Me olime keskprogrammi saatesarjas riigita, rahvas rääkinud mängsidest, baskidest, koosiklastest, sorbidest, kašuubidest, friisidest, majadest ja innu hittidest. Seekord räägime Kanadas elavatest Hinnudest. Indiaanlastest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Andrus, kas indiaanlane, raamatud on teil lapsepõlves kapsaks loetud? Tegelikult ei ole indiaanirahvad ei ole mind kunagi huvitanud rohkem kui mõned muud rahvad. Ja pigem on nii, et need kõige tuntumad raie raamatut on mul hoopis lugemata jäänud. Üpris tõenäoliselt on väga paljudel meist tekkinud natukene lihtsustatud pilt kogu sellest indiaani maailmast ja võib olla selle põhjustajaks, ei ole mitte ainult indiaani raamatut aga ka väga paljud USA filmid vesternid kusse. See on alati kindlalt ette teada. Ja nendes filmides on põhiliselt preeriaindiaanlased. Seal tegutsevad preeriaindiaanlased, Jahad põhjapoolsemates, indiaanlastest või sellistest metsa indiaanlastest nii-öelda nendest teame me kindlasti tohutult vähem, sest nendest ei olnud võib-olla väga huvitav rääkida. Täna räägime siis Kanadas elavatest indiaanlastest innudest eelmises saates Me rääkisime Innoitidest, Eskimodest innuaiidid ja innud nimed on sarnased. Üpris huvitav on rääkida kahes järjestikuses saates sarnase nimega rahvastest, kelle kogu sarnasus nimedega piirdub. No alates kasvõi sellest, et tänases saates räägitavad linnud on tõepoolest indiaanlased. Eelmises saates räägitud linnuiidid, aga indiaanlased ei ole, kuuluvad hoopis Aasia põhjarahvaste hulka, on suguluses muuhulgas ka näiteks Tšuksida ja, ja muude sarnaste rahvastega. Nii et väga erinevad rahvad sarnaste nimedega ja mis veelgi huvitavam tegelikult ka sarnase asupaigaga, sest innud elavad innuiitidest lõuna ja kagu pool, ehk siis tegelikult kahes administratiivse üksuses Quebeci põhjaosas ja labradori poolsaarel. Kui palju neid on innusid, on 17 kuni 19000 inimest. See number võib tunduda hästi väike ja kindlasti see rahvas ongi hästi väike. Aga siinkohal oleks mõistlik vaadata kogu seda Kanada, USA indiaanlaste kompleksi tervikuna. Nendes riikides ongi tegelikult suurust osa indiaanirahvaid alla 10000 inimese suuruselt tänasel päeval ehk siis tegelikult olematult väikesed ka meie jaoks suhteliselt suured ja tuntud rahvad on sageli vaid mõne 10-st 1000-st inimesest koosnenud ja nii on see siis nii Kanadas kui ka USA-s ja selles valgusesse 17 19000 inimest. Noh, see on tegelikult üks täiesti keskmise suurusega Kanada indiaani rahvas. Kuidas need nimed siis nii sarnased on innuiidid ja innud? Tundub, et tegemist on täiesti juhusliku sarnasuse, aga noh, eks eesti keelestki võib leida maailma erinevate rahvaste keeltega sarnaseid sõnu, näiteks nende rahvaste kodumaale nimetused on juba mõnevõrra vähem sarnased. Kui indiviidid oma põhilist asuala nimetasid nuna vut siis innud näiteks nimetavad oma ajaloolist kodumaad ning tassin on mis on juba märkimisväärselt teistsugune nimi. See neid tahtsin, on on siis vägagi suur territoorium ligikaudu pool miljonit ruutkilomeetrit ehk siis üle 11 Eesti oma pindalalt ja sellel elab siis alla 20000 linnu, peale selle loomulikult mitmeid teisi rahvaid, sealhulgas valgeid inimesi. Kui Quebeci linnud on Kanadas elanud tükk aega, siis labradori innud tegelikult sattusid kanad alla elama alles 1949. aastal mil Briti koloonia nimega New Fonlon ühines Kanadaga. Nii et kuni 1949. aastani elasid linnud tegelikult veel suisa nagu justkui kahes erinevas riigis ja siis alates 1949.-st aastast elavad nad kõik Kanadas. Ennusid jagatakse kaheks hõimuks. Kuidas sellest aru saada? Jah, nendel kahel hõimul on traditsioonides mõnevõrra keeles kultuuris erinevusi ja, ja seetõttu väga sageli jagatakse innusid kaheks hõimuks Nazcappideks ja Mondagneedeks. Ja mis on veel huvitav, et eesti keeles vanasti nimetati kõiki innusid Nazcappideks, kui me näiteks võtame lahti nõukogude aegses Eesti entsüklopeedia meedia, kui me võtame seal lahti Põhja-Ameerika keelte kaardi, siis seal me kohtumegi ühisnimetust laskapid sulgudes on kirjas kase Montagnee nimetus. Kui valged ongi üpris selgelt jaotanud innuseid