Vägivalla aastatel eestlastele tehtud ülekohtuulatus ei ole tänaseni teada. Nii kaua, kuni ametkondlikud arhiivid jäävad üldsuse eest suletuks kuuleb rahvas tõde veel elavatelt tunnistajatelt. Käesolevas saates jutustab läbielatust Tiit mee. Oma teadliku hõlvama noorusaeg ja noorte lapsepõlv on võrus, võõrakene jah, aga muidu jah, mina olen üks õnnelik inimene selle poolest, et mina ikka olen tundnud vabadust. Võrujärved olid ümberringi ujuda ja talvel olid gaserid Mäetluse suusatada ja ja nii et käik, ma ikka kaunis kaunis saue ja ma ei teagi ühtegi ühtegi poissi võrust, kes ei oskad ujuda, seal ei olnud. Millal siis tuli see aeg, kui tuli sõduri vorm selga panna, sõduritel aja teenib akadeemilise ajateenistus oli siis 36.-le aastal esimesel septembril autorügemendis seadus Tallinnasse Tallinnasse kaks kaalumateli mäega sarmuli ja liiva kasarmu. Ja seal ma siis aega, kui pika ajateenistus oli, autod on teist kuud täpselt terve, terve aasta ja mereväes oli siis kaks navigatsiooni, seal oli siis 24. Mis teil seal autotankirügemendi relvastuses oli? Oli meil oli siis pisikesed kitsamad jalaväe saate relva seitse kilomeetrit olid juba tunnikiirus, aga mis kiiremad olid, mis Poolasse osteti, need olid blanketid. Seal oli siis niimoodi juht oli ja siis laskur oli peal, aga nii suur ta ikka oli, et kindral Reek mahtus sisse tema seal sees käisele. Aga isale soomusautod olid veel kahepoolse juhtimisega, juht oli ees ja taga. Nii et üx rool oli ees ja teeme rooli taga, ümberpööramise tal vaeva ei olnud. Moodne soomusauto osteti 39. aastal Rootsist, sellele politsei ratsareservi oli üks tehniline jaoskond, 36, läksite teil, teenistus lõppes 37 37, siis ma lasin Võrru tagasi. Võrus sõitsin kolm kuud autojuhina, vedasin õlut, võrud mööda ringi, aga siis kolonel õemme, lauto rügemendi ülem, tema siis oli mul nagu juba tutada oli Võru skaut ja skaudijuht oli ja siis oli tema oli meil maleva vanem ja ühiskonda saadab mulle kirjad, tule Saabis, koht vabatule sinna tema juurde teenima. No ja siis ma läksingi. Mul oli kaks võimalust siis minna. Ma olen siin juba enne, kui vabastaja, Ansin sinna raudteetehastesse avalduse sisse. Novot lukksepatööle võrutööst, kooli lõpetaja, õpetajal, ukse või ameti oli ka selge. Ja siis tuli seal tuli kiri ja tuli korras Remmeli käskkiri siis ma millegipärast otsustasin sinna minna. Vennas, ka mul oli see mõte. Kema, tahtsin õhtukeskkoolis õppida edasi õppida veel. Ja siis ma käisin õhtul gümnaasiumi kolledžisse nimetades Gustav Adolfi Gümnaasiumi ruumides olid Tallinnas, mul hakkas hobi meeldima, sellise nimetati põrand, võimlemine. Selle algatajaks oli Ernst Idla. Pritsi ja tema siis juhendas esimest rühma. See oli skaudipoiste teras, sammurite põrand, võimlemisrühm põlanud. Praegu ta ei harrastata, aga see oli omapärane. Alamati peal oli ta saanud akrobaatilised elemendid, me tegime seal flopid ja edaspidi tagurpidi saltot ja kõik oli seal saama. Veavad siis oli Sauda rügemendi, seal võimlas oli grupp poisse, neid juhatas Ilmar Kadak. Mina käisin vaatamas ja nemad tegid seda põrand, võimlemist ja mulle hakkas meeldima ja mina vägisid kiskiga sellesse punti sinna sisse, et kas see oli ajateenistuse ajal või sa sa all jah. Aga kui ma olin sinna tagasi, tulin sisse juba see rühm oli läinud selle nüüd ülemaalise noorsooühingu Tallinna osakonna juba tiiva alla ja siis meil Harris, ruumid olid selles sõdurite kodus sassis, nimetati seal Tartu maanteel oli juba barrew saali pesemisvõimalused kõik tasakesi edasi käima. Nii et 39. aastal kevadel meil juba. Me olime eliitrühm ja eliitrühm ja meie juba esinesime Estonia kontserdisaalis oma kavaga. Seal oli teisi elid, rühmasid oli veel. No muidugi võtsime sellest Eestimaa üles liidu loomisest osad ja teistest Eesti mängudes võtsime osa 39. aastal. Stiimul oli veel, meid lubati 1940-l aastal, viies Stockholmi lingiaadile. Me kõvasti harjutasime, H-grupp on meil 15, poissi umbes, olid muidugi see jäi meil ära sellepärast et tulid juba teised ajad ja siin näha ei saanud. Ja siis v40 sügisel veel, et kõik organisatsioonid likvideeriti Eestis ja siis me läksime Spartaki alla. No ja oli jällegi üks stiimul. 