Te kuulete järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Täna tuleb juttu Uus-Kaledoonia elavatest kanakadest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Kui me maakaardi Austraalia ja Okeaania koha pealt lahti lööme, siis Uus-Kaledoonia jääb siia ida poole ja kaardi pealt vaadates tundub, et ta ei olegi Austraaliast väga kaugel. Aga see kõik on väga petlik. See on tõepoolest üsna petlik, sest Uus-Kaledoonia asub Austraaliast umbes 1200 kilomeetri kaugusel 1200 kilomeetrit, siis idas ja ja Uus-Meremaast omakorda on ta siis rohkem kui 1500 kilomeetrit põhja pool. Aga muidugi, kui me arvestame Okeaania mõõtmeid, siis Vaikse ookeani mastaapide juures on see suhteliselt lähedal. Tõepoolest, nii et me võime öelda küll, et Uus-Kaledoonia asub üsna Austraalia naabruses. Ja Uus-Kaledoonia elavad siis kanakad. Uus-Kaledoonia elavad ka nakkab, aga see termin kanakad on küll selline asi, millest kindlasti tuleb eraldi juttu teha. Sest see termin on kasutusel väga mitmeti väga erinevates kontekstides ja võib tekitada üksjagu segadust. Kanaga on siis sõna, mis on kasutusel Polüneesia keeltes ja tähendata inimest. Ja kanokkadeks nimetavad ennast ka mõned Polüneesia rahvad. Näiteks eelmises saates räägitud Hawailased nimetavad ennast kanakama, hooli nüüd. Uus-Kaledoonia põliselanikud ei ole polüneeslased. Uus-Kaledoonia põliselanikud on hoopis melaneeslased ja nad ei räägiga kitsamalt. Polüneesia keeli. Räägivad Uus-Kaledoonia keeli Uus-Kaledoonia s ja seda ümbritsevatel saartel ei ela tegelikult mitte üks rahvas või elab rohkem kui 30 lähedaste etnilist gruppi mis räägivad siis lähedasi keeli ja dialekte. Kusjuures mitte ükski nendest gruppidest ei nimeta end tegelikult kanakaks. Ja mitte ühegi nende grupikeeles ei ole selle piirkonna põliselanike ühisnimetaja kanaga. Ometi täna tuntakse Uus-Kaledoonia melon eestlastest põliselanike just nimelt terminiga nakad all. Veelgi enam seda terminit kasutavad täna praktiliselt kõik sealsed grupiks poliitilise terminina saarte põliselanike kohta ja veelgi enam, ka saare nimetus on Kanaaki. Seegi on selline poliitiline termin, mis siis sümboliseerib selle saare nimetust põliselanike keeles. Kusjuures tegelikult ei ole mitte ühegi kohaliku melaneesia rahvakeeles selle saare nimetus Kanaagi aga täna siis jah, on see sellise üldise poliitilise terminina kasutusel ja, ja kasutusel on ta olnud viimased aastakümned. Põhjus selleks on väga lihtne prantsuse koloniaalvõim misse, Uus-Kaledoonia solitseb on põliselanike jaoks olnud küllaltki karm ja selleks, et põliselanikud saaksid ennast ühiselt identifitseerida koloniaalvõimu vastu otsustati kasutusele võtta maa nimetus Kanaaki. Kusjuures huvitav on asjaolu juures see, et kasutusele võeti siis tegelikult termin, mis ei ole sealsetele keeltele iseloomulik mis on iseloomulik kitsamalt Polüneesia keeltele ja millega võib-olla et maailmas tuntakse Vaikse ookeani rahvaid laiemalt. Põhjus selleks on väga lihtne. Kui selleks ühiseks nimetajaks oleks võetud mõnest kohalikust keelest või dialektist mingi sõna, siis oleks võinud neid kohalikke väikesi hõimu omavahel tülli ajada. Miks just sealt hõimus termin, miks mitte mõne teise hõimu keeles termin? Aga nüüd, kui see termin D väljaspoolt siis sellega rahvad omavahel tülli ei aetud ja teisest küljest kanaga on juba selline hästi tuntud sõna maailmas. Kanaga on hästi lihtsasti meeldejääv ja nii siis otsustatigi jah, sele kitsamalt Polüneesia keeltest pärit sõna- kasuks millega siis Uus-Kaledoonia melon, eestlastest põliselanikud täna tähistavad ennast ja kanoki kirjapildis siis y, iga lõpus on siis termin, millega põliselanikud tähistavad Uuscaledooniat kui maad, kui oma kodumaad. Ja Uus-Kaledoonia selle nime pani sellele territooriumile, siis kukk. Emps kukk tõepoolest, tema oli siis esimene eurooplane, kes 1774. aastal jõudis Uscaledooniasse ja kuna Champs Kuki isa oli šotlane, siis Sheimzkuk pani Saarele nimeks Uus-Kaledoonia. Kaledoonia on aga teatavasti termin, millega kunagi ammusel ajal just nimelt tunti Šotimaad. Veelgi enam. Kaledoonia hilisemal ajal on olnud Šotimaa nimetust ilukirjanduslikult ja, ja nii-öelda luuleliselt. Ja siis selle Šotimaa vana nimetuse järgi panigi siis kuulus meresõitja sellele saarele nime. Uus-Kaledoonia on üks suuremaid saari vaikses ookeanis. Tõepoolest, rohkem kui 16000 ruutkilomeetriga on Uus-Kaledoonia üks suuremaid saari vaikses ookeanis, suuremad on Uus-Meremaa mõlemad suured saared. Suurem on Tasmaania. Aga ülejäänud saartest on jah siis tõepoolest Uus-Kaledoonia vaikses ookeanis suurem ja kogu selle prantsuse valduse pindala on seal natukene rohkem kui 18000 