kaheksa võimuks ja, ja vahel koguni nimetanud need kaheks eraldi rahvaks, kusjuures Nazcapil on siis tegelikult see hästi väike hõim, umbes tuhatkond inimest ja valdav enamus innudest on siis Montagneed siis innud ise on vägagi selgelt noh, selle poolt, et neid vaadeldakse tegelikult ühtse rahvana innudena, kelle erinevates gruppides on väikeseid erinevusi, aga kes tegelikult kuuluvad kokku. Millega siis innud seal Kanada karmides tingimustes tegelevad? Kahtlemata on tegemist karmide tingimustega, kuigi see innude kodumaa ei asu nii äärmuslikes oludes kui innuiitide kodumaa, on see külm ja kõle koht ja noh, see ilmastik ei ole just meie mõistes väga meeldiv, aga siinkohal tuleb üpris selgelt eristada seda, millega innud tegelevad täna ja millega innuk tegelesid vanasti ja kusjuures selle Piirimäe võime siis tõmmata alles kusagil 1960.-test vastates. Ehk siis väga järsk elustiili muutus innudel leidis aset alles 40 50 aastat tagasi. Innud olid rahvas, kelle elu oli väga selgelt jaotatud aastaaegade järgi talvisel perioodil külmal perioodil olid linnud rändav rahvas, kes tegeles põhiliselt küttimisega. Kusjuures need küttimisretked olid tohutult kauakestvad. Selle aja jooksul läbiti tohutult pikki vahemaid, peatuti väga erinevates kohtades ja kütet siis loomi, milledest kõige tähtsamaks oli kari puu Põhja-Ameerikas elav metsik põhjapõder ja suvisel perioodil või soojemal perioodil, mis oli tunduvalt lühem kui talvine periood, sõitsid innud mööda jõgesid rannikule, tegelesid rannikul kalastamisega, tegelesid rannikul kauplemisega, tegid metsloomanahkadest esemeid, seadsid korda oma jahipüügiriistu, tegid uusi jahipüügiriistu ja jällegi ka seal rannikul ei elatud tegelikult mitte pidevalt ühes kohas, vaid rännati vaikselt ringi, nii et no see rändav eluviis tähendab seda, et innudel peab maja nii-öelda kogu aeg kaasas oleva. Sest ei ole ju mõeldav, et inimene võtab mingisuguse väga suure ja tugeva ehitise endaga kaasa või et inimene elab lageda taeva all ja viinud siis tõepoolest vedasid majakesi kogu aeg kaasas. Need majad olid põhiliselt ehitatud loomanahkadest. Need tegelikult olid siis telgid suhteliselt lihtsalt ja kergelt kokkupandavad telgid, mille välimine pind oli kaetud loomanahkadega ja sellistes majakestes elasid siis linnud tegelikult tõesti veel 50 aastat tagasi. Nende elu on olnud väga kollektiivi keskne. Väga kollektiivi keskne rahvas ja näiteks jahil käidi tegelikult mitme perekonnaga koos, tavaliselt oli seal jahiseltskonnas kaks-kolm peret. Ühiselt oli neid loomi oluliselt hõlpsam taga ajada ja kättesaadav sellises traditsioonilises innude grupis elu olnud sellist ühte püsivat liidrit või ei ole olnud sellist väga arhilist süsteemi, kus kõik alluksid ühele juhile, pigem on olnud innudel, niiet Ta on olnud küll inimene, kelle nimetust võib nagu tõlkida, esimene mees, et inimene, kes juhib jahilkäiku ja kes rohkem teab somonismist ja kes juhib võib-olla natukene selliseid rituaalsed üritusi, aga selle jahilkäigu ja rituaalide juhtimisega juhi roll ka piirdus. Ja mehed ja naised olid võrdsed. Mitte ainult, et mehed omavahel olid võrdsed vaid linnudel, väga oluline oli see, et ka mehed ja naised olid võrdsed. Naised ei ole tegelikult ka paljudes Euroopa riikides veel saavutanud sellist reaalset võrdsust meestega. Kõik see on selle rahva innude juures olemas olnud juba sajandeid. Et kui võib-olla valge inimene tavaliselt vaatame indiaanlaste poole nagu ülevalt alla, et meie oleme nagu igatpidi arenenud summad ja targemad ja nii edasi, siis see on küll üks koht, kus me võime väga selgesti öelda, tinud, anud valgest inimesest ette jõudnud just selles osas, et mehed ja naised olid võrdselt, kusjuures võrdselt nii et olid väga selged valdkonnad, millega tegelesid mehed väga selged valdkonnad, millega tegelesid naised. Aga oma valdkonnas ise võtsid vastu otsuseid, naised ei pidanud küsima luba või nõumeeste käest, mehed ei pidanud nõuega luba küsima naiste käest. Samas oli hästi tavaline, et vahel enne otsuste vastuvõtmist toimusid siiski arutelud, räägiti asjad ühiselt läbi. No lihtne asi, kogu jahipidamine oli täiesti meeste õlul, ehk mehed otsustasid, millal, keda ja kus nad nii-öelda jahivad, samal ajal naised valisid laagri asupaiga, naised teadsid, kus on varem seal võib-olla süüa teha ja muud sellist ja sisselaagripaikade valimine oli jah näiteks naiste õlule ja, ja niimoodi olid ka mitmed muud valdkonnad väga selgelt meeste-naiste vahel ära jaotatud. Öeldakse, et seegi selline meeste naiste täielik võrdsus kehtis tegelikult kuni 1960.