41. aastal pidi Harkovis toimuma spartakiaad ja meelduvad 500 spartakiaadil. Aga vot sellel spartakiaadil asemel mais juba 41. aasta sügisel on juba narrelski vangilaagris. Me jõudsime jutuga väga kiiresti Norriski vangilaagrisse. Räägime kõigepealt 1939. aasta septembrikuust, millal sõlmiti baaside leping ja oktoobrikuust, millal tulid esimesed punaarmee üksused Eestisse, ega te nende tulekut ei näinud? Mina isiklikult tulekut ei näinud, aga siis ma olen nii palju, ma tean, mehed rääkisid meie rügemendi ülem kolonel Remmel, tema läks Tartusse diviisi staapi ja siis saime rügemendi ülema kolonel binding. Need olid siis on seal männikul aeglaselt niimoodi kui see venelane tulijad, et me oleme nüüd püssidega vastuda, kohe kõik värgid tangid, Välgia spinnid koolis põlvili maas palunud, et niimoodi ikka vinge. Kui see juba suuremad üksuse sisse tulid, siis löödi kõik kasarmud tühjaks. 40. aasta juunis tuli Dell oma kasarmud, Lohtuda punaarmee punaarmeeüksustele sidepataljon ja 10. pataljon ja kõik kõlama üksustele, auto-tankirügement saadeti laiali, vist Audo hüüame saadi laiali ja siis kes määrati kuu ajateenijad? Ma ei teagi, kus nad saadeti, aga sellel autokompaniisse ega seal üheksa meest oli üheksa pois, ajateenijad, aga vanemad, kutsed, need, need vabastajad, aga üle teemiate ohvitserid need saati väes mööda laiali ja teie ja mina jäin sinna korpuse. Sellesse korpuse staabi garaazi ülemaks määrati mind sellisest territoriaalkorporeeritud 22. territoriaallaskurkorpus oli tema ametlik nimi. Ja meie allusime siis selle riba, oo Pribaldiski ON Ogroc sealses Riiast. Algul oli korpuse komandör Johnson ja Johnson, hiljem tulid teised mehed, hiljem tulid teised meie, ma ei mäletagi, mis mammeledame. Tuisu asemele tuli Bonjukov, polkovnik ja tema käes on praegu mul see mulle kuldsulade täite sulada. No vot, mul oli lausa mobiia võtma tegemised, kõrgem ohvitseridega kogu aeg, sellepärast sa automaabeetvannete, mitte lehes oli Sammelt raamatut sinna, kuu lõpus pidid allkirjad võtma, selgis, masina kasutasid tegema ja eelkõige minu minu teha meeskonna kolonel Tuisu juurde tuppa. Kabinetti läksin siis tuisk tõusis püsti, laua tagant tuli vastu, andis tere, palli istuvad ja siis hakkad alles rääkida ja mul ei olnudki muud mitte kedagi, kui tema allkirja tõtart. Aga see Bonjukovi juurde läksin, see ei teinud mitte midagi ja siis mul on allkirja vaja. Siis ta rutsku. Mina olen siin, on mul kuld, Sulev, ma auhinnaks vist oli koguni saadud see kuldtäide, selle panin seal allkirja kirsaal kirja panid Suleva tasku ja siiamaani. Haned ja siis tuisk viidi minema ära. Jonson läks ära. Minu otseseks ülemuseks oli kindral Rotberg, tema oli korpuse varus vahelisse ülem, siis oli seal veel kolonel Hinno siis major Tiivel oli nii, et niipalju kui maitse järgi oli jääda iga igal juhul venelased oligi asemel kõik, igal pool lasin Värska laagrisse 41. aasta kevadel. Ja need värske laagris meie korpuse staap oli, oli seal ja mingid väeosad ka, ega seal väga-väga hirmus palju neid sõjavägi ei olnud sel ajal. Aga see vallatud oli see kõvasti. Nii et ikka tangid seest ümber selle värske laagri, isegi soldatite patrullid olid seal metsa all isegi ja maise kohtasin, mul oli sarnane asi, et mina nagu noh, selle varustusega autotranspordiga tegelesid mulla andis eriluba. Sa oled Värska laagrist, ma võisin välja minna, aga muidu keegi sealt välja ei saanud. See oli täitsa kinnine tsoon ja mul on meeles üks sõjaväe välisöökla, see asus väljaspoolmuidu, me saime süüa sealt üldises katlas vist kõik sõime seal koos selle aga sealses nagu seal ohvitseride söökla oli, see oli eraldi sellest laagripiirkonnast väljas ja kunagi vaja hirmus õhta peale ja need kõht oli tühi ja mõtlesin, et ma lähen sinna sööma. Ja nii kui ma siis sinna võsa vahele metsa vahele saime, koe püssimees ees stoi. Ja kutsus välja selle oma ülemuse, seal muidugi mingeid signalisatsioon oli neil ka. No see laskis mul minna Malaisia paberid paberil vene keeles veel koguni. Palju oli, ma saan, ma käisin Tallinnasse vahepeal komandeeringus Tartus ja ei mäleta nime, siis ta mitmele meestel ma käisin naistele, viisin kirju ja seal rahagi isegi viisin. Ja siis need viisin koju kätte nende kirjad ja siis kas 14. juuni sündmused tulid täiesti ootamatult või võis neid ette aimata. No mina küll ei aimanud. Mina küll sellepärast, et see värske laagri olukord oli kaunis rahulik, sisemine olukord, mitte midagi. Ja mul on nii palju meeles, et selle 14 10. päeval hommiku mullandis korraldus muretseda rohkem printsiini. Nii et ma käisin, tõin vett sellistel pintsiini ja siis kaks autot pidi siis panema sõidukorda. See päeval õhtul oli kino, ma ei mäleta, mis film, see oli, ilus õhtu oli, naisel suvine õhtu oli ja kino oli ja siis me olime seal kõik kinosse järsku siis katkedase filmi näitamine