Tänases keskeprogrammis riigita rahvas tuleb juttu Indoneesias elavatest Atjedest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marie Ring. Arvata võib, et enne 2004. aasta detsembrikuus toimunud loodusõnnetust tsunamit ei teadnud eestimaalased Atyyjedest ja nende kodumaast atšessist eriti midagi. Jah, tõepoolest arvan mina samamoodi, sest sellest piirkonnast varasematel aastatel uudistes kuigi palju juttu ei ole olnud kuigi probleeme või siis põhjuseid, miks sellest piirkonnast rääkida, on tegelikult olnud juba palju aastaid ennegi. Aga Atšehhiaatjeed jõudsid jah, meie tähelepanusse suuremalt alles siis peale 20 kuuendat detsembrit 2004, kui tsunami nende kodumaad tohutult laastas ja öeldakse, et just nimelt Aatšehhis sai surma kõige rohkem inimesi tsunami tagajärjel uuematel andmetel siis vähemalt 137000 moodustades üle poole kõikidest tsunami tagajärjel maailmas hukkunud inimestest. Selles paigas maa väriseb üsna sageli. Atšehhi peetakse seisma loogiliselt üheks kõige aktiivsemaks piirkonnaks üldse. Maavärisemised on üsna tavalised, tsunamid on tegelikult ka tavalised, ainult sellise ulatusega, nagu ta 2004. aasta lõpus oli. Sellise ulatusega tsunamid on muidugi harvad, aga põhimõtteliselt kohalike elanike jaoks sellised looduskatastroofid mingi uudis ei ole. Esmapilgul tundub. Selle kandi loodus lausa paradiisi meenunud. Eks paradiisiaiaks on Atšehhi nimetatud ikka ja jälle, aga kahjuks jah, on see kõik ainult väliselt, nii tegelikkuses ega seal elada väga lihtne ei ole. Atšehh on üsna mägine, piirkond tasub siis Sumatra saare kõige loodepoolsemas osas ja elamiskõlbulik rannariba on tegelikult üsna kitsas, mõnel pool 15, mõnel pool 25 kilomeetrit, maksimum, mis 70 kilomeetrit sealt edasi tulevad, aga kõrgmäed ja Tšehhi kõrgeim mägi näiteks on ligikaudu kolme poole kilomeetri kõrgune. Noh, arvestades piirkonna väiksust ja seda, kui väiksed vahemaad mereni võib see kõrgus tunduda tõepoolest väga suur olevat. Ja lisaks on siis väga oluline see, et piirkonnas sajab üsna palju, seal on troopilisi vihmametsasid ja nagu sellistele piirkondadele kohane, saab seal kohati rohkem kui 4000 millimeetrit aastas. Aga mis on väga huvitav, et samas on selline hästi mitmekesise loodusega piirkond. Mägedes ja lauskmaal on loodus väga erinev ja isegi näiteks sademete hulk on väga erinev, et kui mõnel pool sajab 2000 millimeetrit ja teisel pool üle 4000 siis rohkem kui kahekordne vahe sellise maa kohta, mille pindala on ainult natukene suurem eestist. On ikka tegelikult üpris suur erinevus küll haritavat maad on vähe, haritavat maad on tõepoolest üsna vähe, et ühest küljest siis mäestikualad. Aga teisest küljest, ega see lauskmaagi seal igal pool haritav ei ole, sest seal on hästi palju väikseid, aga sügavaid soid, nii et see vähenegi lauskmaa-ala on suuresti soode päralt, seal on palju väikeseid jõgesid. Nii et haritavat maad on vähe ja arvestades, et seal elab siiski üle nelja ja poole miljoni inimese, noh see on üpris tihedasti asustatud piirkond ja igal maatükil tõsine, kulla väärtus, loodusvarasid on palju. Loodusvarasid on tõesti hästi palju, seal on väga rikkalikud maagaasi varud, seal leidub olulisel määral naftat, aga näiteks ka kulda, hõbedat, vaske, mitmesuguseid muid maavarasid. Väljaveoartiklite seas on mitmed maavarad, eeskätt siis nafta ja maagaas, aga lisaks sellele viiakse piirkonnast välja ka näiteks pipart, kookospähklit, puitu, kaudsuki, nii et küllaltki aktiivse majandusega piirkond ja eriti kui me võrdleme muu Indoneesia, aga siis võime me öelda, et vähemasti enne 2000 kolmandat aastat, mil Tšehhis algas täiemõõtmeline sõda, võis seda piirkonda pidada üheks kõige rikkamaks regiooniks Indoneesias üldse. Ja sellele rikkusele aitab suuresti kaasa ka hea asukoht. On ju tegemist piirkonnaga, millest vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel on Singapur, üsna lähedal asub Malaisia pealinn Kuala Lumpuri ja mis asub väga aktiivse meresõiduga piirkonnas, nii et see asukoht, maavarad, Need kokku mõjutasid siis piirkonda niimoodi, et tegemist oli ühe kõige rikkama Indoneesia piirkonnaga. Aga samas oli see nafta kurja juur, noh ta on jah, kahjuks paljudes maailma piirkondades