-te aastateni. Ehk siis tänasel päeval tungib sisse Tallinna valgete mõtteviis, kus mehed kipuvad domineerima. Nad on küll olnud väga selline rahumeelne rahvas ja, ja näiteks üks minu arvates küllaltki huvitav ja oluline fakt on see, sellist laste tõsist karistamist ei ole innudel kunagi olemas olnud, et nad on sellesse suhtunud alati negatiivselt ja üldse igasugusesse, sellisesse domineerimisena tal suhtunud negatiivselt ja agressiivsus on nende jaoks on väga negatiivne, väga tõrjutav nähtus, aga see kõik on viimase 40 aasta jooksul natukene muutunud natukene asendunud. Ja täna siis jah, kipuvad mehed domineerima naiste üle ja omakorda ka meeste seas on tekkinud sellised domineerivad isikud, kes püüavad oma grupis võimu võtta. Linnud olid ühed esimesed Põhja-Ameerika rahvat, kes puutusid kokku valgetega. Tõepoolest innud puutusid valgete inimestega kokku juba 11. sajandil, siis kui viikingid külastasid Põhja-Ameerikat siis kui viikingite oli lühikest aega njuufaundlandi saarel koloonia ja, ja siis innud jah, tõepoolest puutusid kokku juba viikingid, aga see on siis 10. sajandi lõpul ja 11. sajandi algul. Kuna viikingite koloonia Põhja-Ameerikas jäi lühikese elueaga, siis kulus mitu sajandit, enne kui innudel oli järgmisel kokkupuutel valgetega aga needki kokkupuuted on väga varajases staadiumis, esimene siis selline kindlalt teadaolev kokkupuude on 1497. aastal, kui meresõitja John Woo osa innude piirkonnast Inglismaa valduseks Kuulutus. See valduseks kuulutamine on selles mõttes muidugi huvitav, et tegelikult ei tähendanud see midagi muud, kui meresõitja külastas väga kitsast osa rannikul ja vaadates siis nii-öelda ja silmapiiri poole lihtsalt ütles, et vot näed, et nüüd see kuulub Inglismaale, ole hea ja kuulub Inglismaa kuningale ja kogu lugu. Ja juba mõni aasta hiljem, 1501. aastal innudel esimene tõsiselt negatiivne kokkupuude valgetega. Kui üks portugali, tere sõitja võttis labradori poolsaarelt kaasa hulgaliselt innusid kelle ta viis Euroopasse orjadeks. Ja, ja selle aastaga ja selle orjade võtmisega seoses on veel väga huvitav lugu. Sest seoses selle reisiga sai see piirkond endale nime, mida valged tänaseni kasutavad. Kuna Portugali meresõitjale tundus, et see piirkond, mida ta külastas, on väga hea selle jaoks, et sealt tuua Euroopasse tööjõudu siis sellest ajast peale tunneme seda piirkonda labrodorina. Ehk siis seda labradori võib tõlkida kui tööjõupiirkonda. Hoopis ise küsimus on see, et meresõitja ei teadnud, et tegelikult on labrador väga hõre, hästi asustatud piirkond. Kas näiteks lõunapoolsemat aladega ei kujuta endast mitte mingisugust head piirkonda selleks, et valge mees saaks endale orja vedada. Ajaloost on teada ka see, et hinnad on kokku puutunud näiteks baski meresõitjatega. Kindlamad faktid selle kohta on 1530.-test aastatest päris mitme reisi osas. Ja huvitav on, et kroonikates siis baskid väidavad, et linnud on tõelised sõbrad, innud on ülimalt lahke rahvas. Ja siis nendest merereisidest on ka teada, et linnud said maitsta mitmesuguseid selliseid toiduaineid, millega nad enne mitte kunagi ei olnud kokku puutunud ja, ja kuigi neid kokkupuuteid valgetega tõepoolest innudel oli juba 15. sajandi lõpus ja 16.-le On teil siis tegelikult, ega need praktiliselt innuda igapäevast elu ei, ei mõjutanud. Alates seitsmeteistkümnendast sajandist ol innudel korduvalt kokkupuuteid prantslastega ja ka nendest külaskäikudest ei saanud linnud kannatada. 18.