära kasutada? Ja minu meelest tegelikult see monumendi konflikt, mis on Eesti ühiskond iseloomustanud viimased viis, kuus aastat on ennekõike selliste radikaalide loome ehk teisisõnu ma arvan, et enamikul Eesti ühiskonnast ei lähe monumendid sedavõrd korda aga nende radikaalidele õnnestub tekitada ühiskonnas piisavalt asjata piisavalt tähelepanu ja selle lõksu püüda ka see nii-öelda neutraalne enamus, vaikiv enamus, vaikiv enamus ja seetõttu noh, ma ei ütleks võib-olla isegi, et monumentide moes üleüldse aga monumentidele viimastel aastatel rakendatud sellise sisepoliitilise võitluse teenistusse erinevate radikaalsete rühmade enese kehtestamiseks, teenistusse, häälte püüdmise ja nii edasi ja selles mõttes osakese monument ütleb monumendi konflikt, nende lõikesümptom, millestki muust monumente pigem vahend või selline mugav võimalus endale tähelepanu tõmmata, ennast kuidagi kehtestada ja nii edasi. Aga nüüd see konkreetne juhtum ka siin tekib ka küsimused, et me saame näha, kui isadus võimekas on eesti rikk. Tegelikult Jüri Liim tegutseb puhtalt provokatiivsel eesmärgil, vähemalt minu tõlgendus on selline ja ta lihtsalt soovib tõmmata endale oma üritusele tähelepanu nüüd, kuidas Eesti riiki reageerib, minu arvates mõistlik oleks reageerida võimalikult ükskõikselt. Aga mingit seadust on rikutud, seadust on rikutud, olekski rangelt seadust järgida, loobudes igasugustes poliitilistes kommentaaridesse, tõlgendustest lihtsalt käsitleda seda tavalise jäätise vargusena. Aga nüüd te praegu on võib-olla sobiv küsida, eks ole, kõik me räägime nendest aprillirahutustest kaupluste rüüstamisest ja vargustest ja sissemurdmisest ja nii, aga kas on tehtud ka mingit kokkuvõtet, et kui suur osa nendest, no ütleme siis siiski venekeelsetest inimestest, kes Tõnismäele kogunesid, kui suur osa nendest Läks kaasa rahutustega, kas seda on tehtud, mingid minu teada sellist analüüsi tehtud ei ole, eks seda väga raske teha, sest et rahutuste käigus on mingisugust sotsioloogilist küsitlust läbi ma mõtlen seda nii silma järgi, need, kes aga igal juhul, mis on välja tulnud, mis minu arust väga oluline teadmine. See polnud suured venekeelne seltskond, kes laamidesse lõhkus, seal oli päris palju eestikeelseid radikaale. Ja seetõttu noh, see venekeelse elanikkonna selline kriminaliseerimine, et venelased laastasid ja eestlased olid rahulikud, kodus on kindlasti lihtsustav, eksitav ja tõsiasi, et üle maailma toimub rahutusi tänavateks Pariisis. See alati meelitab ligi erinevaid niukseid, radikaalseid rühmi ja sageli näiteks Euroopasse. Probleem ongi, et ei saa enam korraldada rahumeelset manifesti, rahumeelsed väljaastumist, sellepärast sellega liituvad kohe mingid professionaalsed lõhkujad. Ma arvan, ka Tallinnas juhtus otsapidi seesama ja seda statistika kõneles, ma ei tea, kas see vastab tõele, aga et kuritegevuseks Lasnamäel langes sellel oluliselt, mis viitabki sellele, et lihtsalt needsamad kurikaelad, kes lõhuvad muidu kusagil mujal, kogunesid sinna Tõnismäele või kesklinna. Nii et pigem ma arvan, ei tuleks, ise võid ikka lahus hoida seda konkreetset pronkssõdurivastast väljaastumist ja seda järgnevat laamendamist, need ei olnud päris identsed seltskonnad, kes tegutsesid. Kui nüüd mälu mind ei peta, siis oli vist Mihhail