mitte ainult õnne aluseks, aga sageli õnnetuse aluseks. Ja ega erandiks ei ole Singaatše Atšehhis on nafta mänginud küllaltki olulist rolli ja viimastel aastatel, kui Indoneesia keskvõimu ja Atjeede vaheline vastasseis on tublisti teravnenud viimastel aastatel, siis piirkonna suurim naftakompanii ekson Mobil on väga jõuliselt rahaliselt ja varustusega aidanud Indoneesia keskvõimuvõitluses Atjede vastu. Noh, siin ei ole midagi väga imestada, ekson mobili käes olevatest naftamaardlate, sest väga suur osa väga oluline osa asub just nimelt Aatšehhi territooriumil. Kes on siis vaid keed, on islamiusuline rahvas, kes siis elab Sumatra saare kõige loodepoolsemas osas, nad on selles piirkonnas elanud mitu 1000 aastat, nad räägivad keelt, mille lähedaseks ja meile üsna tuntud suguluskeeleks on Malai keel. Neil on palju erinevaid sugulusrahvaid. Muuhulgas ka sealsamas mäestikus elavad Kaiad ja sime ulusaarel elavad, sime, uluvad, räägivad samuti siis Atjedega lähedasi sugulaskeeli ja tegemist on siis rahvaga, mis on vanim Indoneesia islamiusuline rahvas. Just nimelt Atjede piirkonnast algas islamiusu levik Indoneesias, kuigi kogu Indoneesia sisuliselt on islamiusuline. Just Atjeed on see rahvas, keda peetakse kõige usklikumaks ja pole siis ka väga suur ime, et alates 2002.-st aastast ainsana Indoneesias kehtivas Just Aatšehhis suhteliselt ranged islamiseadused, mis muuhulgas piiravad alkoholi tarbimist, mis muu hulgas näevad, et naistele teatud riietumiskohustuse ja nii edasi. Atjedel kui rahval on üsna mitmeid jooni, mida võib-olla mäepiirkonna teistel rahvastel ei ole harjunud nägema ja esimene on väga oluline joon, on see, et naistel on keele seas väga oluline roll või naistele on väga austusväärne positsioon. Teame, et üldiselt islamiühiskondades naised on nagu natukene teisejärgulised siis Atjede jaoks on naised just vastupidi väga kõrgelt hoitud ja hinnatud, isegi pärandamine toimubatjede seas mitte ainult meesliini pidi. Aga naisliini pidi ja järgmine võib olla oluline moment, mida keele puhul rõhutatud on selline kokkukuuluvuse tunne. See rahvas tõepoolest on vähemasti oma viimaste sajandite jooksul väga tõsiselt kokku hoidnud. Ja võib-olla et see kokkuhoidmine on ka üks põhjuseid, miks nad on üldse tänase päevani suutnud vastu pidada ja, ja kolmas väga oluline moment on see, et tattiisid peetakse noh, nii-öelda, isegi hulljulgelt näiteks või või nende jaoks oma põhimõtete eest seismine on tavaline ja lihtne, nad on valmis oma põhimõtete eest seismisega ka nii-öelda surmale näkku vaatama. Ja see on võib-olla jälle selline tunnus, mis, mis natukene eristab neid naaberrahvastest ja dieesid võib-olla jah, et tänu sellele peetakse ka natukene sõjakamateks kui nende naaberrahvaid, aga samas rääkida Satjedest ja islamist. Ma ei näe siin mitte mingisugust momenti või seost äärmuslusega. Tegemist on lihtsalt väga sügavalt uskliku rahvaga. Milline on Atjede ajalugu, kellega on tulnud neil võidelda teede ajalugu? Viimastel sajanditel on paraku olnud üks suur ja suur võitlus iseseisvuse eest, pidev võitlus iseolemise eest. Noh, see võitlus on olnud korda edukam, kord vähem edukam. Aga kokkuvõttes võib öelda, et Tatjeed on selle võitluse all ikkagi väga rängalt võtanud. Kui islam hakkas Aatšehhis levima juba 13. sajandil, siis esimesed tõsised kokkupuuted valgetega tekkisid 16. sajandi lõpus. 1591. aastal külastasid piirkonda briti meremehed 1599. aastal hollandlased ja praktiliselt samal ajal hakkasid eurooplased ka püüdma nii-öelda piirkonnas kanda kinnitada. Püüdsid seda piirkonda saada oma mõju alla esialgu siiski edutult ja näiteks seitsmeteistkümnenda sajandi algul kuni 30.