Tänases keskeprogrammis riigita rahvas tuleb juttu Pakistanis elavatest Tandžabidest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Pani Saabid elavad. Nii Pakistanis kui Indias aga panjavid rahvusena, tegelikult on nii selge, et jaotanud kolme erinevasse gruppi, ehk siis islamiusulised bandžaabikes, valdavalt elavad Pakistanis Sikkidest pain Saabid, kes elavad Indias ja hindu istidest panni, Saabid, kes elavad Indias ja need kolm rub B on nii erinevad, et ühes saates nendest kõigist rääkida, mulle tundub, et lihtsalt ei jõua tants ja mida on üks väga suur rahvas. Bandžavid on üks maailma suurimaid rahvaid arvukuselt olnud kusagil seitsmendal, kaheksandal üheksandal kohal neid on 105 kuni 120 miljonit, jälle ei olda siis päris kindlad, et kui palju neid täpselt on, aga, aga see suurusjärk on teada ja bandžabidest rohkem on maailmas kindlasti hiinlasi hindus, taanlasi, araablasi, venelasi, hispaanlasi, hispaanlaste järeltulijaid ning jaapanlasi. Nüüd inglaste sakslastega on lugu nii, et oleneb, kuidas asjale läheneda. Üldiselt inglasi ja inglaste järeltulijaid on bandžabilast mõnevõrra vähem. Näiteks USA 300-st miljonist elanikust ametlikult ainult 25 ja pool miljonit on inglaste järeltulijad või võtta siis jah, erinevates maailma riikides inglaste järeltulijad ja Suurbritannias elavad inglased kokku, siis inglasi peaks olema natukene vähem kui bandžab. Sakslastega on lugu natuke keerulisem sakslase isenesest Euroopas vähem kui bandžaabe. Aga kui me võtame juurde USA-Saksa päritolu rahvastiku, mida nii kummaline kui see ka ei ole, on tegelikult ametlikult kaks korda rohkem kui inglise päritolu rahvastiku. Kui me selle nagu rahvastiku juurde paneme, siis peaks nagu sakslasi ja sakslaste järeltulijaid olema rohkem. Aga kui arvestada, et need USA-s elavad sakslaste järeltulijad saksa keelt valdavalt ei oska ja neil on saksa kultuurist nagu väga vähe järele jäänud siis sageli siiski öeldakse, et sakslasi on, on nagu vähem. Aga jah, nii või teisiti on tegemist ühe väga suure rahvaga, kusjuures suuruselt teise rahvaga maailmas, kellel ei ole oma riiki kõige suurem rahvas, kellel ei ole riiki, on siis hindus taanlased, see on siis India suurim rahvas ja suuruselt teine rahvas, kellel ei ole riiki, ongi bandžabid. Siis 105 kuni 120 miljonit. Ja sellest kusagil 68 kuni 72 miljonit elab Pakistanis. Põhiliselt elavad nad siis Pakistanis bandžabi provintsis ja umbes 30 miljonit bandžaabi elab India loodenurgas. Sellest 30-st miljonist umbes 20 miljonit elab India bandžabi osariigis. Aga Indias elab pann saab palju ka veel mitmes teises osariigis. No eriti palju näiteks harjana osariigis ja himachal progressi osariigis. Panso abida asuala, kui niimoodi kaardilt vaadata on tegelikult hästi kompaktne aga tänapäeval on see jaotanud vägagi erinevate territoriaalsete üksuste vahel. Ja põhjus selleks on üsna lihtne, nagu siis juba algul sai öeldud, Pakistanis elavad valdavalt islamiusulised pain Saabid Pindias banni, SAABi osariigis elavad sissikidest pann Saabid ja India, ülejäänud osariikides elavad siis valdavalt hindudest panjaabid. Pakistan riigina on samuti rahvaarvult väga suur. Tegemist on siis rahvaarvult kuuenda riigi ja maailmas, aga Pakistanist on rahvaarvult suuremad siis Hiina, India, USA, Indoneesia ja Brasiilia. Ülejäänud siis on juba Pakistanist väiksema rahvaarvuga. Ja see 165 miljonit elanikku elab 796-l 1000-l ruutkilomeetril kusjuures Pakistanis on hästi erineva rahvastiku tihedusega alasid. Banni SAABi provints, kus elavad bandžo abid, on selline suhteliselt tihedama asustusega ala. Aga Pakistanis on ka tohutuid kõrbealasid, kus inimasustust peaaegu et ei ole. Nii, et see 796000 ruutkilomeetrit on vägagi erinevalt siis jah, asustatud bandžo abid moodustavad Pakistani elanikkonnast natukene allapoole kusagil umbes 45 46 protsenti elanikkonnast. Suuruselt järgmised rahvarühmad on juba palju väiksemad. Järgneval kohal on siis afgaanid ehk Pustonid ja, ja neid on kusagil 15 protsenti elanikkonnast. Sinde on umbes 14 protsenti elanikkonnast ja siraike 10 protsenti elanikkonnast. Ülejäänud rahvaid on siis juba vähem. On huvitav märkida, et veel kusagil 20 aastat tagasi loeti neitsi Raikega bandžabida alla kuuluvateks aga viimasel ajal on siis leitud, et need Seraikid on ikkagi eraldi rahvas. Kuigi bandžabidele hästi lähedased, nii keelelt kui kultuurilt elavad Kabandžaabida vahetus naabruses aga on siis jah, nendest pani saamidest üldiselt