Lotman, kes esitas niisuguse mõtte, et rüüstamistest võttis osa ka niisuguseid inimesi kellele ütleme siis tund, aga enne sündmuste algust oleks öeldud, et sa tunni aja pärast hakkad lõhkuma ja laamendama siis see inimene oleks puurinud sõrmega meelekohta. Aga ta läks massipsühhoosi ka kaasa, kuna teised läksid eest. Sellised kollektiivsed väljaastumised sageli alluvad sellisele hulkade loogikale või sellisele massipsühholoogia loogika reeglitele, et inimesed lihtsalt saavad jõudu sellest kollektiivsest energiast ja hiljem võsa imestavad, mis juhtus. Nii et jällegi mind näiteks tõesti riivasse, kuidas juba loetud tunnid pärast neid rahutusi kogu meie poliitiline liit kirjeldas toimunut ainult sellises kriminaliseerimise demoniseerimise võtmes et just andmata aru, et sellises olukorras paljud meist oleks võinud samamoodi käituda. Et see on pisut teistsugune sündmus, kui, kui meil on igapäevane selline eneseväljendamine, mis ei tähenda, et seda peaks teda õigustama või kaitsma, aga lihtsalt seda valeks mõistma teistmoodi, kui, kui me igapäevaselt inimesi hindame. Mõnikord mul on jäänud mulje, kui ma loen, reageeringuid ja ka artikleid ja nii Need kogukonnad kirjeldavad nagu erinevaid sündmusi, Ühed räägivad lammendamisest, lõhkumisest, rüüstamisest, teised räägivad hauarahu rikkumisest monumendi ära varastamisest, avalikkuse petmisest, need oleksid nagu kaks sellist sündmust. Nii ongi, kogu see konflikt on ikkagi tõlgendatud erinevate kogukondade poolt täiesti erinevalt ja noh, see on väga tüüpiline sellistes olukordades, kus toimub konfrontatsioon mõlemal poolel on ennastõigustav sõnavara ja minu arvates noh, riigikohus oleks just nimelt katsuda leida selliseid ühiseid punkte, ühisosa, et konfliktist välja tulla, sest et see vastandamine väga lihtne alati leiab võimalust öelda, teine on värviline, suurte kõrvade väikse ninaga kolme silmaga, et seal lihtsalt ju eneseõigustamine viis ja ja mõnikord on vajalik tänase ennast kehtestada, oma identiteeti kuidagi turgutada. Aga kui sa möödas kriisis järgmine faas, peaks olema ühisosa otsimine, mitte kaevikutesse jäämine, pigem tuleks kaevikutest välja tulla. Ja seda minu arust on võib-olla veidike vähe. Muidugi, eks see võiks toimuda kahepoolselt ja seal on ka meie probleem, et, et sellest ei piisa, kui eestlased üksi ütlevad, et tuli nüüd konflikteroni katsuks nagu üle sellest saada. Aga sageli ka muidugi teiselt poolelt ei taheta sellest kaevikusõjast välja tulla, nii et, et selle võrra muidugi olukord jah, keerulisem olukord, läks jah keerulisemaks, aga nüüd, kas te olete näiteks rohujuurte tasandil, noh, et kas siis kohvitassi või õllekruusi taga ka mõne niukse noh, tavalise enda vanuse vene noormehega rääkinud tekib niisugune mulje, et ausalt öelda, ega me ei tea, mida nad mõtlevad. Kas teie näiteks olete püüdnud sondeerida mingisuguseid meeleolusid? Noh, niivõrd-kuivõrd ikka juba alates sellest, et ma töötan ülikoolis, kus nagu venekeelset üliõpilasi, aga raamatu monumentaalne konflikt on minu arvates hea sellegipoolest, et seal on ka autorite hulgas nii-öelda kohalikke venelasi. Ka üks autoritest on päris noor eestivenelane ja selles mõttes noh, esindajad mõnes mõttes seda nii-öelda teise poole nägemust ja minu meelest need konkreetsed autorid on