ja siis nimelised, kutsutakse välja mehi. Säält ohvitsere ja selle nimel nimesid välja kutsutakse. Nagu õppustele minekuks tead. No ja oligi nii, et siis filmiga tagasi ja need läksid ära ja oligi kõik ja siis tuli välja, et nemad anti neile korraldus ilmuda Petseri kaitseliidu majja endise kaitselise majja sellise kiriku kõrval. Nad viidi veoautoga sinna veoautodega autodega. Selleks oli seda bensiini vaja bensiini vaja jah. Ja viidi veoautodega ja palju neid seal viidi, seda ma ka ei tea. Aga siis nad olid pärast mulle mehed rääkisibasema laagris olime ja saad, hakati kutsuma. Viimulasel mehe, kes rääkisite nagu sina sisse läksid ja seal siis võeti nendel see relv ära, võtsime kaarditasku ära ja vöörihm võeti ära ja siis pükstel lõigati nööbid eest ära. Ja siis löödi nad sinna teise, teise suurde saali, niimoodi sõitsingi läks pärast, siis viidi Petseri sellesse jaama jaamas pandi vagunisse ja sellest siis nad esimene peades Juhnu Juhnowas kuskil seal vangilaagrist, millal teile selgus? Mis siis õieti toimunud oli? Hommikul hommikul toodi siis üks veomasinad kaisaga veomasinaga toodiline rihmade kaarditaskute neid lisades sinna meie sele staabimaja taha visati maha, siis oli seal, siis oli meil selge, et need on leid, kuhu nad läinud, mõni räägi seadlasti maha ja keegi enam ei tea mitte midagi, kas mingit seletust ei antud teile mitte mingisugust? Kelleltki küsida? Oma mehed ei teadnud ja võõrad meile midagi rääkinud, teenistus jätkus. Siis jätkus masina, kellel vaja on, see sai masina ja siis enam enam samasid nimelisi masinaid ei olnud, ennem oli ikka igal mehel oma masin oma seal kõrgemal ohvitseril siis ikkagi masinat oli vaja, sai, korraldavad selle sees anda. Siis me hakkasime, anti mulle käsk, see oli just enne seda sõja algust, kaks masina kindral Laidoneri, Cadillac ja süks, stuudio vikeroli viie Riiga, sinna Pribavossed, nuia, solvality sõjaväeringkonda ja no ja siis ma sõitsingi seisi Petseri jaama Laan sellel masinal sinna rongi peale sõitsin. Sõitsin selle nendega riida, kellele te Laidoneri masina üle andsite, sinna garaaži. No ju siis sealsetel ülemustel oli ka vaja paremaid masinaid ja ta niimoodi, kui see masin käis. Ja kui sa panid veeklaasi panid poritiiva peale, siis klaasis mitte üks virvendus ei oldud sarnane masin oli masi käis ainult mõõteriistade jälle, sa võisid näha, see masin töötab, kuulda ei olnud mitte midagi. Ja selle ma viisin Riiga. Ja oligi haad, julgus ka viia ma vene keelt, palju ma vene keelt mõistsin ta nii lähedal ja ja siis praegusel juhul siis ma käisin Riia jaamas, laadisin need masinad maha, sinna, nii ühe masinaga sõitsin siis linnas teine masina esimene jaama, nagu praegu olla siis alasemas ja mu sealt kadunud puhtaks tehtud, aga siis polnud mitte midagi, tulid jaama tagasi ja ja viisin teise masinale Riiasansi üle ja see oli samal päeval, kui hakkas vees, hakkas sõda. Nii et ma ei saagi tagasi Riiast, sõja alguses olin Riias, kuskil oli organiseerinud sammun võõrastemaja sõjaväelastel, seal magasin ööd patja ööse, siis löödi meid alla keldrisse, siis hakkas seda 22. õu, häire oli ja, ja pommitas juba Riiad. Järgmine päev ma tahtsin siis minna sellesse jaama taga sõita, aga Riias enam ühtki trammi ei käinud ja sain kuidagimoodi jaama, rongi ei lähe. Jagasime mas teel mulle juba sõja nagu komandeerimise tunnist lõpeb ära ja siis ma mõtlesin, ma pean ikka minema sinna sõjakomissariaati ja seal selle asja ära nyyd registreerima või lähen sinna salliva huvilatsioon. Saali mobilisatsioon juba ja ei saama seal mitte midagi. Viimati sain ikka jaama ja rongitäis. Piletid ei saa kohtasid, ei ole. Juhuslikult üks ohvitser oli eestlane kassal olile ja teavide mulle sulle kohta ei ole, ma ei ole jah. Kuule, mina panin restoranvagunis kaks kohta kinni läve, sillad. Lasime restoranvagunisse. No aga mul oli ka siis ma ostsin Riiast kaks pudelit konjakit. Hakkame sõitma, rongad pimedatud, juba sõidame, sõidame Sigulda jaamas seisab igavene kaua aega ja restoranvagun ja kõik joovad. No ja siis? Puu ütles midagi enam ei saada kellelegi teisele. Ja siis tuli väljakasvu selliseid konjaki, sõitsime energia, villa räniga. Valka Saindad. No ja siis Valgast läksime Värska laagrisse, korpuse staap on juba osa väeosasid rooli veel. Värskas A-korpus saabun läinud, kuu läinud, ei tea. Saime ta kätte, ikka Väike-Maarja metsas. Ikka näed, oli samane kohusetunne, et et sa pead ikka oma väeosa minema tagasi, muidugi mul oli tappa jaamaski, oli seal vahepeal üks