-te aastateni välja oli Aadži tegelikult kogu piirkonna kõige võimsam riik, elades läbi oma tõelist õitsengut ja samasse perioodi jääb ka näiteks suure Portugali laevastiku hävitamine Vintonis. See toimus siis 1614. aastal ja võiks öelda, et Portugali jaoks Portugali kui mereriigi jaoks on üks kibedaid mälestusi üldse laevastikuga seoses seitsmeteistkümnenda sajandi teisest poolest. Siiski hakkas a- Tšehhis kohalike ülikute mõjuvõim nii-öelda vähenema ja järk-järgult hakkas suurenema eurooplaste mõju. Aga päris valgete võimu alla ei olnud Atjees siiski sunnitud ennast painutama. Ja sellele aitas suuresti kaasa tõsiasi, et inglased ja hollandlased hakkasid piirkonnas võimutsemise pärast omavahel konkureerima, et seed valged mehed omavahel konkureerisid ja see konkureerimine tähendas tegelikult omavahelist sõdimist. See aitas sellele kaasa, et Atjeed suutsid säilitada mingilgi kujul iseolemise ja see piirkonnas konkureerimine jõudis siis sellisele tasemele, et 1824. aastal kirjutati alla lepingule, mis keelas A Tšehhis igasuguse vaenutegevuse aga vähem kui 50 aastat hiljem see leping tühistati ja vaenutegevus algas uue hooga ja eeskätt siis hollandlased alustasid piirkonna vallutamist ja sõda hollandlaste ja keele vahel kestis rohkem kui 25 aastat. Kusjuures tegemist oli üsna verise sõjaga. Sest selles sõjas, kus rohkem kui 100000 inimest, tolleaegseid rahvaarvu arvestades on see tohutu mitu number, kui me täna räägime piirkonnas rohkem kui neljast ja poolest miljonist inimesest siis tolleaegne elanikkond oli palju, palju väiksem kui üks miljon ja see 100000 inimest sõjas hukkunut tegelikult väga katastroofiline number piirkonna jaoks. Aga muuhulgas oli see sõda üpris raske ka hollandlastele Öeldakse, et 19. sajandi lõpu suurimad kaotused hollandlastele tuli vastu võtta just nimelt Aatšehhis Tatjedega võideldes, siis hukkus rohkem kui 10000 Madalmaade sõdurit. Ja ka see number on tollaseid olusid arvestades tegelikult väga-väga suur. Aga loomulikult lõpuks Holland võimsa riigina suutis vallutada mitte üksnes Aatšehhi. Aga Indoneesia saarestiku laiemalt ja nii sattusid siis Atied elama hollandlaste võimu alla. Nüüd see, et vormiliselt sõda lõppes, ei tähendanud siiski seda, et hajusalt vastupanu ei oleks jätkatud. Atjeed avaldasid hollandlastele sellist väiksemal viisil vastupanu pidevalt sisuliselt kuni hollandlaste koloniaalajastu lõpuni välja. Ja järgmine huvitav moment selles sõjategevuses on asjaolu, et teise maailmasõja ajal langes Indoneesia laiemalt jaapanlaste vallutuse ohvriks. Ja noh, samamoodi siis asusid ka a- Tšehhis oma vallutusi teoks tegema jaapanlased. Ja nüüd huvitav on asjaolu, et kohalik elanikkond, sealhulgas Atjeed, suhtusid jaapan lastesse märkimisväärselt paremini kui Holland lastesse ja mõnes mõttes isegi aitasid nagu natukene jaapanlastele kaasa natukene sarnane sellega, mis Eestis toimus 1941. aastal sest jaapanlastes nägid kohalikud nagu justkui väikest viisi vabastajaid ja tegelikult loodetiga seda, et Jaapan annab piirkonnale mingil kujul autonoomiat ta Jaapanit muidugi tegelikult Indoneesias autonoomia andmine absoluutselt ei huvitanud jaapanlaste jaoks Indoneesia oluline eeskätt kui väga rikas piirkond maavarade poolest teatavasti Jaapan ise on ju maavarade poolest hästi vaene ja Jaapani heaks oli Indoneesia nii-öelda isegi lausa eluliselt vajalik sealhulgas just nimelt see piirkond Aatše ja, ja selle tulemusena siis ka Atjeed suhteliselt kiiresti pettusid jaapanlastest. Aga see ei tähendanud siiski, et nad oleks hakanud hollandlase eelistama jaapanlastele ja raske on siin võib-olla kõiki neid erinevaid tegureid välja tuua, et miks see nii oli. Aga üks oluline nüanss on siin ka see, et jaapanlased siiski on asiaatlik rahvas ja võib-olla siiski mõtlemiselt ka lähedasem Indoneesias elavatele rahvastele kui valged inimesed Euroopast ja, ja teiseks, eks hollandlaste võim oli Indoneesias ka juba väga pikka aega kestnud ja eks selle aja jooksul oli ka väga palju kurja suudetud korda saata ja eks see mälu ja, ja kõik muu selline sinna juurde tähendaski seda, et, et jahetatjeed nagu suhtlusid Hollandastesse halvemini kui jaapanustesse. Nüüd, kui teise maailmasõja lõpus kuulutas Indoneesia ennast iseseisvaks, siis Hollandi esialgu seda iseseisvust ei tunnustanud ja tegelikult siis mitme aasta jooksul toimus relvastatud võitlus Indoneesia pinna, sealhulgas a- Tšehhis hollandlaste ja kohalike elanike vahel 49. aastal. Siis aga tunnustas Indoneesia iseseisvust ka Holland. Ja, ja tol ajal siis Indoneesia noh, oli iseseisev nii-öelda föderaalse riigina mis tähendas, et paljude piirkondadele, sealhulgas Aatšehhil oli teatav autonoomia, aga juba 1950. aastal föderaalne riigikorraldus kaotati ja Indoneesia