Riigikohtu esimehe Rait Maruste, ega me oleme selles saates juba korra kohtunud, see oli läinud aasta 26. mail kui me siinsamas toomel pidime rääkima, ilm oli külm ja me rääkisime, ma mäletan Vanemuise teatrikohvikus oma juttu. Ja see oli see aeg, kui ametis oldud aeg oli veel nii vähe, et õigupoolest mingitest riietest või sellisest praktikast juttu ei olnud. Aeg, kui olid just ostetud korterid Tartusse kolivate riigikohtunike tarvis ja oli komplekti üritud riigikohtu koosseis. Need on aasta möödunud ja õige veidikese vähem kui aasta ja et riigikohtul on ka juubel, siis on päris hea vaadata sellele aastale tagasirätt. Kas mäletate aega, mis oli enne riigikohtu esimeheks hakkamist selgelt, kas te mäletate oma argielu enne seda periood? Ma arvan, et mälu on ikka korras, vähemalt keskeltläbi korras, mäletan küll, ei mäleta, ei peaks. Siin oli juttu enam sellest, et riigikohtul on juubel tegelikult riigi kohtunud juubel veel ei ole. Tõsiselt rääkides hiie kohta. Juubel tuleb kell 75, aga see tuleb 14. jaanuaril järgmisel aastal ja seda me tähistame ka kahtlematult. Aga tõsi, et 27. mail sellel aastal saab täis aasta esimesest pidulikust avaistungist, mis toimus Tartu raekoja saalis ja selles mõttes on meil küll nüüd väikene tähtpäev. Juubeliks on seda palju nimetada. Ma mäletan seda avaistungit, ma olin seal ajakirjanikuna tagumises reas ja vaatasin ka, mis toimub. Millised olid nende inimeste tunded, kes seisid seal laua taga selle laua taga, mille taga tavaliselt seisab linnapea või volikogu esimees. Eks ta üks segane seis oli muidugi ja, ja ärevust jaa, jaa. Ebakindlustele võib olla palju sellepärast et kõik me oleme ju keegi meist ei olnud ennem riigikohtunik olnud ja situatsioon oli uudne, meie, meie roll oli uudne. Noh, ma arvan, oma tseremoniaalses osas üritas tol ajal täites ära ja selle kohta veel ilus pilt külje, millele rõõmsad ja head meelt tunneme. Aga tähendab, kui niimoodi sisuliselt vaadata, siis tol hetkel oli seda määramatust ümberringi väga palju veel, kuigi asjad tasapisi hakkasid selja selgemaks minema. Aga määramatust oli palju ja see tekitas muidugi sellist kõhedust ja ja ka personaalselt vaadates minu puhul vaadata seda, kas ma ikka suudan kõik selle ära teha või suuda. Mis tüüpi inimene te ise olete, kas teie närvjueerite tugevasti siin mingeid avalikke ülesastumisi või suhtute sellesse sellise loomuliku tundega? Ei, ma ei saaks öelda, et mulle mulle avalikud esinemised meeldivad, Ma pigem püüaksin neid vältida. Aga, ja mõned asjad on ka harjumuse asjad ja kui ollakse juba teatud aeg mõnes rollis sees olnud, siis see enam ei tekita. Tekita ebamugavust või tühjonäreldamist seda saanud, kes üliõpilaste ees on olnud pärast aegade jooksul see kulub maha ja see ei ole enam probleemiks, aga üldiselt kui on valida, kas esinenud avalikult või mitte, siis ma pigem jätan selle tegemata. Enamasti vist valida ei ole. Paraku jah, tuleb täita, kui on amet võeti, siis tuleb ka selle selle juurde kuuluvaid ülesannet täita, ka midagi teha. Kui kord nõus olnud, siis tuleb kannatada. Sellel esimesel istungil oli see uhke riigikohtuniku süü seljas. Ma ei julge seda talariks nimetada, ma ei tea, kuidas selle asja nimi täpselt on, kui sageli seda tuleb kanda. See on küll talar ja see on täpne koopia esimesel iseseisvusperioodil kasutusel olnud kohtunikkude Laaridest välja arvatud müts, mida me noh, ta oli bareti mood ja ja, ja seda me ei ole kasutanud, aga muu, kõik lõige, värvid, isegi nööpide arv ja kuju on kõik täpselt sama selle kohta omal ajal oli väga täpsed juhised selle ärilise taastatud. Kust need juhised tulid, kas oli olemas mõne vana riigikohtuniku rüü? Ei tähendab ööd olemas, võib-olla ka on, kusagil ma ei tea, aga meie meie seda ei leidnud või v sellega otsimisega tegeleda ka riigi teatajas oli, oli veekohtuniku või kohtuniku ametiriietuse kirjeldus ja joonis täpselt sentimeetri pealt. Nii et selle taastamine modelleerimine