Viiratil oli kirglik huvi kaasaegse inimese vastu. Juba Tartus kuulus tema sõprade hulka iga ühiskonnakihi esindajaid. Seal figureerisid kõrvuti kirjanikke, voorimees, lendur ja naha parkel Dresdenis. Ta leidis, et inimese mõiste on märksa laiem, kuidas seni oli kogenud ja teadlikult või ebateadlikult. Ta aimas, et Pariis on see suur turg, kus võid kohata modernse tsiviliseeritud inimese kõiki varjundeid. See uudishimu oli nähtavasti peamine tegur, mis köitis teda nii kaua selle maailmalinnaga sest me nägime, et seal moes olevat kunstivoolud temast peaaegu jälgi jätmata mööda libisesid. Need read on laenatud Ott Kangilaski Wiiralti monograafiast. Ilmutage meiegi täna pisut inimlikku huvi Eesti suurima graafiku isiku vastu. Täna 20. märtsil möödub 70 aastat Eduard Wiiralti sünnist. Püüaksime käesolevas mälestussaates visandada pildi viiratist kui inimesest nähtuna läbi kaaskunstnikke ja sõprade silmade. Saade oli esmakordselt Eesti raadio kavas märtsikuul 1963. Kuulete seega uuesti hääli, mis on viis aastat seisnud raadio heliarhiivis. Helilint elustab kadunud sverdi Sanna mehe mälestused Riiraltest. Vahepeal on lahkunud ka teine saates esinenud skulptor Anton Starkopf. Ärgu hämmastav, kui meid siis see, et kuuleme manalamehi rääkimas kõrvu elavatega Oma kohtumistest kunstnikuga jutustab kollektsionäär Alfred Rõude, kellele kuulub suurim Wiiralti tööde kogu ja kelle vastutulelik abita ei ole korraldatud Eestis ühtki. Wiiralti näitust. Mälestusi jagavad ka vanameister Aleksander Vardi ja professor Evald Okas. Lõpuks paluksin veel kord arvestada, et tegemist on kordussaatega ja andestada selle puudused. Esimene sõnavõtja saates on kunstnik Evald Okas. Minu arvates tundub nii, et, et eriti on ta just mõju avaldanud meie graafiliste tehnikate viljelemisele. Kuna eriti nüüd noored graafikud väga palju viljelevad kahvlis tehnikaid ja see on kindlasti kõik nii pärandatud Wiiralt. Mina isiklikult olin väga huvitatud just tema töödest kaasas, ta valdas väga palju tehnikaid ja olen uurinud tema töid niisama. Olen katsunud isega vilede võimalikult rohkem tehnikaid. Seltsimees hakkas, kui vanade olite, kui kohtusite esimest korda, Eduard Wiiralt. Aga noh, see oli Kõrgema kunstikooli ajal, see oli 39. aastal Masters koda tuli Pariisist tagasi ja mul oli temaga nii kokkupuuteid, sest paaril korral samal ajal tagasi oli tema käis minu isa juures minu isa kraami meister tegi vast pildiraame. Ta tegi teistele kunstnikele ka ja siis seal ma sain ta kõigi mitu korda kokku isa juures. Ja tarini korralik noh, ma siis kasutasin juhust, näitasin oma töid ka, joonistas ta andis nii nõu ja, ja olgugi et väga, mis tagasihoidlik, oli võrdlemisi jutus. Aga see oli juba isegi suur au, et temaga sai rääkida ja kuna tema tööd olid ju väga tuntud meil noorte tähendab kunstiõpilaste seas eriti sellepärast, et tal oli alles mõni aeg tagasi, oli, siis just Tallinnas oli näitus ja mujal. Nii et tema töid. Me tundsime hästi, aga teda ennast nii vähem. Ja noh, siis oli igal võimalikul juhul katsusime temaga konsulteerida, nõukogusid missuguse inimese mulje tähtis. Tema oli väga niisuguse tundus tagasihoidlik, vähese jutuga seid võrdlemisi tagasihoidlik. Ja, aga kui ta sattus nii, ütleme niisuguse nagu seal kahvlis tehnikat juttu, siis ta oli väga elavalt seletas ja ja andis, aga nii sõbralikult nõu Jätkame aastatest, mil Wiiralt ise nõuotsija osas oli. Neil aegadel õppis Wiiralt Tartus Anton Starkopf skulptuuriateljees Pallase päevi ja hilisemaid kohtumisi Dresdenis, meenutab professor Anton Starkopf. Ja tuli minu juurde kohe kooli algusest peale. Ta elas kasarmus ja päeval käis siis seal Pallase ateljees, pole ateljees ja. Ja siis huvitav oli, see Wiiralt tõi siis näha veidi või Wiiralt ei või keegi keegi tõi, aga igatahes veerandi tööd tulid, mis ta kasarmus