muudeti unitaarriigiks. Atjede autonoomia kaotati ära ja loomulikult ta teede jaoks oli see ränk löök veelgi rängem löök tuli aga 1953. aastal kui ajalooline Aatšehhi ala mis oli vähe muutuvate piiridega säilinud mitme sajandi jooksul, kui see piirkond ühendati naaber provintsiga sumateeraud Taara provintsiga. See oli ati Ede jaoks veelgi rängem löök, sest see tähendas seda, et ka selline näiline iseolemine kadus ära ja adjeed ühendati siis ühte haldusalasse küll sugulusrahvaga, aga siiski hoopis teise rahvaga, kui nad ise on. Ja loomulikult sellised järjestikused sammud Atjeede iseolemise piiramiseks või Atjeedega noh, sellise näilise iseolemise piiramiseks need tekitasid Atjeedes tublisti pahameelt. Ja pole siis ime, et 1953. aastal algas A Tšehhis üldrahvalik ülestõus. Indoneesia keskvõim suutis muidugi selle ülestõusu suhteliselt kiirelt maha suruda kasutades üsna julmi võtteid. Aga sellest hoolimata oli selle ülestõusul ka väga oluline kasutegur. Ja see kasutegur oli see, et Indoneesia keskvõim nägi, et mõistlikum On Atjedele mingis mõttes järele anda ja nii siis taastatigi 1957. aastal Atšehhi provints tema ajaloolistes piirides ja kaks aastat hiljem anti Atšehhiv Rovintsile ka eristaatus, mis muuhulgas tähendas seda, et provintsis oli iseotsustamise õigust natukene rohkem kui ülejäänud Indoneesia provintsides. Tuleb siiski rõhutada sõna natuke, et see eristaatus oli siiski rohkem näiline kui tegelik, aga midagi oli sellega teedele siiski juurde antud ja sellega Atjede selline aktiivne vastupanu Indoneesia keskvõimule oli siiski noh, nagu maha vaigistatud ja, ja piirkonnas oli siis mingiaeg rahulikum elu. See kõik ei tähendanud siiski seda, et Atjeedel oleks iseolemise soov ära kadunud. Vastasseis tugevnes mingi aja pärast jälle ja väga olulist rolli mängis siin Su Hardo võimuletulek. Sest peale su Hardo võimuletulekut hakati kõikvõimalikesse väiksematesse rahvastesse Indoneesias suhtuma eriti halvustavalt. Ja, ja see rahvuslik rõhumine, just Jaava lastepoolne rahvuslik rõhumine teiste Indoneesia rahvaste suhtes muutus nagu märksa karmimaks, kusjuures tegelikult Indoneesia keskvõim püüdis ka neid samuseid Jaavalasi, kes on siis Indoneesia suurim rahvas, püüdis ka neid nii-öelda vaos hoida, kontrolli all, hoida see keskvõimu survejaht kasvasso Hardo võimuletulekuga märkimisväärselt ja pole siis ime, et ka Atjeede vastutegevus sellele kasvas. Ja, ja rääkides nendest aatomitest edasi, 1976. aastal oli ta jõudnud punkti, kus loodi nende vastupanu koordineerimiseks organisatsioon, mida me täna tunneme lühendi all kamm ja mis tuleneb siis sõnadest kerakin atše Merdeka ja tähendab siis tegelikult vabahhi liikumist ja selle organisatsiooni eesmärgiks oli kaugemas tulevikus jõuda välja Aatšehhi reaalse iseseisvuseni kusjuures deklaratiivseid samme tehti selle organisatsiooni poolt juba samal, 1966. aastal. Näiteks neljandal detsembril samal aastal deklareeris Atšehhi rahvusliku liikumise tegelane Hasan Tiro, kes muuhulgas on lõpetanud mitu kõrgkooli, õppinud nii Indoneesias, USA-s, kõrgkoolis, Temazis deklareeris Atšehhi iseseisvust. See deklaratsioon jäi tõepoolest üksnes deklaratsiooniks ja reaalselt midagi positiivset asja esile kaasa ei toonud. Vastupidi, peale seda Indoneesia keskvõimu vaenutegevus Atjede vastu üksnes hoogustus. Ja loomulikult Indoneesia keskvõim suhtus sellesse deklaratsiooni hästi-hästi negatiivselt. Aga ise loevad just nimelt seda neljandat detsembrit siis justkui nagu oma riigi sünnipäevaks ja seda riiki, mida siis tegelikkuses sõltumatuna ei eksisteeri, on tegelikult üks maailma riik ka omamoodi tunnustanud. Nimelt vaikses ookeanis asuv väike saareriik Vanuatu lasi oma pealinna sport Viilas 2003. aasta seitsmeteistkümnendal augustil avada Atšehhil saatkonna, samas muidugi Vanuatu jaoks tähendas see samm seda, et selle riigi suhted Indoneesia ega halvenesid väga märkimisväärselt väga järsult. 