meie leitnant, ma ei taha ta nime nimetada, oli seal ja tuleb, Elo veel tuleb mu juurde ja. Tiit, mis sa siin teed? Lähme metsa ära, meil kõva punt on olemas, hurraad, kus salajase väega kaasas. Aga näed, ma ei tea, mul on ikka, mis anyways, visa uuesti teil oli, tollal, mul oli siis alla vana Mallesser. Jah, aga noh, ja siis läksin ikka taga, ma vedasin bensiini, vedasin seal Tapa jaamas sinna oma selle Väike-Maarja sellesse. No ja mul on siis avameeles velled kindral rootorit millegipärast hoides maid ema pojapojapoja, tule siia teed ja ükskord meiega iga hommikul. Me käisime juuksuris, habe pidid olema korralikud seal ja ja tema vana istub kas sinna tooli peale ja ütleb, näe, mul ei saagi enam punapäev ütelda, mulle juuksed valged. Punada ja selle murran Väike-Maarja metsas, kindral Rotary magasime kahekesi täitsa lageda taeva all. Siis läksime edasi, sealt sõitsime Tallinna ja raudtee maanteele. Me olime Tallinnas metsas ja seal saad hakkas siis taganemine, kuidas ütelda, meie tagame siin kogu aeg siit Pihkva ja. Ja Pihkva spurchowisse. Vihkasin, peatusime ühes koolimajas bensiiniladude vastas just tund aega tagasi, me hankisime kõik masinad omal täis seal selles bensiinijaamas ja tulime sinna maantee peale välja, pidime hakkama edasi liikuma. Ja siis, kui see õhtu oli juba pime ja siis ta pani, viskas need jõulupuud üles sisse, bensiinijaam pommitati puhta puruks, toda oli ka üks paarsada meetrit või olid nad meist eemal isegi rohkem natuke, aga nii et me nägime, kui need tsisternid õhku lendasid, aga need igavest tuld ei saanud. Esimesed hullarisse mena sain Pihkvas sõidus Porfhowisse. Me sõitsime välja ja ilus asfalttee lai asfaltteele Saliad ja siis tuli see asfalttee lõppes ära, siis hakkas, sest keerasime paremale, kitsas munakivi, tee sedasama mäe, nii et ega teine masin teisest mööda ei saanud ega vastu ka ei saanud ja masinmasinas kinni masin masinas kinni salli vene masinat igasugused. No meil oli niimoodi, et see on just kas oli siis 39. aastal toodi meile kas midagi 20 fordi. Ja nendele siis salle, puhk ja poegade töökojas tehti oi tädi furgooni pääle. Nad pidid saama nagu liikuvateks töökodades, milleks armastad, ja need masinad olid siis ka meie käsutuses seal kõik seal organiseeriti autojuhtide kool. Kapten Kangur oli vist selle koolijuhataja ja poidis, lõpetasin kooli ja poisist anti meile kõik siin autojuhtide sõidu veoauto peal, mina olen sõiduauto peale selle sõiduautoga sama News, millega ma olin seal, sõitsin. Et selleni veerisime raekoja platsis. Ja Tallinnas Tallinnas ja mina ei olnud muidugi asjamees, aga olis luureosakonna ülem oli vanemleitnant. Ja, ja tema kutsub mind juura sinna, et vot niimoodi, et see masina ära võtta. Ja ka selle masina omanik oli täitsa uusmasinad ja, ja selle masina omanik oli võru kullasseppa äriomaniku poeg, tibing oli ta nimi ja muudkui devamatcoya. Mullekad istu sisse ja juhile Bayedime vene mees, kes ütles, Vene mees ja vene mees ika vanem vanemleitnandi auastmes oli, aga ta oli, ma tean, ta luureosakonna ülem. Ja nüüd see Dimiga poisi vastu, rääkimata seal ja tema sai ka sõita ja viimati siis ma ütlesin küll, et saad tuttav poiss jaat. Laseme jalga, ma sõidan ise. Nii ma siis selle masinaga sõitsingi selleni autoga te olite siis seal munakivi teel ja munakivi teel seda kuskilt ei saa, aga see vanemleitnant kadus ära. Autos enam ei olda, siis tuli mulle silma üks mööda minna, seal tuli, võtad pääle venelannaga, mina vene keelt, kuigi palju ma ikka purssisimist. Et me igaüks neist aru saime. Aga see oli ka nii paistest intelligent, mees olema. Prillidega oli ja siis ta sellega, mis 20 sõitsime, saime natuke maad edasi, sakslane ründab, Eeesso pommitamine. Lähme koednud, täitsa pommid lendavad, aga meie pidasime kinnijooksmist sinna siis võsa, vot päike võsa oli ja sinna pikali ja siis ma esimest korda kuulsin, kuulitud tšikk kümmerda, kurat külgeid on siis tegid. Venelased jooksevad seal, politruk laseb püstoli käest lennukeid, ülesanne, mis sai külge nagunii saadud. Läks, ajab omi, sõidame edasi. Ja siis oli selle. Edasi sõitsime paar kilomeetrit edasi minna veel. Vaat siis oli see pommivalang oli pandud sinna maha, seal oli surmasid autosid ja hobuseid ja kõik oli hunnikus, aga Madee tammida ei olnud, purustada teda, ta oli tee peal, ei lasknud tal asi kõrvale. No ja siis saime pohhuist, Porhovism ei peatunud, meie sõitsime kohe üle silla, sõitsime Porschega sinna. Viis, kuus kilomeetrit. MetsaPorchovjad, no vahel siis tuli