Tänases saates on minu kaaslaseks Toomas Lunge ja ilmselt on sinuga neid intervjuusid päris palju tehtud ja tahetud teada sinu koduse olukorra ja ja naise elukutse ja sääraste muude asjade vastu, millal oli viimati? Mida ei ole üldse eriti palju neid tehtud ja millegipärast on? Reeglina see on võib-olla minu enda viga ka olema põhimõtteliselt alati sattunud rääkima mingisugust ühest osast ja see on noh, see on siis tavaliselt seotud küsimused bändi kohta, kuidas seal läheb ja nii edasi ja nii edasi see nagu noh, neid intervjuusid on olnud palju, mingil ajal, aga mitte mitte nüüd viimasel ajal päris kindlasti mitte ja viimasel ajal olen ma ise saad saatuse tahtel märksa sagedamini küsima sattunud, kui ma seda ise oleks tahtnud. Kuidas see küsimise töö sulle endale istub? Kui on, ma pean ütlema, et mina näiteks Isegi naljakas tunduda, aga mina selles osas olen täiesti veendunud, et seda haridust on vaja, mida antakse ülikoolides ja õpetatakse. On loomulikult, on teatud sorti inimesi, kes praktika käigus õpivad märksa rohkem, võib-olla kui teised isegi koolides. Aga mina ennast selleks ei pea. Näiteks kui ma peaksin mingi täiesti võõraste inimeste intervjueerimise, ma olen sisemiselt kohutavalt närvis, rohkem närvis kui mingi muu tegevuse juures. Sest et ma tunnen, et on teatud sellised oskused, mida siiski ajakirjanikuna tema näeb. Iga inimene ei saa näiteks otse-eetris võtet hakata küsitlema, kedagi teist ta ei hoia, lihtsalt seda olukorda koos oled sa tõsiselt libastanud ise olles küsija rollis? Mul on siiski niivõrd vähe, küsin, ma tahtsin öelda seda, et ma olen küsitlenud siiski enamasti ainult oma häid sõpru. Noh, inimesed, keda ma üsna hästi tunnen mis on nagu raske mööda minna, selles mõttes, et siis ei ole ka selles mõttes konkreetselt intervjuu kunagi olnud, vaid see on andnud vestlus. Nii, nii nagu me vestleme nii või teisiti kogu aeg. Aga nüüd ütleme niisugust ette valmistatud sellist intervjuusaadet. Peaksin täiesti võhivõõra inimese nii-öelda kuidagi oma kuulajateni fenoskama teda mingisugusestki ülest, mida keegi teine ei tea või, või vastupidi, mees ta ise tahaks rääkida. Oskaksin seda teha, ma ei ole väga kindel, on, et ma jääksin pigem jänni, sest ma ma ei oska kuidagimoodi puurida, eritama, kalduvust suhtuda inimestesse esmapilgul kohutavalt hästi. See oli kena sissejuhatusse. Räägi palun oma lapsepõlvest, et kas sa mäletad mingit hetke? Lausa väga varasest lapsepõlvest, kui sa olid kolmene neljane, millised on sinu esimesed mälestused sinust endast? Elasime siinsamas, ma tean selle Vanemuise teatri kõrval siin vanasti seal, kus on see Ülikooli raamatukogu praegu nagu sa mäletad, seal oli vanasti see kajate jaam asemel seal segajaama kõrval, nendes püstak Maarjas, mis seal siiamaani seisavad. Nii et minu varasem lapsepõlv on selles mõttes sõna otseses mõttes seotud toomemäega puusale oli ka seal. Ja ilmselt läks alles. Kolisime pärast sinna. Rokas on vaja kanti. Et siis ma sain vist esimest korda olles ise, ma ei tea, kas üheksa või 10 aastane, sain teada, et Tartus on meil liinibussid olemas, et sõidetakse mingite bussidega kuskile. Kogu maailm on ju tegelikult siin ainult selles kesklinnas mis sorti laps oli täitsa selline, vaikne, tasane sõnakuulelik. Vot raske ennast nii-öelda tagantjärgi eriti kõrvalt hinnata, ma arvan näiteks. Kuna noh, mul oli kaks aastat vanem vend ütles, et suurem, targem, parem noh, nii nagu ikka surevad, nad kipuvad olema. Olete olnud ka kohutavalt sihuke vana venna suuvooder Siis ilmselt naasis, suutis ka piisavalt minu eest kuidagi seista. Nad on siiamaani teada see, et ma sattusin lasteaeda aasta aega varem kuna vanematele olid sellised ametikohad, et nad ei saanud kumbki kodus istuda. Ja vanem vend juba käis, siis viidi mind sinnasamma Bordenko tänavalasteaeda ja kuna vend seal juba käis, siis võeti nagu mind sinna, sest need tädid olid siis nii vastutulelikud sisu, enne aastat ei saanud kuidagi võtta lasteaeda. Nii et ma sattusin kuidagi pidevalt olema rühmas, kus kõik olid minust natuke vanemad ka kuidagi selline noh, mingisugune noh, Prota, see oli mul kogu aeg olemas. Ma tunnen kaasa sinu vennale, kes pidi siin kogu aeg riidesse panema ja ja kõik sinu pahandused enda kaela võtma. Ja ma kujutan seda tagantjärgi üsna ilmekalt ette, kuidas loetakse sõnu peale, et noh, et vaatad, on väiksem. Ma näen praegu tütre poisina sedasama prisma. Vägisi sa surud plikale peale sellist lolli Milana ta ei taha tegelikult ei võtt, tähendab kas midagi nende suhete varjudest on siiamaani sinu ja sinu venna vahele jäänud? Ma arvan, et ei ole või, tähendab kas võib olla, et me oleme loomult niivõrd erinevad tüübid? See kuidagi oli üsna sundimatult, nii et ma ei ole isegi kunagi kakelnud, aga midagi meil on suurepäraselt läbi saanud, terve aeg. Aga too sedasama aeg, et kõik läks kuidagi loomulikult