Ja ilusat laupäeva hommikut kõikidele rahvateenrite kuulajatele. Täna on siis vikerraadio stuudios kohad sisse võtnud Külli-Riin Tigasson, Eesti Päevalehe arvamustoimetaja. Mina olen saatejuht Aarne Rannamäe ja meie silla teises otsas meie Tartu stuudios, õigemini siin stuudios see on, on hetk tagasi jõudnud Haanjamaa hangede vahelt. Sulev Valner, tere hommikust. Tere. On ikka hanged või ole Hangi? Sulev? No päris hange ei ole, aga. Kõlali maa härmas küll et auto pealt esimest korda sel aastal tuli kaabits aga natukese aknaid puhastada. No näed, Tallinnas seda hirmu küll ei olnud, olid ikka tublid plusskraadid. Huvitav, ma peaks tegelikult rohkem uskuma, kas sind või ilmateadet, mis ütles nädala alguses, et et püsiv talv katab Eestimaa ja seda imestasid ka meie meedias olnud fotod libedast tuisust kõigest koledast, mis, mis tegelikult oktoobri alguse juurde peaks kuuluma. Päris püsiv tall ta ikka veel ei ole, et see läks üsna ruttu üle ka. Nonii aga hakkame siis, hakkame siis oma juttudega peale, mis Eesti ja üldse ajakirjandust ikka toidab rohkem kui skandaalid, need on mõnus Erada. Ja meie kallid poliitikud on ka muidugi andnud kõik põhjused selleks, et me saaksime nende kallal järada, sest et on öeldud küll, et see viisaskandaal hakkab nagu vaikselt selle umbusalduse avaldamisega, mis riigikogus toimus kahe kahe ministri suhtes nagu otsi andma, aga ei hakka tühje ühtegi. Ja teiste skandaali eest on, on hoolitsenud Kadrioru loss ja meie esileedi. Ma hakkasin neid neid kahte kahte skandaali võrdlema ja üllatavalt palju sarnaseid, Tony oli seal. Mõlema puhul torkas silma, et, et domineeris selline ajakirjandus, kontravõim asi läks päris teravaks, läks teravaks meedias kirjutavas ja rääkivas meedias ja, ja mõlema puhul ajakirjandus oli vist sunnitud kasutama lausa oma oma salvestisi või stenogramme, et oma oma nii-öelda õigsust ja, ja mitte valetaja, kuulsus tõestada. Kummast alustame, alustame transrasvadest, see, see on, see on ikkagi praegu praegu, ütleme noh, nagu ütles ka Indrek Treufeldt Siim Kallase intervjuus Eesti televisioonile, et see on Eestis praegu kõige kuumem teema, hakkame pihta Riinale hea. Et jah, et kui see on Eestis kõige kuumem teema, siis siin pole tõesti midagi imestada, et on ju mängus siin riigi esileedi rahvuslik kommitööstus ja suur tüli ajakirjandusega. Aga noh, ma tunnistan, et minul isiklikult on, on selle skandaali kontekstis Evelin Ilvesest natuke kahju et tegelikult see sai alguse sellest, et ta nii-öelda enam-vähem tavalise lapsevanemana saatis lihtsalt oma lasteaia vanem oma lapse, lasteaia vanemate meelilisti kirja, kus soovitas kalevi komme mitte kingipakki panna, kuna need sisaldavad transrasvu ja. Ta käitus selles mõttes nagu tavaline lapsevanem kehtised oma lapse tervise vastu võib-olla kõrgendatud muret tunneb. Jagab Marko, arvestades tema positsiooni sai siis sellest selline avalik skandaal, ehmitterised, lapsevanema kõrgendatud mure oma lapse tervise pärast, vaid riigi esileedi rünnak rahvusliku kommitööstuse vastu. Ja noh, ja see, mis pärast seda muidugi on toimunud need vastastikused süüdistused, et kes valetab ja nii edasi, et see juba kiskusid näotuks. Jah, kui neid kahte nagu Aarne Kokovis alguses üldistada, siis mõlemal juhul kõigepealt püüavad noh, poliitikud, kui me nüüd Evelin Ilvese ka tinglikult poliitikuks liigitame, aga, aga noh, tema töö ju sinna kant, tee on, kuigi, kuigi tegelikult see on üks omaette teema, et võib-olla peaks rääkima, et mis see tema roll siis ikka tegelikult on, eks ole, et pigem tema temale makstakse riigi poolt palka selleks, et ta oleks ilus ja käituks viisakalt. Eks tema tema ju tegelikult temal ei maksta selle eest, et ta avaldusi Kas see oli praegu sinu tõlgendus oleks ilus ja käituks viisakalt. No minu meelest küll jah aga iseenesest mõlemal puhul ühine joon on tõesti see, et, et siis avaliku elu tegelased, kes noh, on siis heitunud, ütleme mingi teema avalikkuseks tulekuks on hakanud peeglit süüdistama. Ehkki mõlemal puhul on nagu selge, et, et võib olla ajakirjandus on ka milleski ütleme noh, juurde võimendanud midagi nagu juurde keeranud seda tugevust, aga et põhimõtteliselt mõlemal juhul see tegu või see mõte või see sõna on ikkagi ju kelleltki pärit ajakirjandus ei ole seda välja mõelnud, seda asja kui sellist. Ei, ei seda viisakeelu tühistamist. Ega seda transrasvade teemat kommides, et täiesti selge ju mõlemal juhul on see, et ajakirjandus on olnud vahendaja. Ja, ja noh, teinud seda tööd nii hästi, kui ta on osanud. Aga teisest küljest noh, minu arust on võib-olla isegi hea, et ikkagi Evelin Ilves nagu sellise teema, ehk siis see, et mida ikkagi meie meie toiduained sisaldavad, on avalikkuse ette tirinud ja see on tegelikult isegi hea, et et maad. Pean ütlema, et, et, et minu arvates oleks meie tubli kommitööstus võinud küll suure osa rahast, mis ta siin mis siin meediast põletati ja nii edasi võinud ehk kulutada oma nii-öelda põhitoodangu arendamiseks. Minu meelest ka on, isegi minu jaoks on natuke arusaamatu Evelin Ilves niisugune sellisel kujul heitumine sellest tema ilmselgelt algsest sõnumist, mida ta edastas siis oma kirjas lasteaiakaaslaste vanematele ja mida ta ilmselt ikkagi rääkis Priit Pullerits sulle siis, kui nad kohtusid ja seda teemat arutasid, et et siin on ikkagi hästi selge valiku koht, kui Evelin Ilves ei oleks tahtnud, et seda teemat Postimees käsitleb, siis ei oleks taju kutsunud ajakirjaniku endaga kohtuma, sellel teemal rääkida. Ta oleks pidanud ütlema, et ma ei taha sellel teemal rääkida, palun ärge kirjutage, ärge kasutage seda kirja, mis, mis seal on, et ma ei taha seda teemat rohkem võimendada. Vaat kui siis oleks Postimees ikkagi selle võtnud, kusjuures võib-olla isegi ka täiesti ütleme noh, ei saaks ka sel juhul näiteks Postimehele otseselt ette heita. Et kui näiteks ta oleks võtnud selle Evelin Ilvese kirja lasteaialapsevanematele sellest loo arendanud isegi natuke vastu Evelin Ilvese tahtmist. Aga antud juhul oli ta ju selgelt ise huvitatud teemast ja nüüd ja nüüd on ta nagu tõmmanud tagasi, et tegelikult ta nägu ei tahtnudki seda