Sind on viimase paari-kolme kuuga päris palju eksponeeritud ja sinust on räägitud, et sinust on hakanud ajakirjades pildid ilmuma kui tunnustuse näljane inimene sa oled, kui palju sa tahad oma töö eest kiita saada? Ma tahan kiita saada, kui ma tunnen, et ma olen midagi hästi teinud kas sulle siis sellest enesega rahulolust ei piisa? Ei piisa selles mõttes, et ma olen küllaltki ebakindel inimene ilmselt. Ja mis on vana tõde teatris? Oluline on, on kaks olulist asja, on enesekindluse ja enesekriitika. Ja ma usun, et enesekriitiline voolamas nagu rohkem arenenud. Ja siin on võib-olla need asjad ka veel, et et ma olen ikkagi mingil moel nagu üksiküritaja või et minu lõpetanud stuudiumi lõpetanud Jaan Toominga stuudio, aga minu stuudiokaaslastest ei ole, on praeguseks, on Rakvere teatris ja on on kaks poissi. Aga Eestis on lasteteater, kus ma olen tulnud, see on minu kodu teada, aga ma ei, ma ei ole selles Vanemuises, ma olen üksinda ja ma pean kuidagimoodi seal üksinda läbi lööma ja, ja, ja ma ma ei ole olnud kuigi kindel eneses ja selles mõttes on tunnustus mulle häda vajalik. See annab mulle kindluse. Kas sa tunned ise ära, kui sul on tegemist olnud õnnestumisega? Mu jagan muidugi paraku on, mul on väga halvasti läinud, siis ma saan aru ja kui keegi ütleb mulle, too pole midagi, siis see ei loe tegelikult selles mõttes ma on mul mingi sisemine termomeeter olemas, et ma umbes tean siiski, kuidas mul on läinud üks või teine osa. Aga, aga mul on ka selliseid juhuseid olnud, kus ma olen teinud osa, millega ma olen endale arvates nagu enam-vähem hakkama saanud ja siis on tulnud inimesed, kelle arvamusest ma väga lugu pean, või kelp, arvamus on mulle oluline, on tulnud öelnud mulle, et see on õudne, mida sa seal tegid. Ja, ja siis ma olen hakanud mõtlema, et kas tõesti, aga siin on tegelikult need asjad hakkavad mängima, et järelikult prooviperioodil midagi valesti olnud. Et järelikult ei ole lavastajaga olnud õige klapp õige kontaktkontakt. Sest ma arvan, et, et see konkreetne juhtum, millest praegu räägin, seal oleks pidanud tulema lavastajapoolsed mingisugused märguanded mulle enne esietendust. Nii et ma olen mööda pannud küll niimoodi, et ma ise arvan, et on, on korras, aga tegelikult ei ole, ei ole peale esietendust püüdnud hakata teistmoodi mängima või noh, need on jube rasked asjad ja noh, ütleme praktiliselt väga raske teha. Mitu rolli on selline normaalarv korraga teha, see tähendab ikkagi mingil moel mitme elu korraga elamist või sinna sisseelamist ja nende tekstide mäletamist mitu rolli sul on kõige rohkem korraga olnud käes, nii et kuu jooksul on nii nii palju erinevaid etendusi kas selles mõttes, et, et mängida või ette valmistada nii ühte kui teist Mul on olnud niimoodi, et ma pean mõtlema, siis, aga aga ma olen ette valmistanud siiski tavaliselt korraga ühte rolli. Välja arvatud need ajad, kui ma olin lasteteatris ja Vanemuises paralleelselt siis olid lasteteatris mingid lastetükid, mis olid tavaliselt väiksemamahulised ja siis ütleme, mingi suur roll Vanemuises olid rasked ajad, minu jaoks ma kuidagi rabelesin. Rabelesin ennast nagu lõhki natukene. Selles mõttes ma usun seda, mida Merle karusoo kunagi kirjutanud vist teater muusika kinos, et temal on vist selline. Põhimõte, et ta ei luba oma näitlejaid töötada, samal ajal, kui ta valmistab tüki ette ühegi teise lavastajaga mingis teises töös. Et see viib energia