Ja ta, see on tere, vahukeeles tänases keskeprogrammis riigita rahvas tulebki juttu Navahhades indiaanlastest, kes elavad USA edelaosas, Arizona, New Mexico ja Juuda osariigikokkupuute piirkonnas. Valdav osa nende reservuaarist asub Arizona ja New Mexico territooriumil. Stuudios on Andrus Mölder ja Marie lind. Kui ma küsisin umbes 10 inimese käest, mida nad teavad Navahhodest siis selgus, et neist teatakse võrdlemisi vähe. Aga seda, et nad Põhja-Ameerika indiaanlased on, teadsid peaaegu kõik. Jah, paraku on tõesti nii, et tavainimese jaoks on raske eristada üht indiaanlaste gruppi teisest. Kuigi konkreetselt Navahhade puhul on õige mitmeid tegureid, miks me võiksime neid siiski teistest indiaanlastest tänasel päeval eristada? Esimene põhjus on võib-olla see, et Navahvana näol on tegemist kõige suurema indiaanirahvaga USA-s ja vahad ei olegi mitte võib-olla niivõrd konkreetselt üks rahvas kui siiski omavahel väga lähedaste indiaanirahvastegrupp. Aga neid siis on käesoleval ajal rohkem või 250000 ja ja sellega on nad väga selgelt USA suurim indiaani rahvas. Sest enamike indiaanirahvaid on USA-s täna 50 kuni mõni 1000 inimest. Nii et kuigi Ameerikas elab ka kaasajal mitusada erinevat indiaani rahvast, on nad tegelikult kõik hästi väikesed ja väga selgelt väljasuremisele määratud rahvad. USAs indiaanlasi. USA-s kokku hinnatakse käesoleval ajal indiaanlaste arvuks kaks kuni kolm miljonit. See vahe on hästi suur ja, ja põhjus peitub võib-olla paljuski selles, et isegi veel 40 aastat tagasi ei olnud hea ennast Indiaanlaseks tunnistada. Nii et kes on indiaanlane ja ja kes ei ole indiaanlane selles osas sageli ei olegi väga lihtne vahet teha Kolumbuse-eelsel ajal või siis 15. sajandi lõpuks. Praegusel USA põhiterritooriumil ehk siis territooriumil, mis ei hõlma all, oskab teha, vaid seal elas vähemasti 12 miljonit indiaanlast. Need indiaanlased jagunesid sadadesse rahvustesse. Võib tunduda, et neid rahvaid oli seal väga palju, aga tegelikult, kui võrrelda 15. sajandi Põhja-Ameerika indiaanlaste arvu ja Põhja-Ameerika pindala ning tollast Euroopa pindala ja erinevate rahvaste arvu siis ligilähedaselt oli keskmine ühe rahvuse areaal või asuala võrdse suurusega pindala kohta tuli siis tol ajal Põhja-Ameerikas ja Euroopas rahvaid suhteliselt ühepalju. Nüüd, kui 15. sajandi lõpus oli vähemasti 12 miljonit indiaanlast siis 400 aastat hiljem, 19. sajandi lõpuks, 20. sajandi alguseks oli indiaanlasi USA põhiterritooriumil järgi jäänud 237002 protsenti sellest mis oli olnud neli sajandit varem. See on ametlik statistika. On päris selge, et selle nelja sajandi jooksul ei hävinud indiaanlased mitte seetõttu, et neil oli negatiivne iive, vaid nende arv väheneb katastroofiliselt seetõttu, et neid väga jõhkralt ja väga massiliselt hävitati. Indiaanlaste vastane genotsiid Ameerikas tervikuna siis nii põhja kui Kesk- ja Lõuna-Ameerikas on kahtlemata inimkond ajaloo kõige ulatuslikum kuritegu üldse. Räägitakse vägagi erinevatest numbritest, aga põhiliselt siiski räägitakse enam kui 100-st miljonist tapetud indiaanlastest erinevate siis sajandite jooksul kokku number, mille kõrval kahvatub isegi moodse tungi kuritegu kommunistlikus Hiinas või number, mis ületab märkimisväärselt teise maailmasõja ohvrite koguarvu. Ja kui me võib-olla oleme harjunud, et indiaanlaste vastane selline genotsiid oli väga ränk just Lõuna-Ameerikas mõnel pool Kesk-Ameerikas siis tegelikult on see suuresti müüt. Ei saa kuidagi väita, et Põhja-Ameerikas praeguse USA terit tooriumil oleks indiaanlase rohkem hoitud või et neid oleks väiksema julmusega hävitatud. Ja seda sisuliselt kohe alates sellest ajast, mil eurooplased Ameerika enda jaoks taasavastasid. Kolumbuse käiguga 16. seitsmeteistkümnendal sajandil hävitati terved indiaanirahvad viimse liikmeni ei halastatud ühelegi naisele, ei halastatud ühelegi lapsele. Näiteks 1637. aastal hävitasid kolonistid praeguse Connecticuti osariigi territooriumil müstiku linna piirkonnas viimseni kõik begoonia indiaanlased, indiaanlaste hooned põletati, inimesed lasti maha või põletati elusalt. Ja selliseid julmusi saadeti korda väga paljude indiaanirahvaste suhtes. Nad olid massilised hukkamised, piinamised, massiküüditamised, vara hävitamisega, röövimised, põllukultuuride ja toidutagavarade hävitamised. Hiljem on sinna lisandunud naiste Sunsteriliseerimised, usukommete pealesurumine, indiaani keelte rääkimise ja õpetamise keelamine. Ja küllaltki vähe on neid konkreetseid juhtumeid meile laiemalt teada. Võib-olla et inimesed teavad maanteedki nii massimõrva aga