Võib tõepoolest öelda, et me elame praegu mingis sajandi lõpueufoorias enamgi veel aastatuhande lõpueufoorias. Aga ega seda saa meile pahaks panna, sest inimkond on ikka niiviisi toiminud. Kõikvõimalikke ajalisi tähiseid kummardanud. Aga ikka tekib ka, küsimus on siis sellel mõtet olnud? Arutame seda asja täna ajaloolase David Vsevioviga, kuigi ei ole pühapäev ja ei ole Müstilise Venemaa aeg. Saade metamorfoos algab. Tõesti, sajanditelõppudel on mingi teatud niisugune maagiline mõju nagu igasugusel lõpul, aga teisest küljest on ju see lõpp täiesti kokkuleppeline. Me oleme lihtsalt harjunud neid aastaid niimoodi lugema ja islamimaailm loeb need teisiti ja juudi maa need teisiti ja seega ei ole jälle osal inimkonnal mingit sajandi lõppu tulemas ja need need probleemid nagu üldse ei puuduta seega terve inimkonna aspektis nagu ei olegi nii oluline sündmus on lihtsalt meie kontekstis meie siis kultuuritraditsioonidele aspektist oluline daatum. Aga jällegi siin piirkonnas ta kuidagi loob mingi erilise meeleolu, meile meeldivad ümmargused arvud, tähistame ka kõike juubeleid tähistama ja seda, kui me saame 50 aastaseks suurema pompöössus, seda küll. Seda küll me saame 51 või 49, täpselt nii on ka nende suurte aastatega ja seega loomulikult taastad nagu tuha ja 2000 või 1900. Mida me suudame, saame paremini võrrelda selle sajandi lõpuga, mis tuleb praegu, omavad nagu erilist niisugust rolli inimkonna ajaloos. Tõesti, me reageerime siis kuidagi teisiti natuke. Valmistume nende tulekuks natuke põhjalikumalt, nii võiksime ka. No ja kuivõrd areng on laineline, siis on täitsa loomulik, et kusagile peavad ju need sündmusega kuhjuma. Jah paljud kuulajad on leidnud kunagi oma postkastidest nisukesi kirjakesi, kus meile on selgeks tehtud, et mingid asjad korduvad kindlasti 33 aasta tagant või 100 aasta tagant või ükstaskõik, mis mis rütmid seal toimivad ja me võime ka kokku leppida, et tõesti need sajaaastased tsüklid on küllaltki olulised tsüklit. Aga teisest küljest muidugi tasuga neile pöörata ilmselt eriti suurt tähelepanu, lihtsalt on huvitav, nagu tõmmata joon alla ja mõelda, mis siis 100 aastaga on juhtunud ütleme nii, kas selle situatsioon või meeleolud aastal siis vahetult enne aastat 1900 olid erinevad nendest, mis on neid vahetult enne aastat 2000, seda me võime võrrelda kindlasti. Mängime ennast siis eelmise sajandi lõpus. Üritaks mängida tähendab üks asi, mis on neid erinev kindlasti nende sajandi lõppude puhul, vot jällegi on raske see, et me ütleme, et sajandi lõpp oli selline, see tähendab ju tõesti mingit väga üldist lähenemist sellele ajastule nagu no ütleme, et eelmise sajandi lõpp oli turvaline. Siis üldsegi ei tähenda seda. Võib-olla elas miljon inimest, kelle jaoks ta polnud üldsegi turvaline, need on niisugused väga keerulised asjad, nii nagu on ja nagu ei ole ka. Aga ilmselt eelmise sajandi lõpp on tõesti aeg, kus valitseb meeleolu, et see kõik, mis nüüd on, on. Sõjad on lõppenud igavesti viimane suur sõda Euroopas oli Preisi-Prantsuse sõda aastal 1870 71 Venemaa jaoks viimane suur raputus oli Krimmi sõda nädal igavesti läbi inimeste enam iialgi ei hakka sõdima, see on üldlevinud seisukoht. Sõjad on barbarite nisugune, meelisajaviide tsiviliseeritud inimene ei sõdi. Kõik on stabiilne, riik on stabiilne, keegi ei usu mingitesse revolutsioonidesse, see on kõik