välja või ja ma olen ka seda meelt üldiselt, et parem oleks, kui, kui oleks ainult üks töö ette valmistada. Sest need asjad, mida sa mängid, need on, need on siiski natukene mingisuguse teise. Ma ei oskagi öelda mingis teises teises kohas või et, et see Et need nagu noh, nõnda ei sega, kuigi ütleme peaproovide ajal oleks päris normaalne, kui oleks üldse etendusi, aga siiamaani meie teatril küll seda kunagi ei ole olnud. Ma olen kuulnud, et kuskil välismaal või ma ei tea, et on niimoodi, et, et peaproovide ajal ei mängitagi õhtul. Me istume praegu siinsamas Vanemuise väiksema kõrval ja ja ma jäin ühe sinu mängitud etenduse puhul just sinule mõtlema vaatasinibonat ja mõtlesin selle peale, et kuidas sa astud pärast siit sellest majast välja, et kuidas sa kuidas vaata et maailma pärast seda, kui kui iga fraas on olnud sellisi igavikulised kaaluga ja sa oled seda nii läbi enda elanud. Loe, lisa kohane, et uuesti selle sama tänase päevaga, kas see trepist alla astumine läheb sul lihtsalt? See on nii oluline küsimus, et et see on ilmselt pikka mõttepausi võtma, et midagi üldse midagi sellel teemal rääkida. Aga? Kuidas öelda, need ütleme, need teemad, mida konkreetselt Ivoonas käsitletakse või, või, või mis seal mis sealt õhku? Nendega ma tegelikult elan ka oma eraelus või. Nii, et selles mõttes ei ole see ühest maailmast teise minek. Nii, noh, see, see ei ole see, see, see ei ole see üldse ukse ukseläve ületamine ei ole nii raske või tegelikult ma kannan kaasas ka oma eraelus igasuguseid küsimusi. Selle ma otsin vastust, ma arvan, et see on normaalne. Et need küsimused on minuga nii etendust tehes kui ka kui ka etenduse lõppedes. Kuni ükskord ma leian vastuseid, ma ei tea, kas, kas umbes saad aru, mis ma mõtlen, ma saan aru, mida sa mulle ütled. Ja ma selles mõttes olen imestunud, et ma Olen vahel midagi väga olulist lugedes ja ka selliseid etendusi vaadates alati jõudnud sellisele järeldusele, et, et see on kontsentraat, et minu elu minu iga päev on palju lahjem. Sest vastasel juhul ma põlesin läbi ühe aastaga, mind ei olekski enam peale seda üldse olemas. Jah, ma olen nõus sinuga. Aga rääkisin siin enne nendest Nendest küsimustest või et et on, on teatud etendused, mis mis tekitavad inimestes küsimusi. See on minu jaoks nagu mingisugune kunsti mõõdupuu üleüldse või et, et ei pea, et ma usun, et hunt peaks inimestes küsimusi tekitama, sest küsimuste tekkimine iseenesest on see esimene samm vastase leidmisel, leidmiseks vastasele vastu minekuks endale konsentraadiga silmas pidasid, et on see siis mingi on see, see on see mingi vastuse kontsentraat v ja mingi või, või kuidasmoodi seda ühendada praegu? Jah, see oleks küll mingi vastuse kontsentraat minu arvates selles mõttes, et et noh, elu tekitab meile kõigile mingisuguseid noh, äärmiselt tõsiseid probleeme enamasti lahendab, mida aeg. Etendustes, millest sina oled viimasel ajal mänginud ja, ja mingites eriti tugevatest sellistest kunstielamustest, minu jaoks lahendab need probleemid, miski muu, miski sündmus ja need suhtumised, mis on nende asjade ümber, arusaamad elust on nii tihedalt põimunud, et me keegi oma argielus ei kannud, kannataks välja igapäevakui, sa oleksid nii tugev, kui, kui ta oleks sellisel määral nagu see õhtu, mis on kokku surutud sinna. Ja kui sa tuled sellest kokkusurutud saalist just nimelt selle tekstiga, kus kus terve õhtu ongi selle tegelase elu, eks ole, ta