Tere kuulama keskel Kawe. Tänase saate pealkiri on elada pidusöögil. Tõnu Õnnepalu loeb katkendeid Emil toode päevaraamatust. Uskuda poleks vaja ega loota ega armastada. Aitaks, kui näha, mõelda, unustada. Pääseda kann kuuma, valan vett. Siis me valandast mööda hakkab üle ajama. Või tal on pragu sees ja tuleb lõhkeja vesi voolab ikkagi maha ja mul tuleb uuesti kaevule minna. Aga päevavalges on pime ja kunagi ma ei näe kannu, mida ma täidan elu, mida ma. Ja kas see olengi mina, kes kallab ja kelle käes on v kruus? Ma ehitan ja loodan, et välk ei löö sisse. Kui katus on peal, aga välkmeid müüa ja see võib olla hea. Sest see võib olla vale per, ma ei tea. Kui ma teaksin, ei oleks mu võimaluse ori, kes lootuse Lehtonnis. Värisedes pimedas võõra ees. Ja kui ma sind armastaksin, siis oleks lihtne. Mind poleks olemas, oleksid sulle hea. Kui me oleksime õiged, prooviks, mille tunnustada, iseend. Mõelda armastusest. Aga päike veereb jälle välja ja temale aegulk marsib. Lõmala. Ma olen, talutab publik aasta aega teatris. Oma hinge pimedas saalis jälgimas hiilgavat mänguusund. Ma ei tea, kas tema on kannatanud, ma õieti ei teagi, mis on laam, inimene tõstab pead. Seal on nälg nagu alati. Selle sooled on tühjad, selle silmad on suured ja natukese ametis, et nagu ilusate noorte loomade silmad. See tahab teha valu. Tahta. Loom, inimene pole süüdi, mina pole süüdi, tema pole süüdi, et tema liha ja veri kustutanud kellelegi isu. Ma ei tea, kas tema on kannatanud, ma ei tea, seda ma lihas. Ma ei tea, seda ma vaimis. Ma ei tea seda oma hinges. Ma ei tea, kas need ühtegi eraldi on. Ma ei tea, kas tema on kannatanud, lumi on ikka veel maas ja valgust on täna palju ja suurem valguse jõgi, valguse vool, valguse mõõtja käsivars. Aga mu silmad on vaesed ja nõrgad. Marju sinisel piiril näevad nad õhukest. Ma ei tea, kas tema on kannatanud. Mind jäeti eluloomaks ja võib-olla ilmaaegu võib-olla ilmaaegu mõtlesime pime näha alguses valgetuid lakkuda uut kevadet nagu näljane lammas. Oodata muutuse tundu nagu öövahi töötavat nõmmikut. Kannatanud. Linnud teevad häält merel tõstavad oma häält vete peal, kust jää läinud ellu jäänud linn. Mitteraiped kaldal, ränkade rebaste toit tõstavad häält, mahedat võigast keeletud puhastumine keset külma vett. Jäälaule jäävas. Sõgedad valguse laulu valguse vastu, nimetu laulu ei tule. Ma ei tea, kas tema on kannatanud raibe ei ole veel Valmis, valguse sõjavägi tuleb ja minu lihas valitseb öölinnud, teevad oma õrna punase kurgu lahti vastu jääd. Ja mingi tundmatu süü on ikka veel minu hinges võõras rumal süü, mida ma ei taha. Väike ja kõva nagu tinakuur roiete vahel. Nagu roided ise, mis selle asemel sisse ja välja hingata sisse hingata seda valguse jõge, kui suur lindude imi välja hingata, sest mis on öövahti tohutus. Kuigi on päev ilma aednen päev, kui mina olen? Sest tema on kannatanud. Ma ei tea, miks ma ei taha teha valu. Mina löön. Miks ma ei taha teha, palun? Mina löön, miks ma ei taha? Temal tärgata välja tema silm. Mäe masin, silmad tappa, et oleksid sigitada, oleksid külvata seemned. Tuisk ka ma ei tea, kas tema on kannatanud valguse suures jões olematu mäe prügikübe selles vöös, mis on täna. Ma ei tea, kas