Valik Eesti raadio arhiivist. Sellest on möödunud 30 aastat, kui Valdo Pant tegi saate noore talendivõit. Ta kõneles meie teatrilaval neil aegadel ereda tähena Loitma löönud baleriinist keda seni keegi õieti veel ei tundnud. See oli saade Helmi Puurist ja tema tähelennust Tšaikovski balletis Luikede järv. See kõlas Eesti raadio lainel 1956. aastal ja saadi seisis arhiivis. Ja siis ükskord ootamatu paduvihm, enneolematu omas Rajulisuses ujutus ka arhiivilinte raadiomaja turvaliseks peetud keldris. Mitmed neist päästis helirežissöör Heino Pedusaar todasama, kellele tookordne hobi riknenud helisalvestiste ennistamine hiljem elutööks sai. Ja paljude muude helisalvestiste hulgas andis ta uue elu ka Valdo Pandi saatele. Nüüd, veerandsada aastat hiljem kasvas Valdo Pandi saatest välja uus, mis täna meie kuulaja ette tuleb. Valdo Pandi kunagises saates esinesid autor ning Elsa Pant, Helmi puur ja Aarne Ruus. Nendele häältele arhiivilintidelt lisanduvad nüüd keskuste luud. Moskva balleti repetiitor Ri Antonina. Kirill Raudsepaga Pilletööri Adeele Vilimaaga filmi stsenarist, õie orava ka helilooja Lydia austeriga ja skulptor Erika hagiga. Niisiis Heino Peidusaare interpreteerinud 30 aasta vanuses saatest noore talendivõit. Leningradis vaganova nimelises koreograafiakoolis on muuseum vist üks vähestest balletile pühendatud vist maailmas. Väljapanek kõneleb ligi veerand tuhandeaastase õppeasutuse möödunud aegadest. Samuti traditsioonidest, mis on Peterburist nüüdsest Leningradist. 1954. aastal asetus meie publiku ette lavastus, millele sai osaks muutuda legendiks ja mis muutis legendiks ka peaosalise noorukese senitundmatu baleriini. Sellele sündmusele pühendas kuulus raadioajakirjanik Valdo Pant. Saate, mis algab järgmiselt. Akadeemiline teater Estonia igal õhtul kevadel, sügisel ja talvel täitub viimse kohanise ruumi kassaal. Parter, rõdud ja loosid on tulvil Tallinna töötajaid ja sissesõitvaid mitmetest vabariigi osadest. Need on kunstihuvilised noored kõrvuti vanadega, kes innukalt teevad tasa seda, mis jäi nägemata nende noorusaastail. Tatult mitmekülgne ja tänulik kuulajaskond. Need on inimesed, kes vaimustades traussist ja pisarateni naerdes Kalmannijatuna Jevski operettides oskavad hinnata ja mõista Mozartit ja klinkat armastada Hatšhaturjan Ernesaksa ja pole midagi imestusväärset, et mitestajadele menukas nahkhiired vaid sügavtõsine, luikede järv on praegu vaieldamatu, kõige populaarsem ja oodatum lavastus eesti teatrites. Avame kavalehel Luikede järv. Pjotr Tšaikovski ballett neljas vaatuses proloogiga. Lavastaja Vene NFSV teeneline kunstitegelane, Vladimir Burmeister. Dirigent, Eesti NSV teeneline kunstnik Kirill Raudsepp. Peaosades Odet jaotiilie, Helmi puur, Prints Artur, Koit. Rahvas tutvub kavaga vesteldes poolel häälel. On teada, et külalislavastaja Vladimir Burmeister Moskva Stanislavski nimi, Rovitš Tantženko nimelise muusikateatri peaballettmeister on üks Nõukogude maa silmapaistvamaid balletispetsialiste uurides Tšaikovski pärandit ja balleti algvariante lõida neile tuginedes Luikede järve uue lavastuse, mis on pälvinud nii Moskvas kui ka nüüd Tallinnas üldise tunnustuse. Sageli võib teatrisaalis kuulda Helmi Puuri nime Club Estonia noorimale balletisolistile kes erakordselt õnnestunud debüüdiga Luikede järve kahes peaosas on kiiresti saanud vabariigi üheks populaarsemaks kunstnikuks. Meie rahvas armastab oma kunstnikke, eriti aga noori. Kärsitusega oodatakse Helmi Puuri lavale tulekut. Kell ongi pool kaheksa. Aegamisi kustuvad tuled, pikkamööda vaibub saalis vaikne kõne sumin. Sügavas vaikuses võtab orkester esimesed toonid. 1895. aastal andis selleks ajaks juba kõrges eas 84 aastane vene balletimeister Marius petipa koos lehvi Ivanoviga praegugi üldiselt käibel oleva variandi Pjotr Tšaikovski balletist Luikede järv. See klassikaliseks saanud koreograafia suure helimeistri tippteose transformatsioon balletikeelde Peterburi Maria teatrist elab tänaseni mitmel juhtival laval. Tiba kompositsiooni, täiusliku originaalsete ansamblinumbritega hiilgavat seadet taastatakse ekvaalsena lavastusest lavastusse. Tundub, nagu oleks siin kõik anoniseeritud ja igati jäädavalt paigas. Ometi sai ka publik väikeses Eestis viiekümnendatel aastatel kogeda, et leidus ballettmeister julgur, kes söandas lõhustada ammuseid traditsioone. Kes teab, võib-olla ta lähenes sellega Tšaikovskit rohkemgi kui omalajal petipa. Siis asjatundlik Lea Tormis on selle balleti loomist silmas pidades kirjutanud. Ent ka tolle aja parimad ballett, meistrit, korski ja vananev maestro petipa ei suuda Tšaikovski idee ja mõttega sammu pidada. Pigem sunnivad heliloojale peale õukonna balleti harjunud rutiini. Vladimir Burmeister pakkus Moskva Stanislavski ennemiravitš Tantženko