on mingisugune kunst. Aga mis puutuvad riietuse igapäevast kasutamist, seda me kasuta muidugi iga päev ja siin majas ringi liikudes, vaid seda kasutatakse kohtuistungitel kohtuistungite ajal. Kui sageli seda ette tuleb. Minul tuleb seda suhteliselt harva ette, tähendab siis, kui on põhiseaduslikkuse järelevalve kohtukolleegium istungil eesistujaks. Mina pean olema järgmine, selles selline istung toimub kuuendal juunil. Ja siis üldkogu, mis meil käib koos mitte regulaarselt siis, kui vajadus on, nagu, nagu seadus seda võimaldab. Ja seda on keskeltläbi kord kahe kuu tagant või niimoodi. Jah, aga millest need argipäevad koosnevad, kui nad ei koosne kohtuistungitest? Minu argipäevad minu argipäevad on väga kirjud, võiks öelda niimoodi. Noh, tänane päev on läinud. Päeva teine pool oli vastuvõtt, pealelõunal oli meil kohtunike seminar, kuulasin osaliselt seda täna, kes kõnelemas Jaan Kaplinski näiteks. Lõunane pooleks mitmesugustele nõupidamistele, telefonikõnet, kirjat. Paraku on väga palju selliseid asju, mis, mida võib võtta kokku sõnaga sebimine mis käivituva institutsiooni puhul on paratamatu. Ma olen mitu korda mõelnud ja palju mõelnud selle üle, et kas ma teen neid asju, millega ma tegelikult tegelema peaksin. Aga pole jõudnud järeldusele, et on palju asju tõesti ei peaks tegema, aga see ei ole mõelnud, et kas need on võimalik ära jätta või tegemata jätta. Siis sul on leidnud, et keegi peab ikkagi selle ära tegema ja, ja noh institutsiooni teatud subordinatsiooni tõttu peaks olema üks inimene, kes siiski noh, on nagu enam-vähem asjadega kursis, kelle käest käib innovatsioon läbi. Nii et ma olen võtnud seda kui niukse käivitatava institutsiooni paratamatust, ma usun ja loodan edaspidi need, kui ma valmis personal on paigaldan kvalifitseeru peituda ja süsteem on stabiliseerunud, siis sellist sebimesliku osa jääb vähemaks. Need riigikohtu liikmed on ju kõik tegelikult teie valitud, eks ole? Jah, ma võin seda öelda, et nad on minu valitud ja noh, nõndanimetatud meie ainult minu valiku tähendab esiteks ma ei ole sugugi suverään selles, et ainult mina võtan ja ütlen konkurss oli avalik, tähendab, igaüks põhimõtteliselt võis kandideerida ja mõned kandidatuuri tulid kal ilma igasuguse eelneva kooskõlastamise läbirääkimised. Nii et ja peale selle pidi sellele kandidatuurile olema ikkagi aktsept ka üldkogu poolt, tähendab teiste kolleegide poolt, sest sugugi vastu vastu tuult ei saun selles mõttes toimida. Et need inimesed, kes riigikohtu nüüd moodustavad? Muidugi ma ei saa küsida siin praegu teie käest, kas see valik oli õige, sest et ei ole võimalik vastata sellele küsimusele nii et see valik kõige ei olnud. Ma küsin natuke teisiti. Võrd moodustab see, see seltskond mingi sellise ühise tuuma, kuivõrd hästi on hakanud organism omavahel elama. Kas te, kas te olete omavahel ka head sõbrad? Selle koha pealt ma võin küll öelda, mis puutub niuksed inimlikku suhtlemist, et me oleme päris hästi kokku kõlav seltskonda. Kuigi meil on väga palju erimeelsusi ja me vaidleme nii, et hääled kähedaks, teinekord meil toimuvad siin riigikohtuseminarid vähemalt iga kahe nädala tagant ja nüüd intensiivsematel perioodidel ka iga nädal, kus me võtame mõne sellise vaidlemist vääriva teema ette, räägime vaidlema selle üle selle kohta oma kava olemas. Aga iga päev riigikohus töötab kolleegiumites, mina praktiliselt tähendab kõigi kolleegiumite võrdsel määral kaasa ei jõua töötada, ta töötavad konkreetset kohta, sa vaatad läbi kolleegiumite reeglid peavad ka veel iganädalaselt oma nõupidamisi, kus vaadatakse läbi probleemsed asjad, vaieldakse nende üle, analüüsitakse neid. Ja noh, ma tean ka, nendes on tekkinud väga palju vaidlusi ja meil on olnud ka vägagi põhimõttelistes küsimustes lahknevusi, kuigi me oleme kokku leppinud, aga ma olen mõelnud ka selle üle, et mil mingil viisil peegeldab seda arvamuste lahknevust või mis meil valitseb ühiskonnas ka kasvõi näiteks suhtumine