Ants Laikmaa. Ta vaatab püsti päisena rühikana autoportree delt Kadrioru kunstimuuseumis. Niisugune ta siis oli, mõtleme tema puuriva pilgu ees seistes. Liikudes Taebla kunstniku kodumail kujutleme kuhu võis toetuda tema pahtlik tammepuust kepp. Jälle juubeliartiklitest, laikmaa jalgsirännakust, Düsseldorfi ja. Jeanne leiame end imetlemas selle inimese sihikindlust. Paraku loetu mõttekujutuse viljana sündinud pilt ühest esimesest eesti kunstnikust. Ma tundsin, Ants Laikmaad võivad öelda vaid vähesed. Sajandi Est sündinud kunstnikul ei saagi olla kaasaegseid. Nüüd on siis sõna neil, kes võivad öelda. Ma tundsin Ants Laikmaad. Priidu Aavik. Sattusid lapsepõlves Maale, kodunt eemale vanemate juurest ja külaseks moli tuli ükskord läätsed meile talusse. Ja vabal ajal ta võttis sealt sütt, hakkas joonistama. Vaatan nii osavalt teeveebisingsate kuskile õppi sea, et vot, et on olemas üks kunstnik laipa Tallinnas. Ja vot temal on niisugune meetod söega, teeme nii tugevalt julgelt. Küsisin siis, et kus ta elab seal kuskil Tatari tänava seal kõrged. Ja sellega lõppeski jutt. Mul läks aasta edasi esimesel päeval sügise. Otseselt nüüd ma lähen ära linna edasi õppima ja ta joonistamist õppida. Ja hakkasin siis otsima seda kõrget maja. Käisin seda Tatari tänav igatepidi läbi ja siis lõpuks leidsin üles selle koha viienda korra peal. Läikima oli kodus ja, ja samal ajal ukse taga oli veel üks teine noormees ka kunstihuviline ja ja siis ma mõtlesin, vanem mees, et mina, minul pole siis midagi teha, et sellist kange mees, kloppimine, temal oli seal ukse peal Šveitsi kell siis kolmekellani kõlkusele käega tagantjärgi hõljest. Ja nüüd hakkab küsimas see tehniline seis kõrvale, küsib mu käest, mis siia tulite. Mõtlesin, et tulen siia joonistamist õppima. Võid õpetada ei saa. Nagu jalust ära, aga siis ütlesin, et ikka käiakse ühedese juures õppimas ja ja siis antakse õppust korrektuuri, ma võin teile teha, aga õppima, et sealsamas, kas mina iga päev õpin, see tähendab loodusele, need olid esimesed sõnad, esimesed sõnad, kahe Saladin lohet, eks. Selge lühikese jutuga mees. Et tulge homme hommikul 11, teine mees ülitasid nutt. Laseme pudruks akvarellid, õlid või, või tuši või laigud, aga oli pahandad selle peale. Et siis mitte midagi muud ei ole, vajavadki tüksüte ahjust ja üks tükk paberi kaasa. Homme räägime edasi. Läksime Sõnna. Luu pani meelesena puki peale, siis hakkab tööle, et ma olen välja natuke tuli mitte natuke vaid kell viis õhtul tagasi, kelle juurde kõigepealt läks? Vaadates tema tööd seal esimene tööd, rohkem ta ei ütelda, et Teil ei pruugi homme enam tulla. Ja siis tuli minu juurde, siis ma sain nii, et sauna, leilist koguaid, erised leili kukul Kuhklasse, et seal on üldse minuga juttu, vaatab tööd, vaatate hakata käima. No siis hakkas juttu ajama. Kes te olete ja kus kohas? Seda ukse mõtlesin, et huvitav, et missugune Aavik teil on isa, Vigalast Velise õpetaja, seadma on selle selle poeg, noh see nimi on õpetaja ja siis nagu laikunud hiljem ütlesin, et vot sealt algas joonistamisega peale. No see, mis üks tore asi oli, mida praegu