-st sajandist oli rohkem kokkupuuteid inglastega, ka sealt ei tulnud midagi negatiivset. Ja, ja võib-olla üks väga oluline põhjus, miks need kokkupuuted jäid siiski suhteliselt harvad, eks ja miks nad üpris vähe innuga igapäevast elu-olu mõjutasid, oli see, et innude piirkond oli ikkagi väga hõredalt asustatud. Suhteliselt karmi kliimaga kolonistide jaoks oli see vähe huvitav või vähe ahvatlev piirkonnad ja tuleb tänada õnne, et see nii oli, sest ilmselt on see üks oluline põhjus, miks innud tänaseks on üldse rahvana säilinud, aga samas nende väga hõredalt kokkupuudete tõttu on lood ka nii, et tegelikult me teame innude varasemast ajast palju vähem kui väga paljudest teistest Põhja-Ameerika indiaanirahvastest ja, ja võib olla üks põhjus on jälle see, et kuna innud elasid väga hõredalt ja nad ei olnud paiksed, nad kogu aeg rändasid ringi, siis oli noh, suhteliselt vähe valgel mehel võimalusi innudega üldse kokku puutuda. Ja, ja kui valgel võib-olla kõigepealt rajasid oma asustusi just nimelt rannikule siis innutse rannikupiirkondades käisid eriti harva vaid suvistel perioodidel ja sedagi lühikeseks ajaks ja siinkohal võib tuua üpris kõneka fakti, et veel 1900 kolmekümnendatel aastatel väideti, et 18. sajandi algul innusid labradori poolsaarel ei elanud. Tänaseks on teada, et linnud on tegelikult põlisel asu Quebeci sea labrodoris elanud vähemalt 2000 aastat aga siis 1900 kolmekümnendatel aastatel väidete labrodoris neid veel paar sajandit tagasi ei olnud, milleks see hea oli? No ilmselt oli see hea ikka selle jaoks, et näidata, et noh, et kuna siin piirkonnas ei olegi nagu suurt kedagi elanud, siis valge mees ongi siin esimene asukas ja ja see piirkond kuulubki valgetele meestele täiesti seaduslikult. Sest nagu innud ise rõhutavad, tegelikult innud ei ole ju mitte Iraagi ühtegi lepingut alla kirjutanud, mis neid Kanada alla viiks. Noh, et see, see on toimunud lihtsalt ajaloolise protsessi käigus absoluutselt nende arvamust arvestamata. Aga kui me väidame, et piirkonnas polegi innusid elanud, siis on asi väga lihtne, siis noh, meil on olemas õigustus, miks ei olegi nii-öelda mingisugust lepingut vaja või, või et miks me saame iseendale ja teistele väita, et see ongi põliselt meie ala. Millal siis valgete pealetung innude maale algas, kas pärast maailmasõda? Valgete pealetung jah, algas esimese lainena peale esimest maailmasõda, põhiliselt on saaga siiski toimunud peale teist maailmasõda, peale esimest maailmasõda hakkas rohkem innude maa-alale siis rändama valgeid inimesi. Ja teine oluline moment, mis seal oli, on see, et hakati hoogsamalt maha raiuma metsi innud asuala on valdavalt metsana piirkond ja, ja siis kahekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel jõudis selline hoogsam metsa maharaiumine innude aladele. Ja see jättis selles mõttes olulisi jälgi, et et metsloomi ja järjest vähemaks. Ja kuna innudele see metsloomade küttimine on eluliselt tähtis tegevus, siis hakkas innusid mõjutama selles osas, et hakkas tasapisi mõnes piirkonnas tekkima väike neid. Ja niimoodi hakkas innusid järjest rohkem siis liikuma ka piirkondadesse, kus olid valged inimesed. Ja juba 50.-teks aastateks olid mõne piirkonna innud üpris tugev sõltuvuses valgest inimestest. Ehk siis nad tegelikult ootasid seda valge mehe abi, nad ei saanud enam ise hakkama. Eeskätt selle tõttu, et neil ei olnud enam piisavalt metsloomi, mida küttida ja nad lihtsalt ei suutnud ennast toit. Nii see siis läks, et noh, innul ei, ei kaotanudki arendavat eluviisi, aga hakkasid järjest sagedamini ja sagedamini valgete alasid külastama. Ja nii jõuti siis ka selleni, et viiekümnendatel aastatel püüdis Kanadas olev katoliku kirik hakata innusid jõuga nii-öelda tsiviliseerima ja neid paikselt asustama. Ja nii siis jõutigi tulemuseni, kus 1960.