Tere päevast, ööbikute hõiskamise saatel oleme taas jõudmas oma imelise suvise pööripäevana ja pööreeni, mil valgusvanaisa majas kustub vaid nii lühikeseks viivuks, et Koit ja Hämarik jõuavad vaevu vahetada suudluse. Tantsivad tuleleegid ja lõhnav maarjahein toovad meie mõtted aastate taha, mil jaaniöö oli lastele äärmiselt põnev. Noortele väga romantiline, vanadele aga täis mälestusi. Mul on meeles, kui salapärane tundus lõkkevalgusest vaadatuna tume Metstaamat. Seal kusagil varjas end sõnajalaõis aukohal, tule ääres aga istus Mattiakse, albet, kannel põlvedel ja imeviisid kostsid välja sealt. Küllap liidab jaanilõke tänaseski külas taas noored ja vanad vaatamata sellele, et mõni neid hoolega vastandada püüab karakud tulesäde säärasele habemesse. Pealegi liiguvad rajal ringiga, meie esivanemad peavad meil hoolega silma peal ja neid tuba juttu käibeta. Mina olen linna, kus ma helirezhissöör, anmarist, hamba ja kohe annab Tõnis direl ülevaate tänase päevade teemadest. Ühiskonnaelu kommentaar andiit madelt oma lapsepõlve lugu jutustab Jaan Tätte, teda usutleb Reet Made. Meil on külas Videviku peatoimetaja Ants Tamme. Eesti juristide liidu president, notar Priidu Pärna räägib uutest notaritasudest. Professor Mihkel Zilmer lõpetab normaalse söömise sarja saates ja doktor Aili vajutan loodusravinõuanded. Alustame eelmisest mõistatusest, kus kuulsid Jüri Järvetit esitamas katkendid Juhan Smuuli luuletusest mälestusi isast. Meeldetuletuseks teile siinkohal tükike sellest ja seejärel soovilaul proua Talvi viinapuule, kes esimesena õigesti vastas. Tol korral juuksin ringe alles särgis täis lapse mõtteid, oli kaub ja või Venderdasin hanekarja järgi vits peos, sest mine isahane tea. Alustame tänast ühiskonna kommentaari. Tere tulemast saatesse, härra Tiit Made, tere päevast. Täna on niisugune tähtis päev, et Tallinnas avatakse vabadussõja monument. Mis tunded sind valdavad sellega seoses? No see on suur asi, et see lõpuks valmis on. Vabadussõja võidumonument on tema nimeks nüüd pandud, seda kavandatud juba Eestis 30.-te aastate lõpust isegi veelgi varem, juba 20.-te aastate alguses tulid esimesed mõtted püstitada monument, aga siis nagu eestlasele on kohane. Kui ühtedele sobis, siis teistele ei sobinud, siis ei olnud. Ja 30.-te aastate lõpul alustati isegi korjandusega ja saadi juba kokku mitusada 1000 krooni enne kommunistlikku riigipööret, siis see asi jäi ja ja nüüd on ta siis vaatamata suurtele vastuoludele ja võitlustele ja noh, ütleme selle hõlmikpuu sündroomi raamile, on ta siis lõpuks valmis ja see on suur asi, teine asi on, kas ta meeldib või ei meeldi ka, üks asi ei pruugi alati kõigile meeldida. Tõsi on see, et kavandatud oli ta palju suuremana, palju imposantsema näoga, siis need, kes tundsid, et nad jäävad selles võitluses alla, tegid veel viimaseid pingutusi ja katsusid neli meetrit pealt ära hammustada sellel sambal, et ta ikkagi parem oleks, muidu varjab ära võib-olla vene kiriku üleval Toompeal ja siis tihti kokku ka selle aluse laiema osa pealt, nii et ühesõnaga teda natukene nügitud ja, ja tehtud Tanisuses eestipäraselt lihtsaks ja eestipäraselt väiksemaks ja nagu korralikud monumendid on Eestisse üles pandud, siis, kui te nüüd silmade eest läbi lasete läbi ajaloo, siis tuleb Russalka meelde ja see on ka venelaste poolt pandud. Keegi ütles, et oleks pidanud lätlasi kutsuma meele seda vabadussõja monumenti tegema, aga suur asi, et seal on valmis ja ma hindan kõrgelt neid inimesi, eriti kaitseministrit, hiljem MIT ja kaitseministrit, kes sellele tohutule survele, mis valitses, mitte seda monumenti teha jäid kindlameelseks ja selle projektiga nii kaugele jõudsid, et see täna õhtul avatakse. Jah, sest rasked ajad tulevad ja õnneks ka lähevad. Ja see võlg oli meil nende eelkäijate ees tasumata küll. Muidugi ei oska arvata, mida need vabadussõdalased võiksid mõelda tänases Eestis elades. No ega nende elu seal selles Eestis pärast vabadussõda ka kerge ei olnud, tõsi, vabadussõjast osavõtjad said kõik maad ja talusid ja nende teeneid hinnati kõrgelt. Aga ja kahekümnendat aastat ja 30.-te aastate alguses ei olnud ju Eesti majanduses mingi Meelak kuminega mingi roosiline ajajärk ja ega palgad ei olnud kõrged ja pensionid olid ka suht-koht väikesed. Kuidas nad tunneksid, eks täpselt samamoodi nagu kõik ülejäänud inimesed tunnevad parasjagu, kes seda aega läbi elavad. Need, inimesed, kes tööd teevad, tunnevad ennast kindlamini. Nendel on perspektiivi need, kes enam ei suuda tööd teha, kes peavad elama pensionitest. Need tunnevad ennast praegu ebakindlalt, sest et nende tulusid rünnatakse vähemalt verbaalselt rünnatakse esialgu ja see ei ole sugugi mitte meeldiv olukord. Sest sa ei või kunagi teada, mida võidakse teha sinu sissetulekute kallal, sest et me räägime küll hindade langemisest nüüd majanduskriisi tingimustes, aga see hindade langemine on olnud siiski marginaalne rit toidukaupadele. Inimestel kõige rohkem tarvis läheb. Ja mulle küll tundub, et sellist vastandamist, nagu praegu Eestis kombeks on noorte ja vanade vastandamine, seda küll enne ei ole sellisel määral olnud. See on tõsi, tähendab põlvkondadevahelist niisugust väga suurt lõhet, no vähemalt kuskilt ei hakka silma, kui lugeda raamatuid ja ajalehti, vanu ajalehti 30.