veel tagantjärgi meelde tuletada. Ühes ruumis oli, see käis see tööruumid väga suur seal koma 25 õpilast ja seal oli siis öeldakse kõrgem klassi algklass, kõik oli ka üks koos. No tema käis ka haige sealt läbi, siis tegi omad korrektuurid ära. Ja algul olid ikka korrektuuritud sarnased, et pühkide maha. Siis, kui mõni õpilane tarisi nii enesest väljas vattet õppige seal nägema, siis tuleb ta siin niikuinii välja. Muidu kui töö oli, siis oli nii vait kohe kõik, et kasvõi nööpnõela niukseid on talla siis oli vaheaeg, siis te ütlesite tõmmata kasvõi seal terve korter selgajate puhata, puhata, saata, kes õppisid läikima ateljees kuidas seal tuli tasuda õpetamise eest või selle korrektuuri tegemise eest, peab ütlema, et kirju pere seal. Alates eestlastega seal vaevalt padrunitega ja spankeeride igasugust puulastega. Sina küsisin, laiklusestnud mikspärast, esinesin niuksed, mõisnikud on lapsed ja daamid käivad siin ja ja tema ütles mulle niimoodi, et noh, keegi peab ju seda asja ülalpidamine maksma teie õppi, tähendab need need noored kehvemast Kiistlast meediast õppimaks väärib riigikogu, mitte veel seda vait, eraldi toale ja seal Me elasime, olimegi seal sees ja siis suvevaheajal küsisaldumiste suverniteeti. Hakkan värvima ja teeme natukene taseda. Siis läksime muidugi, tulge siis maale, seal midagi erilist ei ole, aga värske õhu käes siis vahest oli meid kuni 12. Tanime jüngriteks 12 jüngrit seal ükskord keda juba hakkas nii lõpetama modelli tegevust põgusal õhtul jälle peale töötamist marsiga peale töötamast Jutaja tulla ja vahest kestis mitu tundi sotivad plokkoli ta isegi taskus. Ja teiste märkidega seal on igasugused märgid, et seal ees on kunstiharidust saanud umbes 800 inimest. Et nendest on siis 20 arendavale kunstnikeks. Ta ütles, see on väga hea protsent. See näitab omakorda, et, Kunstnik küll kunstnik, aga seda kunstikultuuri on ta kõigile vana. Ma tundsin Ants Laikmaad võib öelda ka kujur Juhan Raudsep. Mina kahjuks ei ole temaga kokku puutunud kui õpilane, vaid nii kui külaline, ma olen tema juures olnud ema töökohti ja tema ateljee oli üks niisugune ehtne kunstniku ja pohhimlikku natuuriga mehe korter. Nii et mina nägin seal väga palju töid seintel, tema enda ja ka õpilaste omi. Kunst ei olema maalimine ja maalimine ei, oli värvimine. Kunst on loodusest ja luulest lugu, loomine ja maalimine on selle optiline täiendamine, see oli antingee seinale pandud, et taoliseks kõikidele nii-ütelda silmade ees. Hilisemad kokkupuuted on jällegi teises kohas ja see on nimelt Haapsalu ja Tallinna vahelisel rongil, kus me sagedasti juhtusime seltsis sõitma ja tema oli seda maad käinud väga palju, ta mäletas kõiki ruumid selle 100 kilomeetri peal, mis nüüd siin või seal tuleb, juhtis minu tähelepanuaknas selle peale, et vatid nüüd näete ühe kõige huvitavama kuus, nüüd tuleb üks haruldane, seal tuleb üks kasetukas, seal tuleb üks kadakate rühm ja nii edasi ja siis tegi ta mulle selgeks, et läänemaa on kõige toredam maailmast laulma. Vaidlesin natuke temale vastu, et kuna ma olen Lõuna-Eestist ja seal on see proffid ikka natukese nagu