eraldatud. Pakistanis elavad, pani Saabid elavad üsna kompaktselt oma pani SAABi provintsis. Selle provintsi pindala on 205000 ruutkilomeetrit ja ligikaudu 87 miljonit elanikku. See on natuke rohkem kui neli Eestit ja natukene vähem kui viis Eestit väga-väga tihedasti asustatud piirkonda. Ja kui me arvestame, et selles provintsis 70 protsenti elanikkonnast elab maal ainult 30 protsenti elab linnades, siis see tähendab seda, et need maapiirkonnad on veel eri tihedasti asustatud Tandžabi provintsis. Mägesid ei ole, panja provintsis isenesest ei ole. Paysobi provints on väga valdavas enamuses lauskmaa, mille kõrgus on alla 400 meetri merepinnast. Ainult Pansame provintsi kõige põhjapoolsemates aladel hakkavad mäed pihta. Küll on aga siis tõesti nii, et Himaalaja mäed ääristavad bandžabi provintsi põhja poolt ja see, et ta on lauskmaa, on võib-olla ka see põhjus, miks üldse on võimalik seal nii paljudel inimestel elada. Enamus sellest maast on haritav, veelgi enam, seda ainsa abi provintsi võib nimetada maailma üheks kõige viljakamaks piirkonnaks üldse. Ja see on võib-olla see põhjus, miks seal on see rahvastika nii tohutu, tul hulgal kasvanud, miks see kõik on võimalik ja miks need inimesed sinna tõepoolest ka ära mahuvad, mis on veel väga oluline selle rahvastiku juures, et bandžo abi provintsi rahvastiku juurdekasv on 1,8 protsenti aastas, see tähendab seda, et panni Saabe tuleb aastas ligikaudu kaks miljonit juurde. Eestlase Eestis on täna natukene alla 900000, pann saab ja tuleb aastas juurde rohkem kui kaks korda enam, kui eestlasi üldse on. Kui kõrge on Tandžabike keskmine eluiga Pakistanis tegelikult keskmine eluiga ei ole üldsegi eriti madalam, kui Eestisse on seal kusagil 64 66 aastat. Nii et Eesti meeste keskmine eluiga on ju praktiliselt ligilähedaselt sama, nii et see keskmine eluiga ei olegi seal väga madal ja, ja tõepoolest siis Pakistan elanikkond tervikuna kasvab hästi palju bandžo vibromisse, elanikkond ka. Ja, ja nii ongi see, et need rahvastiku numbrid, mida me räägime piirkonna või, või Pakistani kui riigi kohta need numbrid on pidevalt muutumises, sest poolesse see juurdekasv on tohutu loomulikult tohutu juurde. Kas see tähendab ka seda, et probleemid kogu aeg suurenevad, suurenevad ja suurenevad, sest ühel hetkel lihtsalt ei mahu see rahvas sinna ka juba puhtalt füüsiliselt elama? Pakistani on tulnud ja üsna palju Afganistani põgenik. Kuidas nendesse suhte afganistani põgenikega on küll nii, et nad on muidugi elama asunud väga mitmele poole Pakistani aga siiski pani Saabi meid elama asunud suhteliselt vähem sest bandžo abi provints piirneb Indiaga, ei piirne aga absoluutselt Afganistaniga. Nii et sinna need elama tulnud vähem usulton ju, afgaanid samad mis, mis pann Saabid. Aga kui arvestada, et Pakistan on niigi väga tihedasti asustatud piirkond, siis loomulikult see põgenike juurdevool on pingeid piirkonnas üksnes kasvatanud. Seda enam, et Pakistanis elavad rahvad omavahel ka just mitte väga hästi läbi ei saa ja eelkõige on just nimelt vastuolu Pakistanis elavate panni Saabide ja Pakistanis elavate põliste afgaanide vahel sest afgaanid on läbi ajaloo olnud selline hästi. Kas just sõjakas, aga hästi selline iseteadlik rahvas panni abil seevastu ei ole suurt iseteadvust kunagi üles näidanud ja, ja kui me ka nende rahvaste ajalugu vaatame, siis see on, see on tõepoolest väga erinev ja, ja islamiusulistel bandžarbidele ei ole ajaloos mitte millegagi hiilata. Kui me vaatame seda afgaani rahvast, siis tänapäeva Afganistan oli ju suuresti territoorium, mis jäi briti koloniaalvõimu alt selles mõttes puutumata, et britid ei suutnud seda piirkonda püsivalt alistada, aga naaber, rahvad, pann, Saabid ja teised tänapäeva Pakistanis elavad rahvad, britid suutsid alistada ja see on juba sellised üsna sügavale ulatuvaid vastuolusid nende rahvaste vahel tekitanud. Ja kui täna vaadata veel seda, et paljusid Pakistanis elavaid afgaane süüdistatakse Afganistanis toimuvasse sekkumises või noh, kas just sekkumises, aga vähemalt väga tugevas ameeriklaste vastasuses, sest et Afganistanis see, mis toimub, on ühemõtteliselt selge, et ei saagi Pakistanis elavatele afgaanidele meeldida. Ja samas valla bandžo abid Pakistanis on suhteliselt kõige riigid ruumad ja, ja kuigi noh, loomulikult ka Pakistanis elavatel bandžoabidel ei ole mingisugust suurt Ameerika vaimustust aga nende vastuseis Pakistani keskvõimu USAd toetavale tegevusele on siiski palju palju väiksem