1900 kaheksakümnendatel aastatel muutus olukord Machis tegelikult järjest teravamaks ja jõuti siis ka nii kaugele, et aastatel 1989 kuni 1998 viidi piirkonnas läbi totaalne sõjaväe operatsioon, mille nimetuseks oli punane võrk. Selle operatsiooni kohta võib küll julgesti öelda, et tegemist oli sõna otseses mõttes genotsiidiga, sest et olid tohutul hulgal arreteerimisi, oli hulgaliselt mahalaskmisi, kusjuures väga väikeste meie mõistes absurdselt väikeste tegude eest. Näiteks väga lihtne oli saada surma lehvitades Atjede rahvuslipu. Nii et jah, rahvuslipp võiks kaasa tuua selliseid ränki tagajärgi. Nüüd surmasaanute hulk kokku selle sõjalise operatsiooni ajal ei ole siiski väga suurt räägitakse kusagil 10-st 1000-st tapetust. Samas noh, minu arvates sellistes konfliktides peaks ka 100 tapetu suhtes olema hästi kriitilised, aga see operatsioon, punane võrk lõppes siis tänu sellele, et 1998. aasta mais oli sunnitud Indoneesia verine diktaator Su Hardo tagasi astuma. Selleks ajaks olid olnud võimul 31 aastat ja julgen nimetada su Hartod küll 20. sajandi teise poole üheks kõige verisemaks diktaatoriks üldse. Sest ega neid tapmisi ei viidud läbi sugugi mitte ainult rahvuslikul pinnal. Su Harto ajal hävitati tohutul hulgal vasakpoolseid, tema võimu esimestel aastatel on räägitud poolest miljonist kuni miljonist tapetud inimesest, keda peeti Juske vasakpoolseks. Vangi teda ei pandud, vaid pandi koduaresti. Aga koduarestipanemise põhjuseks ei olnud mitte asjaolu, et tema võimu ajal oli tohutu palju inimesi tapetud võiks selle põhjuseks olid majanduskuriteod, sest et su Hartoli oma võimu ajal riigivara nii-öelda oma tasku pannud ja, ja tehes seda ühest küljest nii-öelda otsese varastamisega, aga teisest küljest kavalate kaudsete võtetega. No laiemalt on teada lausa naljakas fakt, et su Harto võimu lõpuaastatel olid Indoneesia koolilapsed sunnitud kandma teatud kindlat tüüpi jalanõusid. Aga neid jalanõusid oli võimalik osta ainult Su harta kontrolli all olevatest poodidest ja loomulikult erihinna eest, mis tähendas seda, et absurdselt kõrge hinna eest ja raha läks Joharto perekonna taskusse. Aga jah, nende veriste kuritegude eest kahjuks teda ei arreteeritud. Peale su Harto võimu lõppu, Atjeed loomulikult lootsid, et olukord Indoneesias oluliselt muutub, et Indoneesia muutub demokraatlikumaks riigiks. Eks seda lootsid Indoneesia elanikud laiemalt, aga esialgu suurt midagi positiivset ei toimunud. Ja põhjuseks on võib-olla ka asjaolu, et esialgu Indoneesia võimuaparaat jäi suuresti Su Harto aegsete kõrgete riigiametnike kontrolli alla. Ja, ja seetõttu jah, tõesti vahetult peale su Hardo võimuperioodi lõpu Atjede jaoks muutus positiivsemaks ainult asjaolu, et lõpetati eriline sõjaväe operatsioon ja rahvuslipu heiskamise eest enam maha ei lastud. Aga üldised repressioonid Tšehhis siiski kuhugi ei kadunud. Sellest hoolimata ateljeed uskusid, et Indoneesias on alanud demokratiseerimise protsess ja nägid mingit võimalust ka oma probleemile suuremat tähelepanu võita. Ja nii siis korraldati kaheksandal novembril 1999. aastal Aatšehhis massimiiting, kus nõuti iseseisvusreferendumit. Ja tõepoolest oli tegemist väga suure üritusega sest on räägitud, et sellest massimeeleavaldusest võttis osa ligikaudu kaks miljonit inimest mis tähendab seda, et tolleaegset rahvaarvu arvestades praktiliselt pool paatšehhi elanikest tohutult suur number. Eriti kui me arvestame, et tegelikult Tatjeesid on piirkonnas ainult 80 protsenti rahvastikust. Selle referendumi tulemusel Indoneesia tollane president vahiid lubaski giedele referendumit, aga siiski mitte sellist referendumit, nagu otjaid oleks tahtnud. Vahid pakkus välja, et referendumil hääletatakse kahe arenguvõimaluse vahel. Kas senine staatus või senisest suurema autonoomia iseseisvust loomulikult välja ei pakutud. Sest eks Indoneesia president sai lihtsalt aru, et kui Indoneesiast lahkuv üks provints siis ei kaota Indoneesia sellega mitte üksnes kõige rikkamat provintsi. Aga siis võib see tähendada Indoneesia kui koloniaalriigi lõppu. Sest Indoneesias neid rahvaid, kes tahaksid olla omaette, on tohutul hulgal ja neid teravaid probleemseid protsess toimub väga paljudes Indoneesia piirkondadest. Nüüd seda tüüpi iseseisvusreferendum loomulikult pateesid ei rahuldanud ja Atjeede vastupanu Indoneesia keskvõimule muutus tegelikult veelgi tugevamaks, sest et nägid, et on nii-öelda hetk, kui Indoneesias võib-olla on natukene segasemad perioodid peale