Lugupeetud koosviibijad neil nõukogude maal on välja kujunenud hea komme austada neid inimesi, kes oma elu ja tegevusega on rikastanud meie rahvaste kultuuri on andnud oma tõelise osa võitluses inimkonna progressi eest. See hea komme on Nõukogude Liidu kommunistliku partei kultuuripoliitika otseseks väljendajaks mille erakordse selgusega määras kindlaks Nõukogude riigi ja Vladimir Iljitš Lenin kui ta iseloomustades proletariaadi kultuurikirjutas. Marksism kui revolutsioonilise proletariaadi ideoloogia võitis endale maailma ajaloolise tähtsuse sellega, et marksismi heitnud sugugi kõrvale kodanliku ajastu kõige väärtuslikumaid saavutusi vaid vastupidi, omandas ja töötas ümber kõik, mis oli väärtusliku inimmõtte ja kultuuri rohkem kui kahe tuhandeaastases arenemises. Lähtudes sellest on meile nõukogude inimestele kõik see ääretult lähedane ja kallis, mis moodustab meie progressiivse kultuuripärandit. Eesti kultuuriajaloo üks suuremaid kujusid ja talente, keda meie kõrgelt hindame ja austame kui inimest, kunstnikku, ühiskonnategelast, kes võitles oma rahva huvide humaansuse ning progressi eest on Ants Laikmaa, kelle sajandat sünniaastapäeva me täna tähistame. Tsaarirežiimi tingimustes kõigi raskuste kiuste. Puuduste ületamise lisatöö ja otsingute tulemusena kasvas temast eesti rahva kunstiklassika silmapaistvamaid esindajaid rahva seast, kes tol ajal võitles oma sotsiaalse õi õiguste, sotsiaalsete hõigud õiguste eest õiguste eest, uuele elule, oma kultuurile, oma kunstile karastudes 1905. aasta revolutsioonilise võitluse tules, jäida murdmatuks, kompromissita, kunstnikuks ja kodanikuks. Realistlik maailmatunnetus ja lähedane seos oma rahvaga võimaldas tal luua meisterlikke elulisi, täis humaansust kunstiteoseid. Ants Laikmaa jäädvustas neile oma suurepärases portreeloomingus. Kreutzwaldi, Faehlmanni, Jakobsoni ja Koidula kujud. Lõi elulised portreed vene ja maailmakirjanduse korrekteedest. Tolstoi ja Maksim korkist kujutas suure armastusega oma kodumaa loodust ja tema töötavaid inimesi. Selle suure töökoormuse juures leidis kunstnik aega, et aktiivselt osa võtta oma rahvakultuuri ja ühiskondlikust elust. Hindamatud on aga tema teened kunstnike järelpõlve kasvatamisel. Ants Laikmaakooli õpilased, järglased kunstnikud omandasid oma õpetaja suure meistri eeskujul realistliku kunstimõistmise alused ja kustumatu huvi ning armastuse suure kunsti vastu mis peegeldab meie maa ja rahva elu. Mitte käsi ei joonista ega maali, vaid aju käsi on vaid ajukuulekas tööriist. Arendage õiget süsteemikindlat elavat nägemist, küll siis käsi kuulaka, teie sõna, võrrelge, vastandage, vaadake arukalt ja südamega. Need sõnad kõlavad ka tänapäeval Credona nii kunsti õppimisel kui ka õpetamisel. Sugereeriv loominguline jõud, kõrge Rudeeritus, mis hoovub Ants Laikmaa loomingust ja ühiskondlikust elust jääb püsima alatiseks eesti kultuuriajalukku mida säilitavad ja austavad tema järglased, meie uue ühiskonnaehitajad. Kommunistlik kultuur, öeldakse Nõukogude Liidu kommunistliku partei programmis, mis kogub endasse kõik parima, mis maailmakultuur on loonud ja arendab seda edasi saab inimkonna kultuurilise arengu uueks kõrgemaks astmeks. Ta kehastab ühiskonna vaimse elu kogu mitmekesisust ja rikkust, uue maailma kõrget ideelisust ja humanismi. Sellest saab klassideta ühiskonna kul tuur, üldrahvalik üldinimlik kultuur. Ja sellesse kultuuri kuulub ka Ants Laikmaa kunstipärand eesti rahva kaudu, kes ehitab kommunismi. Juubelikomisjoni nimel lubage avada mälestusaktus, mis on pühendatud Ants laikmaa 100.-le sünniaastapäevale. Püüdes määrata Ants Laikmaa loomingu põhijooni. Peame mõttes ühiselt sammuma läbi arvukate tubade tema juubelinäitusel. Ja et olla võimalikult kindel hinnangutes. Võtame teejuhiks kaasa Ants Laikmaa enese mõtted kunsti kohta. Need mõtted ulatuvad meieni laikmaa kunsti küsimusi vaagivate lükkate artiklite kaudu. Kuid enne, kui alustame ringkäiku laitma teoste keskel, peame heitma pilgu tagasi 19. sajandi teise poole kunstile Eestis sest Ants Laikmaa loominguga me avame uue erinäolise uutest kunstitaotlustest kantud peatüki. Kujutame siis põgusalt ette, millised oleksid laikmale eelnevad toad näitusel. Teid võtab vastu kõrgem seltskond portree portree järele, kohtaksite kõrke, enesega rahulolevaid pitsi ja ametisse riietatud baltisaksa aadlike. Vilksamisi tabab pilk ka paari üksikut eesti rahvarõivastes meest ja naist. Need aga näivad oma idealiseeritud välimusega rahvarõivais mannekeeni tena. Te