kui afgaanid. Ja ka see erinev suhtumine Afganistanis toimuvasse, noh ka see on tegelikult neid sealseid probleeme erinevate rahvaste vahel suurendanud. Panso abidel on teatav vastuoluga pelutsidega pelutsion Pakistani elanikkonnast küll hästi vähe alla viie protsendi elanikkonnast, aga plussid on jälle selline hästi iseteadlik rahvas, nad elavad siis piirkonnas, mida nimetatakse pelutsistanics, mis on valdavalt kõrb, mis on suure pindalaga hõredast asustatud ala. Aga pelutsid on Pakistani noh, vaata, et kõige iseteadlikum rahvas üldse ja kõige vähem on nad huvitatud nagu keskvõimul alluvusest. Ja kuna bandžo abid on suhteliselt keskvõimu truud, siis panni, Saabide ja pelutside vastuolud on ka küllalt suured. Seda enam, et Pakistani sõjaväe juhtkond koosneb väga valdavas enamuses bandžabidest. Ehk kui siis Pakistani sõjavägi käib kusagil Pakistani piirkondades rahvarahutusi maha surumas, siis valdavalt on seal paini Saabide juhitud ja loomulikult need teised Pakistanis elavad rahvad ei saa seetõttu bandžaabidesse hästi suhtuda. Et bandžabid sõjalisi operatsioone juhivad ja läbi viivad, suure osa riigieelarvest läheb, see on ülalpidamiseks, Pakistan iseenesest on väga vaene maa, aga aga tõepoolest küllaltki suur osa ebaproportsionaalselt suur osa rahvatulust kasutatakse selleks, et pidada üleval sõjaväge. Ja kindlasti on ka see üks probleem, mis paljudele Pakistanis elavatele inimestele tegelikult ei meeldi, sest selle hiigelsuure sõjaväe väga paljud muud valdkonnad kannatavad. Ja võib-olla see seda vägi jällegi on kõige vajalikum ehk pann Saabide jaoks, sest paini Saabid piirnevad Indiaga Pakistani suurima vaenlasega. Samas võib-olla teised rahvad, kes kaugemal elavad, tunnetavad seda india hirm, mu, no võib-olla ka natuke vähem, seda on siit kaugelt muidugi raske öelda. Tandžabide praegune asuala on maailma üks vanimaid tsivilisatsiooni piirkondi. See oli omal ajal induse oru tsivilisatsiooni keskus. Tsivilisatsioon tõepoolest on vägagi märkimisväärne ajaloos nüüd selle tsivilisatsiooni konkreetselt Pansaabida, kui rahvusega siiski midagi pistmist ei ole, tegemist on ainult sama piirkonnaga, hiljem on see ala olnud vägagi erinevate võõrvõimude käes. Bandžoga provintsis on võimutsenud isegi vanad kreeklased salanud pärslaste võimu all araablaste võimu all türklaste võimul afgaanide võimu all mugulite võimu all pelutside võimu all võõrvõimude esindajad on seal olnud hästi palju ja islami usuliselt pann Saabid ei ole ajaloo jooksul kordagi omariiklust nautida saanud. Islamiusulistel paisabidel puudubki, omariikluse kogemus on. Küll on aga siis omariikluse kogemus olemas. Sikkidest pain saamidel, Sikkidele on olnud seal mitmeid riike ja sigi impeerium, mis 19. sajandil eksisteeris kuni brittide tulekuni oli ikkagi vägagi võimas moodustis ja 1849. aastal langes pann saab briti võimu alla ja see langemine toimus siis niiviisi, et mitu aastat olid siis britid ja see vann, Saabide Sikkide impeerium seal relvavõitlust pidanud ja ühel hetkel lihtsalt pann saab, alistus ja algas peaaegu 100 aastat kestev inglise koloniaalvõimuperiood, täpsemalt, kes sisse siis ajavahemikust 1849 kuni 1947, nii et sajaaastast nii-öelda juubelit negatiivset juubelit ära oodata ei suudetud ja võib-olla see selline ajalugu, mis islamiusulistest bandžoabidel on kogu aeg olnud kellelegi alla enesepainutamine. See on ka olnud üks tegur, miks pandi abid nagu rahvusena võib-olla sellist väga tugevat identiteeti oma samas prindi võimu all olles ei saa öelda islamiusulistest paini, Saabid oleksid kuidagi olnud väga tagasihoidlikud, ka islamiusulised pandi aabits siiski Briti võimule on korduvalt ja korduvalt väga teravalt vastu hakanud ja noh, samas oli nii, et Panso brittide jaoks oli tegelikult hästi tähtis piirkond esse tollane Sikkide impeerium seal panni Saabis valitsuses enam kui 500 väikese vürsti riigikese üle ja see piirkonna keskus, lahore oli üldse üks edasise Briti India tähtsamaid linnu ja, ja sellepärast bandžo abi vallutamine oli brittide jaoks hästi hästi tähtis ja, ja noh, kui vaadata seda Briti India perioodi, siis bandžo abi piirkonnas hoidsid britid pidevalt ka suhteliselt suurt sõjaväele. Et Indias oli palju piirkondi, kus brittide sõjaväel ja nagu oli, oli väga vähe tegelikult eriti võrreldes kohaliku elanikkonnaga, aga bandžo abi provints kui selline rahutum piirkond, seal oli brittide sõjavägi siiski suhteliselt suur. No ajalooline Vandževab jaotati kaheks siis