nimelises muusikateatris Tšaikovski tippteose uue lavaredaktsiooni. Sündis midagi hoopis uut, järjekindel kõiges loogiline lavastus. Siin polnud jälgegi vulgaar, sest kaasajastamisest, mis just selle ajastu klassikalavastustes hirmuäratavalt vohas. Pormeister lähtus kõiges muusikast, luues omadramaturgiat, Jandes muinasjutu sündmustiku arengu hämmastavalt plastilise tervikuna. Reageerimine niisugusele Lovaatorlusele võis mõnelt poolt mõistagi ka äge olla. Ometi tõestas aeg Vladimir Pormeistri ideed elujõulisust ja samas kõigutes pisut ka balletimaailmas valitsevaid tabusid. Tšaikovski muusikas peituv süvafilosoofiline konflikt, võitmatu inimtunde armastuse vastandamine elu ahistavatele tumedatele jõududele, nagu selle kohta Lea Tormis lausus, saigi reform lavastust kandma. Pormeister tegi senisest eelmängust tegevustikuga proloogi, mis toredasti raamis teost ja rõhutas selle muinasjutu pärast hõngu. Stanislavski Enemirovitš Tantženko nimelises teatris sai Pormeistri antud luikede järvest tänaseni elav lavastus. Tõsi, kunstiline lavateos ja hoopiski mitte sensatsiooni kirev ühepäeva liblikas. Paradoksaalne ei, hoopiski mitte, sest siin oli tegemist paratamatu arenguprotsessiga, milleta ei saa olla progressiivset, kunsti. Vladimir Burmeister kohandas oma lavastuse Estonia teatrioludele sobivaks ja kinkis meie publikule klassikalise balleti ühe. Küllap ehk seni soosid tuima lavastuse. Luikede järve dirigent Kirill Raudsep Tundes ta meie balleti vastu huvi tundis ja hea meelega siia lavastama tuli, tekkis nii mõte. Selle peale ma muidugi vaikisin. Viljandi välja puurimistile läheks vaatama Antonina grupeenina, Vladimir Burmeistri lesk ja assistent Luikede järve lavastamisel Tallinnas. Jah, Kirill Dmitrijevi andis selle mõtte. Mäletan, kuidas Vladimir Pavloviga küsis, aga kas teil luike on temaga vastas, tulge ja vaadake. Tulimegi. Klassis nägime võluvat neiukest. Tõepoolest, ta oli väga võimekas, kui ta oli alles selline toormaterjal lausa temale arvestust rajada, olnuks väga suur julgustükk. Et tüdruk ilmselt sobis Luigeks, otsustas Vladimir Pavlovi dž temaga proove alustada. Usutavasti tahavad kõik nimetud rühma tantsijad solistiks saada kuid solistiks ei saada ainult soovi järgi. Nii enesele kui ümbrusele tuleb tõestada oma suutlikkust. Ei teagi, kuidas just tehakse soliste balleti jaoks. See on ilmselt mingi eriala Algne küpsemisprotsess. Vaja läheb annet, tantsu, tehnilist kvaliteeti, süüdidust, head õpetajat, õnne õigel momendil, omada õiget partnerit ja ja veel midagi, mida ei saa kirjeldada. Kas see midagi peitub baleriini isiksuses, näitlejatalendis või mingis erilises kiirguse hoovuses? Ei tea. Teame vaid, et järelkasv balletilaval ei olene direktori käskkirjadest ja kunstinõukogu otsustest. Määravaks saavad siin usinus ja enese initsiatiiv. Samuti tohutu töö isegi auahnus eesmärgi saavutamisel. Sest kuigi luigetüdrukud keerlevad oma printsessi ümber, on publiku tähelepanu keskmes ikkagi ainult oodet. Solist. Jah, kuidas õieti sünnib baleriin priimabaleriin. Täiesti tavaline balleti treening, Estonia teatri peegli seinalises harjunud tuss saalis. Baleriinid, repetiitor ja klaverimängija, tüütult rutiinne harjutustik, nagu igal hommikul tüütu, kuid paratamatu, et vormis püsida ja edasi areneda. Ootamatult sisenevad vanad tuttavad mõne aasta eest siin balletti Esmeralda lavastanud Vladimir Burmeister, samuti Antonina grupeenina. Palun jätkake, lausus Vladimir Pormeister ning ta sõbralikult uurivad kõike, nägija silmad peatusid kord ühel, kord teisel Paleriinil. Siis ta lahkus, ütlemata sõnagi. Aga kui Helmi pärast treeningut pika koridori lõppu jõudis siia kuulised Pormeister laseb teda saali tagasi kutsuda, äratas ta noor süda õnnelikku Eelaimuse ja hirmu segatud tundest. Palun, tehke pikeeduurid ringis, ütles ballettmeister pingelise vaikusehetke möödudes. Nini nüüd Rethanturnaar ringis. Nini ja Vladimir Burmeister silmitses tõsiselt Helmi Puuri ning ta oli harjunud usaldama oma meistri silma. Hakkasimegi helmiga tööle, pinge oli suur nats, tegime kõik selleks, et tütarlaps tuleks ülesandega toime, sest teatril siis teist varianti pakkuda ei olnud. Helmi mõnikord isegi nuttis, arvates, et ta ei suuda sellest rollist jagu saada. Kuid samal ajal oli ta tahtejõud tohutu. Püüdsime teda igati aidata ja tegime kõik selleks, et meie lemmik tuleks selle rolliga toime. Läksid nädalad ja kuud peatselt hakkas selguma, töö polnud siis veel lõpetatud. Et meie väikesel luigel hakkab kõik kenasti edenema. Siis ta juba tunnetas seda jõudu, omi võimeid. Ometi oli helmil tohutult raske jagu saada sellisest erilisest tehnilisest asjast nagu Fotiid. Need kiired pöörded, aga neid on 32, on kõigi Paleriinide hirv. Helmi treenis iga päev ja siis saabus