välistatud. Ja seda stabiilsust sümboliseerivad eelmise sajandi lõpus, noh, mitmed niisugused nüansid või momendid seal kõigepealt raha. Raha on tugev, rahand, stabiilne, nisukest asja nagu inflatsioon praktiliselt ei ole. Teine asi, mis on stabiilne, stabiilne omand on välja kujunenud kindel omand, isegi me teame ka kasvõi kirjandusest. No enam-vähem inimene teadis ette näiteks mitu aastat ta peab töötama, et ta ostab selle või teise sa said ette planeerida ja mis nüüd nendel aastatel tekib, millele tavaliselt pole üldse pööratud tähelepanu. Nüüd periood, ajastu, kus tekib üldse niisugust asja nagu kindlustus, Kindlustus kui süsteem, millest see räägib, see räägib, et köik und prognoositav tähendab kirju kindlustus kui business tänapäeva mõistes saab ju tekkida ainult stabiilsuse najal. Kui kõik pidevalt muutub, siis sellel ei ole. Tal ei ole mingit alust tekkimiseks. Ja mis nüüd võimaldab kuidagi lootusrikkalt tulevikku vaadata, see on see, et on üldlevinud usk, et see tehniline areng vot see, mida saavutab eelmise sajandi lõpp, see, kui tänavatele ilmub elektripirn, kui hakkavad vurama teedel esimesed autod, kui majadesse tekivad telefonid. Et vot see tehniline areng lahendab kõik probleemid inimkonna ees. Vot see on nüüd üks niisugune huvitav moment, mis võiks iseloomustada seda eelmise sajandi lõpp mis erineb tegelikult, on nüüdsest ja mis võib-olla võiks tõesti nii-öelda, et erineb, sest praegu on suunatud kõik kõhklasele kahtlasele ongi nii, ja veel momendid, mis seda eelmise sajandi lõppu võib-olla iseloomustavad, on, oleks nagu järgmised jällegi, millele on nagu natukene vähe tähelepanu juhitud. See on mugavused kodus. Esmakordselt tekivad niisugused tõelised mugavused kodust samad ju vesi koju ütleme suured hooned koos kütte koos veega, ütleme kuskil ka sellest ajast massilisemalt, sellest ajast. No palju vaba aega, suhteliselt palju vaba aega, niisugust mõistet nagu sport, massiline sport, no enam-vähem sellega haakub ka jällegi olümpiamängude taaselustamise idee, ega sa juhuslikult ei ole eelmise sajandi lõpp? Tähendab selle taga selle taga on midagi ja kõike seda võiks kokku võtta võib-olla niisugune inimese aspektis sõna väärikus kui nüüd vaadata eelmise sajandi lõpufotosid, no võib-olla mõnel kodus on, siis vaadake, kui väärikad inimesed seal õigus, kasvõi sedasama talumees oma oma naisega, nad on ükskord pannud selga midagi pidulikumat ja nad istuvad fotograafi ees, kui väärikad nad on, kui soliidsed nad on. Ja see ongi nüüd see eelmise sajandi lõpp on ajajärk, kus kus nagu on mõõdasse sajandi keskpaiga meeletu tormamine, meeletu rikkust, kokkuajamine, kus nagu midagi on juba stabiliseerunud, kus soliidne inimene liigub aeglaselt. Ta peaks juba neljakümneaastaselt olema kergelt kõhukas habemega kepiga, tal ei ole kuskilt kiiret ja see on nüüd niisugune sümboolne või niisugune kontsentraat tolleaegsest mentaliteedist, ettekujutusest näitusest, normaalsest korral, kus turvalisest kindlustatud inimesest, vot see on nüüd see inimene eelmise sajandi lõpus. Ja võib-olla ta on natukene erinev sellest inimesest, keda me tänavatel kohtama siis selle sajandi lõpul sangari pala vahe. Mida 19. sajandi lõpuinimene Tõstas nada väärtustabki seaolu aga rahuliku heaolu selle baasil ta näiteks väärtustab muuseas haridust ja kooli mis on ju ka tuttav ka siin, konkreetselt