vaatate huviga nende värvikirevat riietust kuid unustada vaata seejuures nende kandjad, sest ka kunstnik, kes neid kujutas, ei ole riiete taga näinud inimest. Minnes edasi näete mõisaparkide vaateid või romantilisi idülli, lisi lõunamaiseid, mägimaastikke. Veelgi edasi leiate loendamatul arvul toretsevaid natüürmorti hinnaliste lauanõudega. Ja vaatamata teid ümbritsevale uhkeldavale seltskonnale. Te tunnete sisemist tühjust. Aeg on nagu seisma jäänud neis sumbunud hämarates, interjöörides, jäigastunud inimestes, luulelistes maastikest. See on 19. sajandi lõpul Eestis ainuvalitsenud baltisaksa kunst. Just selle kunsti vastu alustas võitlust 1899. aastal noore kunstnikuna Düsseldorfi kunstiakadeemias kodumaale asunud Ants Laikmaa. Ta kirjutas maali ja võib oma värvi ja pintsliga tehnilist imet teha. Aga oma südant meile ei ava. Siis on ta kunst kui kelluke, mis ei helise, sest see, kes oma aega välimise inimese kallal viidab. Tuumahooletusse tuum on aga peaasi. Laikma seadis endale ülesandeks rajada kodumaal aluspõhi uuele kunstile eesti rahvuslikule kunstile. Eesti kunstnikud Köhler, Weitzenbergi ja Adamson töötasid Peterburis. Nad olid üksikud oma teosed loonud Eesti ainestikul kuid mõiste eesti kunst oli neile võõras, rääkimata laiemast üldsusest kodumaal. Laik masus söödile, nagu ta esisad, põlised Vigala talurentnikud ja ta haridusele viljakandvaks, istutas mulda Eesti rahvusliku kunsti ja kasvatas selles suureks Kaharaks puuks. Laikmaa loomingu keskel te tajute juba esimestest teostest uusi väärtusi ümbritsevat lihtsad eesti talutaadid ja taluneiud. Te jälgite esmajoones nende murest küntud ausaid ja kindlameelseid nägusi. Seal on vanamees piibuga Torgu, Madis daat piibuga. Kaua seisate vana Mihkel Aitsami ees, tema silmades ja suuhoiakus on midagi, mis sunnib teid seisatama, mis räägib sisemisest tugevusest. Ja te nagu kuuleksite laitma sõnu pean sind jäädvustama tulevastele põlvedele. Nii lausus laikma, kui see 74 aastane talumees tema kodukohast 1905. aasta revolutsiooni eelõhtul otsides tõde ja õigust paruni omavoli vastu külastas kunstniku ateljeed. Seal on ka armsalt lihtne talutüdruk Väike-Alma ja potiseeritud Lääne neiu. Jah, ka nemad kõik on rahvarõivais, kuid laitma teostes te näete esmajoones tuuma, elu, erinevaid karaktereid ja te tunnete selle taga kunstniku sooja südant. Edasi rõõmustab teid laikma loomingus kohtumine nendega, kellele sajandi algul ja ka praegu on uhke eesti kirjandus, muusika ja teater. Marie Under, Miina Härma, Marie miiler, Paul Pinna, nende portredesse onlaikma maalinud oma usu eesti kultuuri tulevikku. Nendes on noorus, värsket naeru ja optimismi. Ja siis te märkate, et kõigis laitma teostes on kadunud sumbunud siseruumid. Teid haarab kaasa valgusküllus, heledus, õhuricus, te märkate samuti laitma, vaba, hoogsat, veidi visandliku inimesi nagu taustaga, ühte sulatavad pastelli tehnikad. Viivu seisatadest, meenutate laikmaa etteheidet baltlastele. Liigne tehnika võib kunstide hingetuks teha. Koreda käekirjal võivad tähtsad mõtted ja tunded, peituda libedate tähtede taga. Tühjus. Selles uudses koredas käekirjas ja samuti teoste suures valguskülluses on uue kunstisuuna impressionismi sugemeid ja samaaegsete tajute, et kusagil teie sisemas hakkab helisema üks varjatud keel. Laikmaa looming on sügavalt rahvuslik. See ei avaldu rahvakunstist lähtuvas vormis, vaid esmajoones laitma teoseid kandvas tunde laadis teoste intiimsuses. Tunnete väljenduste tagasihoidlikkusest kammerlikkuses. 1907. aastal, laitma pagendati revolutsioonilise tegevuse pärast. Baltikumist tasus koos õe enniga elama Soome. Tema loomingust tõuseb nüüd portree asemel valitsevaks maastikumaal. Laikmaa maastikud toovad vaatajani sele 1000 järve maa, looduse lihtsa karmi ilu. Ka soone maastikumaalides on tabatud looduse karakter. Kõige iseloomulikum. Pagendusele järgnevad rännuaastad 1909. aasta sügisest kuni 1913. aasta Adeni viivad laitma Lääne-Euroopa tähtsamatesse kunstikeskustesse. Loominguliseks tööks oli soodsaid võimalusi Capri saarel, kus laikma elas üle ühe aasta. Ka Sitsiilia saarelt tõi laitma kaasa värvikaid töid. Aastane peatustu niisiis andis samuti senistele teostele arvukat lisa. Itaalia ja Tuneesia maastikud ning portreed. Üllatavad teid oma kõlava värvikusega. Särav sinine helkjas kollane varjundirikas lilla hõõguvpunane. Itaalia loodus, nagu pidutseb, kirjutab laikmaa. Seal on Napoli laht täna kumata nagu sulakullas. Homme on raskelt violett sinine, ülehomme tume veripunane. Ja Laikmaa on suutnud oma rännuaastate teostega osa sellest värvirikkusest tuua teieni vaadelgi Capri maastikke, Tunizi linnavaateid, vaadelgi, Pedueenide neide. Need kõik on värvikad, kuid see värvikus ei ole kergelt sillerdav, vaid rangelt mehine. Seda ranguse tunnet süvendavad hoogsa käega tõmmatud piirjooned, mis tiliseerivad maastikuvorme annavad neile varjundi dekoratiivsusest. Selles suurenenud ekspressiivsuse taotluses selles veidistiliseerivas laadis on Lääne-Euroopas pinda võitnud uue kunstivooluekspressionismi hoida. Rännuaastate portreekunsti pärliteks on myya patroona laikmaa korteri perenaine, kaprilt itaalia poisike. 