lõpuks hetk, kui mõistsime. Meie luik on nüüd olemas. Selle etenduse õnnestumisel oli väga suur osa dirigendile. Keril raudsepal tuli Helmi jaoks temposid sobitada oli neid kohti, kus ta ei saanud küllalt aeglaselt tantsida ja samas ka neid, kus just tuli tempot kahandada. See muusika oskas kõike sobima panna väga osavalt. Helmil oli temast palju tuge. Pealegi tantsis Helmi eriliselt musikaalselt. Kirill Raudsep huvitav oli Luikede järve töös. Ma hakkasin seal lihtsalt huvi pärast väga varakult proovides käima. Ja peab ütlema, jällegi Helmi Puuri juurde tagasi tulles. Nagu ei märganud, kuidas proovist proovis nii sujuvalt kõik arenes Burmeestel filmi Puur, Helmi puur, Burmeister. Ei olnudki isegi mingisugust helilist heledad päevasele selles töös. Ja korraga oli Luikede järv valmis. Taas lõiguke Valdo Pandi sellele etendusele pühendatud omaaegsest raadiokompositsioonist. Luikede järve jutustus igivanast võitlusest hea ja kurja vahel. Jutustus armastuse võidust. Avaneb ins viiel. Meie ees kõrgete kaljude vahel läigib rohikalt põlismetsa järv. Kuu harva ulatuvad päikesekiired. Siia tuleb noor ilus printsess sodet lilli noppima. Õrna ja puhtana nagu valged lilled, mida ta korjab, seisab neiu keset vaikuses tardunud loodust, tauni joobunud eemalolekust, vanemate süngest lossist joobunud metsajärve omapärasest ilust. Kogu suur elu. Seisab ees. Kui hea on seda tunda. Kui ainsaks sooviks on murda valge lill, mis õitseb karmil sambla Kalju, elades selle tipul, tuli nähtavale õela koletise inetu pea määratute kotkatiibadega haarata neiu oma vangistusse. Meeleheitlikult võitleb printsess. Kuid peagi kaob tema õrn sinine rüü tervimine. Oletisemustage tiivad. Tiivad avanevad. Ent Oottetun kadunud. Võidukalt sirutab end õel võlur rota. Seni elutul järve pinnal ujub üksik valge luik peas sädelev printsessikroon. Noor-Eesti baleriini usutusest ajalehes Savitskaja kultuura 1956.-st aastast. Olin siis saanud ilmselt viie või kuue aastaseks, kui nägin esimest filmi ei mäleta enam selle nime ja muidugi ei taibanud siis ka selle sisu. Kuid peaosas esinenud näitlejatar seisab seniajani mu silmade ees. Eks vist juba siis tahtsin, lubasin endale saada artistiks, milliseks, kas draama-ooperi- või balletinäitlejaks sedamaid võinud teada. Tollal polnud veel kordagi teatris käinud, kuid miski meelitas mind sellesse võlumaailma. Osav sule ja sõnasepp Valdo Pant kaldus mõnigi kord oma raadiosaadetes dokumentaalsusest ka suisa fantaasiamaile kui talle tundus, et ilukirjanduslikud lisalõigud võivad toetada põhilise tolle dokumentaalse mõjulepääsu. Nii ka saates Helmi puurist. Nüüd 30 aastat tagasi. Kui vähe on vahel vaja selleks, et rõõmustada inimest Samast jälitamatu tunni valdas tüdrukukest siis kui naabripereisa võttis videvikutunnil põlvedele palju elupäevinäinud kandle ning tuba sai ääreni täis imelisi vahel nukraid vahel lõbusaid hääli. See oli küll tuttav kuid siiski kuidagi uus ja eriline tunne. See ei olnud nii nagu mererannal libedal lutsukivi leidmisel, mis kutsus valjult hõiskama. See oli hoopis vaikne. Kusagil sügavas sisemuses helisev juubeldus, mis manitses olema viil Daci koguni mitte hingama. Ainult suured selged silmad tohtisid minna veelgi suuremaks ja selgemaks. Sel õhtul istus väike tüdruk avamererannal istus põlved lõua alla tõmmatud ja vaatas üksisilmi rahulikult liivale rullvaid laineid. Kuidas oli see vanataat öelnud? Armastad muusikat, kord saab sinust veel artist. Aimas selgesti, et see pidi olema midagi. Väga suurt rahutut ja ilusat. Ja veel aimas, koguni, teadis väike tüdruk, meenutades seninägematut lõigatus tema silmis. Et emale pidi see olema väga-väga raske. Ometi jäi sellest tunnist mere kaldal hinge mingi kauge igatsus. Sama kauge ja hämar, kui on see paik, kust saavad alguse need aeglaselt rannale peerivas lainele. Pereisa kaotanud kolmelapseline töölisperekond Tallinna aguli kaugeimast tänavast. Tüdrukuke see Helmi mõned balletitunnid eraõpetaja juures näitasid vaieldamatu vande ja heade eelduste olemasolu. Kuid olid juba mõne kuu pärast katkestamisele määratud, sest õpinguteks kõige vajalikumad kooliraha ei jätkunud. 