meil Eestis, ükskõik kui rasked olud ei ole, aga sa püüad sinnapoole, et sa vähemalt ühte last harid. Kool on erakordselt tähtis, suur tegija. Ja tingimata perekonnas peab olema viiks haritud poeg. Ta väärtustab teatud tasemel eetilisi inimlikes suhted, need on väga omapärased ja mõnikord võib leida ärakordset huvitavaid näiteid, näiteks memuaarkirjandusest. Ma hiljuti lugesin suure põnevusega eelmise sajandi lõpu Vene välisministri, peaministri ja rahandusministrid on vaheldumisi naid ametit pidanud tuntud huvitava mehe mälestusi. Mehe nimi, viite grafbite, väga lähedane Aleksander, kolmandale mees. Hiljem ta Nikolai teisega läbi ei saa. Ja ta kirjutab ja kirjeldab oma noorpõlvekirge. Ja tal oli noorest east mõned sõbrad, kellega nad mängisid vahetavalt omavahel kaarte ja nüüd nad kõik neljakesi on jõudnud kõrgetele positsioonidele riigis ja neil pole enam aega kokku saada. No lihtsalt ei ole aeg. Ja nüüd neil on omavaheline kokkulepe, et ükskõik, kus nad ei ole, kui neil on võimalus näiteks kellelegiga kaarte mängida, siis nad kujutavad ette, et see vastasmängija päris vastasmäng ei ole, mitte nüüd see kesta on, aitan mõtteliselt siis üks nendest sõpradest ja nüüd sa viite, kirjeldab siis ühte oma sõitu rongis PS, kuskile ta sõidab riigi asjus ja seal ta kohtab siis veel võõraid inimesi ja nad otsustavad kaarte mängida. Ja nüüd ta mängib siis kolme mehega kaarte ja ta kujutab ette, et üks nendest on tema sõber, teine on hoopis tema sõber, p ja kolmas tema sõbrast, see ja need summad, mida ta siis on võitnud või kaotanud don't need, kui ta kokku saab oma sõpradele, siis ta ütleb, meil oli niisugune kokkulepped. Kuule aa, sina kaotasid mulle Eila rongis 1000 rubla, aga näed, bee, sina jälle võitsid mulk, 500 rubla, ma annan sulle need 500 rubla ära. Tähendab, müstiline tegelikult uskumatu kokkulepe, mis on ju täiesti rajatud sellel suurel vastastikusel usaldusel, no täpselt samuti see keegi, tema päris sõber tuli ikka talle vastu, teatas, et kuule, mitte et anna nüüd mulle ära seal 3000 rubla, sa mulle siin nädal tagasi kuskil laeval nad kaotasid seal peab tuginema mingile uskumatule baasile, niisukesele, uskumatule, absoluutsele, usaldusele, mehe sõna maksis, mehe sõna maksis, vähesena maksis, maksab ta teatud mõttes ka tänapäeval. No ma ei tea, kas ta enam nii maksab, aga. Meelde tuli järsku Moskva üks tuntud eelmise sajandi lõpukõrts kõrts, kus said kokku Venemaa suurimad viljakaupmehed. See on Venemaa rikkuse alus, tollaaegne, seal liikuvad miljonilised summad ja seal olevat olnud nii vaikne, et seal võis kuulata vist ka kärbse lendu õhus ja ainult kõrvalt ühelt siis Need kokkulepitud summasid lihtsalt sosistatakse üksteise kõrva ja see on kõik, seal ei ole mingeid dokumente, sealt ei ole pealtkuulajaid, seal ei ole mitte kedagi, isegi selliseid. Ei, isegi seda inimest ei ole, kes võiks öelda, et ma kuulsin jah, et te leppisite kokku, see toetus tugines ainult sellele. See funktsioneeris, sest teisiti ta vist ei saanud olla. Ja tekibki küsimus, et kust selline eetiline vundament inimestes Ma arvan, et seesama pikaaegne stabiilsus oli ikka väga oluline selle üldine stabiilsus, vot see on just see, millest meil on vist kõige rohkem puudust. Ja Ta võib olla ju ka sümboolselt märkidena stabiilne. Vot alati rääkides ka niisugustel suurtel teemadel tulevad meelde