Kõik oli veel võimalik. Tänavisandame kuuldemängupilti kümnendist 1000 988990. Paradigmade vahetus oleks moodne öelda selle aja kohta. Kui pime? Kuule, me peaksime sellest kuuldemängu tegema. Sest vaata, alasti haldja tuleksid lavale ikkagi kuidagi koomilised, neid on raske tõsiselt võtta. Jääks mulje, et oleme kabaree või, või striptiisi rahvas muigaks joodiku tühjaks roppusi. Aga raadios jääb kõik kargeksi puhtaks. Ainult haldjate õrnad hääled, puhtad nagu kristalltegevus võiks toimuda seitsmeteistkümnendal sajandil, seitsmeteistkümnenda siis elasid viimased haldjad. Kust sa tead? Mulle tundub, sulle meeldivad just need viimased haldjad, et mulle ei meeldi massilisus. Mulle meeldib kõik, mis on hääbuv lõpule lähedal. Rahvas. Ja ka tema Alguses puhusid punased pasunad ja meie tippnäitlejad mängisid Lenineid Stahli neid. Me tahame rääkida nendega, kes seitsmeteistkümnenda aasta oktoobris ja tunduvalt hiljem seisid ajaloo näitelava esireas, olgugi et barrikaadi eri poolel Nadežda Konstantin, anna Krugskaja. Töötasin parteis hariduse alal. Kuljanovi naine. Mina ei pea vajalikuks tutvustada ja minu tee täis, et ei ole siin unustatud. Mina võitsin sõja. Missugust inimkond polnud seni näinud? Säilitasime leninliku pärandi. Ehitasin üles sotsialismi, sellest palungi lähtuda. Uljana Lenin. Revolutsiooni teha on märksa huvitavam, kui sellest rääkida või kirjutada. Sellepärast asume asja juurde. Ajapikku pöördus maakera läände komiss ideolooge kotis luku ja riivi taga olnud, tahtis selgeks rääkimist. Võtame nüüd riidest lahti ja lähme ruumi. Kas sul pole tunnet, et sealt pimedast võib keegi meid vaadata? Režiga vaatab. Võib-olla Kaczumees. Ja ta võib seda ka olla, aga see pole kõige tähtsam. Võib-olla sa räägid, mis on kõige tähtsam. Tahan ühe käe selleks kohaks protees, seda ei tea keegi, võib-olla konkskäega kokku kasvanud, sa mõtled tammuta, ainult et tegemist on hiiglasuure küünega. Kus sa seda kuulsid? Lapsena raamatust lugesin, et Ameerikas on konksu mees. Ükskord istusid kaks noort ahutas öösel kuskil maanteel. Ja raadio ütles, et liigub konksu, mees, et olge ettevaatlikud. Tüdruk ehmatas. Ütles, lähme ruttu koju ja pime on ka juba Poissi venitama. Tüdruk ütles. Sõidame nüüd. Poiss pani käigu sisse, kihutasid kuidas jõudsid. Kodumaja eest tuli poiss autost välja, et tüdrukupoolset ustavada. Jaquiata. Ukse käepideme küljes oli verine kaks kus esimene sai pääsenud ideoloogia. Konksu otsast tehti kuuldemänge aastas tükki 12, nii et kümnendi püüdžetis on 122 kuuldemängu. Laste järgi võib öelda, et 10.-na Astrid Relve nägu 24 tekstiga Tamur Tohvri kontosse läheb 21 TÖÖD. Vähemalt kord aastas jõuavad kuulajateni Aare Toikka, Tanel Lääne-Einar, Kraudi ja Härma Sharmi lavastused. Lapsukesel pole süüa. Mina olen teise grupi invaliid. Kirjutati haiglast välja, nüüd ma olen täitsa nagu õnnetuse hunnik siin Tallinna peal käib ringi, räägi valveid inimesele palveid ja laulab. Inimene. Helirežissööridest on kõige töökam Külliki Valdma, peaaegu pooled selle kümnendi mängud on tema mängitud. Tegusad on ka Aino Lauri ja Mart puust. Selle kümnendi muusikalise kujunduse näo joonistab Silja Vahuri. Paistab, et meil on edasiminekuks kaks võimalust. Seda raskem on otsustada, kuhu poole peaksime sai. Äsja tuleb nii ühest kui teisest küljest kaaludake habemes on muide tunda iseloomulikku südasuvist kihele. Lastele on raadios ikka kuuldemängu tehtud aegadest ammustest ja igal põlvkonnal on oma lugu, mida meenutada, kui nad on raadiot kuulanud või on neil raadio, toimetajate emad, vanaemad 1990.