ruutkilomeetrit ehk siis need kõrval väiksemad saared on ligikaudu 2000 ruutkilomeetrit või natukene enam. See 18 ja pool 1000 ruutkilomeetrit on ju tegelikult üsna suur, kui me arvestame, et enamus Vaikse ookeanisaari on tibatillukesed vaid mõnikümmend, ruutkilomeetrite, äärmisel juhul mõnisada ruutkilomeetrit. Uus-Kaledoonia on täiesti arvestatava suurusega ka Eestiga võrreldes on ju selle Prantsusmaavalduse pindala rohkem kui kolmandik Eestist. Samas saarel elab pindalaga võrreldes tegelikult hästi vähe inimesi. Saare elanike arv on natukene rohkem kui 230000. See suureneb pidevalt, eeskätt suureneb seetõttu, et Prantsusmaalt saabub saarele järjest enam valgeid. Ja nii ongi siis täna situatsioon selline, et ainuüksi sisserände tulemusena suureneb saare elanikkond aastas enam kui 1000 inimese võrra 230000 on siiski jah, selle saare kohta küllaltki väike number. Tegemist on meie mõistes siiski suhteliselt hõredast asustatud piirkonnaga. Põhjus selleks on aga küllaltki lihtne. See Uus-Kaledoonia valduse peasaar on küllaltki mägine ja sellel mägisel alal, kus kõrgeim tipp muide, on rohkem kui 1600 meetri kõrgusel mägisel alal lihtsalt ei ole võimalik igal pool elada. Ja see ongi siis põhjus, miks elanike arv väga suur ei ole. Sellest rohkem kui 230-st 1000-st melon eestlastest põliselanikke on siiski alla 100000 ehk natukene rohkem kui 40 protsenti kusjuures viimastel aastatel seoses massilise sisserändega Se põliselanikkonna osatähtsus pigem väheneb kui kasvab. Kuigi põliselanikkonna sündivus on suhteliselt suur ja suremus on suhteliselt madal, ikkagi sisseränne on nii suur, et põliselanikkonna osatähtsus tegelikult kahaneb. Ülejäänud saare elanikud ei moodusta ka mitte selgelt ühtset gruppi. Väga palju on saarel muidugi Prantsusmaalt pärit valgeid või Prantsusmaa juurtega inimesi. Neid on siis natukene vähem kui saare melon eestlastest põliselanikega nakkasid. Aga saartel elab ka üksjagu polümneeslasi. Saartel on sisserändajaid Vietnamist, Hiinast, erinevatest Indoneesia osadest. Nii et etniliselt küllaltki kirju seltskond kanokkadeks aga nimetatakse siis üksnes seda saaremelon eestlastest põliselanikkonda. Samas tänases mõistes võib öelda, et ka osa kolin eestlastest elanikest on vaata et põliselanikud sest kui melaneeslased jõudsid Uuscaledooniasse umbes kolm pool 1000 aastat tagasi, siis Polüneesia rahvaste esindajad jõudsid saarel umbes 10. 11. sajandil. Nii et nemadki on elanud sellel saarel juba tuhatkond aastat ja eks nemadki peavad ennast selle saare põliselanik, eks muidugi aja jooksul on toimunud ka nende erinevate rahvagruppide vahel küllaltki palju segunemist ja segunemist, mitte ainult siis melaneeslastaja Polüneesia ste vahel, vaid segunemist ka meil on eestlaste ja prantslaste vahel kuigi vähem kui võib-olla sellisel kitsal territooriumil võiks arvata. Aga, aga siiski on seda toimunud ja, ja seetõttu täpsetest numbritest erinevate nii-öelda puhaste rahvaste osas rääkida ei saa. Seda enam, et kohalikud elanikud räägivad rohkem kui kolmekümmet, erinevat keelt ja dialekti ja kohati on nende dialekkide vahel ka vahed üsna hägusad. Uus-Kaledoonia on rikas maavarade poolest. Uus-Kaledoonia on kogu Vaikse ookeani üks kõige rikkamaid piirkondi maavarade poolest ja see on saarele olnud nii õnnistuseks kui ka õnnetuseks, sest ühest küljest muidugi on see aidanud elavdada saare majanduselu. Teisest küljest aga on see üks oluline põhjus, miks saar on kolonisaatoritele olnud nii armas. Eeskätt muidugi tuntakse kuuskaledooniat tänu niklile, sest erinevatel andmetel on Uus-Kaledoonia s üks viiendik kuni üks neljandik maailma niklivarudest. See on tohutu hulk strateegiliselt küllaltki tähtsat maavara ja niklit hakati kaevandama saarel juba 1864. aastal prantslaste poolt. Ja sellest ajast alates on nikli kaevandamine läinud järjest suuremaks. Veelgi enam ka tänasel päeval. On käigus mitmeid suuri projekte, mis peaks lähiaastatel nikli kaevandamistuuskaledoonias veelgi laiendama. Ja põliselanikud protestivad nende projektide vastu. Nikli kaevandamine ei ole muidugi selles mõttes mingi lihtne asi, et, et sellega on seotud väga suur keskkonnareostuse oht ja kohalikud ütlevad, et näiteks jõed Uus-Kaledoonia peasaarel on ikkagi valdavalt väga saastunud ja mitte ainult jõed, ka mitmed muud piirkonnad, nii et küllalt palju on põliselanikke peresid, keda on sunniviisiliselt ümberasustatud seetõttu, et nende elamisala on kas muudetud siis kaevandamise alaks või on nende elamisala lihtsalt muutunud elamiskõlbmatuks. Aga Uscaledoonias ei leidu sugugi mitte ainult niklit. Kuuskaledoonias leidub ka mitmeid teisi maavarasid, näiteks