sama rada pidi, et asi sai ju lasteaiad läbi ja siis pidi kooli minema koolis jälle klassis kõige noorem, selles mõttes mõtlesin kuueselt siis kooli ka. Ja siis oli noh, ma nagu praktiliselt oleme terve oma lapsepõlve veetnud, pole korralikult õieti kakelnud, üldse kakelnud vein, mingeid mälestusi sellest ei ole. Ja ma arvan, et ma olin ise tegelikult üsna riiakas, aga siis kui midagi mingi seis tekkis, siis ma olin kõige väiksem, kuidas mind siis. Ma kaldun parasjagu susi ja võisin olla. Ilmselt sulle meeldis väiksena olla kase väiksem, see kõige mõnusam, väiksem marjakene perekonnas, keda sülle võeti, hellitati ja vannilinnadesse mehi. Kellele ei meeldiks, tead sa, mõnda last, oled sa näinud mõnda last, kellele sa väga ei meeldiks, on ikka, on üks kindel tüüp lapsi, kes tahavad olla suured, kellele meeldib olla täiskasvanu, kes käituvad kogu aeg vanemana, kui nad tegelikult on teine tüüp lapsi, kes käituvad täpselt vastupidi. Ma arvan, et sul on õigus tegelikult sest et noh, seda oskab, kuidas nüüd öelda? Noh, reeglina ikkagi väike inimene on tõepoolest juba päris maast madalast täiesti ise isemoodi. Igaüks neist on küll hämmastav. Kunagi, kui sellega pole kokku puutunud, ei usuks, et imik võib-olla päristusest kõige õrnas imikueas tegelikult täiesti oma iseloomuga jääbki selliseks. On oma laste pealt seda näha. Nii palju kui ma olen rääkinud sinu tuttavatega, sinu sõpradega, kes on sind tundnud varasemast lapse east ja öelnud, et mingil väga erilisel moel muutusid sa üsna kiiresti oma klassi lemmikuks õpetajate lemmikuks. Sa oled olnud selline lemmik läbi elu. Kas oskad öelda, milliste võtetega sa oled, selle saavutas, tänud, mis on selle põhjuseks? Tähendab rumaluses süüdistada küll, sest et kogu selline töö selles laadis on käinud üsna alateadlikult, ma ei ole küll tahtlikult jah kunagi mingisuguseid konstruktsioone üles ehitanud. Mul on muidugi ausalt öeldes tegelikult on noh, kõike võib-olla niimoodi vaadata iga kandi pealt, ma arvan, et mul on kohutavalt vedanud terves aeg. Mul vedas sellesama seltskonnaga, kus ma kelle, kelle hulgas ma üles kasvasin vedas kooliga. Ma kaldun arvama, et ma olen õnnelik inimene. Nii et sa eitad igasugust demagoogiat selles vallas Vähemalt ei ole mul küll ühtegi konkreetset vastust sellele. Otseselt ei eita kindlasti. Kas seal oli probleeme sellega, mida teha, mida teha peale seda, kui see põhikool on läbi, nii 500, praegu nimetatakse põhikooliks. Keskkooli ära lõpetasin, Ojaa, see on suur. Seega ega, ega mina ausalt öeldes ei teadnudki ja ei teadnud päris lõpuni välja, et mida, mida siis võiks, sest et. Noh, üks, mis oli kõige käegakatsutavam, see oli asi, millega ma tol ajal olin, olin, olin natukene lihtsalt juba tegelenud. Seal mingisugune pilli mängimine, aga ütlema, et mul sellelaadset haridust ju ei olnud, tegelikult pelgasin seda päris kõvasti selles mõttes, et minna õppima asja, mida ma varem polnud õppinud noh, see või noh, ta isegi mitte ei peljanud niivõrd-kuivõrd, see oli kogu kogu see maailm oli niivõrd võõras ja uus, et et hiljem, kui ma sinna saata tudengi Siis tegelikult ma ei osanud selles maailmas kuidagimoodi käituda, olla seal eluga, selles mõttes keerulisem aeg üldse pärast kooli lõpetamist sattusin sest see oli kõik nii teistmoodi, nemad olid, ülejäänud kaaslased olid ju kõik käinud juba lapsena lapse või seal laste muusikakoolis ja ja hakanud oma solfedžo pähe tampima ja ja edasi õppinud suuremates muusikakoolides ja nii edasi, noh tähendab kuidagi olid selles süsteemis sees kõrvalt sinna süsteemi sissetulek, siis tundub see asi kõik kaunist sihuke naljakas reeglid ei lähe nagu pärale. Kogu see muusika, nende sätestamisel, reeglid, tuuakse, sinna jäid, mind visati välja teise aasta talvise dressiga. Kas sa jõudnud edasi? Ja ma jõudnud vedas solfi eksamit tehtud kohe mitte kuidagi seal. Naljakas komme kaamerat? Et kui ükskord eksamil läbi kukkusid ülikoolis ja hiljem kõik teistmoodi. Aga sini Kontsert oli ju naljakas, et kui ükskord kukkusid eksamil läbi, siis moodustati kohe komisjon ja komisjoni eksamid sai teha ainult teatud päeval. Kui siis juhtusid sina haigestumised on mingi selline? Me ei saanud. Siis oli teine võimalus juba läinud, et tase oli üsna karm, kui kolm võimalust olid nii-öelda selja taga, siis oli omos. Mis erialal sa olidki seal muusikapedagoogika? Mis sind sinna üldse ajas, no sul ei olnud seda vastavat ettevalmistust nendest kõigist nendest laste muusika muusikakoolidest mille pagana pärast sa sinna siis läksid, mingisugune omane ähmane teadmine, et noh, et ikka sisu siis peab seda muusikat natuke õppimat temaga niimoodi hakkama saaks või tähendab kõiki ju läksid kuskile. Siis tundus Tartust vaadatuna konservatooriumi ka suur kõrge kauge õppeasutus, kus kindlasti jagatakse inimestele palju tarkust. Elasid läbi ise seda õnnelik inimene, nagu sa üldiselt