mul üks välisüks ilus juhus. See saime sinna öö, magasime ära see masinal pidurid ütlesid üles sõidu masinal nuiamas, meie siin põlve otsas midagi ära ei tee, siis on meil juba venelasi ka, seal oligi niimoodi juba sel ajal autobaasiks nimetatud ja siis tuli sinna selle autobaasi ülemaks tuli massiks reservi. Kas mul oli kohta vaja, ei ole, ma ei teagi, ma igatahes seal süüa anti. Ja ma mõtlesin nimalaise, sellele näeksin not vaja narval remontida selle masinaga edasi ta ei saagi tulles üldse ei ole ta mulle dokument välja ja ma sõitsin siis Pihkvasse tagasi, et siis minna remontima, Pihkvasse jõudis, hukkus pommirünnaku all jälle hakkas pommitama jätsimasina sinna seisma, teavee lasi kõrvale varjuma, tulen tagasi mul masina juures kaks lendurid ja üks üks väeliks mees sätetele. Ja muidugi asetavad meedet, sõidame lennujaama, ma, ma ei saa sõita, et ega ma ei ole mingit taksod, et ma pean ikka minema oma näitsemalt dokumendid ära ja sõida. Sagaras sõidad, sõidad või sa ikka teed, nemad kolmekesi relvad, püstol väljastad ja muudkui sõidad. Viisime kaks lendurit sinna lennujaama ära ja, ja siis tema raimullad, vot vii mind teda nüüd sinna, see seal on maanteed mööda, sina edasi leitnandi imelitsik marov, see eluilmas meest ei lähe ja sõidame sellega. Viidavad tema väeossa ikka püstoli, mul oli püstol, hakkan kaklema seal selle sellega. No ja siis saame sinna ja. Järsku temalased masinast välja ted ja minagi olen välja ümberringi mul kohe need soldatid ikka tulite. Ja ma ma ei teagi, mis väeosas oli nadolid tunkedes saamatuma halli tunked olid tumehallid, pilotkad, mis, mis mis väeosas oli, ma ei teagi, mis väeosas olid ja muudkui fašist fašist ja mida võeti mul püstol ära. Ja löödi mind siis sinna autosse ja pandi püssimees juur. Seal ma siis korrutasin ja ööse peale sõida edasi. Ja jällegi sesse soldat seal sees, isesev. Leitnant tuleb siia sisse ja sõidame kuskile edasi, võetakse mind autost välja ja viiakse sinna kuskile. Talu oli nii, et ümberringi oli võsa, keskel oli suur, laheb lage plats ja pandi sinna istuma ja püssimees koe mul juurest. Ja siis ma hakkan vaatama, et kui palju on neid mehi seal istub niimoodi ümberringi selle, selle lagendiku dad. No ja siis kutsus mind ülekuulamisele, üks major oli. Need on muidugi ja mina ikka puuvene keeles, nii palju, nii palju kui mul seda vene keelt siis olid nad ja ikka näitan oma dokumente ja värke ja siis ma olen, et kuskohast ja aga päeva aega istusin seal. Aga vot, ma ei tea nüüd, kas seal mõni maha kõvasti, igatahes seal nendes, kes seal nad möllus, tükk maad, vaadika ega rääkida ei saanud saadiga, mõni viidi maha ja metsas paugud käisid, mis nendega tehti, mina ei tea, aga ma arvan, et naadis osa lasti maha. Nad olis, väejooksikud on, vist, olid, lõpuks igasse major, siis niipalju ikka taipas. Ma arvan niimoodi, ma saan aru, et tema oli saanud telefoniühenduse kolonn, Hinno. Siin on mul Polhovi, tema see siis on, see sai tagasi, ütles mulle niimoodi. Nii et see andis mulle siis relva tagasi ja ja mul oleks nahkportfell oli selle andis tagasi, nüüd jälle võetud. Ja siis ütles, võid minna sema, mina tulen välja madalmasina lasina juura see sigma rohtu, püstoli käes. Soi siis lõimusin alla. Arstid olid, need sõid seal ja need andsid mulle süüa ka, polnud saanud siia õiega anud vedants mulle süüa ja siis hommikul üks veoauto sõitis spurchowissi ja siis võttis mind kaasa ja nii pääsesin eluga. Võib-olla, aga autosteetil Audo säilma auto võeti ära, see oligi just röövimise eesmärgil autot saada, Endal mind pol vaja talle autot vaja. Sain Porhomisse poistele hirmus tige talitaja. Läksin sinna, ma teadsin, kus sul see staapon ja nemad valmistavad ärasõiduks. Ja juba kõige ära pakitud kohvrid ja värgid ja onu seisab väljastaja mees. Midagi sõitsime sinna furgoonis isegi kindral Rotergi sineli ja kohvrid ja värgid ja kõik ja ja nüüd ja siis nemad tulevad sõidumasinaga selle sõidumasinaga järele, kes on Nevad, naase Rotberg. Hinno. Mul oli ka vist seal mar Tiivel ja siis, kes seal kurbuses varus, valitseja, need asjamehed seal olid. Kolonel Vehick tuli minuga koos selle furgooniga. Ja me olime vist arvan, oli viimased need, kes aitavad üle Porchovi silla, kui enne, kui see on alati. Nii, et kindral rotargi ja need tervese varus valitseja staap, nemad jäid siis sinna Porkovis, sakslane tungis juba nii kõvasti peale, me saime selle kolme tehinguga, saime õhtu sinna. Järgmine hommiku veel oli, madame aasia asemel, sellepärast ma Rots oli