tegelikult sedalaadseid juhtumeid on USA ajalugu otsast otsani täis ja mis kõige hullem, et ega see otsene genotsiid ei olnud ainult mitte 16., seitsmeteistkümnendal või 18. sajandil. See jätkus täie hooga 19. sajandil. Ja kahjuks on sellel olnud väga palju ilminguid ka 20. sajandil. Ja kui me täna räägime Vahodest, siis selles saates tuleb välja, et ka 21. sajandil seisavad indiaanlased kohati silmitsi genotsiidiga. Indiaanlased on käesolevaks ajaks valdavalt surutud elama reservaatides. Reservaadid moodustati alati nendest piirkondadest, mis kolonistide jaoks ei sobinud. Need olid väheviljakad alad, sisulised elamiskõlbmatud piirkonnad, väikesed kokkusurutud territooriumid, kuhu siis ümberkaudsetelt aladelt indiaanlasi sunniviisiliselt ümber asustati. Vastuhakkajad lihtsalt hävitati. Kuigi 20. sajandi keskpaigast on USA indiaanlaste reservaadid omavalitsusega piirkonnad, neil on justkui palju otsustamisõigust siis tegelikult on paljuski tegemist potion kindlusega. Ehk siis näiliselt püütakse nende reservaatides otsustamisõigust näidata suuremana, kui see tegelikult on. Ja üks huvitav moment, mis muuhulgas puudutab ka vahvasid oli see, et 1900 kolmekümnendatel aastatel püüdis USA keskvõim hakata indiaanlaste reservaatides juurutama sellist valgele inimesele traditsioonilist hääletamissüsteemi ehk siis reservaadid valisid omale hääletamise teel juhid sõltumata sellest, kuidas nad traditsiooniliselt sajandeid omale juhte olid valinud. Ja selle hääletamise süsteemi juurutamisel oli väga lihtne idee. Nimelt USA keskvõim aitas igati keskvõimule lojaalsete indiaanlaste esilekerkimist indiaanlaste seas ja aitas meid igati nii-öelda võimule selleks et need juhid saaksid siis võimul olles sõlmida USA keskvalitsusele sobivaid lepinguid. Nüüd, kui meil oli tegemist valitud juhiga juhiga, kes oli saanud justkui indiaani rahva mandaadi siis oli ju tunduvalt lihtsam õigustada seda, miks näiteks indiaanlasi isegi nendele antud reservaati territooriumil pika, jälle kitsamale alale elamu suruti või reservaati territooriumile rajati objekte, mida indiaanlased ise sinna ei oodanud. Nii et selline valgetele inimestele omase valitsemissüsteemi juurutamine indiaanlaste seas oli ühest küljest justkui nagu positiivne samm aga teisest küljest, vähemasti kolmekümnendatel aastatel teenis selgelt USA keskvõimude huve. Rahade reservaat on suurem kui Eesti. Jah, reservaadi pindala on üle 27000 ruutmiili mis tähendab rohkem kui 70000 ruutkilomeetrit. Eesti teatavasti on 45 natukene rohkem kui 45000 ruutkilomeetrit suur. Siinkohal tuleb siiski täpsustada selle vaadi keskel on tegelikult hopi indiaanlaste reservaat. Ehk siis pahade reservaat ümbritseb täielikult hoopide reservaadi ala ja selle hoppida reservaadi ümber on veel selline piirkond, mis on siis hopi indiaanlaste jana, Vahva indiaanlaste ühiskasutuses. Aga ainulaadne on seal reservaati igal juhul ainulaadne oma suuruse poolest ainulaadne seal elavate indiaanlaste arvu poolest ainulaadne ka reservaadi valitsemissüsteemi poolest. Vaade reservaat on küll suur, aga siiski tuleb rõhutada, et tegemist on hästi raskete elamistingimustega. Tegemist on poolkõrbealaga. Samas see on tegelikult väga ilus piirkond. Seal on tohutud mäed, tohutud kanjonid, väga maalilised järved ja mis võib-olla on hästi oluline Vahode reservaadi puhul, et see on üks väheseid indiaani reservaati USA-s, kus indiaanlased saavad elada oma põliselt territooriumilt. See praegune vahvade asuala on vahvade kodumaaks olnud vähemasti viimased 1000 aastat väikeste vaheaegadega, sest valged inimesed on need sealt aeg-ajalt minema kihutanud. Nad on üks väheseid indiaanirahvaid USA-s, kes on peaaegu kogu oma ajaloolise kodumaa suutnud säilitada oma asualaks tänase päevani. Räägitakse, et Vahode reservaat on kõige rikkam reservaat. See vahade reservaadi rikkus on muidugi kahe teraga, mõõkvaalade reservaat on eeskätt rikas maavarade poolest. Viimastel aastatel on vahvad ja uudiste keskmes olnud seoses sellega et seal tahetakse laiendada uraani kaevandamist, aga reservaadi territooriumil on leitud ka hulgaliselt naftat, seal kaevandatakse kiviseid mitmesuguseid teisi maavarasid. Nii et maavarade poolest on tõepoolest tegemist hästi rikka piirkonnaga. Aga samasse maavarade rikkus anna vahvale jaoks ka probleemide allikas, nagu ikka kipub olema, kui kellelegi maa-alarikas, siis ümberkaudsed tahavad seda maa-ala endale haarata ja omal ajal, kui vahvad reservaat suurtes piirides loodi siis Ameerika kesk-või lihtsalt ei teadnud, et tegemist on nii tohutud maavarade rikka piirkonnaga. Olen