oled. Et ma hakkama ei saanud, eksinud välja visati välja viskamist, ma isiklikult Ongi nii naeratan tol korral ma olin üsna korralikud kiiniga, haigeskuse teade, tuli, lõpuks visati välja, sest see on esimene Edgari ausalt öeldes kergendus. Selline noh, et üks mingi jama lõpeb nüüd selle koha peal ära. Aga noh, parasjagu segadust loomulikult tekitas, olgugi et vaat, üks asi oli siia juurde veel, seega et vaat siis selgus äkki see, et nii-öelda kogu selle oma minu oma seltskonna nii-öelda kogu lapsepõlves kaasas olnud kogu aeg selle kaitstud kaitstud keskkond on äkitselt ümber läinud. Äkitselt oli Tallinna linn ning ühiselamus viie mingisuguses inimesega ühes ruumis kus kõik taustsüsteemid on täiesti teised. Ja siis mingil hetkel tunnen, et ma ei taha üldse killustada reedel esimeste bussidega Tartusse loojat tänasega, et füüsiliselt ei taha Tallinnas alla. Kas see tunne on sul säilinud? Ega ma Tallinnas elada ei taha, tõesti, mõtlesin. Möödunud aasta oli. Selline aeg, kus ma käisin hästi palju Tallinnas tööl ja üsna tugev surve oli, oli ka tõesti sinna jääda, sest et noh töö oleks iseenesest olnud ju siia siiamaani päris vahva. Ja, ja paratamatult noh kahtlaselt selles mõttes solvuga, aga Tallinnas on ikkagi võimalused, on praegu hetkel on märksa suuremad võimalused lihtsalt, et teha ükskõik sinusugusel minusugusel iga sammuga pakutakse kogu aeg midagi. Et selles mõttes meil Tartus siin natukene ikkagi maha jäänud ajast aga küll see läheb paremaks. Ja, ja siis ei, ma ei saanud Tallinnas elatud, tähendab tööl võib käia, teha aga niimoodi mõeldagi ennast Tallinnasse mingisugusel Mustamäe suvalisel ristmikul elama. Ei tule välja, teadmeks isegi üritasin tõesti, see konsi aeg ära lõppes, kaua saani päris pidet olid? Ma ei saanud üldse olla, ma tulen kohe tagasi siia siis jälle parasjagu see aeg, kus Elgulal läks sõjaväkke ja tema oli nagu siis siin seda punti vahepeal üleval hoidnud ja täiesti orgaaniliselt hakkasin ma kohe punti juhtima. Et noh, mingi Sõpruse Maja ringijuht ja, ja ma ei saanud üldse aru. Lihtsalt tulin Tallinnast ära koju. Tegelikult muud muudesse nagu ei olnud. Kuidas sinu ema suhtus kõigisse nendesse sinu ekskurssidesse Tallinna ja Tartu vahel ja, ja sellesse konservatooriumi asja? Sul on olnud kunagi oma emaga selliseid emapoolseid, pedagoogilisi etteheiteid või probleeme? Ma arvan, et ei ole. Memm on üldse selline inimene, kas ette heidab kõige rohkem siis kui ta vait on, päris? Aga ma. Ma ma arvan, tagantjärgi tegelikult talle ei meeldinud, et Tallinnasse läksin, sest Andreas oli just enne seda teinud ERKIs õppima. See oli ainuke alguses kohe päris hästi, seda ju ka päris mitu korda astus seal sisse ja välja nagu sa käsi käib. Aga. Jah, ma arvan küll, et ega talle tegelikult ei meeldinud, tal oleks olnud algusest peale märksa rahulikum, kui ma oleks jäänud siia ülikooli juurde midagi, ükskõik kuivõrd tõsist õppijad, minu. Milline on sinu vahekord ülikooliga praegu? Ma ei tea, sina õppimisest ülikoolis, ausalt öeldes mitte midagi, ma arvan, et ma ise ka ei tea suurt, aga aga ma olin hingekirjas ikka kaugõppes seal. Naljakas vorm, eks ole. Meeldis käia isegi nendel fessidelega. Sattusid need tavaliselt alati eriti need suvised sassi nii kehval ajal kui seal ei ole ansambli naised ja muud võimalused. Nii et see, see oli, ülikoolis. Käisin, tegin tsessid ära, lõpuks sai mul üks arhiivipraktika tegemata. Tähendab, ajalugu oli sõjaajalugu, on üldiselt selline üldhumanitaar haridus. Et noh, minu, selliste eeldustega ma ei, ma ei oleks osanudki kuidagi muud olid väga valida, olgugi et ma siiamaani väga häda vaeva hääletanud aastaarvusid. Nii või teisiti, ma olen täitsa veendunud, et igal moel tuleb tuleb selline kasvõi kasvõi natukenegi selline ülikooli nuusutamine kasuks. Selles ise ka veendunud olid sa ülikoolis selline kavaldaja spikerdada? Muidugi üks asi, mida ma ei ole siiamaani elus selgeks saanud, spikerdamine. See on tõesti lõpp, et kuidas fotokueerite seal on, nende suurte ajatsüklite vastamisega õppimiseks jääb mingisugune tohutult vähe aega ja ja noh, füüsiliselt lihtsalt tunned, et, et olekski pidanud kõike seda varem teadma, eks ole. Et siis, kui paar korda kihades küll paraneb kõik teised saavad, kuidas ma siis nad ükskord ma mäletan, ma hakkasin üritama teha endale mingisugust sellist süsteemi, kas see on siis võimalikult kiiresti siit taskust või sealt taskuste, kust kohast mingisuguse koondselle järgi saaksin kätte just nimelt selle päris õige õige koha, õige pileti. Ja ma tegin selle valmis, mässasin sellega mingi kaks öödpäevaelu sees sihukest jama teinud kus ma olen kõik selle ära kirjutanud, endale nende valmistanud. Ja tulemuseks oli see, et kui seal konkreetsel eksamil üritasin seda kasutatud, siis ma ei julgenud ikkagi ei julgenud. Tähendab, istusin ja mõtlesin, kasutanud ütlesin, ma