rõõmsam. Ja ja siis ka Rikmelisem ja et võib-olla ka huvipakkuvam. Aga igatahes temale jäi ikkagi õigus. Ja hiljem, kui ma Läänemaal ja tema koduümbruse siseliikusin, pidin ma ütlema, et temal oli õigus. Ja nimelt see, et meil Läänemaal esinejaid, et kõik see taimestik, mis meil muidugi kodumaal on aga kõik silmapiiril ja tema kui Maandi võis suurt naudingut saada kevadel looduse tärkamise ja sügisel nüüd selle kustumise. Ma tundsin Ants Laikmaad, ütleb kujur Herman Halliste. Mina sain laikmandiga tuttavaks 1919. aasta kevadel seal Haapsalu maanteel ma ei saanud tutaks, ma lihtsalt nägin teda esimest korda ka siis paar nädalat hiljem ma saingi taga tuttavaks ühe tema õpilase Ella Kingo kaudu, kes elas ka Haapsalus ja siis tema soovitusi tutvustamisel, laikmann siis kutsusid, tulgu sügisel tema juurde õppima. Ja nii ma siis sügisel läksingi Tatari tänavale 29 bee korter 13. Ja olin siis üks nendest õpilastest. Tööd sai suure innuga tehtud, õpetamine oli ka ikka väga suurest kärtsu ja mürtsuga. Nii see läks, aga peale selle oli muidugi kibe töö. Või seal töö tagajärjel korraldati näitusi sealsamas ruumis, näitusi külastati kaunis ohtralt, kahvastusi oli seal ja on ka juttu olnud, et miks pärast ei ole korraldatud laikmani personaalnäitusi. Vanasti ei olnudki seda, et personaalnäitasid laikmaa ateljee oli ise üks alaline näitus, seal käisid inimesed vaatamas ja see eriti veel korraldada oleks kulusid nõudnud palju ja ei olnud nagu kombeks. Nüüd, temal oli tuttavaid palju, need olid alatisi külastad ja meie õpilased käisime ka nende Tallina kollektsionäär veidi juures oli kogunenud juba laikmani õhutusel teatud ringkond kellel olid juba päris head kunstikogud. Muidugi ta müüs oma töid ja ta müüs päris korraldajal oli tellimisi ja ta sai pensioni ja ta selle raha kõik pani kaeblasse oma maja ehitamise peale ja seda taluda ehitas väga suure armastusega ja gaasile talu ümber ta rajas pargi. Seal kasvavad tammed. Neid ristis oma tuttavate nimedega Marie Under, Aino Kallas, Gustav suits, Friedebert Tuglas, Aino Tamm ja ma ei mäleta kõiki. Sellepärast, et tammesid oli palju, aga tuttavaid oli veel rohkem, võib-olla ka ühe Tammela üks omaniku. Need asuvad kõik seal maja ümber pargis. Ja see park praegu hoitaks ka korras, seda teevad Taebla Algkooli õpilased ka loomatkis tallu, mis tal olid, ristis ta oma tuttavate nimega. Ma toon ainult ühe näite, siis tal oli üks väga ilus must pikas alad jalgadega sõiduhobune. Selle kabjad olid nii kena kõla, kui tema õhtuti maanteel sõitis, siis kostis suveööl väga kaugele. Võib olla. Kas oli selle eest, aga see oli ühe baleriini nimega sest baleriini jalad olid ka väga ilusad ja kõik, nii nagu see tema kaaslane, aga ka teised loomad olid ristitud tal inimeste nimedega neid praegu ei mäleta, kõiki. Üks ilusam mälestus minul temast. Nõndanimetatud katuseroo otsivad Matsalu poole. Rakendab hobuse kaariku ettepisik saada hobune, isade suur mees. Tule kaasa, et üks kolm päevavaatamatuse matsu sood ja siis öösel natuke magasime kuskil tares jälle hobustele jälle edasi, mitte kihudes, vaid hobune läks