1913. aasta kevadel pöördub laitma tagasi Tallinna. Esimesed aastad kodumaal on täistöörohkeid päilis kunstnik, nagu tahab tasuda oma võlga anda Soome ja Eesti maastike kõrval vääriline vabandust Soome ja Itaalia maastike kõrval vääriline koht oma loomingus ka kodumaa loodusele. Oli ta ju varem kodumaal maalinud portreid. Seda enam, et kodumaad kandis laitma endaga kaasas ka kõikjal võõrsil oma reisikirjades. Ta kirjutab. Kodurabade ilu kinnitavad meie hinge Itaalia mägedes matkamised kodu soodesse ja rabadesse. Tõtame Itaalia ilu harjadelt. Kodune Läänemaa, põline Saaremaa, vana madal, üksik talutare. See kõik on kunstnikule ammendamatuks ainevallaks laitma kunstniku isiksusele on iseloomulik töötamine ainult vahetute muljete mõjul. Ta tõi rännul kaasa uusi elamusi küpse kunstimeisterlikkuse. Seda kõike aga rakendas ta koduma ainestikus laik, ma ei hakanud oma reisivisandeid kodus ateljees lahti, kistun otseselt loodusmuljetest viimistlema uuteks Itaalia maastik maastikeks. Sajandi alguse töödega võrreldes on laitma kunst nüüd kodumaal tõsisem, karmim, mehise kunstnik on jõudnud tihendatud kunsti tõeni. Tema paremad eesti maastikud ja talumajad saavad nagu sümbolite jõu nendes maadligi surutud raskete õlgkatustega vanades taludes. On mingi üksindus, nukrus, need taret koos oma muredega on kasvanud kunstniku südame külge. Karmid on ka talutaadid ja talunaised. Teile vaatavad vastukalde ema prügieide joad Pisa nagu läbi elatud aastatest. Tuhmunud näod. Ekspressionismi neis töödes on süvenenud helgeks leheküljeks on päiksepaistelised, noore neiu Miku portreed, mitmed laste portreed, meisterlik August Kitzbergi portree. Ja siis te näete siin ja seal lopsakaid, krüsanteeme laikmaa lemmiklille. Ja samas seisate 1936. aastal maalitud kunstniku autoportree ees 70 aastane vanameister Taeblas oma talus, kuhu ta asus elama 1932. aastal. Te märkate laitma näos jooni elu väsimusest, kuid samaaegselt on seal suur rahu ja sisemine kindlus. Selle annavad inimesele ainult täie vaimujõuga elatud aastad. See rahu ja sisemine tasakaal kannab kalaitma viimaseid teoseid. Vana talu Läänemaal, tütarlaps pearätiga, talvemaastik. Kõik neis teostes on taandunud suureks lihtsuseks ja kindluseks. Läikima võis oma eluõhtul tagasi vaadata raskele, kuid sisukale elule, elule täis võitlusi, heitlusi ja suuri võite. Ta võis kindla käega ja sügava veendumusega kirjutada oma memuaaride vihikusse. Ei olegi surma, on ainult elu. Ants Laikmaa ateljeekool. See uus mõiste tuli eesti kunsti 1903. aastal. See oli esimene Eesti Kunstikool. Ja küllap mõtles selle kooli asutaja oma kunagisele 2600 kilomeetri pikkusele jalgsirännakule mis ta Kukruse kukru kehvuse tõttu pidi ette võtma, et minna õppima kunsti Düsseldorfi kuulutustes, mis likuma avaldas oma kooli asutamise puhul ajalehtedes võisid noored kunstihuvilised lugeda, et õppemaks laikmaa ateljeekoolis oleneb õpilase varalisest kestvusest. Kuni priikoolini. Ants Laik ma ise on kirjutanud omale mälestustes sajandi algusest. Juba Düsseldorfis, andes seal mõnele üksikule maalimistunde, tekkis mul mõte ükskord saanud koju, seal hakata, koguma, õpetama ja äratama noori talente. Haapsalust Tallinna siirdumist kuulutasin oma nõust Tallinna eesti ja saksakeelses ajalehis ja saanud paraja jao sooviavaldusi tulla. Minu kursusele asusin Haapsalust Tallinna. Tallinnast sain korteri pikal tänaval poolviltu üle tänava mustapeade klubi vastas. Korteril oli suur võlvlaega saal ja saalil neli suurt avarat akent. Ruum hästi kõlvuline ateljeeks. Algul töötasime, nagu see tol ajal akadeemiastki oli kombeks kipsi järele. Aga kuna ma sedaviisi olin juba vihanud Düsseldorfis läksin varsti üle elavale mudelile. Ma ei saa aru, miks on hakatud eelistama endise eestlase suule sobiva mudeli asemel puht saksa sõna modelli samuti kui eesti kuju asemel figuuri. Elavat