mõnikord väikesed asjad ja ükskord aastaid tagasi ma juhtusin ühte tuttavatega ühte väikesesse, aga kuulsasse New Yorgi kohvikusse või söögikohta söögikoht, kus pakuti nihukesi suuri võileibu, mille vahel olid väga ilusad lihalõigud. Ja see vahe kahe leivatüki vahel oli vist vähemalt seitse, kaheksa sentimeetrit ja see kõik oli täidetud nende lihalõikudega, see oli väga kuulus koht, see oli üks koht kus käisid siis linna intelligentsemad inimesed ja seal oli isegi järjekord ukse taga. Ta tavaliselt Pole ju harjunud, et seal oleks kogu see teenindamine, toimus meeletu kiirusega, kirjeldamatult kiirusega ja need keset seda möllu oli üks siis ettekandja, no raske oli teda ettekandjaks nimetada, see on natuke nagu midagi muud toimus ikkagi, ta tõi neid võileibu, kõik muu oli laua peal, see oli üks. No ma arvan, et üks üheksakümneaastane mees, kusjuures ta liikus üsna vaevaliselt tema üllatunult pärast küsisin inimese käest, kes oli seotud selle kohvikuga või vähemalt nende omanikuga, et milles on asi. Ja vot see mees olevat olnud tööle sellepärast, et ta sümboliseeris vot seda igavikku lisust. Vot seda meest teadsid klientide isad ja vanaisad ja nad tahtsid seda meest näha, Nad tahtsid. Vot see pidi olema nagu sümbol, et see kohvikul igavene, et on olnud ja, ja ta on ja ta saab olema ja vot need asjad on elus väga tähtsad, tihti muutes kas või no tõsiseid asju ja, ja me isegi ei saa võib-olla aru, kuivõrd meil oleks vaja, et tihti, mis siis, et see vana võib-olla ideoloogiliselt meil alati ei sobi, aga võiks meile mõnikord sobida selle märgina, et ta lihtsalt on kogu aeg nii olnud, et ta võiks olla ja niisukestas tsivilisatsioonides või kultuurides, kus ajalugu on nagu rohkem väärtustatud. No ma ei oska öelda, ma ei tea ka silma ette tulevad pildid kas või Inglismaast kui sa näed neid vanu telefoniputkasid, mis võib-olla ei ole otstarbel ja, ja ma kujutan ette, et inglastel oleks raha küll panna uued telefoniputkad, aga nad peaksid vist sümboliseerima seda, et võtad, on igavesti nii olla. Ja see ongi tunne, mida inimesed kõige rohkem vist oleks vaja, see on kindlustunne. Ja kuskilt on tunda, et eelmise sajandi lõpus see kindlustunne inimestel oli olemas. Ja selle kindluse tundele sa saad ju midagi rajada. Ja sellele vastupidisele kindlusetusele sellele midagi rajada on väga raske. See, see ei pea olema kogu aeg meeles, et ei tea, mis saab, mis saab minust, mis saab minu lastest, aga ta kuskil meil sees istub ja meie piirkonnas, mis me asume niivõrd ebakindlas ajaloolises piirkonnas, on vot niisugust kas või kunstlikult mõnede momentide noh, säilitamine, mis võiksid sümboliseerida mingit kindlust, mingit lootust, et see asi köik jääb selliseks, nagu ta on olnud. See oleks võib-olla meile inimlikust aspektist küllaltki oluline. No mis siis nüüd seda meeleolu raputab, mis kujuneb eelmise sajandi lõpul sõda raputab ja esimene maailmasõda mis on muidugi juba järgmisesse sajandisse, enne seda on muidugi sündmused veel, mis puudutab neid konkreetselt, ütleme seda piirkonda, kuhu meie siis kuulusime sinna Vene impeeriumisse laseda, raputab loomulikult Vene-Jaapani sõda ja seda raputab viienda aasta revolutsioon, vot need on need jälje jätnud, vaieldamatult need suured raputused, mis veel seda piirkonda puudutab, siis siin tekib nagu niisugune emotsionaalselt stabiilne situatsioon