sammu sammu ja lontides ja vahest isegi seisma, kui ta midagi jutustas. Ja siis ma nägin tema. Nii rahvalikust, kuidas tema sütitas, köitis inimesi. Ja siis iga kord, kus me peatusime, siis jutt ja vestlus läks tal nii elavaks, et inimesed jätsid töö järele, lõhed isegi, peaasi, et see laik said sealt jutu käigus teada. Näeme töö Obik seisvalt hullud põllult ära ja mitu tunnevad juttu, seal kuulevad pärast vaikima vabanevaid, ootame, viiksime aega. Teised teised, vastupidi, et tore oled, milles jälle tulete. Ja inimesi tunnis hästi. Mõni inimene kusagil oli. Murrakut kuulas, vaatas nägu, kui te ei ole, sealsed esivanemad on sealt sealt, kihelkond on sealt pärit. Ja aru, kui eksis. Nii et ta oli väga terane elu, tähelepanu. Kui ka nüüd tuletada meelde tema korrektuuri ja mudelisse suhtumist, siis seal oli üks habemega mees, poseeris ja laikman läks juurde, ütles vaadake. Uurige, mudelid. Näete, see on endine sõjamees. Kargas puki pealt maha, küsis, et kes te olete, kuidas te teate seda laipa, ütles, et vaadake, kuidas ta sirgelt käib, see on ainult sõduril. Vaadake tema kaelalihased Jon kutsaril ohjadest, hoiadest, mis mõjub kaela peale. Ja tema käeliigutused on täpselt sama kui tema pereliiget. See asi, peremees on minu tuttav ja ma kohe selle järel ütlesin, et tema elab seal. Kui ta nägi koera olime, läksime Haapsalust teed mööda, nad teavad, aelu poole. Tantsivad see koer on sealt Ridala poolt pärit, aga selle ema on Martnas päritud. Aga selle emad tõi Velisest sealt sealt talust jälle üks teatud mees. Nii et tema tundis koeri, inimesi, hobusid, teadis nende sugulasvahekorda ja oli väga tähelepanelik kõigi suhtes. No mis ta veel oli haruldane laulumees, laulis kogu aeg nagu maale läks, juba vaksalist hakkas peale laulmine ja siis seal suvel enne õitsemisaega väga ilus tihedat tõeseda, kõike alus, palju ööbikuid oli. Korra ja magus uni seal värskelt üks ülesse. Tule ma näitan sulle ööbikud nii palju ja viisid hästi ligidal mitu korda käinud vaatamas seda. Ta ütles, et kui ööbik laulab, sel hetkel aastutasinud, ei näe ta silmad kinni, laulab, ja siis ma läksin kuni meeter maani kuni meeter maali siis näide siis tõesti see lind laulis silmad kinni ja kõik puulehed värisesid ümber. Tohutu häälemisel esmakordselt. Ja tema tegi ju ise kõikide lindude järele lindude ja siis Oskas hästi järel mõnitada neid pastorisi. Seal väikses majas lõi selle lahti vahest siis kas kadakasakslast pastor või päris sakslased. Aastal vaevab eesti keelt ta liimiteeris neid järgi sest temani topise pastorid hästi sallinud. Ta oli väga juba väliselt iselaadse kujuga ja oma hoiakuga väga iseteadev ja sirgjooneline mees ja kui mina temaga kokku puutusin, siis selgus ka, et ta oli väga tugeva karakteriga ja väga selgete paadidega väga tugevalt, aga järjekindel ja väline hoiak, ta oli erakordselt oma sirge ja julge ning niisuguse reipa käiguga. Ja selle peale vaatamata taia väikene jalavigastus oli, ei seganud temal mitte ette võtmast pikki jalutuskäiku ja isegi pool euroopat läbi rännata ja käis ta kepiga muidugi ringi ühte lugu. Ja see oli temale ka väga