teatavasti 1947. aastal. See on siis aastal, mil briti-india jagunes kaheks iseseisvaks riigiks, jagunes Indiaks, jagunes Pakistanis, Pakistan, siis koosnes ida ja Lääne-Pakistanist. Ida-Pakistan on tänapäeval Bangladeshi ja, ja Lääne-Pakistan on tänapäeval Pakistan ja Pakistan moodustati siis piirkondadest, mis olid valdavalt islamiusulise elanikkonnaga ja mis tahtsid olla siis omaette ja India moodustati piirkondadest, kus elanikkonnas valdavalt olid hindud. Selles jahunemises oli üks suur erand. Suur erand on Kashmiri piirkond, see on see piirkond, kus siis ka täna on hästi palju probleeme ja nimelt seal oli lugu selline, et elanikkond oli valdavalt islamiusuline, aga selle piirkonna nii-öelda kohalik juht oli hindu. Ja see kohalik juht otsustas, et kašmiir ühineb Indiaga, kuigi tegelikult rahvas oleks tahtnud ühineda Pakistaniga. Ja nii ongi siis nii, et väike osa Kashmiri stan Pakistani käes ja suur osa on India käes. Kashmiri põhielanikkond ei ole sellise staatusega absoluutselt rahul. Kashmiri pärast on Pakistan ja India korduvalt ka sõdinud ja sõnasõda on peetud aastakümneid ja ei ole ka väga näha, et see olukord kuidagi seal paraneks. Aga see 1947. aasta jagunemine puudutas valusalt kogu seda tänapäeva India ja Pakistani piiriäärset ala, mis tähendab seda, et kõige valusamalt puudutas tagi tegelikult pann saada selle jagunemise käigus tohutul hulgal inimesi oli sunnitud vahetama oma elukohta. Paljud islamiusulised ei tahtnud elama jääda Indiasse ja paljud hindud ei tahtnud elama jääda. Pakistani. Nad vahetasid oma elukohta, veelgi enam. Selle jagunemise käigus sai surma rohkem kui üks miljon inimest. Kui me vaatame Pakistani ja India elanikkonda täna, kui me seda rahvastiku koos vaatame, see on ligikaudu 1,2 miljardit, noh, see üks miljon tundub olevat üsna tühine number. Aga 1947. aastal, kui piirkond jagunes, oli Briti, India elanikkond tänapäeva India ja Pakistani territooriumil vähem kui 200 miljonit. See enam kui üks miljonit, kes jagunemise käigus hukka sai, on ikkagi tohutult suur number. Ja kuna see India ja Pakistani piir läks nimelt läbi pann Saabi, just nimelt see ajalooline pann saab oi, see, mis põhiosas jaotati, siis kahjuks on jah, nii et nendest hukkunutest enamus olid bandžo abid. Ja olukord oli veel selles mõttes keeruline, et vastasseis ei eksisteerinud mitte üksnes hindudest pann Saabide ja islamiusulistest bandžaabida vahel. Aga vastasseis oli palju suurem vastasseis oli hindude ja Gide hindude ja moslemite, moslemite Sikkide vahel. Nii et see bandžabi rahvas oma kolmes põhilises usus oli pöördunud ka nii-öelda kolme leeri ja nad kõik tegutsesid teineteise vastu. Kui bandžo abid, kes olid hindud ja sigid veel suutsid, võib olla omavahel rahus läbi saada siis islamiusuliste Vandžaabidega ei saanud absoluutselt läbi, ei Sikkides paini, Saavidega hindudest Pansaamid, tänasel päeval, kui islamiusulised bandžavaid Pakistanis lauad üsna rahumeelselt, siis Indias elavad Sikkide spani, Saabid on ka täna selline vägagi võitluslik rahvas ja need pinged seal India osariigis on, on jätkuvalt suured. Bandžo abid on pikka aega võtnud siis luua oma riiki ja selle riigi nimeks peaks siis saama helistan ja helistan, tähendab siis bandžo abikeeles puhas maa või, või puhtuse maa ja näiteks Pakistani nimi kuuldu ja sinikeeles tähendab täpselt sama ka see tähendab puhas maa või see püha puhtuse maa. Ja need nimed tulenevad siis asjaolust, et ühel juhul siis Sikid, teisel juhul siis islamiusulised pakistanlased peavad siis oma uskunud, ainsaks puhtaks ja pühaks usuks ja, ja siis nende usumaa on siis nimetatud puhtaks maaks. Panso abida sageli esmalt ei tunneta ennast siiski mitte pann Saabina vaid konkreetse hõimuliikmena ja nimelt bandžoabidel on siis hästi palju erinevaid hõime. Ja eeskätt see identity Teet avaldub läbi selle hõimu liikmeks olemise alles seejärel läbi kuulumise pann Saabide hulka ja paise abida jaoks on võib-olla see kuulumine bandžo abida hulka suuresti seotud keelega kui väga paljude maailma rahvaste jaoks tegelikult keel rahvustunnusena ei olegi nii kõige olulisem näitaja, meie siin Eestis oleme harjunud seda keelt nagu hästi tähtsustama maailma seal väga palju rahvaid, kus keel on teisejärguline. Bandžabile jaoks on keel oluline. Ja see on ka näiteks põhjus, miks 90 protsenti Pakistanis elavatest bandžo abidest peab oma esimeseks keeleks just nimelt bandžabi jäält. Indias on olukord veelgi parem, Indias 92 protsenti