kroomi, rauda, koobalti, mangaani, vaske, pliid, tsingi, maaki, vähesel määral isegi kulda, hõbedat, nii et Uus-Kaledoonia maavarad on tõepoolest hästi-hästi rikkalikud. Aga nüüd suuremal määral siis tegeletakse saarel nikli koobalti ning rauakaevandamise ja töötlemisega järjest enam tegutseb seal suuri rahvusvahelisi korporatsioone. Ei ole loomulikult ühtegi kompaniid, mis oleks põliselanike omanduses. Ja nii ongi tegelikult lugu selles, et kuigi Uus-Kaledoonia sisemajanduse koguprodukt elanikkonna kohta on Vaikse ookeani üks suuremaid, ületades mitmeid kordi Eesti vastavat näitajat, see sisemajanduse koguprodukt siis on ligikaudu 15000 dollarit elaniku kohta aastas samasse rikkus tegelikult läheb suuresti ikkagi kohalikele valgetele suurte korporatsioonide esindajatele. Põliselanikud sellest väga palju osa ei saa. Ja veelgi enam, ka prantsuse koloniaalvõim on eeskätt Uus-Meremaa peasaarel arendanud just saarekeskust. Saare keskus on aga koht, kus elavad valged ja kus põliselanikke ela praktiliselt üldse. Samas saare äärealad, kus elavad põliselanikud on jäänud praktiliselt arenguta sinna ei ole praktiliselt investeeringuid riiklikest vahenditest absoluutselt suunatud ka erainvestorid ei ole olnud nende piirkondade arendamisest huvitatud ja nii võibki öelda, et Uscaledoonias valitseb keskuse ja äärealade vahel tohutu karjuv vastuolu. Nad on väga erineva arengutasemega ja sellest suurest rikkusest, mis saarel ju tegelikult on, põliselanikud saavad osa praktiliselt olematul määral. Ja pole siis ime, et põliselanikud kõikide nende kaevanduste vastu seal tõepoolest üpris aktiivselt võitlevad nad tööd, nad saavad seal jah, tööd nad saavad, aga arvestades selle rikkuse hulka võiks see, mida nad seal saavad, olla, palju suurem. Seda tööd tehakse nii nagu tegelikult paljudes Okeaania piirkondades kombeks, ikkagi suhteliselt meie mõistes orjapalga eest. Põliselanikud on tunduvalt madalama haridustasemega kui kohalikud prantslased. Millised on põliselanike õppimisvõimalused kuuskaledoonias? Prantsusmaa on mitte ainult Okeaania saagaga siin Euroopas selline maa, kes on hästi nii-öelda prantsuse keskne, kus kohalikud põliselanikud on väga selgelt tahaplaanile tõrjutud ja Uscaledoonias mõistagi ei ole riiklikul tasemel rajatud põliselanikele põliselanikekeelseid koole. Muidugi põliselanikud saavad haridust prantsusekeelsetes õppeasutustes aga rääkida mingisugustest, põliselanikekeelsetest õppeasutustest ma seal ei saa ja minu arvates ei ole see mitte kuidagi imekspandav, sest ega Prantsusmaal endalgi ju ei ole Prantsusmaa keskvõim teinud midagi selleks, et kohalike väikerahvaste G7 kool on arendada ja nii ongi siis nii, et Uus-Kaledoonia põliselanikud saavad oma hariduse prantsuse keeles jätavad selle tihti üsna varakult selle haridustee pooleli ja isegi kirjaoskamatus on tegelikult kanakate seast täiesti olemas. Kirjaoskajaid arvatakse täisealisest elanikkonnast olevat umbes 85 protsenti ehk siis 15 protsenti. Tee on kirjaoskamatud. 21. sajandi algul Euroopa suurvõimu koloonias. Kuidas siis Uus-Kaledoonia prantslaste kätte saab? Uus-Kaledoonia kuulub Sis melaneesiasse. Melaneezi on piirkond, mis arvatakse olevat inimeste poolt asustatud juba umbes 50000 aastat tagasi. Selle varajase asustuse kohta muidugi midagi täpsemalt teada ei ole. Küll aga siis teatakse natuke täpsemalt seda, et kanakade esivanemad kanakade melon eestlastest esivanemad jõudsid Uuscaledooniasse umbes kolm pool 1000 aastat tagasi. Sellest kanokkade iseolemise perioodist midagi eriti ei teata, sest selle kohta ei ole olemas mingisuguseid ülestähendusi. Küll on aga siis teada, et saarele jõudis 1774. aastal kapten Cook kes siis nimetas saare Uuscaledooniaks. Ja sel ajal, kui Guccina jõudis, arvatakse, et saarel elas umbes 70000 elanikku 70000 see on siis vaid natukene vähem kui käesoleval ajal. Uus-Kaledoonia son põliselanike nüüd edasi muutus Uus-Kaledoonia huvitavaks eeskätt vaala püüdjatele nii Euroopast kui Ameerikast pärit vaalapüüdjad. Ja samuti hakkas siis saarel ilmuma misjonäre. Ja võiks öelda, et selle kohaliku kultuuri hävitamisel on kahjuks küll kõige suuremad panused missionääridel sest pikki lugusid on kirja pandud selle kohta, kuidas misjonärid olid ehmatanud sellest põliselanikud jooksevad ringi, tõeliste metslastena ei kanna riideid, teevad toitu mingisugusel kummalisel moel häälitsevad väga imelikult. Ja söövad inimesi. Ja söövad inimesi ja kõik see muidugi misjonäride ajal oli vastukarva. Ja need kristlikud misjonärid hakkasid siis tasapisi põliselanikkonda nii-öelda inimesteks muutma. Mis tegelikkuses tähendas siis seda, et järjest enam keelati ja takistati kanakadel oma kommete