või stabiilne niisugune lootus ka seoses sellega 1896. aastal troonile asub ju noor, uus ilus kena tsaar Nikolai, teine Aleksander, kolmas sureb üsna noorelt ja troonile astub Nikolai, teine, mis siis, et tema kroonimispidustused mais 1896 lõppevad just suure katastroofiga. See on ju tuntud lugu ja ja ma olen sellest ka siin ja seal rääkinud ja meelde tuletanud, kui toimusid tsaari auks suured pidustused ja sinna kogunes meeletult rahvast ja rahvale jagamiseks oli valmistatud, kui mälu nüüd ei peta 400000 pakikest pakikest, kus olid pakikest, siis on ka väga tore, seal oli paar pähklit ja komm ja kruus tsaariembleemiga ja ja nii edasi ja kogunes sinna vist umbes poolteist miljonit inimest. Ja siis selle. No seda on raskegi nimetada hulluseks, tuhanded inimesed läksid hulluks, see soov seda pakikest saada oli vist nii suur. Ja seal hukkus ju umbes ametlikel andmetel umbes 1500 inimest. Tõenäoliselt veel veel tunduvalt rohkem. Ja see ei vapusta ka kuidagi ei ole tunda lehitsedes tolleaegset lehti kas või et see oleks. Ja see vapustaga võimukandjad, sest sama päeva õhtul isegi arvatakse, tsaar jätab ära planeeritud tema auks planeeritud vastuvõtu- või ei lähe siis prantsuse saatkonda, see toimub, toimub grandioosne pall. Ka niisugused sündmused ei, ei suuda kuidagi seda üldist meeleolu muuta ja lootused on ju väga suured. Nii et see atmosfäär on tõesti nisukene sajandi lõpus väga lootusrikas. Või on sageli räägitud, Venemaa eriti puudutas Venemaad aga paratamatu, võttamata puudutama, kui me räägime eelmise sajandi lõpust ja, ja seoses nüüd selle selle piirkonnaga, kus me ise praegu olema Eestiga siis vot kõik need meeleolud, mis hiljem on nii tuntud Venemaalt kõik need müstilised meeleolud, taldriku keerutamise meeleolud, need meeleolud, mis on seotud Rasputin ja seal kõik hilisemat sajand lõpus seda, midagi ei ole. Kõik ootavad tulevikku, vot kui midagi helget. Ja vot see on nüüd üks asi, mis seda kahe kahte sajandi lõppu ühendab. Vot see on ka lootus, et teatud mõttes mingisugused tehnilised abinõud noh, seesama auto, seesama elekter, seesama needsamad mehhaanilised asjad. Et need lahendavad kõiki inimkonna ees seisvad probleemid ja selles mõttes teatud paralleelsus, vot selles lootuses, et internet ja kõik sellega seatav, lahendab meie ees seisvad probleemid. Vaat siin on teatud sarnasust, võib olla juhuslik sarnasus selle kahe sajandi lõpu vahel. Samas erinevus selles, et 20. sajandi lõpul on ju eriti kõikvõimalikud vaimsed liikumised hoo sisse saanud, on ja tekkinud liikumine kõikvõimalikud müstifikatsioonid, šarlotaanlus jälle. Siin ongi see, millest ma rääkisin, mul vahe on selles, kas asi on, situatsioon on stabiilne ja siis sa reeglina ei vaja midagi muud sinna juurde, sa oled selle stabiilsusega rahul, mõjus, tõime välja selle inimtüübi soliidse inimtüübi, oluline märksõna on veel, lisaks on viisakus, on nii palju kirjeldus sinu suurlinnade suurtest poodidest kui üle viisakasse anud lakkamatut, kummardusse, lakei piltidel, seda kõike seda kõik on näha. Vaadake isegi, milline on töötegija riietus, see on ju ka. Ta on peaaegu isegi selline mõtlema, kuidas ta sai niimoodi isegi tööd teha, kõik on väljapeetud, kõikunud on nagu viimase peal ja siis ja väga palju uusrikkaid, uusrikkaid. Tänu tööstuse arengule on väga palju inimesi saanud rikkaks siinsamas selles