meil finantsosakonna ülem ja tema pidi sõitma kuskile raha tooma. Alguses oli ette nähtud kahe kuu palk. Osa meil sai kätte, osa ei saanud kätte. Maar otsale majandus, hommikul masinat sõitis ära. Ja siis me olime seal ja järsku ükskord õhtul see oli, see oli 13. kuupäev juuli ja Anti käsk ja need teised mehed kõik sinna kokku ja pandi siis ühtse selle. Kas sa ei saa ju, mis ta oli, see? Seestonnile vaim oli sinna veoautodes ja sisse ja relvad võeti meil ära. Öeldi seal niimoodi, et saade Novgorodi määramises uutele ametikohtadele, nii. Aga teil relva ei ole, siis anti püssimees kaasa. Üks lainetus oli ja eksleitnant oli siis noh, nagu sällifassaar. Öösel sõidame ja me pidime minema sealt. Jaamast ilmini äärt mööda minema otse Novgorodi, aga öö oli juba saime kuigi palju sõita, järsku tuleb mingi masinat vastu. Kas sa oled siiski eraldi veemasin ka ringi ja seitsme sõitsime Stara Russa kaudu. Ringiga sina läbi sõitsime hommikul, me olime kuskil seal ene Novgorodi Ilus hommikul tahtsime juua seal mingi talu oli äike, illusi, ojakene, jookse, saldad. Ja siis me rääkisime selle, no mina, vanamehed oskasid vene keelt kõik, ma ei tea, kas kapten nõuab, oskas, aga see major Kiviväli kapten Saarne veidikene Nad oskasid ikka puhtalt vene keelt ja aja teened oli meil ka see staabikirjutaja, see oli selle muste preestri poeg, pireesin. Ja nemad siis rääkisid õlad, andke natuke puhata, käime peseme ja joome ja. No ja see leitnant oli käes, nõust sees, pidasime väikse Saloga. Ja siis sõidame edasi ja see oli meie õnn, et me seal esimene tund aega sellepärast enne Novgorodi jõudmist Unzanane lah, kitsas, madal tee ja kahel pool kasemetsad. Ja just sinna oli tund aega tagasi seda teelõiku pommitatud. See päev siis oli, seal maeti inimesi ja hobuseid, oli Salia värsked hauad olid seal kõrval. Nii et kui jumalasse roogade ei ole, seal teen, siis me oleks selle pommitamise ajal saanud. Saime siis sinna Novgorodi ja siis pandi meid ühte koolimajja. Ja esimene öö magasime, seal koolimajas elab, aga siis meil ei olnud tunnimeest. Aga järgmine öö tulid pannes inimesi mehe sisse ja ütlesid, et olete arreteeritud. Ja siis pandi meeli juba tunnimees, isegi kui väljaskäiku läinud sinna õue peal oli, siis püssimees tuli ka kaasa. Me naersime täägi otsa, paberit võtad. No ja. Siis tuli meil päeval tuli see punn, kohtulisin akna alla ja teise luhta akna lahti, trell salaees ei olnud seal midagi, täitsa tavaline koolimaja olukord. Ja hakkas rääkima ta ja nood lähete nüüd Venemaale tutvuma vene tehnikaga. No ja siis aga läbiotsimismeeli tehtud meie kohvrid ja kõik, mis oli ja, ja auastmed, kellel olid kõik, kõik olid pääl vormis ellips Eeesse ikka nagu härra. No ja siis eskord ööse pandi maises vaguni loomavagunisse S9 rohkem, aga kui nüüd sõitnud, see oli ainuke kord, kui mu loo sõitsin. Sellepärast järgmine olin kogu aeg seda lõpuni, see oli ikka vangivagunites ja sõidame siis Novgorodi mul mäles täpselt meeles, hommiku kell oli, seal oli kaks kella Moskva aeg ja see kohalik aeg ja olin Eli, kumb ta kell neli oli, ma ei mäleta seda, seal. Sõitsime saime Leningradi Leningradis oli muidugi Journey voor on, mis on see vangi ma autoli seal aastastajate löödi meid sinna sisse mitmekesi töölite 13 kõik eestlased, kõigi eestlased, kõik endised Eesti sõjaväemehed rikkes. No kuulge, see peresin simaaliv rahvuselt venelane, aga ka Eesti vabariigi kodanik ja vabariigi kodanike Kedalinkonna Eestis oskas täitsa puhtad eesti keelde vehkida ja löödi kõik ühte vangi autosse, kõik ühte vangi auto, sinna siis kõik seigemad pakkide ja värkidega. No aga ta on niimoodi, et iga trellid akalees väiksed aknad olid nad ja pingid olid siis kahepoolne me kuidagi ära mahtlesime. Ja siis Medvedjev päev läbi Leningradi mööda ühte vangimajja ei võetud vastu. Siis lasime teise vangimajja, Sali võeti meid siis isegi võid riidest lahti pesema, sauna aeti pangoliin siiale tagasi, jäi saunas käimata, jäi käimata, sääldad. Ja viimati siis üks suur punane maja. Vangimaja sai ka mitmekordne oli ja sinna sisse lõpus võeti meid vastu see vaim ajalise alane. Kinos vahepeal näha, ta on ainult need võrred kõik sama raudtrepid ja värgid, eraldi nummarway, kuidas ütelda, nii? Eraldi eraldi Ramber kamber ja see oli päris suur kamber oli ja isegi see vesi klaset oli sees. See millegipärast oli kõrgem nurgas, kants nurgastad, aga ega nii see eraldatud kabiine ruum oli seal ja kõik oli ja narrid olid, aga naride peal küll midagi ei olnud. Nazalme elasime