tulen, parem järgmine kord, ma ei tea, seal mingi seal võib olla kargus ka. Et kas see arhiivipraktika on selline asi, mida sa võid veel nüüd teha ja siiski saada ülikooli diplomiga aitäh. Aga mul ei ole seda vaja, tõesti, ma tunnen, et igal juhul ausam on, on praegusel hetkel kas alustada kõike otsast peale selles mõttes ka, sest et noh Selles mõttes ma sattusin ikkagi natukene viletsale ajal ka õppima, kuigi kui oleks ikka inimest ei saa ju keegi vägisi õpetajana. Saan, nii et kui minul oleks saanud meeletu ajaloo huvi tõsine tõsine huvi, siis meie need praegu ise käin, siin juhtivad poliitikud ja muud küllalt väljapaistvad mehed on tõestanud seda, et olemasoleva huvi korral oli ka tolleaegses Tartu Ülikoolis võimalik endale tegelikult kõik selgeks teha. See oli nüüd see sinu siis selline formaalne koolitee läbi läbi konservatooriumi ülikooli ja viimane, mõni kuud oled sa siis olnud päris täiskohaga Q-raadios ametis. Millised asutused sinu tööraamatus veel seisavad? Noortama sõprus justament ja Puuraga liivane. Ja nüüd me jõuame selle Justamendi juurde. Ma ei tahaks üldse rääkida täna teie repertuaarist ja sellest muusika poolest üldse mitte, aga millest kõnelda tahaks, on see mida sa oled endast selle ansambli abil teinud. Tähendab, kui me leppisime telefoni teel selle intervjuu kokku, siis sa said hämmastavalt kiiresti aru, mida ma sinu käest tahan täna saada. Ma tõepoolest tahaks teada, kuidas on sul õnnestunud luua endast selline erakordselt helge kuju. Selline, keda kõik lapsed teavad ja ja selline probleemideta inimese sümbol mõnes mõttes Tartu linnas. Kas see on väga viltu või oled sa nõus, et sa seda enda kaela peal kannad? Üldiselt, ega seda väga-väga raske ei ole ju kaela peal kanda, kui, kui teised nemad arvavad. Kas see tegelikkusele vastab seal muidugi oksis asi, aga millest mina tegelikult täiesti veendunud olen. Seda vähemalt mulle tundub, et on õpetanud need teatud aastad, mis ma siin mööda neid lavalaudasid alal, mida me käima Et juhul, kui juhul kui sul on endal mingisugune jama või tervis on läbi või tont teab tuju halb, siis üks asi, mis on kindel, et sinna lavale tasub 10.-ga minna. No ma olen vähemalt üritanud ise käia selle reegli järgi vaatamata kõigele hambad ristis teha kogu aeg kõige paremat nägu. See kõige parema näo tegemine on sul muutunud ka mõnevõrra automaatseks või see tähendab tegelikult see sinu naeratus mida üldjuhul teavad ju kõik lapsed ja minuvanused ka kõik, et sul ongi õudselt hea tuju sel hetkel, et sa oled õudselt õnnelik. Ma arvan, et ta aitab üle ja tegelikult on, vaata, kõik asjad käivad niimoodi käsikäes, et kui sa näiteks mingil hetkel võtad ennast kokku, kui hakkad endale sisendama, et noh, ei olegi väga hull pannud tähele, et läheb paremaks, tavaliselt lähebki. Ja see on mingi hoopis teine asi, teine asi on muidugi see asi, et et noh, üldiselt nii nagu see meie pundi raportit paar on olnud ja, ja kõik see, kogu see kujunemine, kuidas meid, kuhu meil üldse esinema saadeti, oodati, ja lõpuks lõpuks tekkis selline naljakas asi, et näiteks me Ei tahtnudki enam, võib-olla väga olla selline kantriansambel või noh, ahhaa ja kõik on tore, eks ole, ja siis hakkas rahvas meid sundima. Selles mõttes sunnib siiamaale, tähendab siiamani tähendab me läheksime kuskile ja teeksime noh, sõna otseses mõttes seda, mis me tahame teha või noh, seda on nüüd kaks aastat järelt kohutavalt raske tegelikult lõpetada. Lõppkokkuvõttes öelda, mis, mis sa siis lõpuks enam ise tahad. Aga ma arvan, et see pettumus oleks niivõrd suur, et seda pole kellelegi vaja valmistada. Parem ongi ka sama, samamoodi tasid. Tähendab vaata, asi on selles ka, et, Et see on nii kummaline, kuidas ilmselt igas eluvaldkonnas samamoodi, aga nad on, kui, kui see asi alles algab. Kui sa üritad seda tõestada, et noh, mingi selline asi väärib üldse tähelepanu. Käid ringi, kirgastunud, vaimustunud nägu vihaseks, Ale üritad kõikidele selgeks, et see on jõle hea ju, kuulake kõik sellist jama. Et see on ikka väga mõnus. Ja oled ise ka veendunud selles, et ma saan samal väga lahe siis kuidas esimesed ajad on alati kõige sellise asja vastu ollakse Toriumis. Mis, mis asi see siis kuhu sellisega, mis asi siis mingil hetkel on nad nagu võrdsed nakkus. Need, kes peaksid seda vastu võtma, need teavad, mis asi see on kes seda nagu teevad või annavad, noh, nad ise teavad ka juba naat niisugune ja kõigile kõigile ju meeldib, eks ole. Ja siis edasi hakkab tasapisi sõbrants minema vastupidiseks, nemad tahavad ja, ja tegija võt tõlkida, selline nagu ise enam ei taha, tahaks midagi muud kuidagi siis hoitakse sind sealt teiselt poolt kinni. Et ei ole midagi. Mis tunne on laulda tuhandeid kordi üht ja sedasama laulu. On väga üksikuid laule, mida mina olen tuhandeid kordi loonud ja sellest, et sa räägid, siis mina ennast lauljaks on kunagi pidanud. Ma arvan, et