absoluutselt kindel, et juhul kui keskkui oleks informatsiooni vahvade maapõuevaradest omanud, siis ei oleks seda reservaati nii suurele territooriumile üldse loodud. Aga kuna seda ei teatud, arvati, et tegemist on väheviljaka kõrbealaga, millega valgel inimesel ei ole midagi peale hakata. Siis antise maa jäätisemaalane vahvade käsutusse. Ja nüüd hiljem, kui seal on hakatud maavarasid leidma hiljem, siis erinevad USA suurkontsernid on püüdnud vahvade reservaadi territooriumil hakata maavarasid kaevandama sõltumata sellest, kuidas suhtuvad asjasse vahvad ise. Õde kodumaal on ka omakeelne nimetus. Vahvad ise nimetavad ennast teine ja seda võiks tõlkida kui rahvas ja Nava hooldekodumaa, mida inglased on harjunud nimetama Vah olendiks on siis tegelikult no Vahva keeles tine pikeia vahvale reservaat on siis olnud vahvadele kodumaaks väga pikka aega. Vähemasti 1000 aastat. See 1000 aastat on olnud vägagi erinevate võitluste tallermaa aga eriti keeruliseks on vabade elu tehtud siiski viimase mõne sajandi jooksul, millised on pahade ellu viisid Vahod? Traditsiooniliselt on ikkagi olnud selliste hästi looduslähedaste eluviisidega rahvas, eriti peale hispaanlastega kokkupuudet. Anna vahvad tegelenud loomakasvatusega nahkade jaoks on väga tähtsal kohal olnud lambakasvatus, hobusekasvatus vahvad on tegelenud palju juurviljakasvatamisega tänasel päeval. Vahvade jaoks on väga oluline toidukomponent just nimelt juurvili näiteks redised, mida meie siin oleme harjunud, et on sellised väikesed, vahel üpris maitsetud. Sealsed redised on sootuks midagi muud ja, ja pidavat olema väga head juurviljad söögiks, jana vahvad, neil väga ulatuslikult kasutavad lisaks juurviljale vahvad näiteks kasutavad toidu valmistamisel jaga lihtsalt joogina kaktusemahla paljud vahvad püüavad elada suhteliselt traditsiooniliselt toituda traditsiooniliselt näiteks toidu valmistamine ka kaasajal paljuski toimub lahtisel tulel või elaval tulel ja, ja samasse traditsioonide elushoidmine ja siis tsivilisatsiooni pealetung. See on see, mis tegelikult paljude rahade jaoks põhjustab hingelisi psühholoogilisi probleeme. Raske on neid traditsioone ja kaasaegset tsivilisatsiooni üheskoos hoida. Ja pole siis ime, vahvale seas on laialt levinud alkoholism, narkootikumide tarvitamine, enesetapud ei ole haruldased. Vahod kõrvuti traditsiooniliste eluviiside säilitamisega on siiski suutnud haarata ka mingit osa kaasaegsest maailmast. Näiteks olla vahvad üks väheseid indiaanirahvaid USA-s kes üpris laialdaselt õpetavad oma lapsi oma emakeeles, see tähendab siis nova keeles, kusjuures õpetamine ei toimu mitte siis ainult algtasandil, vaid vahadele on olemas isegi oma kolledži ja ka vahvad võimuorganite töö toimub tänasel päeval suuresti tavakeeles. Kuigi loomulikult ka inglise keelt on vaja aeg-ajalt kasutada ja siiski leidub nahkade maal piirkondi, kus vaid 10 protsenti inimestest kasutab keelt niimoodi pidevalt esmase keelena. Aga üldiselt on see sena ahva keele kasutamise olukord viimastel aastatel pigem pigem paranenud kui halvenenud. Vahode võimu aparaaki püüab hoolitseda selle eest, et na vahvad järjest enam oma keelt kasutaksid. No vahvade keel muidugi on isegi indiaani keelte seas üks keerulisemaid. Ja, ja selle õpetamine ei ole lihtne noh, öeldakse, et mitte enam ei ole, on selle keele selline täielik selgeks saamine pea et võimatu. Aga jah, seda siis siiski õpetatakse ja järjest enam ka kasutatakse. Võib-olla just tänu sellele traditsioonilist eluviiside säilitamisele on Vahode reservaat ka piirkond, mis on USA-s väga hinnatud turismipiirkonnana ja lisaks siis piirkonna loodus tohutud kanjonid, suured rahvuspargid, mis reservaadi territooriumil asuvad. Kõik see kokku jah, toob siis piirkonda igal aastal tohutul hulgal turiste. No väidetavalt toob vahade reservaadiga seotud turism aastas sisse rohkem kui 600 miljonit USA dollarit, samas vahvad ise saavad sellest kusagil kümnendiku või isegi natukene vähem, nii et suured turismiorganisatsioonid panevad siis enamuse tulust nii-öelda oma taskusse. Vahud peavad perekonnast väga lugu. Jah, no vahvadel on hästi oluline perekond ja seda ka kaasajal, kusjuures perekonda jaotavad siis vahvad kaheks selles mõttes, et erineva tasandi perekonnad on, on nii-öelda suur perekond, mis meie mõistes on klann ja lisaks on siis olemas väike perekond, ehk siis meie mõistes tavaline perekond ja kui algselt vähemasti legendide kohaselt olime vahvadel neli klanni, siis tänaseks päevaks on rohkem kui 130 klanni, kusjuures erinevatesse klannidesse kuulumine on ka täna