Meie kuuldemängu sünniaasta on 1928. Täna on eesti kuuldemängu isa Feliks moori 105. sünniaastapäev. Ja meil käsil esimene kümnend raadioteatriloos salvestan vähe võtta heliplaadil vaid kolmeminutiline proovi. Katkend 38.-st aastast. Sa ju väriseb, et äkki keegi teine osutub kasulikuks linnale. Teadmiseks Toomas. Kas oleks mõistlik? Ja ka see au temaga poolest kas siis ta seda asja käänata? Kuuliks, tina sind viinud sellele mõttele on mul ükskama, peaasi, et saaks seda asja kuidagi parandada. Aidata. Kuuldemängu, mis sündinud otse mikrofoni ees ja kaduvikku rännanud kinni ei püüa. On vaid mälestused. Minu esimene esinemine oli täpselt 50 päeva pärast ringhäälingu asutamist vastusel ringhäälingusse tööle kuuendal veebruaril 1927. aastal. Ja nii edasi ja nii edasi. Felix Moor ametlik ja pateetiline, aastal 1947. Aga olemas. Tuleb arvesse võtta, et ringhääling oli tol korral ärimeest, ettevõtte osalisisus ringhäälingusse mahutatud kapital ligi neli ju midagi sisse tooma. Loogiline. Püüti võimalikult vähem raha väljaanded suuremaid dividende saada. Selle tõttu olid ka koosseisud väga väikesed ja ühelt inimeselt võeti mitu laska. Kuid parata, ringhäälingu riigistamist suurenesid ka koosseisud. Ringhäälingu pere kasvas ja siis olin seda peamiselt kuuldemängude lavastajaks. Eelkäijad on kokku lugenud, et algusaastal jõudis eetrisse kuus kuuldemängu järgmisel, 29. aastal poole rohkem. Entusiasm vaibub 30.-te keskpaigaks, et uuesti ärgata kümnendi lõpuks, kui aastaseni jaksu juba 55 lavastuse jaoks. Felix moori tööd toetab Fredo Albrei, kellest saab 34. aastal riigi ringhäälingu esimene mees ja kelle teeneid raadiotehnilise näo kujundamisel on raske üle hinnata. Järgmine jutlustaja Eino pilliks on üks neist tehnikameestest, kes kuuldemängu algust mäletad. Tapp esimene kuuldemäng läks eetrisse 24. veebruaril 1928, vabariigi 10. aastapäeval. Selleks kuuldemänguks oli Augustama nihkoidlikule. See oli üks niisugune hurraa-patriotismist meratav ettekanne, et oli. Ringhäälingus kandis selle aseette draamastuudio näitlejate grupp aaloe Engelberg, moorvõtus, merep, Otto Põldroos ja sooserv. Ja näitejuhiks oli August suund. Ja siis pärast tulid väga palju tuli üksipi dramatiseeringuid demontramatiseeris siis maailmaklassikat ringhäälingus, ettekandmiseks. Ta kavatseb esitada selle artikli juhatusele ametlikku dokumendil ja midagi peab ette võtma. Asi on kiire iseloomuga. Kuuldemängudega moor tegin harilikult kolm proovi, lugemisproov, kus ta rääkis kõik ära mestata, edel oli teine, teine proo, kus siis memory kahekesi vaatasin, mis taustad ja mis stuudiost midagi teeme ja kolmas läheb kohe saatesse, ega pahandust ei olnud kunagi, ninad sepased, kvalifitseeritud rahvas dollaldasid kõik otsesalvestuseks, seal ainult üks Annikumatunute foon. Lindid olid kallid, sõidunud kõne allagi. Auhinnatud kuuldemängu puhul sai siis suure surmaga nii kaugele, et üks stseen, mis tuli hiljem korrata nii-öelda mälutegevuse näitajana, see lõigati heliplaadile. Siis. Too härra linnapea. Nii, olge head, härrased, tulge siia, te saate, elas kuulata. Oma häält kuulata, see oli midagi erakordset ja tavaliselt lõppes suure ehmatusega. Ants Lauter jätkab. Kui me ütleme sageli, vaat ta kuulas, kõrvad kikkis. Ma tahaksin Mori kohta