mudelit oli küll esialgu raske saada. Neid leidus eriti ohtralt vanade inimeste seas. Tallinna vanadekodud ongi aja jooksul minu koolimudelite pesad olnud. Aga mudeliks olemine oli neile alles võõras. Nad häbenesid pidasid seda enda naeru vääristamiseks, sest nad tundsid end inetuna. Kabidas seda mõni patuks. Esialgu välja kuulutatud kahekuulisest kursusest sai järgmisel semestril juba kool mida tõotasin pidada 10 aastat. Mis venis, aga mu eluajaks leidis ikka uusi talente, keda ei söandanud maha jätta. Kui pikal tänaval saal hakkas kitsaks jääma, üürisin veel teise korteri samal tänaval, kus leidsid siis ka peavarju mõned õpilased, kes kannatasid korteripuuduse all. Kuna kahes korteris korrektuuri tegemas käimine palju aega viitis ja mul ka veel mõnes kodus tund anda oli, loobusin väljaspoolsest tundide andmisest ja võtsin 1904. aastal suurema korteri niine tänava alul, kuhu kõik õpilased koondasin. Näitusi tegin peaaegu iga aasta lõpul. Kunsti vaatama nägema, nautima pidime sõitma maalt välja Peterburi, Helsingi, Moskvasse ja Stockholmi. Meie Tallinna provints, seal muuseumis leidus ainult paar teost Kölerilt väitsenbergilt ja Adamsonile. Muudelt suure maailmameistritelt, mitte midagi. Et sõidud Helsingi Moskvasse ja Stockholmi paljudel käisid üle jõu, siis ei sõitnud mehed harilike reisijate moodi, vaid nõu mööda. Üürisime mõne laeva, võtsime oma toidu, oma koka, võtsime reisijaid oma kilda alama hinnaga, kui oli harilik sõidunud kaid, jõukamaid inimesi ja saime nii prii sõidu oma kehva telekast sõitjaile õpilastele. Süüa saime sel viisil hästi ohtrasti. Magasime õieti laeval. Polnud võõrastemaja eest muretseda ega maksta. Olime oma kodus. Nii käisime kunsti koju toomas. Tallinnas on üks maja puiestikuga, mis näis paraja mu koolile valgi puiestikk. Seal oli Vene-Jaapani sõja ajal Punase Risti haigla varitsesin, millal see vabaks saab. Ja kui see vabaks saanud, üürisin, selle lasin remontida ja asusin oma perega sisse. Oma tööruumile lasin laest valguse sisse teha ja mõtlesin siin alles elama hakata. Kõrvuti tubades olime siin õpilased ja õpetaja, võisin ise töötada ja teisi iga silmapilk kontrollida. Meil oli siin oma uisutee ja meil oli oma laulukoor keskkooliõpilasest, kuna sel ajal koolis eesti keelt eestikeelset laulu ei olnud. Kuidas mind vahel vaimustus haaras, kui kuulsin kõrvalruumist õpilaste söekrõbinat õuest uiskude siuhkamist ja ühest toast noorte värske häälelist laulu, mida Hanko juhatas? Aga see ilu ja õnn ei kestnud kaua. Kui olin kevadel aias teed puhtaks teinud puude alla pingid asetanud ja tõusis haljas rohi siis ühel ööl piirasid meie maja sissehallivatimehed ja viisid meid Hangot ja mind vangi. Tuuma oli laiali saadetud ja me olime valijamehed. Peale kahe poole nädalast vangistust vabastati mind ja saadeti maalt välja. Oma hilisemas autobiograafias kirjutab laikma järgmised read. Kui alles kaugel võõrsil Itaalias ja Vahemere taga Aafrikas viibisin, sain kodumalt noortelt pärimisi, millal jälle kodumaale tulen. Siin endiselt õpetamisega, algan. Sügisel 1913, avasin siis jälle õpihimulistele kunsti andelistele oma ateljeekooli. Esmalt Jakobsoni tänaval, järgmisel aastal majas Tatari 21, Me. Kerge pole mul see tegevus mitte olnud meie oludes igasuguse välispoolse toeta iseäranis veel aastast aastasse, ise oma loomistahtest loobuma pidades ainult sellega leppima pidades, mis vahetevahel õppetundide vahelt, kui oled juba väsinud, närvlikult ja rutuliselt paberile visata, sai. See kõik on väsitanud, salas seestpoolt põletanud. Kuid mul on üks troost, mis ma üksikkartul ikka ilma toita jõuan. Seda aidaku pesa, mu õpilased, mu tulevik tasuda. Esimesed ikka heidetakse üle esimeste käib tee võidule. Ants Laikmaa on pidevalt armastanud noori aidanud noori ja tema poolehoid kuulus kogu aeg noortele. Don kirjutanud. Noored otsivad uusi ideid, eksi kui nad sealjuures. Kui nad aga otsekoheselt otsivad, on see väärt ja sünnitab vilja. Paljud praegused viljakad nimekad Nõukogude Eesti kunstnikud on pärit Ants Laikmaa ateljeekoolis astusid seal oma esimesed sammud tema õpilastena. Meil on siin täna võimalus kuulata kolme Ants Laikmaa õpilast. Kunstnike Priidu Aavikut, Enn Roosi ja Johannes Võerahansu annabki jutujärje üle seltsimees Aavikule. Esmakordselt nägin kunstnik Ants Laikmaad kui astusin Tatari tänavale. Tema ateljeekooli ukse avas laikma ise suur pikk mees terava, uuriva pilguga. Kui ta aga rääkima hakkas, kadus minus kõik ja kartus, sõnad ja toon, millega maestro