sureb kui ekraan. Kui ekraan või kui eesriie langeb, siis, siis kuidas sa tuled siia, kus, kus kõik kipub olema palju argisem, palju lahjem mumeelest noh, kõik käib ju niimoodi, et, et on tugevamad ja nõrgemad hetked ja seda hetke, kus on kõik nii kontsentreeritult koos, seda ei kannata kaua välja ja selles mõttes on see välja see, et ma tulen tavalisse ellu tagasi, see on normaalne akt, normaalne, see on loomulik. Täiesti loomulik ja, ja, aga kuidas ma seda noh. Ma ei oska sellest rääkida, Pole mingit mul tõsi küll, mul on mingid rituaalid, mingid salajased rituaalid ka. Mõnikord näitlejad räägivad nendest, aga, aga mina ei oska nendest, keda minu jaoks on väga tähtis, tähtis on see hetk, kui, kui etendus on lõppenud ja, ja eesriie on kinni läinud, aga aplaus ei ole veel alanud. Varu selles mõttes, et, et üks maailm on, on, on läbi, üks reaalsus on lõppenud, teine reaalsus veel alanud. See see igapäevaelu ei ole veel alanud. Ja siis sinna vahele jääb selline nagu eikellegimaa või ja siis on mul selline tunne, et umbes nagu ma arvan, et need on kuidagi võrreldav, et, et igavik voolab nagu läbi aja lisaks hetkeks või sekundit, eks. Et vot see on ka nagu asi, mis laseb mul nagu välja tulla või selle tajumine ära tajumine. Ja mul on kergem siis, kui see hetk on pikem, saad aru? Ma igatsen seda, mulle meeldivad sellised etendused, kohe ei hakata plaksutama. Kas see on nagu see väike, mõned mõned sekundid on vahel, siis siis on mul nagu kergem jälle edasi elada või? Ma ei oska öelda. Kas sa saad aru, kes on saalis, kes on see inimene, kui sa, kui sa mõtled, et see on üks inimene, kes on see mass vastas mõtlen, et see on üks. Tähendab, et saalitäis publikut on nagu üks tervik või ma olen aeg-ajalt kuulunud sellesse seltskonda, kellele saadetakse Vanemuise teatrist kutseid esietendustele. Ja, ja mulle meeldis etenduste publik ei meeldi absoluutselt Reali poolelt ei meeldi. Mulle ei meeldi need igavlivad mehed oma mundris naiste kõrval, sellised keskealised ametnikuhärrad, kes on, kes on ametisse väga kunstikaugetel aladel, aga kellel on oluline vaheajal omavahel kokku saada kes ka head etendust nähes tõesti silmatorkavalt tukuvad. Nad istuvad kõik kuskil kuues seitsmes reas, aga kui sa ise siis nende keskel istud, siis sa tajud sellist tinast raskust enda ümber. Imelik küll, aga esietenduste publik Tartus on vilets, õudselt vilets. Ja viimaste etenduste publik. On kummaline, see on hõre ja väsinud moega ja kõige enam on mulle meeldinud selliste äkkürituste publik. Ma mäletan lüüsiaegsete publikut, see publik meeldis mulle väga niimodi saali poolt. Tema reaktsioonid olid kuidagi adekvaatsed mu meelest ja oma sellise niukse hajuse küsimusega ma tahtsingi sinu käest küsida seda, et et mil moel sa hingad seda publiku tüüpi ise. Oskan sellele vastata võib-olla ainult niimoodi. Ma kuulasin räägu huviga, mis sa rääkisid. Et küllap see nii ongi, jah. Ja ma tean ka seda, et esietenduste publik on halb ja puha. Aga aga. Kuidas ma ütlen, mul esietendused on üldse kohutavad etendused minu jaoks, mul on häbi öelda, aga esietendus on mul sellepärast, et ma elan selle üle ainult sellepärast, et ma tean, on need, et sellele järgneb teine tähendus ja teisele kolmas ja tegelikult ma armastan neid kümnendaid Eplusi ja peale seda. Nii et, et jah, sul on õigus, esietenduste publik on tavaliselt kehvem, aga ma ei mõtle sellele, ma ei aruta seda