-te aastate keskpaigaks suur osa innusid elaski juba vaikselt külades. Sellele aitas kaasa ka muuhulgas koolide asutamine. Kuuekümnendatel aastatel avati sinnudel esimesed koolid nii lastele kui ka täiskasvanutele ja koolid mõistagi olid valge mehe nägemuse kohaselt selles mõttes, et seal ei õpetatud innudele midagi traditsioonilistest eluviisidest, innude keelest, innude kultuurist, seal õpetajate ikka seda, mida valge mees pidas oluliseks. Eeskätt õpetati prantsuse või inglise keelt ja natukene arvutamist ja muud sellist. Ühest küljest muidugi see koolihariduse jõudmine innudele oli kahtlemata väga positiivne. Aga teisest küljest me võime seda vaadelda kui teraga mõõka, sellepärast et et see kool hakkas innu lapsi järjest eemale viima traditsioonilistest eluviisidest. Tavaliselt nad olid internaatkoolid, kus elati ju kogu aeg ja, ja tegelikult raiuti sellega läbi side noorte ja, ja vanade innude vahel. Ja nii Saise innud eemaldumine traditsioonilisest eluviisist järjest suurema hoo sisse. Tänastel innudel, kes elavad paikselt, võiks öelda otse, ei ole mitte midagi teha, nad lihtsalt ei oska mitte midagi teha. Kui vanasti innud elu koosnes peaasjalikult ringi rändamisest, küttimisest, kalastamisest, siis täna ei ole neil sageli võimalust seda teha, ei ole sageli vajadust seda teha ja, ja nad lihtsalt ei oska mitte midagi oma eluga peale hakata. Ja see kõik on, on kuhjanud neile tohutult probleeme. Ühest küljest on hindude seas väga tõsiseks probleemiks alkoholism, aga mitte ainult. Öeldakse, et järjest enam järjest enamad vägivalda nii valgete vastast vägivalda omavahelist vägivalda viinud ütlevad, et sellele vägivalla pealetungile aitasid kaasa need valgete inimeste poolt asutatud koolid sest nendes koolides kasutati laste suhtes suhteliselt brutaalselt meetodeid, eriti just misjoni koolides, mis olid siis katoliku kiriku poolt veetavad. Nõuti sellist väga ranget kuuletumist ja, ja kui siis lapsed selle vastu, eks see siis siis neid karistati füüsiliselt üpris karmilt, nagu tänaseks on teada. Hinnudele oli see täiesti võõra sinod, ütlevad, et kuni 1960.-te aastateni nende rahva seas sellist vägivalda üldse pold. Aga täna on seda suhteliselt palju. Milles innude vägivald avaldub, mida nad teevad? Noh, eeskätt kõikvõimalikes kaklustes tüli norimistes ja isegi kohati keevalisuses, mis tegelikult ei peaks sellisele põhja rahvale kuigi omaneelse olema ja eks siin aitab muidugi juurde ka alkohoolsed, kuna ma ütlesin, et alkohol on tõsine probleem, siis noh, selge see, et, et alkoholiga koos Vägivald paisub veel eriti. Ja, ja siin tuleb juurde öelda, et need ei ole sugugi ainsad probleemid, et näiteks laste hulgas on väga tõsiseks probleemiks kemikaalide nuusutamine, täiskasvanud sellega nagu väga ei tegele, aga laste hulgas on see väga tõsiseks probleemiks, nii et noh, sellele on tähelepanu juhtinud mitte ainult linnud ise. Aga ka mitmed rahvusvahelised organisatsioonid me siin Eestis oleme harjunud, et eestlased on rahvas, kelle seas enesetapud on maailmas vaatajat juhtival kohal. Kui me riikide arvestuses seda vaatame, siis tõepoolest me oleme ülimalt enesetapualdis, rahvas, aga kui me vaatame seda eraldi rahvastele, kes siis need innude Priit on ikka palju kohutavamad. Näiteks ajavahemikus 1975 kuni 1995 oliinudel nii palju enesetappe, et kui me selle arvestame ringi 100000 elaniku kohta siis oli aastas 178 enesetapp. Kanadas oli tol ajal see number 14 ehk ligikaudu 13 korda madalam ja see enesetappude laine, noh, see ei ole selles mõttes tänaseks vaibunud, et ka täna on innude seos enesetappe väga palju. Ja siinkohal tuleb veel öelda, et innule tervis on viimastel aastatel nagu järjest halvenenud ja see keskmine eluiga on lõhenenud. Siingi võib öelda, et ühest küljest on kindlasti põhjuseks elustiili muutus sest kui inimene, kes on harjunud kogu aeg liikuma, kui ta nagu järsku paigale. Ühest küljest mõjutab see kindlasti otseselt tervisse selline paigal püsimine. Aga kui me siia juurde lisame stressi, siis ei ole üldse ime, et inimese organism võtab vastu kõikvõimalikke haigusi väga kergesti ja Pole ka ime, et eluiga jääb lühemaks ja suremus kasvab ja toit ei ole ka puhas, mida öeldakse ka, et see toit ei ole sageli seal puhas piirkonna saastatus on väga tõsiselt kasvanud, lausa kordades kasvanud ja eriti kari puu liha, mida linnud siiski ka täna suhteliselt palju tarbivad, ei ole enam see, mis ta oli. Kunagi oleme me siis jõudnud tulemuseni, kus näiteks alla viieaastaste innu laste suremus on üle kuue korra kõrgem kui Kanadas tervikuna ja, ja võib-olla mis on veelgi huvitavam, et kui Kanadast tervikuna alla 30 aasta vanuselt sureb