teemat väga avalikult arutada. Talle ilmselt ei meeldinud see kontekst, kuhu see tema tema mure pandi, et kuna see Pulleritsu artikkel ja tegelikult ta rääkis nagu vähem nendest transrasvade riskidest ohtudest, mille pärast Evelin Ilves südant valutab, vaid pigem sinna toodi ikkagi siis see nagu see dimensioon, et esileedi siin kritiseerib kodumaist kodumaist toiduainetetööstust. Minu meelest jällegi on, mulle väga meeldib väga võluv on kuulata meie mesi leedi sellustes suust ja tema käitumist, et ta ei ole neetult poliitiliselt korrektne, mis paljude paljude poliitikute ja poliitikute abikaasade puhul ajab lausa öökima, eriti eriti me teame, noh, ühe suure lombi on, on see on see komme, et et kõik peab olema neetult korrektne, et kõik muutub neetult igavaks ja, ja nõmedaks. Et selles mõttes Evelin Ilves ei väsi meid üllatamast ja tore on, et meie presidendil on, on selline abikaasa, kes kes ei karda nii-öelda vastutuult minna. Aga loomulikult siin, kui Külli-Riin ütles, saate alguses, et käitus nagu tavaline lapsevanem. Vot sellega on nüüd see probleem, et ta ei ole tavaline lapsevanem ja ta ei ole ta isegi ta isegi unes ei tohi neid mõtteid avaldada oma isiklikus magamistoas, et meie rahvusliku kapitali põhinev Eesti ettevõtmise uhkus Kalevi kommivabrik on midagi paha teinud. Isegi kui ta nii mõtleb, isegi kui ta oma lapsel salaja nende kommide söömise ära keelab, siis avalikkuses ta seda teha ei tohi. See on, see on nii-öelda tema, tema rolli. Veel üks mõte, ma lisan siia Sulevi kaheda rolli määratlusele, et ta peab olema ilus, mida ta ju on ja et kuidas see teine oli korralik, käitunud korralikult, käitub korralikult, käitub ilusti ja seda ta ka oskab teha. Aga, aga, aga seal ka tema roll, et, et kõik, mis on Eesti, kõik, mis on Eesti kannab Helo värki, meedin Estonia, see on, see on maailma parim, sellest paremat maailmas enam ei tehtagi, isegi meie transrasvad on, on nii jube head, et neid peab ainult kahe suupoolega sisse, aga sellepärast, et need on tehtud Eestis, see peab olema minu meelest meie riigi esi esileedi, selline käitumise mall, mida ta laseb välja paista. Nüüd kas. Kui see ei läinud väga nagu poliitiliselt korrektsele joonel, et kui ta ikka siiralt on veendunud, transrasvad on kuradist, siis isegi, kui see eesti rahvusliku kommuni tööstuse käekäiku kahjustab, minu meelest peaks tal kodanikuna olema täielik õigus seda välja. No aga ta ongi lõhestunud inimene oma oma rolli tõttu, ta ongi lõhestunud inimene, see, et ta peab välja laskma kuidagi seda paista teistmoodi, mitte otserünnakuga, et, et kalevi kommid, noh, ma ei räägi nendest kummalistest inimestest, kes seal töötavad ja neid komme teevad aga aga et et see on kräpp, eks ole. Võib-olla, et ongi, aga siis alustame nagu teisest otsast ja alustame, alustame näiteks sealt, et Kalevi kommid vabanesite mitte Kalevi kommid vaid, vaid paljudes kommides, mida meie lapsed söövad, kaasa arvatud minu laps, võiks Evelin Ilves öelda on need jube kahjulikud transrasvad ja siis hakata hakkavad ajakirjandus tema eest uurima, et kus need transrasvad siis on, sest et kui esileediga ütleb, siis nad ikka kuskil olemas on, jõuavad vaikselt Kalevi kommivabrik oli ja siis on, on asi nagu ära tehtud, asi on öeldud, oma laps on ära hoitud, aga, aga esileedi ei ole välja tulnud sõnaga Kalev. Ja see ongi nii, paraku see peabki nii olema. Ja ka siis on, kui ta seda oleks nii leebet, pehmelt väljendanud, siis ma arvan, et selles No kõike, kõike saab väljendada eri moodi, tuletame ikkagi meelde, et meie presidendid läbi aegade on tassinud välismaale kogu aeg tervet rühma ärimehi, kes, kes tahavad teha äri, eks ole välismaal viia, viia Eesti toodangut välisturule ja tuua sealt midagi kasulikku tagasi ja ja selleks on kulutatud miljoneid ja kümneid miljoneid kroone. Aga kui, kui esileedi ütleb ühel hetkel, et, et Meie omatoodang on kräpp, eks ole, siis, siis on ta nii-öelda nullistanud väga-väga paljude meie oma ettevõtjate nii-öelda pingutused. Ja ega ma ei Indeksid kanud seda pöördumatut mainekahjustust kalevile, et nad saavad ju ju vabalt ka oma omatoodangu koostisosi veidi veidi muuta, paremaks teha. Ja seda ka öelda avalikkusele. No pigem on küsimus selles, et kas jutt käib ainult Kalevist, kas Kalevikomisjon seda kräppi siis nii-öelda rohkem kui Laima kommis või karu samas või, või pigem ei pruugi olla? Ma küll ei ole neid koostisi niiviisi uurinud, selleks peavad spetsialistid olema, mingis ma saan aru, et selle teema nii-öelda, kuna avalikkusele need palju on sellest räägitud ja kõik muutuma aina rohkem seda, seda, midagi teadvaks, siis võib aru saada, et kommid ei ole üldse see kõige hullem koht, kus need transrasvu hirmus palju oleks. Et seda küll jah, et see oli ilmselt siin Evelin Ilvese selline viga aeta, et ta ise tegelikult võttis nii jõuliselt just selle, selle sõna Kalev siin kasutusele ja rääkis, kuidas ta just Kalevi kommide eest hoiatab inimesi, et. No võib-olla seda, et muidugi ka Priit Pullerits niiviisi jõuliselt võimendas, et et ma olen huvitaval kombel tõesti, see teema on täiesti uskumatult inimesi pannud kaasa mõtlema, et mul sel nädalal vähemasti kahes erinevas seltskonnas ma olen kuulnud niiviisi umbes tund aega sellel teemal inimesed kirglikke vaidlusi ja just just naised räägivad hästi kirglikult neil teemadel kusjuures enamik pigem nagu süüdistab ikkagi ajakirjandust Evelin Ilvesele liiga tegemises. Ja, ja noh, see siin ilmselt on see, et hea kolleeg Priit Pullerits ilmselt seda mõtles parimate kavatsustega, et ta võimendab Evelin Ilvese sõnumit. Et kui Evelin Ilves juba on siiralt otsustanud sõtta minna, siis Pullerits kirjutabki, nagu ta oma artiklis seda kasutaski termineid, et Evelin Ilves läheb sõtta. Evelin Ilves peab lahingut. Et, et tõenäoliselt noh, oma parima kodanikuäratundmise järgi tegi nagu teene Evelin Ilvesele võimendades tema sellist võib-olla tagasihoidlikumalt öeldut omalt poolt ajakirjanikuna. Aga see pöördus ja selleni, et tegi siis justkui kokkuvõttes karuteene, et, et justkui taheti sel teemal nagu, nagu natukese rääkida, aga mitte nii palju rääkida. Või hoopis