tegelikult niimoodi lahti, et kes seal saalis võiks istuda või välja arvatud juhul kui minu enese ema istub seal saalis. Siis äkki on mul, mul oli pikk pikki-pikki aastaid, me oleme kaua olnud teatris üldse, aga alguses oli niimoodi, et et kult esietendusi mängisin mängisingi oma emale, ema on alati esietenduse ajal saalis. Mõnikord ja nüüd nüüd võib juhtuda, et teda ei ole, sest tal on hästi palju tööd maal ja kõik, aga, aga esimesed etendused oli alati olemas ja aga, aga just. Mulle isegi selline tunne, et ma nagu nägin isegi teda või tegelikult ma või noh, võib-olla ma ei näinud, aga aga kuulasin selle mängu tõeski temale. Sest meil on, ma lähen nüüd nii laiali, aga. Aga, aga see mul on emaga selline asi, et, et on ju ka näitleja olnud ja ma tean, temast räägitakse, et ta oli väga andekas näitleja Rakvere teatris, aga ta kaotas oma häälega, see legend vastab tõele ja ja see just niimoodi oligi. Ja noh, võib isegi arvata, et see oli jube suur tragöödia mis jättis oma varju nii kogu meie perele ja ka minule Nii et selles mõttes ma tean, et kuigi mu ema ei ole kunagi mulle rääkinud, et, et oh, et küll oleks tore, kui sinust saaks näitleja või ta ei ole isegi kindlasti ta ei ole teadlikult seda suunanud, aga ma tean, et annan mingeid unistusi ja see on jube kummaline tunne või. See on selline, ma ei tea. Noh, ma ei oska, ma ei oskagi seda kuidagi kirjeldada, aga aga, aga see on kuidagi eriti vastutusrikas ja samas ka kuidagi kaunis. Aga noh, sellepärast oli mul varemalt see mängu suunamine emale eriti oluline või mitte, mitte et ma oleks mõelnud selle peale, vaid see oli kuidagi alateadlik vist. Nii et ühesõnaga, kui ema on publiku hulgas, et siis ma nagu kuidagi harutan publikut võib-olla natukene lahti, kui etendus läheb halvasti või kui mulle kui ma ei saa neid reaktsioone publikust, mida ma ootaksin või tahaksin siis tegelikult ma tean, et ma olen ise süüdi selles. Mul nagu harjunud niimoodi mõtlema või et, et oh, täna on kehv publik, et ei saa aru, mis ma mängin. Või mis ma teen. Aga Tartus on üldiselt hea publikum. Eriti on seda näha kui külalisteaksid. Eks see ma olen käinud vaatamas, lihtsalt istun ise saali, siis tajun, oi kui mõnus publik on. Tartus on jube hea publik, tegelikult. Selles mõttes tahaks, et tahaks küll meeldida publikul. Kuidas sa üldse inimestele meeldida oskad? On palju inimesi, kellel ei olegi justkui midagi inimestele öelda, aga kes on suutelised ennast mitme 1000 inimese ees laia naeratusega avamaa neile viis lauset sundimatult rääkima. Konferentsee tüüp mille hulka mina kindlasti kuulu. Ma muutun higiseks juba ammu enne seda, kui ma pean ütlema kolm kolm tagasihoidlikult paavsti sõna ja ma teen kõik selleks, et seda mitte teha. Ma ma olen nagu aastane, kui saabub jõuluvana, et ei peaks talle mitte minema salmi lugema teiste nähes. Ja ma tahangi teada, mis tüüpi inimene oled sina, kas sa. Kas sa esined inimeste ees oma sõnadega meelseti sa lased ennast vaadata, lasen ennast kuulata? Ei. Ma olen täpselt sama tüüpi, mis siin on, ma arvan, selles mõttes, et et mul on olnud paar juhud, kus ma olen pidanud täiesti kontreerima ka aga see ei ole ka. Seal on ka seal ikkagi mingid, mida sa pead välja teadustaja, mingid pealkirjad ja autorid ja aga ikka maja on kõik sassi ja ei, mul ei tule välja see või ma-ei. Mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi olla. Publiku ees. Ise, või, või selles