tema on kannatanud vabaks saanud merel olema lindude sõnatu laul. Nimetu enda laul võõrapinna, nii, ma ei tea, kas tema on kannatanud olla ilma, et olen võib-olla ilmaaegu ellu jäänud, löön, ma ei tea, kas tema on kannatanud ja kas sellel on mingit tähtsust, kas mingit tähtsust raipel ja kas minul on mingit süüd. Ma ei näe muud kui valgust. Kuigi alles on öövahikord. Ja valgust ei ole miinusega kellelegi sees. Sinise varju piiril on väga õhuke tuli ja ma ei näe. Liha on sõnaks saanud mõtte sõna lihaks. Kes elab, võib sõnaks saada. See on minu inimese väikene muutus. Ja täna ta paistab kätte täna. Täna ärkab liha minu lihast ja muld minu luudes. Ja puude maht, maa, vesi tõuseb üles, maa külm, pime vesi, elutu vesi, jäävesi surub üles mööda puudesooni mööda mändide kibedat trate magusat ihu üles jah, auruks nagu vaim. Ilmaasjata. Vesi surub maha, surub meri, surub ja. Sõnakuulmatu aedne Aunide ümin on täna võidulaul nimetu enda määratu liha hääl. Mere piinas Loorutuses. Hommiku kirjaste katete all. Muuseas, sõnatuses soojuses jah, sõnatuses sõnaks saamatuses, sõnasse mahtumatuses. Mina jään sellest välja välja sellest suurest päevast sest minu sees on sõnu nähes ja kuuldes mõtlen sõnum. Ma ei tee häält nagu auli. Laksuta tiibu, sõnad peas, liikumatu laul, tarbetud hääled, mida ei kuule keegi, pime valgus, mida ei näe keegi, tegemata liigutus, paituse, valu, mida keegi ei tunne. Aga minus on midagi veel. Juhtumisi on minus veel kõik mis täna puudutab üks teiste minema lendab ja sõna. Haige alati valus sellest, mis ta ei ole valus tänasest hommikust valus lihaste verest. Valus neist valgusest. Valus sellest. Võib-olla, et see ongi nimetu sundi hääl, mis kõneleb minus päästa kuna lahti lasta välja peast, lasta tal surra, külvatada mitte sõnad ohutusse, mõnda iseenda ja mitte enda pimedusse peast välja väravate taha suurde valgusesse. Kus ootab täna kus ootab sõnatu kujutu, alati muutum, kõik? Ja oodata ise teadmata, mida. Ta leinata sõna kaevata taga ennast. Millel enam ei ole nime, heita väravate ette paljale maale nagu kerjused, heidavad magama lageda taeva all. Ei oodata sisselaskmist ja ratta välja pääsemist. Lootuse tunde, tundmatut. Tegelikult ma tean, mida meil tuleb teha, et jõuda sinuni, mitte unes, mis on tõsi vaid tões, mis ei ole uni. Seda pela palju, seal on lihtne. Ja selles pole mingit kurba vaeva jätta kõik ära, mis ma olen. Pühkida jalgadelt kõigi paikade talv, kus kunagi on olnud puhkust. Öelda lahti sõnakuulmise kaitsest, keelduda taevaste lahkes toidust, kuulutada lindpriiks kõiges, kõik lindpriiks endas öelda lahti sinust. Aga praegu veel magan unes kus mu hingele kuulub tarbetult feik, mis ta näeb. Mu hing näeb tänast hommikut sooja niisket, sätendavad päikeses lindude söötmist õhus. Mu hing näeb kõiki hääli, kauget kägu. Ja kõik, mis ta näeb, kauge, nagu sa käokukuke, tulbid lähevad täna lahti. Tulp minus jääbki. Ükskõik, et linnud kihutavad läbi õhu siia-sinna. Linnud minus istuvad traatidel, nagu oleks siis. Ükskõik, et kreek õitseb Minus on ta marjad juba erilastes söödud. Kõik liiga hilja teie jaoks. Hilja unest ärgata, hilja, kõik on juba olnud. Tõotus, reetmine, unustus. Sinagi oled olnud, kui