geograafilises piirkonnas, siinsamas-Venemaal ka tööstuse areng ja, ja väga paljud talupojad tulevad linna, Nad hakkavad teenima. Me oleme nii harjunud sellega, et tingimused nendes vabrikutes olid nii õudsad ja no võib-olla nad ka olid. Tegelikult nad nii hullud ei olnud, aga inimesed teenisid, nad hakkavad endale üht-teist ostma, situatsioon muutub väga järsult. Ja kui sul on võimalus ennast realiseerida selles reaalses maailmas, siis sa ilmselt ei vaja nii palju abi sellest irratsionaalsest maailmast ja see on võib-olla selle kahe sajandi lõpu vahe. Aga raske on öelda, sest see, mis on üleüldine, see pea üldsegi puudutama võib-olla konkreetset inimest Samas, kuidas reageeris sellisele stabiilsusele ja turvalisusele intelligents keda on alati õhutanud looma just nimelt ebastabiilsed olud. Mõlemad olud vist on soodsad, aga võib-olla on nad soodsad eri tüüpi loojatele see kuldne või hõbedane ajajärk kas või selles samas vene kultuuris seal neid hilisem õigus, see on just see, mis, mis reageerib nendele suurtele vapustustele. Kuid kui võtta nüüd sajandi lõpp ja stabiilsus, siis seal ilmub ka üht-teist, võib-olla nende vahe on selles, et vormid on monumentaalsemat Dostojevski kirjutab seal suuri ja monumentaalseid teoseid ja nii edasi, mega siis see stabiilne ajajärk. Loomulikult see oli õieti töö poolt märgitud intelligentsi rahul. Ta ei saa teda pikalt ja kaua rahuldada, see on täiesti selge selles mõttes tõesti ka seal selle eelmise sajandi lõpus stabiilses situatsioonis nagu pinnas, pinnas, kus hakkab midagi vorsuma ja tõesti, kui see köik lendab neidu p või hakkab lendama see kogu situatsioon siis enne esimest maailmasõda peale esimest maailm loomulikult aga üldine niisugune, no ütleme jällegi seda nii raske võõralt, kuidas võib üldse ajastuid iseloomustada, aga vot just niisugune üldine nivoo biilsus ütleme siis niimoodi. Mis teid ennast on ajalugu uurides kõige rohkem huvitanud? Väikesed asjad väga meeldivad väikesed asjad, mulle meeldivad väikesed asjad seoses suurte asjadega, kui ma mõnikord leian mingi pisikese asja, mis võiks kõige paremini mingit aega sümboliseerides, mul on lihtsalt väga hea meel. Sellepärast et no ajalooalaseid raamatut lugedes üldse minevikule mõeldes, see on samasugune. See on niisugune pisikene hobiajalugu on huvitav, huvitav asi, ta oleks nagu teadus ja ei ole ka ta kuskil pendeldab nende kahe vahel, ega ta ilmaasjata ei ole ju kreeklastel muusa, nii et seega seal on need Pole ju niisugust kriteerium ja see, millest kas võime praegu rääkisime mõisat ka tuua ju me ei saa ju korraldada eksperimenti, et kas see tõesti eelmise sajandi lõpul oli nii või olla reaalteadustes reeglina saab korraldada tõesti mingisuguse eksperimendi, me võime teha katse ja siis vaadata, kas meie teooria kehtib või mitte, ajaloos seda võimalust ei ole. Seega ajalugu on niisugune teadusvaldkond, kus me saame mõtteliselt midagi konstrueerida. Ja kõige hullem on, et ajalugu toetub ju kõige vist ebastabiilsemalt asjale, mis üldse on olemas mälu. Sest kui hakata meelde tuletama mida me mäletame, seda on ju nii tore kontrollida mõnikord kokku saades vana klassivenna või kursusekaaslasega, siis tuleb, et tema mäletab mingit sündmust hoopis teisiti, kui mina mäletan, neid on peaaegu võimatu kokku panna. Lihtsalt inimmälu on selline vahel unustama asju, mida me ei taha