Algavas keskeprogrammis riigita rahvas tuleb juttu Lõuna-Aafrika Vabariigis elavatest suuludest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Lõuna-Aafrika vabariik on siis üsna suur riik, meie mõistes ta on umbes 1,2 miljonit ruutkilomeetrit seal elab umbes 48 miljonit inimest, mis tähendab seda, et keskmine tihedus on seal umbes 40 inimest ruutkilomeetri kohta. Eestis on keskmine tihedus natukene üle 30 niiet ainult natukene tihedamini asustatud riik kui Eesti. Ent Lõuna-Aafrika vabariigis on piirkondi, mille asustustihedus on väga hõre. Seal on piirkondi, kus sisuliselt mitte kedagi ei ela ja piirkondi, mis ei ole ka üldse elamiskõlbulikud. Lõuna-Aafrika vabariigi elanikkonnast, käesoleval ajal umbes 80 protsenti on mustanahalisi umbes üheksa protsenti, valgeid, umbes üheksa protsenti niinimetatud värvilisi ehk siis segaverelisi ja umbes kaks protsenti riigi rahvastikust on on Aasia päritolu. Viimase 15 aasta jooksul on Lõuna-Aafrika Vabariigist lahkunud üksjagu palju valgeid valget osatähtsus pidevalt kahanev Lõuna-Aafrika vabariigis. Ühest küljest kahaneb seetõttu, et valgete sündivus on palju väiksem kui, kui mustanahalistele, aga teisest küljest ka valged kipuvad piirkonnast lahkuma. Seetõttu, et on hirm mustanahaliste kättemaksu ees. Ja eks Lõuna-Aafrika vabariigis on valgete elu võrreldes apartheidiajaga ka ju natukene keerulisemaks muutunud natuke nii-öelda tavalisemaks muutunud. Ja ilmselt siis mitte kõik ei ole, ei ole suutnud sellise olukorraga leppida. Aga mis on huvitav, viimastel aastatel on Lõuna-Aafrika vabariiki ka valgeid juurde tulnud aga nad on juurde tulnud. Lõuna-Aafrika vabariigi naabruses olevatest riikidest naabruses on mustanahalised hakanud rikkamaid valgeid viimastel aastatel taga kiusama ka neid tapma ja, ja vot sealt nendest piirkondadest on siis osa valgeid põgenenud elama Lõuna-Aafrika Vabariiki. Sulud elavad siis Lõuna-Aafrika vabariigi kaguosas. Päris selle kontinendi tõesti lõunaserval India ookeani ääres ja sulud meie jaoks üsna suur rahvas. Üle 10 miljoni, peaaegu 11 miljonit sellest natukene enam kui 10 miljonit elab Lõuna-Aafrika vabariigis ja veel omakorda seal Lõuna-Aafrika vabariigis elavatest suuludest. Valdav enamus elab kva Zulu Natali provintsis. Klaas Uulu. Natali provints on üks tihedamini asustatud piirkondi Lõuna-Aafrika Vabariigis. Ja, ja seal on umbes 109 inimest ruutkilomeetril, mis tähendab seda, et kui asulu Natali provints, mille pindala on umbes 92000 ruutkilomeetrit, et seal elab umbes 10 miljonit inimest 92000 ruutkilomeetrit võiks eestlaste jaoks olla üsna hästi ettekujutatav number, sest see on ainult natukene rohkem kui kaks Eestit. Nii et umbes kahe eesti suurune ala, kus elab 10 miljonit inimest ja see provints loodi siis 1994. aastal ja Zulu Natali provintsi elanikkonnast üle 85 protsendi on mustanahalised. Nii et riigis tervikuna on mustanahaliste osatähtsus natukene väiksem kui klaasulunaatori provintsis. Ainult umbes viis protsenti provintsi elanikkonnast on valged. Üle 80 protsendi provintsi elanikkonnast kasutab igapäevaselt suulu keelt ja umbes 14 protsenti kasutab inglise keelt. Samas, kui me vaatame Lõuna-Aafrika Vabariiki tervikuna, siis inglise keelekasutajate protsent on tegelikult alles viiendal kohal. Et inglise keelt üleriigiliselt kasutataks suhteliselt vähe, ka aafrikaani keelt kasutatakse märksa rohkem ja Lõuna-Aafrika vabariigis kõige enam kasutatavaks keeleks on suuluge ja seda kasutab peaaegu veerand Lõuna-Aafrika vabariigi elanikkonnast. Kusjuures sulukeel ei ole mitte ainult siis suulude keel võiks Uulu keelt räägivad teise keelena ka mitmed teised põlisrahvad Lõuna-Aafrika vabariigis. Nii on siis sulukeel muutunud ka omamoodi Lingo frangaks ehk siis rahvastevahelise suhtlemise keeleks. Kui arenenud olnud Zulu Natali provints See kooselu NATO-l on küllaltki arenenud piirkond, Meie mõistes on seal kõikvõimalike erinevate majandusharude ettevõtteid. Kva soolunaatoris asub ka Lõuna-Aafrika vabariigi suurim sadam. See on siis turbani 100. Turban on ka Lõuna-Aafrika vabariigi suuruselt kolmas linn, kusjuures linn on selles mõttes omapärane, et linnas on umbes kolm ja pool miljonit elanikku, aga linna pindala on ainult natukene väiksem kui meie Saaremaa. Nii et selline üsna suurlinn, kus on tohutult suured sellised eeslinnade nii-öelda slummide alad, kus siis väga viletsate tingimustes mustanahaline põliselanikkond elab nii turbanis kui ka mitmel pool mujal. Natali provintsis on ka väga kaasaegseid ettevõtteid, seal on olemas ka näiteks väga kaasaegne keemiatööstus väga olulisel kohal kaasolonaateli majanduses on suhkru rafineerimine ja olemas on toiduainete, tööstus, veinitööstus, aga ka näiteks paberitööstus, tekstiilitööstus kaevandatakse