See on vana lugu, mille ma nüüd jutustan. See on lugu sellest, kuidas Eestis kuuldemäng on tehtud. On aasta 1928. Eesti vabariik on kümneaastane ring. Ring vaid aastane. Kui Felix Moor tuleb lagedale esimese kuuldemänguga. Meie lugu jutustab teile raadioteatri, 80-st aastast. Alustame viimasest kümnendist. Jõuame 12.-ks aprilliks Feliks moori 105.-ks sünniaastapäevaks kuuldemängude lapsepõlveni. Selline on meie sõiduplaan. Raadioteatri 80.-ks sünnipäevaks. Oodake, las ma räägin kõik järgemööda ära, mis siis juhtuma hakkas. See oli igatahes üsna purjus. Mind ei olnud kutsutud, aga poeet, kes tookord veel elas, tahtis kangesti minna. Mitte üksi siiski ei, kutsus mind kaasa nahka, teda polnud palutud, vähemalt seekord mitte. Noh, ta rääkis mulle augu pähe ja me läksime. Kas jäin mina hiljaks või jäime mõlemad koos. Kuid see, mida ma sisse astudes nägin, oli. Kutsume teid sünnipäevale, kaaslaseks kuuldemängu katkendid täna aastatest 1998 kuni 2000. Kuula selle kümnendi mängukava parim osa on Madis Kõivu nägu. Selle sajandivahetuse kümnendi kuuldemängupilt on närviliselt ja mänguliselt postmodernistlik assotsiatsioonid, sisemonoloogid, kahtlused, heitlikud ajad, heitlikud elud, heitlikud inimesed. Ma pean vist ei taipa midagi, mis ma räägin. Räägi siis nii, et ma taipan, ei taha kuulata ja sa ei saa midagi aru, kui see ilusti räägid. Selgelt küll ma saan. Ma tahtsin sulle seda seletada, et ma ei tea, kas ma olen elus või surnud. Ma ei tea seda, ma ei saa kuidagi sellest tundest lahti, et ma olen juba 50 aastat suh umbes ja. Kas umbes surnud või umbes 50 aastat tagasi, umbes 50 aastat juba umbes surnud? Kuidas san umbes surnud olla, näed ju, mida? Näed mind, kuidas ma olen? Kuidas sa oled? Ja niimoodi sa oledki umbes surnud juba umbes 50 aastat. Siis paistab, et jumalanna umbes surnud. Võib-olla kust ma tean, kuulete, sellel asjal, mis räägid, ei ole kõige vähematki mõtet ja. Sest kui sina oled surnud, mis asjad siis need teised on, keda sa elavateks pead, inimesed, ma mõtlen, mina näiteks. Sa tahad vist mingisse loogilisse lõksu püüda, ise sa ronid sellesse mingisse loogilisse lõks, ei, mind tõugati sinna umbes 50 aastat tagasi, noh, ja siis see ikka tunnistad, et sa oled loogilises lõksus, et sa räägid mõttetusi ei muuda asja missi. Ja mis asja, see, et ma võib-olla räägin loogiliselt võttes mõttetusi, muuda seda asja asja, et ma tunnen, et ma olen ammugi jumal surnud. Ja ma ei räägi seda sugugi nii tihti sulle esimest korda. Seda viimast kümnendit võib julgelt nimetada Tamur Tohver, kaks Eesti raadio kuuldemängus. Ta jõuab lavastada 18 lugu ja paar järjekuuldemängu. Tema mõtte kaaslastena on oma oluline osa kuuldemängupildis ka Vahur Kelleri ja ainult Rosal. Töökas on ka Eero Spriit. Tema teeb neid lugusid, millest rahvas paremini aru saab. Ja siis ta küsis, kas te teate Käämis majas. Kuuldemängutööst on taandumas lavastajad härmas Aarma, Astrid Relve, Einar Kraut ja Heidi Sarapuu. Aare Toikka on kümnendi alguses olemas ja tuleb tagasi 2007. aastal. Tagasiminek oli võimatu. Olime kohal ja sinna me jäime. Esialgu. Kuuldemänguga proovivad kätt teatrimehed Peeter Tammearu. Nonii. Andres Noormets, Sohhoo, Taago Tubin. Üllar Saaremäe Ja viimane katsetaja on Aleksander Eelma. Aleksander Eelma, kelle raadiodebüüt Jaan Kruusvallihääled on eetris täna õhtul Vikerraadios. Ja noh, loomist on micro, vaikus ja pimedus. Need