-te alguses sündinute jaoks olid naksitrallid, see kuuldemäng kehtestas üheaegselt nii hoolivuse kui õuduste arsenali ja oli lapsele kuulamise kooliks. Kui juba tunned, kuidas kellegi pilk teeb ihupelg toibub. Kümnend 1000 988998. Kuuldemängu palet kujundab toimetaja Mari Tuulik. Pooled toonased tekstid on eesti autoritelt, klassikud Koidula, Luts, Gailit, Mälk, Kalmus, Tammsaare, Kangro kaasaegsed, Jüri Tuulik, Mati Unt, Mihkel Muti, Enn Vetemaa, Paul-Eerik Rummo, Rein Saluri, Viivi Luik, Jaan Kaplinski, Heidi Sarapuu ise kirjutab ja lavastab. Ja eetrisse jõuab esimene Kivirähki. Jah, esimene kui. Välisdramaturgia eest on umbes 100 90 tekstiga esindatud nii soome, vene, saksa, inglise kui ka skandinaavia dramaturgia. Niiet näidendite tekstide osas valitseb 10 aasta kestel kena tasakaal. Otsitakse uusi vorme ja helipilti. Muutunud on ümbrus, elulad, rahvas on pääsenud liikuma Euroopa kolleegidega suhtlema. Lavastama kutsutakse soomlasi. Huvi tuntakse põhjamaa autorite vastu. Berliini festivalil saab kena vastukaja koera süda, Viivi Luik oskab eurooplastega nende keeles kõneleda. Vastab kommentaar. Süda hakkab juba sulama. Kui muud ei oska mine pane pesu, musike. Ütles vene keeles. Kui kraana tross katki läheb, siis hukkub rakett, plahvatab. Sirge maakera puruks minek, kähku. Väga kõrge. Oleks Eva. Sõbrad teavad, et ole vait. Mine räägi oma toa. Meie põlvkond võib küll olla uhke, kuid saagu arukus. Me stiiliks, sest pea see segadus ei puhkekui ahveriste sekka iiliks, kes kasutades võimu paika taas püüdleks enda huvides ja perestroika seal üks kaika uut ratast seisma kruvida. Sul vedas tõesti, ma ei vaidle. Kuid ära siis niisama taidle tööd ja aita muuta riiki. See võitlus ei saa jääda viiki. Muide, selle šedöövreid nimi on daat autor Leonid soorin ja siin kohtab ühte tegelast seltsimees harovit partei vanakest, kes ei ilmuta kohanemisvõimet perestroika nõudmistega. Nagu kosjakased. Eesti teatri lapsepõlvest on see perestroika flirt ja ähkimine aga kaks maailma kaks ellusuhtumist. Näide number kaks. Kunagi siin ma samamoodi oma tee alguses, kui nemad Ükskord on nemad samamoodi lõpus nagu mina praegu. Ja sellel kümnendil kohtame kuuldemängu pildisel teistki Balta saari pärit seitsmeteistkümnendast sajandist Hispaania filosoof Balthasar Grass, Jaani Morales, kes sattunud vastuollu jesuiitide orduga ja oma vaadete tõttu heidetud vanglasse. Hispaania seitsmeteistkümnenda sajandi filosoof ja vene aparaczyk nimega aimud mentaliteedimärgid. Meie repertuaaripildis näitavad selle kuuldemängu kümnendi nägu kus kõrvuti tõsimeelsus kri mass, ideed ja nende paroodia. Kuuldemängu rida aastatest 1000 988998 aitas kokku koguda Pille-Riin Purje ja oma sisetunde järgi seadis lood Rita maris Johannes. Olen mõnikord mõelnud, et pihkulitseb liiga rikas inimene või liiga ahne. Sul oli vaja kahte elu ja sviidi õpetaja ja humanisti kirjaliku oma. Sul ei jätkunud allaheitlikust leppida ühe eluga, kui hiilgavaks poleks ka kujunenud. Sul oli vaja saavutada turvaliste vahenditega gurmavate eesmärki. Võime õukonnas öeldakse, sul oli vaja nii abikaasat kui armukest. Mul ei olnudki halb õnn. Ma elasingi kahte elu ja jõudsin mõlemast tippu välja. Sain teostada oma kahte. Mina võis ette arvata võrrand, mille lahendamatuse näitab kätte aeg. Senikaua, kuni ma ei ole näinud kedagi kaugemale jõudmas ei pea ma seda lüüasaamiseks.