surmanuhtlusest. Või siis Kas siin on surmanuhtluse tuliseid pooldajaid riigikohtu liikmete hulgas ka? Ma ei saa öelda, et nad on tulised pooldajad aga, aga on, kui on kord juba noh, üks otsustus on tehtud, kus aktsepteerite, sellist karistusliiki, järelikult sellel sellel karistusliigil on olnud heakskiitu, ütleme niimoodi, et see on aktsepteeritud. Samal ajal on ka sellele põhimõtteliselt vastaseid. Ja mina olen üks nendest. Nii et see oli näiteks üks üsna tõsise diskussiooni allikas aines ka teisi, mis teise diskussiooni, mis puudutab siin näiteks seda restitutsionismi omandisuhetes ka selles suhtes on vägagi tõsiseid vaidlusi peetud ja ja ma ei ütlekski, et see päris ühte meelt oleme kõigis asjades. Ja sellest me rääkisime ka aasta tagasi tule mulle praegu meelde kulates seda vastust, et me kõnelesime sellest, et oli võimalik prognoosida juba läinud aasta mais. Et tuleb suhteliselt palju kohtuasju juba sel aastal ja kindlasti väga palju igal järgneval aastal lisaks just nimelt seoses nende tagastatavate maademajadega. Koos on läinud täide, on seni läinud. Küll jah, on küll, kuigi riigikohtu töökoormusest mitte omandivaidlused ei puuduta praegu põhiosa. Kõige suurema nii-öelda käibe on andnud hoopis kriminaalkolleegium ja kahest mõõtmest, tähendab, esimene on mitmesuguseid rehabiliteerimise asjad. See on siis jäänud sellest mitu aastat juba kestnud rehabiliteerimisest järgi, mis on kõige komplitseeritumaid ja segasemad lood. Neid vaadatakse läbi ja teine pool siis kriminaalkolleegiumi tegevusest, on, on nõndanimetatud järelevalekaebused või, või ka siis nimetatakse praegusest terminoloogiat vigade parandamiseks. See tähendab seda siis, et et kinnipidamiskohtadest süüdi mõistetud kirjutavad meile ja paluvad nende kohta asja uuesti läbi vaadata, neid tuleb massiliselt sisse. Aga kuidas seda protseduuriliselt lahendatakse, kas sellisel juhul te piirdute paberiga või kutsute vaatajatega inimesele näkku? Kriminaalkohtus. Rehabiliteerimise asjades võib esindajad esindajat kohale olla ja ka võib-olla ka inimene, kelle asi nii-öelda läbivaatamisel on. Aga mis puudutab nõnda, et järelevalve kaebusi kinnipidamiskohtades viibivatel süüdi mõistetud, siis Riigikohtusse kohtualused ei tooda. Seal on küsimus selles, et noh, vaadatakse üle, kas kas tal on kaks kohtuotsust kohtulahendit uue süsteemi järgi võivad juba selle esimese astme kohtulahend ja apellatsiooni ringkonnakohtu lahend. Ja meie ülesanne vaadata seda, kas seadust on kohaldatud õigesti, mitte paberite alusel kohtul, noh, tähendab me tuleb kaebus, siis nõutakse välja kriminaaltoimik, õpitakse tundma seda, mis seal toimikus on ja kas toimik, materjal siis näitab siis kolleegium meile seda ka seadust on kohaldatud õigesti või ei, vastavalt sellele kujundatakse, lahendab aga kohtualust ennast ei kutsuta riigikohtusse. Tulles tagasi selle selle omandivaidluste juurde, kas nüüd mais 94 võib prognoosida järgmiseks aastaks mingit kohutavat omandivaidluste mäge siia majja? Ma arvan, et mitte ainult ei taastaks ja mägi on võib-olla natuke palju öeldud, aga, aga neid tuleb ja neid tuleb olematu jõuga ja väga keerulisi ja mitte ainult üheks aastaks, vaid ma arvan, et seda jätkub siin paarikümneks või rohkemgi aastaks. Ja tegelikult me seisame vastakuti probleemi ees. Et arvestades seda suhete keerukus siin ühiskonnas ja vaidluste kiire lahendamise vajadust oleks mõistlik tegelikult luua veel Eestisse, eks uus spetsialiseeritud kohus seal ei vedanud, võtame maakohus näiteks maavaidluste kohus. Sest see maareform, omandireform võtab hoogu, ta on alles algjärgus, eks ole, ja ja need kõikides nendes riikides, kus on olnud analoogne situatsioon täna maareformi läbiviidud on tavaliselt loodud ka siis nende sellest tekkivate vaidluste lahendamise institutsiooni. Ja mina arvan, et meil oleks ka mõistlik seda teha, tähendab Algne kohtusüsteem on liialt aeglane, kohmakas ja võtab kulutab liiga palju aega