-test aastatest, siis seda nagu ei olnud ja nõukogude seal ei olnud üldsegi mitte võimalik, sest siis seal oli pandud nii-öelda kõva käega paika, kuidas peab noorem põlvkond vanemasse põlvkonda suhtuma. Jah, ja teise taktikaga, nii et selles mõttes on seda muidugi raske meil siin praegu arvata, kuidas nad ennast tunneksid, aga ma arvan, et need inimesed olid eelkõige patrioodid, eesti patrioodid. Ja ma arvan, et nad tunneksid ennast selles mõttes hästi, kui nad nüüd okupatsiooni läbi elasid, et Eesti riik on taasiseseisev. Tõsi, sellist patriotismitunnet, inimestesse kasvatatud ei ole meie täna sellesse inimestesse sisse ei ole läinud sellisel kujul, nagu ta oli esimese Eesti vabariigi ajal, kus tõesti oldi eesti patrioot, nüüd on meil eestlasest tehtud eestimaalane ja mitte kuidagi keegi ei saa öelda, et Eestis elavad eestlased vaid tuleb öelda, et Eestis elavad eestimaalased me ei räägi, et Prantsusmaal elavad Prantsusmaalt itaallased või Saksamaal saksamaalased, ehkki seal on türklasi ja horvaat ja mida tahes inimesi on seal, me räägime ikka Saksamaal elavad sakslased ja Prantsusmaal, prantslased, aga Eestis need elavad eestimaalased. Millest see võiks tulla nüüd, et selle uue vabadusegi ajal seda patriotismi ei ole suudetud sellisel määral kasvatada nagu eelmise Eesti kõigest 20 aasta jooksul siiski väga hästi suudeti. Jah, aga see patriotismitunne kadus ära nõukogude okupatsiooni ajal, see oli karistatav, seda suruti maha ja seetõttu nooremad generatsioonid õieti enam ei teagi, mis on patriotism, sest nõukogude ajal ei olnud võimalik mitte millegi ega kellegi suhtes olla patriootlik liiga suur, seal ise maja, patriootlikkus tuli välja ja siis, kui algas meil laulev revolutsioon, siis lõi eestlastes välja see patriotismitunne, sest oli võitlus selle nimel, et saada tagasi oma riik. Ja kui see oli kätte võidetud, siis kadusse patriotismitunne jälle nagu liiva jah, täiesti ära ja ütleme selle eestlaste patriotismitundega on ju ka niimoodi, et see on nagu mugandatud patriotismitunne, see avaldub kuidagi teiste riikide patriotismitunde kaudu. Meil on saksa joogilaulud nagu eesti populaarsed laulud. Meil on kombed võetud mujalt maailmast, mida me jälgime. Me võtnud täiesti endastmõistetavalt saksa päritolu Soome helilooja viisi järgi endale hümni, nagu meie oma heliloojad oleksid ma tea, täielikult võimetud kirjutama eestlastele temale omapärase hümni, kus patriootlikkus ja patriotismitunne siis avalduma pea, kui me kogu aeg peame ennast mugandama kellegi teise järgi, kui me peame kogu aeg, ükskõik, kui me tahame midagi ellu viia, siis me hakkame vaatama, kuidas sakslased tegid, kuidas soomlased tegid. Tegin, mida nemad meist arvavad, vaat siis me seda teeme. Ja siin me peame laveerima ja manööverdama, selle asemel, et teha parts ära, mis me tahame ja mis meile meeldib. Aga see võib-olla tuleneb sellest, et meil on ikkagi nii väike maa ja nii kaua ilma iseseisvus eta elanud. Ja seda küll seitsmesajaaastane orjaaeg ja loomulikult müts näppu ja mõisniku värava taha, selle me oleme läbi elanud ja siis, kui me saame mõisatallis 20 kepihoopi selga või taldade alla, vaat siis me oleme väga tugev ja sitke rahvas ja peame sellele asjale vastu. Vaat niisugune magus valu on meile väga lähedane ja me saame sellest hästi aru. Ja see ongi meie patriotism. Kas päris nii on, sest tõele au andes tuleb ju tunnistada, et eks paljud väiksed riigid ja rahvad olen maailmakaardilt kadunud, aga enne Eesti on alles. Noh, seda küll, jah, see on nüüd suur asi tõesti, ja selle nimel tasub pingutada ja tasub mõelda selle peale, et laste tegemine on ikkagi meie rahva realiteet. Praegu on ju kombeks öelda, et sellesse maailma ei ole vastutustundlik üldse lapsi sünnitada. Kui ei ole neid lapsi sündima, siis ei ole ju sellel riigil tõesti ka tulevikku. Jah, ja kes siis järgnevate põlvkondade, nende praeguste otsustajate pensionid Teenib aga täna on ikkagi selline ilus päev, et me meenutame Eesti Vabaduse esimese vabaduse algust Eesti vabaduse algust üldse siis. On soovitatud, et võib-olla mõnel inimesel ehk, kes ei pea vastu seal suures tunglemises, on targem kodust vaadata seda pidulikku hetke, kui meil vabadussammas avatakse, aga ma usun, et seal korrakski kindlasti tõuseb üles ka just seesama isamaa armastuse tunne, mille kohta me arvasime, et seda võib-olla just tänapäeval väga ei ole. Ei, küllap seda on ja see tõuseb üles ka raudselt läheneva laulupeopäevadel. Aga samas, sel ajal, kui me neid pidusid peame ja oma ajalugu mäletame on väga kasulik mõelda ka selle peale, et need mehed näiteks ja need inimesed, kes meile iseseisvuse tõid, vabadussõjaga ei tajunud võib-olla lõpuks seda õiget momenti, millal peaks nagu poliitikast lahkuma, nad olid väga tublid, väga ettevõtlikud. Tegid väga õigeid otsuseid, olid väga aktiivsed. Aastad tulid ja nad ei lahkunud võimult. Ja needsamad mehed, kes olid kõrgelt hinnatud ja igati tänuväärse töö ära teinud hakkasid ühtäkki 39. aastal ja 40. aastal tegema ränki vigu. Oleme alalhoidlikud. See näitab veel kord seda, et poliitik peab siiski suutma tajuda seda õiget momenti, kui tema aeg on täis, kui ta on oma töö ära teinud. Et ta peab andma ruumi teistele, peab tagasi tõmbuma ja mitte üritama ennast panna diktaatori rolli. Jah, eks ajalugu õpetaja ju paljutki aga lõpetas, eks ole, üks