õnneks see, ma arvan, et ma ei ole ka selles mõttes, et noh, ansamblist võib igaüks nii või teisiti teeb oma asja ja kui seal parasjagu keegi teine, noh, mingit seda konkreetset lugu ei laula, just see tähendab see, kes laulab laulja. Et ma ei ole selles mõttes, ma arvan, et on keeruline laulda ooperis osasid 1000 korda või, või seda sa võiksidki selle, nende käest. Ei, ma siiski küsin seda sinu käest. Ma mõtlen nendele sõnadele, mis sa laulad, te olete, te pretendeerib sellise ansambli kuulsusele, kelle sõnad võiksid midagi tähendada, see on suhteliselt haruldane ja laulda 1000 ja tuhandeid, on muidugi liialdus 100 ja sadu, Ordi seda, et maa tuleb täita lastega, see vajutab selle pitseriga sinu näole mõnes mõttes. Sa oled ju selle sõnumi levitaja ja aegade jooksul ununeb täiesti, kes on selle sõnumi autor. Aga kuna sina oled selle levitaja, siis see samastub sinu enda isikuga. Automaatselt sa vaidled vastu. No mis ma siin ikka vaidlen? Sellega on ju tegelikult nii, et tahad sa või ei taha, eks ole. Mina olen alati öelnud, et see on. Kui selles mõttes, et midagi on, siis on see Hando Runnel kes on sellise luuletuse kirjutanud. Ja, ja mul on selles mõttes aga kahju, et minu nägus ja asjad on vahele jäänud. Sest et olles kunagi hiljem kraamisin sind välja igasuguseid lindistuse, üks kord raadio fonoteegist ja leidsin üles selle Rannapi Ilusa maa. See on natuke Runneli plaadi peal olemas, muide. Asjahuvilised võiksid võtta ja kuulata, kuidas, kuivõrd tegelikult, kuivõrd süngelt on, on Rein Annabelil ta selles suures teoses seeesse maa tuleb täita lastega manamine. Et noh, oleks võinud ju omal ajal minna ka see ütleme see Vello Toome Ta isiga ja sellisel kujul ta teab, ajad olid sellised, siis otsiti uusi, selliseid laulsid saju lõpuni. Ainult mingeid kaugele-kaugele kuskilt peavad, tekivad uued seltskonnalaulud, vanad toomemets on sünnitanud üsna palju juurde ka. Aga mis puutub konkreetselt sellesse laulu, siis ma võin sulle öelda, et ma ei ole seda laulu umbes viis aastat laulnud praktiliselt ühtegi korda. Ja seda laulame, kuuleme lihtsalt ilma sinu osaluseta automaatselt edasi. Aga niimoodi ma ei saa öelda sulle, et ma olen tuhandeid kordi seda laulud, sest ma ei ole seda praktiliselt sellest ja ka natuke vähem. Umbes sellest ajast saadik, kui meil perekonnas esimesed lapsed tulid, siis seda enam ise laulnud. Meil on see olemas mingi põhjus, tähendab, mis tähendab perekonnas esimesed lapsed ei ole, nad satuvad ajaliselt lihtsalt sama. Vot selliste lauludega, millel on, ütleme, konkreetses ajas on teatud kaal. Teatud mõte on selles konkreetses ajas, tal on mida võib mingisugust noh, see on sisuliselt kogu see looming, mida, mida tegid, no siis kui inimesed käisid, käed üleval ja, ja lehvitasid meie oma riigilippu igal pool. See oli selline aeg, selline kollektiivne ja ühiskondlik, noh ütleme noh, pisut ära nihutatud, see olukord kõikide jaoks vaja selliseid uusi laulusid, kõike seda muud ja siis, kui see aeg on üle elatud, siis esimesena pöörduvad inimesed ise selliste laulude vastu. Sisetunne läheb ka Lailaks läheb, eks ole. Aastad lähevad edasi, vaja teistsugust suhtumist ja nii on. Selliste laulude juures on alati see õnnetused elavad selles mõttes oma aja ära. Ja edasi pole mõtet. Edasi võib ta seal arhiivis olla kuskilt lindi pealt ta võib ju kunagi tulla, aga sellele ei pistmist enam konkreetset eineks minuga isegi selle bändiga, isegi Runnel, ega lõpuks enam mitte, sest see oli see aeg. Kas sa tahaksid ennast selles sõnumis distantseeruda, praegu? Konkreetselt sellest mootor täita. Noh. See sõnumis sunnelil on, on, on hetkeks, tegelikult on ikkagi piisavalt selgeks räägitud. See, mis tegelikult toimub Noh, mitte et ma ütleksin seda, et ma ei mai kas hetke poliitilise ja, ja et ma hoiaks ennast elust hirmsasti eemal, aga, aga. Noh, ega ma sellistest päevapoliitiliste sai seal noh, need meid hetkel ning väga Kammitsevates probleeme meile väga sõna võtta väga ei tahaks. No sa ütlesid siin väga kenasti, et päevapoliitikas nagu ei tahaks sekkuda, aga aga ma õigupoolest ei mäleta hästi, kas sinu hääl on olnud kuidagi osaline nendes reklaamlauludes reklaamtekstides, mis on kõlanud viimastel valimistel. No ei ole kui kui mitte arvestada seda, et noh, see on ka omamoodi muidugi valimiskampaania üritustes ikkagi saime paar korda nii-öelda ansambliga osaleda, tähendab, kutsutakse mängima ja see on selles mõttes, see on tõesti ansambli jaoks töö on töö. Ja, ja siin ongi juba suured vahetajana asi on meie ühiskonna pisut nagu selles mõttes ka ülepolitiseeritud. Sest et seda tuleb võtta hästi rahulikult, kui mingisugune liikumine, partei rahvaliikumine, ükskõik kes, eks ole, tahab oma üritusi korraldada, siis igalühel on see õigus, eks ole, ja siis, kui nad endale sinna esinejaid tellivad sõna otseses mõttes tellivad endale esinejad, siis