ka kivisütt. Põllumajandus on suhteliselt ühekülgsem. Põllumajandus on ikkagi suuresti põhinenud veisekasvatusel ja maisikasvatusel kasvatatakse salgad, Citruseid, lambaid, puuvillabanaane. Maise veised olid nüüd apartheidi ajal pandustanis elavate mustanahaliste jaoks need kõige igapäevasemad toiduained üldse. Maisist osati teha väga erinevaid toite, veiselihast vägagi erinevaid toite, nii et need kaks olid põhiliseks toiduseks. Veised on aga ka selles mõttes seal olulised, et palju sulu vanemad naised kannavad ka tänasel päeval veisenahkadest tehtud voldik seelikuid ja mis on võib-olla riietuse juures veel oluline, et kui vanemad suuru naised üldiselt varjavad oma keha, et sellist paljast keha on suhteliselt vähe näha, siis nooremad suunu naised seevastu on jällegi nii vähe riides, et neid ehteid on vahel kehakatteks rohkem kui kui klassikalises mõttes riietust. Sulutantsija nad ei tohi enam väga napis riietuses esineda. Selline keeld kehtib nüüd Lõuna-Aafrika Vabariigis. Eks Lõuna-Aafrika vabariik ju püüab ka muu maailmaga kaasas käia ja kui ikka neid peaaegu päris paljaid inimesi seal eurooplane kohtab. Võib-olla mõni turist ehmub sellest vaatepildist äragi. Lõuna-Aafrika Vabariiki kutsutakse ka Vikerkaaremaaks. Jah, sellest 90.-te aastate algul alguse saanud demokratiseerimist protsessi apartheidi kaotamise protsessi ilus nimetus, paraku Lõuna-Aafrika vabariik on, kus ka tänasel päeval on probleeme lõputult. Kaheksakümnendatel aastatel. Lõuna-Aafrika vabariik oli suhteliselt sageli uudistes ja uudistes ikka toet, Lõuna-Aafrika vabariigis toimusid väga koledad sündmused. Sealne apartheidipoliitika rassieralduspoliitika oli tõepoolest väga karm. Ja kui 90.-te aastate alguses samuti Lõuna-Aafrika vabariik oli ikka ja jälle uudiste keskmes siis juba seetõttu, et Lõuna-Aafrika Vabariigis lammutati apartheidi ja liiguti siis inimväärsema ühiskonna poole siis viimastel aastatel Lõuna-Aafrika vabariik. Mulle tundub, et on uudistes, rahvusvahelistes uudistes ja ka Eestis levitatavates uudistes olnud suhteliselt vähe ent paraku täiesti põhjuseta. Sest tegelikkuses on olukord Lõuna-Aafrika vabariigis selline, et ka täna on põhjust seda maad uudistesse tuua küll ja küll ja paraku peaaegu kõik need põhjused on negatiivsed põhjused. Selle riigi üks suuremaid probleeme on aids. Lõuna-Aafrika vabariigis on enam kui viis miljonit HIV-positiivsed. See number on suurem kui üheski teises riigis maailmas. Lõuna-Aafrika Vabariigis tervikuna elab käesoleval ajal umbes 48 miljonit inimest mis tähendab, et enam kui 10 protsenti selle riigi elanikkonnast. On ju positiivsust, aga mõnes vanusegrupis on see protsent tunduvalt kõrgem. 30 protsenti sealsetest rasedatel naistest on HIV-positiivsed. Paraku HIV-positiivsete arv Lõuna-Aafrika vabariigis ei ole sugugi ainus ülimalt negatiivne näitaja, millega Lõuna-Aafrika vabariik maailmas silma paistab. Lõuna-Aafrika vabariigi kohta arvatakse, et ühe elaniku kohta toimub seal maailmas kõige enam vägistamisi ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks. Lõuna-Aafrika vabariik on maailma esimese viie seas ka mõrvade poolest, seda siis jällegi ühe inimese kohta arvestuses. Nii et vägagi vägivaldne maa. Ainuüksi üheksakümnendatel aastatel arvati olevat üle 1500 valge farmeri kes kohalike mustanahaliste poolt vihahoos tapeti. Ja, ja paraku need protsessid 21. sajandil ei ole selles riigis olulisel määral vähenenud. Nende probleemide tõttu on seda maad väga keeruline juhtida. Aga selle maa olukorra keerukust lisavad veel mitmed ja mitmed faktorid. Esiteks on meil tegemist suhteliselt vaese maaga. Selle riigi sisemajanduse koguprodukt on vähem kui 40 protsenti Eesti omast. See on siiski Lõuna-Aafrika Vabariigis kusagil 6000 USA dollarit inimese kohta aastas. Kui me nüüd arvestame ostu pariteeti, on pilt natukene parem. Ostupariteedi alusel on sisemajanduse koguprodukt umbes 10000 USA dollarit inimese kohta ent seegi on vähem kui 50 protsenti Eesti näitajast. Võib-olla see pool Eesti sisemajanduse koguproduktist elaniku kohta ostupariteedi alusel see ei olegi ju väga väike. Aga selle olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et Lõuna-Aafrika vabariik on maa, kus ebavõrdsus erinevate ühiskonnaklasside vahel on maailma üks suurimaid Lõuna-Aafrika vabariigis väga vaeste, väga rikaste inimeste sissetuleku vahe on ülimalt suur ja, ja mis võib olla veelgi huvitavam. Kuigi pea 15 aastat ei ole Lõuna-Aafrika Vabariigis apartheidi 1994. aastal likvideerita parteid nii-öelda seaduste tasemel lõplikult siis majandusliku heaolu ebavõrdsuse tase valged, et ja mustanahaliste vahel pidevalt kasvab. Ja kui me nüüd lisame siia juurde, et selles riigis on peaaegu 20 rahvast 20 rahvast, kes seal on siis elanud