Siin toomel on päris hea juttu ajada ja ma palusin siia Vanemuise teatri draamajuhi Jüri Lumiste, kelle nädalavahetus ei ole küll ilmselt olnud mitte selline nagu kõikidel ülejäänud eestimaalastel, kes on pannud üle terve Eesti maha tohutute tsentnerite kaupa kartuleid. Vaid Tartus oli nädalavahetusel hoopis üks teatrifestival, mille üks põhikorraldajatest Jüri oli. Aga me räägime sellest festivalist kindlasti jutuses ka, aga tänane saade tuleb ikkagi rohkem JÜRI lumistest endast ja sellest, mida ta mingi asja kohta arvab või mõtleb, kui ta soostub meile seda rääkima. Ja ma tahaksingi alustada sellest, et sa oled teatris olnud. Nüüd oled sa administratsiooni poole peal, aga, aga oled ka laval ise edasi. Mis sa ise arvad, kuidas sa sõnastaksid oma ambitsioonid teatris? Oled sa endale seadnud mingisuguse konkreetse sihi, milleni sa tahaksid ise jõuda? Olen küll kõigepealt ma tegin seda, kui ma õppisin veel teatrit Hermaküla stuudios siis oli Hermaküla tõstatas üles küsimus, et umbes, et kelle, millisena või kellena ma umbes kujutan ennast tulevikus ette. Ja siis ma mäletan, et, et ma mõtlesin selle üle päris tõsiselt ja sügavalt. Ja lõpuks ma avaldasin argliku arvamused, et ma tahaks saada umbes sportlaste keeles rääkides umbes noh, malesist on vähemalt selline rahvusvahelise järgu suurmeister või ühesõnaga Või rahvusvahelise taseme meistersportlane või ütleme selle et ma, mul oli näitlejana ambitsioon saavutada selline tase, et ma oleksin võimeline. Kuidas ütleme, rahvusvahelises plaanis? Mõõtu võtma või seda mõõduvõtmist välja kannatama. See oli mul üks huviambitsioonist rääkida. Et saada heaks näitlejaks. Aga see on väga suhtelised mõisted. Hea näitleja. Ma tahtsingi just küsida seda, et noh, kuidas seda küll mõõta. Kuidas on võimalik seda taset mõõta, kas see on sinu sisetunne või, või ootad seal kriitikutelt seda mõõdupuu? Kindlasti on väga oluline näitlemisest teatris üldse, ma arvan, üldse loomingus on oluline sisetunne see mingisugune eetiline. Suur, või kuidas, kuidas sa kujutad ette, kes sa oled või, või mismoodi oma oma töid teed ja kuidas ta suhtub ühte või teisesse töösse, juhtumisse ja Bortnerisse materjali ja, ega publikusse, ja see on kindlasti väga oluline. Kriitikud ausalt öeldes väga väga nagu korda ei lähe. See on loomulikult kõik näitlejad teevad ja teatriinimesed ja ja see on, muidugi on hea, kui sellest räägitakse. Ja, ja märgatakse su tegemisi. Aga see võib-olla ei olegi olulisem, võib-olla olulisem on see, et, et teatud Aja jooksul eriti kui kogemus kasvab ja teda rohkem saab olema, siis Sa hakkad väärtustama või sa hakkad hinnaliseks pidama teatud inimeste arvamust, teatud inimeste mõtteid ja väljendusi. Ja kas ta nüüd hea või halb, see polegi nii oluline, vaid sa lihtsalt tahad mingit vastukaja, et, et saada seda märki noh, ühesõnaga aru saada, et mis see siis nüüd oli sinu eluteel või sinu näitlemisteatri tööl teatritööteel. Et kuidas see õnnestus, mis sellest nagu välja tuli, tagasiside, mõtlesin mõttes. Kelle hinnangut sina ootad, kes on see inimene sinu jaoks, kes on sulle selles professionaalses plaanis tagasisideandjana kõige olulisem kõige tähtsam? Sa mõtled konkreetselt nüüd? Konkreetselt, ega ma julgegi väga ütelda, ma pean mõtlema, natuke. On üks seltskond inimesi, gruppi inimesi. On see tähtis, et nad oleks