teises kontekstis raamistikus rääkida. Mis muidugi on jälle tüüpiline viga, mida teevad inimesed, kes, kes pöörduvad mingi teemaga või ajakirjanduse poole või vähemasti ütleme, nõustuvad, et ajakirjandus mingil teemal räägiks. Et ta tihti ütleme just ajakirjandusega kogenematud inimesed teevad selle vea, et nad arvavad, et, et see kõik piirdubki ainult sellega, et selle paari lausega, mis nad ise lähevad ja mis nagu nende kontrolli all on. Aga see on nagu see džinni pudelist välja laskmine, kui sa mingil teemal oled nõus ajakirjandusega suhtlema, siis sa pead arvestama ka sellega, et sellele jutule lisatakse midagi muud kellegi teise kommentaare. Ajakirjanik ise otsib mingit materjali juurde, ajakirjanik võimendab mingeid asju. Ajakirjanik valib sinu jutust välja neid osi, mida just tema peab oluliseks võimendada ja mis ei pruugi kattuda. Ütleme selle rääkija arvamusega. Aitäh, et just nimelt see ütlus, see lause ja selles kontekstis on kõige tähtsam. Aga seda ei ole võimalik enam sellel inimesel lõpuni kontrollida. Et see risk on, et Evelin Ilves peaks ometi olema mitte meediaga kõige kogenematum suhtleja, aga ta ilmselt seda riski ei, ei adunud päris täielikult ära. Nonii Sulev sel nädalal tunda mitu tundi naiste hala selles selles suhtes, kuidas Evelin Ilvesele tehtud liiga rohkem seda ala ei pikenda. Ja jätame selle sinnapaika, kuigi see, kogu see kogu see asi üle ülespuhutud, sest et meie mõnusalt keskealiste inimestena mäletame veel hästi nõukogude aega, kus juustu, vorsti ja kogu kõikide praktiliselt kõikide toiduainete sisu oli, oli meile täiesti teadmata, sest et pakendid ei sisaldanud mitte midagi. Ja, ja kes Ta oli käinud lihakombinaadis enam kunagi vorsti ei tahtnud süüa. Et kõik, kõik see, kõik see toiduainetejutt on, on tegelikult väga suuresti üles puhutud, aga, aga muidugi fakt on see, et et Eesti lapsed lähevad tõesti tüsedamaks ja nad võiksid rohkem ennast liigutada ja, ja loomulikult ka seda, mis jälgida, mida nad, mida nad suust sisse ajavad ja see on, see on lapsevanemate püha kohus, et tõesti ei saaks selliseid. Et meie lapsed ei oleks sellised 140 kilosed, inglased või ameeriklased, keda, keda on tõesti jube vaadata ja, ja kus on juba lihavusson, on rahvuslik julgeoleku probleem ilma ilma liialdamata, sellepärast et, et neid noori ei saa enam varsti sõjaväkke võtta, nad ei saa oma normaalset karjääri jätkata, sellepärast et lihtsalt nad on ennast lihtsalt paksuks söönud. Ja see on probleem ja kindlasti ka Eesti probleem. Mitte võib-olla nii hullusti, kui, kui praegu mõnes teises riigis. Et sellele klassikalisele ütlusele, et ei taha teada, millest vorsti tehakse, hakkab varsti lisanduma. Uus Eesti ütlus, et te ei taha teada, mida kommi sisse pannakse, ei taha külastada seda kondiitrivabrikut. Tänu Evelin Ilvesele me teame, et seal vohab puhtalt transrasvad, aga ei ole vaja terve kilo korraga anda oma lapsele siis alla üks, kolm ja kõik on väga-väga okei, mina tahan öelda. Et minu meelest kokkuvõttes on isegi raske nagu öelda, et kas seda asja peab nimetama skandaaliks, sest Evelin Ilves tõstatas teema, mis tõenäoliselt on õige teema, noh, me, keegi ei ole siin nii suured spetsialistid, aga noh, tõenäoliselt ajab õiget asja. Ja, ja ma pigem oleks isegi tahtnud näha kodanikuna, et ta oleks sajand, seda selle nädala jooksul nüüd järjekindlalt edasi. Ja oleks jäänud rohkem enda juurde, et jahma peangi õigeks seda teemat püstitada. Noh, ütleme, et vabandades küll võib-olla otseselt puudutatuna tundma ettevõtte ees aga et põhimõtteliselt nagu teemat mitte nagu sugugi maha maha salata, et, et, et tegelikult ma ei tahtnudki sellel teemal väga rääkida. Kõik on kõigega nõus, sulav ainult et skandaali alge just seal ongi, et kui esileedi on sunnitud ühe Eesti ettevõtte ees vabandama ja ütlema veel kõmusõnu ajakirjaniku kohta kelleltki, kelle kohta siis proua Ilves ütles, et ta enam kunagi sellel ajakirjanikule periood ei anna või suhtlen salongis skandaalis selts rohkem vaja? Skandaal ja kusjuures see ei ole päris tühjast tõmmatud skandaal. No päris mitte aga kuigi Ma ütleks nii, et ta ta natukese lahmib nüüd võtab mingisuguse üldkuvandi Eesti ajakirjanikust kui mingist laps, ajakirjandus kui sellisest, mis, mis vahetevahel on õigustatud. Aga kui me räägime konkreetselt Priit Pullerits just siis tema ja puhul, ütleme siis nii, et Evelin Ilves mõnes mõttes valis nagu valevastase et Pullerits ei ole kindlasti mingi lapsajakirjanik, kes kirjutab ükskõik mis kräpp pea, eks ole, oma oma loosse vaid tema puhul noh, üldiselt on siiski noh, võime võime suhteliselt kindlad olla, et ta, et ta ikka enam-vähem adekvaatselt kirjutab seda, mida, mida tema vestluspartner talle räägib. Ja olles olnud tema üliõpilane ülikoolis võib tema olla ka kindel, et tal on tõesti olemas kõik kõik lindistused, märkmed, millega ta oskatega ilusasti tõendada, et kestale, mida, millal täpselt, ütles. Ja selle jutu lõpetuseks pean mina vabandama keeleameti ees, et keeleinspektsiooni ees, et me sõna kräpp enam ei kasuta, kes ei tea, mis on meie kuulajatest seast, mis asi on sõna, mida tähendab sõna kräpp, siis võtke inglise-eesti sõnaraamat ja vaadake, see sõna algab vist S tähega. Jah, Mart Juur, pakkusin teisi häid variante. Tänasest. Jah, välja, aga tuleme nüüd märksa olulisema skandaali juurde, see seal on, seal on ikkagi ikkagi mitu sellist osist, mis, mis vajavad nagu veel ülerääkimist ja, ja õppetund on selline, mis ei, ei piirdu ainult ministritele ebaõnnestunud umbusalduse avaldamisega. Lugedes tänast ajalehte Postimees mis siis pealkirjastab oma artikli täiesti ühemõtteliselt, kuidas jõudis rahva ette tähtis riigisaladus, siis nüüd see süüdistus, et, et Eesti riigiaparaat, et lekib nagu sõel oli vist välisminister Urmas Paeti väljend, siis on need teada, kust, kus kus riigisaladuse välja lekkis. Sulev lehitab lehte, ma, ma kuulan. Jah, ma võtsin selle artikli ette, eks, eks siin peab muidugi jälle teadma ju ja, ja silmas pidama seda, et Postimees jätkab teemat, mida ta ise alustas ja mõnes mõttes on see natukesega nagu Postimehe võitlus nende ministritega. Selles