ja ei ole võib-olla otstarbekas selle pärast, eks luua eraldi institutsioon, kes oleks spetsialiseerunud nende lahendamiseks. Oleks vist mõistlik ja me, mina isiklikult tema kolleegid on seda meelt, et see tuleks, aga see ei ole nüüd ainult meie otsustada vajanud tähtavaste valitsuse otsust ja selleks on vaja eraldada teatud vahendid. Aga võib-olla lõppkokkuvõttes tuleb see riiklusele kasuks, et need vaesed saaks kiiresti läbi vaadatud. Minnes tagasi korraks minevikku oletame, et, et see kuuse tagasi andmiste protsess oleks käivitamata, seda seadust kogu selle seaduste paketti eksisteeriks oleks nüüd teie valida isiklikult teie valida kas käivitada see protsess või mitte kummalgi Hoolde seisaksite, kas te, kas te oleksite alustanud seda seda tohutut? Jah, tõepoolest tohutu on päris õige sõna seda tohutut probleemidele sõnastiku, mis toob endaga kaasa omakorda veelgi rohkem veelgi rohkem probleeme või oleksite te selle lõpetanud, nii nagu praegu ju päris palju kõva häält selle kohta tehakse. Jah, tähendab mina vastaksin selle asja niimoodi, et et restid, mis meil on mitu tahku olemas riigiõiguslik restatutsialism ja ei ole mingit kahtlust, et me oleksime pidanud kinni. Peame ennast selle esimese perioodi Eesti riigi õigusjärglaseks, on olemas rahvusvahelises õiguslik ressitatsionism täiesti arusaadav ja ja ei ole kelleski kahtlust tekitav. Aga see ei tähenda seda, et ristides rismi, kontinuiteet peaks olema siis täies mahus igas elu tahus. Vaadates neid kohtuasju, seda vaidlust, kus vend ei tunne venda, sugulased kaklevad ja ju lõppu näha. Siin mul küll tegi mulje, et me tegime, tegime sellega omale mõnesuguse karuteene, tähendab ühiskondlikult tervikuna suurelt. Üldmõõtmes võib olla igal ainuainukesel taotlejal, võib-olla on õigus, aga, aga tervikuna vaadates on, me oleme ikkagi ühesugusesse laborent astunud, suva mees võib-olla siin väga kaua aega. Ja kaotame ära selle sihi, kuhu me minema pidime saama, pidi. Aga ei ole kohtunik, asi tähendab kommenteerida seda, mida seadusandja otsustanud on kord juba. Ja kui juba seadusandja niimoodi on otsustanud, et arestitud sonism k k omandisuhetes, noh siis meil ei jää muud üle, kui see tuleb püüda võimalikult negalistlikult ja õiglaselt teha, nii palju kui meie meie võimuses on. Aga valusa neid vaadata küll, kui ikka täiesti vend ei tunne venda ja vaidlused käivad siin kõige üle ja inimesed on nördinud ja, ja, ja, ja vihased ja, ja nii edasi, seda ei ole meeldimist. Tahan ma sain teie vastusest just nimelt niimoodi aru, et juhul kui oleks olnud teie teha, kui ta oleks olnud, otsustate ridades, siis te oleksite vastu hääletanud. Võimalik küll jah, sest sest kannatanud kokkuvõttes terve ühiskond ja, ja minu võib-olla arusaamine on küll, et see 50 aastat oleks halb unenägu siin vahepeal millest kannatasid kõik ja meil seal on, mitte mitte, küsimus on selles, et et mõelda sellest, mis oli meie asi edasi elada, tähendab edasi minna, mõelda rohkem selle peale, kuidas siis tulevikus asjad võiksid välja näha. Ma ei tea, ma ei ole selle dilemma salongi hääletada poolt vastu, seda ei ole keegi minu käest küsinud kunagi, aga aga noh, natukene vabaseisundit või arusaamise kirjeldasin praegu. Kui me aasta tagasi rääkisime, siis tüliti veel suhteliselt tundmatu inimene nii avalikkusele ja ja ma sain telekus, me juttu ajasime just sedalaadi vastukajasid, et, et selline esimene tutvus oli huvitav, sümpaatne ja aga nüüd on naasta mööda läinud ja kahtlemata on inimesed harjunud nimega teie ametikohaga, kui palju tullakse teile koju, helistatakse teie kodusel telefonil, üleüldse püütakse teie jutule saada väljaspool selle maja ruume. Ma pean ütlema, et, Õnneks vähe, kuigi võib-olla see mõnele inimesele ei meeldi, aga aga noh, kõigile meile oma töö ja kõigile minu isiklik elu ja ma pean ütlema, et mul on hea meel nendest inimestest, kes on aru saanud, et ma, mina ei ole kõik, kõik masin ja, ja ei saa asju ajada välja