mitmed teised, kellega ma olen rääkinud asuvad pigem sellisel mõistval positsioonil. Loomulikult kaitsta siis enda seisukoht enda väärtusi, aga siiski ei saaks öelda, et nüüd vastanduksid ennast Eesti ühiskonnale või poliitikale või Eesti põhiseadusele. Raamatu juurde tuleme me muidugi kohe tagasi jagati, nimetasite oma üliõpilasi, seal võib olla täname, on materjal, noored inimesed vist on suhteliselt avameelselt, mis mulje teil on, kas nad tahavad sellest rääkida või on see asi, millest kõik on tüdinud? Jätke meid rahule, raske üldistada on igasuguseid suhtumisi, paljud muidugi ei taha enam rääkida, sest et, sest et noh, mingi väsimus üleküllastumust ja isegi selle raamatuga seoses on. Mulle öeldi, et noh, et milleks jälle kirjutada, milleks veel rääkida? Minu positsioon on küll see, et tuleb rääkida sellepärast et kui me sellest räägi, kui me seda ei analüüsi, siis jääbki meid painama. Aga ülikoolis üldiselt siis noh, mina olen optimist ja mulle tundub, et see põlvkond, kes tuleb ülikoolidesse esiteks oskab päris hästi eesti keelt. Infitseerib ennast Eesti riigiga eesti ühiskonnaga, tõsi, sageli vaatab väljapoole pelat välismaale. Enamike vene noort ideaal on minna elas õppima edasi tööle välismaale. See on minu arvates Eesti ühiskonna üks suur probleem. Et me anname neile haridus, õpetame eesti keele selgeks ja järgmiseks on, lähevad välismaale. Aga on ka etteheiteid, et isegi need vene noored, kes eesti keelt oskavad, ei räägi eesti keeles, pigem siis juba inglise keeles. Et see on tõesti probleem, millele sotsioloogid on tähelepanu juhtinud, et Eesti ühiskond varsti oleme kakskeelne, vaid kolmkeelne, et vene ja eesti noored suhtlevad omavahel mitte eesti või vene keeles, hoopis inglise keeles, sest inglise keele prestiiž on suurem. Venelastele meeldib ennast sageli samastada suuremate üksustega kui mingi väike Eesti vabariik, pigem Euroopa liit või Ameerika või kogu maailm. Ja seetõttu mina näen küll selles ohtu, et me ühiskondlikud väljastame pidevalt signaale, et me nagu ei taha neid eestivenelasi kuidagi, et või suhtume leigelt nendesse või pööra tähelepanu, tulemus on see, et nad kõik tahavad siit ära minna ja piisab mõttest mõttemängust, et mis siis saab, kui nad ära lähevad? Ma arvan, see päris hirmus, sest et asemele tuleb kindlasti midagi palju võõramat ja Arusaamatu mat. Aga nüüd see äraminek, ma kujutan ette, et no vene mentaliteedi siiski elada Lääne-Euroopas ei ole kerge, see on väga erinev maailm. Ja, ja ikka see keeleprobleem ja võib-olla et seda rääkimist ja soovi on rohkem kui kui nende soovide teostamist. See on alati nii, et need küsitlused näitavad, et 70 protsenti vene noortest tahaks Eestist ära minna. Selge, dünaamikkelise jääb soovmõtlemiseks, aga teisalt on väga suured venekeelsed kogukonnad kogu maailmas, Ameerikas on terved linnajaod venekeelsed ja samuti keeleprobleemi ei ole enam aktuaalne, sest lõviosa eestivene noortest räägivad perfektselt inglise keelt ja perfektselt ütlete ja täiesti vabalt väidan, väidan ja mina kuulen tihti väga kõva aktsendiga inglise keelt, aktsent jääda seal sageli Survastel omane, aga nad valdavad seda keelt selleks, et suurepäraselt hakkama saada ja ja selles mõttes minu arvates peaks Eesti riigi ülesanne olema ikkagi muuta see Eesti