mõttes, et, et lihtsalt olla publiku ees naeratada, öelda midagi. Ei, ma ei taha, mul ei, mul ei tule see välja. Võib-olla selles asi. Mulle meenub, et sa tõesti midagi oled teinud, kas see on seotud eelmise aasta laulupeoga? Jah, see oli nii kohutav selles mõttes, et ma ei naersin seal sassi midagi oma mõtlen siiamaani läbi värinate ka selle peale, et et. Noh, oli hirmus, aga samas ma arvan ka seda, et no see on ikkagi kogemuse küsimus või see oli mul praktiliselt esimene asi ja nii suure publiku ees ja juubelilaulupidu ja noh, kõik kõik kõik, eks. Et kui ma saaksin, kuna saaksin kogemusi rohkem, küllap ma teeksin, siis küllap küllap ma petaksin ja selle oma närvi või noh, ma arvan, et seda ei oleks nii väga näha. Aga ma ei tea, milleks mul seda väga vaja on, et ma jubedalt on ennast pingutama, et et kedagi ära petta, et ma, et ma ei karda. Rääkisid siin oma emast ja sellest, et temagi on olla näitleja. Ma mõtlesin enne, kui ma tulin siia sinu juurde, et kes võiks olla see näitleja, kellega mina siin seostaksin teatri ajaloost, teatriga ajalugu on tegelikult õudselt põnev selles mõttes, et et vähemalt see osa teatriajaloost, mis jääb kuskile allapoole kuuekümnendaid on ainult fotodena olemas ja ja mingite kirjeldustena retsensioon ei saa enamasti väga tõsiselt võtta. Ta mängulaad on nii palju muutunud, vaevalt et neile meeldiks sind enam need etendused, mida, mida näidati 40.-te lõpul või isegi kolmekümnendatel või nii. Aga mulle meenus küll üks inimene, kes vahel meenub mulle siis, kui ma näen sind tänaval, kasvõi siis, kui ma autoga mööda sõidan. Son Erna Vilmer. Ma ei tea, kui palju sina temast tead. On sind huvitanud mõni eesti näitleja, nii? Ajaloolises plaanis. Mul on seda Erna filmerit vist ennem ka öeldud, et mingil moel võib võrrelda, aga aga mind ennast on huvitanud kõige enam Liina Reiman. Ja ma arvan, et ainult noh, see on selline jutt, nagu ta on, aga aga ma ei, see ei ole ainult see, et, et nimed on eesnimed on sarnased või üks nimekaim, ma ei tea. Vaid. Kõige rohkem, lihtsalt ma olen temast kõige rohkem lugenud ka, eksju, tal on neid mälestusi ilmunud ja ma olen kõik läbi lugenud ja siis mänginud, ükskord siin selles Menningus oli, oli n angu lavastas ühte ühte näidendit. Ja, ja, ja siis mul on ta mul on, teeme häälega, mul on nõrk hääl ja ma olen lugenud Liina Reimanni kohta ka, et tal oli nagu kehva hääl alguses. Ja siis kuidasmoodi ta selle töötas hääle endale kätte. Nii et selles mõttes ma praegu ka nagu üritan oma hääle kallal töötada vä? Noh, ma mõtlen, et, et äkki olen ka kunagi nii Häirib sind, väikelinn Tartu, käitu siit väljas õhku hingamas sa oled Rakverest taritaks? Ses mõttes kuju nagu edasiminek. Ja eks ju. Mida sa Tallinnas teed, kas sa, kas salongid Tallinnas ka niisama või täitsa seal, ainult ühte, teist ja kolmandat asja ajamas? Mul selline asi, et ma ei ole Tallinnat kunagi eriti armastanud. Aga Mul on selline tunne, et ma kaotan seal iseenda ära või aga siis selgus, et ma olen olnud täiesti valedes kohtades bussipeatustes ainult oodanud mu vanaema elab Tallinnas ja siis oodanud bussi ja siis kuskil trammide lõginal ja suitsu suitsuvingu ja bensiini haisu käes niimoodi seisnud ja loomulikult iga inimene kaob seal ära. Aga sellel suvel tähendab eelmisel suvel mul tekkis selline moment, et ma olin paar sõpra, kes vedasid mind mööda vana Tallinnat ringi ja ma avastasin selle linna enda jaoks nii