oled olnud. Sa tuleb lähemale, ümberringi väriseb kevad. Aga tee, mida mööda sa tuled, venib ja venib. Tee on liiga pikk. Teele asuda liiga hilja. Kägu kukub kaugel. Tühjuse ajal tühjuses. Üksuse hääl ükskõiksuses, hinge hääl endas. Selle tõttu ma olin maganud, olin higist märg. Veider palavik, mis päeval kaob, öösiti tagasi tuleb. Telefon helises ja ma ei saanud aru, kus ma olen. Ja tarudesse on ikka teada, tahab. Aga see oli sinu hääl. Lihasime lihast, liha mu enda linast. Mida ma olen tahtnud? Olgu tahtnud jumalat. Ma pole tahtnud õigust. Ma olen näinud vaid seda, et kõigil on õigus ja kõik eksitleja vastu. Kõik lööb ennast ära, saab haigete, teeb haiget. Nädala, tahtnud süüdega andeksandmist. Kuula häälasele tuule häält. Pole kunagi uskunud, et lõpmatus, Mõtnud ta kaugel näiteks lõpmata palju suurem, kui suur. Pole kunagi uskunud keegi maa pealkirjad mõõtu. Et keegi saab öelda mulle, mis asi see on, mis on, et keegi või miski saab mõõta mind välja. Ma tean ainult ühte asja veel ja see kummuta midagi sest miski ei kummuta midagi. Kõik astub ainult edasi, nagu ta nagu linnulaul eikuskilt eikuhugi. Tänanud. David oma raamatus tuletas mulle meelde, et alles hiljuti, 2400 aastat tagasi õpetas. Koores teda kiusati selle eest aga. Mis äratas mu täna öösel täis saava kuu ähmases valges on hääl sest ainsa häälena laulatumas. Kuigi miski minus ei tea. Täna ma tean, et midagi olla, mis saaks taandada lõplikuks armuks, kumbagi meest? Armas linn on ilus, kui sa näed. Iga tulija tuli, väike hele, suur valguse, lõkkepuude, kroonide, tumedat värisevad ahelat iga helendav mõtte, iga liigutus, lõputu seatuse, tee. Mis minule Siinastel auto, aeglased, Viru mustal läikival väljal. Väljak teeb aeglase tiiru kellegi silmas. Käsitöö pruuliga tiiru. Keegi keerab kellelegi kätt. Näen, näed, ja teame, et näha tohi. Et keel, mis on inimestel keelt näha pooleks lõigatud, siin õigeks ja valeks. Jakse kurjaks, pimedaks lõigatud siin. Pöial, pimedate keeld keeltele jälle käsk olla poolik, käsk olla süüdi, karta käsk olla jussike, kes ei näe, kuidas kõik on ilus. Bussikedes kuulab sõna muusikat. Bussikades keelu alt igatseb välja, tahan midagi laulda. Noh, ikkagi laulab. Laulab pimesi katete all kahekordsete katete all. Nii et see kostab sealt hällilaul. Vaata, ussike, laulab. Tahab välje, kardab palku. Kardab, ootab, nimeta, aitaks. Aitaks talle otsa saada ja näha, et ta on ilus nagu ükskõik mis on ilus, mis on olemas, mõtlesin. Kõik, mis on olemas samas mujal kui linn. Pimedus tulede valgel, suur väikene ussike mille peal põlevad tuled, milles asi? Kingad näevad alati kuidagi 11. Läikiv väljeteesi, keeris nälg, mis pole. Me oleme päike, sarjad mina ja sina, armas. Neil pole mingit mõtet. Isand ei näe neid. Isandal enesest, pime. Ootame teda orjad trepi ees, mis pole trepp, mis. Mis kerkida, ütles, et trepp, mis möllab poole, toibub meist eemale. Trepp, õhus trepp, mis on taevas, suur kuri, ilus trepp, kivist trepp, mis on nahk, mis vastab käele. Trepp rahus, trepp, selgeid märg, tahad armastada. Aga isand, jah, on pime, ei näe, astuda ei kuhugi. Me lobiseme kuumast meladisemata külmast teiseneda ihast, mille alt neil pole pääsu. Me surume üksteise