ütelda niiviisi, et moor ei kuulanud. Ja ei vaadanud ümbrust mitte Kõlvart kikkis, vaid tal olid alati silmad kikkis. Kõrvad kindlasti ka, aga tema suured, need väga nii elavad haruldased silmad. Vaat need, need näisid nii nagu endas otse imevad kõike, mis ümberringi toimus. Salvestusraadiokunsti algusajast Felix Moor muinasjutu vestjana. Armsad võlad kord elad kusagil vilu pundiga, ise oli ka tore mees ja tahtis kätt, oleksid lapsed kenad, meeldivad olid need ka kenad tütarlapsed, need neli printsess, vanaema nimi oli tants ja kuidas sammus kõlisesid aasa ja helisesid vaid vei. Senini oli taie talin nõnda iluks, et ei keegi ega miski seal temast pöörduva sild. Kolmas oli õieti ristitud laulud. Ennustaja ise armastas ennast püüdal. Tema hõiskas nii et loodus ja laotus kuulata. Näljast oli õrn ja habras, kuule. Felix Moor oli fenomen millel ei ole võrdsed siiamaani. Ja ega Felix Moore'i ei teinud populaarseks raadio perfelliks Moore'i nime. See, see meeldiva häälega onu seal raadio sees. Et see on Felix Moor, see sai rahvale teatavaks tänu ajalehtedele. Sest ajalehed tõstsid Mori kilbi peale ja kiitsin moori iga õnnestumise puhul. Ja noor oli ju väärt. Sealt oli olukord, kus rahvas teadsid, ringhäälingus on, käin kaks inimest. Olbri ja moor, teise polnud üldse ollagi. Säh, moor, teki ju kõiki. Tema oli saatega sekretär, tema oli saatekava korraldaja. Sest osaühisus oli siis. Ja osaühisus ju luges senter ja moorile anti õigus küll kutsuda esinejaid, kuid Mori juurde õigus mingisugustel halluvada solivoori enda teele, kuidas inimese mikrofoni ette sai ja seal midagi välja kaubelda? See oli humate diplomaat enne töö. Ei ole midagi uut päikese all. Voldemar Panso oli kaheksaaastane poisike, kui moor kuuldemängudega alustas. Mõne aja pärast tegi ta juba ise raadio kabareeprogrammides kaasa. Nii et ringhäälingu kodukeeles oli selle kohta isegi omas sõna banzatama sündinud. Aga see hiigeltööv terve raadio raadiokunstile aluse pani panemine sest praegu peale ehitada on nii lihtne, aga anda need põhirelsid ja see hiigeltöö, mis tegi põhivõltsida ämm. Nii kuuldemängus poisid, deklamatsioonid, kuldselt lugemistundides, see need põhirelsid, mis said paika pandud, see vundament. Mulle tundub, et see on võrdlemisi aukartust äratav töö, osa, mille jõudis üks inimene ära teha 50 52 aas. See oli niivõrd kaund, et päike ei tarvitsenud paista iga kuus hiilata ja iis sõnas vana ilupulk. Armsad lapsed ei olegi juba päris suureks ilusaks olete, teie põrus väeti puus ja päike isegi imetlevad teid, aga kullad, olete ilusad, siis teatis lüpsomiti oleva kõige ilusam. Aga kes oli neist kõige ilusam? Moriga oli isegi nii, et Talju kuulate pulgast populaarne ja no teate, seda moor on Teder tähine. Moor sai suure purgi Teder salvi näiteks ühe raadiokuulaja käest. Siis konnamoor pidas nisukesi selgitavaid loenguid ka ühed raadiokuulajad saatsid Moril tallari. Pastorid Allari Moody, kus oli kasse valge ristlips, kus oli, pääses tähetarre Ella. Öeldise Darnell tähendab raadio lubada. Oi, kurask mõtleb, mis nüüd naises ängist, naljad pessa, pulas põõnutad karga üles, mine keeda tyyp. Naine torises vastu, ei taha minna, oda minul kurask, jalamaid lahtisi toda Tiid sisse, nii tuupi. Kuus eritist oli, Abbott on nüüd