nahkade jaoks väga-väga oluline. No sellest olulisusest annab tunnistust näiteks fakt, et kui Kaksna vahvalt omavahel esmakordselt kohtuvad siis kõigepealt räägivad nad teine sellest, mis klannist nad on pärit. See, mis klannist pärit on, annab nende kohta tohutult palju informatsiooni annab informatsiooni nende esiisade kohta nende käitumise eripärade kohta. Ja vahvad ja ise siis peavad seda väga oluliseks, mõnes mõttes isegi olulisemaks kui konkreetne nimi, mis ühele või teisele whole on antud ja väike perekond, see võib koosneda väga erineval hulgal inimestest. Aga väga oluline on, et igal pereliikmel on alati konkreetne roll, konkreetsed ülesanded, mida ta peab täitma. Ja kui üks pereliige oma üles tuhandeid hästi ei täida, siis ei saa perekond korralikult funktsioneerida. Ja selle pärast see tööjaotus ja sai oma rolli teadmine perekonnas anna Vahode jaoks väga-väga tähtis. Kusjuures huvitav on see, et uskumuste kohaselt on igas inimeses olemas samas väga selgelt mehelikud jooned ja väga selgelt naiselikud jooned lihtsalt naises naiselikke jooni, rohkem mehes mehelikke jooni, rohkem. Aga noh, kui see selline lähenemine on võib-olla maailmas hästi laialt levinud siis võib-olla palju vähem levinud on see, et vahvad peod, mehelikke jooni, sellisteks võiks öelda isegi saatanlike, eks sellisteks natuke kurjadeks õelateks. Mehelikud jooned on näiteks valet tamine, mehelikuks jooneks peetakse näiteks võitlemist, kavaldamist, kõik see muster või tumedam pool, see on nagu siis kõik see, mis, mida peetakse mehelikuks. Ja naiselik on siis kõik see, mis on hoidev, armastav kõik see, mis on nii-öelda loov. Ja kuigi need mehelik ja naiselik pool on siis väga selgelt eristatud, ei tähenda sugugi seda, et naine ei võiks teha mehe töid või Novachomeese võis teha naise, tõi ta näiteks see, kui vahva mees peseb lapsi või valmistab toitu ei ole midagi erilist. Ja tuleneb see siis sellest, et selles mehes on ju olemas naiselikke omadusi, mis tulenevad sellest naiselikkust poolest. Samas on siiski üks valdkond, kus vahvad väga selgelt eristavad meheks ja naiseks olemist. Ja see valdkond on sõdimine. Naised on paraku ka Vahodele olnud sunnitud sõda pidama või sõdima, aga seda siis olukorras, kui enam mehi ei ole. Niikaua kuni mehi on vaha naised ei sõdi. Nii et see on siis selline valdkond, kus meeste ja naiste erinevused on nagu väga selgelt välja toodud. Rahade jaoks on igal ilmakaarel oma kindel tähendus. Esmane ilmakaar nende jaoks on ida seal mõtlemise suund, see on see suund, kus gaas tõuseb päike, järgmine suund, lõuna suund, see on kavandamise ja planeerimise suund. See on see suund, kus planeeritakse konkreetset tegevust näiteks kas või jahilkäiku ja see on siis suund, kus kohas päike paistab. Edasi tuleb lääne suund, lääne suund on elamise suud. Kui eelmised suunad lõid nagu aluse elamiseks eelmistes suundades mõeldi ja kavandati oma tegevust, siis lääne suund on elamise suund, see suund, kuhu päike loojub ja neljas suund, ehk siis põhi on nii-öelda tulemuste kasutamise suund, ka näiteks rahulolu nautimise suund. See on siis tsükli viimane suund. Vahode jaoks algab see tsükkel idast alates ja põhja välja jõudes iga päev uuesti, ehk iga päev käiakse kogusa tsükkel uuesti läbi ja selline tsükliline mõtlemine, tsükliline tegutsemine, tsüklite läbimine. See annab no Vahodele võimaluse iga päev alustada justkui uut elu. Vahvad ise ütlevad selle peale, et isegi kui inimene on joodik, isegi kui ta narkomaan või varas või on toime pannud mõne muu kurja teo minevikus on ta alati võimalus alustada uut elu, sest igal päeval alustatakse seda ilmakaarte tsükli läbimist otsast peale. Ja vahvad ise ütlevad, et see on nende esivanemate tarkus, mis on andnud neile selle võimaluse siis pidevalt nii-öelda paremaks muutuda läbi konkreetsete tegevuste, läbi konkreetsete rituaalide, mis on seotud ilmakaartega ja isegi räägime Vahode traditsioonilisest eluasemest, siis ka see on alati pööratud uksega ida suunas. Vahade traditsiooniline eluase on siis puukoorest puiduribadest ehitatud õnn, mida kutsutakse hoogan ja igas sellises onnis peab olema tulease igas onnis peab olema magamisase ja peab olema koht toiduvalmistamise jaoks, kusjuures eristatakse siis veel naistele mõeldud selliseid hooga neid ja meestele mõeldud hooganeid ja lisaks sellele, et on oluline selle hoovani uks oleks suunatud. Ta on väga oluline see kuu kohta, konkreetsetesse Hom paigutatakse, selle jaoks tuleb teha läbi terve pikk rituaalide kogu ja alles kellel on siis võimalik öelda, et vot see koht sobib või ei sobi