mõttes on Postimehel huvitavat paar viimast nädalat olnud, et andnud kaks kaks suurt võitlust pidanud, mis ühest küljest võiks nagu tähendada, et leht on hirmus kõva. Et ta selliseid suuri teemasid välja toob ja pretendeerib võib-olla järgmise aasta algul nendega mingitele Eesti ajakirjandusauhindadele. Aga teisest küljest muidugi ka mõlemal juhul ajalehte süüdistatakse väga tõsistes pattudes, siis jälle on, on, on täpselt vastupidine küsimus. Jah, ja siin järjekordne sarnasus selle, selle eelmise skandaaliga või, või looga, mida, mida me just lõpetasime. Kui rääkida Eesti riigijuhtidega näiteks välisminister Paetiga või siis peaminister Andrus Ansipiga, siis noh, nad ei jõua ära varjata oma viha Tuuli Kochi vastu, see on siis teine, teine Postimehe ajakirjanikke, kes ise siis täna lehes kirjutanud küll, aga kelle intervjuu telefoni teel tehtud intervjuu stenogramm on Argo Ideon pannud paberile. Ja, ja see on tav intervjuu, mis, mis seal telefoni teel on, on toimunud. Ma isegi ei räägi praegu ainult sellest, et et nagu just nagu Rein Lang oleks, oleks lekitanud seda informatsiooni, et missugune kiri on tulnud välisministeeriumist siis siseministri, tollase tema kui siseministri kaadee lauale või, või kes kirjutas ja kes niisugust visa keeldu soovis ja missuguse tema andis, vaid küsimus mind seda lugedes hämmastas kõige rohkem, et et Rein Lang ei, ei, absoluutselt ei mäletanudki seda juhtumit, sest et selle nendes vastustes, mida ta Tuuli Kochile annab, ajab ta kõik asjad absoluutselt segamini. Sergei Markov on tehtud valitsuse liikmeks ja Vassili Jakimenkole on spordiminister ja nii edasi ja nii edasi, ühesõnaga ta absoluutselt ei mäleta, ei mäleta inimeste nimesid, ei mäleta nende nende staatust, ei mäleta isegi seda, et Jakimenkole on olnud see see tüüp, kes siis noh, see aktivistide noorte neid rahutusi Moskvas Eesti saatkonna ees organiseeris. Jah, see kõik näitab, et ikkagi tegu on palju tõenäolisemalt tööõnnetusega kui, kui võib-olla pärast tagantjärgi seletustes kõik püüavad näidata, kui keeruline poliitiline kombinatsioon see on. Et tegelikult lihtsalt vähemasti siseministrit asendav justiitsminister lihtsalt väga ei süvenenud sellesse asjasse või noh, ütleme, et sellise pealiskaudse enesekindlusega on, on toimetanud ja sellise samasuguse pealiskaudse enesekindlusega annab ka intervjuud ajakirjanikule mille puhul ta peab olema tegelikult valmis, noh, ja mis täna on ka realiseerunud, et iga sõna sellest intervjuust läheb lehte. Mitte lihtsalt, et, et et ajakirjanike üleüldiselt sellest nopib midagi välja, vaid et see võib sõna-sõnalt, sest iga sõna võib, võib lehte minna, eks ole. Postimehes oleks võinud teha noh, siin ütleme eraldi loo päris mitmest osast sellest intervjuust, et Rein Lang eksib selles ja Rein Lang eksib selles täpselt, see, mis Aarne praegu välja tõid. Ja samas seda intervjuud annab tegelikult tunnistust ka sellest, et, et kedagi on, on väga usaldatud või kellelegi nõuannet on väga usaldatud, et, et kui tõesti ise ei ole süvenetud asjasse, et isegi ei, ei osata siin inimeste ametinimetusi ja funktsioone õigesti. Ei, ta jah, aga kõik see toimub tegelikult mitte mitte valitsuse sees, vaid see kõik toimub ühe erakonna sees kõik kolm inimest, keda me, kes täna siin jutuks on, ehk siis Paet, Lang ja Ansip on ju ühe ühe erakonna inimesed kuuluvad nii-öelda selle erakonnasisesed ummikusse ja, ja see ongi täiesti hämmastav, et, et, et siis välisministeerium, olgu siis Kantsler kokaal kirjaga või, või, või, või Urmas Paeti allkirjaga, see pole tähtsust, see paber tuli välisministeeriumis, tähendab, ametkond saatis ametkond, kes on sinu haldusalas antud hetkel praegusel võimuperioodil saatis sellise vastava taotluse, et mõlemad tüübid ehk Markovi Jakimenkole mõlemad vabastada Schengeni viisakeelu alt. Nüüd neli või viis päeva siseministri ülesannetes kohuseid täitev justiitsminister eriliselt süvenemata võtab maha ühe viisakeelu, jättes teise alles, sest talle tundus, et see, see teisel ei ole piisavalt süüd, aga vot sellel teisel, kellel ta alles jättis, on piisavalt, sööd seepärast, et ta on televiisorist seda näinud. Ja tegelikult nii ongi õige, tähendab Markovi süü on, on tõesti tõestamata, kuigi ta ise ütles, et jah, ma teadsin, minu abi tegi. Aga kuna kuna niimoodi võib bluffida absoluutselt iga iga poliitik, siis see ei ole ju tõesti mingisugune süüdimõistmine teise mehe süü, ehk siis selle Vassili Jakimenkole, endine Naši juhtidel Naši liikumise peamees, kes nüüd on tõesti noorsoo ministriametis või noh, ta ei ole küll päris minister, aga, aga sest tema staatuse võrdsustatud ministriametiga tema süü on, kuigi ka ütleme ei ole kohtust läbi käinud, aga, aga tema süü on väga lihtsalt tõestatav. Ta on rikkunud mitmeid kollektsioone ja me oleme kõik seda oma silmaga näinud, et seal ei olegi nagu midagi arutada. Nüüd on täiesti mingisugune imelik kommunikatsioonihäire toimunud kahe kahe ministri vahel, kus, kus üks minister, kes tegi nagu või ametkond, kes tegi, tegi avalduse, et maha võtta mõlemad. Tegelikult soovis just Jakovenko mahavõtmist ja Marcoholi talle suhteliselt ükskõik. Sest et Jakimenko kohta oli Euroopa avaldanud survet nii-öelda koridori või kuluaarivestlustes ja neli või viis päeva ametis olnud siseministri KT võttis vahetada teise. Ja kui nüüd Mul oli juhus peaminister Ansipi käest küsida Aktuaalse kaamera stuudios, et kas Jakimenkole peaks alles jätma, siis ta ütles, et jah, peaks kuigi tema oma välisminister ütleb muud. Kus on siin loogika, kus on siin nagu koos töötamine, et selle eest noh, ei ole mul nagu põrmugi kahju, et kaks meest olid riigikogu ees, pidid vastav ebameeldivatele sageli küll mitte eriti asjasse puutuvatele opositsiooni küsimustele ja et, et see umbusaldusavaldus sisse anti, kuigi noh, nagu me täna ka lehtedest loeme, meil on see umbusaldusavaldus kaunikesti devalveerunud. 