teatriringkondadest, et nad saaksid aru ka sinu sinu, ütleme võtete baasist või selliste tehniliste nippide kasutamisest. Mõned kindlasti sest, aga ma arvan, et, et see on üsna mitmekesine seltskond, seal on teatri ka väga seotud inimesi, seal on ka samas väga teatrikaugeid inimesi, kes käivad teatris suhteliselt harva, aga, aga kelle kellega ütlen, et mul on elus mingi kontakt või ma tean, noh, mõttemaailmad on kuidagimoodi seotud või lähedased või või, või Me mõistame lihtsalt teineteist. Pruugi olla teatriinimesed. See mitmekesisus on ka asja juures oluline. Aga kas sul on keegi, keda sa pead üleüldse kõige tähtsamaks ja olulisemaks ütlejaks selle kohta, mida sina oma elus teed, ükskõik mis vääris. Ei julge ütelda. Eelkõige võib-olla. Ma olin üsna üsna õppinud ennast ise kõrvalt jälgima. Kas nüüd, ütleme siis kõrvalt mitte et ma pigem pidevalt jälgin ennast, kuidas ma käitun, siis ma teen vaid vaid pigem teatud teatud ütleme, inimeste partneri või või lavastaja või ka publiku peal. Kuidas ütleme noh, nagu jälgima seda, kas, kas see, kas see toimib minu mingisugune idee või mõte? Ja niimoodi kõrvalt jälginud, et eeskätt on. Ma arvan, et kõige selline Kõige kõvem kriitikule ma endale ilmselt ise. Ma nimesid ei tahaks, tahaks, tahaks praegu vist kedagi ütelda. Ma näen, et sa ei taha nimesid ütelda, ma juba kolmas kord kesine ja sa ikka kolmas kord ei vasta ja, ja ma jätan selle siis rahule. No sinust on saanud, ma ütlesin sissejuhatuses ka, et sinust on saanud administraator Matthias, olete suure Vanemuise teatri draamajuht. Aga sa oled ise laval näitlejana. Kuivõrd hästi saavad läbi administraator, lumiste näitleja, Lumiste? Nad püüavad natukene järjest paremini üksteisega hakkama saada. Eks seal on küll natukene natukene segadusi. Aga mis need segadused on, see on selline trafaretne küsimus, mida esitatakse üsna palju neile inimestele, kelle roll on kuidagi kahestunud või, või kes teevad ka mingit administratiivset tööd selle loomingulise kõrval. Aga ma, ma isegi ei oska öelda, mis see, mis selle konflikti sisu võiks olla. Me rääkisime just selle paar päeva tagasi, kui siin festivalil oli Elmo Nüganen, temaga ka puudutasin seda teemat. Tal on ka sarnane situatsioon. See on põhiliselt ikka näitlejana tõdes ja siis draamajuhina töötades on see, et et. Kui ma töötan, teen rolli, ütleme noh ühesõnaga siis ma nagu selles trupis ma ei ole ju enam draamajuht, eks ole, aga samas ma ei saa ka päris sellest väljuda, kuivõrd ma töötan selles trupis, kelle, kes nagu on nagu usaldatud minu hoolde. Et selles mõttes muidugi ühest küljest on see väga oluline vajalik seda tööd teha, et sa näed seda asja ka seestpoolt, et sa elad selle neid muresid, rõõme ja probleeme kaasa ja, ja läbi koos siis nende kolleegidest näitlejatega. Aga teisest küljest on natukene see, et näiteks üks asi on see, et et kui sa süvened ja siis sa paratamatult ei jaksa, ütlen oma oma ütleme hingejõudu või mõtte mõtteenergiat piisavalt hoida, võib-olla selle kogu trupid vajadusega kogu teatrivajadustega noh, kuidas öelda kipub tekkima väike võlg, seal võib olla. See ei ole muidugi valus probleem, aga kui need rolle tekib juba mitu tükki järjest või ühesõnaga periood pikeneb, siis siis see võib probleemiks saada. Üks probleem päikeseline, reaalne probleem võib-olla on ka see, et kui