bandžabidest peab oma esimeseks keeleks bandžabi keelt, nagu me ütlesime bandža peal 45 protsenti Pakistani elanikkonnast. Bandžo abi, keele aga ei ole Pakistanis mitte mingisugust ametlikku staatust. Nii sellel rahval, keda Pakistanis on ümmarguselt 70 miljonit on selline olukord, et nende kodumaal ei ole nende keelel mitte mingisugust ametlikku staatust. Pakistanis on kaks ametlikku keelt. Inglise keel ja urdu keel. Inglise keel on selline valitsuse asjaajamise keel, inglise keel on sõjaväe juhtkonna keel. Inglise keel on kohtute keel. Urdu keel on võib-olla rohkem selline igapäevase asjaajamise keel, inimeste ja riigi vahelise suhtlemise keel, põhiliselt Nurdugejaid. Udu on siis nimi, mida me saame kasutada, toda keele mõistes ei ole aga olemas sellist klassikalist urdu rahvast. Urdu keel, nii nagu ka Indias kasutatav hindi keel on omal ajal välja arenenud ja välja arendatud hindustani keelest, kindlus. Taanlased on tänapäeva India suurim rahvas ja see urdu keel on tekkinud niiviisi, et hindustani keelele on lisatud palju laene naaberrahvaste keeltest just siis islamiusuliste rahvaste keeltest. Ja niiviisi on tekkinud siis keel, mida kasutavad piirkonnas väga paljud rahvad. Udukeel on selle piirkonna rahvastevahelise suhtlemise keeleks selleks nii-öelda Lingo Frankaks. Ja, ja see urdu keel võimaldab siis väga erinevatel rahvastel Pakistanis üksteisest aru saada. Ordu keelt kasutavad ka Indias elavad islamiusulised. Samas urdu veel täna Pakistanis on olukorras, kus riigi elanikkonnast alla 10 miljoni väidab, et ordu keel on nende jaoks esimene keel enamike jaoks Nurdu keel siiski teine või isegi kolmas keel. Nii et kuigi ta on seal selline rahvastevahelise suhtlemise keel, ei ole ta nende jaoks sealsete elanike jaoks esmane keel, mis keeles kooliharidust antakse. Haridusega on Pakistanis lood, nii et seda antakse algkoolis valdavalt urdu keeles, osaliselt ka inglise keeles. Nüüd kõrgkoolide tasemel on valdavalt Pakistanis haridus, inglisekeelne, vähesel määral urdu keelne, aga Pakistani rahvaste emakeeltes Pakistanis haridust ei anta mitte mingisugust. Tegelikult bandžaabidelt ei ole võimalik Pakistanis saadaga algharidust oma emakeeles. Bandžo abikeelega on muidugi veel selline keeruline lugu, et bandžo abikeeles ei kasutata mitte ühte kirjakeelt, vaid valdavalt kasutatakse kahte kirjakeelt ja tegelikult olemas on ka kolmas kirjakeel. Nimelt siis Pakistanis elavad panni, Saabid kasutavad oma kirja, see on siis arendatud välja pärsia islamiga, ligraafiast Indiasse, kides panni, Saabidia osa hindudest pann saab ja kasutavad siis oma kirja. Ja osadel hindudest pannabidel on veel kasutusel omaette kiri, niiet sellel pann saabi keelel on kolm erinevat kirja ja nüüd kahes enamkasutatavas kirjas on olemas internetis lehekülgi, mitte just palju, aga on neid lehekülgi. Aga haridusega on jah lugu, et seda Vantšovi keeles ei ole võimalik saada. Ja pani Saabid on teravalt vastus kurdu keelsele haridusele. Bandžo abid, kes ju selgelt tunnetavad, et nad on Pakistani suurim ja võimsaim rahvas, sooviksid emakeelset haridust saada, seda paraku ei ole ja lugu tegelikult veelgi keerulisem. Pakistanist tervikuna üldse on selle haridusega tõsiseid probleeme, nimelt Pakistanist 53 protsenti rahvastikust on kirjaoskaja ja bandžo abi, provintsis on see näitaja 55 protsenti, kusjuures meestel on see protsent kümmekond protsenti kõrgem, naistel kümmekond protsenti madalam. Ja kuigi viimastel aastatel on kirjaoskuse levik Pakistanis pidevalt kasvanud ikkagi on see täna veel haletsusväärselt madalal tasemel. Lapsed ei käi koolis, lapsed ei käi koolis, veelgi enam, isegi olemasolevatel koolidel ei ole sageli elementaarseid ruume, rääkimata õpikutest. Mis tähendab seda, et see nii-öelda kool noh, viiakse läbi kusagil sõna otseses mõttes puu all varjulises kohas. Ja, ja noh, see, et Pakistani algkoolidel ei ole õpikuid, mis on täiesti tavaline. Nüüd Pakistanis, muidugi, viimastel aastatel on hästi palju juurde tulnud eraharidust. Erakõrgkoolidega on lugu nii, et kui mõnikümmend aastat tagasi olid kogu Pakistanis kaks erakõrgkooli, siis täna on neid kõrgemaid õppeasutusi, mis kuuluvad erakapitalile Pakistanis juba üle 60, nii et nende arv on kasvanud, aga noh, see ei tähenda siiski seda, et see see number kogu selle Pakistani suure elanikkonna kohta mingi märkimisväärne oleks, seda enam, et need erakõrgemad õppeasutused on tegelikult valdavalt väga väikesed. Aga rääkides