26-st avalduse sisseandmisest on, on kaks ainult läinud reaalse umbusaldusele. No ega võib-olla nüüd otseselt põhjustatud see juhtum oleks pidanud Eestis valitsuse lõhki ajama, nüüd võib-olla ta päris seda ka ei vääri, sest ausad nendele meestele umbusalduse avaldamine oleks tähendanud selle valitsuse lõhki ajamist. Päris kindlasti reaalselt jah, et kui IRL, eks ole, oleks läinud selle umbusaldusega kaasa, mis mingil hetkel tundus isegi peaaegu nägu. Võimalik. Et noh, kuna IRL oli nagu oma varast pesemata hoiakute tõttu noh nagu selles küsimusest väga puudutatud, siis oleks see valitsus lõhki ja, ja ma ei tea, kas see oleks väga-väga hea hea ja mõistlik põhjus seda, seda lõpetada, et oleks midagi asemele tulemas. Mul on küll küsimus, et kas tegelikult selle umbusaldusavalduse esitajad üldse uskusid, et sellel võib olla mingisugune reaalne tagajärg või lihtsalt see, et, et meedia veel natuke rohkem seda, seda asja võimendab ehkino, tunnistame tõesti, et kui, et kui siin ministritega juhtuvad nagu sellised segadused, väetate, aetakse asju segi ja nii edasi, et siin tekibki küsimus, et kas see on nagu ainuke omataoline juhtum või on neid veel. No kui te hästi tähele panete, siis ma ütlesin, et mul oli üsna hea meel selle üle, et see umbusaldusavaldus, et see asi jõudis umbusaldusavaldused ja mitte mitte umbusaldamise nii sest et kujutage ette seda, seda Moskva rõõmu üks tola ja teine lihtsalt ebameeldiv tüüp, kes, kes noh, on on tõelised eesti vaenlasele, kes näeksid hea meelega, et, et Eesti riik kaoks ma maailma pealt ära nende, nende kahe inimese sõnade ja tegevusetult. Eesti valitsus läheks laiali, see oleks ikka, see oleks ikka katastroof täiesti maine maine mõttes ikka ikka ikka tõsine, tõsine altminek ja katastroof, ma arvan, ei ole üldse mitte liialdus öelda. Ja, ja me kindlasti teiselt poolt ka muidugi nüüd selles küsimuses, et vaadata Ongi käitumise motiive, siis ühest küljest võiks teda õigustada sellega, et kui ka välisministeerium teeb ette paneku siis noh, põhimõtteliselt olles miks peaks siseministrit asendav all justiitsministril olema mingi oma isiklik välispoliitika, mida tema nägu ajab, erinevalt sellest, mida Eesti välisminister ette paneb. Aga samas jälle, eks ta, kuna ta seda jälle osaliselt ainult järgis, siis siis nagu olekski tal mingi isiklik välispoliitika. No see ongi tegelikult kogu minu jutu mõte, et kaks meest, kaks ministrit, kes pealegi boonusena veel kuuluvad ühte erakonda ja peaksid ajama, noh tõesti otsast lõpuni ühte asja, no oleks võinud ikka maha istuda, asjad läbi arutada ja siis kaalutletud otsuse teha. Aga, aga, aga et välisminister arvab või soovitab üht, justiitsminister talitab teisiti ja siis peaminister takkaotsa veel kiidab kolmandatega, et tegutsemisviisi heaks. Et see on nüüd küll asi, mis, mis tõesti ei kõlba mitte kuhugi. Aga Saarna siin sina kui selle ala suur asjatundja oskad siin näha üldse, et kas see et kas ei peegelda mitte kogu meie sellise venesuunalise välispoliitika teatud skiso freenilisust et üritatakse nagu mingit poolt või veerand sammu suhete lepitamiseks või mingisugusteks kas või noh, mingisuguseks pinge lõdvenduseks teha ja samas teise käega tuleb seda kindlasti öelda, et, et see ei tähenda üldse seda, et ärge pakett, seal on mingisugune žest kuskil samas kuluaarides ikkagi natukese nagu püütakse teha. Et siin ju ka noh, ühest küljest võiks ju võtta, et kui välisministeerium võtab hoiaku, et teeme noh, Venemaa vale suunal selliseid noh, ütleme siis samme, mida nemad tahaksid ja mis millele järel me võiksime vastutasuks paluda nagu paremaid suhteid. Et see võiks olla olla arusaadav, kui see on mingisugune selge, läbiv poliitiline ütleme siis uus kurss. Et Eesti välispoliitika on võtnud uue kursi, noh nii nagu nagu ütleme, Barack Obama on võtnud uue välispoliitilise kursi võrreldes Bushi administratsiooniga, et ta, et ta püüab kuidagi nagu noh, vähemalt väliselt leebemalt maailma asju jagada, et võib-olla Eesti võiks näiteks Obama eeskujul olla ka võtnud endale mingi pehmema sellise, siis ütleme, võib-olla Soome sarnase maa välispoliitilise kursi suhtumises Venemaaga. Et igast väiksest asjast ei tehta tülijad, siis noh, on mingisugused väiksed arusaamatused, need klaaritakse vaikselt ära. Aga no ei ole ju seda No esiteks ei ole kurssi, tähendab esiteks mingit selgelt sõnastatud kurssi ei ole on sageli niisugune selgelt sihitu, sihitu tõmblemine ja, ja see on nagu kõige hullem. Kui sa mainisid siin Obamat, siis seal on tegu ju ikkagi nii-öelda uue uue meeskonnaga, kes siis alati püüab milleski muuta, noh meil on ju tegelikult välispoliitika kujundamise juures ühed ja samad tegijad olnud juba juba aastaid ja ja, ja selles mõttes ei ole midagi muutunud. Noh, tuletame meelde siin Kristiina Ojulandi aega välisministrina, kust ta tuli ja teatas, et no nüüd nüüd meie idasuhted muutuvad oluliselt, ei muutunud, läksid hullemaks, ainult nii et et kõik see kõik see ei anna, ei anna tulemust, küll aga peame me olema tõesti sihikindlad koordineeritud ja, ja meie, meie tegevusviis peab välja paistma nii et me tõesti teame, mida me tahame, kõikidele, peab olema selge, mida me tahame ja selles mõttes ei ole mingisuguseid kompromissid või, või tehingud või üldse mitte välistatud. Minu meelest. Aga kõik see peab olema suunatud nagu, nagu mingisugusele eesmärgile. Ja antud juhul oli, oli siin väga, väga selgelt kõik nii-öelda noh, pall nagu ette antud Jacy Mehhiko suhtes oli, meil oli meil tegelikult kui me vaatame ka nüüd avalikku arvamust ja seda, mis meedias toimub, on olemas täielik konsensus. Välisministeerium võib-olla on erand siin. Sest välisministeerium lahti lähtus lihtsalt formaalsest seisukohast, et üks pätt on vahepeal ministriks saanud, järelikult võtame talt selle Schengen'i keelu maha. Aga, aga pätte pike pätiks tähendab ega, ega tema kuriteod kuigi need on võib-olla mingisuguse astme kohtus hukka mõistmata. Ei, ei, ei muutu ja, ja selles mõttes oleks meil ütleme, Euroopa suunal. Tegelikult ma usun, suhteliselt lihtne, ma olen ka siin õigusteadlastega rääkinud, kes tunnevad hästi Euroopa ja rahvusvahelist õigust. Oleks olnud veel suhteliselt lihtne ära tõestada ilusti normaalselt lobitööd tehes Euroopa Brüsseli ringkondades, et, et vabandage, vaadake, aga me ei saada selle mehe suhtes seda Schengeni viisakeeldu maha