vastu. Me kardame, liigsarjad. Isand ei väeta, kui lööb, sest ta lööb kõiki kedagi. Sest piitsa seisab õhus muga uss, kaheksa sund mis kihutab lähkumedikesse tööle, mis siis on ta jaoks on ükskõik kuhu sunnib meid ainult nimetama. Sunnib meid nagu rähtu sunnib meid nagu kive sunnib meid nagu hingi, lihalihaseid, lapsi, liha, kalleid väikeseid, lane, haigeid, tugevaid lapsi sunnib meid võõrale tööle ainult pitsal mis kunagi mind ei näe. Varajased häredasid paari saaredasid enesestki tahtmist tekkes, vedama elu sahka, pöörama isanda põldu, tärpatöörikud, kõne, milles On ammugi kinni jäänud algusest peale kinni neetud sellesse maasse tahtmise piilumas. Mida me edasi veame sisenestega, koosneri sõitega turjas, saamata sammugi edasi, saamatu sammuga teineteisele endale ikelennalemegi ja isanda, meie Lään. Ta on selle jaoks pime. Tan kõige jaoks Pinemis pole ta ise jõud. Ta on kuningas eneses, tööd ühes majas, kus ta kunagi välja ei astu. Ta ei tule juurde. Tema väike isand. Ta ei tule isegi sellele. Mille ees Carlevad harjade teda näha ei julge, sest see pole kunagi tema, see põlvitama trepp. Sest see polegi kunagi tema, see, tema, see kuri laps, Jürgen käes, seinu sõlm täis, keda kardavad härjad. Mäng. Süütuna. Ega neid armasse nimele isanda mõõtudele lihane poeg kellega läkitab trepile pidanud ainult üks armutuna. Ütelda ise isand ise tuleks, näeks, päike astuks sisendanud pile. Siis ta näeb vaeva, ta näeks, et neil pole mõtet. Siis ta ei laseks mind vabaks. Aga isand ei tule. Yaletanud toe, puritab trepil. Orjade tühjast lootusest. Ei äris, mida mööda, mis me kuulame, nimetatut jooksen enne kui arutu poeg võtab mind endale kanniks. Jooksen pinge nimetu pööraks selja. Kui ta keskpäeval ratsutab üleskonnale esindan, näen. Jooksen. Ansu teenib igale poole prahi ja kividega, meie pool jooksen tarmas. Künka taga on jõgi peavesi. Põde sügavust joovad pinget, jõgi kus liha ainult peseb vaata kui eided, kes kalladel tablette vilus puurivad nimetu palakaid. Ja see on lihtne, ikka ei hoia mind enam, kui me ise ei tõmba korvata, häälaselt lähen lahti. Meie laseme lahti oma orjata, tahtmisest. Ja eksam on ilus. Maa on täis tuud elusaid varje. Naerda, pilgutab silmi, tee meiega, nõus, jooksen ikka seljas, Sõmmerdab pähe kattu selle kuripräegu koitanud puust. Pärast hea ja kurja tundmise puust. Sõnadega. Me pääseme kohe lahku, kohe me saame ima ikate räpipala künnihärjad. Me oleme üksteise siin. Isanda mäel seal õitseb punane rohi. Käisime seal tantsitud. Ärme perre nimetud, nyyd kyll karda. Luuletasitele jääb. Mis lööb 40 Jürgen lööb neile toitu, milles Toristasite Küsitluses ütles. See on miski, pole kiiret. Ja kui ei teata õpe meil pole kuhugi kiiret. Lõputu aeg, et jõele lasku teisendama. Ärme vaata, siin nõlvadel hingab kogu aeg teistmoodi rahu. Iga samm, mis me teeme, ülbik. Igas pilgus on terve elu, mis ta läheb, oma keel mis pole kummagi ema, mille üle mees naerab linn. Iga pilguga härmas. Anname eluära käsuta nagu lind annab laulud. Nii nagu Romi vahetab värve. Nii nagu tugev nõel hingab sisse ja väljatuult. Vaata väikesed valged õied säravad punases rohus. Vaata. Väikesed valged õied väsivad, põrker punases rohus. Vilguvad