Tere, olen Ants Nuut. Kuulate uunikumi. Ants Nuut legendaarne tromboonimängija on üks neljast mehest, kes kuulus ansambli apelsin esimesse koos seisab originaalse suuvärgiga nuut võeti nõukogude võimu poolt maha Soome reisilt selle eest, et ta oli Saksa demokraatlikus vabariigis esinedes ühele saksa sõbrale. No et küll see Hitler ikka ehitas korralikke maanteid, näe, siiamaani on teised hästi vastu pidanud apelsiniolemise kohta. Ta on nuut öelnud, et see on nagu kalamehe lõngeretega. Omamoodi sõltuvus. Nüüd aga muust muusikast, mis talle väga meeldinud. Elvise kontserdi, mis ma telekas olen ikka näinud, neid jäi meelde see eriline nagu heatahtlikkuse heasoovlikkus ja niisugune soe tunne. Niuksed mehed sellepärast löövadki läbi tekitavad rahvale niukse, noh, täpselt nii nagu hea baarmen ei vala sulle tramme, mõõda ninal, tekitab head tuju meeleolu samamoodi kõigi asjadega. Muusik ongi nagu meeleolu tekitamiseks, igal pool on nii palju head muusikat, et et ma kuulan kõike, mis on hästi tehtud, esitatud ja omal ajal Kalju terasmaa tegi kihvtilt. Ja noh, Eesti raadio meesansambel see on, see on tippta ei ole aetud liiga keeruliselt, mõttetult keeruliseks, aga ta on paras niimoodi, et järele ei tee, keegi. Proovitakse, ei ole seda mahedusse, seda kõla ei saavuta mitte keegi. Eri Klas, Arbet, augunoloog, Kalju Terasmaa, kas või esimene tuli meelde arvet Augi sepa jutustus. Seal ei ole mitte ühtegi niisugust, mida oleks tasunud tegemata jätta. Kõik on head, sest need olid, meil on ikka peaga poisid, kusjuures kui nad tegid seda, et nad ei olnud mingid vanad vanad targad noored, trellid suhteliselt omal ajal ju kolmekümneseid sellid ju ja tegid nii et oo ja hea valik ja ja kihvtilt tehtud. Ja siis ei olnud ju niisugust tehnikat, et iga nooti saad paika ajada, meie ajalgi oli noh, siis hakkas juba tekkima kaheksarealine, siis oli juba uhke, aga algul oli sama, ühel ei ole enne make kahe teise maki peale, siis sai võetud juba koos Bono ja koos lauluga ja siis kui midagi läks viltu jälle uuesti. Praegu, mis praegu viga, praegu saab ju teha minusugused batuure, laulja, ma ei osta puhtalt laulda, kisub sinnapoole, tännapoole ei, valiti häältega aparaadiga teatri niukseks ööbikuks, et hoia keela. Eesti Raadio meeskvartett koosseisus Kalju Terasmaa, Eri Klas, Arved Haug ja Uno Loop tegutses möödunud sajandi 60.-te alguses kolm aastat hoolimata lühikeseks jäänud koostööst jäeti maha sügav jälg ning mitmedki lood on vastu pidanud tänaseni. Kalju terasmaa räägib nüüd koomilise mälestuse meeskvartetti ühest tuntumast palast romantika ning sinna juurde seekordsest tunnustamatust, lemmiklaulust. Sepa jutustus. Üks esimestest lauludest oli romantika ja me laulsime selle linti, me tegime korralikult tööd ja me tegime seda päris omaarust päris nii talutavalt. Ja siis, kui me selle pakkusime fondi komisjonile, siis nad kuulasid seda muidugi üle ja teades, et me ei ole ju eriti veel mingisugused lauljad, siis nad ütlesid ja ta on küll, aga et noh, et te peaksite ikka veel harjutama ja koos laulma ja siis siis võib-olla tõesti saab sellest päris asi. Ma töötasin ka tol ajal raadios ja võtsin selle lindi jama vaenlase jälle oma kätte ja ma teadsin seda, et et see lugu on sellel momendil meie tasemele vääriline ja, ja läksime mööda mõni kuu ja siis ma läksin tagasi ja andsin selle uuesti ja ühesõnaga, et kuulake nüüd ja siis komisjon kuulas üle ja ütles. Nonii nüüd on hoopis teine asi, nii et, et praegu on see hoopis midagi muud kui see, mis oli enne. Tegelikult oli see üks seesama lint. Sepa jutustus oli väga selge jutt selles mõttes, et et kuna Arved Haug oli kvarteti liige ja siis tema tegi oma lood kvartetile, selleks oli sepa jutustes sepa jutustus ja me laulsime selle lihtsalt kontsertsaalis võistluskontserdil ja oligi laul tehtud. Ma ei saanud nagu midagi halba öelda selle laulu kohta, eks ta üks selline veidi humoristliku sisuga laul oli, ega ta just päris selles stiilis jalg, millest me ise nii väga lugu pidasime, aga ma ei tea, kas, kas, kas ta tuli isegi esimeseks või teiseks või midagi sellist, temaga oli.