poolametlikke protseduure ja kui me tahame endavast ausad olla. Nii et mind eraelus väga palju tülitatud ei ole ja, ja ma olen selle eest tänulik. Küll käiakse siin majas, kui on, mul on vastuvõtu ajad üle kahe nädala ja tänagistene seda jutuajamist, siin olid inimesed kellel on teistsugused kured, mõnede kordan, põhistatud, teinekord on nad niuksed. Muigele võtvad teinekord ka lihtsalt inimlikust kraagikast tulenevad arusaamatused, põhjused, aga noh, selleks ma olen siin, et ka need ära kuulata. Kui palju on võimalik neid inimesi aidata? Paraku mitte kurat sellepärast, et et uus kohtusüsteem, uus menetlusseadustik näeb ette niimoodi, et riigikohtu esimehel ainuisikulise protsentuaalselt volituse praktiliselt ei olegi. Kui varasemalt ülemkohtu esimehele ja tema asetäitjal õigus esitada protest mõned jõus olnud kohtulahendi peale ja seda kasutati, aga mina kasutasin seda, kui oli. Kui oli kahtlus, kas mõni kohtuasi on tõesti võib-olla õiglased, lahendatud, õigesti lahendatud, siis oli seal üks vorm veel, kuidas kontrollida. See ei olnud jäänud automaatselt garantiid, et noh, asi läheb just niimoodi, nagu protestis esitatakse, ka minul lükati mitu protesti tagasi. Aga see oli ainult üks võimalusel kontrollida, praegu isegi seda võimalust ei ole. Riigikohtu esimehel ei ole protestide esitamise õigust, kuigi inimesed, noh kas ei ole sellest aru saanud või, või ei ole seda osanud tähele panna. Minu asi on ainuke see, et ma saan nad ära kuulata. Kui on mingisugused Inimesele ebapiisavat informatsiooni hoone niuksed, menetlus, üldkorrast, kuhu poole ta pöörduma peaks, mida ta tegema peaks, ma saan talle selgitada, teinekord ka mõned materjalid vastu võtta ja teda nii-öelda õigele teele juhatada, aga, aga isiklik konkreetne vahetu abi kohta asja lahendamisel ei ole põhimõtteliselt võimalik. Kui palju jõuavad selle kabineti ukse taha need inimesed, kes moodustavad alati selliseid kindla tuumiku kõikidest poliitilistest üritustest Tartu linnas ja Tallinnas ka see on mingi selline mõtlev seltskond, keda ajakirjanikud kindlasti kõik nägupidi teavad. Ja ma usun, et ka ka need inimesed, kes tavaliselt nendel üritustel esinevad. Kas nad käivad siin vastuvõttudel ka? Käib küll jah ja ma ei tea, nüüd ma ei ole nüüd avalikel üritustel nii väga palju käinud ja ma ei tea, kas selle ajakirjanikele võib-olla teistsugune seltskond silma jäänud, aga jah, paraku käib ka minu juures inimesi, kellel on lennuised vaimutegevuse probleeme, kes palub omal kiirgust maha võtta, kes palub oma jälitajat tagant ära võtta ja nii edasi. Vestleme, ja ma püüan neid mõista ja võib-olla nendele nõu anda, aga mitte kõiki asju lahendada. Sihuksed üsna niuksed, kroonilised kaebajad. Aga noh, me oleme siin õppinud ja vaadanud, kuidas, kui 50 aastat tagasi rohkem peened seisundeid ja situatsioonid olid ja kõik on sarnane siin ilmal, ega siin midagi uut ei ole. Huvitav on küsimus riigikohtu seotusest või selle tema rippumatusest päevapoliitika suhtes. Kui oluline on riigikohtu jaoks see, et te teaksite täpselt, mis Toompeal toimub? Ma pean ütlema, et üks väga meeldiv tendents, kogu see läheb ametisoleku aja jooksul on olnud see, et poliitikuid ja riigivõim teistes harudes on aina rohkem ja rohkem respekteerinud seda et kohtuvõimu ei saa siduda või kiskuda poliitikasse. Ja seda iseseisvad olemist on aina rohkem ja rohkem välja peetult arvestatud. Ja see on meeldiv tõdeda. Need arusaamine võimude lahusust ja sellest, et kohus ei saa olla Kaasa kistud päevapoliitikas meeldiv põdemine. See sisendab lootust demokraatlike protsesside arenguks. Nojaa, aga, aga kuidas see reaalses elus toimib, kas see tähendab seda, et, et fraktsioonide esindajad ei helistasi, ei informeeri teid mingitest protsessidest. Muide, kas te teate, kes on uus justiitsminister? Tähendab, mis puudutab helistamistes siis praktiliselt neid tõepoolest ei ole. Me küll suhtleme siin noh, justiitsministriga