tegelikult noh, minu meelest on vale, kui esineja ratast sedasama pitsal külge nagu ainult selle ühe liikumise. Kas see hoia kella, kas see hoiak on sul nii omandatud viimaste kuude jooksul või oled sa seda kandnud ka nende valimiste ajal? Ma arvan, et see, see ei ole mul mitte viimaste kuude, vaid see on viimase selle pikema perioodi jooksul, ütleme sellest saadik Sellest saadik kui lõplikult, siis noh, ütleme, kui meil see riigi kogunud lõpuks on ja mingi sellest saadik, kui asjad on nii-öelda lokaliseerunud, väga paljud asjad, mis võib-olla pisut selgemaks läinud, kui kui siin mõni aeg tagasi, kus tegelikult sisuliselt mustvalge või ükskõik, kas kõik või mitte keegi, eks ole, kas poolt või vastu nagu niisugust asja. Samas ma küsisin seda tagamõttega, praegu on, ma nägin seda su silmadest, mõtlen seda, et kui sa tahad kavalat küsimust esitades seda ei näe, seda näeb väga hästi. Nüüd tuleb. Ma mäletan seda hommikut. Kuku raadios, tulin teie stuudiosse ja leidsin su eest küllalt ebatavalises seisus saalite tohutult endast väljas, kuna ansambli üks liikmetest oli andnud nõusoleku osaleda selle südamelaulu üritusel, mis oli sama päeva pealelõunal. Ja, ja sa rääkisid täpselt vastupidist juttu sellele, mida sa praegu mulle kõnelejad, seetõttu ma küsisin, kas see otsus on seal viimasel ajal vastu võetud, nii et et ma saan aru, et ansambli siseasjadest ei ole tore rääkida. Eriti kui sa tead, et hiljem kuulab seda veel päris palju inimesi. Aga sellest hoolimata mulle näib, et just nimelt sina kannad täpselt vastupidist hoiakut justameni sees. Ma arvan, et meie need hoiakud ei lähe sugugi mitte nii lahkunud, sa mõtled ka, et meie selline filosoofiline kaal kogu selle asja juures ei ole tegelikult üldse nii sügav, isegi mitte potentsiaal, võib-olla, aga tolle asja suhtes ongi nii, et nii hämmastav, kui see ka ei ole, tõepoolest ka mina olen selle alla neelavad. Ja, ja, ja tol korral oli, oli see see ette, see hüsteeriline suhtumine on isegi natukene ütleme, liiga üle võimendatud, sest et pärast see, mis kõik toimus 100., lihtsalt naerma. Ei, sa ütlesid hommikul, et sa ei lähe ja aga tookord oligi nii, et, et noh, ma olin vihane nagu vana härg, eks ole. Ma ei saanud aru, miks siukest jama vaja nad, kõik see tundus, noh, need, Niivõrd vales kohas ja valel ajal. Ja veel nii-öelda vabatahtlikult, siis peaks nagu sinna minema. Et olgu aga see, mis seal tegelikult tookord toimus. Noh, see võttis suuremas enamuses kõik need pinged maha, sest et tegemist oli sellise suhteliselt rahulikku ja väikest torti rahvaüritusega, kus olid mingi mingit rootslase millegipärast kutsutud, kes taga üles võtsid ja niisiis asja lõpuks otsa sees. Üks asi, mis on tegelikult minu jaoks üsna kindel, on see, et meil võib-olla neid, ütleme, poliitilisi liikumisi parteisid nime järgi kui palju tahes, eks ole. Ja mehi ka, kes nii-öelda rahvas esinevad, tead teinekord manipuleerivad teinekord noh, ütleme, kas saavutavad oma eesmärki ei saavuta, eks ole. Neid tundub, et võib-olla palju, tegelikult rahvas on ümarat, metsikut väike see, kellele nad ennast nagu nii-öelda pakuvad nad on kõik needsamad, ühed samad inimesed on kokkuvõttes ikkagi umbes sama sama seltskond. Et noh, minu jaoks eriti kui hakkavad nüüd veel mõned uued valimised, siis ma võin öelda kõikidele telliga, ansambleid, esinejaid, sa annad neile kõvasti tööd juurde. Mida siin vahepeal jääbki väheseks. Selles mõttes, et rahvas on ikka seesama, kes käib, vaatab nad, kõik, võib olla järjest ära. See, kelle poolt valitakse sn omas. Te olete laevadel ka mänginud? Ma arvan, et see, see selles asjas ei ole midagi halba, sest et eaga tuleb inimestele kaasa vastutustunne oma perekonna ja laste ja ja naise, uute rõivaste ja kõige muu eest. Kuivõrd teie ansambel saab hakkama selle mehe rolli täitmisega just majanduslikus mõttes? Noh, selles ulatuses enam ikka juba päris tükk aega, et noh perekondlikke üleval ei pea enam selle asjaga. Aga ta on tasapisi noh. Nagu see osakaal on selles mõttes ka muutunud, et tegelikult on, et noh, igalühel on mingisugused muid tegemisi ka Noh, ta ei ole, ta ei ole ka nii väga oluline selles materiaalses mõttes, ma arvan, et siit edasi, kui ta veel natukene veel vähemolulisemaks materiaalses mõttes muutuks, siis hakkaks võib-olla midagi uut huvitavat sundima ka arsti või see, kui see sõprus õendus alles jääks, lihtsalt mõtlen, et mingil mõttes on see, kui sa pead seda töö pärast tegema raha pärast tegema, siis paratamatult kõik see asi näiteks muusikaliselt hakkab ära väsima, sa jõuad ainult tööd teha. Või noh, need on omavahel üsna hästi seoses ja edasi, kui tekib mingi huvi, lihtsalt ei saa midagi teha, siis sealt mingit huvitavat muusikat sundida. Aga laevade peale olen, naine on 88, aastal täpselt üks kuu aega, augustikuu on mänginud nostalgiat laevas rohkem, mitte kunagi. Kuskil