ma võtan rolli, eks ole, ja siis noh, olgugi, et minna sinna kutsutud, eks ole, ma ei ole ise pakkunud ennast rolli. Samas võiks ju seda teha keegi, keegi näitleja, kes minu trupis või meie trupis, eks seal on, et ma nagu võtan kelleltki ka mingisuguseid töö ära. Kas seda on tõesti ette tulnud? Ei, no seda, kui mina seda ei teeks, eks ole, siis siis teeks seda keegi teine. Kuidas ta teeks, eks ole, ei tea, ei oska seda fantaseerida, aga aga võib-olla teeks mitte halvemini kui mina, eks ole, aga, aga minu üks üks minu töö põhilisi mõtteid leida võimalikult mitmekesine ja arengut soosiv ja ütleme siis noh, inimest ka arengule suunav rakendus oma oma trupi näitlejatele, eks ole. Et selles mõttes, kui ma võtan ise mõne mõne töö ja enamasti ma nõustun ikkagi ainult mingisuguse suurema osaga või ütleme, huvitavam osaga. Sest mul on, mul on õnneks võimalus, eks ole. Brave ütelda, mul on hea motiveerida, eks ole, et ma palju teed ja nii edasi ja nii edasi tööd ja ma ei ole üldse näitleja, eks ole, et kui töö mulle ei meeldi, siis ma lihtsalt ütlen, et et ma ei tee seda, mida näitleja kahjuks tihtilugu ei ole või noh, tal ikkagi muidugi võimalus on ebameeldivast osast mitte mitte osa võtta või mitte kaasa mängida, aga aga näitleja on siiski natukene sunnismaise, samas olukorras. Et see on väike, väike väike, selline konflikt on aga Elmuga. Me püüdsime teineteist nagu rahustada, et ja nüüd olete hästi rahunenud? Ei, mitte ei, päris rahunenud ei ole. Tähendab seda ma arvan küll, et ega ma ühe hooaja jooksul üle ühe rolli nii-öelda uue rolli eriti ei julge küll ette võtta. Sa ilmselt oled ise ka märganud, et on inimesi, kes on otse loodud ülemuseks olema, et see tuleb neil loomulikult välja ja, ja suured struktuurid, mitusada inimest liigub nende käes. No hästi õlitatult ja, ja nende Nende, nende suhtumiste mastaap ja arusaamad kõik vastab sellele. Sellele mahule on teine tüüp inimesi, kes on ülemused väga vaevaliselt, kellele iganes käsklus tuleb raskelt kätte juba sisemiselt. Kumba tüüpi liigitaksid nüüd iseennast? Arvate, kas sina teed seda tööd teatris? Loomulikult või ihkad sa sellest vabaneda? Praegu veel ei ihka. Aga selge on see, et ega ma mingi selline juhi tüüp ei ole selles mõttes. Minul on üsnagi keeruline selline käskiv toon endas tekitada. Meeldib sulle, esindusfunktsioon, meeldib sulle minna Smagingis kuskile õhtul või meeldib sulle ülikonnas seista kuskil vastu? No siis ta rolli näitlejana, ega mul ei ole midagi selle rolli vastu. Ja mulle meeldib küll smoking olla ja ja aga paratamatult kui meeldiv on siis, siis on loni vahvaga sellisel ütleme administratiivselt tööl, vot selle trammijuhi tööl on paratamatult selliseid kohti, kus tegelikult ei tahakski minna, aga sa lihtsalt pead minema siis. No näiteks see, küsisin väga konkreetselt, ma ei oskagi nüüd nii väga ütelda, ametiühingu koosolek, ei noh, see ei ole ametiühingud, enam ei eksisteeri. Lavastajate liit, näitlejate liit, kes neid funktsioone täidavad. See vast mitte, aga noh. Noh, on teatud ütelda, kas etikett või mingisugune ta ei olegi, etikett võib ka nii ütelda siiski etikett tundetud etikett, kus, kus on nagu loomulik või kust kust peab võtma, kus ta esinema, aga samas ütleme, sul ei olegi võib-olla nagu oluliselt midagi ütelda, aga kuivõrd nagu on tunda, et noh, kõik nagu