justiitsministeeriumiga, õiguskantsleriga, kohtunike ametisse nimetamisega, suuska, presidendi kantseleiga. Aga vahetult noh, poliitikutega, mitte niivõrd-kuivõrd, need inimesed, need poliitikud on, aga need ajame ametiasju, mis on noh, vältima teda, paratamatud, aga siin konsulteerida mõne mõne eelnõu suhtes ja kuidas need asjad oleks. Seda on Me oleme püüdnud ise või mina olen püüdnud seda maksimaalselt vältida. Kuigi seda ei saa lõpuni vältida, sest kohtuniku ja kohtusüsteem professionaalne kohustus Kaasa öelda nendes asjades, mis puudutavad kohtumõistmist, Ennostanda, protseduurireeglid, kohtu mõistmisena, normid. Sest see on meie professionaal vastutus, et need asjad oleksid mõistlikult korraldatud ja sellepärast näiteks kohtunikud on meil siiamaale tegevad olnud noh, ütleme kriminaalprotsessi seaduse väljatöötamisel, see tehti siin järjepanu pikale mõnedki teised seadus, mis seonduvad otseselt kohtupidamise kohtumõistmisega seal me oleme arvamuse andnud, me oleme käinud ka mõningad komisjonid istungitel. See on küll jah, ja sellest me ei saa kõrvale ja ta ei peagi jääma. Nii et selliseid uudiseid Toompealt ministriportfellide jagamisest ei tule. Tähendab minu suust küll ei tule, kõige üht-teist tean, aga, aga ei ole minu asi siin hakata oma arvamust, kuigi mul mõned eelistused, arvamused on. Aga meil on poliitiline valitsus ja ja ministrit valib ametisse kiidab heaks, ütleme parlament siis? Ei, minu asi ei ole sinna sekkuda. Aga siiski, kui on valida näiteks juuraharidusega justiitsministri ja mitte juuraharidusega justiitsministri vahel, mis siis, kas see, kui inimene on hea poliitik, kaalub üles selle ta asjast ei tea. Ma ei ütleks, et noh, näiteks kui jutt on vägagi konkreetne, näiteks härra kama ei oleks teadnud, ta oli minu arvates üllatavalt hea oma arengus, sest kui ma oletan, et kui algul, kui see nimetamine oli, siis oli ju selles skeptitsismi palju sügavamalt kui teda praegu tuleb tunnustada, et, et noh, kama sai siiski oma ameti ka minu arvates hakkama ja üllatavalt hästi tegi. Nii et selles suhtes ma ei saaks öelda, et nüüd see oleks tema, ütleme spetsiaalse juuraharidusega. Kuulge, meil oleks olnud kõige suuremaks probleemiks Loomulikult on lihtsam ajada asju, professionaalid ka, kelle, kelle mõtteviis ja, ja baasteadmised on sarnased ja, ja on selge, et noh, ikkagi juriidilise stiihia mõistmine on juristide puhul parem kui, kui mittejurist ja jurist. Nii et kui, kui me muidugi valikut oleks, kas siis noh, ütleme poliitilise mõõtme järel valida või, või erialase mõõtmärgises eelistaks muidugi erialast mõõda. Mis asi on see juriidiline stiihia või selline kummaline? No võib-olla see vaba sõna kasutus, aga ma mõtlen mitte seda tyhjad selles korralageduse tähenduses, vaid vaid see on ikkagi omaette inimtegevuse valdkond, kus on oma mõtteaparaat, oma baasfilosoofilised kategooriad ja kogu selle süsteemi mõiste aparaadi sellisega mõtteviis ja, ja selle omandamine, selle valdamine võimaldab inimestel paremini koos tegutseda ja üksteise parema mõistmise läbi. Ja kui on küsimus ütleme, kahesüsteemides kohtusüsteemi ja justiitsministeeriumi tihedast koostööst, siis loomulikult kui inimestel on sarnane mõte mõisteaparaat sama sarnane mõtteviis lähedane siis seal koos muidugi lubavam. See on muidugi suurepärane, et võib niimoodi selge silmavaatega öelda, et riigikohus on päevapoliitikast rippamatu, nõnda see peabki olema. Kas oleks teisiti, kui riigikohus asuks Toompeale geograafiliselt veidi lähemal? Ja ma arvan küll, et oleks ja juba sellepärast, et noh, ei saa ju lõpuni vältida igapäevast suhtlemist, tähendab, eks ole kokku põrkamist tänaval kuni ja ja ka Kuigi helistamine, tehnoloogia sedasama nupu valimine siis Tallinnas helistati rohkem, kui ma olin ametisse siin millegipärast, kas siis kas teistel telefoniliin halvad või ma ei tea, mis aga aga nihukest Tallinnast õlitamist tekitada geograafiliselt kui kaugel. See tekitab teatud niukse barjääri, et