vastavaid siis hajutas. Kõik kartused. Kimpu jäin. Kui laikmaa küsis, miks te siia tulite? Selle peale suutsin vaid kogeleda, käiakse õppimas. Vaikmaa vastas sellele, mina teile kunsti õpetada ei saa. Sandeid ainult juhatada loodust õigesti nägema. Kõik muu peab endas olema. Nii, see oli esimene jutt ja kohe asja juurde ütles. Tulge homme hommikul ateljeesse, võtke tüksütja paberit kaasa, vaatame. Kunstnik Ants Laikmaa. Äratas noori innustas noorte vaimu õige tee leidmiseks elus. Selles oli laikma väsimatult järjekindel. Algasime enamuses 17 aastastena ja kõige parem läbisaamine oli kunstnik pusi Claykmal noortega, nagu ta ise oli erk, ela sobist ta ju seal ealistega. Tema stuudios oli tavaks peale tund stuudio tundide lõppu, kui modell oli juba läinud, jätkus vestlemine õpilaste keskel. Vestlustest, mis kestsid vahel mitu tundi, võttis maestro tuliselt osa nendest vestluse. Saime uut jõudu ja tahet. Leppimata. Vaenlane oli laikma virilate ja väiklast inimestega. Ta väitis, need inimesed tammuvad iseendas paigal, midagi loovad, neis ei ole. Roosilist rada. Tol ajal noorte kunstihuvilistel elu ei kulgenud. Laikmaa oli tähelepanelik oma õpilaste eluraskuste vastu. Kui ta nägi mõne tunnivaheajal kuidagi murelikult sünge ilmega, läks ta juurde, haaras õlgadest ja raputas sõnu. Pea püsti, pilk kaugusesse. Seda tegid osavõtlikud. Nii et tükiks ajaks pühkis ta mures olijalt mis teda morniks oli teinud. 20. aastal perioodil jõudsid ka Tallina Euroopas käibel olevad mitmed uued kunstivoolu tehtiga katsetusi nendega. Ühel vestlusõhtupoolikul Laikmaa stuudioruumis käis vaidlus nende uute kunstivoolude ülevallis. Vaidlesime nagu tol korral asjast taip võttis. Mäletan, Laigma võttis seekord eriti elavalt osa peade tuliseid kõnelusi, kus meie kõik väsisime, tegi maestro oma kokkuvõtted tähelepanekutest elust. Ta ütles. Kunsti õppimiseks retsepte ei ole, igaüks peab ise leidma oma väljenduse maailma. Selleks aga on vaja väsimatult natuuri. Stuudiumi nõrk natuuri tundmine võib viia abstraktses ummikusse. Lõpuks lisas juurey. Õppige elu nägemine võrdlema nähtu ümber loomile. Selles peitub kõik. Laikmaa arvates ka väga laulu laulis ise. Stuudio õpilasest oli puudu laulukoor, vaest käidi õhtul peale õppetööd koos lauljad laulsid vesteldi, ei puudunud ka tants klaveri saatel. Kõige seltskondliku maks hingeks ratastel kokk koos käimistel oli maestro ise väsimatuse kehastus. Et kooskäimised olid ainulaadsed. Stuudio pere koosnes väga mitme Zolt seltskonnakihtide esindajatest, kuid kogu suhtlemine toimus võrd õiguse likkuse alusel. Kas õppetöö oli stuudios tasuline? Jah, õppemaks oli, sest ruumid olid küllaltki suured ja ruumide üür vastavalt sellele. Õppemaksusüsteem oli väga lihtne ja selge kellel oli võimalik semaksis, kellel aga ei olnud võimalik maksta. Aga õppimise in tuge see ei maksnud ja viimased oli üsnagi palju. Seejuures oli ta õppeprotsessis küllaltki nõudlike vali. Vahest iseloomustab seda kunstniku enda ütlus. Kui stuudiotöö käib, peab olema kuulda nõelady kukkumine. Kui on aga vaheaeg, tulge või minu pealaele tantsima. Laikmaa kui õpetaja inimene oli väga avar isiksus. Tükk aega tema juhendas õppides ja tema ruumides elades oli mul võimalik võimalus teha mitmeid tähelepanekuid tema õpetamismeetodist ja suhtumisest õpilastesse. Sõna-sõnalt edasi anda ei saa. Küll aga on mul meeles nende mõte ja sisu. Ligemale omadus ilma kunstilise tariste inimeses, taibata andlikust eeldusi kunstidega tegelemiseks ja seda mitte ainult kujutavas kunstis, vaid ka muusikat ja kirjeldusalal. Ta ei võtnud hea meelega oma õpilases leid, kes olid enne mingisuguse eelkooli läbi teinud. Eriti kui siin eelpool juhtus olema puudulik ja süsteeritu. Ta küsis, kas see varem kusagil õppinud olete. Kui vastus on eitav, siis laikmaa rõõmustas. Seda parem olete rikkumata ja teiega on kergem alustada. Ta õpetas meid vaatlema Loonust, sellest aru saama ja loogilist kujutama. Et õpilased saaksid hästi aru ja selgust kuutava toonist vormist. Klassis laikmaa esimese ülesande joonistada pealuud. Kuna dialuul on vare, on varem algajale kõige ülevaatlikum vorm algele kõige ülevaatlikum selgem. Kui polnud, tabad asja elav tool, jäseme, lihtne, suur põhivorm. Mingit edasiminekut polnud. Likvai sallinkipsidelt joonistamist, kuna takistavad asja elava loomuliku tooni leidmist. Algul ei luba vormide piiriliselt kontuuridega. Kultuure võite hakata tarvitama, kui vormiruumis oskate näha ja kujutada. Kui keegi kippus kohe algul