on eeltingimused. Luuakse sinna, kus mitte midagi ei ole. Raadioteatri palge kujundab lavastaja ja tema valib repertuaari. Õmbris. Toimetaja Pille-Riin Purje osa on tunda arhiiv ja olla loome valus lavastaja lahkeks kuulajaks. Üks. Üks kaks. Kolm. Pille-Riin armastab Eesti klassikat ja eesti näitlejad on kätt proovinud lavastajana ajal, mil teised režissöörid on vormieksperimentide kütkes loonud ja lehvitanud. Lavastaja on omad valiku põhimõttel kuid arukamad neist toetavad oma geniaalseid kavatsusi. Heade näitlejate ja tiheda tekstiga. Tulevad tule. Kas seal on soe on, on väga suur. Genitaalid ka. Kõik kohad on Einud ei. Ja vahele karjuma, siis ära. Ei näe ju. Näitleja mängulaad muutub järjest loomulikumaks. Ei mingeid katurne. Kas kõik sai puhtaks? Sai vist? Ei tunne, et midagi oleks. Raadioteater armastab oma näitlejat annab juba kümnendat aastat välja näitleja auhinda. Aarne Üksküla, Elina Olmaru. Jan Uuspõld, Ines Aru, Kaljo Arro, Rein Oja, Helene Vannari rohkem raadiost teha saanud Tarmo Tagamets, Üllar Saaremäe, Arvo Kukumägi vähem. Nad kõik on raadioteatri näitlejapreemia laureaadid. Mida sa pärast orgiat teed? Raadiolavastaja on kohati kui kättetu klaverimängija. Annaks jumal, et ta kurtuse all ei kannata. Lavastaja käed ja kõrvad on helirežissööri küljes. Kas ma peaksin teile rääkima mõnel lihuniku nalja? Ja muuseas, täna on helirežissööri nimi Külli, Külliki Valdma ja Külli tüli. Kui on kehvem tükk või lavastajale vähem kogemusi, peidab Külli lapsused kenasti tausta varju ära. Järjest sagedamini unistab Külli heast tekstist. Oma. Oota oota, niimoodi ma teen, siis. Ma teen, teeme, teeme nagu humoristlikud. Haljast üle riigi küüniliseower tooniga. Ja nüüd ei bändimeest tule välja tulev ja jumalal. Ei saa, ei saa ja need ajad on möödas. See on noortepärane stiil, millest mina olen paratamatult üle kasvanud. Viimasel kuuldemängukümnendil on katsetatud ka kuuldemängudega, mis kõrva jäänud Berliinis Brieuroopal see on rahvusvahelisel ringhäälingufestivalil Kaise käime festivalil ja rahvusvahelisele žüriile. Berliinis on eesti kuuldemängudest kõige rohkem meeldinud intrigeeriv sisu. Madis Kõivu seisundi poeetika kast pole nad tuhkagi aru saanud. Samas Jaan Tätte palju õnne argipäevaks ja Ervin õunapuu õhtueine Emmauses on võõrkeelset kuulajat kõnetanud küll. Ja meie palvetame issand jumal, kes sa oled taevas. Meie täname siin nende rikkalike andide eest, millega sa meie pidulaua heldelt katnud oled. Ja täname sind Kasele otsatu armu eest, mis meile osaks on saanud tänu kaunitele, kunstidele ja nende loojatele. Aamen, aamen. Selline on üks vaade kuuldemängu kümnendile 1998 2008. Raadioteatri juubelisarja toimetajad on Pille-Riin Purje ja maris Johannes. Järgmisel nädalavahetusel võtame jutuks kümnendi 1000 988998, seksualiseeritud keha on täna, tänapäeval on see valdav Lotte, kunagi olid asjad teistsugused, totaalselt teistsugused, võrreldes sellega, mis nad on praegu tänapäeval praegusel ajahetkel, meie ajal, aga kes oleme meie raadioteatri, tänane pealavastaja on Toomas Lõhmuste ja tema kirjutada on juba järgmine kümnend. Selles kuuldemänguloos. Igaüks pürib välise kuju poole. Et enam ei ole võimalik tõmmata selga isiklikku eksistentsi. Siis ja üle sooritada ilmumise muretsemata seejuures kas inimene ise on? Võib-olla mitte, ma eksisteerin, ma olen siin vaid ma olen. Et vaadake mind, vaadake.