oli joonistanud, neid nendest magavadest? Õppursõduritest tohutu, tohutu palju üsna ja see oli niimoodi. Nii esimene kokkupuude. Wiiralt tuli piraatorid skulptuuris üks esimesest. Olime meelestatud. Ja just, et need olid need esimesed lapsed. Ja muuseas käis siis akadeemias selle professor Werneri juures skulptuuri õppimas. Ma olin just juures Wiiralt, sel ajal modelleeris seal ühte elusuurust, mille suurest Actija Värner oli väga vaimustatud ja kutsus terve oma õpilaskonna, kutsus viiraldit. Vaata, ma tean. Või sa tööd vaatame. Wiiralt, võtke punastas ja ja siis, kui see Värner oli, veed olid ära läinud, ma nüüd ei tea, kas sündis samal päeval või järgmisel päeval siis veerelt, lõhkus selle akti, lõhkus ära. Ütles, mis mind ärritada. Et ega minust skulptori isa, et skulptuur on mõeldav ainult materjalis. Ja mul neid ärimehi, kalduvusi või niisugust korraldamiskalduvus ei ole, tähendab ja, ja siis sellega vista mattis ka selle oma skulptuuri maha. Ja siis muuseas oli jutuajamine professor Värneriga, see oli akadeemia direktor. Ja siis see ütles ja. Ärritega äris Eerbiga äris, parv Aristega ja äratsu ütles homost. Ja et ta on andekas ja ta on väga andekas ja Ja, ja tal on midagi sellest idast, idast. Meil on muidugi hea meel, et Eestis on elanud ja töötanud graafik Wiiralt, aga kas ei ole kahju, et ei ole skulptor Wiiralt? Ja ega ikka ühest inimeste väga palju ei saa, tähendab, ja aga ma ütleks ühte asja ega piiraldid. Me piiralt, kui Wiiralti skulptuuri mitte teinud, siis ta läks nii graafikivad see on vastuvaidlemata vormi tunnedes muutub siis hoopis teiseks. Viis aastat tagasi, Wiiralti sünnipäeval oli tema lähemaid sõpru Ferdi Sanna mees veli jutustajate hulgas. Kuulakem täna uuesti helilinti tema mälestustega. Kui viiraldavas praegu meie sellises on kindlasti vaikselt istunud, suitsetan suitsu ja ootab, millal temaga juttu aetakse, vastab lühidalt, peaasjalikult viimasel ajal, kui ta seltskonnas oli, siis tal oli tavaliselt ajalehed. Siis ta hakkas laiali, pilti hakkas täiendama, kritseldas ja siis, kui oli lauas küllalt istutud, juba siis näitas seda joonistusi ja see oli siis väga pannud, et ümber tehtud. Ühest ilusast naisest oli inetud ained tehtud ja siis sellega ta viitis oma aega ja kuulas, mis teised juttu ajasid. Tema ei seganud teisi, ei, ei lasknud ennast segada. Hiirelt tuletas rohkem spordipoissi meelde kui kiitsakat kunstnikku. Sellepärast inimene ikkagi kujutab kunstniku ette, ta peab kõhn olema, suur peodes lipsu ees, tema oli täiesti tavaline inimene, ei edvistada, millega ei riietega iga oma tunnet. Wiiralt ei avaldanud kunagi. Istusime kohvikus tüdoomis, keegi väike hall vanamees tuli tema juurde ja ja kutsus kõrvale, sosistas midagi ja hiirelt olid nõus ära minema. Ja siis ennem ütles, et tellige nüüd kõvasti õlut. Et ma saan nüüd raha valssi. Ja siis, kui tagasi tuli ühe tunni aja pärast oli väga pettunud lepite, midagi sa ei küsinud, mille pärast pettunud oled. Kas vanamehele ei meeldinud su tööd või tahaksid ja väga meeldis, et valis kaks Plut joonistus ära ja ja ma küsisin ainult 200 franki. Vanamees jäi tükiks ajaks mõtlema. Ma tulen ühe kuu aja pärast tagasi, et siis saab mõni krabi verd veel. Et ma nii odavalt ei osta. Maida kunstnikule liiga teati ja oligi ära läinud ja viidad tuli ilma rahata tagasi ja me pidime kombineerime jälle, kuidas laugud kinni maksa. Mälestuste lõng on jõudnud Pariisi. Selles linnas möödus suurem osa kunstniku loomingu aastatest. Mõnda aega oli siin piiraldi toakaaslaseks Aleksander Vardi. Meie elasime ikkagi alati peaaegu peaaegu alati ikka Mumbarnassi selles kvartalis siis muidugi algusesse esimene osa Pariisi elu ja seal küll väga palju sai käidud õhtute, eriti õhtute joonistamas seal kohalikudes vabaakadeemiates ja joonistus oli ka tõesti, mida ta ise kah väga