su Harto võimu lõppu ja et võib-olla sel hetkel on võimalik midagi ka endale nii-öelda välja nõuda, aga tegelikkus läks siis vastupidi. Ja järgnevatel aastatel muutus Atiere olukord a- Tšehhis märkimisväärselt keerulisemaks. Juulis 2001 vahetus Indoneesias taas president. Riigipeaks sai Su Harto eelse presidendi Carno tütar Su Carno putri. Ja sellega seoses muutus Atjeede olukord just märkimisväärselt raskemaks sest donais president oli tunduvalt jäigema liini pooldaja tunduvalt raudsema rusikaga, kui olid olnud eelnevad presidendid ja tema peamiseks ülesandeks oli just nimelt Indoneesia. Kui riigi säilitamine ehk siis Indoneesia terviklikkuse säilitamine ja seetõttu siis mais 2003 alustati Atšehhis sisuliselt täiemõõtmelist sõda, Indoneesia keskvõim, viis piirkonda suurel hulgal mitmesuguste jõustruktuuride esindajaid ja kokku siis mingil hetkel oli Indoneesia keskvõimul Tšehhis vähemalt 55000 sõdurit. Samal ajal vastaspoolel keedel oli relvastatud umbes 2000 inimest. Ja kokku oli siis sellel eelpool nimetatud organisatsioonil kamm umbes 5000 võitlejat. Kamm oma vastu vanus ei rõhunud otsesele relvavõitlusele, pigem püüti siiski rakendada sellist nii-öelda sissitaktikat, ootamatud rünnakud väikeste gruppidega ja noh, ega sellistes jõuvahekordades mingisugune teistsugune taktika ei oleks ilmselt ka kõne alla tulnud. Aga tegelikkuses see mais 2003 alanud sõda tähendas seda, et ega sellel kammil ei lastud praktiliselt oma vastupanu eriti üldse osutada, sest üsna kiiresti aktiivsemad kammi liikmed hävitati. Teiseks selline üldine repressioonide laine a- Tšehhis oli siiski üsna tuntav ja väga oluline on ka see, et tšehhi piirid täielikult suleti, kusjuures piirid ei suletud mitte ainult selleks, et sealt ei oleks võimalik relvi üle vedada. Aga piirid suleti näiteks ka välismaalaste jaoks. Välismaalase lastud Aatšehhi. Öeldi küll, et ei lasta need sinna selleks, et vältida välismaalaste sattumist ohtu, aga tegelikkuses paljud vaatlejad siiski pidasid olulisemaks põhjuseks asjaolu, et välismaalased ei näeks olukorra tegelikkust, ei näeks selle olukorra tõsidust ja ei saaks maailmale teada anda nendest uurimustest, mida Indoneesia keskvõim Aatšehhis läbi viib. No hiljem on välja tulnud, et need julmust tõepoolest üsna suured, et mõningates piirkondades, mis aktiivsemalt kammi toetasid tehti külad, maatasahooned põletati ära ja inimesed, kes hakkasid vastu, lasti koha peal maha, väga paljud arreteeriti, noh, nagu tavaline naised vägistati ja, ja selliseid piirkondi just maapiirkondades, mitte linnades, noh, selliseid külasid oli tegelikult terve hulk ja mõistagi Indoneesia keskvõim ju ei olnud sugugi huvitatud sellest, et nad julmused maailmale kuidagi avalikuks saaks. Aga siinkohal on minu arvates oluline rääkida ka nendest muudest nüanssidest selle sõjategevuse juures. Ja need muud nüansid on seotud sellega, et Indoneesia keskvõim püüdis maailmale jätta muljet, et olukord mitte ainult et ei ole kontrolli all, aga olukord on sootuks teistsugune, kui Atjede rahvusliku liikumise esindajad väidavad ja selle jaoks organiseeris Indoneesia keskvõim korduvalt suuri meeleavaldusi, mis siis olid suunatud keskvõimu toetuseks ja kuhu inimesi väevõimuga kohalaadik. Lisaks oli täiesti tavaline, et inimestelt nõuti kõikvõimalike transparentidega andmist, mis toetasid keskvõim ja mitte ainult keskvõimu, mis toetasid näiteks ka sõjaseisukorra kehtestamist piirkonnas. Asi läks nii absurdseks, et isegi t-särke trükiti keskvõimu poolt, selliseid, mis siis toetasid keskvõimu ja neid T-särke pidi siis inimesed sunniviisiliselt kandma. Ja seda informatsiooni on siis maailmale hiljem niimoodi laiemalt teatanud mitmed inimõiguste organisatsioonid ja näiteks enam kui 100-lt 1000-lt riigiteenistujad, sealhulgas kõikidelt õpetajatelt nõuti lojaalsusannet keskvõimule mis tähendab seda, et nad pidid siis tõotama, et nad on ustavad keskvõimule ja nad mitte mingil kujul ei toeta ega abista organisatsiooniga. Kuidas siis jõuti? Rahuläbirääkimisteni rahuläbirääkimiste toimumise jaoks oli minu arvates hästi olulisel kohal toosama looduskatastroof 2004. aasta detsembris, sest peale selle katastroofi toimumist oli olukord piirkonnas