et et võib-olla on palju öeldud, armastan Tallinnat, aga aga mulle ta meeldib kohutavalt ja rakkuseks, ma ootan seda. Noh, mul tekkis nagu mingi isiklik suhe äkki Tallinna linnaga. Et siiamaani oli ikka see, et, et noh, lihtsalt läbisõidul kas vanaema juurde või siis mingid tööasjad väga harva, aga sellel talvel oli, mul oli seal teles olid need võtted ja siis siis ma pidin nagu aeg-ajalt seal olema. Ja nüüd ma ootan nüüd mul jälle nagu ei ole töötööd midagi eriti, aga ma ootan seda, et ma saaksin sinna minna, sellepärast et ma kuidagi sõbrunesime Tallinnaga või ta meeldib mulle, ta äratab minus mingisuguseid ta kuidagi. Ma ei oska öelda, laeb mind vä? Mulle meeldib ka väga. Kas sa mainisid seda Wikmani poiste tegemist teles seal ei ole midagi öelda teles ju märkab sind see, see massiline publik või see, see inimene, kes teatrisse ei saagi. Kas sulle see raamat oli enne tuttav meelisse tekst sulle? Ma ei olnud teda lugenud, tähendab ma lugesin seda siis, kui mulle tehti ettepanek proovivõttele tulla. Ta hakkas mulle kohe meeldima. Mulle meeldis väga see tekst. Raamat Me näeksime linna Reimani siin pool on sinu tutvusringkonnas mõni vanem eesti näitleja kellega, kellega räägin, lihtsalt sellest milline on sinu töö, selline tehniline võtete pagas. Mind huvitab see väga. Aga ma ei ole ju kokku puutunud Ita Everi ja noh, ma olen kokku puutunud vanematest näitlejatest, kes minust vanemad on Raine looga Kirta heli ja ja noh, jah, nendega. Jaa, Raina looga on meil küll pikemaid vestlusi olnud, aga, aga Herta, aga ei ole väga. Et. Kas sa mõtled nüüd sellega, et kas ma leian midagi vajalikku, millest õppida, või? Ei leia selles mõttes, et et kellelgi ei ole mingit ja anda ikkagi mänguplaan ikkagi kuidagi iseendale mingi mingi süsteemi leiutama või. See on nagu hästi individuaalne. Oled sa mõelnud vananemise peale? Kardad sa seda? Mulle tundub, et ei karda, aga kui ma mõtlen sellise asja peale, et ma tahaksin olla, mul on olnud niimoodi, et ma olen unistanud sellest, et oleksin vana. Et ma oleksin hästi-hästi vana. Et istun niimodi kolde ees ja, ja kõik lapsed on sünnitatud ja kõik rollid on mängitud ja kõik tööd on tehtud ja et ma nagu tahaks, ma oleksin suutnud, et ma suudaksin nagu oma elu väärikalt ära elada või et nii palju on ju neid libastumisi, võimalusi ja neid lõkse igal pool, et et ma tahaksin istuda tal koldeid ja teada, et, et ma olen nendest lõksudest siiski ei suutnud nagu kuidagi puhtalt välja tulla või väärikus on oluline. Vanana ütleksid endale jah, ma elasin väärikalt. Ei, ma ei arva, et ma saan seda üldse öelda. Mitte et ma, et ma istun, mitte selles mõttes, et ma istun kolde ees ja ma tean, et ma olen elanud väärikalt vaid et ta nii segane jutt, et. No ma arvan, et see on oluline, jah, kuigi ma ei tea, kas me mõtleme praegu ühte sedasama asja. Tihtipeale on need sõnad on nii kummalised, et et ma räägin küll midagi, aga tegelikult on nagu mingi teine tähendus asjal. Aga, aga su küsimus oli see, et kas sa kardad vananemist ja siis ma ütlesin, et mango aitäh. Et ma tahan, eks ju. Aga, aga siis ma mõtlesin, mõtlen mõnikord olen mõelnud selle peale, et aga miks ma tahan juba seal koldes istuda. Et järelikult ma ikkagi kardan seda vahepealset aega. Et mu nagu võib-olla ma kardan ikkagi seda vananemist vaid see on nii keeruline? Ei oska öelda. Paljusid puudutab teiste inimeste silmis sisalduv hukkamõist. Nüüd on see