1944. aasta sügisel rajati Tallinnas balletikool ja esimeste hulgas viis ema kirjutatud avalduse sinnaga Helmi. Hiljem avanes võimalus alustatut jätkata Leningradi traditsioonideküllases koreograafiakoolis. Just selles, mis aegade vältel on andnud meie maa parimaid Paleriine Semjon ova Jordaani želesti, Veitšeslova Todinskaja ballaabina, Ulanova. Galina Ulanova Helmi puur nägi Leningradis selle eriliselt maineka balletikunstniku esinemist Schopenjana Roomeo ja Juulia saadud muljet Crystaliseerusid algajas balleti õppuris ja kontsentreerusid selleks, mida temagi hiljem oma vaatajaskonnale pakkus. Sest korduvalt on märgatud ja märgitud tud kummagi baleriini kunstnikuna tuuride suurt sarnasust. See oli mingi loomupärane lähedus tantsujoonise ja hinguse kokkulangevus, mitte aga tunnustatud lavajõu töö jäljendamine noorema poolt. Juba pärast Leningradist naasmist välja kujunenud kunstnikuna esimene aunimetus sky käes kirjutas Helmi puur, olles ilmselt uute muljete köidikuis Rahva Häälele artikli Galina Ulanavast. Kui räägitakse tantsijast, siis kerkib inimestele tavaliselt silme ette midagi õhulist ebamaist Haldeliku. Just niisugune oli Ulanoval laval. Kui kõneldakse tantsust, siis kujutatakse, et see peab olema vaba, kerge, sundimatu. Niisugune oli Ulanova tants. Mis puutub tantsijate seenestesse, siis igaühel neist on oma suur eeskuju ideaal, mille poole ta püüab ja mis tema isikupäraga kõige rohkem sobib. Ulanova unnaga. Paljudele ideaal. Mängiti Romeot ja Juliat. Olin kusagilt lugenud, et Juliat armasta Bulanova ise kõigist oma osadest kõige rohkem. Ta ütleb, et Juliat mängides on tal tunne nagu oleks iga etendus esietendus. Alati leiab ta selles osas midagi uut. Helmi Puuri hakati hellitavalt nimetama eesti Ulanovacs ja nii nagu ka Liina Ulanovoiks tippe läbi aegade, oli esinemine Luikede järves Odeti Otiilie kaksikrollis. Nii kujunes sega Helmi Puurile üheks suuremaks kordaminekuks Valdo Pandi saatest, mis nüüd juba 30 aastaselt distantsilt toredasti dokumenteerib omaaegset teatrielamust. Jälle istub Odeti Luigena printsi jalge ees. Nii algab kuulustanz armastuse häda. Terad värisevad tiivad olid nõiutud tütarlaps. Diivani mingid Elagnevad ikka sügavamaks, muutub nende haari ikka anumamaks nende keelitugani. Ainult see, kes, Meist võlud tuisk armastab annab truuduse. Ei aga peab, süda võib meid näinud otsusest vabastada. Nüüd ma mõistan sind, kaunis luik, armastan sind ja tahan pühendada kogu oma südametule teie päästmisele. Õilisvanne. Määratus sõnulseletamatu rõõm armastada ja olla armastatud täidab valgega. Anna põlatcheravaiknelyybid ilmi andis, kütkestab Luige. Muidugi oli balleti esimese poole lüürika talle omasem move ees, märkis, et Helme on lausa loodud valgeks õigeks kuid ta kandis tervet seda esietendust auga ka dramaatilisemalt teist poolt. Mõistagi võttis rahvas ta kohe omaks, kuid balletipublik ei teadnud, et kõik saavutatu oli kätte võidetud kolossaalsed jõupingutuse ja eneseületamise hinnaga. Keril Raudsep kõneleb siiani, et Helmi tegi laval imet. Tema meister dirigent nägi kõige lähemalt, kuidas tütarlaps alles alustab. Tuleb algajana balletirühma tagareast ja saab korrapealt priimabaleriin yks tulla esimest korda solistina lavale ja kahe tantsida Luikede järves, mõlemad peaosa. See on kolossaalne. Kirill Raudsep. Seda teostada ja huvitav on siinjuures see, et Pariis, balletilinn ja ballett ja armastav linn valis just selle lavastuse, mida Burmeister oli teinud Estonias ja muidugi oma juures ka Moskvas ja mitte teise teatritele lavastusi. Mis meil siin Tallinnas nii suurt furoori lõi, seesama Luikede järv Burnsi lavastuses võttis ka Pariis omaks. Baleriinid vahetamisi Tallinnas Estonias tantsis näiteks nende baleriin Boft eemiaga mitmekordselt Moskvas. Ja see oli ainult selle tõttu võimalik, just et üks ja sama lavastus oli erinevate lavastuste balletis on väga raske soliste vahetada. Peaaegu isegi võimatu koreograafia erinevuse tõttu. Kuna puurmeister oli lavastanud Sava Luikede järve samas koreograafia ska Pariisis siis võib-olla Samal Luikede järve aastal andis Estonia teater Helmi puuriga Maria osas porissassafjevi balleti pahtšisse rai purskkaev ja liidi austeri Tiina. Lydia auster, ma tean, et teie fotode hulgas on üks selline Helmi Puuri poolt kingitu, millele on kirjutatud pühendus umbes midagi niisugust, et Tiina emale või kuidagi nii tema. Tütrelt jah, ta kinkis mulle. See on mulle väga kallis foto, kus ta kõhnakene niisuguni, koolilapselik vaatab vastu ja tagant oli kirjutatud tütrekest sel Tiinalt. Tiina emale. Mälestuseks peangi teda nagu oma tütreks, sellepärast Hiinasse minu balletikangelane minu oma sünnitust laps ja ta on väga kallis ja ja helmepuuride mõõdik, mul on seotud seal tailased, meelistused. Esiteks siis, kui lavastati balletina sensteri lavastuses Kõik alguses lõpuni, igas pool. Helmi tabas õieti minu muusikat, ta tundis seda nii nagu mina ise seda olen tundnud ja valanud helides alates helgest suvist päevast. Stramaatilini sügismets. Kus ta kohtub Margusega ja kisub nagu teda oma südamest välja ja kui ta ei ole nõus temaga kaasa minema. Ja viimane vaatas juba pulma seini ajal. Kuid pargus, tooted käte sisse, tema surmastseen, viimane finaalistseen võetina surmastseen lavastuses. Sellega ma olin lihtsalt vapustatud. Minu arvates oli geniaalselt tehtud, et niisugune muusikasse sisseelamine ja nii, nii