riik neile piisavalt huvid pakkuvaks, piisavalt atraktiivseks, et nad ei läheks, sest need lähevad enamasti andekamad. Aktiivsemad. Nonii, tuleme nüüd jälle tagasi selle kogumiku juurde. Kaks inimest on koostanud ja kümmekond autorit, siis on ka, eks ole, ametlikke materjale lehe väljalõikeid delfi kommentaar saare väga noh, nii osavalt paigutatud. Ja see oli tulemus ühele konverentsile Tallinna ülikooli juures, kus siis sai nagu selle põhiosa nagu kätematerjalist säramas monumentaalne konflikte sündis tegelikult suurem uurimisprojekti raames ja umbes aasta aega käisime regulaarselt Tallinna Ülikoolis kooses seminari raames ja see raamat tõesti sündis selle seminaritööna ja ta on kollektiivne töö algusest lõpuni, kuigi, tõsi, viimases faasis mõned autorid palusime projektiga liituda ka väljaspoolt. Aga, aga see on selles mõttes huvitav, ta sündis pooljuhuslikult, sest et kui me hakkasime koos käima, siis meie eesmärk oli analüüsida üldisemalt mälu, konflikti, identiteedi probleeme, ajaloo tõlgendusi Eesti ühiskonnas, aga päevapoliitika mängis meile kätte selle pronkssõduri kriisi poole peatud otsustasime liitoni kaks nähtust, et üldine teoreetiline lähenemine, mida siis rakendada konkreetselt sellele pronkssõdurikriisile. Ja nii see raamat sündis umbes aasta aega, siis pärast aprillirahutusi. Ja, ja eesmärk tõesti on nagu kahetine ühest küljest selle raamatut teravik tõesti suunatud pronkssõduri kriisianalüüsile, aga teisest poolest on tema taotlus siiski laiem. Analüüsida need erinevad mälu, identiteedi ja, ja poliitikaga seotud probleemide ringe Eesti tänapäeva ühiskonnas. Siin on ka, nagu te ütlesite, eks ole, ka Vene poolt on esindatud, oleks võinud ka vene nisukesi päris noh, ütleme siis jäigalt radikaalseid sõnavõtte tuuakse säile, kes näiteks jah, see on tõsi, et selle raamatu teine pool koosneb dokumentidest, mis kajastavad aprillikriisi, eks ole, poliitikute kõned ja avalikud teadaanded ja pluss siis ajalehtede artiklid ja selles osas on ütleme, vene hääl nõrgalt esindatud. Otsapidi tuleb tunnistama enda ignorantsust, et ei ole kursis kogu selle vene infoväljaga, et sealt välja võtta ilmekamaid näiteid. Aga teisest küljest muidugi ei taha väga põlistada raamatukaante vahele siukseid, väga jäik, väga rumalaid seisukohti. Aga artiklite osas jah, ma loen seda saavutuseks, see ei olenud eestlaste raamat sinna üks sakslane, üks ameeriklane ja kaks eestivenelast pluss siis nendele neljale viieristi autorile. Ja just Ma arvan, et see, see kriisianalüüs ka eeldab teatavat sellist, mitme perfektiivsust senistes tõlgendustes on sageli domineerinud üks või teine pool. Eesmärk oli olla selline mitmehäälne ja see raamat pakkus niisuguseid ühtseid vastuseid omavahel, isegi mõni autor on suisa diskussioonis siin raamatus ta ei ole nagu selline kindla maailmavaate kindla positsiooni esindamine. Ja samuti on selle raamatu minu meelest voorus. Kui iseenesest võib kiita, siis see, et, et siin on esindatud erinevad teadusalad, erinevad distsipliinid, et meile tundus, et see sündmus atrillitriis eeldab sellist interdistsiplinaarset lähenemist ja sellepärast, et meil on siin tõesti ajaloolasi, sotsioloogia, psühholoogia, media, uurijaid ja teisi. Üks probleem, kahe kas jagunemine toimus, ütleme nendel