vähemalt 100 aastat siis ongi üks väga keeruline riik. Kui kõiki neid probleeme arvestada, mis seal riigis olemas on siis selle riigi juhtkond on viimastel aastatel minu hinnangul veel suhteliselt hästi saanud hakkama. Sest üks väga oluline positiivne näitaja, mis Lõuna-Aafrika vabariik iseloomustab, on see, et sealsed erinevad põlisrahvad ei ole omavahel alustanud täiemõõtmelist. Sõda või need vägivallad, mis seal on, ei ole väga selgelt siiski ütleme põliselanike vahelised, et need on erineva iseloomuga, seal on väga palju ka lihtsat otsest kriminaalsust aga õnneks on selles riigis suudetud vältida erinevate rahvusgruppide vahelist otsest vaenutegevust. Kus on tulnud sulude kodupaiga nimi vas ulu, Natel? Sekvaasoolonaattal tuleneb sellest, et ühendatud on kaks piirkonda. Ühendatud on Lõuna-Aafrika vabariigi oma. Natali provints ja ühendatud on suulude pandustan kuvas Uulu. Aga NATO-l on üks omapärane sõna, sest Natal portugali keeles tähendab jõule. Kristuse sündimise päev on portugali keeles Natal ja Vascodega oma oma reisil 1497. aastal. Just Jõulu esimesel pühal nägi seda piirkonda, mida me täna tunneme Natali nime all. Ja tulenevalt portugalikeelsest terminist jõulude kohta nimetas ta selle piirkonna Nataaliaks ja hiljem on siis sellest notaaliast jällegi saanud Natal ja nime ajalugu siis ulatub juba 15. sajandi lõpu. Suulud jõudsid oma praegusesse asupaika ehk siis kva Zulu Natali provintsi territooriumile umbes viiendal sajandil. Selle rahva algusaastatest nimetatud piirkonnas on suhteliselt vähe teada. Neil ei olnud kirjakeelt, ei ole kusagil kirja pandud kroonikat nende tegemiste kohta ja nii me teamegi siis nii suulude ajaloost kui ka laiemalt Lõuna-Aafrika vabariigi ajaloost ikkagi alles perioodil, mil seal juba tegutsesid eurooplast. Hollandlased jõudsid meritsi praeguse Lõuna-Aafrika vabariigi lähistele, täpsemalt Kaplinna piirkonda 1647. aastal. Ja sellest ajast alates siis tekkis eurooplastel ka mingisugune huvi selle piirkonna vastu, kuigi tuleb öelda, et õige mitme sajandi vältel see Aafrika lõunatipp oli nii hollandlaste inglaste jaoks vähem huvitav paik kui mitmed põhjapoolsed alad. Mitmel pool on seal rannikuala suhteliselt kitsas sanan kõrgeid mägesid, raskesti läbipääsetavad piirkondi ja Pole siis ime, et eurooplaste huvi Aafrika lõunatipu vastu esimestel sajanditel, kui nad selle piirkonna enda jaoks veel avastanud ei olnud tegelikult kuigi suur selle piirkonna hilisemast ajaloost on oluline, et 1806. aastal muutus tänapäeva Lõuna-Aafrika vabariigi lääne- ja lõunapoolsem osa kappima muutus inglaste kolooniaks ja inglased. Nii kummaline kui see ka meile ei tundu, olid Lõuna-Aafrika aladel algul sellised suhteliselt edumeelsed ja nii juhtus siis säärane asjaolu, et 1834. aastal keelasid inglased kappima koloonias orjapidamise Aga koloonia puuridest. Elanikkond, kelle hulka ei kuulunud mitte ainult hollandlase, kelle hulgas oli ka friise, kelle hulgas oli prantslasi, taanlasi, sakslasi, mitmete rahvaste esindajaid, keda siis kokku nimetati puurideks puurida, see inglaste selline kohatine leebus põliselanike suhtes absoluutselt ei meeldinud. Ja nii siis kaks aastat hiljem, 1836. aastal otsustasid puurid kappima kolooniast välja rännata ja liikusid edasi sisema poole asustasid kaks oma riiki Oranje vabariigi ja Transvaali. Aga nende riikide asustamise käigus tekkisid puuridel kokkupõrked mitmete põliselanikega, muuhulgas ka suuludega. Nüüd, 1800 viiekümnendatel aastatel tunnustasid inglased puuride riike ja tundus, et piirkonnas on saavutatud teatav rahu. Ka piirkonna mustanahaline põliselanikkond olulisel määral inglastele ja puuridele vastu ei hakanud. Aga olukord muutus suuresti, kui 1800 seitsmekümnendatel aastatel leiti piirkonnast teemant. Deemonite leidmine tähendas seda, et Euroopa kolonistide huvi piirkonna vastu mõnes hüppeliselt ja kui me paneme juurde, et 1886. aastal leiti piirkonnast kulda ja väga ulatuslikult kleiti kulda, siis pole ime, et pirn on väga lühikese aja jooksul muutus nii inglaste kui hollandlaste jaoks üheks oluliseks kolonisatsiooni punktiks üldse. See hiiglaste ja puuride vaheline vastasseisu tugevnemine piirkonnas ei jätnud paraku mõju avaldamata ka sealsetele mustanahalistele põliselanikele ja niisiis, 1879. aastal toimus jaanuarist juulikuuni inglise suulu sõda nendest inglise ja puuride riigikestest või valdustes põhja pool. Ja ida pool asus suulu riik. See riik ei olnud pindalalt väga suur, aga selle riigijuhid olid üsna ambitsioonikad ja nad püüdsid naaberalade eeskätt siis põliselanike naaberalade arvel oma riiki aeg-ajalt laiendada. Ja ühel hetkel tekkis siis vastasseis inglastega ja natuke vähem kui kuue kuu jooksul toimus siis inglaste suulutaval sõda. Sõda on selles