sellest Pakistani haridusest ja sellest kurdu keelsest haridusest pani saamidele peaks rääkima ka mõne sõna sellest, et miskeelse bandžo abikeel siis ta üldse on ja pansioni keel on nimelt indoeuroopa keel. Ta kuulub indoiraani keelte, indo-aaria rühma loodeharusse ja kõige lähedasemaks keeleks sellele bandžabi keelele on siis raigi keel, säraikide on siis rahvas, keda mõnikümmend aastat tagasi veel ei suudetud eristadagi. Nendesse Raikidest oleme me siin Eestis väga vähe kuulnud või peaaegu polegi kuulnud, aga tuntumatest keeltest on siis Panso abile suhteliselt lähedane keel, Sindi keel, et Sindid elavad siis ka Pakistanis urdugejal isenesest bandžo abikeelele nüüd väga lähedane tegelikult ei olegi kuigi jah, paisabi keeles on küllaltki palju ordukeelseid laene. Aga siiski, jah, need keeled on piisavalt erinevad, nii et nii et tegelikult see hariduse andmine pain Saabidele ei toimu isegi mitte sarnases keeles, toimub küllaltki erinevas keeles, Indias on olukord hoopis teine. Kus pandi saab, on ju tohutul hulgal vähem Indias bandžo abi keelt. Üks ametikeeli bandžovi osariigis on ta peamine keel. Indias toimub, pani saabi keeles koolihariduse andmine, ilmuvad panjaabikeelsed ajalehed, on bandžabikeelne, raadio, isegi telesaated. Nii et selles mõttes keele kasutamise valk konnas on Indias olukord sootuks parem. Kusjuures tegelikult Indias seda kõike tagada on ju tegelikult palju keerulisem. Indias on neid rahvaid ju tohutul hulgal rohkem ja sellegipoolest on seal suudetud luua süsteem, kus kõikidel suurematel India rahvastel on tegelikult võimalik asjaajamissaada oma emakeeles. On võimalik haridust mingi tasemeni saada emakeeles samas Pakistanis, kus rahvaid on palju-palju vähem ja kust rahvad elavad väga kompaktselt kindlatel territooriumitel, kus ei oleks üldse kuigi keeruline ka võimaldada rahvastel omakeelset asjaajamiste haridust seal mingil arusaamatul põhjusel ei ole isegi püütud seda ellu viia. Siin võib-olla on ka üks see nüanss, et, et tegelikult see selline halb olukord omakeelse haridusega on pärit juba ammusest ajast, see on nimelt pärit juba Suurbritannia võimuperioodist. Suurbritannia koloniaalvõimu Aasias oli erinevates piirkondades vägagi erinev. No näiteks tänapäeva Birma territooriumil Suurbritannia koloniaalvõimu ajal püüti väga paljudele üsna pisikestele rahvastele anda omakeelset algharidust. Samas tänapäeva Pakistani territooriumil ei püüdnud ka britid anda sealsetele rahvastele mingisugust omakeelset algharidust ka brittide ajal see vähene haridus, mis anti, oli udu või inglise keel. Ja paraku jah, Pakistan on täna ju selline riik, kus rahvale ei ole ka mitte kuidagi võimalust oma soove ja tahet legaalselt välja näidata, et olukorda muuta, sest Pakistanis on väga selgelt sõjaline diktatuur. Mis siis, et alates 2001. aasta septembrist USA-s nimetatakse Pakistani juhti presidendiks seni nimetati nii nagu ta tegelikult on, diktaatoriks igasugune elementaarne poliitiline tegevus Pakistanis on pärsitud, igasugune rahvuslik tegevus on täielikult pärsitud ja see tähendab seda, et, et väga lihtsasti on võimalik inimestele silte külge kleepida. Terroristiks ei ole võimalik inimesi nimetada mitte ainult seetõttu, kui nad islami suunal püüavad midagi midagi saavutada, vaid ka siis, kui nad rahvuslikul pinnal püüavad midagi ära teha. Näiteks pelutside juhte on lugematul hulgal terroristideks nimetatud ja neid vangistatud jahuku ja seetõttu pann saamidel Pakistanist täna ei olegi võimalik selgelt pead tõsta ja oma soove välja näidata isegi selle hariduse vallas mitte võib-olla kunagi, kui Pakistanis saab olema demokraatlik võim ja, ja ma tahaks loota, et sinna ei lähe mitte aastakümneid aega võid, et see siiski juhtub varem. Ma arvan, et siis on võimalik ka pann Saabidel hakata taotlema oma emakeelse hariduse juurutamist seda enam, et panjaabidel see soov on väga tugev. Ja kui me arvestame, et kuigi Pakistan on väga vaene maa, siis sealne majanduskasv viimastel aastatel on hästi kiire, see on seitse-kaheksa protsenti, näiteks bandžabi provintsis aastas siis Pakistani muutub ka tasapisi natukene rikkamaks ja kui ta saab rikkamaks, siis ka sinna haridusse on võimalik ehk suunata rohkem rahalisi vahendeid. Ja see võib olla võimaldab ka seda haridust nii-öelda rohkem diferentseerida anda seda erinevates keeltes, kui vähe on olnud pensionäride hulgas tipp-poliitikuid ainsa pidega luu selles, et et iseenesest on bandžo abide hulgas ei olnud nii