iseloomustav jätakoliktsioneeris, isegi neid kepi, mis tänapäeval on veel seal mitu, mitu tükki tema majas. Ketu raudtoru vaev, konksuga kepp, katke seda ükskord näitas, et seesama kõver kolksu kepp päästis minu elu Taali üle alpide läinud ja siis oli libisenud seal, siis oli saanud selle jalutuskepinuki taha kinni, muidu maas kolinal alla läinud. Selle kepiga juhtus niisugune asi, mina olin promenaadi, laikman, tuli päris ärevalt juurde, ütles minu kepp, kukkus Merde Taali eelmisi õhtal läinud seal paadiga sõitma ja oli unustanud kepi järel vaatamata, kepp libises vette ja nii nagu ta oli poolest saadik rauas dist, ta vajus kohe põhja, Haapsalus oli seal ja see oli promenaadi ja vanasadama vahel. Ta ütles, et võtame paadi, täna on selg, ilm ehk leiame üles, jõudsime ilus hommik oli, päike paistis, kajakad lendasid nii nagu praegugi seal. Ja sõuame, vaatame. Näeme, kepp on merepõhjas umbes paari meetri sügavusel. Aga ta oli oma paela ehk selle käepideme sirgeks ajanud. Protesteerima hakkas. Nii et tõstmine oli meil raske, me pidime kahe orgiga teda välja tõstma. Ta käis veel mõned päevad ja tundis väga kahju, et see vist see kepp oli tal nii kaduma läinud. See oli sellepärast kallis, et see kepp saatis teda Itaalia reisul kaitses teda mägedes, kus võis ka mägiröövlid olla. Ja linnas oli tal ka seltsiline. Ma mäletan Haapsalu suveöödel põhjade lilla oli kuulda üle linna, kui laikman läks ja keppika lõi toks ja toks oli nii ka üks armunud paar, kes omavahel juttu ajasid. Keppisid on tal olnud ju mitmed, mõned on tald ära kadunud, mõned on ära kulunud, mõni on võib-olla keegi mälestuseks omale võtnud. Ja kui ma nüüd Muuseumis vaatan neid töid, siis iga töö on. Koos kepiga maalitud need kepidot hõivaks võiksid palle jutustada tema töödest. Korra teinud oma tööd näitusel ja vaatasime siis neid töid ja nende tööde hulgas oli ka üks autoportree ja ma ütlesin, et sõnadki vihaselt tehtud. Siis ta ütles selle peale, aga ma olen ka vihane. Ja siis ma mõtlesin takkajärele ja tõepoolest ühel kunstnikul, kes ilu, tõde ja õigust otsik, on mõnelgi korral põhjust olla väga vihane. Ja veel yhe joon oli tal. Tema ei pidanud mingit tuska, pikalt koliks üks äge asi olnud järglase etne võis öelda, et küll on täna ilus admisega taevas. Ja see näitab seda nii-ütelda lihtsalt kunstnikunatuuri, kes nii-ütelda on suuteline liikuma oma tunnetega ühest äärest teise. Ükskord ta rääkis, et tema elus kolm korda pisaraid valanud ema matis siis kui ta nägi selle Rafaeli Sixtuse Modollad niivõrd mõjundamas ja kolmas, toitletava sõiduaalsem õpilase mattis maha Jalta jalale. Oskar Kallise, seal kurgu diisikesel, tõesti üks, palun talent, no ja siis tema isiku mõju. Kuule, no paljud raskusi ja kõik vast pea lorusega. Vahest võttis ja raputasid ikka pea püsti, et küll tuleb. Ja kui avastas kuskil talendikas kirjanzov tahes, siis ta igatepidi, kasvõi salaja vargsi katses seda inimest pihustada. Ja temal oli ka nooruse vastu ja ta tahtis ka ise olla kõik see aeg noor üks. Taas leidis hea olla ja ja, ja nii ka selle nooruse sümboolikaks ta kandis kah nii-ütelda, lill. Keemia