Prantsusmaal jõudsin tagasi 39. aasta juulikuul. Te saite just enne maailmasõja puhkemist, tule jah siis juba Poola koridoris sakslast ehitasime sõja jaoks paralleelraudteed, mina sain siis sealt rahulikult tulema veel, aga mõned, kes sinna jäävad, seal minu tuttavaid kunstnikke ja muuseas ka Wiiralt ja siis Grünberg jäävad sinna. On nemad, said veel novembris tulema. Ja kas nad tulid mingi suurema ringiga, ega nad ei sillalt siit otse ei saanud enam Saksa-Poola sõda käis Nad tulid Rootsiga, noor kunstnik, pärsimägi jäi sinna. Ja mõnesugustel isiklikel põhjustel. Esialgu pidi minuga ühes ära tulema. Aga üks tema sõber, jaapani kunstnik, sõitis ära essalli, jätnud temal oma raadio aparaadi värvi, tagavarre, pintslid, maalimise, Lõvendad ja pärsimägi, nii viletsad, kuidas seal elas temal neist asjadest väga vaimustatud. Kes sellepärast ei tulnudki, siis sai temale saatuslikuks, hiljem ta oli sattunud seal koondus laagrisse. Punase Risti kodustele, sugulased saavad teada, et ta lastisel juudi pähe maha. Õnnetu saatus. Ja kui kaua teie elasite Prantsusmaal, siis mina olin seal 25., kuuendal, kas tal olin aasta aega Kultuurkapitalist saadud väikese stipendiumiga. Hiljem ma läksin tagasi, 33. aasta algul. Olin kuni 39. aasta suveni, siis elasite Pariisis. Seal viimane periood, see oli mul asjalikult Pariisi läheduses üks 50 kilomeetrit. Sealt ma siis tegin Pariisi igal nädalavahetusel peaaegu ühes sõidujalgrattal Pariisis külastasin kunsti näitusi ja näitus oli seal alati väga palju. Kunstimuuseume kunsti, era galeriisid, kes korraldasid Casand väiksemaid näitusi järjekindlalt, ma ei jõudnud kõike seda ammutada, mis on nüüd võimalik, oli aeg venis pika alles, ma olin seal üle aasta, viimane kord. Ma just maal elasime Pariisiga alalises kontaktis. Piiraltiga puutusid kokku või teiste eestlastega. Jah, seal ikka sain neid näha enam masti oli üks kohvikust Wiiralt õhtuti enamasti istus. Sealt võis seda peaaegu alati leida. Kumb nimetati? Kunstnikud, mon Barnassi linnaosas ja ja seal kunstnike käis piiralt enamasti leti ees seisis lavastaja, oli ta arrem. Arst oli tal alkohoolsete jookide tarvitamise ära keeranud nii kindla iseloomuga kui piiral tolli. Tema sai sellega hakkama, et ta üht mitte ühte tilka ka enam ei võtnud. Mingisugust alkoholi sisaldavat jooki ei vein, õlut rääkimata kangematest jootilist. See oli kas 33. või 34., seda täpselt ei mäleta. Kahes kui siit saatsin ta Tallinnasse veel rongi peale. 44. aasta algul, vist siis, kui ta sõitis Viini Berliini, sõitis seal näitust korraldama. Siis ta ei olnud Kawelmetega Aqvssoki üldse katsed. Ah, teie olite see mees, kes teda nii-öelda noh, võib-olla viimasena kunstnike hulgast Eestis nägi siis, kui. Kindlasti muuseas ka ta sõitis kitsa roopalisega ka siis Tallinna sadama olemas kitsarööpmelise raudteel, suur raudtee Tartu kaudu, see oli sõjaväevedudega seotud ja sealt ka ta isa sõitnud ja siis ta sõitis maid, Ruhja võiks nad seal ümber, istusid suure raudtee. Kümmekond minutit saime seal rääkida. Mina olin juhuslikult Tallinnasse, siis nägin veerand tahtis mind ka veel sokutada selle saksa vagunisse komandandi käest, küsis luba selleks, aga ei lubatud siis, kes ma läksin Viljandisse sõitvate vagunite kohale, loomavagun oli see puupüsti rahvast täis ja hiljem ei anna, tähendab võimalust, kuhu sõita ei saanud, ei saanud ja hiljem siis teda enam ei näinud. Muidugi viimane parts. Noh, tulemusele Pariisi perioodi juurde tagasi seal siis olid teie kokkusaamised peamiselt kohvikus või jahi enamasti saatus. Kodus ka tema juures käisid, kui ma sõitsin sinna 33. aasta algul. Ühes väikeses tänavas, see koosnes ühest katuskambrist, üle viie-kuue meetrit, suur ei olnud mitte põrandapinnalt. Tal oli seal mingi lihtne kušett, üks laud, üks lihtne tool, üks taburet, raudahi nendest oli see ruum