mõttes hästi huvitav, et selle see algfaasis oli lahing, kus inglased vaatamata asjaolule, et neil oli tohutult hea relvastus tolle aja mõistes ja suudel puudus sisuliselt igasugune relvastus. Vaatamata sellele asjaolule said inglased lahingus lüüa ja said lüüa niimoodi, et seda lahingut peetakse kogu Inglismaa aafrika kolonisatsiooni perioodi üheks kõige häbiväärsemaks lüüasaamiseks üldse. Eeskätt arvestades asjaolu, et jõudude vahekord inimeste arvult oli ainult paar korda suulude kasuks, aga samal ajal relvastuses oli tohutu ülekaal inglaste poolel. Mida siis sulud relvadena kasutasid? Selle relvastuse kohta on on siis kirjutatud igasuguseid huvitavaid jutte, paljudel suudel puudus sisuliselt igasugune relvastus, et kui kivi oli relvaks, siis oli juba rehvastust tõsine. Ent inglased kogusid ennast kiirelt hästi ja kokkuvõttes inglased siiski mõistagi selle inglise suulu sõja võitsid. Sõja tulemusena kaotasid inglased ligikaudu 1700 meest, aga suulude kaotused olid enam kui 10 ja pool 1000 inimest. Ja selle sõja tulemusena kaotas suulude riik oma iseseisva eksistentsi. Sulud alad läksid inglaste kontrolli alla ja seal sulud ala lõid inglased hiljem siis Natali provintsi. See oli siis 1089. aastal ja juba aasta pärast olid inglased uues sõjas ja seekord sõdisid inglased puuridega. Nad sõdisid puuridega üsna sulud asupaiga läheduses, nimelt transsaalis. Ja see sõda oli samuti lühiajaline. Sõja lõpp oli juba järgmisel, 1881. aastal ja selle esimese puuri sõja, mida on siis nimetatud ka Transvaali sõjaks, võitsid puurid jällegi selline lugu, kus alguses inglased kaotasid, aga nii nagu suuludega läks ka puuridega, et see inglaste esialgne kaotus ei vähendanud inglaste soovi piirkonnas tere, mehed olla. Ja vastasseis inglaste ja puuride vahel võttis järjest enam hoogu. Kuni 1899. aastal olid puurid enesekaitseks sunnitud inglastele sõja kuulutama ja nüüd see sõda, mis algas 1899 ja kestis viimaste vastupanukollete maha surumiseni 1902. aastani. See lõppes jällegi inglaste võiduga ja selle sõja tulemusena ühendati puuride riigid Oranje ja transvaal inglaste võimu olla. Kuigi jah, Nendele puuride piirkondadele anti väike sisemine autonoomia. Üldiselt Euroopa poolehoid selles sõjas kuulus puuridele, mis mõneti on arusaamatu. Kui me vaatame 19. sajandi inglaste puuride tegevust, siis inglased olid põliselanike suhtes tunduvalt leebemad olnud kui puurid. Lõuna-Aafrikas asuvad inglased olid üldiselt haritumad, puurid seevastu enamus olid suhteliselt vähese haridusega, puurid tegelesid valdavalt põllumajandusega ja puurid. Selline suhtumine põliselanikesse oli üldiselt väga halb. Pärast seda, kui kogu piirkond oli läinud inglaste võimu alla hakkasid inglased Barakuga põliselanikesse jäiemini suhtuma ja seda jäigema suhtumist said tunda omal nahal, kas hullud, kui varem võib-olla inglased võib-olla kavalusest püüdsid põliselanikkonda oma huvides ära kasutada ja võib-olla seda vastasseisu nii teravalt ei otsinud siis nüüd, kus piirkond oli täielikult läinud inglaste võimu alla ei olnud enam suurt sõprust vaja kohalike põliselanikega otsida ja ja, ja seega jah, siis inglaste käitumine põliselanikega muutus järjest ebameeldivamaks. 1910. aastal loodi piirkonnas selline moodustis nagu Lõuna-Aafrika liit. See Lõuna-Aafrika Liit ühendas Sis nei piirkonda inglaste kappima provintsi ja Natali provintsi ning puuride, Oranje provintsi ja trantsuaali provintsi. 1912. aastal loodi Lõuna-Aafrika liidus Aafrika rahvuskongress. Aafrika rahvuskongress on siis see kuulus organisatsioon, mida palju hilisematel aastatel pikka aega juhtis Nelson Mandela ja millel on olulisi teeneid selles et Lõuna-Aafrikas käesoleval ajal ei ole enam apartheidi. Järgmine väga oluline daatum piirkonna ajaloos on 1948. aasta. Sel aastal alustati Lõuna-Aafrikas apartheiditäieulatuslikku ellurakendamist lühikese aja jooksul mõne aasta jooksul võeti vastu rida väga karme seadusi, mis väga selgelt lõid piirkonnas siis sellise rassieraldusõhkkonna. Muuhulgas näiteks võeti vastu selline seadus, et erineva nahavärviga inimesed ei tohi omavahel abielluda. Lõuna-Aafrika elanikkond oli siis jaotatud nahavärvi alusel neljaks. Valged mustanahalised, Aasiast pärit inimesed ja segaverelised segaverelised siis erinevate nahavärvide inimeste, siis segaabieludest sündinud lapsed ja nende järglased. Kõige halvemas olukorras olid mustanahalised, kellel oli kõige vähem õigusi. Ja siis kõige enam õigusi oli valgetel. Aga noh, see, et nad omavahel abielluda, need erineva nahavärviga inimesed ei tohtinud, see oli ainult üks seadus väga paljude seaduste hulgast ja, ja võiks öelda, et see oli veel küllaltki leebe, erineva nahavärviga inimesed ei tohtinud asuda üksteisega Kaseksuaalsesse kontakti. Selle eest oli ette nähtud vägagi ränk vanglakaristus. Mustanahaliste inimestel keelati viibimine paljudes Lõuna-Aafrika piirkondades. Sel ajal tekkisid näed ja teenindusasutused, kus olid juba ukse peal sildid ainult valgetele või sisenemine mustanahalistele keelatud. Kogu aeg muutus raporteid jäigemaks ja jäigemaks neid seadusi, mis eristasid erineva nahavärviga inimeste igapäevast elu. Neid võeti vastu pidevalt. Ei lõppenud see protsess seal mõne aastaga, vaid see kestis sisuliselt välja 1980.