kriitilistel päevadel rahvuslikul pinnal või oli ka niisuguseid üleminekuid, no selge, et mingid üleminekud olid korrarikkujate hulgas oli ka eestlasi, nagu me ei ole täna juba korraga vihjesime. Ja siin Andrei Hvostov vist väga selgelt ütleb realise Mihhail Lotman, vabandust et tublide politseinike, päästjate ja niisuguste inimeste hulgas on väga palju lojaalseid venelasi kindlasti see ei olnud jah, puhas etniline konflikt ja Havel tänu muutunud etnilisest konfliktiks, sest see oht oli olemas. Et oleks tulnud eesti rahvusradikaale tänavatele, oleks läinud selliseks etniliseks sõjaks, et seal ikkagi ühe ideoloogilise ütleme siis kogukonna või nagu ma ise nimetan mälukollektiivi väljaastumine. Etniline koosseis oli suhteliselt kirev, kuigi muidugi domineeris venekeelne seltskond ja siis jälle kindlasti juhuslik, sest et ega ükski väljastuminega pole päris juhuslik sellelgi omad initsiaatorid. Ja, ja kindlasti ei saa alahinnata Vene saatkonna aktiivset rolli ja üldse Venemaa aktiivset rolli, aga seevastu kogu pettus viia Venemaale, et see ei ole üldse see asi, et seal puhas mingi Venemaa manipulatsioon on ka väga lihtsameelne naiivne, et kokkuvõttes ega pakub võimalust, siis ei suuda seda ära kasutada. Nii et see oli pigem jah, ma ütleks sellise teatava mälupildi, teatav ideoloogilise positsiooni väljendamine ja need piirid ei olnud niivõrd etnilised kui pigem ideoloogilised. Üks autor on toonud kahe põhjusena välja Moskva saatkonna üldse Moskva tegutsemise, nagu te vihjasite ja ta toob sinna kõrvale teise põhjuse sisepoliitilise parteipoliitika. Ta näeb seal kaht põhjust. Mina jääks isegi veel põhjusega tõsi, et kui hakata põhjuseid otsima, siis nüüd üks on kindlasti see sisepoliitiline võitlus, meenutame, et see mäss toimub siiski vahetult pärast valimisi. Pronkssõdur oli muutunud, valimiste üheks teemaks olid parteid, kes olid lubanud, et nad selle probleemi lahendavad. Ja seetõttu on see sisepoliitiline roll väga tähtis. Teisalt muidugi Venemaa roll on väga suur. Me teame, et pronkssõdur oli juba vajumas unustusse. Kui saatkond teadlikult hakkas sinna viima bussidega koolilapsi, hakkas seda asja nagu üles jällegi käivitama ja seetõttu on ka see tähtis komponent. Samuti on minu meelest väga oluline mõista eesti rahvusradikaalide rolli, kes teadlikud valasid õli tulle, käies seal lehvitamas üheksandal mail Eesti vabariigilippu ja ja teadlikud lubades õhku lasta, kui valitsus selle monumendi ära ei vii. Ja selles mõttes on seal põimumas erinevad elemendid pluss minu arvates üks tähtis komponente, milles raamatu pl esile toob, on see, et et pronkssõduri kriisimõistmine eeldab sellist üldise, ütleme siis monumentaalmaastiku käsitlemist ehk teisisõnu pronkssõdur torkas silma sellepärast, et neil polnud endal eestlaste monumenti seal kõrval. Et tekkis selline monumentaalne tasakaalustamatus, et alles hiljuti Lihulast ära viidud, eks ole, nii-öelda eestlaste monument ja nüüd oli pil ainult keset linna nii-öelda venelaste monument ja selle asemel võib-olla, et sa monument ära viia oleks pidanud kohe hakkama ehitama vabadussõjasammast. Ja võib-olla see oleks loonud sellise tasakaalu. Üks võimalik seletus igal juhul. Mulle tundub, et see sündmus nõuab sellist kompleksset analüüsi, et ei ole olemas ühte põhjust