ka nii täis, et seal vaba ruumi ei jäänudki enam siis akent otseselt seinaga ei olnud üldse. Laes oli kaks väikest ruudukest umbes 30 sentimeetri mõõdus, need käisid siis lahti ülesse. Nii madalas käega sain vabalt lahti ajada, see oli siis seal katuslagi kõik koos üks aken tal oligi tavaliselt lahti saad vihmase ilmaga 100. ka vihma ja lund, siis need ateljee, kui seda nii nimetada, see oli tal võrdlemisi kehv ja see oli siis veel 33. aasta algul seal ta töötas, töötas jäetama, joonistus, iga graafilisi lehti ja need olid terved virnad nurkades olid kuss ja lava peal kušeti all ja terve tuba oli tal need asjad. Peale selle ta sai parema ruumi omale ja tema seisukohalt natuke oli paranenud ja mina pidin veel temaatiline üle võtma omale seal isegi kirjutasime lepingu maja peremehe juures valmis. Aga ma kaalusin oma seisukohta, et ma ei oleks saanud, kui kavaks sinna jääda, võib-olla pooleks aastaks Pariisi sellistes tingimustes võimalustes, mis väljavaated olid? Sellepärast mina katsusin end maale sokutada. Esiteks seal lolli odavama hinnaga oli korter seal käes, rentisime vana maja koos aiaga, et mulle andis nüüd igapäevase toidu peaasjalikult kolmveerand, vähemalt sealt ma sain aiavilja igasugust, ise kasutasin seal, puuviljapirnid olid seal eriti head, need on lihtsalt palju. Et suvel juba juulikuus hakkas neid saama siis talvepirnid olid sügis hiljalitel puu otsas kõvad. Nii et seal õieti aasta läbi võis peenra pealt midagi saada, vähemalt. Kas teie arvates võis jääda näiteks Pariisi Wiiralti meile tundmata töid? Häält, ma arvan, need töid võrdlemisi palju. Vot selle kohta, et ei olegi midagi öelda. Siiski ma usun, et varasemat tööd enne sõda olid Pariisis tal tehtud, nii et peaks enam-vähem ikkagi olema, õude kadu jõudis ka Eestisse jõudnud Eestisse ja ta peaasjalikult paljundusgraafikat tegi joonistus akvarell grafiidi pliiatsijoonistusi. Tal oli ka seal, joonistusi võis jääda ja paljundusgraafika, ma usun, et need siin kõik teada olema. Muidu ta ise seal ei levitanud ka tutvuse kaudu tuttavat midagi ostsivad või kellelegi midagi selle maha aitas meie piiraldisest sellega keelend kord kohvikus seal mis oli jutuajamine temaga, üks noor kunstnik seal surmjoonistuste mapp kaenla all, oli ka graafilised lehed peaasjalikult joonistusi, samuti käis ringi lava juures, tõsi, Jurje näitas need ja pakkus müüa. Seal. Ma ütlesin, viiratlejad, sa oled nii väga tagasihoidlik. Kas oma töid ei võtaks ka siia kaasa? Est oleks kohvikus viibijad rohkem huvitanud kui nüüd selle norme teadest Wiiralt, siis selle minu küsimus, plane, vastasin kategooriliselt, et ta neid töid sinna aitäh selle kirveäri hakkaks tegema. Ta vastas selle peale, et niisugust libu, tead, ma küll ei hakka tegema. Noh, üldiselt see elu seal kerge kellelegi ei olnud isegi Wiiralti nimetada väga tagasihoidlikud, seal elas isegi viimastel aastatel veel arvukalt, tema seisukord oli siis majanduslikult nüüd paranenud Karl pärsimägi, see oli koguni viletsas olukorras. Vend ja õde tal Eestis natukene toetust saades juhatajaga. Et võrreldes Pariisi elukallidus, ega see Eestile ja seal mitte midagi vastu ei löönud. Ta jätkus seal värvi ostmiseks mõne pala leiva-saiaga, nii äraelamiseks sellest ei jätkunud, siis ta nähvas Talibani näha, et alatoitluse all kannatas kõvasti paaril korral medali minestanud oleku tõttu. Aga tolli kussistki vaimustatud ja suure entusiasmiga töötas seal vabadel jess. Seal ta oli viimasel ajal Atelge vanemaks. Ta sai seal prii töötamise võimaluse teatud. Kas teil endil on värvikulu suur ka viimasel ajal? Sain nii kaugele, et ma jõudsin oma uue maalimisega nadi või stiili välja töötada. Need esimest korda saatsin näitusele 67. aastal Tallinnasse. Sellest ajast alates, siis on järjekindlalt igal aastal esinenud Tartus ja Tallinnas ka samad enamasti aasta.