palju seal on ära öeldud. Siis plastika, see koreograafia. Tuleb meelde veel üks suvi tol ajal minu lemmik tuli Käsmu seal ma just seda orkistreerisintiinad ja sealt ma saingi isegi inspiratsiooni sellis ürgses metsast omal ajal selle sügise pildi jaoks ja ja sõitsimegi sinna koos Helmi puuriga kalurite küla. Ja kuidas Helme seal kõik meeldis, mul on sellest palju fotosid, on säilinud kus seal kalurite võrkude taustal mere ääres Elvi seisab ja naeratab ja kust ta kiigel kiigutab jälle jää. Helme isand seda valiti palju tantsida just oma haiguse tõttu pärast mõned aastad, kui ei, me juba nagu Barnes ja hakkasin kallal tööd tegema ja kohtasin ka linna oma noaga. Kallinuna muidugi oli teadlik meie Helmi puurist ja jutuajamises. Ma küsisin, mis tema ütleb, et kui nii suur mitmeaastane niisugune vahe on tekkinud. Vorm taastus, taastus suure tahtejõu varal. Taas Luikede järv ajakirjaniku silma läbi ajalehest Savitskaja kultuure. Iialgi polnud Estonia teatri lava näinud nii palju lilli. Algul võttis neid vastu Helmi puur, siis ta partner Verner loo. Kui aga kummagi kätesse enam juurde midagi ei mahtunud, tuli abiks võtta laud, mis peatselt muutus tõeliseks lille peenraks. Niiviisi võtsid tallinlased vastu Helmi Puuri hingelise tagasihoidliku inimese suure näitlejatari silmapaistva baleriini lavale naasmise. Mis oli temaga juhtunud? Teater valmistus sõiduks Moskvasse, Eesti kunsti ja kirjanduse dekaadile. Teele asus ka see näitleja, kuid haigestus ühel päeval tõsiselt. Algasid võitluse aastad. Mõnigi kord, ehkki harva näis baleriini leta, ei naase enam iialgi lavale. Kuid sügaval hinges elas tugevusk võidusse. Võid saabuski. Tõsi, alustada tuli kõike päris algusest, nagu koreograafiakooli noorema klassi õppuril. Lõpuks tuli see märtsi õhtu, kui adetatiile Helmi puur taas lavale astus. Helmi puur tuli tagasi uues kvaliteedis kinnitasid kõik süvenenuma osa lahendusega. Ebatavaline etendus, nagu kuue aasta eest. Sellest kõneldakse tänaseni ja küllap kõneldakse veel kaua. Kõnelevad needki, kes saalisolijatele tollele võlu tulvil õhtule vahetult kaasa elada ei saanud. Lea Tormise raamatus eesti balletist võime lugeda ning taas ja taas üle lugeda, palju tsiteerinud. Kui me kunagi aastakümnete pärast püüame seletada ja põhjendada Helmi Puuri tantsu võlu ja omapära siis ei lähe sellist korda, sest see, mis elab käte hapras värevuses pea pöörde, kordumatu isikupäras pilgus ja keha sirutuses ei anna end fotole jäädvustada ega sõnadesse seada. Ometi ei kao seodet kunagi päriselt, kuigi me teda jäädvustada ei oska. Inimesed annavad seda üksteisele edasi. Ja kui Estonia balletilaval sünnib tekkimine kunsti ime, siis on selles midagi ka Helmi Puuri auditist. Varasemast tuntud Odetjotiige kaksikrolli kõrvale asetasid Helmi puuril peatselt romantilise balletimaailmavaramu tipust tütarlaps Schopenyanas vapustav oma armsuses ja poeetilises õhulisuses väga inimlikuna edastatud sell. Ühel oktoobri õhtul 1960 ei teadnud inimesed, kes järjekordsele shelli etendusele läksid. Et Helmi puuril peab algama visa võitlus tagasipöördumise eest. Küsimus noorte häälest, meie Paleriinile aastaid hiljem. Kas tahtejõudu saab kasvatada? Milles on tahtejõuallikad? See, kes tahtejõudu tahab kasvatada või arvab ennast seda tegevat omabki, seda juba vähemalt teos peab muidugi väga tahtma ja uskuma oma tahtmise vajalikkusesse ja vähemalt natukenegi oma jõusse. Tahte suurusest oleneb kindlasti jõu suurus millega eesmärgi poole rühkida. Teeme tagasipõike meid üha saatva raadioloo juurde, millega Valdo Pant märgistas Helmi Puuri tegevuse päris algust. Tallinna balletilaval. Oli 1954. aasta Luikede järve etenduse vaheaeg. Viime nüüd vaheajal mikrofoni nende juurde kellele on määratud need kiiduavaldused. Siinsamas hubases, kuid siiski üsna tavalises garderoobis õlgadel tavaline pehme hommikumantel. Siin ongi siis väike neiu, kes paneb suure teatrisaali vaimustusest rõkkama. Kõigepealt võtke ka meie poolt vastu parim õnnitlus. Olen väga rõõmus, kuid ataki ette. Minu vana õpetaja Jelena Syriitne ütles alati, et baleriin long on vaenlast külm loidus ja liigset kiitjad. Tore tarkus kui tril vanem on tark vanasõna kuidas töö nõnda palk tähendab, kuidas kunst nõnda tunnustas. Rahvas on teie tantsust siiras vaimustuses. Ma tunnen, et rahvas hoiab mind. See on kõige meeldivam teadmine, mis saab kunstnikul olla. Olen selle üle väga õnnelik. Tantsida Luikede järve sodeti Otiilied oli minu ammune unistus. Ent siiski tahaksin veel palju õppida, et mitte peatuma jääda. Mind köidavad paljud suurepärased tualetid, eeskätt Romeo ja Julia. Aga Helmi puu, kui te hiljem sõitsid lõuna poole ja oli sanatoorium, kuidas ta räägiksid ja tema unistas ikka Romeo Julia tahtis seda ka seda osa tantsida ja jutustas