Pakistani peaministreid, presidente, taatoreid, parlamendi eesistujad ja nii edasi ja nii edasi. Aga kui me arvestame seda, et panin, saab ja on peaaegu pool Pakistan elanikkonnast siis tipp-poliitikute seas on, on bandžaabe siiski üllatavalt vähe olnud. Enamus nendest bandžo abi poliitikutest, ma arvan, meie raadiokuulajale suurt midagi need nimed ei ütle. Üks nimi on küll, on küll väga tuntud ja, ja see on Pakistani sõjaline diktaator Muhammad seal Haag, kes siis 1900 ja 88. aastal hukkus ja, ja kes siis valitses Pakistani väga karmilt ja väga rangelt 11 aastat, nii et Pakistanis selle iseseisvumise aja jooksul on olnud korduvalt ja korduvalt diktatuuri perioode, sellist õiget demokraatiat. On olnud tõesti üksikud väga lühikesed perioodid ja, ja eks seegi on, on nende sealsete rahv vasta sellist iseolemist sealsete rahvastepoolsete enda õiguste eest võitlemist nagu kõvasti pärssinud tantsijate hulgas on ka Nobeli preemia. Meie laureaate? Jah, kuigi tegemist on siis väga vaese rahvaga, on Pakistan üldse selline hästi suurte vastuolude maa ja, ja Pansad, mis on tegelikult Pakistani kõige rikkam piirkond, seal on näiteks kõige paremini arenenud infrastruktuur ja nii edasi siis pandi, saab, on selline eriti teravate vastuolude piirkond Pakistanis. Et seal on väga rikkaid ja väga vaeseid, see tähendab seda, et seal on inimesi, kes on saanud maailma parima hariduse, aga siis enamus inimesi, kes ei ole mingit haridust saanud ja, ja tõepoolest bandžo abide hulgas on koguni kolm Nobeli preemia laureaati, üks on siis meditsiinivaldkonnas kaks füüsika valdkonnas ja nende preemiatega oli siis nii, et üks saadi kuuekümnendatel aastatel, üks seitsmekümnendatel aastatel ja üks kaheksakümnendatel aastatel. Ja võib ka nimetada seda pain Saabide hulgas on isegi oma kosmonaut. Nimelt India esimene kosmonaut, kes käis kosmoses, oli pansionaat. Millega bandžavi provintsi elanikud tegelevad need inimesed, kellel tööd on? Jah, see märkus, et need, kellel tööd on, on väga õige, tööpuudus on arvestataval tasemel, aga provints ise on väga valdavalt põllumajandusliku tegevusega, sealne elanikkond siis elab 70 protsendi ulatuses maal ja väga valdavalt tegeletakse põllumajandusega. PõllumajandusPansaabis on traditsiooniline majandusharu, see on väga pikka aega olnud seal esikohal ja Jaapanis abi provints annab ju üle kahe kolmandiku kogu Pakistani põllumajandustoodangust ja selle provintsi viljakust soodustavad siis eeskätt piirkonna suured jõed. Kui me mõtleme selle peale, et sa nimi, pann saab, tähendab viitavat see tuleneb siis pärsia keelest ja see pans seal ees, tähendab viite AP seal lõpus tähendab vett, nii et viis vett, mis tähistavad siis viite piirkonna suuremat jõge siis just nimelt need piirkonna suuremad jõed on need, mis tagavad sellele piirkonnale selle viljakuse. Kuigi need üleujutused seal on ühest küljest probleemiks, aitavad nad teisest küljest aga piirkonda viljakamaks muuta ja, ja nende jõgede äärde on ehitatud siis ka küllalt suuri niisutuskanalite süsteeme. Piirkonna tähtsaim põllumajandusskulptuur on siis nisu. Aulasse kasvatatakse riisi, puuviljasuhkruroogu väga mitmesuguseid puu ja juurvilju ja kogu sellele põllumajandusele aitab kaasa ka see, et bandžoabis on siiski mingilgi tasemel olemas infrastruktuur. Pakistanis on tohutult piirkondi, kus infrastruktuuri sisuliselt pole, kus ei ole mingisuguseid teid, kus ei ole mingisuguseid sideliine, elektrist rääkimata, näiteks afgaanide hõimualad afganistani piiri ääres on sellised, kus on tõesti infrastruktuur sisuliselt olematu aga bandžo abi provints on Pakistani kõige võimsam. Majanduslikult ja infrastruktuur on seal siiski suhteliselt arvestataval tasemel ja nii see põllumajandus siis seal võiks öelda, et lausa õitsev sellest hoolimata, et põllumajandus on kõrgel tasemel. Online abis ka tõsiseid näljaprobleem ja pered on suured, pered on hästi suured ja, ja lihtsalt inimesed ei jõua neid suuri peresid toita. Kuna rahvaarv on hästi suur, siis tähendab see, seda. Enamikel inimestel on hästi-hästi väikesed maalapid ja Pakistanis on see veel eriti terav, et just nimelt kui me nagu riiki, kui tervikuna vaatame, siis on mingeid maaomanikke, kellel on tohutud maavaldused, aga enamikele inimestele ei kuulu praktiliselt üldse maas. See on hästi terav probleem ja see muidugi loob ka olukorra, kus paljudel suurtele vaestel perekondadel on igapäevase toiduga ka suuri probleeme. Panso abid rahvana kui mäda omakeelse