selle hoogani jaoks. Rääkilisena vahvad rituaalidest on ühest küljest nendest rituaalidest justkui palju teada, teisest küljest ei teata neist aga suurt midagi. Ja miks ma nii väidan? No vahvad on siiski üks kõige tuntumaid indiaani rahvas. Ja nad elavad imeilusas piirkonnas, kus muuhulgas on näiteks vändatud terve rida kuulsaid USA film, kuhu pidevalt satub nii-öelda raamatu kirjutajaid ja filmitegijaid, kes siis tahavad muuhulgas kana, Vahode rituaalidest kirjutada või teha nendest filme, aga Nakonna vahvad ise ütlevad, need raamatu kirjutajal ja filmitegijad ei ole tegelikult mitte niivõrd huvitatud Vahode rituaalidest nendes salapärast nendest traditsioonidest. Kuivõrd peamine huvi on siiski teenida raha, teenida raha nende Navahode eluviiside teistele tutvustamisel ja nahad ütlevad seoses sellega, et sageli ei püüta süveneda, et sageli see raha tagaajamine varjutab kogu seda tegevust siis tegelikult enamus vahvada kultuurist valgete inimeste poolt kirjutatud raamatuid ja vändatud filme ei ole sellised, mida vahvad ise väga heaks kiidavad ja nahad ütlevadki, et et on terve rida selliseid teoseid, mis isegi mõnes mõttes valesti kajastavad vahvad rituaale, eeskätt rituaalide, seda saladuslikku osa, mida ma Vahod mittena vahadele näidata ei taha ja millest nad ei taha tegelikult isegi rääkida. Vahede puhul, nagu paljude teistegi indiaanirahvaste puhul on oluline see, et neil on olemas terve rida selliseid, kuidas öelda nakas salapäraseid hoi, selliseid nii öelda varjatud rituaale, mis on tõesti mõeldud läbiviimiseks ainult selle konkreetse rahvaesindajate poolt ja mis ei ole mõeldud selleks, et seda tutvustada maailmale mis ei ole mõeldud selleks, et seda teised kõrvalt vaatavad või kuulavad. Ja, ja vot just need sellised salapärased rituaalid, need on kahtlemata need Meile tutvustamisest. Need raamatu kirjutajad ja filmitootjad eriti huvitatud on, sest sellest teatakse vähe, selle ümber on nagu natukene müstikat. Aga püüdes siis sellest teada saada noh, väga sageli valge inimene, kes on siiski harjunud elama ja mõtlema sootuks teistmoodi, kui vahva ei taba siis tegelikult nii-öelda seda pointi. Praegu võivad indiaanlased reservaadis vabalt lahkuda, kuid olid ajad, kui nad seda teha ei tohtinud. Indiaanlastel reservaatides on olnud hästi-hästi erinevaid aegu, on olnud aegu, kui reservaat oli sisuliselt vangilaager, on olnud aegu kui reservaat, kuidas see aeti inimesed vägisi. Täna on reservaadid siiski piirkonnad, kus indiaanlased saavad vähesel määral harrastada oma traditsioonilise eluviise, kuid nad ei ole nende reservaati külge nii-öelda kinni naelutatud. Teil on õigus sealt lahkuda ja sinna tagasi tulla. Aga rääkides no vahvadest mis seal reservaadi loomine ja, ja see inimeste liigutamine siia-sinna on meil väga konkreetsete sündmustega seotud ja nimelt 1864. aastal otsustas USA keskvõim saatana Vahodja eskaleeruvad, patsid oma ajalooliselt kodumaalt välja New Mehhiko osariigi lõunaalal asuvasse USA sõjaväe kontrolli all olevasse piirkonda asulasse, mis sisuliselt oli vangilaager. Ja noh, see, et Ameerika keskvõim indiaanlasi ümber asustas, selles ei ole midagi erilist ajaloos on, on USA keskvõim seda teinud, kümnete kümnete kümnete indiaani rahvas tõi, aga kogu loodab eriliseks see, et see asukoht, kuhu neid taheti ümber saata, oli nende põhisest kodumaast väga kaugel. Osadel Novachadel tuli uuele asualale liikumiseks läbida enam kui 600 kilomeetrit teekond, mida läbiti siis jalgsi, väheste vankritega. See oli ränk teekond läbi kõrbete ja kui seda teekonda alustas peaaegu 10000 inimest, siis teekonda lõpetas 25 protsenti vähem inimesi. 25 protsenti hukkus teekonna lisaks juba enne teekonna algust oli USA sõjavägikoha peal hävitanud need, kes hakkasid ümber asustamisele vastu. Tegemist oli sõnaselgelt, küüditamisega küüditati praktiliselt kõik, kusjuures küüditamise käigus veerand küüditatud suri jaana. Vahvad leiavad, et see 1864. aastal vastuvõetud otsus oli sõnaselgelt mõeldud Nava hävitamiseks ja seetõttu nimetavad nad siis seda vahvade holokaustiga. Nelja aasta pärast otsustas USA keskvõim, et teatud tingimustel on võimalik Nov Ahvosid siiski nende või selle kodumaale tagasi lasta. Selleks tingimuseks oli rahuleping USA keskvõimu poolt seatud tingimustel. Rahuleping nägi siis ühest küljest ette etnovahvad võivad asuda tagasi oma põlisel asualale kuid teisest küljest keelas Vahodel igaveseks tõsta relva USA keskvõimu või teiste USA struktuuride vastu. Kuigi tänasel päeval on see võim nii-öelda au sees nii USA keskvõimu silmis kui ka ametlikus