ebateadlikult kultuure kastama, hoias Vaigma teda õmblusmammi muutumise eest, kes käin veel aga mööda piirjooni. Kümned ja kümned kolvi, tuli õpetaja ning pühkis paberi puhtaks. Seletades väsimatult ikka ja uuesti, kuidas läheneda loodusele? Mõnikord joones isegi skeemi Etti, kui tüübli lõpu liiva ikka ajude õpilane ise. Valmis Valmis järgus olevat tööd. Laiba enam ei tulda. Äss on hull mees, kuidas ta õpetas õpilasi, õpilasi loogilised, tööle läheb. Tihti ei elust, toredad ja veenvaid näiteid. Näiteks. Kas sa kunagi tähele pannud, kuidas lihtne talumees hakkab hariliku puu kulpi voorima? Kas sa võtad kasealu? Heegeldab kulgi kulbi, kaha, valmis, rasedad puudasse poleeri pära? Ei tal oma tööst palju loogilisem. Ta võtab kirvevalust Gulbis suurest põhikoolis välja ja siis alles läheb järg õlut osati ja lõpliku viimistluse juurde. Sedalaadi õpetussõnad olid vahest lausa põrutavad. Isegi orbussati oma lihtsuses ja selveris ning panid õpilasi järele mõtlema. Kui oskasin aru saada ülesande vormis, ühes sõidus. Ohkas, ohkas õpetaja, kergendanud soov, nüüd olete sellest üle latsiaga oma. Oma arusaamisel edasi. Liba kindlas väga õpilasomaloomingulist initsiatiivi ega sundinud loominguliste probleemide lahendusel kunagi omi Arv arvamusi peale. Kui teil on kindlal realistlik alus. Tehke või kasvu Wismi ma õpetajaid kunstnikeks. Ma pean teid natuuri nägema, vaatlema, kus nees teate ise oskama saada. Nii korra välisreise mille eest maksis omaja oma õpilastööde müügist saadud rahaga kurastamistest näitlusi. Tema suure tutvusringkonna tõttu oli väga palju külastajaid. Nii saavad rahaga, toetas ja abistas andekaid õpilasi. Omamoodi naljakas võib tagantjärele see peaaegu perekondlik distsipliinitunde kasvatamine kasvatusmeetod, mida Raidma kasutas. Kuna mina olen lihtne maapoiss, kelle jaoks linn oli suur ja võõras sai õpetaja nõnda öelda kolm kärbest ühe hoobiga. Ta saadasin vahest ära viima paljusid oma kirju. Kus sa sellega, mis, mis distsipliin on sellel siis uuesti. Ja minul tuli uuesti. Tulemus oli kogemus vilt jäta pooleli seda, mida oled alustanud. Õppis tundma ja vaatan elu ja kirjedki läksid sinna, kuhu vaja olin. Nali, naljas ka seda oli vaja, oli vaja selleks, et mitte muuta Joe's paberi lõuendi, unistaks harras boheemlaslik, laimu kassas oma õpilasmitte ainult kunstnikuoskust, vaid valmistasid ette suureks loomulikus tööks kus iga pisiasi on oma kohast tähtis. Kui me paar kunstihuvilist nurgad noorukid esimest korda laikma ateljeesse astusime varasemaid kohe. See eriline miljöö, mis sellele koolile omane oli juba uksel, võttis vastu külalisi harmooniline alpikellade kolmkõla, mis võõrustajatest teatas. Laevalgusega ruumikas maaliateljee seintel ja mujal ruumides olid laikma õpilaste tööd, tema metoodiline fond. Seal olid rikkalikud etnograafiakogud. Olid eksootilised esemed välismaa reisidelt. Ja kõigepealt ka maestro enda hoogsad vaimukad portreed, enamuses postil pastellid. Kuid peamine oli siiski siin valitsev suur, aus töömeeleolu. Tõsine suhtumine kunstielusse ühiskonda võiks öelda erilyni Laipmani ateljee vaim. Näitma, väljendused õpetasid, seletused olid nii sütitavad, julgustav, sisemiselt nagu moraalsedki kohustatavad kohustavadki. Nii et sageli isegi imestasime, kuidas julgesime õieti sarnase tee valida. Valitses ju sel ajal arvamus, et ega üks päris täie aruga nooruk ometi säärase ülearuse inimese elutee omale ei vali. Suur kasvataja, ärataja õude Häsitajana pidas ta leppimatut võitlus kõige ükskõiksuse tuimuse õigusetuse vastu ja seda sisendas ta oma ümbruskonnale oma õpilastele. Hädaldajatele, kes kaebasid, et nad ei suuda, ütles ta energiliselt julgustades ja paiguti talu poegliku piltliku sega. Vaadake ometi, vaata kasvõi siga, kui järjekindlalt ja visanud oma sihi taotlemisel. Kas peab teda ükski Aedvaid ära rangikuda. Tõsiselt tahab tuhnima minna kartulimaale vähemalt katset selleks ei loobu, katsest selleks ei loobuda kunagi, kui ta tõsiselt tahab. Peasin, tõsine tahe, püüdlus ja taip. Tuleb teha tööd. Selle järgi ei tule oodata, vaid tagajärg on ainult tõsise, järjekindla püüdluse seadusepärane. See töö vili. Laipa rõhutas loomuliku kunst tilise esteetilise ilmavate tervilt kujunemise vajadust, oma arvamise kujunemise vajadust ja tänavanaeruväärses alati tuule lippusi moodidele, edutaotlejatele ja Ede vatele kaasajooksmist. Samuti aga kõigile te sagedaste täiesti vastandlikud autorteetidele pimedad kriitikate järjediitingisti aplodeerimist. Võib-olla need õpetussõnad ja