juurutamist, oma kommete kasutamist ja järjest enam suruti neile peale valgete inimeste kombeid sealhulgas ka siis püüti neile selga panna valgete inimeste rõivaid. Prantsusmaa vallutas saared 1850. aastal ja kolm aastat hiljem 1853. aastal kuulutati need saared Prantsusmaa valduseks. Ei saa öelda, et see Uus-Kaledoonia oma asukoha poolest just nüüd mingi selline ülimalt hea strateegiline koht on. Näiteks eelmises saates räägitud Havai saartega võrreldes ei ole tema asukoht küll midagi erilist, sest Uus-Kaledoonia asub Vaikse ookeani äärealadel vaikse ookeani edelanurgas. Aga selle asukoha teeb eriliseks lähedus Austraaliale ja lähedus Uus-Meremaale. Ja kui prantslased selle saare vallutasid, siis eeskätt oli see ka signaal inglastele, kes olid kanda kinnitanud Austraalias, kes olid kanda kinnitanud Uus-Meremaal ja prantslased tahtsid näidata Uus-Kaledoonia vallutamisega ehk nemad ei taha piirkonna tuleviku osas mitte kõrvaltvaatajaks jääda. Ja üsna kiiresti siis hakkasid seda saart aktiivsemalt kasutama. No esialgu muudeti Uus-Kaledoonia küll sunnide laagriks, sinna saadeti kurjategijaid, mitte ainult mõrtsukaid või vargaid, sinna saadeti ka näiteks poliitvange. Ja räägitakse seda, et Uus-Kaledoonia saarelt on läbi käinud rohkem kui 20000 vangi. Nii et tegemist oli siis küllaltki suure sunnide laagriga ja selle sunnide laagri muidugi arendamisele aitas kaasa ka see, et samal ajal leiti Uus-Kaledoonia niklit. Ja nagu ma enne ütlesin, et juba 1864. aastal hakati saarel niklit kaevandama. See on siis tegelikult samal aastal, mil saarel asutati sunnide laagrid. Vangid hakkasid kaevandama, vangid hakkasid jah, kaevandama niklit. Kanokad muidugi suruti väga kiiresti järjest kitsamale alale elama. Eeskätt suruti nad siis Uus-Kaledoonia saare ida pool samasse ossa suruti mägisemale ja olulisemalt niiskemale alale. Uus-Kaledoonia on selles mõttes huvitav, et saare pikkus loodest kagusse on umbes 350 kilomeetrit, samal ajal kui siis peasaare laius on ainult 50 kuni 70 kilomeetrit. Ja saare erinevad osad on küllaltki erineva kliimaga. Et kui saare lääneosas sajab kohati 1200 millimeetrit aastas, siis saare idaosas sajab üle 4000 millimeetri aastas. Ja need märjad troopiliste vihmametsade alad on siis need alad, kus täna peamiselt elavad kanakad omal ajal, aga siis kanakad asustasid kogu Uus-Kaledoonia saart valge taga, siis tasapisi need paremad piirkonnad, mitte mägised piirkonnad, võtsin oma kätte. Ja loomulikult, ega see põliselanikele see nende järjest kitsamatesse oludesse surumine ei meeldinud, ka misjonäride töö hakkas selgelt vastu. Ja niisiis 1878. aastal kõigest paarkümmend aastat peale seda, kui prantslased olid saare vallutanud, hakkasid kanakad prantslastele jõuga vastu. Toimus esimene suurem ülestõus. Nokanokkadel ei olnud muidugi praktiliselt mingeid relvi, prantslastest püüti üle olla füüsilise jõuga. Mõistagi oli see ettevõtmine algusest peale määratud läbikukkumisele ja hästi kiiresti surusid prantslased selle ülestõusu maha. Nüüd 19. sajandi lõpus hakati kaevandustesse tooma töölisi praeguste Indoneesia aladelt eeskätt Jaava saarelt ja, ja niisiis muutus olukord Ta piirkonnas selles mõttes, et enam ei toodud mitte ainult prantslasi Prantsusmaalt vaid saarel hakati tooma ka Aasiast elanikkonda ja see muutis üksjagu saare etnilist koosseisu, muutis selle niigi kireva etnilise koosseisu veelgi kirevamaks. Ja kuna kaevandused järjest laienesid, siis prantslased õige pea surusid kanakad elama reservaatides. Kanakad tohtisid elada ainult väga kindlatel territooriumitel ja näiteks 20. sajandi alguseks moodustasid need territooriumid kanakade varasemast eluasemest Sis Uus-Kaledoonia saarest tervikuna moodustasid ainult 10 protsenti, ehk siis 90 protsenti maast oli Kanaakade käest ära võetud ja muidugi seoses sellise järjest kitsamatele oludele surumisega. Kanakade vastumeelsus prantslastele suurenes pidevalt ja ja sõltumata sellest, et suuresti ülestõusust ei olnud ju palju möödas väiksemaid vastuhakke, toimus kogu aeg ja need vastu hakud. Loomulikult vähendasid kanakad elanikkonda, sest prantslased hävitasid kana, hakkasid nende vastu hakkude mahasurumisel täiesti halastamatult. Aga lisaks nendele vastu hakkudele mõjutas muidugi ka see, et eurooplastelt olid Uus-Kaledoonia põliselanikud saanud terve rida haigusi, mida nemad ei tundnud või mille vastu nende organism oli täiesti võimetu võitlema ja, ja need haigused murdsid kanakasid maha, aga nagu ka mujal koloniaalsetele aladel vaikses ookeanis tegi omajagu tööd kalkohool mida siis kolonisaatorid julgelt põliselanikele jagasid. Ja nii pole siis ime, et aastal 1900 arvatakse Uscaledoonias