tahtis ja ja püüdis, et siis tal oli teinekord niisugune, tulime vahest õhtuti sealt joonistamast ja noh, seal omavahel mõtet vahetama ikkagi tahtis nii Trineerida ennast, et ta võis ükskõik kuskohalt alustada, kasvõi mitte ainult peast ta pea joonistus osas figuuri, vaid mõtlesin, et noh, et seda võiks alustada isegi nii, et võiks hakata varbaste päega lõpetada, nii et see oli tema juures üks niisugune SUUR püüje ikka tõmmata peaaegu alati ka midagi tekkini väikselt, tal oli ikka plees ikka käes kuskile peale, kui mitte mujal, siis vähemalt laua peale tähendab selle kohvikulaua peale kasvõi sellele plaadile lihtsalt no muidugi tsee jäi sinna, aga aga muidugi ikkagi enamikus ikka mingisuguse paberi võiks blokikesesse või kuhu klikk ja tema ikkagi diaga alati joonistusi ja nii muidugi meie ütelda, iga minut tegi seda kõike enamikus nii palju, kui vähegi mina meelitan püüdismisegi midagi oma ümbrusest joonistada ikka see, mis temast on ikka nüüd teinud selle viiruse, siis on ikkagi tema väga suur töötahe. Tööd on tema ikka alati teinud nii. Ja tõesti see ja temasugune, ütleme seal küllaltki niisugune peen sihukene meister ta ikkagi see tähendab been selles mõttes juba oma välja töötuselt ja näiteks tema mäletan, kui paljud oma Groveeris seal klubiga Lund läbivad läbi luubi ja näiteks graafikutel pahatihti nii, kui ta ikka väga peen detaili kallal töötab ja ega siis ta piiralt muidugi kandis prille. No prillid kahtlemata, aga no lilledel tema minu teada juba lapsest saadik, aga näiteks mõningate peenete detailide juures töötas tema luubiga ja näed tihti me vaatame, tal on seal. Nonii, suurimad kompositsioonid, kus on väga palju pisipäid seal sees pisifiguure ehk pisipäid neid, ehk isegi üksikuid silmi, näiteks me näeme seal üksikuid neid osi. See on. Vana Tartul Tartu ja vaat siin on, vaat seda ma mäletan väga selgesti see postkaardiga selle pudeliga, nende markidega, seda ma mäletan, siis oli umbes sel ajal ma võin ütelda, oligi see panni lugu. Tookord me edasi muidugi ühes. No ja hommikul lihtsalt tuli minna välja vaatama, kas kuskil midagi ei saa nii rahapoolist ja muidugi lootsite teine kah midagi saab, või. No ja siis juhtuski nii, et kui tulin tagasi, teen ukse lahti korraga tuba täis praelõhna. Jaa, Wiiralt vahib minu poolt ukseni, kiilub nägu isegi kinni nagu naeraks. Ja mina mõtlesin muidugi, et kohutav praelõhn on toas, et nüüd on, tema on raha saanud, eks ole. Lähen vaatan jumala puhas pandjal, vana praepann, selle tule peal põleb kõvast suitsu täis ja no muidugi, see oli kohutav, lõbusest ei olnud ja süüa saanud ainult see, see pann suitses tal kõigaja lõhnaga ainult lõhn ja nii et see oli muidugi üks niisugune, see on niisugune kurb ja kurb, traagiline mälestus. Aga mis oli kunstnikulõik siis sellel, no mis seal oli, tulid õhtu, teinekord tulid sealt akadeemiast joonistamast võtsid tee pealt seal odavaid asju, kui oli võimalik, võtsid sa oled jälle mingisugust mõne heeringa kaasa ja tulid kodu ja natukene siis tekitamisel sooja ka alla ja nii oligi õhtu söödud ja kas siis kui hästi läks siis veini otsa või kui läinud, siis kas teed otsa ja, või kohvi või mispärast veel olemas. Ja nii ta siis läks, nii, läks suurem osa. Ja siis tuli mõndagi asjad ja ma mäletan, üks Wiiralt sai mõnin käitmiseksi, töövõimalusi olid küll primitiivsed, neid seal olid mõningate niisuguste pupeedeepäädi maalimist või nende nii valmistamist, tähendab nendele anda nägu oli valmis, mingisugused juba kestad olemas. No vot neid asju tema tegi siis mõnikord ta tegi jällegi mõningaid niisugusi, tookord oli moes väga siidi peale maalimine tegi nendele kavandi siia, aga muidugi hiljem ta loomulikult sai juba. Teen ise sai jah, kahtlemata tal oli oma, hakkas oma graafilistele ja hakkas saama graafiliste lehtede eest ja, ja ikkagi no ikka juba