viktoriiniküsimus, millele ma usun, et sa tead täpselt vastata, kes olid, mis nime kandsid, kaks viimast vabadussõdalaste Eestis ei taha viktoriiniküsimusi. Vastan siis ise, nende nimed olid tark ja ilus. Mis muud, kui aitäh saatesse tulemast, härra Tiit Made ja siis järgmise esmaspäevani aitäh. Täna on meie teejuhiks lapsepõlve radadel inimene, kes on öelnud, et iga asi, mida sa elus teed, on looming. Samuti on ta öelnud, et väga oluline on leida elus hingerahu harmoonia ja et selleks on igaühel oma retsept. Tähtis on aga see, et ennast tuleb hinnata. Jaan Tätte, Viljandi kandi poiss. Viljandi kandi poiss, Puiatu küla Seal oli ju teatavasti üsnagi tähenduslik kool, kasse, kool jäi kodu lähedale. Ja tookord mulle tundusid need suured kurjad pätid, aga nüüd, kui ma ükskord käisin oma kodu vaatamas lapsepõlvekodu, siis ma vaatasin, et need suured pätid on ju väikesed pahad poisid. Need olid need raskesti kasvatatavad lapsed. No nii ja naa, tegelikult Vene ajal oli tihti koolide tahtsid oma õppeedukust tõsta ja ja tihti sellised joodik, vanemate lapsed ja sellised nagu saadeti sinna, seal oli väga toredaid poisse ka siukseid täid kuidagi vahel kahju oli, neist nägid, kuidas nad seal kuskil rivis käivad palaval suvel oma koolivormidega ajal tegid mingeid töid seal ja ja siis, kui vahel abis käisid, nad ikka käisid külameestel abis vahel seal, siis nad olid ühe vahvlipaki või limonaadipudeli üle väga rõõmsad. Milline esimene lapsepõlvekodu oli seal, Puiatus. Suhteliselt väike korter, ikene, kahe toaga vana mõisa, üks abihoone, sihuke puumaja ja palju ma sealt ei mäleta. Mäletan rohkem, mis selle kodu ümber olid. Kas esimene mälestus iseendast jääb sinna põhjatusse ja selle puumaja juurde? Need mälestused jäävad lasteaeda tol ajal oli ju see aeg, noh, ma sündisin 1964, kus oli väga, pidid inimesed tööd tegema. Seal meie maal ka ei saa, oli mul velsker. Inimeste arst, velsker ja ema oli raamatupidaja ja mind pandi vist kuuekuuselt lasteaeda. Veetsin terve esimene kuus aastat nagu lasteaias ja võib-olla see ei ole ilus mälestus, aga esimene mälestus mul on selline eredam mingisugusest ülekohtust, kus me käisime kõndimas ja vaatamas tere kevadjälgi otsimas ja siis ma mäletan, küürutasin seal üle jõe ja kukkusin jõkke ja sain selle eest hirmsasti pahandada ja seisin nurgas pärast nädal aega lasteaias nädal aega, iga päev läksin lasteaeda, teised hakkasid mängima, mina seisin nurgas. Armas aeg, see oli küll karm, kortsis. Ei, aga see oli tore lasteaed, tegelikult. Räägime vanematest ka isa, velsker. Issand, need inimestena olid isana-emana Ema on veel praegu ei saa kahjuks läinud oma teed, aga isa on selline, kelle sarnaseks, nagu ma väga tahaks saada, ta oli niivõrd hea inimene. Selliseid kohtab elus harva. Ma püüan ka mängida sellist head inimesed, aga mul ei tule see nii välja nagu temal ja selle velskriametiga maju. Lapsena istusin seal vahel kaasas, tema juures tööl, see oli veel praktiliselt kodusse, velskripunkt käidi küll seal vererõhku mõõtmas ja mingit tablette küsimas süstimas, aga tegelikult ikkagi käidi rääkimas ja isa nõu küsimas küll lisa oskas inimesi lohutada ja aidata ja tuge anda ja ma arvan, et see Puiata rahvas siiamaani mäletab teda kui ühte imelist olendit. Nii et ta oli nii ihu kui hingearst Aga ema? Ema oli natuke teisest puust, väga selline kultuuri pen, siiamaani selline kultuurihuviline. Me olime Viljandist, elasime 12 kilomeetrit eemal ja ükskõik, mistükk seal Ugala teatris välja tulid kõik. Me käisime vaatamas, vaatasin, vahelisa jäi seal ikka tukkuma haarata. Kõik me vaatasime ära ja arutasime, pärast lugesime raamatuid ja vaatasime filme ja ja ema oli tuntud, väga suur selline lauluinimene laulis kõiki laule, mis üldse eesti keeles seal olemas olid. Eks minagi neid oskasin kõiki juba üsna noorelt. Kas see laulmine siis võikski arvata, et see on emaliini pidi tulnud küll. Ja teater natukene ka. Jah, seda kindlasti, sest ma nägin seda juba päris väiksena ikka nii palju, et ka Rein Malmsten ja Leila Säälik olid kogu aeg seal peaosas ja seal muud ei mäleta ja olime kõik pettunud, kui Malmsteni mänginudki peaosa. Aga kui poiss natukene mõtles juba pisut nii suurema poisina, kelleks tulevikus ka saada võiks, siis teatri osa esialgu veel ei terendanud. Ei üldse teatri mõte tuli siis, kui ma lavakunstikateedrisse astusin. Ja ma olin siis juba 22 aastane, ennem ei olnud selle peale kunagi mõelnud, et minust võiks saada näitleja ja ükski mu tuttav ei uskunud, et see nii võib minna, sest oli ikka väga siiamaani olen tegelikult tagasihoidlik, häbelik ja täna õhtul on mul kas kontsert temal praegu süda peksab niimoodi et label inimeste ette minema. Olen kusagilt lugenud, et need esimesed unistused, kelleks saada need olid seotud hoopistükkis paksude metsadega. Jah, üks sugulane elas meil kanaküla lähedal seal Kilingi-Nõmme kandis ja alalõpmata me ikka käisime seal külas ja see oli tõesti selline kukku aru, et suure tee pealt tuli peaaegu läbimatud teed veel minna kaks kilomeetrit ja siis jõudsid sinna väiksesse metsakülla halvi oli selle koha nimi ja see oli nagu paradiis keset jõudsid läbi selle metsa, seal oli selline lagendik ja väike oja läks sealt läbi ja sellest ajast ma olen teinud päris palju hiljem ka veel laule, et see nostalgia, mis sellest kohast jäi ja seal