-te aastate keskpaigani. 1959. aastal hakati Lõuna-Aafrikas looma pandustane pandustanid on siis need mustanahalistele põliselanikele mõeldud reservaadid, kus nagu formaalselt ei kehtinud Lõuna-Aafrika vabariigi seadused, kus oli olemas mingisugune oma kord ja kuhu siis paljudes piirkondades ka mustanahalisi väevõimuga küüditama hakati. Et need sellised sundümber asustamised Lõuna-Aafrikas kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel aastatel olid väga tavalised ja eesmärgiks oli muuta Lõuna-Aafrika Vabariik selliseks riigiks, kus oleks selgelt valgete inimeste piirkonnad ja selgelt mustanahaliste inimeste piirkonnad ja värvilistele Aasiast pärit inimestel oleks siis olnud teatud õigused asuda teatud piirkondades. Taheti mustanahalisi väga selgelt eristada valgetest inimestest aga see ei õnnestunud vägagi pragmaatilistel põhjusel. Valge inimene vajas teenijaid, valge inimene vajas odavat, sisuliselt orjatööjõudu. Ja see oli põhjus, miks apartheidi lõpuaastateni välja tegelikkuses kaugeltki mitte kõike, vaid isegi mitte kahte kolmandikku mustanahalist elanikkonnast ei suudetud tegelikult reservaatides nendesse pandustanidesse elama asustada. Et valge inimene ise vajas seda mustanahalist ka enda kõrval. Kuigi jah, 80.-te aastate keskpaigaks oli tõesti Lõuna-Aafrika vabariigis välja kujunenud piirkondi terveid meie mõistes maakondi, kus mustanahaline ei tohtinud viibida ja oli palju piirkondi, kus mustanahaline ei tohtinud viibida peale päikeseloojangut. Ja asi läks jah, nii kummaliseks, et mustanahalised pidid liikudes siis väljaspool pantustane alati kaasas kandma isikut tõendavat dokumenti. Dokumente kontrolliti pidevalt, kui isikut tõendavat dokumenti kaasas ei olnud, oli koheselt vanglakaristust või viidi põllule tööle või viidi tööle, mis sisuliselt oli ka vanglakaristus. Vantsustanid ei olnud mitte sellised ühtsed terviklikud moodustised. Enamus pandustane koosnes väikestest asualadest, mis oli teineteisest üsna suure eraldatusega, aga mis siis formaalselt kuulusid nagu ühe pandustani alla, et mingisugune killukene maatüki kusagil ühes kohas ja võib-olla 10 20 50 kilomeetri kaugusel mingi killukene jällegi maatüki sedasama pandustani koosseisus kusjuures pandustanide aladeks anti siis kõige vähem viljakad alad. Pandustanidega on veel üks huvitav asjaolu, et 1970. aastal hakati pandustani elanikele andma pandustanide kodakondsust. Kui suulu Elaskva suulubandustanis, siis talt võeti ära Lõuna-Aafrika vabariigi kodakondsus ja anti talle kõva suu. Kodakondsus- ja eesmärk oli, on tal tegelikult lõppude lõpuks kõikidele mustanahalistele pandustani kodakondsus. Mõneti oli see ka natukene nagu kalalkäik, sest sellega Lõuna-Aafrika vabariik justkui pühkis käed puhtaks tegudest, mida põliselanikega tehti, sest need ei ole ju meie kodanikud. Need on ju hoopis mingisuguste teiste piirkondade või nagu Lõuna-Aafrika vabariigil endal oli idee lausa teiste riikide kodanikud, Lõuna-Aafrika Vabariik püüdis nendest pandustanidest moodustada justkui mingisuguseid pool iseseisvaid riike ja nendest 10-st pandustanist Nelivandustani kuulutatigi iseseisvateks riikideks. Kusjuures nendel neljal pandustanil olid oma esindused Lõuna-Aafrika vabariigis ja Lõuna-Aafrika vabariigil olid oma esindused nendes pandustanides. Ainult Neid pandustane, ükski teine riik peale Lõuna-Aafrika vabariigi iseseisvate riikidena ei tunnustanud. Sest noh, need olid väga selgelt Lõuna-Aafrika vabariigi poolt juhitud piirkonnad. Kuigi jah, igapäevasesse ellu Lõuna-Aafrika vabariigi keskvõim väga ei puutunud. Ka vabariigi idee oli siis moodustada valgete riik. Idee oli Lõuna-Aafrika vabariigil tõesti selline, et, et Lõuna-Aafrika vabariik ongi tulevikus valgete riik ja, ja mustanahalised elavad oma eTrii kestest. Vandustaniga seoses on huvitav suurude lähenemine suulude pandustankvaas Uulu kooli suhteliselt suure territooriumiga. Aga suuludel organisatsioonid, eeskätt sulude tuntuim organisatsioon ning kata partei ei soovinud selles skva soolubandustanis välja kuulutada seda iseseisvust. Sulud olid üldiselt Lõuna-Aafrika Vabariigis üks kõige keskvõimusõbralikumaid rahvaid üldse kui Aafrika rahvuskongress mis hõlmas vägagi erinevate rahvaste esindajad, kus küll mõnel rahval oli