hariduse taotlemise välja, siis ega nad Pakistanis rahvana tegelikult eriti silma ei paista. Neil ei ole mingisuguseid soove ja taotlusi, kuigi pain saamidel ei ole ka mingisugust sisulist autonoomiat, aga täna ei jõuta sellega väga tegeleda, sest et on olemas palju tähtsamad probleemid, on vaja lihtsalt igapäevaselt ellu jääda. Ma millegipärast arvan, et kui pain saab, saab jõukamaks, siis need probleemid, rahvastevahelised probleemid mitte ei vähene vaid vastupidi, need hakkavad siis alles esile tulema. Et noh, me maailmas näeme, et kui, kui rahvas on võib-olla väga rikas siis see nagu juba natukene vähendab kõiki selliseid rahvuslikke probleeme, sellepärast et nauditakse lihtsalt seda jõukust. Aga kui Pakistan, jah, siis tõesti nagu natukene jõukamaks saab, siis mina arvan küll, et need, need rahvastikuprobleemid ainult teravnenud. Ja seda võib-olla näitab ka India, kes tegelikult on majanduslikus mõttes ikkagi jõukam kui Pakistan ja Indias, need rahvastevahelised probleemid on märksa teravamad kui Pakistanis, kuigi püütakse luua järjest enamatele rahvastele oma osariike ja nii edasi ja nii edasi. Probleemid märksa teravamad ja teravnenud kogu aeg. Aga samas Pansaabida rahvas, kes on peaaegu pool Pakistani elanikkonnast, neil ei ole siiski täna mingisugust põhjust tunda seda Pakistan ongi nende riik. Pakistan on siiski paljurahvuseline riik ja panin Saabidel sõltumata sellest, et neid on palju sõjaväe juhtkonnas. Et nende piirkond on, on rikkaim Pakistanis. Noh, ei ole sellist tunnet, et see Pakistan ongi see nende maa. Pakistani ametlik poliitika on täna suunatud sellise ühise katla moodustamisele. Ütleme nii, et need Pakistani riiklikul tasandil eesmärgid on natukene sarnased NSV Liidu ajal olnutega, kus tahetakse riigis elavatest erinevatest rahvastest sulatada nagu kokku ühte Pakistanis ka on nagu keskvalitsuse tasandil ikkagi eesmärgiks sellise ühtse Pakistani rahva moodustamine igasuguste rahvuslike ilmingute nagu maha surumine ja tahaplaanile lükkamine loomulikult teenib seda eesmärki kas bandžabidanud põgenenud poliitilistel põhjustel ka välismaale Pakistanist tegelikult ei ole, vain saab niimoodi poliitilises mõttes väga palju põgenenud, pigem Pakistanist ümber asunud panni, Saabid liiguvad nagu majanduslikel põhjustel. Britannias elab panni, saab üle ühe miljoni ja ja sinna on nad läinud just valdavalt ikkagi majanduslikel kaalutlustel on muidugi mindud ka õppima, et Suurbritannia on siis ülirikaste bandžo abide jaoks selline eelispiirkond, kus siis õppida. Aga valdavalt on ikkagi tegemist majanduslikke põgenikega. Olukord naaberriigis Indias on muidugi teistsugune Indias, kus Sikkides bandžabile tagakiusamine on hästi tugev, seal on tõepoolest põgenikke hästi palju ja Indias elab väga vähesel määral ka islamiusulise panni saab ja nende hulgas põgenikke on samuti väga palju, aga Pakistanis põgenikelainet nüüd otseselt sellepärast, et inimene pandi, saab, on et nendel poliitilistel põhjustel sellist asja nagu, nagu täna väga tunda ei ole. Pigem võib olla probleem selles, et osa panni saab, ajab võib-olla liiga tugevalt nii-öelda islami asja. Ja täna sõjaline diktatuur Pakistanis on selliste tõsiste islamiilmingute suhtes ka ärevalt meelestatud ja, ja võib-olla siis tõesti osa neid Pansabel peab põgenema seetõttu, et nad on nad Pakistani keskvõimu mõistes. Islamistid, kuidas bändžhabi provintsis turismiga Loodon põhjavannis abis on arvestataval hulgal turiste. Panso abi ei ole muidugi Pakistanis mingi eelist turismipiirkond, et veel põhja pool on paremad piirkonnad, noh, pole ka ime. Pakistanis on ikkagi kohti, mis on rohkem kui seitsme kilomeetri kõrgused Himaalaja eelmäestikus Pakistani põhjaosas ja, ja, ja need on turistide jaoks tõsisteks atraktsioonideks. Kuigi jah, Pakistanist on võib-olla maailmamassimeedia loonud sellise üsna kõheda pildi. Tundub, et seal ei ole absoluutselt turvaline ka kõige elementaarsemad tasandil ei ole turvaline, aga noh, eks hulljulgeid leidub. Ma siiski loodan, et bandžo abid, kes on suur ja võimas rahvas, et tulevikus nad rahvana saavutavad palju enam alata võiks omakeelsest haridusest. Aga võiks edasi areneda ju välja ka väga tõsise autonoomiani või kui arvestada seda, panjaabide ala on väga suur ja rahvast on väga palju, siis miks mitte, võiks bandžaabidel olla kaugemas tulevikus koguni oma riik. Kuulsite keskeprogrammi riigita rahvas. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marjerinud.