nii väga kergesti helistata. Aga On loonud teatud rahu ja, ja ei ole välja hakatud, meelitavad, mis sa sellest arvad ja kuidas siin tuleb ja no mis arvad, selliseid meelitus ja, ja ühele või teisele üritusele kutsumist on tõesti vähe ja ma saan siin valida, mida ma teen või mida ma teen. Kas praegu võib juba öelda, et otsus tuua riigikohus Tartusse oli täiesti õige, ma usun, et siin on päris palju asjade arutamisi, kus praktiliselt vist kõik osalised sõidavad Tallinnast siia kohale ja õhtul jälle tagasi. No Tallinna-Tartu tee on ühtpidi mõõtes üksteistkümnendat, täpselt sama, me oleme ise korduv tartlastele. Olge nüüd. Nii et see, et nüüd mõned ametnikud peavad Tallinnast Tartusse sõitma, asja ajama, see on asjade loomulik käik. Ja, ja kes peab küll kahetsusega nentima, et et kui, kui valitsus valitsus tuli, siis kuulutati omale üheks eesmärgiks Tallinna-kesksuse vähendamine ja riigivõimu detsentraliseerimine. Aga riigikohus vist on saanud üheks üheks ainukeseks näiteks vist võib-olla ainult sellest kavatsetust. Tegelikkus on paraku vist roomanud seda teistpidi teed. Ja ma olen rääkinud ka suhelnud oma kolleegidega teistes riikides. Ja nemad on ka tunnustust avaldanud ja head meelt väljendanud, et niukse käigu oleme ette võtnud ja ja toonud riigikohtus ja oma ajaloolisse paika tagasi Tartusse ja ka õigusteaduskonnaga lähemale, sest see integratsioon, mida me siin õigusteaduskonna baasil võime omal ette näha või plaanime pidada ellu viia see alles kujunemisjärgus. Ma tahtsingi just need küsida, et kas ei ole tulnud mingeid signaale sellest, et ikkagi kauge koht see tartu, et võiks selle riigikohtu tagasi Tallinnasse viia, aga aga samas tuli, et see küsimus on selles mõttes täiesti kohatu, et tulles siia teisele korrusele riigikohtu esimehe kabinetti, ma ei ole säärast remonti Tartu linnas näinud. Ja ausalt öeldes ma ei ole sellist remonti, kui seda üldse olendiks saab nimetada üldse Eestiski näinud see heakorrastuse haste, see, kui kauniks on tehtud see vana sisehaiguste kliinik toomel, mida see kõik maksma on läinud. See on ilmselt see tagatis, et riigikohus jääb Tartusse. No üks tagant ei saa, sellepärast et ega Tallinnasse tagasi minna, niisama lihtsalt enam ei saa. Juba sellepärast, et põleva sobivat hoonet tähendab riigikohus, kui ta Tallinnas oli 30 540 asus selles Wismari tänava hoones, kus praegu on riigiprokuratuur. Aga siis tähendab, prokuratuur oleks välja tõsta ja majadele kohtuvajaduseks kohandada asja materiaalne pool mis puudutab nüüd vaja remonti ja siis tõepoolest me oleme püüdnud maksimumi ja lähtunud aktsioonist, et parem teha üks kord ja korralikult, kui mitu korda Liltsaklartsaki raha ilmunud siia peale meile noh isegi need vahendid nimel, algul plaanisime siia natukene puu tippu, mis puudutab välisheakorra, tegemist, saame valmis. Ja, ja seal looduslikult hästi sellepärast et see, mis oli nõukogude aegne kohus, tähendab nemad oma välimuselt Seeba sisenes kah nihukest, noh, ma võin uksele jalaga virutada, kuni kasvõi kusagil nurka ära kustutada ja ja keskkond tingib inimesele käitumislaadi. Ja ma olen seda laseb füüsiliselt kogenud, et kui Tallinnas oli seal Pärnu maantee seitse majas noh, ülemkohturuumid ja esimehe ruum sealhulgas siis käisidki inimesed vastamatul ja nad olid praalivat agressiivsed käituti väga paljulubavalt, ütleme piiramatult aga siia siin majas ilma kordagi kohanud inimest, kes oleks tulnud siia lällutama või, või siis kuidagi muud viisil ebakohaselt käitunud, sest see keskkond ise sunnib teatud teatud käitumisjoone peale. Ja nagu öeldud, et kohtumaja peab olema korratu või, või räpane või lagunenud heide, peab olema korras. Siin tahaks otseselt Eesti vabariigi nimel, Eesti vabariik ei peaks olema muidugi mitte sugugi sellise moejoonega. See maja on veel ümbertringi tellingutes, seest on ta küll väga kaunis. Mida läheb maksumaksjale maksma veel selle maja lõplik viimistlus, kas ei ole karta, et