loosung Natura artis magistral on taganud seda, et Laipmani julgetest suhtelised paljud on alati käinud sirget teed mööda oma pea aga iseseisvalt mõtlemise vajaduse kõrval rõhutas laibal ka kunstniku kohustus olla eelkõige inimene. Kunstliku kutse ei võta temalt kunagi kohustus olla igakülgselt kultuurselt ja ühiskondlikult arenenud kodanik. Ta õhutas ja ergutas õpilasi kontsertitel teatrites näitustel käima. Ja kas teinekord isegi piletid ja julgustas, kui mitmeda oma küllaltki tagasihoidlikud riideid häbenesid. Ta ütles. Ega riie veel meest ei tee. Oma mälestustes kirjutab Ants Laikmaa, millise vaimustusega ta jälgis Falk pargi tänaval oma õpilaste stuudiumi, laulukooriharjutusi ja liuväljasõitu. Kui ma oma kaaslastega Tatari tänaval läksime, oli ilmselt läikima kooli haripunkti juba möödas, ta õieti tahtnudki õpilasena mõtte. Materjaalselt töötas ateljee vaevalt viltrentaablilt. Veksli võla tulid koormaks, endagi tööle jäi vähe aega. Vanadest headest aegadest vestlesid meil vanad veteranid laitma esimese õpetaja Eduard Aaviku poeg Priidu ja tema assistent, ladina keeritudeerija ja varakult lahkunud andekas erudeeritud Harald, niitma. Lausa leebe legendaarsele tundus Nende juttude järgi isegi Võerahansu ja tema ja kaaslased kuid oma jahu, sellest suurest ühisvaimust, siirast õhkkonnast, sõbralikkust, arutelust saime meiegi oma eluteele kaasa. Suuremate tähtpäevade puhul korraldati selleski väikeses kollektiivis mõnusaid koosviibimisi, tee laua isetegevusega ja meistri meistri autoriteet tagasi, et osavõtt oli vähemalt sajaprotsendiline. Meil oli oma laulukoor mida juhatas Joosep Aavik Kuressaarest. Laipmani lemmikheliloojad olid sellele Türnpu Miina härma kriitia Beethoven. Meil olid omad solistid tutvusringkonnast näiteks Anna Brinkmanni vend, kurtprinkon oli parajasti konservatooriumis Paulseni õpilane. Olid ka veel endised õpilased nagu näitleja, loo Tuije, mitmedki teised neiki lõbusaid ülemmilikuid olinguidav. Olen, kui olid tsentriks. Laipa jutustas oma elust ja tähelepanelikkust. Ja uskuge või mitte, kõigil neil teinekord varahommikul kestvalt koosilist olid. Koosviibimistel olid kangemaks keele kasteks morss, tee ja kohvi, kuigi elutark kihnu eit oli kunagi ütelnud. Ainult kukk ja con laulavad kaine peaga. Rääkimata laitma suurest elutööst ja loomingulise tõesti eesti inimeste karakter portreede loomisele ja hingestatud kodumaa looduse kujundamisel. Oleme tänulikult ka tema suure töö eest Eesti kunstiuudismaa harilisem esteetilise kasvatamise raiersi rajamisel. Kõige selle terve elujaatav ja ääretult ausa elu ja kunstieetika propageerimise eest. Oleme tänulikud temale. Ja kui palju õpilasi, kui see alati praktikas kasutanud oleme, eks see olene juba lõplikult meist. Igatahes õpetas ta meid iseenda eest vastutama. Üleliksid käendamisi igatahes polnud ja ilma nende väärtusliku õpetuseta oleksime määratul hulgal vaesemad saamatumad ja hallimad. Nagu me kuulsime, kohus Ants Laikmaa ateljeekooli väga palju noori andekaid, kunstihuvilisi õpilasi kuid ta ei kogunud mitte ainult kujutava kunstiõpilasi, vaid ta toetas kultuurihuvilisi Kunst juveelikunstihuvilisi inimesi palju laiemalt. Näiteks ta avastas ja toetas noorelt surnud luuletajat Jaan Kreek'i. Samuti avastas laikmaa Marie Underi. Ta ise kirjutab sellest momendist. Oodake, oodake, solinny. Maalisin Marie Underid. Ta oli tol ajal noor naine, 20 aastane. Kui olin lõpetanud viimaks oma töö, võttis Marie tooli ja istus silm silmaga vastamisi iseendaga. Kaua ta istus, nii näen viimaks midagi, kirjutab, vaatab ikka oma portreed ja kirjutab. Annab siis peatestes rõõmsalt paberilehe minu kätte. Olin üllatunud ja teadsin kohe, et olin avastanud ande. Palusin teda tuua mulle veelgi oma laule ja tõika. Kord saatsin need siis ühele ajakirjale avaldamiseks. Kui Marie Under jälle oli minu juures, andsin talle ajakirja nagu kogemata. Jätsin ta sellega siis üksi. Kaks Marie Underi luuletust. Sa tuled sügisel ja uneretk, esitab näitleja Viiu Härm. Sa tuled sügisel, siis kokku kannan kõik lilled, mis veel meile jätnud soovi. Jälle valges kleidis käia, huvi ja rõõmulaulul hinges ruumi annan. Mind iludused, mitmed üllatanud. Kuid ühest suurest, see on ainult talge. Kui päike Juumestanud, minu palge juuksed läikivamaks kullatanud, kõik köied puudel kauninenud viljaks siis tule, ei iial jääd hiljaks ja võtad minu väikses pruunid käed mu silmis vaimustuse leeki, näed. Ja kõik need suured igatsused, tummad, neid lännatavat suured rõõmus summad. On