tundus nagu ideaalne jah, et minu üks sugulane oli seal metsatehnik, et alguses ma tahtsin saada metsavahiks, siis metsatehnikuks hiljem metsaülemaks tunnused, et see nii läheb, vähemalt kõik koolikirjandeid ma kirjutasin, ma tahan saada metsavahiks, aga nüüd ma olen saarevaht, nii et kõik on saadud, mis on tahetud. Unistuslik oma saar on siis nüüd olemas, aga see oma saar hakkas tegelikult juba lähenema lapsepõlves ja väga tugevalt. Kui meenutada, see ei olnud küll see Vilsandi, kui ma esimest korda merd nägin, aga mul on see hetk meeles, kui ma nägin esimest korda merd see vaata kuulukalt nende esimeste mälestuste hulka. Ma olin võib-olla kolm või neli ja siis ikka mindi vahel Pärnu randa suvel kas kord või kaks, käidi seal ära ja sõitsime sinna autoga, endal meil siis sel hetkel autot ei olnud ja veel mingi naabrimehe auto oli Zaporožets, kus oli vist viis või kuus inimest sees ja kuna autojuhil hammas valutas ja kõik aknad olid kinni ja minu meelest enamus mitte minu isa, ema, aga enamus, kes seal veel olidki, suitsetasid ja kujuta ette, see väike laps seal selles suitsu täis autos. Kogu aeg oli selline surmatunne, oksendasin tee ääres palju ja siis korraga jõudsime sinna Pärnusse. Ja ennem kui me auto kinni pidasime, siis jublakas mändide vahelt mingisugune valgus, selline sillerdus. Ilusate tuulevaikne ilm oli ka, ma mäletan ja kui lähenesime sellele merel läbi nende mändide läksime ja oligi see suur lõputu meri. Ma mäletan, see oli lapse kohta vist väga suur elamus ikkagi. Just see valgus seal, kus see valguse tunne jah, et kuskil on nii palju valgust korraga, su ümber ei ole niisugune tihe mets vaid ning avarus. See rabas saadab siiani. Esimest korda Vilsandile sõitis Jaan Tätte 11 aastase poisina oliseni. Üheksa, ma ei oska hästi arvutada, aga see oli 73. aastal ja, ja 64. olema. Siis siis üheksa, võeti mind kaasa minu tädi Marianne saarema õde. Tallinnas abiellus Juhan Saarega, kes on ka kultuurielus väga palju teinud siin Eestis kirjutanud laulusõnu ja näitemängusid ja kannelt mänginud. Ja olnud ka lasteraadiotoimetaja. Ja olnud kalast ja rameeto ja mis kõik oli ja nemad mind võtsid sinna oma tütrele kaasa mängu kalliks sõbraks ja nii seal läks sellest 73.-st aastast kuni siiamaani, ainult üks sõjaväesuvi jäi vahele. Muidu on kõik suved seal mööda läinud. Kuidas oli esimene kohtumine lisandiga? Samamoodi hullumeelne, et juba kui me sõitsime sinna praamiga esimest korda, siis nad ei viitsinud teha mulle vist eraldi piirivalveluba ja kuna nende tütar oli seal juba koha peal, siis mina pidin tütart mängima üheksa aastaselt ja pandi mulle rätik pähe ja midagi ja, ja ma olin nii õudses paanikas, et kas mind lastakse maha seal, kui vahele jään, aga ei, et keegi ei pannud tähele, et ma olen poiss, mitte tüdruk. Ja saime sinna Saaremaale, sõitsime siis midagi neid kadakaid, esimest korda seal Pärnu kandis ei olnud kadakaid ja sõitsime läbi Saaremaa ja jõudsime sinna. Seda kõike oli nii palju, ma ei hakka seda siin rääkima, aga samas lagedus ma tean, mis lageduse armastus mul on, et tänaseks päevaks on see Vilsandi kaunis metsa kasvanud ja kadakavõssa, aga tookord oli seal kõik lage nagu üks suursugune muruväljak, meri paistis igast punktist peaaegu, kus sa seisid ja ja seda sellist tunnet tundsin ma nüüd mõned aastad tagasi käisin Islandil ja seal, kas sain aru, et see on täpselt seesama tunne, et kui midagi peaks elus juhtuma, et enam Eestis elada ei saa, siis Island on see alternatiivsus on sama palju lagedust ja avarust. Ja need Vilsandi suved hakkasidki siis mööduma oma tädi ja tädimehe suvekodus ja seal oli ka väga atraktiivne sõber tädimehel nimelt Heino Väli. Oi, ja need kaks mees Juhan Taarja, Heino Väli ja nemad on neid nii palju elus mõjutanud. Olen ööd läbi kuulanud, need ka seal peeti pidusid ja ja nad rääkisid minu kodus peeti ka pidusid, aga need olid teistsugused peod. Aga seal ikka vaieldi ja žesti oma tõekspidamiste eest, peksti rusikaga vastu lauda ja vahel mindi kurjaks ja vihaseks ja siis jälle lauldi mingeid laule, mida ma ei olnud ennem kuulnud ja ja neid mehi ja imetlesin. Ja hiljem, kui ma olin suurem juba üksi käisin Vilsandil sügiseti ja talviti siis Heino Väli elas seal üksinda oma majas ja ja siis ka ma ei saanud aru, kuidas ta viitsis, mingi väike poiss, nagu ma siis olin, või tookord siis juba umbes 15 ja ta rääkis vahel ka öö otsa niimoodi rääkis oma mõtteid ja kahjuks ma kõike ei mäleta, mis ta rääkis, et ta viitsis väikese poisiga nii palju vaeva näha. Aga ta oli ju ka lastekirjanik ja ta oli kirglik skautluse propageerija, kuigi seda ta pidi tegema Hillitsetult. Tollal. Jah ju siis seal midagi sellist oli, Heino Väli tegi nagu ühe sellise teo, mis mind saadab tugevasti ja ja ma saan aru elus, et tuleb teha nagu tegusid, mitte ainult rääkida. Siis ma olin ka 14 15 ja oli kevadkoolivaheaeg märtsi koolivaheaeg, läksin sinna külla, üksinda jälle. Eino pani mind magama ühte jahedasse tuppa, päris läbi oli siukene, lõdin nagu sees. Hommikul, kui ma ärkasin, siis seal oli väike lauake seal voodi kõrval ja seal oli viinapits, mille sees olid esimesed lumikellukesed ja mõtlesin, et kuidas siis suur kuulus kirjanik tulija panin mingile poisile ette lihtsalt lumikellukesed voodi kõrvale ja ma sain aru, et see oli üks väga ilus tegu ja ma