võtta, sellepärast et ta on teinud seda, seda, ta on läinud vastu selle, selle rahvusvahelise seadusesättega Genfi konventsiooniga, millega iganes. Markovi puhul on teine asi, Markovi puhul ütlevad kõik, et see on, see on üks, üks tola kes, kes lihtsalt nii-öelda provotseerib ja, ja las ta olla, noh igaüks võib ju öelda Vene riigiduumas, kellest vähemalt pooled tahaksid või kui mitte rohkem näha Eestit mitte mitte iseseisva riigina, vaid vaid kuskil mingisuguse vasalli rollis. Et igaüks võib öelda, et mina, korraldasingi, see ei ole veel tõesti mingi alused ette seda nii-öelda viisakeelu alla, kuigi talle võiks ju küll legendiga nähvataga, aga see siis tõesti ei läheks nii-öelda rahvushea rahvusvahelise tava alla. Aga Jakenenko puhul on olukord täiesti teistsugune ja, ja seda võiks, võiks rohkem tõestada. Eesti, ma arvan, üldse teeb kehva lobi kehva lobi Euroopa suunal, et, et selles mõttes, noh. Mul on väga kahju Eesti välispoliitika kohta, lugeda meie ajakirjanduses selliseid pealkirju. Et välisminister lõi, lõi Euroopa kuskil lobi koridoris kulti. Kahju tähendab isegi sellist mõtteidu ei tohi tekkida testile kellelegi kulpi ja kuulab kuskilt väljaspoolt olnud selliseid käsulaudu. Nojah, kuigi samas jälle häid nõuandeid tasub kuulata või õigemini öeldes, et ega välispoliitika tihti ju selles seisnebki, et et sa pead alluma teatud üldisemale konsensusele, et sa, et saades vastutasuks siis mõnda asja, mida sa ise tahad. Ja see on absoluutselt selge, ainult et antud juhul seesama Ferrero Waldner, eks ole, kellel oli siis kuluaarivestlused meie välisministriga ei varjanud ka, kus tema nii-öelda jutt tuli, see ei olnud nii-öelda tema kui kaupluse või tema kui Euroopa Komisjoni välisvoliniku mingisugune. Noh, niisugune omaenda idee, et, et ta hakkab võitlema mingisuguse asja eest. Vastupidi, see oli, see oli vene, Euroopa Komisjoni viimasel kui ühel läbirääkimisel pidevalt olnud jutuks, sest Vene pool lihtsalt surus peale, et Jakimenkole võetakse Schengeni viisakeeld maha. No mina muidugi, võib-olla natuke vaidleks või polemiseeriks selle Markovi viisakeelu õigustatuse suhtes õigustamatuse suhtes selles osas siiski ka, et et see on muidugi selline õrn õrn pinnas teemal, et et kas tema tegevus, kus ta ütleb, et tema abi tegigi küberrünnakuid Eestile, et kas see on nii-öelda küberterrorismi pooldamine õigustamine. Et kui me seda niiviisi tõlgendame, siis miks ka mitte talle viisakeeldu panna peale, sest lõpuks, kui me näiteks tõesti ütleme, et keegi, keegi eurooplane, näiteks või, või, või kust iganes pärit võib-olla mõni rätiga mees, eks ole, õigustab no ütleme, Osama Bin Ladeni tegevust näiteks kaksiktornide ründamisel, siis on tõenäoline, et tal mingisugusest viisa saamisest eriti ei tasu unistada kuskile riiki. Nojah, aga, aga õnneks on olemas nii-öelda ju kaks võimalust, et kas, kas panna Schengeni viisakeelu alla panna Eesti viisakeelu alla ja Eesti viisakeeld kehtib mõlema mehe suhtes praegu. Et see on noh, minu arvates on see juba nagu piisava õppetunde muidugi. Kuule, kui me sellise loogika järgi lähtume, siis me võiksime terve vene valitsuse riigiduuma föderatsiooninõukogu ja takka tipuks ka peaministri ja presidendi panna viisakeelu alla. Aga seda me ju ei tee. Kuigi nende avaldused meie suhtes ei ole, ei ole 90-l protsendil 99-l protsendil juhul olnud kunagi sõbralikud. Et, et nii, nii ta on, et me elame ikkagi nagu, nagu reaalses maailmas, aga, aga, aga teatud sellise õppetunnina nendele, kes, kes, kes, kui tõesti himustavad näha Eestit mingisuguse mingisuguses teises rollis, kui ta, kui ta praegu on või kui meile see meeldiks. Teatud õppetunnina muidugi Jakimenkole, viisakeelu, Schengeni viisakeelu säilitamine praegu ma arvan, absoluutselt hädavajalik ja mitte mingil tingimusel ei tohi seda seda maha võtta. Ja see ei ole, see ei ole isiklik kättemaks talle selle sest noh, ega, ega ta ju mingisugust suuremat füüsilist kahju seal nendel nendel päevadel Moskvas ei, ei tekitanud peale peale meie suursaadiku auto kõigutamise ja nii-öelda noh, füüsilise kallale kippumise imiteerimise füüsiliseks Arnold laiendamiseks ei läinud. Kuigi, kui, kui oleks asjaolud ilmselt olnud natuke teistsugused, siis oleks oleks võinud ka sinnamaani minna. Oleks toimunud midagi, midagi hoopis hoopis hullemat, kui kui nüüd toimus Ei majandusega, täitsa nõus ja just selliste meetoditega, minu meelest on väga normaalne anda anda ka teatud selliseid telgitaguseid signaale, sest põhimõtteliselt oleks pidanud ju olema asi, mis on suhteliselt telgitagune, see, meil, ta siin nüüd avalik skandaal on viimased paar nädalat. Nii ei olnud ju üldse mõeldud. Et kui me siin eespool oli meil juttu, et nii nagu vorstitegu ei ole mõtet ka kommitegu lähedalt vaadates, mulle meenub üks Rein Taagepera ütles sellel nädalal sellest nädalast, et ka seda, kuidas toimivate diplomaatia telgitaguseid pole mõtet liiga lähedalt vaadata. Enamasti räpane, see on täitsa selge, tuleme veel selle teema lõpetuseks selle riigisaladuse jutu juurde, sest nagu ma aru saan, asi ei ole teps mitte lõppenud, kuigi siin tundub, et avalikkuse jaoks hakkab vaikselt ära kustuma see teema, aga, aga tegelikult KAPO uurib edasi riigisaladuse leket. Ja tänase tänase selle Tuuli Kochi intervjuu, õigemini Argo Ideon artikli valguses asi võib võtta veel väga huvitavaid pöördeid, sest et ütleme, ütleme otse Tuuli Koch on, on Rein Langi selles telefoniusutluses vahele võtnud väga lihtsa trikiga. Ta on, ta on küsinud, et, et, et miks te seda tegite. Et mis võis otsuse taga olla ja hakkab kohe vastama, mida ta tegi ja miks ta tegi kus see vassimine, millest me siin rääkisime, veel veel takkaotsa. Aga see on seal umbes niisugune küsimus, et Külli, kas sa oled hommikuse konjakijoomise ära lõpetanud. Häire, lõpetasin Ossa. Pagan, mis ma nüüd ütlesin, eks ole, et, et umbes et midagi väga-väga sarnast, et et sellega nagu üles tunnistatud tegu. Kuigi, kuigi noh, ütleme riigisaladuse lekitamise seisukohalt, korrektne vastus oleks olnud või vabandust, ma ei tea, millest te räägite. Või ma ei saa seda kommenteerida või ma ei taha seda