ootavad ja siin peaks nagu tulema, eks ole, selline. Aga kas sa teed seda mõnuga? Sinna siis ma ei tee, kui ta on ikkagi väike kohustuse, Maikega. Ega ta eriti mõnuga ei tee, aga, aga. Võib-olla lähtun sellest sega või suhtun sellesse kui ühte rolli, et ma siis loon selle rolli. Ma kujundan, kujundan, kuidas öelda. Ma viin ennast sinnamaani, et ma, et ma, kas ma siis teen ta endale piisavalt meeldivaks, et ma sellega hakkama saan. No sul oli nädalavahetusel õudsalt suurüritusi hommikust õhtuni etendusi. Siin Tartus ja minu meelest need olid ka nii palju, kui ma tean, need olid üsna täis, mõned pilgeni täis need etendused. Kas sa oled oodanud, et keegi ütleks sulle selle suure töö eest, aitäh, kas keegi tuleb selle peale, et üldse olla tänulik millegi eest, mida sina teed? Ei, ma seda küll ei oota, et keegi tuleks nüüd koputus uksele tänama, mingi delegatsiooniga. Ei, ma ei mõelnud need lausa sellises vormis, aga aga noh, tänu mis tahes moel. Mõnest silmavaates või, või mingisuguses vestlus katkes või kuskilt kuskilt võib seda nii-öelda välja lugeda mitte tänulikkust, vaid seda, et noh, asi läks nagu asja ette või? Selles mõttes küll päris nagu musta kukun nagu nukke teha, selles mõttes aga aga, aga ega ma seda küll ei arvesta, ütles, et mingisugune eriline tänutunne või midagi peaks olema, ma arvan, et need Et see tegu sai tehtud ja, ja, Kui on piisavalt piisavalt inimesi, kellele see mingit moodi korda läks või kes sellest nagu osa võtsid ja. Sellest midagi sain, kuni ütleme niimoodi. Siis ma arvan, et see on, see ongi see, ma arvan, et see on täiesti piisav. Ma küsisin seda teatava tagamõttega sinu käest praegu sellest on umbes kolmveerand aastat, kui ma ajasin ühel kuumal augustipäeval juttu Vanemuise teatrikohvikus Vanemuise teatri endise juhi Linnar Priimäega ja viimase küsimusena küsisin tema käest seda, et mida ta peab kõige eemaletõukav omaks iseloomujooneks inimeste juures. Ja minu suureks üllatuseks ütles ta, et ta peab selleks tänamatust ja Ma olen hiljem rääkinud päris paljude teatriinimestega ja ma olen aru saanud, et et te ootate rohkem tagasisidet oma tööle ja et näitlejad suures enamuses kannatavad, selle all seda tagasisidet ei ole või seda on vähe. Oskad sa kommenteerida tahad? Ma ei, ma ei arva päriselt seda tagasisidet, vähe on, tähendab tagasiside mitut moodi näitlejal on selles mõttes. No üks asi on see, et eks ole, kui sa loed pressist näiteks loed trükiajakirjandusest ajalehest näiteks loed kellelegi kriitiku või ütleme siis ka noh, ütleme mõne tudengi, kus kõigile keegi võtab sulle ta kätte muidugi masinaid ja avaldab siis arvamust. See on üks asi. Üks asi on see, kui keegi ütleb sulle lihtsalt võtad nööbist kinni või möödaminnes või Šveits kuskil avalikus kohas või isegi võib-olla inimene, keda sa ei tunne, ütleb midagi. Kui mõni saadab kirjakesi, näiteks teatrikülastajate konverentsid, saadeti kiri, et keegi saatis kirja, et Vanemuises on väga head näitlejad ja eriti meeldivad talle need, need ja suur aitäh neile kogu selle töö eest ja alati rõõm tulla ja sedalaadsed tagasi sidemed. Ja siis muidugi on sellised teatriloolased, ütleme mis, mis raiutakse võib-olla sellistes olulisemates raamatutesse, no ütleme ka näiteks teater, muusika, kino, mis on juba sellist pikema tsükliga, natuke põhjalikumat analüüsi eeldab või