mulle. Ja mul siin siiamaani nagu silmade ees ennastmõistetav, et sanatooriumis ei saanud kuskil tantsida, kuskil ennast väljendada, aga tal oli see vajadus. Ja siis ta tegi seda õhtuti juba pargis, kui ta oli seal üksi jalutades Aliidel ja kuuvalguse, passis ta seal tantsalidele ja ma kujutan endale seda pilti, kuidas kelmi seal tankis kas või intraliseeris seda juba Juuljalt, aga seda. Jah, Juulia Sergei Prokofjevi pilt sellest ammu ihaldatud balletirollist sai 1965. aastal Helmi Puuri viimane töö Estonia laval. Kõigest 11 aastat pärast debiteerimist Luigena ja pärast kahte pikka eemalolekut teatrist. Noorte hääle intervjuust meie sõbrad, meie tuttavad just selle tähelepanuväärse 1965. aasta sügisel. Kõige rõõmustavam ja kõige raskem päev teie elus. Vaevalt leian tagasi vaadates ainult ühe rõõmsama päeva. Neid on rohkesti olnud. Õnnelikud päevad olid esimesed etendused pärast kahte pikka eemalolekut lavalt. Õnnelikud olid need sellepärast, et nende taga oli terveks saamise rõõm palju kahtlusi, isegi paanikat, palju muid muresid ja rõõme. Rasked olid aga need päevad, kui kadus usk. Kirill Raudsepp siiski tema tahtejõud niivõrd suur et pääle pikaajalist ravi igal tingimusel tahtis uuesti tantsida ja lavale tulla. See sündmus nii nagu alguses oli Luikede järv on samuti tugeva joonena jäänud, mul meel tema uuesti tulek lavale. Prokofjevi balletist Romeo Julia. Publik ei andnud teda unustanud. Vastupidi. Ma tundsin seljaga kui dirigent, et saalis oli inimestel pisarad silmis. Seda suur. Tantsida laval. See on omaette kangelastegu. Minu arvates? Ei oskagi ette kujutada, olla nii kaua eemal treeninguta, halva tervisega ja siiski ennast nii kaugele viia, et Juulia osa täita. Liidi auster. Ja siis saabuski see moment, kui Estonias toimus Prokofjevi Romeo jule, esietendaks eelmine pool ja tule tagasitulek ja olin saalis. Ja algab süsteem, kus. See oli niisugune, et rahvas tõusis kõik risti kõiga bladeerist, Bladilisime kõik. Kõik nutsime, ma isegi praegu nutan, tuletad meelde seda, et enamused sessedesseini. Ja see oli suur armastus ja suur vaimustas ja rõõm, et Helmi tuli lavale tagasi. Tagasitulek just selliselt on pealkirjastatud Tallinnfilmi 1965. aastal ekraanidele ilmunud dokumentaalfilm. Liha tormisesse teatri teadlasesse on jäänud tubli annus kunagist poetessi. Ta alustab juba varem tsiteeritud balletiraamatut järgmiselt. Ballett on kunstidest kõige õhulisem, kõige tabamatu. Kuidas teda jäädvustada? Ei saa ju hüüda, peatu hetk kui kaunisse loomingu hetk ka poleks, sest peatunud hetk on juba fotostaatiline. Liikumatu. Ka film baleriinist jääb fotoks, ehkki liikuvaks see on paratamatu. Küsiksingi nüüd poolteist aasta tosinat hiljem filmi tagasitulek stsenaristile õie oravalt. Mis ärgitas teid just selle teema juurde tulema, teha dokumentaalfilm? Teema kui niisugune on ääretult huvitav minu jaoks seetõttu, et teatavasti üleliidulist kinematograafia instituuti stsenaristid saavad lõpetada ainult originaalstsenaariumi esitamisega. Mina nagu paljud meist sel ajal olime mitu korda ütleksin, palju kordi olnud Helmi Puuri kui kunstniku võlu loomuses. Siis oli mul niisugune mõte, et ma võtan prototüübiks Helmi Puuri ja ma kirjutan mängufilmi stsenaariumi Helmi puurist. Aga ma ei julgenud seda teha, ma lõin araks seetõttu, et see oli niivõrd algaja ja, ja ma lihtsalt ei julgenud loota, et mina suudan tuua ekraanile niisuguse naisekuju, kelle prototüübiks oleks Helmi puur. Rääkisin oma kõhklustest kahtlustest filmi režissöör Valeria Andersoni. Väleeri ütles aga, milles asi, kirjuta dokumentaalfilmi stsenaarium ja nii sündiski filmi tagasitulek, dokumentaalne stsenaarium. Töö käigus koos Valeria Anderson, iga tulime me niisugusele mõttele tuua selle stsenaariumi keskmesse just see erakordne sündmus Helmi Puuri teistkordne tagasitulek teatrilavale lavastuses Romeo ja Julia. Ja see saigi meie stsenaariumi raamiks ühtlasi, sest kõik, mis selle sees toimub, on põimitud selle etenduse sisse. Kui see film sai valmis. Meil oli kohutavalt hea meel, et, et sai niisugune film teoks, aga teisest küljest oli kohutavalt kahju, et nüüd ei olnud enam põhjust minna Helmi Puuri tülitama ja teda külastama. Tollele filmile tagasitulekul siin-seal natukene ette heidetud, et tegelikule tantsule pole selles kuigi palju ruumi jäetud. Neid episoode lõhustavad lausa halastamatud reminist, seltsid, pilgu heitmised, baleriini ennast ületavale taastamistreeningule ja isegi haigusloole. Ja see oli meie taotlus, seda võib muidugi ette heita, aga nõuda ühest väikesest filmis meile oli antud aega 10 minutit ja me isegi laulsime välja 20 minutit, kusjuures materjali oleks olnud pooleks tunniks ja võib-olla tunniajaliseks filmiks. Meie tahtsimegi jäädvustada ka Helmi Puuri kui erakordset