juba, härrad, meie igatahes seda vangima toitu vastu ei võtnud. Seepärast seal käis iga päev käis valimisteni ase ja salsa joosta, isegi suitsuvorsti, saia ja seda tubakat ja, ja kõike sai, oli teil alles raha melalas meil midagi ära, mitte midagi ära ei võetud, mitte midagi. Isegi niimoodi seal, Ma tean, kapten õunapuul oli pudeli, kunagi tuli seal kohvrisse selle mees, panime ka seal Leningradi vanglas pintslid. Nii algas tee tutvumine uue tehnika uue tehnikaga. Uue tehnika. Tal oli meil põhjaliiga arstlik ülevaatus. Nii et kas nad siis tahtsid kontrollida, kas me kõlbame vangideks vangideks tagasi, siis mul on meeles arst, oli naine, naisterahvas oli kilpnäärmega Vistallise lõua alt oli kõik see ja see siis uuris käik riidest lahti nagu nik krutitud ja. Nojah, ma ei tea, mitu päeva seal vanglas olime ka. Nädalad vist ei olnud ikka kolm-neli päeva vist olime. Ja siis ühel päeval milady kõvasti sööki, sealt kaasa leiba ja suhkurt ja heeringaid maid, missagi kolinat ja mees, tegime ühe kellelegi suure kohvri, tegime tühjaks ja panime seal toidu raamideks sinna. Ja siis meid viidi salt Leningradi raudteejaama ja pandi vagunisse ja jällegi 13 mehega pandi meid ühtse sellesse OP-s ja suhteliselt ära kuidagi pidime mahtuma, kus me pääseme ja saad mehis, hakkasime sõitma Leningradis, sõitsime homskini kolm nädalat. Ja, ja need meie toidukohvrid ja meie kohvrid, kõik need pandi eraldi. Kas te nägite neid enam? Nägime, nägime tagasiandi homse sandi tagasi, aga toit oli halvaks läinud. Ainult suhkur, mis veel kõlbas, aga heeringad ja need olid kolmenädalase kuuma kaalideo, ära hallitanud, kõike seal sees midagi. Ja viidi meid Moskvasse Moskvas, me olime üks mitu-mitu päeva kuskil tupikus vahepeal ühte Moskvas ja ma pean Moskvas siis hakati meile süüa andma, päts leiba kolme mehe peale kolmeks päevaks. See oli Koeniga 100 norm ja siis toodi seda kuradi maa pärast Aasovi Merras sanatooriumis olin, ma nägin ka seda salgustajat julkas haiguse kampsa, see oli tähendab isegi Aasovi merekala. Aga see oli soolatutad, Tootsada klambrid, andsime siis nagu seda sööja. Vett sulle ei antud, nii palju sa juua tahad, aga siis naha ära elasimegi Howskini Omskis läksime, siis võeti meid maha. Viidi sinna vangimajja, Omski vangimajja, seal oli siis üks nokad, sarnaneb juba viie-kuueteistaastane, valimisvalvur oli ja siis tegime Evetsevile tädi ja muudkui pikali maha ja püsti ja pikali ja nagu vanastigi kroonus tehti solvati koloneridele tehti seda ja hauast tunnused seal kõigile õigel päeval ja, ja ja Dieseli mõnitamine, see naise mõnitamine ja mul on meeles nii moodikumise homski, vangimaja hakkasin minema sisse. Siis seal oli üks mingisugune töökoda ja nii et seal sepatöö või mis seal oli, ema võitsime see kuramus on see koht, kuhu nüüd jalaraudu näiditakse again ehitud jalavalude külmele midagi ja seal löödi ja meil siis sellesse ühte kambrisse seal Omskis, see oli üksikkamber, niimoodi välja, see pedaali vähem kui poolteist meetrit lai ja võib-olla kolm meetrit pikk ja meie 13 mehe kõigi oma pakkidega sinna sisse magama ei tee, mis sa tahad, siis kord viidi siis sinna pesema hommikul ja sinna väljas käiguga. Aga see muidugi poest poest talle põhjustab, põhjustab, aga no üks Haanus auk on seal keset seda ruumi. No mis mõttes saad 13 meest? Järgmine päev olime targemad juba siis meiega. Haakuv pihta pärast lõuaga püksiauku ja oligi valmis, oli Bõstrajevat ratsionaliseerimine, Külovskisime, saime ära, siis läks edasi Novosibirski Novosibirskis Me kukkusime sanatooriumi. Nii-ütelda. Meid pandi naisteosakonda üks asi, valvurid olid naised, andiga eraldi ruum. Ja siis maadeks mehed nõusid või meil oli kuu aega juba pesu pesemata, kõik selles higi higistanud läbi ja siis meil võetise pesu kõik ära ja viidi pesta ja toodi tagasi niigut pesumajast. Ilusti kõik riigitud ja tiptop ja süüa andis ka see naisvalvur ütles niimoodi süüa tahate jälle suure sealjuures alla nagu tünn oli ta herneputru ja värki ja söögi poisitad. Ja siis naised olid seal kõrval Kazarbesotade tagada, eks ole neid lahti saada üks kord päevas sinna õue jalutama. Aga kui need ära käid jalutamas, siis meil tehti uks lahti ja meie võisimis. Kas see kogu aeg seal õues olla, kas selle ajani keegi uurijatest teiega? Ei mitte keegi, mitte midagi ei mingisugust osi Novosibirskis, meil toodi Nugavusi letid, ela midagi, ma siiski hästi hauast maha. Ja siis noosi peliks olime esimene läbiotsimine ka aga siis nad raha ära ei võtnud ja liidreid õieti vanglast