ütleme, hooaja kokkuvõtted ja sellist seepärast, et kõik, mis on trükitud näiteks, eks ole see, see jääb, see väike väike hulk näitlejatööst, mis, Ajalukku, ütleme või tulevastele põlvedele, sest üldiselt näitleja kirjutatu kogu oma loomingu oma elutee suuresti liiva lemmiskust aja laine ta olematuks uhab, jäävad mingid mälestused, ainult et selles mõttes trükis kirjutatakse vähe või halvasti või, või üldse ei reageerita. Vot see, see on küll üks asi, mis neid tekitab natuke kibestumust, sellepärast et sellist suusõnalist ja näost näkku tagasi see, et seda on, seda on ju ikka. Ja see on väga inetu, mõni ootab seda rohkem, mõni, kes on endas kindlad, et ei pea seda üldse oluliseks. Aga sina? Sa vajad seda niimoodi. Tegu võib olla pigem hoolitseksin, muretsen selle pärast, et oleks teatril rohkem tagasisidet ja just nende näitlejatel enda pärast eriti ei muretse, sellepärast ma mitte, et meil on väga enesekindel, oleksin aga. Ei ole olnud viimasel ajal selliseid töid mul millest ma ütleme. Kuidas ütleme, läheks, läheks sellise sellise loomingulise pala balanguni ma ise enam ei saa aru, mida ma teen, vaat siis oleks küll seda vaja. Ma kujutan ette, et näitlejatel on siiski seda vaja, et, et saada mingit pidepunkti. Milline on olnud sinu elu kõige ilusam intriig mille mina olen tekitanud, või kus ma olen olnud nii-öelda intriigi muster või mis sa mõtled? No ma mõtlen ikkagi SIND tekitajana intrigant, intrigeeriv, kui seal juhuslikult niimoodi tekkinud, aga üldiselt ma isegi püüan ilma intriigide hakkama saada. Oled sa seda pununud, oled sa teadlikult teinud midagi sellist teatris? Ei tule küll meelde, et oleks, oled sa ise olnud ohvrina? Ilmselt olen, aga, aga ma olen selles mõttes. Noh, kuidas ma ütlen. See osa, mis, mis minust on avatud mis kuulub nagu ütleme teistele see on avatud ja siis sellega ma luban teha. Tehke, mis tahate. Ole avatud, eks ole, sinna ma lihtsalt ei lase. Ja sellist saladust. Ja sinna ei pääse ligi üsna kindel selles. Ja selles mõttes need, need riigid nagu noh, kui nad puudutavad seda, mida ma nagu ilu panna, kus ma luban surkida laske käia, ega siin mulle korda ei lähe, eriti. Näitlejana nüüd selle draamajuhina siin võib, küll, võib, võib, ma kujutan ette, et võib tekkida siiamaani ei ole tekkinud, aga on, on nagu tunda. Et on võimalusi olnud selleks. See on selline asi, tähendab, et et seal ütleme siis maitsesid ikka juhtimist on, ütleme siis mingi koordineerimist, organiseerimistöö seal on küll üsna lihtne, kuidas öelda, mingi suur ratas, mis on saanud hoo sisse üsna suure energiaga energiakuluga mõnikord üsna lihtne, mingisuguse väikse nokaga või, või nööpnõelaga või, või niisuguse väikse vitsa raugad, ratas kuidagi häirida ratta kulgemine, selliseid asju on küll jah, natukene. On olnud selliseid võimalusi või ma olen näinud, et siin on nagu võib-olla midagi tekkimas, aga. Sa ütlesite ühes oma esimestest vastustest mulle, et eriti ma sain niimoodi aru, et sa liigse tagasihoidlikkuse all jumal tänatud, ei kannata, et sul on olemas töö mõttes oma oma eesmärk ja sa suudad sellega sõnastada ühena vähestest näitlejatest, kellega ma olen juttu ajanud. Vaatad oma põlvkonnakaaslasi, kellega sa oled kunagi koos õppinud või kellega sa oled kunagi koos malevas käinud, ma ei tea, kas sa oled maleva inimene üldse, siis kas sa