püüan ka elus siukseid tegusid teha. Kas luuletamine ja laulude tegemine ja nii sõnade kui viiside seadmine, kas see juba poisikesena ka kuidagiviisi nii ennast andis tunda? Ma arvan küll, ma olen sellele nii palju mõelnud, et kust see nagu tuleb sest mis on nagu lastel vahel sellised tüütud asjad nagu koolikirjandid ja seal Puiata koolis, kaheksaklassilises koolis, seal ma juba mäletan, et hästi palju kirjutasime, meil oli väga hea eesti keele õpetaja Evi puiste ja kirjutasime kirjandeid, kodukirjandeid ja klassikirjandeid ja need olid minu jaoks kõik pidupäevad. Nii, kui oli kodukirjand, vaba teema, siis ma jooksin koju ja kirjutasin. Mulle ühest vihikust jäi väheks, kaks vihikut sai vahel kirjand täis ja isegi viiendas klassis oli selline siiamaani meeles. Lugu oli ülevabariigiline kirjandite võistlus tuletõrjeteemaline, siis ma sain koolis kolmanda koha. Olin sellest nii šokeeritud misse, kes kirjutas minust paremini. Aga õnneks kolm kohta läksid rajooni edasi. Rajoonist sain teise koha ja siis, nagu ma olin ära teeninud enda jaoks enda arvates siis vabariigis sain esimese koha. Siis oli küll täispanga peale kui te need tagasi vaatate oma lapsepõlveaastatele ja nendele toredatele, Vilsandi suvedele, aga ka oma koolihetkedele ja kodule, vanematele, mis te arvate, mis on see kõige olulisem, mida olete sealt kaasa saanud? Ju see on kõige olulisem, kuigi tänapäeval seda on nagu vähem või ma seda ei märka. Aga see, mis ma oma kodust sain kaasa, see oli selline kohusetunne, tohutuse, mis sisse tambiti, distsipliin ja kohusetunne ja viisakus ja selline teistega korrektne käitumine ja seda tänapäeval ma ei tea, kuidas koolidesse on, aga sellel hirmsal nõukogude ajal ikkagi ma arvan, inimesed olid väga moraalsed moraali peksti pähe ja kas ei olnud halb ja nagu ma ütlesin, isalt sain sellise tahtmise teistele midagi head teha ja emalt lõbususe ja kultuurihuvi ja, ja muidugi tööd, meil oli loomad, lehmad, kanad, sead ja see heinategemine suviti, ega ma muidugi ei tahtnud seda teha, aga see töö tegemise oskus jäi nagu sisse tuleb teha, kui ka ei taha, siis teed selle töö ära, sest vaja. Oma lapsepõlvest jutustas Jaan Tätte. Temaga ajas juttu reetmade. Seal metsa aga, aga ei ole. On meri, oma väike udulaht. Seal metsa ta ka ei ole med armeri, oma väike udulaht. Kuidas elate, mu kallid pikad haisvad adruvallveed ämm, klikut, kuu, sallid. Kuidas elate, kallid pikad, haisvad adruvallid keevi jai ja jõutee, hall? Söögi on kollaste lehtede kuu. Torm on eri hilisel tuge. Seal metsa ta ka ei ole, mets on eri muu oma päike, ka udu. Kuidas elate, kallid pikad, haisvad adru, balti meresoola? Tänasin tänasesse päevadesse videviku toimetaja Ants Tamme. Teil läheb 20. aastaring, kuidas elu. Jah, märtsi lõpul sai meil 19 aastat ilmumist täis ja siis oleme juba mitmendat kuud oma kahekümnendas ilmumis aastas. Kui me alustasime 90, olid need väga murrangulised ajad, siis oli veel rublaaeg ja paberit nagu ei olnud, mille peale trükkida ja igasugused probleemid selle hankimisega ja siis me mõtlesime, et ilmselt noh, viis-kuus kõige rohkem seitse-kaheksa aastat on meil seda videviku vaja, et siis meie elu lähe paremaks probleemid lahenevad riskigruppide inimesed, keda siis noh, puudega inimesed, pensionärid ja teised, et nende elutingimused ja turvalisus nagu paraneb sedavõrd, et ega videviku järele siis enam vajadust ei tunta, et oleme viie rikkama riigi hulgas mingite teiste sõnadega öeldes, eks me lootsime oma riigilt küllaltki palju, aga ega ei ole ju alati nimelampi või nõiavitsa, et nüüd kõik asjad lahenevad. Probleemid on, nagu me praegu teame, isegi tõsisemaks läinud. Aga ometigi meie siin videvikus oleme lähtunud sellest, et kui siin, masu või majanduskriisidega kides nagu professor Lauristin ütles, et et on aeg nüüd just hingelistele vaimsetele väärtustele, eetiliste väärtustele rohkem tähelepanu pöörata, neid au sisse tõsta, siis eks meie videvikus ole oma teada seda kogu aeg teinud. See, et elut tegelikke väärtusi minevik on hinnanud, on lausa loomulik, sellepärast et ajaleht on tegelikult suunatud siiski elu küpsele inimesele ja inimesed elus mõndagi kogedes hakkavadki hindama just neid, tõsi ja vähem oluliseks muutuvad välised eluküljed, ehk siis võidujooks naabrist parem muutub ju ka aja edenedes järjest mõttetumaks ja praegu ärme räägi sellest ajast, kus me oleme, aga eks meil siin seda teise pealtvaatamist ja püüdu parem olla oli ka tublisti. Aga see kõik läheb ju tasapisi üle. Jah, see on mööduv ja videvikus. Me olemegi lähtunud sellest, et ikkagi elutarkus, sõbralikkus, osavõtlikkus, esivanemate ühestamine, nende õpetust järgimine, sest ei ole ju midagi püsivamat, kui eestlased on maarahvas, kui see talupojatarkus, kõik töövõtted, kindakirjad, põllemustrid, noh, see ongi see meie rahvakultuur ja me oleme just niisuguse elu põlistamise nagu elukroonika kirjutamise eesmärgil jo kuulutanud välja oma tegevuse jooksul mitmeid kaaste võistlusi. Esimene oli rohkem paar aastat tagasi ja see oli, kirjutan oma vanaisast vanaemast, see tõi meile tohutul hulgal allmaterjali väga rikas materjal endistest aegadest, sest kujutame ette, kui 70 kaheksakümneaastane inimene kirjutas sellest, mida tema kuulis viie, kuue seitsme aastasena oma kaheksakümneaastaselt vanaemalt. See tähendas juba 150 