viis protsenti inimestest Sis innudest ei ela 30 eluaastani üle poolt, see on täiesti võrreldav kõige maha jää tänumate rahvastega kõige maha jäänumate riikidega kusagil Aafrikas. Ja teine näitaja siin, et kui Kanadas üle 60 aasta vanuseks elab üle kaheksa protsendi elanikkonnast, siis innudest elab üle 60 aasta vanaks ainult umbes 25 protsenti. Nii et innudel jah, elu eaga on seal tõsiseid probleeme ja eks need haigused ja enesetapud kokku selle olukorra põhjustanud on. Võib-olla kui need linnud elaksid kesk- või Lõuna-Ameerikas, siis ei oleks siin tõesti mitte midagi imestada. Aga kui me arvestame tinud elavad riigis, mis on elustandardit üks maailma kõige juhtivamaid maid üldse igas mõttes siis selline olukord on kahtlemata ülimalt kummaline, ülimalt negatiivne ja on tõepoolest minu jaoks isegi nördimust tekitavad, selle vastu ei ole tegelikult mitte midagi tõsist ette võetud. Innuitside heaks on Kanada keskvalitsus palju ära teinud miks siis innuse probleemidele tähelepanu ei pöörata? No mulle tundub Et üks väga oluline põhjus on siin nii nõiitide ja innude erinev asuala, kui indiviidid elavad väga karmides tingimustes väga põhjas alal, mis on tegelikult täiesti tühi, mis kujutab endast ainult lund ja jääd ja kus inimesel ei olegi mitte midagi teha siis seal on keskvõimul suhteliselt lihtne kohalikele järgi anda või kohalikel õigusi anda, sest kes, kui ja kohalikud omavalitsused ei ole sellest maa-alast väga huvitatud innud seevastu kuigi nad elavad karmides tingimustes, elavad siiski oluliselt paremas kliimas kui Noviidilt. Innude maa-ala on suhteliselt palju mitmesuguseid maavarasid ja selle piirkonna vastu on valge inimese huvi olnud viimastel aastakümnetel tohutu, tuleb suurem, kui see läheb pärisi jäise innuiitide kodumaa vastu ja võib-olla veelgi üks, üks väga huvitav, kuigi selline spetsiifiline nüanss on see et mingil põhjusel on just innude maa see, mis on täna üks kanada kõige militariseeritud piirkond. Kui me rääkisime, et innude kodumaa suurus on ligikaudu pool miljonit ruutkilomeetrit, siis umbes 130000 ruutkilomeetrit sellest on erineval viisil militaarala ehk siis seda kasutatakse militaarõppetegevuseks ja militaartegevus on seal kestnud juba üle 60 aasta. 1941. aastal rajati siis piirkonda USA poolt lennuväebaas ja sellele järgnevatel aastatel on seda lennuväebaasi ja, ja seda militaarala järjest järjest laiendatud ja viimastel aastakümnetel on ta kujutanud endast siis tsoonikus toimuvad sõjalennukite madallennud ja sõjalennukite pommitus läinud, ehk siis harjutatakse lendamist niiviisi, et oleks vastase radaritele võimalikult vähenähtavad ja harjutatakse siis ka sihtmärkide pommitamist ja need madallennud on täna innude jaoks probleem, mille vastu vaata et kõige enam üldse võideldakse või kõige enam püütakse vastu hakata, sest öeldakse, et need madallennud ühest küljest nad muidugi saastavad loodust, kuna neid lende on aastas tavaliselt seitse kuni 8000. Et nad saastavad loodust, aga teisest küljest see meeletu müra, mis sellega kaasneb, ei lase lihtsalt inimestel oma igapäevast elu rahulikult elada. Need lennud hirmutavad ja loomulikult ära piirkonna metsloomad, piirkond on sisuliselt jäänud metsloomadest tühjaks. No väga harvad ei ole olnud ka õnnetusjuhtumit sõjalennukitega, kuigi midagi väga tõsist ei ole seal nagu kunagi olnud, aga sellest hoolimata jaa, noh, kui me olime siin võib-olla nõukogude ajal harjunud sellega, et nõukogude sõjavägi suhtus nendesse piirkondadesse, kus ta siin näiteks Eestis tegutses suhteliselt üleolevalt, et ta ei püüdnudki neid hoida, et neid lagastati igatpidi siis tegelikult, ega Kanadas ei ole olukord teistmoodi. Kuigi see on tegelikult ametlikult üks seesama riik, siis need militaarstruktuurid, kes seal innude maal tegelevad, ei suhtu samamoodi oma piirkonda kuigi heaperemehelikult. Kõikvõimalikud saastamise ja, ja kõikvõimalikud konflikti probleemi ei ole mitte väga erinevad sellest, mida meie siin Eestis võib-olla laiemalt teadvustasime endale 80.