oled mõelnud üldse väärile, kui sellele ja, ja kuhu üldse sinu põlvkonnakaaslased on jõudnud, tekitab see sinus mingeid vastakaid tundeid. Karjääri mõttes. Ei tekita sest ega ma ei ole küll selline kari ristile. Ma arvan, pigem huvitaks mingisugune hingerahu pigem püüdle mingisuguse Niisuguse harmoonia poole ütleme sisemise harmoonia poole. Ja selles mõttes Üks, üks, üks, üks, kaks, kolm. Sa puutud kokku, draamajuhina on kõikvõimalikus vanuses näitlejatega. Nüüd selline hala, jaotus või peatükk nagu sina ja ja eakamad näitlejad, inimesed, kellel on juba pensioniga käes. Kui halastamatu sa saad inimesena töö jagamisel olla juba vananevate näitlejate suhtes, kelle jõud, kelle energia, kelle töövõime ei ole enam endised. Siin ei saagi rääkida, ma arvan, mingist halastusest või sellest Kuigi sellest ei saa mööda minna draamajuhina aga, aga ütleme, tööde jagamisele sellel. Las eas näitleja näitlejale on omad omad suured plussid. Vanade näitlejatel on. Ükski eeskätt nende kogemus, eks ole, teisest küljest juba see, et nad on vanad juba noh, kuidas öelda, see on omaette väärt. Tähendab, ma mõtlen selles mõttes, et neil on see Ütleme suhtumine asjadesse. Elufilosoofia on teistsugune. Last ja vanainimesteni juba, aga kui ta midagi vahel ei tee, juba isegi laval huvitav vaadata. Laps oma orgaanika, süüdimatuse ja, ja vanem inimene, siis lasime rääkida Kanadas inimese peale lapseks, eks ole, võib-olla sa ise usud seda mitte noh, ma ei tea, aga noh see on üks variant on niikuinii võib, nii võib ka mõtelda, miks mitte. Mille jaoks sina ise, Jüri vana oled. Liiga vana või piisavalt vana, liiga vana. Ei teagi, ma arvan, et vist veel ei ole suurt millegi jaoks liiga vana. Ma arvan, et on küll, mõned rollid mis siis on seotud teatud teatud vanusega, kus tundub, et kui see aeg mööda läheb, siis enam ei ole otstarbel, kas neid rolle nende trollide pole töödelda või nende peale mõtelda? Praegu vist ei ole isegi veel olulisi rolle, mida tahaks mängida või noh, selles mõttes on veel marssalikepikese seal kotikeses küll ma ei arva, et ma olen. Ei oskagi nimetada ühtegi asja, milleks ma olen liiga vana, kui vana sa oled praegu? 36. Mis sa arvad, kuhu sa maandud oma 50.-ks sünnipäevaks võid sa öelda, tänasin toomel aastal 94, et sa oled selles samas Vanemuise teatris. Ei või? Ei või? Tõesti ei tea? Väga suure tõenäosusega ma olen küll Tartus, aga aga lubada küll ei julge. Kui prominslik on Tartu sinuga teatriinimese jaoks, sa oled püüelnud siit väljapoole ja oled sõitnud ja käinud ja, ja üksvahe olid selleks eriti haruldane näitleja, kes tõesti mängis ka teiskeelses trupis, läänes lausa. Mis sa küsisid, et tartu provintslikus või mis asi see provints üldse on nagu maailmast vaadata, noh, kas Berliinis ma olen üsna palju olnud Berliinist vaata siis. Väga olulist vahet ei ole, kas Tartu või Tallinn Metropoli provintsi suhe selles mõttes Eestimaal on, on üsnagi selline küsitav. Loomulikult Tallinnas on võimalusi rohkem ja, ja ütleme, see energiat on rohkem koos, aga tal oli, Tartus on jälle sellist rahulikkust ja süvenemist mõnevõrra võib-olla rohkem ja. Kui sulle pakutaks, ütleme draamateatri. No ütleme, peanäitejuhi kohta, mis sa arvad, kas sa võtaksid selle tõsiselt kaalumisele, teades, et see tähendab elukoha vahel? Kindlalt võin öelda, et sel aastatuhandel kindlasti