vangi vanglas Mandrase vees ja niimoodi siis viidi Krasnojarski Krasnojarskisse viidi meid jälle ühte suurde vangimajja ka punane telliskivimaja oli ja ta pandi eraldi kambrisse, nii et me teiste vangidega kuskil kokku ei puutunud. Vot seal oli põhjalik läbiotsimine seal riidest lahti põetaja, siis vaadi kõik augud läbi, nii palju meesterahval on, kõik uuriti läbi, salme, kaua vist ei olnud Krasnojarski vanglast Saltmis viidi sinna ümberjaotamise börsil ei, punktasin, viidi sinna laagrisse, see oli seal pisikene Aiaga piiratud suur maja ta ei olnud, aga ka paragdad viidi meid sinna ja siis sinna toodi ka 60 umbes 60 leedulast. Nemad olid ka siis pärast juba sõja algust Se arreteeritud. Kolonel oli ohvitser, aga suurem jagu olid ajateenijad ja siis toodi meile hispaanlasi siin meie juurde. Need olid meremehed, kes Franco vastu olid võidelnud ja nad tulid laevaga Odessasse Odessas. Neile anti siis poliitilist varjupaika aiva intervjueeriti. Mis nendega tehti, ma ei tea. Ja Odessas nemad olid kuni sõja alguseni. Sõja alguses pandi siis vagunisse ja toodi Krasnojarskisse laagrisse. Baraki. Hispaania kodusõda oli selleks ajaks lõppenud, Franco oli võimulist. Nemad nõudsid, et neid saadakse Lõuna Ameerikasse. Aga Lõuna-Ameerikasse neid ei saadetud ja toodi sinna siis Krasnojarskisse. Ja nad olid kõvad punumist, tööd, võrgut oli tehtud ja siis panid selle võrgu välja pidanud poele bussiga sinna varbasse pääle, sinna lendas siis tõmmati, kui pärast meie keetsime varblasi, minagi varrose liha sööd. Ja siis me siis viidi mehe juurest ära. Need olid, need oli umbes 40 mees, no täpselt, ma ei oska ütelda, mis neil seljas oli, suvine riietus, suvine riietus ja jah, jah. Ilus sügis olid septembrikuu olnud, nagu meil kunagi septembris on see vanaisa suri ja selle süüa anti ka vist ikka meil kuigi palju, aga siis pood käis ka poest muud midagi, osta sinepipulbrit ja mis praegu on defitsiit. Ja, ja siis seda baklažaan või kraave annab pudru. Need sain poest osta. No ja siis Alt löödi meid ükskord sinna. Selle no siis ta tuli meil jõesadamasse minna, siis käis parvel meiega me sina laager seitsmeile parvega ja tagasi läksime jälle parvega jõesadamasse ja seal löödi maises reisilaeva ja kunagi ei olnud aimu, kuhu tee viib, ei teanud absoluutselt mitte midagi. Ikka te olite 13-ga nagu kõik kõik 13 mehega koos, veed olid terved, veel terved. Noored mehed, olime. Kõige kehvemini tundis ennast kolonel Vehick taliga, vanem mees juba. Ega meeleolul ei lasknud, keda loost? Mitte midagi. Me olime härrade lipsud olid ees, sõitsime laevas ja laeval niimoodi ei saa siis eraisikud ka seal teise klassi kajutid, meetodid üleval, meeldivaid alla 100 salgu teinud vargapoiss oli ka palju. Isegi nii, et meie tellisime sealt laevast restoranist helisemale süüa. Kelner tõi meile söögiga sädet, maksime viimane ka rohkem ei olnud. Ja läks siis sõitse sinna narrelski poolavetud inkasse Becki, Jenissei, pikeenischweid ja. Ja no ja ma ei tea, mitu päeva seal kolistas viis päeva vähemalt siis ratast. Metoodika sõdud hingas, siis löödi meid rongi, aga see läks klasel 80 kilomeetrit sõites ma ei tea, kas sa 10 kilomeetrit tunnis seitse salongi sõitnud, no ja siis saime riskianalüüs, kes siis kõigepealt viidi sauna otsiaal, siis oli see riiete ära võtmine, seal võitsime sinelid ärajas säärikud ära ja Renzid ära ja aita pükse, vissi võetud printsi võidi küll ära ja see rihm võeti ära ja kõik need värgid ära. Ja kellad võeti ära. Jaandy kviitungid, meeleheast riidest farmid. A mul saapad olid veel. See oli siis kõlla, mets oli, Tartus oli paremaid spetsiaalkingsepp, ta tegi noortopeedilist tööd ja kõike ja tema spetsiaalselt tuli Tallinnas ei võtsime mõõdutigis kõrge kannaga need kapiga kõva säärega saapad. Olen nagu saadikud, päris uued olite. Kanad ei olnud ja need vaid anti mehele kviitungid. Ja pärast oma vabaks sain mul see kviitung alles siis ma käisin ohut, ma käin väisi prokuröri juurprokurör, ütles tuur, et sul on dokument olemas. Nõua välja. Vabadussõja siis tuli, tuli kohus ette ja kes kohtus uurides nakkust? Ma kindlasti jäänud, kes süüdi on nüüd see, et ära võeti, kes ei, peab olema ja nüüd jäädi kohus pooleli, et tuleb kindlasti, kes on selles süüdi ühiskonnas, siis kutsume prokuratuuri välja, siis oli teine prokurör, siis on see, ja see ütleb niimoodi, et vot nüüd asja uuritud ja teie see ära võetud parandus on antud fond, aboroone kaitsefond, kaitsefondi ja ära antud ala antud, mis seal ikka. Rohkem Ena õiendamada.