üritustel, küll mingi Georg Otsa aastavahetuse üritusele, umbes nii, aga mitte kunagi, mitte ühegi laeva peal. Kas pole kutsutud või, või peatega raskeks leivaks? Tead, ma arvan seda test ja, ja siin ei ole kedagi selles mõttes isegi see ei ole ka mingi hoiak olnud Monaco kui oleks noh, niimoodi võib-olla isegi nii, et kui oleks saanud, küll oleks läinud küll. Meil oli vahepeal niisugune aeg, kus asjaajamine Paki keerulises seisus või kuidagi Selline funktsioneeriv aparaat äkitselt lagunes koostöö siis noh, nagu hästi palju igasuguseid asju ei poolani tegemata ja mingisuguseid sõidud sõitmata suutmatuse tõttu ajada lennukile. Ma arvan siiamaani, et kogu kogu punt oleks olnud natukene teises seisuses aastaid tagasi, kui me oleks lõpuks oma Kanadas ikkagi ära käinud, üks naelu täis minu arust on siiamaani kõige rohkem kahju, sest et need võimalused, mis tol korral nii-öelda ansamblil olid, näid hiljem, pole kunagi kuskilt keegi pakkunud esineda omandi avakontserdil. Et esineda millegi kanada kantri, vestluse, selle avatseremooniast pool tundi eraldi programmiga. Kunagi pole keegi pakkunud niukse venelasi. Et dollastele tegelikult metsikult kahju mõtlesime, jõudnud. Pärastine tuli nagu noh, selles mõttes kõik läks nagu loomulikku rada. Asjad käivad, Sa ütlesid siin natuke aega tagasi seda, et et see asi hakkab muusikaliselt ära väsima, kui hirmsasti lõhkuda, teha ja käia ka süldipidudel ja esinenud ühes, teises ja kolmandas keeles esitada rahvalikke laule. See on kindlasti kindlasti nii. Aga vahel kui ma olen teie muusikat kuulanud just neid asju, mida te olete juba ammu-ammu sisse laulnud just nimelt need 88 89 aasta salvestused, siis mulle vahel tundub, et te olete saanud nende laulude kõrval nii täiskasvanuks. Et teid neid laule esitamas on juba naljakas näha. See tunne tuli mulle eriti selgelt sel suvel kui ma nägin teid teid laulmas ühel pisikesel Kaarel Ahvenamaal, kuhu ma täitsa juhuslikult sattusin ja ja täpselt sama juhuslikult olete endiselt teie sinna sattunud, laulma ja. Ja kuulajaid oli teil täpselt viis inimest? Mina üks nende hulgas ja siis ma kuulasin neid lauljaid, olid kõik armsad, aga ma nägin, et et midagi on selles naljakat, ehk te nagu ise ka tajutised, et te olete nagu vanad lihtsalt ealiselt liiga vanad nende laulude jaoks. See on vanadus, tuleb peale, pole midagi teha, eriti vanadus tuleb peale sellistes tühjade soovides vaata. Kui selleks, et inimesed olnud siis ma arvan, et see oleks näitest, pilti lihtsalt. Võib-olla mina tean, aga need asjad on tegelikult nii palju seoses, kui, kui on inimesi, siis vahel on hämmastav, kuidas käivitub mingisugune reflekse sugune organism. Üsna hoopis teisiti sunnib sind olema ja käivitub iseenesest või on seda võimalik kuidagi tagant tõugata mingite, ka mingite manipuleerimisvõtetega. Ma arvan, et ta peaks olema võimalik manipuleeritav, aga, aga ütleme suuremas enamuses tegelikult ta käivitub ikkagi üsnagi üsnagi suvaliselt või, või, või puudub mulle endale korralik tehnika, aga kui on vahvaid inimesi, siis on võimalik veel noorenenud, on päris kõvasti. Aga kui on võimalik laulda tühjale hoovile, tähendab, see oli väga selline Kavkalik hetk sellel suvelisel tühjas õues, see oli tõesti võimas, võimas vaatepilt, tühi hoov. Mingi suure ajal sealt Tiina Kaalep oma perekonnaga suvepuhkused levis autokastis tõeliselt Kavkalikked. Ei, niisugust asja ei olegi võimalik siukest jama ei ole võimalik kaua teha. See on, ütleme üks või kaks korda, kannatad ära, vedasena, kehitas õlgu ja valib mõne muu parema tegevuse. Kas selles mõttes on tuttavaid halb kohataja kohtades, kus sa laulad vahel niukseid soomekeelseid rahvalaule, mis inimesi kutsuma panevad, on sul, kihvatab sul nähes nähes näiteks tuttavad kunstikriitikud publiku seas kuskil, kus sa teda sugugi ei osanud loota? Ei mina näiteks ei oska isegi seda öelda, et ma oleksin VÄGA palju midagi väga erilist kunagi teinud ei siin- või sealpool selles mõttes seal, aga noh, otsest põhjust midagi väga häbeneda. Sest et. Ka sealmaal. Me ei ole tegelikult kuskil oma oma, oma, oma sellist esinemise kava või laadi nii väga palju muutnud, et me oleks väga teistmoodi. Ta on kahtlemata näiteks siis on häbi, kui midagi on väga valesti. Mäletan siin üx hirmsamat kogemus elus oled, siis on sügisel Tartus siinsamas Illegaardi õues mingisugust musta muusikapäevad, kus olid nii võimalikult valesti, kui üldse sai olla, ja siis siis on tõesti, siis on paha vaadata sõprona. Sa ise pole milleski süüdi, seisab keset lava. Suur vanamees. Mina neid näiteks meie suurem suurem enamus need Soomes käikustest mõttet, ansambli niukse Soome esinemisel on hoopis naljakat selles mõttes, et me. Suurem enamus on sellised mängud lausa, kus me nagu pole üldse tööl käinudki minu oma suveküla seal külla sõitnud toredate inimeste seltsis veetnud aega muuhulgas ka natuke pilli mängida aeg-ajalt külapidudel. Et mina ei, mul ei ole üldse näiteks mina ei salli seda suurt summat togimist siitpoolt väga, sest et kõige aktiivsemalt need Soomast vastu lõugade lõksutajat reeglina ise olnud esimesed, kes seal moona alguses, kas noh, tööd tegid, siis käisid käsi pikal taludes noh, igal pool, noh, ma olen seda seal nii palju näinud ka. Noh kokkuvõttes ma arvan, et ma ise tegelikult oleme palju hullemad ja nemad mingil määral. Kui vana sa oled praegu? 