aastat minevikku minek. Ja me seda võistlust nagu plaanides ei osanud ette kujutada, millise kulla otseme juhuslikult oleme peaaegu komistanud, aga siis me avaldasime need kirjatööd kõik ära ja see on meil nagu omateada, üks väga suur kordaminek. Praegu seisab ees kokkuvõtete tegemine kaastöövõistlusest, me tuleme lapsepõlvemaalt ka, see oli väga rikkalik, siin paljud inimesed kirjutasid just sellest, mida neile on meelde jäänud lapsepõlvest, seal on tunda rikkad elamused, mälestused endiste aegsetest tööde tegemisest, vanaisa Ma juttudest, aga muidugi paraku ka sellest, kuidas elu ja poliitilised süsteemid on inimesi muserdunud sealt voolossova tagant inimene kirjutas, kuidas neil oli heal järjel talu, kuidas kolmekümnendatel aastatel ütelge, kõik kadus, kuidas isast ei teata midagi, kuidas nad sõja ajal vaevult siia sattusid? Vot paraku elu traagika tungib igalt poolt sisse. Aga ometi meil videvikus, säilitame optimismi ja kui nüüd mõned küsivad, et kuidas selle masu tingimustes siis nüüd videvik vastu peab, reklaamirahasid on vähe või ei tule neid õietigi üldse enam ei ja kas videvik ei jää seisma või kas ta suudab vastu pidada, siis ma pean teatava rahuldustundega isegi ütlema seda, et kuna meie reklaamirahadest ei ole kunagi sõltunud istunud ja meie rohkem kui 4000 tellija hulka üksikmüük peale selle on kuni 4000 tellija hulka paistab, on jäänud ikkagi meie kindlad sõbrad ja patrioodid, kes peavad videviku oma leheks, nad otsivad sealt sugulasi. Meil on tasuta juubeliõnnitlused, mälestuskuulutused ja side pidama, kirjutavad pensionäride klubidest ja üksteise ettevõtmisest, vahetavad kindakirja mustreid, tervislike toitude retsepte ja see kõik kuulub lahutamatult kava inimese elu juurde ja kuna meie optimismi säilitada, kuigi mõned on meile kirjutanud, et mis ta seal videvikus räägite, et elu on ilus ja elamist Väärt, vaat meil on niisugused hädad ja mured ja tegelikult võib-olla need inimese enda probleemid rohkem, mida ei tasuks siiski üldistada kõigile kogu meie elule. Ja eks meie tervis läheb viletsamaks ja aeg-ajalt astuma vasaku jalaga voodist välja. Kõik see ei ole siiski elus määrav meil kui palju positiivsete elu kogemusliku. Ja mulle ikkagi tuleb meelde üks gruusia laul ja sõnad tema laulust, et minu aastad need on minu rikkus. Ja seeläbi on videvik tegelikult rikaste inimeste ajalehti, et hoidkem seda ja see töö on meile pakkunud siiski ka südametäite kaupa rahuldust, nii et me oleme lugejatele tänulikud, et nad on meiega koos jõudnud 20.-sse ilmumisaastasse ja küllap me näeme neid aastaid veelgi. Mis muud kui ilusat kahekümnendat aastat videviku-le ja palju jõudu selle tegijatele, aitäh saatesse tulemast. Prantslane. Aitäh ka päevateele kaasabi eest. Notar Priidu Pärna annab need teile teada muutunud notaritasudest. Tasud tõusid seaduse jõustumisest ehk kaheksandast juunist öelda, et on kõik tasud muutunud, osad on läinud kindlasti odavamaks, ehkki muudetud ei ole üldse notaritasusid, mis puudutavad kinnisvaratehinguid ja muid ostu-müüki noh, äriühingute puhul ka aktsiate osade võõrandamisel ja abieluvaralepingute sõlmimisel ja kõik, mis puudutavad varasid, kuna need on sõltunud tehingu väärtustest ehk asja hinnast, On arvatud vastavalt tabelile, pigem, kui kinnisvarahinnad on siin langenud 30 kuni 50 protsenti siis öelda, et notari tasu tegelikult on läinud oluliselt madalamaks muudetud on siis neid tasusid, mida ei ole siis 93.-st aastast muudetud osatasud on muidugi ka hiljem korrigeeritud enamus neid, mida praegu muudeti, on tõesti olnud 15 aastat muutmata, need on nii-öelda fikseeritud hinnaga notariaalne alltoimingud, seal ei praegult hädavajaduseta, notariaalteenused oleksid kättesaadavad ja notareid hakkaks massiliselt ametist lahkuma. Põhjus on see, et kui varem bürood elasid kinnisvara käibe pealt, et siis täna enam sa ei saa elada 93. aasta hinnakirja alusel. Aga vaatame siis mõningaid asju, kõigepealt siis volikirjadega seotud muudatused. Kui selline üldvolikiri, mis andis õiguse esindaja all teha, ütleme kõiki toiminguid isiku nimel maksis 200 krooni, siis uue hinnakirja järgi on see 400 krooni. Riigikogu kui ta neid tasume sääraseid ülevaates ja kõikide tasude tõstmine tegelikult oli rajatud, siis audiitorina poolt läbi viidud majanduslikud kalkulatsioonid, palju notar, aega kulutati, tööjõukulud ja muud kulud ühe või teise toiminguga on minutilise täpsusega, et nad ei ole päris laest võetud, vaid ikkagi läbi analüüsida. Riigikogu siis vaatas ka, et osaleda määrasid ei saa teatud sotsiaalsetel põhjustel viia sinna hinnatasemel, mis nad tegelikult notaribüroo jaoks maksavad näiteks selline volikiri, mida tehakse näiteks pensioni, elatusraha või elatise väljavõtmiseks ehk inimene tab anda kellelegi teisele volikirja. Et mine võta välja minu pension või elatis või toetusraha või tee selleks avaldus, kui seda nõutakse, et senine toiming maksab siis 10 krooni asemel, mis ta oli enne 50 krooni, siis peab ütlema, et see pädevus, selliseid volikirju, millest me just rääkisime, pension, elatisraha ja alimendid. Nende volikirjade kinnitamise pädevus on jätkuvalt ka valla- ja linnasekretäridele. Kallimaks on läinud ka ärakirjade kinnitamine, et kui vanasti oli põhimõte, et 23 kroonili esimene lehekülge järgmised leheküljed olid kaheksa krooni, siis