-te aastate lõpus, kui me saime asjadest hakata vabalt rääkima linnude jaoks täna peale selle, et nad on langenud sõltuvusse valgete abist ja ei saa elada traditsiooniliste eluviiside kohaselt on see militaarprobleem kõige tõsisem probleem üldse. Kusjuures seda ala ei kasuta sugugi mitte ainult Kanada õhujõud, seda ala kasutavad USA õhujõud. Seda ala on kasutanud Suurbritannia, Madalmaade, Saksamaa õhujõud ehk tegemist on väga suure sõjaväebaasiga rahvusvahelise sõjaväebaasiga ja kusjuures selle baasina tegevus on pidevalt laienenud, selle kasutusala laienenud ja ehk siis mõju nii-öelda innuga igapäevasele elule on kogu aeg kasvanud. Ja nii pole siis ime, et näiteks 1995. aastal vallutasid linnud Kanada pealinnas lühikeseks ajaks briti Madalmaade saatkonnahoone. Just nimelt selle jaoks, et protesteerida nende riikide osalemise vastu sõjalennukite madallendudest. Innuiitide Kodumaal nytassinanis. Innude territooriumile on ehitatud ka suuri tehaseid ja elektrijaamu. Tänapäeval see nii-öelda tsivilisatsioon tungib igale poole peale ja, ja täpselt sama on toimunud ka innude kodumaal, seal on mitmeid väga suuri hüdroelektrijaamu, seal on lausa hüdroelektrijaamade kompleks seal on mitmeid väga suuri tehaseid, kõige olulisemaks võime seal pidada niklitehast. Mis on probleemiks, öeldakse ka seda, et näiteks tänu nendele tehastele hüdroelektrijaamadele on korduvalt saastunud väga tõsiselt innude joogivesi mõnes piirkonnas ja peale neid joogivee saastumise on paljude linnudel tegelikult tekkinud selline suhtumine, selline vastasseis. Et tööstuslik tegevus Nende asualal on neile nagu vastuvõetamatu, et nad suhtuvad täna hästi negatiivselt igasugusesse tööstuslikku tegevusse. No siin on võib-olla ka see nüanss, et traditsiooniliselt on innude jaoks olnud see loodus just see, mida nad nagu kõige enam austavad, mida nad kõige enam arvestavad noh, nagu innud ise ütlevad, et loodust tuleb osata lugeda, loodusesse tuleb osata ennast kohandada, loodust ei tohi juhtida ja loodust ei tohi ümber muuta. Aga valge inimene on ju tegelikult mitmes handi vältel püüdnud ikkagi järjest enam ja järjest enam loodust juhtida, teda endale allutada. Ja, ja eks sealt sellisest päris mõttemaailmatasemel lähenemise erinevusest on siis ka selline konflikt tekkinud innude ja siis piirkonnas tööstust arendavate struktuuride vahel. Noh, siin võib öelda ka seda, et näiteks 1998. aastal takistasid rohkem kui 100 innud Quebeci ja ja njuufaundlandi peaministri pressikonverentsi ja pressikonverentsil pidid siis nende piirkondade peaministril avaldama oma selget toetust tassinani suurima hüdroelektrijaama projekti suhtes ja siis jah, need innude aktivistid siis seda jõuga ja tulemuslikud seda pressikonverentsi takistasid. Õiguste eest võitlejaid on innude hulgas suhteliselt vähe, ilmselt on üks põhjus selles, et innud on vähe haritud. Ja, ja see on põhjus, miks võib-olla innud ei olegi väga sellist organiseeritud tegevust suutnud ellu viia, miks nad ei ole võib-olla väga asjalikult suutnud kogu selle protsessi vastu seista, mis neile ei meeldi, et nende tegevus on olnud võib-olla isegi paljuski juhuslik ja, ja selle juhuslikkuse tõttu ei ole neil ka siis täna tulemusi, mis näiteks selle, et nad on oma soovide kohasel elule lähemal, kui nad olid mõnikümmend aastat tagasi. Siiski tuleb siin öelda, et innudele on olemas mõned organisatsioonid, mis nagu innude õigustest ühiselt seisavad ja nende organisatsioonide tegevus ei ole mitte lihtsalt nii-öelda paberil, seisneb, võib nendel on ka täiesti reaalseid tulemusi. Ja, ja võib-olla üks reaalsem tulemus on see, et viimastel aastatel on mõnes piirkonnas jällegi suudetud pakkuda traditsioonilist eluviisi, selles mõttes, et talvisel perioodil on innud jälle saanud käia gruppidena pikkadel jahiretkedel, Kanada keskvõim lihtsustas kõikide põlisrahvaste jaoks jahipidamise reegleid, et see oli hästi pikaajaline protsess, mille tulemusena jõuti siis nende jahipidamisreeglite lihtsustamiseni ja, ja see innude jaoks oli kahtlemata hästi oluline positiivne moment. Ja viimastel aastatel siis jah, on on selle vilju ka selles mõttes maitstud, et mõnes piirkonnas on innud jah, jälle saanud käia pikematel traditsiooniliste jahiretkedel