29. On sul vaadates nii tahapoole oma senise karjääriga seoses ka mõni asi, mille suhtes sa tunned sellist sügavat kahjutunnet, et sa oled selle sättinud just nii, aga mitte teisipidi. Kas midagi võiks olla teisiti, mis sind oluliselt häirib? No ja vot, õppima oleks ikka pidanud. Ja väiksem oleks pidanud lõppema, noodid oleks pidanud selgeks õppima, oleks palju lihtsamalt praegu. Teine signaal oleks pidanud saama kasvõi natukene mingisugust klassikalist muusikaharidust. Kasvõi natukene, seda on eriti ma mingitel viimastel sellistel asjadel, kus siin oleme teisele sõdalased, natuke teatris mingeid asju teinud, väga raske on kellelegi selgeks teha, kui sa ei oska neid märksüsteeme, noh. Noh, raske on rääkida, kui sa ei oska kirjutada professionaalses asjas selles mõttes haridus Ta tagab mingisuguse professionaalses, ma arvan oleks. Mis sa arvad, kas on veel mingi väike šanss selleks, et sa läheksid veel praegu õppima, olles 29 aastat vana? Karta on, et ei läheks, ainuke asi, mida võib-olla siin-seal rohkem isegi materjal võimalustes kinni kui, kui üldse, siis ma arvan, et tasuks õppida praegusel hetkel seda arvutavast kirjakeelt, mis selle asjaga tegeleb? Kõikvõimalikud muusikainstrumendid ammusel ajal sellena selles mõttes juba sealmaal, eks ole. Ja nendega on väga kerge tööd teha, selles mõttes nad aitavad. Aga see on omamoodi samamoodi kirjakeele õppimine, võib-olla see aga. Aga Niukest omapärast, ma arvan, et mitte. Mis sa arvad, kes oled 10 aasta pärast, mida, mida sa teed, kus sa töötad? Ma tahaksin siiski loota, et, et kogu see sedasorti sedasorti elu nagu Tartus on praegune pihta ala, eks, et see ära ei katkeks. Venitasid ennast välja nii see kui teine raadio ja see kui teine televisioon ja kõik muud asjad tähendab, et oleks mingisugune loomingulistel inimestel oleks mingisugune võimalus mingi kanal, eks ole. Kõik ei saa Tallinnasse ta kogu aeg ja üritada seal lükata nii-öelda Eesti asja. Arvan, et selles mõttes hoiame hinge kinni, äkki on siin Tartus ka 10 aasta pärast umbes vähemalt sarnased asutused veel ujuma see on? Ja et, et on võimalik selles laadis edasi tegutseda. Ma tahaks väga loota, et sellele väikesele kuulavad, on tegelikult hästi läheb, sest et sellised asjad iseenesest on loodud põnevad. Nathan riskantsed natukene. Aga nad on põnevad, sest et seal seal on mingid millegi uue sõna. Kuna ma olin raadio kuku sünni juures, siis võin öelda, et see esimene periood oli tegelikult noh, see oli hullumaja ja kõik muud, aga, aga see on tegelikult üks elu kõige. Ühesõnaga, täisväärtuslikumaid samal ajal, Me lindistasime öösiti ansamblit. Päeval tegime raadiosaated, kõik oli niuke, see puder kees kogu aeg. Mulle meeldivad tagantjärgi sellised perioodid meeldivad, sest et noh, mingi mingil määral ma arvan, et ma olen liiga kaua olnud üsna laisk. Üsna mugav. Ei ole viitsinud iseennast väga palju kokku võtta. Vahe õnnelik pingutagem, sest. Sa rääkisid päris selle lindistuse, olgu see siis oma lapsepõlvest ja sellest, et sa ei ole kakelnud. Kas vanemad on sulle kunagi rihma või vitsa andnud? Ei ole. Seda peab ütlema, et ei ole ja ma olen saanud selles mõttes täisväärtuse psühholoogilise kasvatuse. Ja see on head vilja kandnud, kas sa ise isana käituvad teisitimaalane, üsna kärsitu isa, jaht tähendab ikka midagi läheb valesti, siis mul on käsi, on jõle kiire tõusma. Kärmelt modaalist vihastamis endale ruttama. Aga jah, ma olen üsna kärsitu, ma olen ka sakutamine küll. Selles mõttes mul ei jätku ja niimoodi kannatustel majale tuleb endale nii palju selgeks teinud noh nii-öelda põhimõtteliselt enne kui sa midagi sellist teed. Sa oled kolm korda järele mõtlema, see on, kellega sa nende asub sellises võimuvõitlusesse. Et noh, et et see on, aga noh, paratamatult seda tead, sina samasti? Tean, tean, kas sinu lasteni on jõudnud see arusaamine, et sina oledki see justamendi toomas. Ma arvan, poisina siiamaani nüüd plika mingil hetkel äkitasime avastada, Türil tehti talle millegipärast selgeks, nad olid siin terve möödunud talv. Ühesõnaga palju Tallinna vahet seiklesid, siis olid sa isa ema juures ja. Ja kuidagi sealt see hakkas mingil hetkel äkki ma avastasin Et tütar on selle kuidagi selgeks saanud suhtuta sellesse positiivselt või on see sulle täitsa ükskõik? Ootan seda üsna rahulikult ja sellest ma arvan, et et noh, see ei ole minu ja tema suhetes kuidagimoodi määrav.