iga ärakirja, näiteks dokumendist, lepingu ärakirja tõestamise lehekülg on 50 krooni. Levinumad toiminguid on ka allkirja õigsuse kinnitamine oli ka krooni ilmselgelt alla omahinnatoiminguid, see on siis 200 krooni. On läinud kallimaks ka pärimisasjadega seotud toimingud. Et kui testament oli varem 200 krooni, siis nüüd on see 510 krooni. Vastastikune testament on tõusnud 650 krooni peale ja kui pärimise puhul varem oli seatud, ütleme, pärimises ja menetlussõltuvusega pärandvaraga väärtusest, et nüüd on mindud lihtsustamise teel, et kõik pärimistoimingud on kindla hinnakirja järgi teatud eranditega pärimismenetluse algatanud vaatamine on 1000 krooni pärast, kui keegi tahab pärandit täiendavalt vastu võtta, on veel 1000 krooni, aga loobumine, millest me oleme rääkinud, et inimene ei pea pärimetatuid pärandist loobuma, et seda ei saa kalliks ajada, see on jätkuvalt 50 krooni ja pärast pärimistunnistuste väljaandmine ka ei sõltu siis pärandvara kartusest, vaid on siis alati ja igal juhul 1600 krooni. Tegelikult peavad pärijad üldsegi kalkuleerima, kas võib-olla see pärimisasi Nende tasude kontekstis ei lähe neile kallimaks või sealt ei jää enam midagi järgi, et kui pangas on ainult 2000 krooni, siis pole mõtet tõenäoliselt pärimismenetlust ei olegi mõtet algatada. Mida ma tahan veel öelda, et pärimisasjade puhul kehtib ka erand, et võib taodelda ennast notaritasudest vabaks kes seda otsest, et seda võib siis taodelda, juhul kui isik ütleb, et ta ei ole maksevõimeline, ta peab seda tõendama, et tema sissetulekud ei ole piisavad. Seda saab tegelikult otsustada, siis kohtunik, aga tegelikult otsustab seda kohtuametnik maakohtades, et siis tuleb täita ära vastavad formularid ja sellisel juhul notari tasu kannab notarite koda. Tänasega lõppeb normaalse söömise saripäevade ees. Lõpetuseks küsin, miks professor Mihkel Zilmer oma kiire töö kõrvalt üldse andis nõusoleku meie saates mitmeid aastaid selgitusi jagada. Rikkustega kuulsust polnud loota, aga aega kulus küll. See on jumala õige, see on väga hea küsimus, mis ma andsin nõusoleku. Võib-olla ma ütleks, et põhjus on kolm, üks on nendest kõige olulisemad, aga ma ütlen, et kolm ära, siis võime arvutada, milline olnud esimene, selge põhjus on see, et ülikooli professor ei saa istuda oma elevandiluutornis. Ma ei salga, meil läheb teadvuses hästi, mul on väga ilus järel. Kas mul on kaitsev, nüüd lähemal ajal, seitsmeteistkümnendast doktor, see ole kiitus, mul on hea meel, et tuleb järgi uus põlvkond, see pakub palju naudingut. Aga me ei saa olla niimoodi, et ülikooli professor istub oma kitsas erialatornis seal kusagil. Ta ei populariseeriv teatud õigeid asju, ehk kui ma näen, tõepoolest, kui me hakkasime Urmasega kirjutama seda raamatut, normaalne söömine, siis ka selle kirjutanud kuulsaks rikkaks ilusaks saada. Kuigi see toob kas siis aeg-ajalt midagi tühja sellest, see oli häda, sundrumaluste arv selles valdkonnas jõudis sinna, kus minu närv ei pidanud enam vastu. Olen muuseas ülimat tasakaalukas, ma julgen öelda, võid küsida kolleeg sonett, käguledan sellest kolleegide käest. Paljud ütled sa säilitada külma vere, kuigi kamina haigestub mõnikord ja tõsised, aga ma ei pea ka viha. Vot lolluste arv kasvas nii suureks, et mõtlesin Urmasele, okei, me oleme raamatut, õpikut oled kirjutanud, mida ju kõigini ei jõua, sest need on rohkem spetsiifiline, et nüüd on vaja kirjutada normaalse söömise raamat. Mul on ülimalt hea meel, et see toimus, Draama tulevik on nüüd üks asi aga meelega rääkides sellist, noh ma ütleks natuke isegi sellist konarlikum jutt mitte ülimalt valitud lauseid ja sõnu raadios tahtsin võimalikult sellistele inimestele, kes kuulavad raadiot rohkem, ütleme ka eakamad inimesed edasi rääkida paljudest asjadest, mõned olulised punktid selgeks, ütleme, suhkur või sool kui terve rida asju, me oleme ju väga palju asju ka, et see oli nagu teine põhjus. Ja kolmas põhjus oli see, et ausalt öeldes ma pean sellest saatest lugu, see ei ole tuss. Suri nii on ka. Miks ma seletan, miks ma sellest saatest lugu peal ma ei ole seda tüüpi, et üks on halb saade ja teine on hea saade. Et ma ütlen päris ausalt, et ma ei ole näinud raadios kuulnud, õigemini tuleks öelda muidugi ma kõiki saateid ja kogu aeg, kuule ma ütleks, et see on äärmiselt tasakaalustatud saade. Siin on sel teemal juttu, siin on sel teemal juttu, siin on sel teemal juttu, selles saates on asjalikud tõerääkijad, saateplokid on kõikidele ehk võtaks nüüd kokku see kolmas põhjus oli see, et ma löön kaasa sellistes asjades, kus ma näen, et pakutakse nagu kogu süsteemi ma ei lähe kunagi saadetesse ja ei, osaleme Urmasega sellistes kirjutistes, kus ütleme, üks kild on perfektne või, või asjalik. Kes iialgi seda ei teeks ja ülejäänud on noh, nii-öelda ei kõlba kuhugile fraks näitama. Lugesin Jaak Jõerüüt kirjutas arvamuse. Jaak Jõerüüt on väga asjalik mees, kellel on väga hea arvamus kirjutatud selle külje pealt, mida ma olen kogu aeg öelnud ka ise. Et on jõudnud situatsioon, et inimene ei tea, mida uskuda. Enam siit tuleb informatsioon, siit tuleb informatsioon. Siit tuleb informatsioon. Armsad raadiokuulajad, see, mida me oleme nüüd sinuga teinud, rääkinud, see on informatsioon, mida ma soovitan sajaprotsendiliselt uskuda, sest me räägimegi seda asja nii nagu on. Meid ei