inimest ja me saime selle indiaani arvates tookord kätte just nimelt vestluses arstidega, vestluses, ballett meistritega ja vestluses lähedaste inimestega, kes eelmiburiga kokku puutusid. Ja muidugi võib seda võib-olla ette heita jah, et tantsu on näidatud seal vähem. Aga meil olid selleks omad põhjused ja meil oli selleks olemas ka purje enda nõusolek. Kunagi sellest on jõudnud mööduda vähemalt sajandi veerandik kirjutati ühes ajakirjas. Mõtest teab mitmendat korda kokku ammuses teadaoleva tõe. Kirjanikest jäävad järele raamatud, kunstnikest, maalid või kujud. Suure helilooja loomingut kuulavad veel järel tulevad põlvedki harudumusega. Aga baleriin. Täna vaimustab ta meid, annab meile elamuse, võib erutada pisarateni. Teda imetletakse. Kuid ta lava iga tundub olevat siiski suhteliselt lühike. Ja pea kogu oma sära annab ta jäägitult kaasaegsetele, jäädes parimal juhul nimeks teatri ajaloos või elada edasi oma õpilastes. Ühel veebruari õhtul toimus Eesti teatriajaloos midagi erilist midagi sellist, millest lähtus legend. Balletilava jaoks oli sündinud uus luik. Meie kandis seniolematu, seninägematu seniolematu oma imelises lihtsuses, säravas siiruses, lummava Singestatuses, muinasjutulise Spoeesias seninägematu omas, kratsias ja väljendusrikkuses tantsutehnikast ja tunde väljend sellest sai väärissulam vähimatki motiivist. Muusikas sai kujund vähimatki festist. Saim. Etendus lõppes ja nüüd oli otsustav sõna öelda publikul. Aplaus, mis toda etendust kriteeris vältas. Ja kes siis kellamaldas vaadata, kui lava eesriie lõputult avanema pidi. Kui õbluke särasilmne tütarlaps publikule lõputult kummarduma pidi, kui publik talle lõputult aplodeerima pidi. See oli algus. Kuid Romeo ja Julia etendust 11 aastat hiljem ei saa võtta lõpuna. On ju ballett niisugune isevärki kunstiharu milles põlvkonnad kõige kiiremas tempos vahelduvad. Alles see oli, kui nooruke baleriin ennast pähklipureja rühma tagareast luiseks tantsis. Nüüdseks on Estonia teatris jõudnud peale kasvada, teab mitu luike, igaüks omaette. Kunstisaavutused. Aeg ei peatu. Estonia saali täidab avatsiooni tormimöll, kui Helmi puur oma juubeliõhtul lavale astub. Samasugune avatsioon kui peaaegu kolme aastakümne eest. Vladimir. Pormeistri Luikede järve legendiks saanud esietendusele pull. Pärast Helmi Puuri esmasavamist publikule ja esmasavastamist publiku poolt. Adele Vilimaa, Estonia teatri kauaaegne piletikontrolör on etenduse lõppedes väga palju kordi lavale astunud ja näitleja Nendele lilli ulatanud. Neid lilli, mis sõnatult publiku tänu väljendavad. Ta ulatus loendamatuid bukett Helmi Puurile nii tema debüütetendusel 1954. aastal kui ka baleriini tagasitulekul 11 aastat hiljem ja kanüülid tema loomingulisele õhtul 1983. aasta detsembris. Kas nende olemuselt nii erinevate etenduste vahel on ka midagi ühist? Jah, on kui Helmi puur tuli esimest kord lavale tali ja väga noor. Ja oli veel tundmatu meile meid publikule. Aga hiljem, mida rohkem ta laval oli, võitis ta publiku südame ja ta oli väga armas. Meile kõigile. Siis vahepeal Helmi puur oli kaua aega lavalt ära ja kui ta tagasi tuli, siis olid jälle sülemid. Killid sai viidud talle lavale, see oli midagi sümboolset ja rahvas väga teda armastab. Aga nüüd on möödas juba 30 aastat sellest luikede järvest, millega Helmi puur meie publiku südamed võitis. Ja ikka nüüd tema juubeliõhtul. Ta sai nii palju lilli, kingitusi. Rahvas tõusid püsti saalis ja Brateerisid, kelle pisarad jooksid ja kes, kes, kes ei väsinud ära aplodeerimast. Kas on see päris tavaline, et publik tervitab oma lemmiknäitlejaid püstitõusmisega? Ei ole, see on harukordne, kui ta alguses, kui teda lavale toodi, Endrik Kerge tulid aga lavale, rahvas tõusid püsti. Ja pärast ta tuli Stahli jälle tõusevad püsti siis, kui ta lõpuks tänas publikut. Kõik olid jälle püsti. See oli harukordne. Ja väga-väga ilus õhtu see, kauaks meelde. Vot see ei kustu mitte kellelegi, süda. Helmi puur jääb kustumatult meelde kirjasõnas mälestustes filmilõikudes kõige kindlamini kujutavas kunstis pronksi valatuna. Erika hagi, teie loodud on 50.