siin terve põhjuste kompleks ja loodetavasti vähemalt mõned aspektid sellest. Te nimetasite, venelaste monument. Huvitav, kas venelastel on teada, et see modelleeritav sõdurali eestlane, skulptor, insener, arhitekt, kõik olid eestlased, kas see nende jaoks on probleemidesse arvanud, et esiteks suur osa seda ei tea, aga see ei olegi nii oluline, sest et seda ei tea ka eestlased või ütleme, teavad, aga ei väärtusta, sest samamoodi see Alexil eestlaste peal toimida, et näete, et eesti mees leinab Palusalu justkui nägu ja et milleks nagu seda ära viia. Tundub, et monumendi puhul ikkagi tähtsam on see pidamise pritseerimisel monumendi peale see monument ise pigem nagu mingi ekraan, mis lihtsalt peegeldab meie soove ihasid ja seetõttu see ajalooline taust monumendi enda sünniloost ei mänginud mingit rolli, minu meelest aga võib olla ka puht propagandistlikult oleks võinud ka seletada, et see on täiesti SMS, vaadake talle otsa nii soome-ugri üldse selliseid üleskutseid kõla. Rein Taagepera pakkus välja, et tuleks pronkssõduri nii-öelda positiivselt hõlmata muutunud liiad eesti monumendiks ja pühendatud kõikidele teises maailmasõjas hukkunutele. Ja minu arvates oleks täitsa mõistlik lahendus, aga siiski domineerima rahvuslaste ja vene selliste kommunismi halejate hääl ja seetõttu asi viiski konfliktini. Paljud imestavad, et see noor venelaste generatsioon, kes kommunismist midagi ei tea, kes on sündinud üles kasvanud Eestis et, et kas on siis rahvustunne või on see suure isamaasõja niisugune aupaiste ootamatult suur. Seal kindlasti seletatav Putini aja muutustega Venemaal, et Putini ajal isamaasõda tõsteti tõelisesse sellisesse kultusseisu ja hakati teadlikult kultiveerima sõda, staalide aja saavutusi ja, ja vene generatsioon Eestis, kes siin on üles kasvanud, elab Vene infovälja mõjus ja sõltu, saab osa sellest vene meedia ajuloputuse, sest nagu ülejäänud Vene kodanikud väljaspool Eestit. Ja seetõttu mulle tundub, et selle suure isamaasõja tähtsus on ilmselgelt ideoloogiliselt Ta ülespuhutud ja Putini ajastul ja seetõttu noh, mina käsitleks neid suure isamaa ja ihalejaid pigem nagu ideoloogia ohvritena, mitte selle ideoloogia kandjatele. See info välison ka natukene komplitseeritum raatiate seas näiteks on ju rahvuslik ringhäälingu venekeelne programm kõige populaarsem venelaste hulgas, nad kuulevad teda kõige rohkem, mitte näiteks mingit Ruska, raadiot, televisiooniga ja lehtedega on asi muidugi teine. Ilmselt ongi seletus, see televisiooni mõju on kordi suurem raadio mõju ja ikkagi vene televisioon teeb ikka väga võimsat propagandat. Ja seda väga võimsalt ka Eestis vaadatakse, et seda me teame, et ikkagi lõviosa eestivenelastest vaatavad regulaarselt Vene telekanaleid ja ma arvan, et, et see on kindlasti üks tegemata töö ja samas väga raske töö, kuidas seda publikut meelitada, oma telekanaleid vaatama ja noh, see võis olla üks aprillikriisi ehk nii-öelda kasutegureid, et teadvustada seda probleemi, kuigi nüüd praeguses eelarve kriisi ajastul ilmselt kiireid lahendusi ei tule, teadmisest on vähe, siis tekib mul küsimus, kui noored enamuses arvavad, et Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude liitu siis küsin ma, mis toimub vene koolide ajaloo tundides? Jah, see on jälle üks üks