suurem esindatus kui teisel, aga siiski Aafrika rahvuskongress oli selline, võiks öelda multinatsionaalne partei ja Aafrika rahvuskongress oli väga teravalt apartheidirežiimi vastu. Aafrika rahvuskongress pooldas ka vägivaldseid võitlusmeetodeid. Aafrika rahvuskongress pooldas Lõuna-Aafrika vabariigivastaseid majandussanktsioone kõikvõimalikku embargot maailma riikide poolt. Siis hingata partei suuludel oli sootuks leebema positsiooniga. Kain kata partei oli apartheidirežiimi vastu, kuid sulud seal Ingaada parteis ei pooldanud vägivaldset võitlust Lõuna-Aafrika vabariigi vastu ja ei pooldanud Lõuna-Aafrika vabariigivastaseid majandussanktsioone Se majandussanktsioonide vastasus. Tundub, et tagantjärgi on mõneti aru saada. Sest ega Lõuna-Aafrika vabariigi apartheidi rezhiim ei kukkunud kokku mitte seetõttu, et maailm majanduslikku survet avaldas vaid seetõttu, et 80.-te aastate lõpus, 90.-te aastate algul kogu maailmas toimusid teatavad muudatused. Vastasseis maailmas vähenes külm sõda pess, ameeriklased ja nõukogude liit leppisid mingites asjades ja see muutuste laine rullus muuhulgas ka üle Lõuna-Aafrika vabariigi Missis presidente Klergi juhtimisel. 1990. aastal alustas apartheidi lammutamist. Nii et see suulude vastasseis sellele majandussanktsioonidele mulle tundub, et oli mõneti põhjendatud, sest sealsed valged inimesed püüdsid ikkagi maksimumi, mis võtta andis. Ja kõige enam kannatas ikkagi see mustanahaline põliselanikkond ja see, et mõni panustan iseseisvuse. See näitab seda, et nende pantustanide tegevuse üle Lõuna-Aafrika vabariigil siiski päris sajaprotsendilist otsustamistahet ei olnud. Et kui ikkagi oleks olnud 100 protsendine otsustamistahe, siis keskvõim oleks otsustanud, et vot nüüd ise seisukohad, kõik patustanud ja jutul lõpp. Aga pantsustamide lasti siiski ise tegutseda selle nimel, kas nii-öelda iseseisvuda või mitte. Me oleme siin nüüd rääkinud Lõuna-Aafrikast erinevate nimedega ja on jäänud märkimata see, et 1961. aastal muutus siis Lõuna-Aafrika Vabariigiks. 1960. aastal oli keelustatud Aafrika rahvuskongress. Maailm oli hakanud Lõuna-Aafrikasse suhtuma senisest negatiivsemat hilisemast ajast. Sellest Lõuna-Aafrika üldisest ajaloost on oluline asjaolu, et 1976. aastal toimusid niinimetatud soveto rahutused. Soveda on siis piirkond Johannesburgis, Johannesburgis linn Lõuna-Aafrika vabariigi pealinna Bretooria lähistel ja, ja need rahutused olid selles mõttes huvitavad, et kohalikud mustanahalised ei tahtnud, et neid sunnitaks õppima afrikaadi keelt Lõuna-Aafrika vabariigis siis tol ajal oli kaks ametikeelt inglise keel ja aafrikaani keel. Aafrikaani keel on siis keel, mis on välja arenenud hollandi keelest ja need mustanahalised põliselanikud, kes olid harjunud kasutama inglise keelt. Nad soovisid need, kes käisid koolides, soovisid, et koolides jätkatakse ainult inglise keele kasutamist. Aga hollandlaste järeltulijaid on Lõuna-Aafrikas ikka olnud inglastest rohkem ja nad on pidevalt olnud ka võimul. Ja vot just need hollandlaste järeltulijad proovisid siis põliselanikkonnale peale suruda aga afgaani keele õppimist, aga mustanahalised ei soovinud aafrikaani keelt õppida ja alustasid selle vastu vaikseid protestimeeleavaldusi. Paraku Lõuna-Aafrika vabariigi politseijõud reageerisid nendele väga karmilt, täiesti ebaproportsionaalselt. Ja nii oligi siis olukord, kus esimene hukkunu vastasseisus oli 12 aastane mustanahaline poiss. Selline sündmus loomulikult valas ainult õli tulle ja, ja kokkuvõttes siis soveto rahutuste käigus mitte ainult mõne päeva jooksul võid natuke pikema aja jooksul hukkus üle 500 inimese, sealhulgas ka mõni valge ja nüüdse soveto. Laste ja noorte rahumeelse meeleavalduse jõhker mahasurumine suurendas maailma pahameelt Lõuna-Aafrika vabariigi suhtes üsna tugeval määral ja paljud maailma riigid siis veelgi suurendasid selles mõttes survet Lõuna-Aafrika Vabariigile, et neid sanktsioone Lõuna-Aafrika vabariigi vastu kehtestati juurde hilisemast ajast, siis, nagu ma juba ütlesin, 1990. aastal alustati apartheidi lammutamist Lõuna-Aafrika vabariigis. Ja 1994. aastal toimusid esimesed mitte rassilised valimised. Ja nagu oli ette arvata, väga suure võidu sai Aafrika rahvuskongress, kes sai suurusjärgus kaks kolmandikku häältest ja valged, kes olid seni võimul olnud ei olnud siiski päris kaotajad. Valged oma suurima parteiga said valimistel teisele kohale. Aga jah, 1994. aasta tähistab üldiselt siis Lõuna-Aafrika Vabariigis apartheidirežiimi lõppu. Lõuna-Aafrika vabariigi entsüklopeedia märgib suulude kohta järgmist. Suurudele on tugev moraal, loomulikke väärikus ja ilus keel. Nii palju kui mina olen sulukeelseid tekste püüdnud enda jaoks huvi pärast niimoodi lihtsalt visuaalselt vaadata, tundub