mäletada, lihtsalt unustame nad asja mõned asjad ära. Ja seega ajalugu, mis tugineb mälule ja ka kirja pandud faktidele või paberitele, kusjuures peab ju meeles pidama, et igaüks paneb kirja neid, nii et subjektiivsed jah, subjektiivselt või kuidas talle meeldib, kuidas tal kasulik on ja seega leida seda tõde, et see tõesti oli nii. Ja see, mida me teiega ka alguses ütlesin, et see, mis kellelegi jaoks on nii, sa ei pea teise jaoks üldsegi nii ole kellelegi jaoks sama stabiilsus pole üldsegi stabiilne. Keegi, võib-olla sel ajal laostab son aekust tänu sellele tööstuse edasiminekule näiteks sajad ja tuhanded mõne mõisnikud võib-olla lihtsalt laost sunnitama mõisad pantima, kümned korrad saad üldse ei meeldi õudne aeg, kõige koledam vahet, mis üldse on täielik ebastabiilsus. Jällegi sedasama nõess käitmis. Näiteid võib tuua väga palju. Mulle pakub huvi just nimelt inimese toimetamised igas ajas võib-olla erimine, erinevad ajad kaovad inimeste erinevaid tahke või kilki. Annab parema võimaluse teatud erinõustus mõista seda inimest kui tervikut paremini, see on niisugune võib olla täiesti ootamatu lähenemine ajaloole. Aga, aga mulle paistab see tõesti nii, seega kui naljakas, aga võib-olla ei ole mind ajalugu faktide ja arvude tasandil ma peaaegu üldse ei huvita. Mis ei tähenda seda, et neid ei peaks teadma. Aga ta ei ole nii põnev ja huvitav, aga näha või kuidagi pöida kätte saada. Tõesti? No mingeid märke selle kohta, olgu need siis väikesed märgid, see inimene oli mõtlema Rooma keisririigis, millised tema küljed seal avanesid, millised ta oli siis keskajal, millised tema küljed avanesid siis milline oli eelmise sajandi vahel näiteks? Ja see on ju ikkagi laias laastus, on ikka see üks ja sama inimene, inimene pole ju muutunud nii väga vitsu vaielduks, Tõnts teod sellest aspektist on võib-olla ajalugu huvitav. Mulle ta paistab just sellest küljest nagu olevat kõige huvitavam. Kuidas teile paistab, kas inimene teeb ajalugu või ajalugu inimest? Mõlemad teevad, on üksikuid inimesi, kes teevad ajalugu ja siis, kui nemad on selle ajalugu valmis teinud, siis ajalugu hakkab tegema midagi teiste inimestega, nii et siin jällegi ei ole. Et küll on hea, kui saab mitte anda üheseid vastuseid ja vot see on jällegi ajaloolane, huvitavat niisugused õppetunnid ajaloost tõesti, no üldse mitte ainult ajaloos, vot ei saa öeldu kogu humanitaaria on selline, et siin väita, et vot see oli just nii, absoluutselt, nii ja kõigi jaoks nii, vot inimesed teevad ajalugu ja see ongi nii ja punkt. Ja siis võib igaüks leida kümneid inimesi, kes pole teinud ajalugu või kellega ajalugu on midagi teinud. No kas siis inimene Kedasid saadetakse 41. ajal aastal Siberis, on teinud ajalugu või ajalugu on ta sinna saatnud? Samas on jälle selle ajaloo teinud, kes ta sinna saatnud, no mingis mõttes Stahli rikkus seega on tema teinud sel ajal. Aga kas nüüd jälle ainult tema, võib-olla need, need, see situatsioon, mis sealt tekib, üldse, see ajalooline situatsioon on jälle tekitanud tema ja see on niisugune lõpmatu jada, mida võiks üles ehitada, aga vot on kahju, et meie ajaloolased mängime natukene vähe ja spekuleerime natuke vähe ja professionaalidena tihti saamegi väga pahaseks, kui keegi mõne hõbevalge kirjutab ja natukene mängib ajaloos, sest ma tahan ma ikka väga täpselt arvude numbritega need asjad paika panna.