niukene elataks sisse, ühes linnas koguneb seal juba tuttavaid ja nii et see oli üks muidugi esimene osa sellist Pariisi ajastust võiks esimene oli ka väga oluline, esimene sensni annab kogu sellele tulevikule nii põhi alla. Kui Euroopa kohale kerkisid sõjapilved, leidis Wiiralt sünnimaapinna jälle kõige kindlama olevat. Tema eluasemeks. Tallinnas sai maja Tartu maantee ja Kreutzwaldi tänava nurgal. Selle maja elanik Alfred Rõude jutustab mälestuskillukese viiraldist fašistliku okupatsiooni aastatelt. Wiiralti nii-öelda otsiti kaks korda ane jalgades viisakalt läbi ainult tööde ostmise näol tulid kaks Saksa ohvitseri sisse. Et ja kahe tunni jooksul saavad, kas kaks tundi tõsteti iga lehte eraldi iga lehte eraldi, aga ei osanud üldse ühtegi tööd. Ja siis lõpuks küsi Wiiralti käest, kui teil võimalus oleks, kus tahaksite meeleldi elada kas Berliinis või Pariisis, kirjutades loomulikult Pariisis. Wiiralt otsis Eesti tüüpe, mida ta mitu korda toonitas, rääkis tema otsis Eesti naise põhitilpi, Kristjan raud oli ennem rannaäärse joonistan. Ja siis ta tahtis ka sinna pääseda. Kalurid olid talle seni kätte saamata nii olnud. Ja hankis loa välja, aga luba võeti tagasi. Ma mäletan seda, et Wiiralt ajas neid asju ja ühel hommikul, kui mina läksin oma töö kohta, oli üks saksa madrus, seal koputas, tagus Wiiralti kodus ei olnud ja küsis minu käest, kus Wiiralt töötab, mina ütlesin, mina ei tea, kus tema töötab. Ja siis tal ei olnud teist olukord nagu oodata, nii kui hilisõhtuni, kui Wiiralt tuligi. Temal oli vist käsk antud. Ta peab luha kohe ära võtt, mis lubas, oli Wiiralt nimelt oli saanud eelmine päev Loa Kaberneemele tähendab rannikul sõita meid Kasurisi joonistama alluda mais ja ja see, aga just see nähtavasti oli see asi ümber arvatud madrust, oli siis teine oomika loa järel ja loba võeti kohe vilatit ära. Meie kunstnikkonna esindaja viimaseid kohtumisi viiraldiga jutustab professor Evald Okas Ma käisin 1000 961. aastal Pariisis. Ja no esimene asi oli muidugi otsida üles ka siis Wiiralti aud, see asub pärlasse kalmistul kuulsuste kalmistul kuulsuste kalmistul, no sinna on maetud väga palju koost. Kunstnikest on nagu David del agro, koroo saliku ja muidugi palju paljudes kuulsas Ennem seda oli käinud seal list aasta varem. Tarbekunstnik Helene kuma ja tema juba siin Tallinnas on, teades, et masena sõidan rääkis umbes Äravus, kohassaud võiks asuta. Mina siis otsisin õhtupoolikul selle surnuaja ülesse, ma olen optimistlik ja mõtlesin, et leian kohe üles, et koma rääkis ära, kuidas lihtsa leida. Kuid tuli siiski välja, et see surnuaed oli väga suur küllalt. Ja haavad olid tihedalt üksteise kõrval, seal oli kabelid väga, nii nagu kapits, esiteks surutud üksteise vastu kivine niisugune omamoodi kõleda. Mulje jättis vähe rohelust ja Campisin sinna ta neid kivisid teid. Teadsin, et kuskil seal krematooriumi taga asub saat. Jõudsin krematooriumini ja siis hakkasin otsima, kuid tuli välja, et seal oli veel väga palju need aastas. Ja lõpuks siiski üks kolmveerand tonni otsimise peale leidsin lõpuks siiski selle haua üles, ma käisin kõik realt läbi, täpselt. Mida. Missugune on Wiiralti viimane puhkepaik? See on väga lihtne sugune graniitkiviplaat. Umbes noh, üks nii, võib-olla üks, 30 sentimeetrit kõrge. Mitte poleeritud Vanjaski natuke klombitud, taotud, raiutud ja peakoha peal, ülevalpool on veerandi autogramm ja sünni ja surmaaastat siis jalgade juures on? Jah, kus on lillede jaoks tehtud ava sisse ja seal olid lilled ka olemas, kuid närtsinud olid seekord. Ja meeleolu oli geenis kuidagi kurvaks tegi, et ta pidanud peab võõrsil seal puhkama, kuna parajasti oligi juba nii õhtul meedada päike oli looja, läind hämar ja kuidagi üksi pani, oli ka seal seal nähes, jättis kuidagi väganisexe. Rosuvame kahju oli nii ära minna sealt haua juurest.