tumedas sinises rohus põlevad puhtalt pimeda rohu seest vastu. Väikesed valged õied. See on hing, meie lihasseemned, hingan liha, mis õitseb ja väsib, mees. Nagu tuul. Mis Booksin isanda nõlval väsib. Väsivad, ainult vaibub. Vaikib õhtul. Sest ta ei orja, vaid hingab nagu vaim, hingab mees. Kingade kuulab käsuta keelata. Õhtul rooline laul tuleb ja astub aeglaselt astuma, aeglaselt, armas. Õhtu käes. Astume nõlvalt pimeda jõe poole alla. Astuma. Oleme rooline laul, ei kellelegi laul, ükskõik, seal, sellelt teiselt kaldalt. On hääl, mida nüüd vaevata näed, kummaski moodusing. Kuuled kõrkjate kahin, siinsamas, peidupaik, ükski loom ega lind, kuna meid välja. Sest me ei olegi põgenenud, armas jooksu läinud orjad, polegi põgenikud keegi ajama, et aga me oleme teelised sattunud, siia juhtunud. Jõe äärde välja jõudnud. Vaat oleks ja vaat leeduks. See oleks tukkus. Jõe peale, muidu tunneb. See paneb judisema hingematamagi lihas. Mingi võõras küll, oota. Ära lase minust lahti. Hoia veel kõvasti. Kui paadimees pöörab pead, kui ta vaatab, nimetu, näotu. Näed nii. Et me teadsime, kõik ei tea, pole teadnud. Sest keegi miski tõukab selga, puhub kuklasse, vabaks lasknud. Vaadake tagasi. Orja viimane käsk. Mis te näete, on kõik olemaski? Ei ole, näete, et kes ta galati. Nüüd see valge LED-põhised läbiteist? Männid õitsevad, kannatust pole. Kagutuul ujutab tolm, mändide õitsemise ilusat ülejääki mis ehitas India suremist. Väävli nakatab teed. Kõike on külluses, millestki ei pea hoidma, milleski pole süüd. Meri on seadmisest läka. Sind narmas ei ole siin. Sõnnid, kelle ülearune, kollaseks taeva ligunenud mees palistab kallaste jõuna. Mis sulab, Mike. Päike keevitab meid. Apitanud vale, haisev kõnts, millal lämbuvad ussid? Mitte prints, sest konspolevale lihtsalt asjatu korraks eksinud mõtte naasmine jumalad pillasid teost eaka inglina Skadki juurde. Männid õitsevad, näed siis, kannetamata, jooksevad vaiku, seisavad päikeses Halitelt süütult paiskavad ennast õhku välja, siis me oleme nõrgad lahus. Elada on olla pidusöögil olla palumata, võõras, jumalata lauas, lasta minu arust pererahval minemata, joota, naerda piduliste üle, häbematult koos ainsaga, kes sinuga midagi ei karda ja kelle kõrvalhetked on sööjad unede elust. Mida elada jälle kevadel. Mesilane. Väike, ilus, paks, tugev, kuri. Mida elada, käia hommikul mustsõstraõites, noortest tugevatest kobarates avanenud. Mida elada päeva harja ümber käia sumisemas kirsiõites? Naha põgenemas Marin alguses. Lõhnab nagu õied. Nagu küpsed kirsid. Sügis, kirsijuured, külmal talve, talve üleelamine, ellujäämine, mida elada kohe, jäta tühjad õied. Kohe tiirutada täiturite poole. Mitte lasta ennast keevitada valest karikast. Mida elada kuumal kuival päeval? Küllastunud nii-öelda tausta nõmedalt, põriseda vastu tulist sinist õhku, purjus nektarit, sõge taevane juust, pöörisest mida Elaronile varastad, olemas, mida pole pärjast jumalate juustes. Mida elada on olnud, jäta omastel oma väike särav mürk kätte mis ta tappis. Kuulsite kuist Tõnu Õnnepalu luges katkendeid Emil toodet päevaraamatust mõõt. Saate toimetas Tiia Teder gümnaasikas kõlasid Reedangi albumit tšellopalad, samuti pool reederi chat.