probleemi kuhil, mis alles nüüd välja tuli. Et kui me vaatame, siis minu teada kusagil 89 protsenti vene koolide lõpetajatest on saanud oma hariduse Moskvas, Leningradis tollases ja, ja see, mis toimub vene koolides on ikka üsna hirmutav ja Eesti pole minu meelest väga palju kaasa aidanud, näiteks konkreetselt minu jaoks on väga problemaatiline see, et vene koolides kasutatakse eesti ajal õpikuid, mis sõna-sõnalt tõlgiti vene keelde ja on selge, et see sõnum, mis on arusaadav eestlastele ei ole sellisel mul aru saada. Venelastel ja ma mõistan koolilapsi saame väga hästi, kui neile tunnis tundi räägitakse, kuidas venelased on vägistanud, tapnud küüditanud eestlasi sajandeid, et see sõnumi saata, mägede kohale jõuda. Seepärast tuleks neid asju esitada mitte ainult vene keeles, vaid ka vene kultuurkeeles vene, venelastel arusaadavas keeles üldisemas mõttes, et üldse tekiks mingi kontakt üldse, tekkis Mik kontakti huvi ja mis seal salata, ega Eesti vene ajalooliselt kontaktid ei ole ainult sõjalised, vägivaldsed. Meil on olemas siiski ka väga pikad kultuurilised kontaktid. Meil on olnud väga tugev vene kultuurikogukond, mida on paljud isegi uuritud Sergi Sakkovi ja teiste poolt ja tuleks nagu rõhutada, positiivsetele külgedele, mitte ainult rõhutada negatiivset, sest see ei anna tulemust. Mäletan ise, kuidas me õppisime ajalugu vene ajal. Ajalooõpikud olid nagu naerunumbrid, tõsiselt, õpetaja läks ise, kuidas asjad on praegu täpselt sama olukord vene koolides. Õpikut keegi ei loe, sest et see ei ole arusaadav, see ei ole vastuvõetav ja õpetaja räägib ise, kuidas asjad on ja loomulikult räägib seda, mida talle Moskvas Leningradis õpetati. See mission õpikutega, see on mulle uudis ja see on hämmastav uudis, et asi üldse niimoodi on võimalik, see on psühholoogiline, ma ei tea, kanapimedus vist minu meelest samuti ja, ja see on juba ju aastaid, aastaid, aastaid nüüd imestatakse mikspärast, arvatakse, et et Eesti liitus Nõukogude Liidu vabatahtlikult. Me lihtsalt oleme jätnud selle töö tegemata, et vene lastele seletada ajalugu Eesti ajalugu, sealhulgas nendele arusaadavas keeles. Ja kui sulle öeldakse, et sa oled okupant, ega siis rohkem ei ole mõtet enam vestelda, vist see, nagu meile öeldi, et sa oled natsionalistide kodanliku vabariigi esindaja järeltulija. Muidugi ma ei võtnud seda vastu fašist, fašist rääkimata, jah. Aga ma olen ka mõnikord mõelnud, et noh, see vabastamise probleem on see nagu ütleme siis üks niisugune terav moment. Kas võib ka kasutada niisugust taktikat? Ei võiks, et jah, et vabastasid meid natsidest, aga mis sai edasi selle vabastamise sõna me no ütleme, võtame vastu ja näeme siis, mis edasi sai, võib-olla, et kas siis tekiks mingisugune dialoog ja minu arvates on ka ütleme neid kokkupuutepunkte, ühisosa leidmisi on täitsa võimalik teostada, sest et ega ega siiski ei saa ka öelda, et, et see venelast roll natsismi kukutamisel oleks olnud olematu ja et Eestit oleks ees oodanud suur tulevik natsliku Saksamaa koosseisus. Ja, ja noh, muidugi see probleem on üldisem sellest, et enne kui Venemaa tervikuna ei aktsepteeri noh, ütleme siis sellist üldarusaadavat lääneliku aru saama teise maailmasõja tulemustest, siis on selge, et ka meie siin Eestis ei suuda ka seda hilisemat lugu venelastele