elanud olevat ainult 27000 kana hakkab, see on siis märkimisväärselt vähem kui see 70000, mis arvati olevat James Cooki Saarele saabumise ajal ja, ja võib öelda, et 20. sajandi algul valitses Uus-Kaledoonia tegelikult täiesti selge apartheidi. Kohaliku elanikkond olid täiesti teisejärgulised, neil ei olnud sisuliselt mingeid õigusi, nendesse suhtuti tegelikult kohati isegi halvemini kui loomadesse ja ega 20. sajandi esimesed aastakümned kanakade jaoks suurt midagi ei muutnud. Järgmine samm, mis oli Uus-Kaledoonia ajaloos oluline, aga midagi ära ei teinud, oli see, et kui peale teist maailmasõda asutati ühinenud rahvaste organisatsioon siis ühinenud rahvaste organisatsiooni üks suhteliselt esimesi töid oli see, et, et püüda leida mingisugused teed selleks, kuidas koloniaalses sõltuvuses elavad rahvad saaksid iseseisvuda. Ja ka Uus-Kaledoonia kanti ÜRO poolt, siis deegoloniseeritavate territooriumite nimekirja esialgu aga Prantsusmaa suurjõud ka ÜRO-s ju oluline jõud oli sellele muidugi kiiresti vastu ja, ja nii ei saanud see Uus-Kaledoonia selles nimekirjas kuigi kaua olla. Uus-Kaledoonia võeti sealt nimekirjast mingi aja pärast jällegi välja. Järgmine oluline daatum ka nahkade jaoks on 1951. aasta mil Prantsusmaa andis nii põliselanikele kui ka siis kolonistidele hääleõiguse. Nad said siis valida esindajad Prantsusmaa võimuorganitesse varasemal ajal kanakadel ei olnud vähimatki hääleõigust. Jaga prantsuse kolonistide hääleõigus oli suhteliselt piiratud ja 51. aasta on väga oluline ka seetõttu et sellest tänasest alates lubati Kanaakadel asuda elama ka väljaspool reservaati ühest küljest võimaldavasse laiemalt hakata tööl käima, teisest küljest võimaldas hakata vaikselt mõnes piirkonnas tegelema ka sellise algelise põliselanikele iseloomuliku põllumajandusega ja see väljaspool reservaati elamise võimalus kahtlemata oli väga oluline samm ka nokkade jaoks. Nüüd, 1956. aastal kuulutati Uus-Kaledoonia Prantsusmaa poolt üle mereterritooriumiks. Reaalses elus KK tehakse muidugi midagi väga ei muutnud. Aga jah, sellel ajal siis muutus piirkonna ametlik staatus, nüüd suhteliselt halvem periood, algas ka nakadel 1958. aastal, mil võimul oli saanud kuuluste kool. Prantsusmaa president on ajalukku läinud küll mitmete positiivsete sammudega, aga samas on ta olnud ka selline, kuidas öelda jõuline ja, ja küllaltki ebameeldiv nii-öelda isand Prantsusmaavalduses olevatele väikestele põlisrahvastele. Te kool oli mees, kes oli kinni kõiges, mis on seotud Prantsusmaaga ja kes just mitte väga positiivselt ei suhtunud kõikvõimalikesse väikestesse põlisrahvastesse ja ka Uus-Kaledoonia sai seda omal nahal tunda repressioonika nakade vastu iga väiksemagi teo eest, mis kohalikele valgetele võimumeestele ei meeldinud muutusite kooli võimu ajal märksa karmimaks, kui nad olid olnud varem ja täna siis kanaga rahvuslased ütlevad, et koolivõimuperioodi Prantsusmaal kanakade jaoks võib nimetada lausa sellisteks repressioonide laineks. Nüüd järgmine väga oluline aasta on 1981, sest see on aeg, mil oma kodus lasti maha hakkan, hakkan iseseisvusvõitluse liider, see mahalaskmine toimus kohalike valgete poolt organiseerituna ja sellest ajast alates muidugi kanakaga. Selline reaalne võitlus iseolemise eest kasvas tegelikult märgatavalt, et selle iseseisvuse liidri mahalaskmisega saavutati tegelikult hoopis vastupidine tulemus soovitule. Kanakad reorganiseerisid oma võitlust ja, ja see muutus, no esiteks aktiivsemaks, aga teisest küljest agressiivsemaks, kui ta oli olnud varem, sest kanakad nägid, et teine pool kasutab ükskõik milliseid võtteid. 1994. aastal. Uus-Kaledoonia Ale väikene siseautonoomia autonoomia olegi rohkem nimeline, et sisuliselt oli seal vähe. Aga see samm anti justkui vastukaaluks sellele, mis oli toimunud Uus-Kaledoonia peale 1990 esimest aastat peale seda, kui siis oli ka nafta iseseisvuse liider tapetud ja kui ka nakkanalid oma võitlust oluliselt aktiviseerinud. Ja selsamal 1994. aastal loodi siis kanakale Volka selline esimene tõsisem liikumine iseseisvumise eest, see on kanakade rahvuslik sotsialistlik Vabastusrinne. Muuhulgas kutsus rinne üles boikoteerima Prantsusmaa valimisi ja looma siis kohalikku valitsust. Seda rinnet on seostatud ka mõningate selliste agressiivsete sammudega või mõningate jõuvõtetega saartel. Aga ei saa siiski öelda, et see Rinne oleks hakanud tegelema mingisuguste pommi, vanemiste või mahalaskmisega. Sellist asja siiski Uus-Kaledoonia toimuma ei hakanud. Küll aga selline ühtne organisatsioon võimaldas kanakadel oma tegevust iseolemise nimel nagu koordineerida ja võimaldas siis teha samme, mis oleks nagu ühtselt suunatud ja võib-olla tänu sellele samale vabastus rindele, mis kohe algusest peale hakkas, küll hakkab aktiivselt tegutsema, eeskätt oli ta hääletoruks siis kaks aastat hiljem, 1986. aastal pani ÜRO Uus-Kaledoonia jällegi deegoloniseerimis nimekirja. Garankade jaoks kahtlemata väga oluline samm. Samas Prantsusmaa muidugi ei reageerinud sellele sisuliselt kuidagi. See deegoloniseerimis nimekirja panemine ei tähendanud kuidagi seda, et Prantsusmaa oleks hakanud mõtlema kanakadele reaalse iseseisvuse andmisest. 