enam kui hull. Mõned Atjeede esindajad on ju rääkinud ka sellest, et tegelikult ei ole siiski päris täpselt teada, kui palju Atjeesid tappis tsunami ja kui palju keesid võis tappa Indoneesia keskvõim peale tsunamit. Sest peale tsunamit oli väga lihtne rannaäärsetes külades ajada hukkunu tsunami kaela ja, ja keegi ei tea, kas Indoneesia keskvõim viis sellised roimad läbi ja kui viis, siis millises ulatuses. Aga on avaldatud küll kartust, et ilmselt Indoneesia keskvõim seda ära kasutas. Ja kui me arvestame, et piirkonnas toimus täiemõõtmeline sõda ja, ja juurde tuli selline looduskatastroof siis tõepoolest elu a- Tšehhis 2004. aasta lõpus ja 2005. aasta alguses oli minu arvates praktiliselt väljakannatamatu. Ja tsunami tagajärjel tõusis loomulikult tohutulka põgenike hulk ja, ja kuna väga palju infrastruktuuri sai hävitatud siis öeldakse, et vaeste inimeste hulk A Tšehhis kasvas peale tsunamit enam kui miljoni inimese võrra. Ja nüüd peale seda tsunamit muidugi rahvusvahelised organisatsioonid ju hakkasid tsunami all kannatanud piirkondi aitama. Indoneesia käitus aga rohkem kui kummaliselt. Indoneesia ei lasknud esialgu rahvusvaheliste organisatsioonide töötajaid mitte kõikidele aladele, mis oleks abi vajanud, vaid lubas neil tegutseda ainult suuremates linnades. Ja nüüd, kui siis need rahvusvaheliste organisatsioonide töötajad said aru, kui hull see olukord Indoneesias on siis muidugi rahvusvaheline surve Indoneesias kasvas tohutult ja surve kasvas eeskätt esialgu selles mõttes et taheti, et Indoneesia avaks koguachi piirkonna rahvusvahelist organisatsioonidele, et need saaksid igale poole abi nii-öelda viia. Aga tasapisi koos selle abi-ga seotud survega kasvas ka poliitiline surve. Ja poliitiline surve oli suunatud siis sellele, et Indoneesia keskvõim nõustuks otsima poliitilisi lahendusi Atšehhi juba väga pikka aega kestnud probleemile. Siinkohal on aga väga oluline ka vastaspoole käitumine 2005. aasta jaanuaris, siis tegid kammijuhid sellise ettepaneku, et Atjeed lõpetavad relvastatud vastupanu, kui Indoneesia keskvõim lõpetab Atjede represseerimise ja viib piirkonnast ära sõjaväe. Ja eks see rahvusvaheline surve ja teisest küljest statiede ettepanek viisidki nii kaugele, et mingi aja pärast algasid keede ja Indoneesia keskvõimu vahel rahuläbirääkimised kusjuures nende rahuläbirääkimiste eestvedajaks oli siis endine Soome vabariigi president Martti Ahtisaari. Kas kammi juhide asuvad väljaspool kodumaad kammijuhtidega? Tol ajal oli olukord selles mõttes keeruline, et osa juhte tõepoolest asusid väljaspool kodumaad ja eeskätt elasid nad Rootsis, aga osa kammijuhtidest elas ka Indoneesias ja oma kodu mala Tšehhis ja nüüd nende rahuläbirääkimistega oligi see probleem, et need rahuläbirääkimised toimusid suuresti Soomes ja Indoneesia keskvõim ei lubanud sinna kammi, neid juhte, kes elasid Indoneesias ja, ja see see probleem mingil hetkel isegi oleks äärepealt nüüd rahuläbirääkimised ummikusse ajanud. Aga lõpuks siiski jõudsid rahuläbirääkimised tulemuseni ja tulemuseni jõuti eeskätt seetõttu, et mõlemad osapooled, nii Indoneesia keskvõim kui Atjeed tegid väga suuri järeleandmisi võrreldes sellega, millistel seisukohtadel olid nad rahuläbirääkimiste alguses ja siinkohal öeldakse, et väga suur teene, väga suur isiklik teene selles osas, et need rahuläbirääkimised üldse tulemuseni jõudsid olid tollel samal Martti Ahtisaari, kes võib olla näiliselt selline üsna leebe rajamisega, aga kes tegelikult oskab väga targasti, väga kavalalt ja, ja küllaltki jõuliselt selliseid probleemseid olukordi lahendada, avaldades siis positiivses mõttes siis erinevatele osapooltele survet selleks et mingisuguse ühise tulemuseni jõutakse. Ahtisaari puhul oli väga oluline ka see, et need Rootsis elavad kammijuhid suhtusid suure lugupidamisega Ahti Saarisse. Kui nüüd Cami liidrid oleksid suhtunud kuidagi ebalevalt siis ilmselt ei oleks läbirääkimistest midagi välja tulnud. Sellepärast et selge see, et Atjeed said aru, et Indoneesia kui ametlikult tunnustatud riik tema poolele on rahuläbirääkimiste eestvedajal, nagu igas mõttes natukene kergem asuda. Ahti Saarisse suhtuti kui neutraalses esikusse. Tuleb muidugi mainida ka