kusjuures noh, ei ole nii, et linnud oma traditsioonilist eluviiside juures nagu tänapäeva tsivilisatsiooni hüvedest täiesti loobuksid. On teada, et siis nad tänapäeval lisaks traditsioonilistele vahenditele kasutavad mootorsoone ja kaasaegseid jahipidamisvahendeid ja, ja mis võib olla veelgi olulisem raadiosidevahendeid. Sest arvestades, et tegemist on ka täna väga hõredalt asustatud piirkonnaga suhteliselt raske kliimaga suhteliselt metsiku looduse piirkonnaga, siis noh, see omavaheline side on tegelikult ellujäämise mõttes ikkagi üpris oluline. Kuinud ise püüavad oma kahe grupi keelt, laskapi, emontagnee keelt, mida nad mõlemad nimetavad ühtemoodi innu aimun. Kui linnud püüavad neid keeli vaadelda ühtsena, siis valget keeleteadlased, noh, on nendes keeltes näinud üksjagu erinevusi ja, ja, ja vahel peetakse neid erinevateks keelteks. Vahel peetakse laskapi keelt Mondagneegeela dialetiks, aga Ungari näiteks selliseid arvamusi, et niinoscapiga Montagnee keel on hoopis innuda idapoolsete naabrite Kree indiaanlaste keele dialekt. Nii et sellist ühtset lähenemist innude keelele jah, keeleteadlaste seas ei ole. Huvitav on see, et ja väga positiivne, minu arvates, et valdav enamus innusid räägib emakeelena innu keelt teise keelena, räägitakse siis kas prantsuse või inglise keelt kohe pekkis teatavasti prantsuse labradori inglise keelt, aga keelena jah, on siiski säilitatud innu keel. Samas negatiivne moment on ka asja juures, nimelt on suhteliselt suur kirjaoskamatus lapsed ei oska kirjutada traditsioonilises innu keeles mis täna valdavalt kasutatav prantsuse tähestik ja täiskasvanud ei oska väga sageli kirjutada prantsuse ega inglise keeles, nii et kuigi rääkimise tasandil on innu keel jah, suhteliselt laialt kasutatav, siis kirjakeelena on, on probleemid täiesti olemas. Kui 1900 kuuekümnendatel aastatel hakkad innudele loomakoole, siis mõistagi mitte selleks, et seal õpetada tiinu keelt, tänaseks päevaks on olukord, seal on mul siiski natukene paremaks läinud ja neid tassinanis on koole, kus on juba võimalik natukene innu keelt õppida. Ja noh, selle vägagi positiivse momendi juures tuleb siiski mainida ka negatiivset momenti, nimelt jätkuvalt ei õpetata nendes innude koolides midagi innude traditsioonilistest eluviisidest, reeglitest, rituaalidest, nii et nagu ma ennegi mainisin, see haridus on linnude jaoks selline omamoodi kahe teraga mõõk ja ja pole siis ime, et, et osa innu vanemaid tegelikult ei tahaks üldse oma lapsi valgete poolt juhitavatesse koolidesse panna ja innun ise ütlevad, et, et vastupidiselt valgete arvamusele on ka nemad haritud lihtsalt et innude haridusvõimude haritus väljendub sootuks milleski muus, et innud oskavad karmides looduslikes tingimustes ellu jääda. Nad tunnevad hästi mitmesuguseid jahipidamise viise, oskavad karmides ilmastikutingimustes edasi liikuda, oskavad valmistada lihtsaid, kuid vastupidavaid edasiliikumise vahendeid näiteks ja muud sellist, nii et nende oskused, nende haritus on seotud sellega, et looduses ellu jääda ilma loodust kahjustamata. Valge inimese sellised oskused ja valge, inimese haridus ja haritus on suunatud aga sootuks teistesse valdkondadesse, mis on huvitav tegelikult esimese linnukeelsed internetileheküljed on nüüd küll juba olemas, neil ei ole veel palju, aga kui me arvestame, et noh, see rahvas on tõepoolest vähem kui 20-st 1000-st inimesest koosnev, siis pole ka ime, et siin vähe on jõutud teha. Aga tõepoolest jah, interneti, sinu keel juba levib ja ja mine tea, kui need Kanada põhjapoolsete alade vägagi positiivsed arengud viimastel aastatel jõuavad ka indiaanirahvaste juurde sügavamalt. Siis võib-olla ühel päeval võime me Kanada keskvõimu tegevust indiaanirahvaste hulgas samuti teistele maailma riikidele eeskujuks tuua. Nii nagu ma eelmises saates tõin Kanada keskvõimu tegevust innuiitide suhtes eeskujuks teistele maailma riikidele, kus samalaadseid põlisrahvaid karmides tingimustes elab. Te kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord oli juttu Kanadas elavatest innudest indiaanlastest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.