1988. aastal toimus Uus-Kaledoonia sündmus, mis on viimaste aastakümnete iseseisvusvõitluse käigus olnud üks traagilisemaid. Nimelt Kanaaka, noored võtsid vangi prantsuse sandarmeid ja Prantsusmaa saatis nende sandarmite vabastamiseks kohale 300 sõjaväelast. No tegemist oli selgelt ebaproportsionaalse jõu kasutamisega, teisel poolel oli kordades ja kordades vähem inimesi. Aga need 300 sõdurit mõistagi suutsid need noored siis nii-öelda kiiresti kahjutuks teha ja ja selle operatsiooni käigus sai surma 15 kanaga noort ja, ja muidugi siis suudeti need prantsuse sandarmi Sis vabastada ja 1989. aastal toimus järjekordne poliitiline mõrv, Uscaledoonias jällegi tapeti kanakade iseseisvusliikumiseks liidritest. Noh, ega seegi samm midagi positiivselt Saarele ei, ei toonud. Vägivald sellest kuidagi väiksemaks ei läinud ja võiks ka öelda, et, et viimastel aastakümnetel On isegi teravamalt kui varem näha see, et Uus-Kaledoonia, see on nagu selgelt vaatad, erinevad ühiskonnad ühest küljest valged, kes hoiavad täiesti omaette. Teisest küljest, meil on eestlastest põliselanikud, kes hoiavad väga selgelt omaette ja kolmandaks veel poline eestlased ja Aasiast pärit sisserändajad, kes hoiavad nagu omaette kokku, et kolm sellist tõsist gruppi ja see omavaheline läbikäimine tegelikult nende viimaste aastakümnetevägivallas on pigem vähenenud kui kasvanud. Ja noh, ega see muidugi saare olukorrale või saare tulevikule kindlasti kasuks ei tule. Nüüd 1998. aastal pidi saarel toimuma tõsiseltvõetav Iseseisvus referendum. Noh mingil kujul referendum toimus, aga iseseisvusest juttu seal ei olnud, iseseisvuse võimalusest juttu ei olnud. Küll oli aga siis 1998. aasta muutustest kasu nii palju, et määrati kindlaks uus aeg, mil võiks toimuda Uus-Kaledoonia referendum ja see on siis alates aastast 2014, täpsemalt siis ajavahemikus 2014 kuni 2018, miks nii hilja, ilmselt on, on probleem selles, et prantslased näevad, et mida kaugemas tulevikus referendum toimub, seda suurem on tõenäosus, et referendum ei hääleta iseseisvuse poolt. Nagu ma saate alguses ütlesin, Saarele tuleb iga aasta Prantsusmaad migrante juurde, saare põliselanikkond pidevalt väheneb ja nüüd referendumi tulemus sõltub muidugi suuresti sellest, kellele antakse referendumil hääleõigus, kellele mitte. See on selles mõttes hästi huvitav küsimus, et ÜRO 1960. ja 1980. aasta resolutsioonid nõuavad et deegoloniseeritavates piirkondades oleks iseseisvusreferendumi hääleõigus ainult põliselanikel, siis kohalikel põliselanikel, aga kas Prantsusmaa sellest lähtub, on hoopis iseküsimus. Pigem on arvata, et Prantsusmaa sellest ei lähtu. Sest selsamal 1998. aastal, kui mõningaid muutusi siis saarele sisse viidi võeti kasutusele ka kohalik kodakondsust, aga kodakondsust loomulikult ei antud mitte ainult põliselanikele, vaid kodakondsus anti ka teatud aja Uus-Kaledoonia ess elanud prantslastele ja teistele migrantidele ja Uus-Kaledoonia sündinud inimestele, et Uus-Kaledoonia kohalikku kodakondsust ei saa muidugi täna niimoodi, et sõidan Uscaledooniasse, elan seal kolm kuud ja olen kodanik, et seal on teatud ajaline piir, mis tuleb kohapeal elada, aga samasse Uus-Kaledoonia kodakondsus on siiski tänaseks antud enamikele seal elavatele valgetele. Ja nüüd, kui see iseseisvusreferendum viiakse läbi Uus-Kaledoonia kodakondsete seas siis karta on, et referendumi tulemus on ette teada ehk referendum ei hääleta iseseisvuse poolt. Ühest küljest on tegemist küll ÜRO mitme resolutsiooni vastase käitumisega aga teisest küljest ma ei näe ühtegi põhjust, ühtegi jõudu, mis sunniks Prantsusmaad referendumit teistmoodi läbi viima. Sest et kui me vaatame vaikset ookeani laiemalt, siis vaikses ookeanis, ega Prantsusmaa mitte ainult ei hoia kinni kuuskaledooniast. Prantsusmaa hoiab kinni ka mitmetest teistest koloniaalsetest piirkondadest ja selles mõttes erineb Prantsusmaa märkimisväärselt Suurbritanniast, kes on peaaegu kõikidest oma Vaikse ookeani kolooniatest loobunud. Meil on jäänud ainult väike bit Karn, aga ülejäänud kolooniatest Suurbritannial loobunud Suurbritannia on võimaldanud nendele rahvastele iseseisvust. Prantsusmaa käitumine on