kommenteerida. Aga selle asemel Rein Lang paistab välja kõik, mida ta selle asja kohta teab isegi see, mida ta ei tea, ehk siis ta ei tea nende meeste meeste staatustega ega õigeid nimesid. Eks see ole omamoodi seesama sümptom, ma arvan, mis sind jälle Evelin Ilves juhtumi puhul, eks siis see, et Eesti on nii väike ja meie ajakirjanikud ja, ja ministrid võib-olla tunnevad teineteist paremini, on võib-olla lähedasemad suheldes kui, kui paljudes ütleme, suurtes riikides siin hakkabki nagu võib-olla ka tulema mängu see, et kui kui nüüd küsida inimeselt, kellega sa oled varem väga palju rääkinud midagi otse, siis on ta kuidagi inimlikult võib olla raske anda niisugust väga-väga formaalset vastust ja tõmmata seda piiri nii-öelda selle isiklikku kontakti ja siis oma selle formaalse rolli vahel. No teine asi on see, et siin paistab taga lihtsalt selline väga lihtne, ütleme peaaegu et lapselik enesekaitse instinktiivne reaktsioon, et ega tegelikult kui kedagi süüdistatakse mingis, ütleme siis ebapopulaarses teos, siis esimene asi on öelda, et ega mina ei teinudki tegelikult teised seal, et, et Rein Lang ilmselt sel hetkel lihtsalt unustas ära, et et ta ei tohiks niiviisi öelda, et välisministeerium palus seda teha vaid tema lihtsalt et esimene enesekaitse mõte oli, et ega mina ei teinudki mulle, mul paluti seda teha. Et ta ta lihtsalt võib-olla pärast mõttes ups, mis ma ütlesin? Ja muidugi hoopis kolmas teema on see, et kas need kõik need asjad peaksid olema riigisaladuse paragrahviga, et kui on ametkondlikuks kasutamiseks sellised musta nimekirjakandmised ja sealt eemaldamisel, siis siis sellest tegelikult oleks küll noh, alles me siin ka selles saates elasime ühte teemat, kus kus riigikogu liikmete oli vist või, või olisi ministrite lähetused pandi 75-ks aastaks saladuse paragrahvi alla. Naeruväärne, eks ole. Samamoodi kui meie paneme kellelegi Schengeni viisakeelu alla kellelegi Venemaalt näiteks, siis mitte miski ei takista tal seda omab propaganda huvides välja Paristamast kuskil oma koduleheküljel või avalikult televisioonis või raadios ja ja need asjad tulevad igal igal juhul avalikuks. Et noh, siin on ilmselt ka nagu mõtlemise koht, kuigi need viisaasjad on on tegelikult noh, nii-öelda salastatud asjad kogu kogu Euroopas kogu tsiviliseeritud maailmas, nii et Eesti selles mõttes ei, ei ole erand, aga aga, aga nendesse nendesse suhtumine peaks olema teistsugune, kui kui kena, ütleme ütleme otse päris riigisaladuse asjadesse. No ja välisminister Paetiga võib selles osas kindlasti nõustuda. Juhtum on heaks õppetunniks, et, et ikkagi töötada läbi seekord, kuidas neid viisa keeldusid edaspidi üldse pannakse peale noh ja siis ka tühistatakse, et ilmselt mõlemal juhul ei peaks olema siseministri ainupädevus, vaid vaid ikkagi puht protseduuriliselt. Et protseduuriliselt ju tundub, et on tegelikult õige, et selle viisakeelu maha võtmise ettepanek tuleb välisministeeriumilt ja siseminister täidab välisministeeriumi ettepaneku, kui täidab ja tegelikult ka selle viisakeelupanemise protseduur võiks ju põhimõtteliselt olla ikkagi selline, et välisministeerium vähemalt on nõus. Ja siis siseminister selle teeb. Aga kindlasti on siin vaja mingisugust üldist protseduur ja ka peaminister on sellele viidanud, et selline protseduur lähiajal tõenäoliselt välja töötatakse. Aga loomulikult tuleb siin noh, juhtumid on ikka väga erinevad ja ütleme siin kui lihtsalt pro forma kogu Valgevene tipp poliitilisele juhtkonnale pannakse nii-öelda Euroopa Komisjoni ühisotsusega viisakeeld, siis on noh, see lihtne juhtum, eks ole, siis Eesti nagu vastutus ei ole õigemise vastutuslahud lahustub nii väikeseks teda praktiliselt ei ole. Aga kui kui Eesti ise otsustab kedagi panna musta nimekirja, siis ja kui see, kui see juhtub olema mõni idanaabripoliitik, siis kahtlemata ei saa see olla välisministeeriumi suva. Ma saan aru küll, et seal langetatakse ka seda kollektiivselt ja, ja mitte ühes pea sisenes, ei tee. Aga põhimõtteliselt peaks nagu valitsuse tasandil olema siin konsensus ja ja just just see on see, mida me antud juhul ei näe. Tähendab, isegi erakonna ministrid ei jõua omavahel kokkuleppele, mis on eriti kahetsusväärne. No siin peaks muidugi kindlasti ju ikkagi ütlema ka seda, et et enamik neid viisa keeldusid, on ju puhtalt sellise ütleme, kriminaalne reaalse ja ütleme tõepoolest siseministri pädevuses olevate tegevuste taustaga, et selliseid poliitilisi viisa keeldusid. Sellest üldmahust on võib-olla võib-olla iga 100. Jah, aga tundlikud on just need igas ajas. Jah, et enamus enamus neid ongi nii, et inimene on sooritanud kuriteo, rikkunud viisarežiimi, mis iganes ja selle tõttu on see viisakeeld ja siin ilmselt Jüri Pihl olles ikkagi õiguskaitseorganitest tulnud, väga selge, sellise taustaga ta on ju varem ka ikkagi kirjeldanud oma põhimõttelist sellist nulltolerantsi tegevuse poliitikat. Et selliseid kurikaelu tulebki pitsitada iga väikese asjaga. Kui sul on mingi maffia, kas või kellega on vaja võidelda, siis tuleb neid pitsitada liiklustrahvide, parkimistrahvide noh, relva ebaseadusliku omamise, millega iganes, sest võib-olla suuri asju ei saa nii lihtsalt kätte. Ja ilmselt ta lähtus sellest Markovi viisakeeluga sama moodi, et tegu on inimesega, keda tuleb pitsitada ja sama loogika läks käiku. Tõenäoliselt tõenäoliselt võis see tõesti nii olla, aga, aga just tundlikud on, et need poliitilised asjad ja seal seal ma kordan veelkord peaks ikka täielik valitsuse konsensus olema, sõltumata sellest, kes seal valitsuses parasjagu istub ja kes seda juhib ja kes on välisminister ja selles mõttes on, on tõesti mingit üldist reglementi vaja, et, et need asjad enam ei korduks. Et noh, kõige suurem kahju, mis sellest asjast tegelikult on sündinud, on see Eesti on ennast naeruvääristanud ja sellest on kõige rohkem kahju. Sellest on kodanikuna ja ajakirjanikuna ja ma ei tea, kellena veel kõik kõige rohkem kahju. Kahju ei ole mitte nendest ministritest kahju ei ole mitte peaministrist ega, ega veel vähem Markobist või, või kellestki teisest, vaid, vaid või kõige rohkem on Eesti mainekahju ja see