laikmas jõuladesodeemiadel kujutasid. Ja ta võttis ka kõik komad mudelite nii-ütelda eneseümbrusest ja sellepärast on ta terve rida nende noorte portreid neid kõikas Vigale noorik või linnamäel, lemmi neid on ja kõik tema endalt kõige lähemast ümbrusest võetud. Ta peamiselt töötas pastellis. Kas võite seletada, mille ühtlemist? Eks lihtsas vestluses rääkisid pastelliga, nii et seal ei ole nihukest tüli, et lähed lahedalt ära teise tehnikaosaga õlist lähedases töö kuivab ära pintslid ja kõik need asendavad korrastav pastell on karbis, kus midagi segi ja ütles, et 11 imel tuled igal ajal teol värske võitjale edasi ta selle sinnapaika jätta ja ise ta ütles, et need tööd, mis ma olen teinud kiiresti, need on paremini välja tulnud. Ja siis ta ütles nii, et inimesest nägu maalida pall, jalgpall, kuna maalijad. Aga inimesest portree teha väga raske, tema karakter välja tuua. Muidugi, neid huvitas väga, kuidas tema suhtub. Näiteks siis olid igasugused Izmika käimas. Ja määran, tema ostis kõik need raamatud, mis ilmusid igasugust raamatut. Tihtipeale ta tsiteerisime ette, luges teadid, omad järsud märkused ja siis korra ütles, nii et vot et need ismidesse ja teiste voolude järel tegijaid on pallu, ohjad poolel ei jaksa, ei jaksa loodust kättesaadav, ütled jõua valitseda, siis lähevad sinna kergemat teed. Seda mina tahaks, et ei saaks, õpiks nägema ja ja valdaks loodust. Et kuidas ta siis pärast ütles klaasi, aga te kindlasti ei kaldu kuti kõrval, kui see teil käes on. Et ei tee seda, mis on kõige parem siis inimeste kaasatud ütles, et enne inimene, siis kunst õilses inimeses peitub ilusti. Aga viimasel ajal kui ma teda siin Tallinnas nägin, see oli 41. aastal sõjalaine, oli meilt üle käind. Ta tuli õhta poole minu juurde, mul oli aken lahti. Koputas siiski akna peal, ma vaatasin teda, see muudatus, mis ma ära minnes nägin teda, kus ta oli nii elujõuline, täis särtsu, elu, silmad särasid, pea oli silmad kustunud, ka hääl oli muutunud raugalikuks. Ta tuli tuppa, rääkis väga elavalt, samuti kui enne, aga see inime, kes mu ees seisis, ei olnud enam see laipan aastat, olid oma töö teinud ja jäänud üks juba varisev inimene järele. Viimane kohta oli muidugi siis, kui me teda hauda kandsime. Oli ilus ilm, lund, värsked lund oli sadanud sel päeval. Alleed, mis ta tegi otsesenna matusepaiga juurde. Päike langes sel momendil, kui me kantsi hakkas veerema. Ja kui me kirstu alla langes, see oli otsekohe otsa peal, siis koos päiksega vajus ka laikmani Kirsten alla. Kui me saime oma Beude mulda visatud, siis oli päike, kahju Paloojas ja oli nagu kahju keset metsa jätta laikmani nii sinna külma ja pimeduse kätte. Aga mõtlesin, see oli tema soov. Ja nagu ta ise ütles, ta tahab siin ükskord puhata kõigist eraldi. Ja nagu ta armastasid mööduvaid ronge vaadata, siis ta ütles ka siit. Kuulem ma neid ronge ikka mööduvad ja mul on alaline selts. Nii jäigi tema sinna mulla valla üksikus metsaraudtee äärde. Meie astusime bussidesse ja sõitsime Tallinnasse ja see oli siis nii-ütelda, viimane kohtamine küll surnust pääst, kus ma teda viimati nägin.