seda, et, et omal ajal siis Ahtisaari võimuloleku ajal andis ta ühele Indoneesia kõrgele ametnikule Soome vabariigi kõrge aumärgi ja andis ta seda siis selle eest, et Indoneesia laskis oma territooriumil Soome puidutööstuskontsernide tegutseda, aktiivselt tegutseda Agase selge diktatuuri esindajale, sellise aumärgi andmine soomes muidugi tekitas tohutu poleemika ja õige mitu kultuuriinimest siis tagastasid neile antud aumärgid, mis Ahtisaari oli neile andnud ja, ja, ja Soomest sellest probleemist oli ajakirjanduses tõesti mitme nädala jooksul üsna pikalt ja kuumalt juttu, aga noh, võib öelda, et selle Atšehhi probleemi vähemasti osalise lahendamisega on Ahtisaari oma oma kunagise sammu küll mitmekordselt heastanud. Ja nii jah, siis nende rahuläbirääkimisteni jõuti ja, ja 15. augustil 2005. aastal kirjutati siis Allaga rahuläbirääkimiste lõpp-protokoll. Ja see nägi siis ette seda, et ühest küljest Indoneesia kesk või lõpetav vaenutegevuse Atjede vastu Peep piirkonnast ära oma üleliigse sõjaväe lubab Rothi provintsis olevatel inimestel asutada regionaalsed parteisid. Indoneesia oli siiani riikus, piirkondlikke parteisid eksisteerida ei tohtinud. Aga siis A tšehhile anti võimalus luua regionaalsed parteisid ja lisaks anti siis ka natukene veel kohalikes asjades otsustamisõigust kohalike võimuorganite kätte. Vastukaaluks pidid siis aga Atjeed lõpetama võitluse Indoneesia keskvõimu vastu ja pidid ka loobuma iseseisvuse taotlemisest. Nüüd selle viimase punktiga seoses ei ole siiski kõik päris ühemõtteliselt selge. No Indoneesia seisukoht on, et aa Tšehhi iseseisvuse küsimus on igavesest ajast igavesti maha võetud. Teede seisukoht siin on kohati aga natukene teistsugune ja räägitakse siis sellest, et patiid eesmärk on, et tõepoolest muutuks igas mõttes demokraatlikuks provintsiks, et kogu sealne selline võimustruktuur oleks tõepoolest igas mõttes demokraatlik. Aga demokraatlikule ühiskonnale on loomulikult omane arvamuste paljusus erinevate arvamustega inimesi ei kiusata nende arvamuse pärast taga ja selle arvamuse sees. Loomulikult võib eksisteerida ka mõte ikkagi tulevikus patjedele või A tshehhi provintsi iseseisvus välja nii-öelda kaubelda ja siin mõnes mõttes siis tuuakse näiteks Kanadat, KUS koeb EKi provints on ju korduvalt mõelnud Kanadast lahku lüüa. See ei tähenda aga seda, et Quebeci prantslastest rahvuslasi hävitatakse või neid kuidagi taga kiusatakse. Ja ideede mõte on sama, et kõigepealt ehitame oma maa igas mõttes ülesse. Loome demokraatlikud juhtimisstruktuurid, loome nii-öelda kodanikuühiskonna, tugevdame neid äsja loodud regionaalseid parteisid ja võib-olla kunagi, kui ka Indoneesia tervikuna on edasi arenenud, jõuame ikkagi selleni, et saame välja kuulutada iseseisva riigi. Nüüd, kas ACE tegelikult iseseisvuseni jõuab, on väga raske prognoosida. Ma kaldun arvama, et lähema mõnekümne aasta jooksul seda siiski ei juhtu. Ja põhjused on siin mitu. Kindlasti üheks oluliseks põhjuseks on asjaolu, et maailm täna ei ole rahvaste enesemääramise suhtes mitte kuigi positiivselt meelestatud, pigem proovitakse selliseid konflikte lahendada suurema autonoomia. Aga ja eksmaailmal on seoses Indoneesia aga ka põhjust küllaga karta sest üsna selge on see, et kui peaks reaalselt iseseisvuma, siis paljud teised piirkonnad Indoneesias saavad iseseisvusvõitluses kõvasti hoogu juurde ja see kindlasti vähendab piirkonna üldist stabiilsust. Stabiilsus on aga paraku tänases maailmas üks üks kõige olulisemaid asju, mille poole vähemasti suurriigid püüdlevad. Nii et jah, ma kahjuks selle Aatšehhi iseseisvuse suhtes olen üsna skeptiliselt meelestatud. Kuigi ma olen täiesti kindel, et see riik saaks endaga hästi hakkama, sest neil on tõepoolest rikkalikud maavarad. Nad asuvad väga aktiivse kaubandusega piirkonnas ja kui neil on olemas ka juba olulised sidemed Euroopas, mis neile ka kindlasti on, sest tõepoolest paljud Akeede haritlased elavad Euroopas eeskätt Skandinaavias siis minu arvates on õitsva iseseisva riigi loomiseks juba olemas parki palju ja tõsiseid aluseid. Tegusite keskeprogrammi riigita rahvas seekord oli juttu Indoneesias elavatest Atjedest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.