mitte. Võib-olla võib-olla saaks kõne alla tulla kunagi. Kui ma oleksin märksa kogenum. Parim tugevam. Vot see mulle nagu ei tundunud, et sa oled nagu, et sul on nagu mingi alaväärsus kompleks. Ei, see ei ole alaväärsus kompleks, aga aga ega ma näiteks ainuisikuline peanäitejuht ka Vanemuises ma ei riskiks olla praegu. Lihtsalt ma ei ole selleks selleks valmis. Ma ei ole selleks küps. Seda vastutust enda peale võtma. Kui sa mõtled Vanemuise teatri peale, siis seal on loomulikult palju inimesi, kes on kas kuuluvad Vanemuise teatri juurde ja ja ilma kelleta Vanemuine kindlasti mingisuguse osa oma oma sellisest imidžist kaotab, aga aga kes on Vanemuise teatri alustala selles mõttes, et, et kes on kõige olulisem komponent selles teatri üldpildis üldse sinu jaoks, nüüd ma küll tahaks lausa nime. Et teater ei ole teatris, ei saa. Kuidas öelda, soolot mängida, jääda sooloinstrumendiks, teater on ikkagi meeskonnatöögrupitöö. Ja grupp ongi oluline ja ja grupi sees juba muutuvat. Grupis on, on teatud bras öelda võtme, võtmeisikud või võtmefiguurid. Ja kui sa nüüd nimesid konkreetselt tahad, kes on praegu Vanemuises need võtmefiguurid grupis? See on muidugi natuke spekulatiivne, aga. Ma ei kujuta ette. Ma mõtlen natuke tulevikku üldse, tähendab selles mõttes ei oskagi praegu öelda, kes nüüd täna on, vaid ma kujutan ette, ütleme siis lähema viie ütleme kolmeks hooajaks me sõlmime need lepingud ka näitlejatega ütleme siis, räägime sellel sellel pinnal, ütleme kolme hoopinnal. Ma ei kujutaks ette Vanemuise teatrit ilma Liina Ulmaruta. Ma ei kujutaks Vanemuise teatrit, et ilma Hannes Kaljujärv eta. Ilma Herta Helvisteta ilma Lembit Eelmäe Ilma Heiki Oro veeta. Kuigi tema vanus on juba üsna kõrge Rain Simmul, Andres Dvinjaninov, Merle Jääger. Aivar Tommingas Mul ei ole nimekirja kaasas, ma võin, võin täitsa juhuslikult kogemata kellelegi väga olulise inimese lihtsalt jätta. Kõrvale, mida ma ei tahaks teha? Sellepärast ma natuke mõtlen veel. Meil on päris palju neid on veel, tähendab, selles mõttes noh jumala pärast ei ole ka mingisugune pingerida, mis on praegu, ütlesin. Neid on palju, Vanemuises on hea truppidele ühtlane trupp tugev trupp. Ja võib-olla kergem oleks, ma arvan, tegelikult olekski kergem oleks nimetada võib-olla neid kellega lootus Vanemuise-le või ütleme, kelle mingil põhjusel äraminekuni muisest ei tekitaks, ütleme sellist noh, ütleme keerulisus mingisugust ei oleks valus, ütleme Vanemuisel. Jah see oli delikaatne küsimus küll. Kui sa mõtled oma tänasele päevale täna selline jahe kevadpäev, kergelt on käed mõlemal siniseks tõmbunud, siin toome veerel istudes juba mis on olnud tänases päevas sellist, mida sa võiksid mäletada, ütleme, paari-kolme aasta pärast. Konkreetselt täna jah, täna. Ma tegin harjumi riviproov, just lõpetasin suures majas. Midagi väga olulist seal ei toimunud. Eugen Antoni tuli lõikusel tagasi esimest korda tuli täna teatrisse natuke kõveras ja ei võinud ta naerda ega köhida. Võib-olla see Hitler ei mallanud olla artist, laulja esitenor meil ei, ei mallanud olla voodis, kus ta tegelikult peaks olema vaid ajast püsti tellis takso, tuli teatrisse vaatama, kuidas läheb see see see töö, milles ta olude sunnil on natukene kõrvale jäänud. Aga sügisel ta muidugi tuleb sinna, et selle sisse. Võib-olla see oli selline helge hetk.