olnud sootuks teistsugune ja ei ole näha, et lähiajal muutub. Ja kui me arvestame siinkohal juurde, et Uus-Kaledoonia on tohutult rikas maavarade poolest et Uus-Kaledoonia asub kogu Vaikse ookeani ühes kõige arenenuma piirkonnas Austraalia idaranniku lähedal mitte kaugel Uus-Meremaast, siis Uus-Kaledoonia on lihtsalt liiga magus suutäis, et sellest loobuda. Seda enam, et Uus-Kaledoonia Sasuka suur Prantsusmaa mereväebaas, mis on piirkonnas oma kohaloleku näitamiseks vägagi oluline. Ja kui arvestada seda kohalolekut, on võimalik näidata kohaliku suurvõimu Austraalia vahetus naabruses. Kõne Akade hulgas on kindlasti neid, kes ei oota iseseisvumist, sest Iseseisvumine jätab nad abirahast ilma. Kanakade seas muidugi ei ole päris ühemõtteliselt kõik iseseisvuse pooldajad, osa pooldavad suuremat autonoomiat ja tõepoolest, vaatamata sellele, et Uus-Kaledoonia on maavarade poolest hästi rikas on Uus-Kaledoonia jaoks väga oluline siiski Prantsusmaa-poolne tugi ehk Prantsusmaa poolt saadavad abirahad. Üks miljard dollarit aastas. Tohutu number tõepoolest ja, ja need abirahad muidugi iseseisvuse puhul lõppeksid, aga kui me arvestame, et kõik need firmad, kes tänava Uus-Kaledoonia maavara kaevandaksid hakkaksid maksma Uus-Kaledoonia kohalikele võimudele makse näiteks maamaksu, aga miks mitte ka ressursi, maksa ja muid makse siis ma usun, et Uus-Kaledoonia iseseisvudes siiski rahaliselt ei kaotaks. Sest täna Need, rahvusvahelised korporatsioonid maksavad ikkagi valdavalt raha-Prantsusmaale. Osaliselt jääb see raha külga kohalike kätte ja teisest küljest need maksud ei ole seal ka mitte nii kõrged, et võib-olla iseseisvudes on võimalik neid makse tõsta ja Saare maksutulu oluliselt suurendada. Seda enam, et mingi väike eeltöö selle nimel on juba tehtud. Nimelt alates 1998.-st aastast, kui siis saarele anti natukene autonoomiat juurde, laienes ka see küsimuste ring, mis kuulub nüüd saare kohaliku omavalitsuse otsustada. Uus-Kaledoonia on siis alates 98.-st aastast olemas oma kohalik parlament, oma kohalik valitsus ja selle valitsuse otsustada on ka näiteks paljud maksudega seotud küsimused, lisaks osa keskkonnaga seotud küsimusi, tervishoiuküsimusi ja nii edasi. Samas muidugi tuleb arvestada seda, et selles Uus-Kaledoonia valitsuses on täna eranditult valged inimesed. Et see valitsus ei koosne mitega nahkadest, aga ilmselt iseseisvumise järel on võimalik ka neid kohalikke valgeid, kes on iseseisvuslastele lojaalselt, kes ei võitle aga iseseisvumise vastu. Ilmselt on võimalik neid valgeid ka tulevikus valitsusse kaasata ja, ja seetõttu võib-olla see täna saadav isemajandamise kool on tulevikus vägagi tähtis. Kuuskaledoonias nälga ei tohiks küll keegi jääda, sest meri on sööki täis. Jah, selles mõttes küll, et kanakade toidulaud on rikkalik eeskätt kõikvõimalike erinevate mereandide poolest, sest et see on piirkond, kus elab tohutu palju kõikvõimalikke erinevaid laiemas mõttes loomi, näiteks Uus-Kaledoonia rannavetes on leitud umbes 2700 erinevat liiki Moyuskeid tohutu number meie jaoks täiesti uskumatu, võiks öelda, et isegi natukene arusaamatu number. Ja muidugi Uus-Kaledoonia, ma arvan, et tulevikus võiks omada küllaltki suurt tähtsust ka turismimaana sest Uus-Kaledoonia rannikul asub ju maailma suuruselt teine korallrihv. Et suurim on siis teatavasti Austraalias, aga suuruselt teine asub just nimelt Uus-Kaledoonia rannikul ja Uus-Kaledoonia, see on maailma üks suurimaid laguunide süsteem. Ja, ja kogu see, sealne ökosüsteem on nii oluline. Et mõned aastad tagasi siis kohalike põliselanike survel otsustas Prantsusmaa taotleda kohaliku ökosüsteemi lülitamist Unesco maailmapärandi nimekirja. Ja siis eriala teadlased on siin viimaste aastate sümpooseumitel erinevatel kogunemistel korduvalt väitnud, et kogu see Uus-Kaledoonia ökosüsteem on vaikse ookeani kõige väärtuslikumate hulka kuuluv üldse. Samas Unesco ei ole maailmapärandi nimistusse seda ökosüsteemi siiski sisse lülitanud. Ja põhjuseks on see, et kohati on Uus-Kaledoonia loodus tohutult reostatud just nimelt nende erinevate kaevanduste tõttu. Aga ma arvan, et peale iseseisvumist, kui on võimalik rohkem tegeleda loodushoiuga, sest oled ju omaenda maa peremees, siis ma usun, et loodushoiuga on võimalik sootuks tõsisemalt tegeleda, sootuks rangemaid piiranguid kasutada. Ja arvestades seda imelist loodust, on sellel piirkonnal kindlasti tohutu turismipotentsiaal. Praegu külastab Uus-Kaledoonia 100000 turisti aastas. See on küllaltki suur arv, arvestades sealset rahvaarvu. Seda muidugi, et saareelanike hulka arvestades on see number suur, aga ma usun, et see potentsiaal on seal veel veel märkimisväärselt