see keel häälduse poolest mulle küll väga keeruline olevat. Ilus võib olla, ilu on ilmselt rohkem kuulajas kinni, aga, aga tundub olevat ta mulle keeruline. Samas suluveelt on meil selles mõttes lihtne lugeda, sulukeelt ju kirjutatakse ladina tähestikus. No mis siin imestada, suuludel endil ei olnud kirjakeelt ja alles 19. sajandi keskpaigas, täpsemalt 1850. aastal pandi kirja valgete mood sulukeele grammatika kusjuures nii huvitav, kui see ka ei ole, sulu jälle grammatikat ei pannud kirja mitte mõni inglane, mitte mõni hollandlane, vaid sulukeele, grammatika pani kirja hoopis Norra. Kas, ja seda siis 1850. aastal. Esimene raamat sulukeeles anti välja 1883. aastal ja selleks raamatuks üsna arusaadavatel põhjustel oli piibel, sest eks valged inimesed ikka püüdsid oma traditsioone, kultuure ja uskumusi suludele viia. Ja nii ei ole siis ime, tänas hullude seas ongi kristlasi rohkem kui selliseid loodususundite järgijaid. Kuigi jah, loodususundeid järgitakse ka suulude poolt, aga üldiselt enamus suurused on siis kristlased kuuludes vägagi erinevatesse Kristlikesse kirikutesse. Me rääkida seal mingist konkreetsest kristlikust kirikust, on katoliiklasi, on väga erinevaid protestant, üsna kirjuse usu pool suuludel, aga rääkides keelest, siis sulukeel kuulub pantu keelte hulka. Täpsemalt on siis Nigeri-Kongo keelte pantu keelte kagurühma keelte hulka kuuluv keel. Pantu keele rääkijad on suures osas Aafrika lõunaosas. Aafrika keskosa lõuna voolsematel aladel on just põhiliselt pantu keele rääkijad ja, ja seetõttu, et need rahvad seal Lõuna-Aafrika vabariigis on üldiselt pantu rahvad, seetõttu ka ju Lõuna-Aafrika vabariigis hakati neid reservaati nimetama pandustanideks. Käesoleval ajal on mõistagi olemas sulukeelsed koolid, suulu keel ju on üks ameti keelis Lõuna-Aafrika vabariigis kõrvuti paljude teiste keeltega, sest 11 nüüd ametikeele on esimene suu, keele kool loodi juba 1009 esimesel aastal ja kusjuures selle kooli ei loonud, mitte valged võiks selle kooli lõi suulu rahvusest inimene ja 1933. aastal anti välja esimene sulukeelne novell. Käesolevaks ajaks antakse välja sulukeelseid raamatuid, ajakirju, ajalehti, aga mis võib-olla veelgi huvitavam, sulukeel on jõudnud nii kaugele, et selles üldkasutatavas programmis Windows on olemas sulukeelne tekstiredaktor, ehk siis suulu keelse õigekirja kontroll. No mulle tundub, et see on tänapäeva maailmas päris kõva saavutus jõuda sellise tasemeni, et üks suurkorporatsioon soovib ja viitsib teha ühe rahvakeeles, kellel ei ole ju riiki viitsib teha isegi jah, tekstiredaktori sulukeeles, jah, on olemas koolid, aga probleemiks on, et üks viiendik täiskasvanutest suuludest ei ole mitte kunagi saanud vähimatki haridust. Nii et kirjaoskamatus on suulude seas vägagi kõrge. Jah, praegusel ajal tõesti püütakse vägagi ulatuslikult Lõuna-Aafrika vabariigis tervikuna kirjaoskamatuse vastu võidelda. Aga omal ajal apartheidi ajal, ega seda valget vähemusse mustade põliselanike haridus ei, ei huvitanud ja nii siis jah, on, on tõesti lugu selles mõttes kurb, et, et lausa viiendik täiskasvanud suuludest ei ole saanud kooliharidust. On olemas ka sulukeelsed raadioprogrammid, sulukeeles tehakse televisioonisaateid ja otsin seoses televisioonisaadetega on küll üks vägagi huvitav fakt nimelt sulukeelsete televisioonisaadete tegemist alustati 1980.-te aastate alguses, ehk siis mitte peale apartheidirežiimi lõppu vaid apartheidirežiimi, kõige räigematel aastat. Miks see nii oli? Mul on täiesti võimatu arvata. Kas tõesti sellest, et suunduda olid selline suhteliselt keskvõimusõbralik rahvast mida on võib-olla ka öeldud. Et kui Aafrika rahvuskongress ja suulude Inkaata partei kaheksakümnendatel aastatel ka 90 alguses, kui nad omavahel pidevalt konfliktis olid ja mitte ainult konfliktis, vaid kui nad ka teatavat sellist relvavõitlust pidasid, siis on öeldud, et seda incada parteid salaja toetasid Lõuna-Aafrika vabariigi eriteenistused. Ehk siis riik ei keelanud Inkaota parteid ära erinevate Aafrika rahvuskongressist. Ja üldiselt siis jah, see valgete võim suhtlus suuludesse paremini kui, kui mitmetesse teistesse rahvastesse seal Lõuna-Aafrika vabariigis mitte kuidagi ei ole näha. Sulud tahaksin üle minna inglise keelele või aafrikaani keelele. Pigem on protsess hoopis selline, et mitmed teised mustanahalised põlisrahvad Lõuna-Aafrika Vabariigis püüavad järjest enam kasutada ka suulu. Keelses sulukeel on tõepoolest nii suure levikuga keel ja, ja sulukeeles ilmub ka suhteliselt paljud kaasaegset kirjandust, ka sellist teadus, kirjandust, mida me üldiselt pea kusagil Aafrikas ju ju tegelikult ei kohta. Kuidas selle iseseisvumissooviga praegu on? Selle iseseisvusega on selline huvitav lugu, et sulud elavad ju tegelikult üsna kompaktsel territooriumil. Igasuguse riigi või autonoomia väljakuulutamiseks on minu arvates kompaktne territoorium vägagi oluline tingimus. Nüüd, kui 90.