tuuled lõõtsudes lõhkunud jõge. Seturtsudes kees. Ma sügasin pihku, nõudsin, kui sõge. Filmi jaotlinguid täis meremees. Siis lükkasin lootsiku randa. Kas tohin? Mis kuulen meie näe? Mis noordunud taevas mis lohutav kohi? Ei tohi või tohin ma siia jään? Ma hingasin välja ja hingasin sisse, et raagise rind keskrohelisemast rohelisse, ürg. Sellises sosin meelitas mind Raudürtide vahel nõrkesid. Zoja avastasin. Hõi kaldale ehitanud Kalmus testkaja. Ei teisal ma enam elada või. Siis kooli heitsin. Jõennagun Miisast musse sigines ramm kuajeedi, isade eeveni, isasid, kes näis siin must enesest lähtuv. Õievärvimetshobuste karju neist mägises laas. Siniseid Marju ilm siniseid marju netilises värtellija kõlises maas. Siis püüdsin ma käsitsi kentsaka kalu. Gold Seedrikuleerinud südame alla, nii magusat valu. Ära ei tundnud end. Ja kui ma siis pess siin suurt auravat vihku Kui jumalat Siis kuulsin, kuis keegi itsitas pihku. Et kiivalt sisises koguse saar Lõi kihisemasse armulik, rahu. Rebaslik, hõik. Ja pärani silmi all haihtuma vahu. Üks narri tärk küsis. Kas see oli kõik? Siis tundsin mäki Et nüüd tuleb minna Kuid paat oli läinud. Ei kuuluma siin ei kuuluma sinna. Ja miski mind kiskus, mu koht pole siin. Viilma. Rõõmus. Epikuus mis haava ja vaevama kaasviin. Jako laselt unelm õndumistutumas. Mis saatanlik, saatus? Misk, kuratlik, käsk. Ent leidsin Peatulmusel tee kivil. Nutumas. Ma nutsin kui org. Ma nutsin Kui lesk Omale. Onni. Et see Pärast õppimise aastaid Düsseldorfis uuesti Tallinna asunud leidis Ants Laikmaad. Eesti kunstielus on kaks suurt puudust. Puudub oma kunstiselts ja puuduvad kunstikogud. Nendest mõtetest lähtudes avaldas ta 1903. aastal artikli üleskutse. Rahva käes on jäänuseid vanast eesti kunstist, selle iselaadist. Neid tuleb korjata, alal hoida, enne, kui need täiesti kadunud on. Nende peal võib mõndagi uuesti üles ehitada. Rahvale tuleb kunsti näidata kunstnik keelel, teda köita, järatada ilule ja edule. Headusele. Seni kunstist meie maa piirides ulatunud läks rahvast mööda. Ainult mõnedel jõukamatel, kel teistelleeridega ühendust oli, oli võimalik teda näha. Kunst on aga kõikide päralt. Sellepärast teeme lõpu praegusele kurvale puudusele kasutagem omale isekunstiselts, mis kogu rahvas teeniks, mis kunsti tarvidusi täidaks ja meie rahvale tublide näitustega kunsti ilmaavaks. Igas vallas on oma laulukoor. Igas kihelkonnas on oma pasunakoor või paar. Need panevad ühisel jõul suuri laulu ja muusikapidusid toime. Kuid palju tähtsam on kujutav kunst, mis ainult tunnete ääratamisega ei lepi, vaid mõtteid, ideesid ilma kannab. Tema pärast astugu Eesti kunstnikud ja kunstisõbrad terve intelligents kokku ja asuta, kui esialgu üle maa vähemalt üks selts osakondadega. Sellega seotud on järgmine artikkel Eesti kunst 1000 903909. aastal. Näeme kunstnikud Baltikumis enam-vähem iga rahva juures tõusmisel on ja koju hakkavad jääma. Isegi meie vanematest on kaugelt Itaaliast augusti väitsenberg kodu külje alla Peterburi nihkunud. Ja Adamson on oma pää laagri Paldiskisse oma sünnipaika asetanud. Nooremad vennad rauad asusid üks Tallinna, teine Tartu Neist, nooremad juba minu õpilastest peale kümnekonna õpivad laiali mööda vene ja välismaa kunstilinnasid. Neil kõigil on aateks üks kord Pääle õppimise lõpetamist kodumaale tagasi pöörata. Uued tärkavad ja sammuvad nendele järele. Ja seda rohkem, mida rohkem meie rahvas edeneb, kultuurile maad loob. Tahes või tahtmata kasvab kunstnikude arv niikaua kui eesti rahvale ta vaimlise välja sirutamiseks keeldu ei ole. Või peame sellepärast kunstipüüdjaid tagasi tõrjuma, et meil neist ette teada mõnda rahva eeli Edgar Rembrandti või luuletajate seas mõnda Götet ei ole. Aga kus meie alles oleksime, kui me eeltoodud põhjustel kõik senised, vähemalt vaimult tummaks ja tegevusetuks oleksime jätnud meie oma väike, aga tõsine töö on meie kindlam edasi viia kasvavad meil kunstnikud, siis sünnib sedamööda kunst, kunst, mis Eesti maa ja rahva iselaadist, oludest ja ihaldustest kuju saab. Ja selle omapärase jume all ennast, kui eesti kunst esitab. Aegamööda tohime loota ka väljaspool kitsa koduma, piirisid on ju ka kunstil ja kujutaval on ju muusikal ja kujutaval kunstil hõlpsam kui näiteks luulel nimelt selle poolest, et tal teiste suurte rahvastega ühine keel on. Tal pole tarvis tülikad tõlkijad otsida. Eesti kunst tuleb. Ärge kaheldes seda nurga tagant, vaadake, astuge talle otse vastu. Ta on teie seas sündinud ja tuleb teie pärast. Valmistage talle aset.