vahva nii-öelda propagandas, siis tegelikult oli tegemist väga selge alistumis lepinguga kusjuures alistumist lepinguga väga alandavatel tingimustel ja, ja siis 1868. aastal neli aastat peale seda väljasaatmist sõlmiti isegi siis leping rahuleping USA keskvõimu ja vahvale vahel ja lubati Novachadel oma asualale tagasi asuda. Mõistagi ei olnud see tagasi asumine mitte palju lihtsam kui see sunnitud ränne oma põlistelt asualadelt välja. Vahode raske elu sellega siiski ei lõppenud, et kui neile anti võimalus oma kodumaale tagasi pöörduda korduvalt ja korduvalt, on vahadelt püütud eraldada nende lapsi suunata neid internaatkoolidesse, kus loomulikult ei räägita sõnagi, vahultuurist ei räägita sõnagi keelest. Selliste koolide eesmärk oli tegelikult kasvatada Vahodest kolonistidele kuulekaid alamaid ja eraldada neid oma juurtest. Selleks, et tõepoolest vahvad olid ikkagi suhteliselt suur indiaani rahvas võrreldes paljude teistega ja vahades nähti nagu mingisugust ohtu. Kui ma siin saate algul ütlesin, et käesoleval ajal on vahvasid rohkem kui kaks, poolsada 1000 siis 1864. aastal minna vahvat küüditati, olime vahvasid alla 10000 ja selle küüditamise tagajärjel, siis vähenes nende arv veel märkimisväärselt, nii et tol ajal oli tegemist ikka väga väikese rahvakilluga ja sellest hoolimata isegi seal väga väike rahvakild, võrreldes paljude teiste indiaanirahvastega oli vägagi suur. Ja, ja kui see koolidesse see laste sunniviisiline ümberasustamine ja internaatkoolidesse vägis viimine, kui see oli noh, oma 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algusele, siis hiljem on lisandunud mitmesugused teised probleemid. 1900 kahekümnendatel aastatel leiti vahvade kodumaalt naftat ja sellest ajast peale anna vahvad ala pidevalt olnud konfliktipiirkonnaks. Ühest küljest nad tahavad nagu oma õigusi oma kodumaale säilitada. Teisest küljest, aga keskvõim püüab igasuguste kavalate nippidega aidata erinevatel firmadel Nava ta kodumaal maavarasid kaevandada ja nii mõnedki korrad anna vahvad läinud selliste kavaldamiste õnge sest on olemas mitmeid lepinguid, kus vahva liidrid on andnud suurtele korporatsioonidele õiguse vahvada reservaadi territooriumil erinevaid maavarasid kaevandada. 1974. aastal oli järjekordselt käes aeg, kui üks osana vahvatest jõuga ümber asustati. Ja nimelt tollase USA presidendifordi otsusega asustati umbes 12000 vahvat ümber, selleks et jällegi oleks võimalik siis laiendada maavarade kaevandamise territooriumit ja, ja maa, kuhu siis vahvad ümber asustati, tee oli sõna otseses mõttes elamiseks kõlbmatu, ta oli uraaniga mürgine ja pole siis ime, et järgneva kuue aasta jooksul, kui vahvad oma uuel alal elasid, suri enam kui 25 protsenti nendest, kes siin oli ümberasustatud, kusjuures noh, 25 protsenti me võime ju mõelda, et et muidugi inimesi sureb ja kogu aeg vanemad lähevad ära ja nooremad tulevad peale. Vahvade puhul tuleb aga rõhutada seda, et väga suur osa elanikkonnast on noored. Vabade sündimus on suhteliselt kõrge, vanureid on suhteliselt vähe. Kui 25 protsenti inimesi kuue aasta jooksul suri, siis surid nad eeskätt selle tõttu, et maa vesi oli mürgitatud ja, ja veelgi olulisem, et nende koduloomad, lambad eeskätt samamoodi jõid seda mürgitatud vett ja lihtsalt surid. Nii et selline lugu siis kõigest kolme aastakümne tagusest ajast. Kusjuures isegi 1094. aastal, kui osana vahvasid, siis ümberasustamise vastu hakkasid, rakendati nende suhtes sõna otseses mõttes riiklikku terrorit. Hävitati vara, peksti ja piinati inimesi ja, ja näiteks üks konkreetne moodus selleks, et Ahod oma alalt ära läheksid, oli v rikkumine, kui puhas vesi oli rikutud ja rikutud niiviisi, et seda viga aja jooksul ei olnud võimalik kasutada, siis vahvad lihtsalt olid sunnitud oma asualalt lahkuma ja kui neile vastutasuks justkui pakuti vähemalt näiliselt piirkonda, kus kus juttude järgi oli puhas vesi olemas, siis loomulikult nad pididki sinna minema. Teist varianti lihtsalt ei olnud. Nad ei teadnud, et sellel uuel alal on olukord veel hullem. Kusjuures kogu selle uraaniga seotud kampaania juures ei ole vahvadele kunagi räägitud sellest, et tegemist on mingi radioaktiivsusega või et seal on mingi väga tõsine probleem elule. Et sellest on Anna vahvad laiemalt teadlikud alles viimastel aastatel. USA keskvõim on korduvalt püüdnud erinevaid indiaanirahvaid omavahel tülli ajada selleks, et nad ei saaks tegeleda tegelike probleemidega selleks, et nad ei saaks ennast kaitsta valgete poolt tehtava ülekohtu vastu ja mingiks erandiks ei ole singa vahvad. Nagu ma ütlesin, vahvade