aja taga, ei ärihuvid ja taga ei raha huvi. Meil oli tahtmine selle pika ajaga, ma loodan, et mina ka siia midagi andsin esitada asju, rääkida täpselt nii, nagu nad on. Kas kellelegi kusagil meeldib või ei meeldi või meeldib rohkem või vähem sellele mingit tähtsust, et inimesed võiksid öeldavat niimoodi, et vaat sealt ma kuulsin, ma toon ühe näite seadma, kuulsin sellise informatsiooni, et näiteks kui suhkur tarbida mõõdukas koguses sedasama sahharoosi ei põhjustada tervislikke probleeme. Jumala õige. Jah, no selle koha peal on nüüd küll ilus lõpetada, Ma usun, et kõik raadiokuulajad on nõus, kui ma ütlen väga suur tänu. Ja ma arvan, et see töö annab häid tulemusi. Jah, kui ma tohiks ma lisaks andvad nii palju, ma arvan, et normaalse söömise raamat on küpsenud lõpuni koos raadiosaatega ja järge on ootamas normaalne joomine. Nende nimede järgi kaanel vist tuntakse ära, tegijad on samad Mihkel Zilmer jaurmaskokkas. Aga siinkohal siis suur tänu, professor Mihkel Zilmer-ile ja nii kui sul kõik hästi Aitäh tänan sind kutsumast ja mina sooviks, et ka kõigil kuulajatel läheks hästi, leidke oma tasakaalud ülesse ja selleks on normaalne söömine. Tänasega lõppevad ka doktor Aili Paju loodusravinõuanded. Kuueaastasel poisil on krooniline nohu, mis aitaks. No siin on tädi natuke kuri, võtab ära, helekommid, võtab ära, piima, võtab saia ära, isegi putru võib ainult p-ga teha, see on kui esimene kroonilise nohu puhul siis teiseks jalavannid teha ei ela vannid meresoolaga ja hõõrude taldu korralikult samaaegselt valmistada talle kolmis uskmest kolmis ruse tee, võtad kroonilise ära, pärast sedasama uuri ütleme teelusikatäis tassi kohta, mitte rohkem teelusikatäis tassi kohta, kuid mis võiks teda veel aidata, see on hommikuti tühja kõhu peale üks tass kõrvenõgeseteed ka talle külma kõrvenõgeseteed, see on üks väga hea vahend, mis kroonilist nohu taandab, kuid kommid, piim sai kõik ära ära. Pärast võib ju neid uuesti hakata. Just 60 aastane mees haigestus hulgiimeloom ja saab raviks perioodiliselt kemoteraapiat. Kas ja kuidas on võimalik leevendada keemiaravi kõrval ja järelmõjusid ma hästi aeglaselt räägin siin juurde sellepärast, et palju inimesi, kes soovivad just kui keemiaravi saavad, et seejärel iiveldus ja kõik see raske. Kui näiteks on teada, et donees keemiaravi ma soovitaksin valmistada üks niisugune kissell, seal sees on mustikad, rosinad ja aprikoosid, panna korralikult keema, mitte midagi suhkrut juurde ja hästi palju lisada siia juurde tärklist kartulitärklis Vakse laks jällegi paks ja see nii enne keemiasse minekuid kui ka pärast see on üks paremaid vahendeid. Nüüd ma loetlen neid taimi, mis tegelikult väga hästi toimivad, just tõmbavad seda iiveldust nagu vähemaks. Koli spargel, avokaado, kreeka pähklid, spinat, spinatisuppi teha üldse roheline ja punane, see, mis on punast Velisemisel rohelist värvi, roheline tee ja ravimteedest inimesele sobiks, avas ristik koos kummeli ja naistepunaga. See oleks tema oma siis. Ja veel on üks, mis on apteegis saada, olla ka puueliksiir laukapuueliksiiri, eriti pärast seda teisel kolmandal-neljandal päeval taritus laukapuueliksiiri paar lonksu päevas. Missuguseid maarohtusid peaks kasutama 39 aastane naine, kel opereeriti kaks emakavälist müoom ja kes pärast seda, see on kahe kuuga juurde võtnud üheksa kilo kandal turset ja, aga tegelikult on tal kaaluprobleemid olnud varem juba nii. Müoomi suhtes on kõige parem tee on kortsleht, naistepuna raudrohi niisugune tee tarvitaks, seda ütleme üks poolteist kuud siis teha üks väike paus, suvine aeg, nagu ta tuleb, ja siis juba järgmine. Nüüd, mis puudutab kaalu, siis mina soovitaksin hakata hommikul jooma iga päev Tass kõrvenõgest väga toimib, paneb neelud hästi tööle ja vedelik hakkab välja jooksma. Peale selle ma soovitaks sellel inimesel teha nii, et õhtuti peale kella kuut ei sööks üks ja teiseks kord nädalas teha spaast. Kas aga see teeb selle, võib-olla peaksime, see tee on kortsleht naistepuna, raudrohi, koorses leht, naistepuna, raudrohi, sellest valmistaks teed. Ja viimane küsimus palutakse lähemalt, keda palju reklaamitud glüko Samiinist, kas see ikka on nii hea ja ka seal ka mingeid ebameeldivaid kõrvalmõjusid? Me oleme kõik näinud, kuidas mööda papp seina ronib üles seal Katrin karisma aju ja ta on nii terveks saanud ja nii kenasti, et paistab, et võiks hästi mõjuda. Klikkuusamiiniga on niisugune lugu, et ta on sulfaat, sool ja tema toime. Kui on varjatud diabeet näit, eks siis võib juhtuda, et see paneb suhkruhaiguse õitsema, nii et ettevaatust, mina soovitaksin alati, kui on ordineeritud glükoos, amiini, siis sellisel juhul peaks tehtama enne temale proovid ja ka peale seda teha ka proovid. Esiteks kas põletik on taandunud ja teiseks, kas on veresuhkur korras, kuid nüüd on nii, et Eestimaa on muutunud nii ilusaks ja lõhnavaks ja meil on maa väga puhas. Lükkuusamiini saab ka asendajat, ma ei saa ju muidu rääkida loodusravist ju. Glükoos amiini asendab näiteks seller, petersell, nii roheline kui ka siis mugul ka aedtill karulauk, kõik laugud, aga eriti karulauk on need, mis tegelikult glükoos amiini asendaksid. Aitäh kuulamast, tänase saate tegid Liina Kusma Ahmaristambachiya Tõnisti rel. Ilusat jaanilaupäeva õhtut teile. Ilusat võidupüha ja jälle kuulmiseni. Tuleval esmaspäeval.