Smuul tuubi olle panni kah kinni, Püts lõppa täis aspiriini otsa iniiniga supi, Luisa täis. Kaeguseksburas lapsivad kõrva, Killio jama müts, mesi, politsei kõrgemana. Karl adra kord meenutada Felix moori Ta töötas endaga väga visalt ja ta sai niisuguse heliseva hääle, missugust peaaegu meediaatrites teist olnud ei olegi meeste hulgas kindlasti mitte, võib-olla jah, tema kaasa Liilazner, temal oli ka haruldaselt kaunis hääl, mina pean Feliks moorist, tema saavutustest väga suurt lugu. No võib-olla, kui nüüd tänase mõõdupuuga võtta, võib-olla ta natuke oli see hääl paatuslikumi võib-olla pisut kipilbetesse minevam, kui see praegu kombeks on. Mis puutub deklamatsioonid, siis meil on suureks õpetajaks ja eeskuju, see oli kadunud Hildableese, keda ma pean oma deklamatsioonid kunsti vaimseks elaks. Kuid suur huvi eesti keele vastu ärkas veraala stuudiopäevil eesti keele tundidest, mida meile andsid algul Märt klaarman, hiljem Nigol Andresen. Need mehed on minu vastava tuvi vaimsed isad suurima tõlkes Aimla Friedebert Tuglase raamatut kirjanduslik päevaraamat lugedes. Selles ütleb ta, et meie keelam logisev ebarütmiline ebaviku loomiline just nii ta kirjutas. Ja et milline valu on kuulata, müüa näitleja deklamaatorit, oraatorid, agitaatorid ei häält, enim rõhku ei kirge ega julgust lausuda sõna. Seda ilusat ning uhket on välja antud 1921. aastal. Ma mõtlesin, kas see siis tõesti nii on. Ja kas see peab nii olema. Miks valitseb vastuolu kõnekeele ja kirjakeele vahel. Ja siis võtsin sihiks rakendada õigekeelsust ka häälduses. Suurt abi olen saanud ka Tartu ülikooli professorilt Aristel. Tehnikamees Aleksander Sillartia, Lembit Lauri. Rahalist peeti ka väga palju lugu, populaarsus oli tal suur ja tema läks teadvustest ära, sest saks kuuldemängude korraldama ja noh, nagu nagu ülendada. Kui palju kirjutasid vanemad inimest, mina enam raadiot ei kuula, sest mina ei saa aru elalt moorima, sain aru, mina sain kõik aru, mis ta rääkis ja selge sõnaga selge sõnaga mees Aliidisa ja väga meeldis just tema esinemise laad, sest tema hääle värving ja see oli nagu sissekasvanud moori hääl, see tundus olevat nagu ringhäälinguhääl. Richardi efekt sõna kuraculed oma topsi seadusega rehiti neete puuri paneme Jurrikeses, vaatame, kelle tagumikul sodist välja poeg otsis ja. Kuuldemängu alustajad ei olnud poksipoisid, kõne alla tuli vaid parim tehnika ja parimad esinejad ja kui alguses tähendas kuuldemängu tegemine vaid ühte mikrofoni keset tuba ning moori, kes näitlejaid kord EDP poole kord tahab, pole nügis, siis peagi tulid heliefektid pikne, paukus, plekt tahvlis ja merelained loksusid hapupiimapudelis. Arhiivi koguti ajapikku peaaegu 2000 helitausta, emotsiooni toetati muusikaga, kõik oli sekundi pealt välja mõõdetud. Moori seistud helipuldis režii kaua, kui rongi sõiduplaan nina all tänu alguse suurele entusiasmi leia. Professionaalsusele võime täna tähistada kuuldemängu kaheksakümnendat sünnipäeva. Meie kuuldemängu Ringvaade lõpeb siinkohal aitäh, ütleb toimetaja maris Johannes ja lõpusõnad kuuluvad. Kellele siis veel kui mitteheliks moorile. Mis viga oli sul elada, mina siin oma pilpad vedas, aga kartulid ise püsti seista. Kui ma nüüd jumala hooleks jätkanud, vaatame kaua sära. Ütlesime kongressil otse välja.