reservaadi keskel on hopi indiaanlaste reservaat ja nüüd neid hopi indiaanlaste reservaadi ana vahva indiaanlaste reservaadi omavahelisi piire on korduvalt muudetud nii osa hoppides sattunud elama vahvade territooriumile, osana Vahva sinna sattunud elama hopi territooriumile on toimunud pool sunnitud ümberasustamisi ja kõige selle tulemusena rahvad, mis mitu sajandit eksisteerisid kõrvuti ilma omavahelise vägivallata oli 20 sajandi teiseks pooleks üpris tugevasti riidu pööranud. Aga see, et hopi indiaanlased ja noh, indiaanlased omavahel tülitsesid omavahel maid jagasid, aitas valgetel võimumeestel palju lihtsamini nendest Indiaanirahvastest nii-öelda jagu saada või oma soove neile peale suruda. Kusjuures öeldakse, et hop indiaanlased, keda on siis mitukümmend korda vähem kui vahva, see on tegelikult nagu palju selline enesekindlam rahvas, kui vahvad. Ehk siis nemad on tegelikult oma õiguste eest püüdnud seista veel sirge seljaga kui vahvad. Ja see on ka üks põhjuseid, miks nende piiride muutmisega on hopi indiaanlased nagu pigem olnud kaotajaks pooleks, mitte mittena vahva indiaanlast. Nii et mida rohkem hakkad vastu, mida rohkem püüad oma õiguste eest seista, seda enam püütakse sulle nii-öelda ära teha või seda enam püütakse sind paika panna. Seoses uraani kaevandamisega tahetakse paljud Navarro taas oma maalt minema saata. Jah, käesoleval ajal puudutab see ligikaudu kolme tuhandet novot ja see on probleem, mis on õige mitmel korral viimastel aastatel leidnud kajastamist isegi Eesti ajakirjandus. Ma jälgin ikka üpris tähelepanelikult seda, kuidas Eesti ajakirjandusväljaanded kajastavad väikerahvaste eluolu või väikerahvaste probleeme maailmas. Ja ülimalt harva leiame me ajakirjandusest artikleid, mis oleks seotud Põhja-Ameerika indiaanlaste, aga noh, oli jah, on siis sellises erilises olukorras, et nende probleeme on viimastel aastatel korduvalt käsitletud ka eesti keeles. Kahjuks eriline olukord tuleneb küll üksnes negatiivsest poolest, sest viimase mõne aasta jooksul on jah, probleemid jälle tõsisemaks muutunud. Seda enam, et vahvad ise on muutunud julgemaks ja on hakanud nendele probleemidele senisest rohkem vastu. No näiteks 28. aprillil 2005. aastal võttis vahvade rahvusnõukogu, mis sisuliselt on nagu vahvale parlament vastu seaduse, mis keelustab uraani kaevandamise ja töötlemisena vahvale territooriumil, kusjuures see võeti vastu väga selge väga suure häälteenamusega, 69 oli poolt ja, ja 13 oli vastu ja vahvaks siis kutsusid üles ka laiemalt maailma üldsust avaldama protesti selle vastu, et USA keskvõim soosib vahvade territooriumil uraani kaevandamist ja püüab siis teha kõik selleks, et nii-öelda ette jäävad vahvad saaksid jälle ümber asustatud. Kusjuures seda, et probleem tõsine on, seda näitab ka asjaolu, et viimase kümnekonna aasta jooksul on probleemi käsitlenud muuhulgas ÜRO Europarlament. Ülimalt harva leiame selliseid näiteid, kus ÜRO kasvõi väga leebel toonil USA-le midagi ette heidaks. Aga 1998. aastal saatis ÜRO inimõiguste komisjon oma erivoliniku uurimana vahvade probleemi. See oli esimene kord ajaloos üldse, kus ÜRO erivolinik Indiaani probleemidega tegelema saadeti. Ja uurimuse tulemusena leiti etno Vahode elementaarseid õigusi on väga selgelt rikutud ja tehti siis vastav pöördumine, mõistagi USA suurriik ja selline väike ÜRO nii-öelda nurgas piiksumine ei mõjuta midagi, aga see fakt ise, et ÜRO seda üldse arutlusele võttis ja erivoliniku saatis, see on minu arvates vägagi oluline. Ja nüüd 2000 aasta veebruaris rikkus ka Europarlament, kes siis võttis vastu vahvade küüditamise vastase resolutsiooni. Ja muuhulgas kutsus Europarlament USAd üles austama põliselanike õigusi vastavalt rahvusvahelistele lepetele ja eraldi, siis kutsuti üles austama põliselanike õigusi. Mõtlemise ja 2004. 2005. aastal on nüüd internetti tee üles riputatud terve rida erinevaid pöördumisi millele kutsutakse siis rahvusvahelist üldsust andma oma allkirjad ja, ja saatma neid siis vägagi erinevatele võimuorganitele, alates USA-st ja lõpetades rahvusvaheliste organisatsioonidega. Selleks, et siis rahvusvahelise surve abil peatada seda järjekordset vahvade vastaste rünnakute peadega. Ega see rahvusvaheline üldsus väga palju ära teha ei suuda, sest osa maa-aladest on juba ühe konkreetse suure firma käes, kes uraani kaevandamisest huvitatud on ja sõltumata sellest, mida see Vahode rahvusnõukogu ütleb või mida ei ütle. On üpris kindel, et see firma uraaniga alandamist seal alustab. Iseasi on see, et võib-olla õnnestub rahvusvahelisel üldsusel oma sekkumisega vähendada ümber asustatavatena vahvade hulka ja võib olla õnnestub ka piirata uraani kaevandamise laiendamist tulevikus. Seda enam, et vahvad on tegelikult rahvas, kellel on vägagi konkreetne negatiivne kogemus, mis on seotud just nimelt uraaniga. 