on antud juhul saanud paraja laksu. Aga Euroopa asjad olin, on tegelikult, meil on saate lõpuni veel mõned minutid aega, Euroopa asjad on sel nädalal kõvasti üleval. Noh, me ootame nüüd küüsi küünarnukini ära närides Iirimaa referendumi tulemusi, mis siis toimus eile ja mõnes kohas seal ka varasematel päevadel. Täpselt 151 minutit tagasi algas häälte lugemine. Täna pärastlõunaks on need tõenäoliselt teada. Exit poolideksis, uksesuuküsitlused ja kõikvõimalikud muud hinnangud annavad, annavad jahe. Ta oli seekord väikese eelise, aga ma ei oleks nii kindel, selles. Teadis iirlaste sellist isepäisust. Kuid vaieldamatult Iiri referendumil on, on suur mõju Euroopa Liidu tulevikule asend jällegi omaette küsimus, et iga iga väike riik või kasvõi suurriik otsustab kogu kogu Euroopa eest mis on ka omamoodi absurd, aga, aga parasjagu parasjagu nii ta on. Et praegu siiski võib küll eeldada, et pigem see läheb seekord läbi Iirimaale oma osasi mängib ikkagi ka see, et need majandusraskused on praegu Iirimaad ikkagi suhteliselt tugevamini tabanud kui paljusid teisi Euroopa maid. Ja, ja see, ehk on ka kuidagi seda iirlaste uhkust natuke murdnud. Mis näitab jälle nende referendumite nõrka kohta, et tihtipeale referendumi tulemust ei otsusta üldse see küsimus, mis referendumile pannakse, vaid mingid hoopis muud argumendid ja väidetavalt ka iirlaste eelmise korra ei tulnud üldse tegelikult sellest põhiseaduse leppest, vaid vaid pigem seal muudest mõtetest. Nojah, Lissaboni leping on vist minu teada Pealt 200 lehekülje, no et keskmine tavaline inimene ei hakka elu seeski seda läbi lugema. Nüüd tagantjärgi isegi teada saadud see, et tollane Iiri eurovolinik ei, ei olnud seda läbi lugenud, aga noh, see on omaette omaette jutt ja see läheb nii-öelda kurioosumite kirja. Ei noh, läbilugemine või mitte, aga ütleme, et kui lihtsalt avalikult on selge, et valimiskampaanias keskendutakse lihtsalt hoopis teistele teemadele, mis ei puutu üldse sellesse asjasse. Et noh, see on natuke sedasama ja me näeme ju siin enda valimiskampaaniates küll meie eurovalimiste kampaanias, eks ole, üritati Eesti valitsust vahetada ja ja noh, praegu kohalike valimiste kampaanias ju ka tegeldakse väga paljude teemadega, mis ei ole kohaliku poliitika teemat kohe-kohe, üldse mitte ja ja, ja karta on, et ka Iiri referendumi, kui nad nüüd seekord ja ütlevad, siis ka mitte sellepärast, et neil vahepeal Lissaboni leping meeldima hakanud. Jälle mingitel muudel põhjustel. Nojah, aga nii see elu on, ega siis üks asi sünnitab teise ja teine asi sünnitab viienda, nii et ega siin siin ei olegi midagi teha. Nii, meie otseselt kõik langevad. Nii üksikisiku kui ka kui ka riikide ja rahvaste ühiskondade tasemele ka siin. Ega see kunagi teistmoodi ei hakkagi olema. Ja kui nüüd Euroopa Liidust rääkida, siis eile ja tegelikult ei olnud mitte üksnes erireferendum, vaid vaid ühe väga huvitava ettepanekuga tuli välja Euroopa Liidu või Euroopa Komisjoni Maksuvolinik kes tuli lagedale ideega, et ütleme, et see majanduskriis on läbi saamas paljusid looside, selle käigus muutub majandus oluliselt vahelisemaks ja nii edasi. Aga et nüüd tema arvates peaks Euroopa Liit, kui ettevõtted seda ise ei tee, sa peaksid nagu poliitiliselt tuleks kehtestada nii-öelda kliimamaks. Et seda siis peaksid maksma tarbijad siis kas toodetelt toodet, mis on, mille tegemiseks on kulunud väga palju energiat ja on õhku paiskunud kasvuhoonegaase või siis tuleks seda maksta toodetelt, mille kasutamise käigus tekib väga palju kasvuhoonegaase. Et sellise ettepanekuga tehti, et ma usun, et sellest et sellest tuleb ilmselt päris suur vaidlus lähiajal Euroopas, aga see on ka üks nendest asjadest, mis, mis nõuaks kõikide liikmesmaade jah, häält, et siin on kõigil tegelikult vetoõigus. Nojah, maksud on ikkagi seni üsna igaühe enda oma asi olnud. Jah, on aga, aga Euroopa liidus on ju keskkonnapoliitika on ju riikidel ühine, et tal on nüüd jah, põhimõte, et maksupoliitika on riikide enda pädevused siin käibemaksu osas on küll mingid koridorid kokku lepitud, aga kui nüüd see maks kui seda maksu nii-öelda nimetada kliimapoliitiliseks instrumendiks või keskkonnapoliitilises liseks instrumendiks mitte maksu mitte mitte lihtsalt maksupoliitikaks, siis tegelikult see võib ka nii-öelda selle subsidiaarsuspõhimõttega kooskõlas olla. Ja huvitav, kuidas maksud meie tarbimisharjumusi või, või nii-öelda meie planeedi hukkamineku kiirust küll peaksid mõjutama, ma, ma olen pigem ikka selles akadeemikute Raukase ja ja Lippmaa parteis, kes ütlevad, et et see inimtegevus oluliselt ei suuda meie planeeti hukkunu lähimale lähemale tuua. Et kui, kui mina sellest maksust eile lugesin või kuulsin, õigemini sellest Eestis noh, mu esimene mõte polnud üksnes sees, mida see tähendab siis ütleme, kütuse hindudele ja nii edasi vaid ka näiteks me teame ju seda, kui palju tegelikult kulutatakse loodusressursse ühe ainsa arvuti või mobiiltelefoni valmistamisele. Häda on ka ju tegelikult väga nende tootmine on, on erakordselt, et ütleme, suure keskkonnakoormusega. No ma arvan, et selle maksu kehtestamise esimeseks eeltingimuseks on, et kõik usuvad, et majanduskriis on läbi sest praegu ilmselt enamikus liikmesriikides selline maks, nii-öelda täiendav maks ei tuleks suure avaliku vastuseisu tõttu lihtsalt ei ta lihtsalt ei kehtestuks, ta võiks inimestele paljudele poliitikutele õige tunduda, aga aga kui, kui on masu, siis siis lihtsalt öeldakse, et see on luksus ja selle pealt mehe, seda, seda me juurde ei võta, oma inimestele koormaks. Nonii oleme sunnitud, need oma jutul on ka siin kindlasti kokku tõmbama, sest muidu võib rahvusringhääling kehtestada meile näiteks mikrofoni maksu nime all väikse trahvi, et me oleme uudistesse sisse sõitnud. Külli-Riin, Tigasson ja Sulev Valner ja Aarne Rannamäe olid täna rahvateenrite stuudios Sulevile head koduteed. Meile külla ka. Ja nautige ilusat nädalavahetust, vähemalt siin Tallinnas. Raadiomaja akende taga särab päike ilmuma külm tuult eriti ei ole, nii et viimased võimalused minna nii-öelda kergema riidega veel välja, aitäh kuulamast ja ja kuuleme jälle.