-te aastate keskel valminud tore skulptuur Helmi puurist seega noorukesest baleriinist, kes siis Estonia teatris alles oma üsna esimesi rolle tantsis. Usun, et ei saa pidada päris tavaliseks, kui lavatee hakul seisev algaja leiab kohest jäädvustamist ka kujutava kunstiteosena. Kuidas asetus teie ette see teema, mis oli ajendiks, et asusite loomaskulptuuri just Helmi puurist ja kuidas see töö üldse kulges? Egagi? No Helmi puur tuli ju sellel ajal meie Eesti balletitaevasse niisuguse eriti ereda ja särava tähena ja kõik tormasid teda vaatama ja mina tormasin teistega koos. Ja siis muidugi ma olin väga vaimustatud temast eriti mulle meeldis tema niisugune graatsia tema õrnus üldse väga palju kõike, mis, mis balleti juurde kuulub. Olen ise kah tantsu kunagi õppinud, oleks sõda olnud, oleks ma võib-olla ka baleriin olnud, nii et ma armastan üldiselt liikumist ja mul tuli siis mõte, et teda skulptuuri teha, ma olin ise ka siis noor ja Helmi puur ongi, võib öelda minu teine pärast instituudi lõpetamist. Muidugi, see võttis üsna palju vaeva koos, mõtlesime seda poosi ja kõike. No teate, see on nagu te teatrisse kujunske. Hetkeline moment. Ja seda andis teha. Pealegi on mul ka eriti suuri kogemusi. Tantsuliikumise üht momenti jäädvustada skulptuuris on eriti raske. Ja ma kaevasin helmid ka üsna palju, vahest ta põgenes mul käest ära, aga siis sain ta jälle kätte ja saime ikka selle tööga kuidagi hakkama. Pealegi Helmi Puuri kuju on jäänud nagu sümboolseks meie skulptuuri ajaloos selles mõttes, et pärast sõda hakkasime nii-öelda esimest korda võta proovima pronksivalu meie vabariigis. Ja tema just Helmi Puuri kuju. See oligi esimeseks tööks meestele, kellest hiljem kujunesid väga tugevad pronksivalajad ja nii edasi. Nii et pronksivalajad mäletavad ka Helmi puri kuju. Väga hästi. Ja imelik on see, et nüüd, kui hiljuti mul oli personaalnäitus, siis mul oli Helmi puur ka eksponeeritud ja, ja nii imelik, kui sai Helmi puri koju, muidu. Me oleme harjunud nii rääkima modelli nimedega. Helmi puurfoori kuju oli mul ka eksponeeritud ja siis oli ja huvitav, et kuigi see on juba ammu tehtud töö, aga ta inimestele tundus, et, et väga meeldis noh, teate, see liikumine, tema õrnus ja me mäletame ju Helmi Puuri, nii nagu ta laval, nii minu arvates ta oli ka oma iseloomult niisugune õrn ja habras ja nii et ta oli meile kõigile väga armastatud baleriin. Ja need mälestused on nagu nagu jäänud inimeste südametesse ja minu kuju nähtavasti niiviisi nagu nagu äratas seda mälestust jälle. Mis on õnn? Pean kasutama Panso väljendust, et õnn on see, mis teeb inimese õnnelikuks. Ei ole olemas ainult üht suurt enne, mis inimese jäädavalt õnnelikuks teeb. Elu erinevatel hetkedel tunneb inimene vajadust mitmesuguse õnne järele. Oli. Suur õnn on töö, mida armastad. Armastuses ja sõpruses on suur õnn. Ja muidugi on tervis. Sageli tunne tõmme ära alles siis, kui ta su maha jätab. Või kui seda uuesti tagasi saad. Ja teine saade, millest kuulaja ka juba osa sai on ka seotud kultuuriloolise taustaga ja seda saadet on ka Heino Pedusaar üsna kaua meeles ja mõttes kandnud. Ja siis me võime siis tagasi minna juba 30 aastat. Ja tegu on Valdo Pandi raadio kompositsiooniga noore. Talendivõit see saade kõneles meie teatrilaval neil aegadel Supernovana Loitma löönud baleriinist, keda seni õieti keegi ei tundnud ega teadnud ja kogu selle pandi. Saate häälestus on selline. Et küllap oli ka tema nagu vist kõik teatrikülastajad tollal Estonias nähtu-kuuldu lummuses. Ja nii andiski tema ühe toredalt kompa katse parajalt põhjetiseeriva leidlikult fabuleeriva saate Helmi puurist ning tema läbimurdeetendusest tähendab tollest kuulsast Tšaikovski balletti luikede järv lavastusest Vladimir Burmeistri poolt. Saade kandis kokku rohkeid kiidu sõnul kirju. Ilmselt oli ta väga publiku mõjus. Ja nagu tavaks, anti söögimagnetlint heliarhiivi. Muidu jah, kas kas saadab säilis niisugusel kujul meieni sest siin hakkasid sina kokku puutuma, sest oled kogu aeg kokku puutunud. Restaureerimisega. Tuli üks ootamatu paduvihm ja see oli oma Rajulisuses enneolematu. Ja nii ta ka ujutas arhiivilinte raadiomaja küllaltki turvaliseks peetud keldris. Nojah, ja noh, tol ajal oli minu hobiks riknenud helisalvestiste ennistamine, hiljem amet, nüüd on amet ja ja ehk siis sealt vee seest õngitsesin välja muuhulgas ka helmiburisaate. Ja huvitav on see, et õigust öelda märkasin juba siis, kui toda omaaegset saadet restaureerisin. Et täiesti pelga juhuse läbi oli minu kätte sattunud eriliselt paindlik materjal, milles kätkeb avar tagamaa sama süžee edasiarendamiseks. Ja nii see Paljudeks aastateks, kuni need umbes viie aasta eest võtsin selle teema tõsiselt käsile, ladestasin, pandi saatest võetud lõikude ümber uut materjali. Võib-olla see uus materjal on nüüd juba natukene teise pilguga, sest aeg on juba lasknud välja Crystaliseerida üht kui teist. Ja võib-olla siis nüüd kujuneski välja niisugune Radio kompositsioon, milles on nagu skelletiks Valdo Pandi kunagine saade. Ja sinna on siis pandud niisuguseid kontra punkteerivaid, intervjuusid, mis hakkasid, pandi toonase saate helistikus toredal kõlal kaasa resoneerima. Nii et võiksin öelda, et see on nagu mingi parafraseering. Inimesed, kes selles saates täna kõnelesid. Need ei ole praegu salvestatud vaid viie aasta jooksul, nii kuulajale jälle mõtlemiseks, et üks idee võib realiseeruda ka palju aastaid hiljem ja läbi veerand sajandi.