suurem. Ja nii olen mina küll veendumusele, et Uus-Kaledoonia all on võimalik tulevikus ka ise ära elada, sest jah, lisaks maavaradele see loodus ja kindlasti ei saa alahinnata ka seda, et kui need kohalikud põliselanikud saavad lõpuks kätte selle, mille eest nad on aastakümneid võidelnud siis sellest võiks nagu tõusta ka mingisugune selline energia, mida on võimalik selle piirkonna arendamiseks ära kasutada. Räägime meediast ka kas raadio- ja telesaated, ajalehed ja ajakirjad on kõik prantsusekeelsed. Uus-Kaledoonia ainus ametikeel on prantsuse keel ja meedia on täiel määral prantsuse keelne. Otsisin hiljuti teadlikult internetist kanaka keelseid kodulehekülgi. Ka selliseid asju ei olnud, aga ega siin midagi väga imestada ei ole. Uus-Kaledoonia elab üle 30 erineva hõimu, kes räägivad üle 30 erineva keele ja dialekti osadest. Nendest dialettidest on kõnelejaid alla 100. Suurematel natukene üle 5000. Ei ole väga mõeldav, et koloniaalvõimu all 5000 inimest suudaksid välja anda omakeelset ajalehte või et nad suudaksid panna internetti üles tõsiseltvõetava hulgal omakeelseid lehekülg. Et see, erinevalt hõimude erinevate keelte, erinevate dialektide paljusus Uus-Kaledoonia st on tegelikult see, mis natukene takistab kohalike keelte arengut, mis takistab kohalikukeelse meedia arengut. Ja Ma kardan, et ka iseseisvuse tekkimise järel on siin terve rida asju, mille läbimõtlemine, mille läbitöötamine ei ole just mitte väga lihtne. Võib-olla et eeskuju saab natukene võtta Uus-Kaledoonia lähimast iseseisvast naabrist, milleks on Vanuatu. Vanuatu on siis saareriik, mis koosnebki hästi paljudest hästi väikestest saartest ja kus elab rohkem kui 100 erinevat rahvaste hõimu ja seal räägitakse rohkem kui sadat erinevat keelt ja dialekti. Ja enamikel keeltel ja dialektidel on hästi väike kasutajate arv. Aga seal on siiski suudetud selliste ühiste keelte jaa, jaa erinevatele saartele hästi suure iseolemise õiguse andmisega need probleemid lahendada ja usun, et jah, et ka nakkab tulevikus peaksid just eeskuju võtma Vanuaatust. Seda enam, et Uus-Kaledoonia see situatsioon ei ole nii hull kui vanu vaatus, aga ilmselt tähendab see tulevikus ka seda, et nendest rohkem kui 30-st keeles dialektist jääb püsima võib-olla üks-kaks, võib-olla viis ülejäänud kõige väiksemaarvulise kõnelejad hulgaga on paratamatult määratud hääbumisele sest ei ole kindlasti mõeldav, et meediat hakatakse andma välja kõigis nendes rohkem kui 30. keeles. Dialektiks. Kuidas nad omavahel suhtlevad? Osadel dialektidel on vahed muidugi hästi väikesed ja, ja neil on võimalik nii-öelda siis sellist segakeelt kasutada ja ligikaudu tennisest aru saada. Aga mõistagi nende keelte dialekte vahel, kus erinevused on suuremad, kasutatakse prantsuse keelt, sest et see on keel, mida siiski valdavalt kõik põliselanikud oskavad. Ja tegelikult täna on siis isegi see loomulik, et isegi need kanakad, Iseseisvusliit, kukkumised kasutavad oma asjaajamises prantsuse keelt mitte mingit kohalikku keelt. Kas suuskaledooniaga nakade ja prantslaste vahel on ka kultuurierinevus? Valgete sinna jõudes oli ka nakade kultuur nii-öelda metslaste kultuur, tänasel päeval muidugi kanokad väga palju siiski valgetes selles mõttes ei erine, kuigi nad elavad võib-olla märjemates aladel, kuigi nad elavad viletsamatel tingimustes. Igapäevases elus. Kultuurilises mõttes ei saa väga eristada, näiteks kaevanduses töötavad prantslast ja kaevanduses töötavad kanaga millegi väga erilisega, seal nii-öelda silma torgata ja ei ole Uus-Kaledoonia oska võib-olla sellist traditsiooni nagu, nagu näiteks Havai saartel, kus on mõned sellised kohalikud rituaalid, mis on üle maailma tuntud või, või kus on mõned sellised kohalikud kombed, millest igal juhul 10 küünega kinni hoitakse. Pigem on see kohalik kultuur selline, kuidas öelda, meie mõistes selline tavapärane igapäevane, mis väga välja ei paista. Muidugi, dance on Kanaakadel natukene rohkem kui prantslastel. Aga see on võib-olla ka üks väheseid momente, mis kanokkadegul tuurist täna eriliselt välja tuleb. Loomulikult ei tegele kanakade ammugi mitte inimsöömisega, kanakad kannavad täna riideid ja, ja mitte ei saa öelda, et isegi Kananga riietus täna väga kohalike prantslaste omast erinev sest Uus-Kaledoonia asub piirkonnas, mis on aastaringselt väga soe. Ja nii või teisiti ei ole seal võimalik ennast väga riietega mata ja seetõttu võib-olla niimoodi silmapaistvaid kultuurierinevusi Me kanakade ja prantslaste vahel otseselt ei tajuks. Te kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord oli juttu Uus-Kaledoonia elavatest kanakadest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.