selgeks teha ikkagi ühisosa leidmine on võimalik ja ratsionaalne. Loomulikult ei saa loota, et saavutatakse täielik kooskõla, täielik üksmeel. Mineviku tõlgendamise, sellist kooskõla ei olnud üheski riigis, ei saagi olla, sest ajalugu ei ole täppisteaduste tõlgenduste paljususes. Tähtis on see, et oleks piisavalt suur ühisosa, mis võimaldab meil üles ehitada ühist tulevikku, otseselt kokkuvõttes sega, pidasime ühine minevik annab, ühine minevik on vajalik selleks, et oleks ühine tulevik. Ühesõnaga, leppida kokku mängureegleid, teades, et kõiges me kokku ei lepi ja see ilus lauset põdem Through shit, Roosna, eks ole, MF ka naiivselt naised ja jällegi asi on alati kahepoolne, et me ei saa öelda, et meie nüüd siin lepime selle, selle sellega, aga teine pool ei mingeid järeleandmisi teisele poole järele kinni Venemaa enda arengutes ja loodetavasti nii need arengut muutuvadele ehk leebemaks liberaalsemaks ja see loob parema pinnase tulevaseks dialoogiks. Ja üks variant võib-olla testi pääseb mõneks ajaks selle peamise vaenlase rallist leitaks ehk mingi uus vaenlane kuskilt lõuna poolt. Jah, võib ka nii loota, kui keegi ei taha ka teistel halbadel, see on muidugi natuke küüniline. Aga väike Eesti on ikka suurtes pingetes olnud küll viimase aja on ja, ja eks see, eks see muidugi on suhteliselt iseäralik, et need pingid välja elatud monumentide peal ja ega ega need pingid ei ole veel ju lõppenud. Me teame, kopad töötavad Vabaduse väljakul ja, ja ma arvan, et selline nii-öelda monumentaalseid pingete õhutamine, sellele võiks tulla piir. Jah, sattusime elama monumentide ajastul. Jah, või monumentaal seal ajastul ja üldiselt on muidugi jällegi laiem kontekst ka sellel probleeme, sest et kogu kogu läänemaailm lapselist mäletamis ajastut läbi ja väga paljuski mõlemat pööranud oma pilgud minevikku ja tegelema minevikku, mus realiseerimise ja minevikku põlistamisega küla juubelid, uued muuseumid, uued monumendid ja seda üle terve Euroopa. Ja selles mõttes Eesti ei ole erand, Eesti on üks osa sellest monumendi buumist. Aga kas on tõesti niimoodi, kas esimest ja teist maailmasõda, nii realiseeritakse Lääne-Euroopas see nüüd juba teine asi, et milliseid sündmusi täpselt Heraliseeritakse, milliseid täpselt põlistatakse, et igal riigil oma eripärad ja tõsi, et esimene teine maailmasõda on ikkagi vajunud suuresti unustusse noh, välja arvatud, kui teisest maailmasõjast lahutame holokausti nähtuse. Jätkuvalt tähistatakse meil jätkuvalt, püstitatakse monumente aga selle üleüldine suhtumine minevikku, mis väljendub vajaduses sellises Ihastada minevikku kuidagi nagu kivisse raiuda või, või vitriini panna või kuidagi juubelis vormida, et see on hästi üldomale euroopale üldiselt ja, ja ma arvan, et selles mõttes see meie enda monumendi sõjad on ikkagi osa nendest üldistest monumendi mäletamise ja muuseumite lainest pluss meie spetsiifilised eripärad. Ja just nimelt need eripärast, et oleku analüüsida ja seetõttu ka see raamat, et just nimelt, et me analüüsime konkreetsed eesti monumente, mõistes need üldises euroopa monumendi buumi kontekstis. Aitäh loolane Marek Tamm stuudiosse tulemast, tänan ka selle raamatu selle kogumiku eest. Monumentaalne konflikt, siit on võimalik lugeda erinevaid seisukohti ja võrrelda omadega.