puudutanud, ma arvan, et mida vanemaks ma saan, seda vähem see puudutav aga praegu praegu ikkagi puudutab ja kui ma olin veel noorem, siis puudutas veel rohkem. Nii et selles mõttes mingisugune noh, mingi iseseisvumine ikka toimub. Et et ma ikkagi hakkan nagu aja möödudes hakkan nagu seda oma sisemist mõõdupuud rohkem usaldama kui seda, mida ma välja loen või, või oleneb muidugi ka kellelegi tähtis milline minu seisukoht sellises kaunikesti keerulises küsimuses. Et palju inimesi, kes kes, olles ära sünnitanud oma lapsed millele sinagi siin viitasid, arvavad, et ongi nagu põhiroll täidetud. Ma mõtlen muidugi naisi praegu põhitäidetud ja ja polegi nagu elult enam mitte midagi erilist oodata. Ja kõik see, mis järgneb laste sünnitamisele, on, on tegu selleks, et nende heaolu oleks suurem ja parem. Mina olen alati kaldunud natukene teisele poole hästi, minulgi on lapsed. Et lapsed kasvavad suureks, ma aitan neid. Samal ajal elan ma ju oma elu parimaid aastaid. Tähendab, ma, ma üritan siiski oma tegevuse seda häbenemata suunatud sellele, et tahta ikkagi ise olla õnnelik. Ühel hetkel jõuavad mu lapsed kahekümnendates ja 30.-tesse aastatesse ja püüavad omakorda olla õnnelikud ja nii see läheb edasi. Oled sa mõelnud sellisele enese ohverdamisele selles mõttes et ennast maha salata näiteks. Ja ma tean, et see on jube keeruline. Noh, see on väga tähtis küsimus selles mõttes. Et. No kõik sõltub ju igasugustest olukordadest, aga mul on meeles üks üks Oscar vandi lause etendusest. Ideaalne abikaasa jäi mulle esimesel kuulamisel meelde. Sellepärast et ma mõnikord mul on niimoodi, et kui ma loen või kuulen midagi, siis ma niimoodi käib mingi värin läbi ja mõtlen, et võt mis on selle meelde, et vot see on õige. Ja see kõlab kuidagi niimoodi, et eneseohverdamine tuleks seadusandlusega ära keelata. Sest Need, kellele ennast ohvriks tuuakse, lähevad seeläbi alati hukka. Ja seal on suur tõetera, see nõmmele. Ja see on seesama, mis sina rääkisid, eks ju. Et et et elu parimad aastad, et sa pead, et sa pead neid elama niimoodi, et oleksid õnnelik ja ja ma arvan, et, et sinu lapsed saavad ka sellest suuremat kasu, kui kui, kui sa elad oma parimaid aastaid õnnelikult. Et, et siis on ka nemad õnnelikud. Et tuleb mõelda ikkagi enda peale mõelda ainult oma oma laste või oma vanemate või oma mehe või oma naise peale. Noh, see on kõik, need on kõik raadiküsimused teatud teatud olukordades ilmselt peab ennast ohvriks tooma, ohvriks tooma, vaid see on see asi, et et tuleb valikuid teha. Aga aga, aga valikute tegemine ei tähenda alati ohverdamist, millega sinul üldse õnnetunne seostub. Kas sul on õnnestunud see see seisund lahti rebida konkreetse inimese küljest, kas sa, kas sa leiad selle väga erinevates asjades või sõltukse millestki väga täpsest, mida sa tead mõnest mõnest ühest ainsast inimesest näiteks? Tavaliselt sõltub ühest ainsast inimesest. Jah, kuigi ma olen aruharva, olen kogenud ka tunne tunne, et mis ei ole Ei ole kui, kui miskitpidi, inimest ega. Seotud või aga, aga seda võib-olla seda on paar korda olnud. See on hästi. Jah, mul on ikka inimestega seotud konkreetsete inimestega. Kui vana sa praegu oled? 28. Arvad, mida sa võiksid teha, kui sa oled 50? Ma ei tea Nii imelik, ma ei suuda kuidagi endale mingeid plaane teha. Ma mõtlen, et ma tahaksin. Ma tahaksin hea meelega näha, et ma oleksin näitleja ja et ma oleksin hea. Ei, väga hea näitleja.