-te aastate alguses hakati apartheidi lammutama, siis Aafrika rahvuskongressil oli kindel soov säilitada Lõuna-Aafrika vabariik ühe riigina selle ühe riigi säilida aitamiseks. Kõige olulisemaks peeti igasuguste autonoomsete üksuste mitte tekitamist. Ehk siis püüti igati vältida igasugust autonoomiate teket Aafrika rahvuskongress, mis oli mitmetest musta, sest rahvastest koosnev nende jaoks oli see üsna mõistusepärane. Selline käik suulutsee, vasta oma Inkata parteis, tahtsid, et suurematele Lõuna-Aafrika vabariigi rahvastele antaks autonoomia ja surud tahtsid tervet seda oma provintsi, kus nad siis elavad, saada autonoomseks ja kusjuures tahtsid ikkagi saada tõsist autonoomiat. Ja vastuolud seetõttu, et suulut tahtsid autonoomiat, aga Aafrika rahvuskongressi tahtnud kellelegi autonoomiat anda vastu tulid päris teravad ja, ja nii võib öelda, et 90.-te aastate alguses, kui seda uut praegusel ajal kehtivat riiki üles ehitati, esialgu paberil, siis vastuolud erinevate rahvaste vahel mingil hetkel teravnesid tõsiselt ja just suulude vastuolud mitmete teiste rahvastega läksid teravamaks. Aga tänaseks päevaks on olukord selline, et sellel Aafrika rahvuskongressil on suulust esimees. Rahvuskongress on teinud siis sellise kavala käigu, et oma potentsiaaliga suuludes ja suurendada ja saavutatud on selline olukord, et klaasulu Natali provintsis viimastel valimistel oli Aafrika rahvuskongress edukam partei kui suulude ind, kata partei in kata, partei on kogu aeg rääkinud ja räägib ka täna sellest, et ikkagi peaks andma piirkondadele rohkem eneseotsustamisõigust. Ent paraku ei oma nad riigis tervikuna ikkagi sellist jõudu, et seda läbi suruda. Ja, ja ma ei näe praegu, et Aafrika rahvuskongress tahaks järgi anda siin nende iseseisvuse poole või autonoomia poole. Pürgimistega seoses tuleb muidugi rõhutada ka neid probleeme, mis seal riigis ja piirkonnas kas hullude seas on. Kui ikkagi on aidsi probleem, kui on kuritegevuse probleem, kui vaesus on väga tõsine mustanahaliste seas siis mulle tundub, et ei ole võib-olla jõudu, aega ja tahtmist enamikel inimestel tegeleda oma rahvale suuremate poliitiliste õiguste taotlemisega. Ma arvan, et tulevikus, kui peaks õnnestuma tõsised probleemid lahendada. Ma küll kahtlen, et lähiaastatel seda suudetakse, aga kui peaks suudetama need kõige olulisemad probleemid lahendada siis ma usun, et Lõuna-Aafrika vabariigis autonoomia andmise küsimus tuleb kindlasti tulevikus päevakorda, et nii nagu kunagi oli olemas Lõuna-Aafrika liit nii sellesama Liiduni võib see see piirkond jõuda ka tulevikus. Iseasi on see, et kellele ja kuidas siis autonoomiat anda, sest paraku mitte kõike sealsed põlisrahvad ei asu väga kompaktselt ja Lõuna-Aafrika vabariigis on ka piirkondi, kus erinevast rahvusest mustanahalised elanikud elavad üksteisega läbisegi. On piirkondi, kus ei ole võimalik selgelt rahvuslikul alusel eristada, et noh, et millisele rahvale see piirkond võiks kuuluda. Ja muidugi on veel üks küsimus, mida teha selliste aladega, kus ka täna mustanahalisi peaaegu, et ei ole. Lõuna-Aafrika vabariigi läänepoolsetes osades on terveid suuri piirkondi, kus sisuliselt ela ühtegi mustanahalist kus on värvilisi, kus on Aasiast pärit inimesi, kus on valgeid. Siinkohal muidugi tuleb öelda ka seda, et Lõuna-Aafrika vabariik ei ole nüüd täiel määral võrreldav paljude teiste Aafrika endiste koloniaalvaldustega sest kui valge inimene jõudis tänapäeva Lõuna-Aafrika Vabariigile tooriumile, siis mõnedes piirkondades oli valge inimene esmaasukas. See on asi, millest viimased 15 aastat väga ei taheta rääkida, seda ei varjata küll, aga sellest väga ei räägita. Aga tegelikult Johan Lõuna-Aafrika vabariik veel nii keerulise ajalooga, et on piirkondi, kus valge inimene oligi esmaasukas, ehk siis on piirkondi, kus valge inimene võib öelda, et see ongi meie põhine maa ja mustanahalistele ei ole sellele piirkonnale rohkem õigusi kui meil. Kusjuures need piirkonnad ei ole mitte sellised pisikesed väikesed nagu meil võib olla Ruhnu, kus rootslased elasid, need piirkonnad on ikkagi üsna ulatuslikud territooriumil. Aga kui nüüd mustanahalistele tulevikus need autonoomsed üksused antaks, siis ma arvan, et valge inimene tunneks ennast üsna solvatuna ja mitte ainult solvatuna. Valge inimene, kes tänagi võib olla väga julge, et seal ennast ei tunne tunneks pärast sellist autonoomiate jagamist ennast ilmselt ka veelgi rohkem ohustatuna. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord oli juttu Lõuna-Aafrika vabariigis elavatest suuludest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.