1979. aastal purunes siis Novohhode Kodumaal vedela uraanihoidla kaitsetamm ja ligikaudselt 100 miljonit gallonit, radioaktiivset uraani voolas, no vahvale joogivett. See oli tõeline rahvuslik katastroof ja küllaltki suurele alale ja ja loomulikult, kui selline väga kurb kogemus on olemas, siis püütakse igatpidi edaspidi vahvale valt nüüd selliste kogemuste uuesti tekkimist vältida ja see on siis ka põhjus, miks jah, no vahvad väga selgelt nende uraanikaevanduste vastu täna on. Tänases saates ei saa me kuidagi mööda minna vahukoodi rääkijatest, kes tegutsesid teise maailmasõja ajal. Nagu juba saates mainisin, vahvade keel on hästi keeruline, hästi keeruline ka keeruliste indiaani keelte hulgast raskesti õpitav, väga sellise keerulise süsteemiga. Ja see keeruline keel aitas osaliselt USA teise maailmasõja ajal võitluses Jaapani vastu. Nimelt 1942. aastal alustasid 20 üheksanda vahvot siis oma keele baasil sellise salakeele väljatöötamist, mida oleks võimalik kasutada erinevate USA sõjaväegruppide vahelises sidepidamises. Sest tavasalakeel, et kõik olid siiski mõnes mõttes nagu lahti, kodeerida tahavad ja, ja selleks, et siis tõesti leida mingisugune teadete edastamise vahend, mida vaenlasele õnnestuks lahti kodeerida selleks pöördutigina vahvade pool, kusjuures see kõik andis selles mõttes tulemusteta sõja lõpuni ei suutnud siis väidetavalt jaapanlased lahti dešifreerida mitte ühtegi Navahhade poolt edastatud teadet. Noh, no vabade keel ei olnud 1009 42.-ks aastaks selline, mis oleks võimaldanud väga paljude keeruliste sõjandusterminite edasiandmist. Aga need 29 esimest niinimetatud koodi rääkijat olid siis need, kes hakkasid välja töötama uusi vahvakeelseid sõnu, spetsiaalseid sõnu, mida oli sõjateadete edastamiseks vaja. Aga loomulikult Nacho keele üldis struktuuri, üldist ülesehitust, üldisi põhimõtteid arvestades ja sõja lõpuks oli siis pidevalt kasutuses umbes 300 vabadest koodirääkijad kusjuures väljaõpe oli saanud üle 400. Ja eesmärk oli väga lihtne, mõnerealine inglisekeelne sõnum tuli edasi anda 20 sekundiga. Väidetavalt dollastel koodi masinatel oleks sellise sõnumi edastamiseks läinud aega umbes pool tundi, nii et 20 sekundit ja pool tundi. Väga tuntav oli ka ajaline võit, rääkimata sellest, et siis oli võimalik kasutada koodi, mis vaenlasel arusaamatuks jäi. Mõnede sõjaajaloolaste hinnangul see vahvade kasutamine oli üldse üks vägagi oluline moment USA võitluses Jaapani vastu. Sest tõepoolest, kui siin teised maailmasõja sõjatandrit ikkagi olid pidevalt olukorda jooksus, kus vastase teenelise koode nii-öelda lahti muukisid siis ameeriklased jaapanlaste vastu suutsid kõiki neid teateid, mida vahvade abi edastati edastada niiviisi, et vaenlane sellest mingit aimu ei saa. Ja Ohode teene siis oli tegelikult vägagi suur. Samasse suur teene ei tähenda kahjuks seda vahvasid peale sõja lõppu oleks sobivalt meeles peetud. Esialgu räägiti sellest, et võib-olla, et on vajana Vahode salakeelt kasutada ka tulevikus ja selle tõttu nagu avalikult siis ei tahetud sellest rääkida. Nüüd samas no vahvad ise ütlevad, et olulisem oli siiski see selline üldine indiaanivaenulik poliitika USA-s, sest et vaikselt nii-öelda ilma suurema kärata oleks võinud vahvasid igal juhul meeles pidada. Seda aga ei tehtud aastakümneid, kuni siis alles seitsmeteistkümnendal septembril 1992. aastal esimest korda tunnustatina Vahode panust teises maailmasõjas ja siis üheksa aastat hiljem, 2001. aastal anti veel elus olnud Vahodele, kes koodi rääkijateks olid siis kätega vastavad aumärgid. No mõned aastad tagasi oli selliseid koodi rääkijaid elus veel viis meest, kusjuures nende meeste naised näiteks veel kusagil 20 või 15 aastat tagasi ei teadnud, et mehed on sõjasangarid, sest nendel sõjasangarite oli täiesti keelatud sellest avalikult rääkida. Tänaseks muidugi on Vahode koodirääkijad suure au sisse tõstetud ja seda mitte ainult vahvade endi seas, vaid ka USA-s laiemalt. Nii et noh, võib-olla see 50 aastat hiljem tulnud tunnustus on väikesekski lohutuseks nendele kangelastele, kes siis sõja ajal salakeeles informatsiooni edastasin. Te kuulsite keskeprogrammi riigita rahvas. Seekord oli juttu Navahadest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk. Lesid. Paekust. Kutset ei pea kordama. Veelinnu miski. Kadunu. Me. Kaalume viis.