see raha lõpeb nii, nagu lõpeb teistel ehitustel selles samas Eesti vabariigis? Just tänase Postimehe kolmandal küljel ilmus pilte jälle me majast, mida hakati ehitama 88. aastal ja kuhu nüüd mingi idee järgi võiksid kolida kunagi, kui see maja valmis saab võiksid kolida Tartu linnavalitsus ja Tartu volikogu, jättes raekoja tühjaks need pooleli ehitisi palju, et tõepoolest, see paneb küsima, kas, kas teie suudate oma maja lõpuni teha? Ma usun, et me suudame, kuigi ma faktiliselt me oleme tõesti natukene väliskorrastuse poolest miinuses. Ma käisin eile rahandusministri juures rahaga, esimees jah, küsimus, ja see on see koht täitevlahuses ja koostöö. Aga noh, eks ta vastab vastupidiselt. Tähendab, kui me ei saaks seda, kui me saaksime ära lõpetada, siis tekkiski muidugi kummaline olukord, noh, näiteks, et noh, see on üks riigi võimustada parlamendis, mitte sellepärast, et maja ei ole valmis või et noh, valitsus ja kokku tulla või töötaja sellepärast et ruum ei ole, hooned ei ole. Ma arvan, et see väike jupimel puud on ikkagi selle, selle me saame juurde, saame oma maja. Inauguratsiooni tseremoonia 22. juunil läbi viia. Võib olla küll mitte värvituna, sellepärast et tehnoloogiline protsess on selline, et peaks kaks kuivema kogu krohvivärk ja, ja siis samale ära värvida, et võib-olla värvimata, aga muu asi saab ära tehtud olema. Millised on praegu kõige olulisemad asjad, mis praegu ootavad oma lahendit siin Riigikogus? Kohtuasjade mõttes. Kohtuasjadega niimoodi, et et ma võin öelda, milles mina puutun, meil tuleb siia kuuendal juunil kuulamisele presidendi töökorralduse seadus, mille, mille siin parlament võitis teist korda muutmata kujul vastu president saates siia. Aga teised asjad on siis mina nendega igapäevaselt kursis ei olegi, sest need liiguvad asju lahendatakse kolleegiumite, tsiviil-kriminaal- ja halduskolleegiumis ja neid on parasjagu palju niimoodi, et kõigega, nendega tahad öelda, et see oli tähtsamaid ja vähem tähtsad, ma ei jõua seda teha ja sellepärast ma ei ole nendega tõtt-öelda kursis. Ja ma ei olegi ennast püüda sellesse igasugune segada selle minu asi, kui on niimoodi asi otsustatud, kolleegiumi lahendavad asju, siis nemad teevad seda ka iseseisvalt, ei ole minu asi sinna vahele torkida. Nonii ma ütlesin siin ka ühes küsimuses seda, et nüüd aasta on ametis oldud ja ime vähemalt ka need teatakse, et riigikohtu esimehe nimi on Rait Maruste. Aga kuivõrd tuntakse teid Tartu tänavatel? Kas tutvusringkond selles mõttes on väljunud kontrolli alt? Ei ole, ei ole, no mina ei tea. Viisakas inimene ei vahi märgid, kuid enne tänaval läheb, eks ole. Oled märganud, et midagi väga oluliselt oleks muutunud? Ma olen püüdnud ka oma käitumisjoontega sellisena hoida, nagu ma ennem olin. Sõidan jalgrattaga, käin jala ja vahel autoga ja kui on igatepidi nii nagu vaja, parasjagu need. Ma ei oska öelda, et mul oleks mingisugune märgatav radikaalne muutus minu minu igapäevases elus ja suhtlemisringkonnas. Ei, ma ei oska seda öelda. Juttu oli ka ülikoolist, et on hea, et Riigikogus on ülikoolile lähedal. Kui tugeva baasharidusega tulevad üliõpilased. Neid praegu siia veel tulemas ei ole, aga küllap kunagi ikka on võimalik praegu kõrvalt hinnata. Seda on teil mingisuguseidki kokkupuuteid. No ma arvan, et väga täpselt tudengi seda viimast taset ei oska öelda, sellepärast et kohe koolipingist kohtus kohtunikuks ei saa tulla, seda ealine piir ei võimalda. Ma ise õpetasin ainult erikursus siin sellel kevadsemestril nüüd üle mõne aja. Tudengid väga palju muutunud ei ole nii nagu ta seal oli. Passiivsevõitu natuke nagu meie ajal oli küllalt, on mulle jäi mulje, et on edasi, mul tekkis väga teravdatud raisk moodul Ameerikas pidasin seal loengu mõnes kohal siis nad on hoopis teistsuguse suhtumisega hoiakuga auditooriumis. Aga noh, see selleks hädas mingi rahvuslik tava või, või joon, aga mis puutub sellist praktilist ette valmistatud, siis mulle tundub, et ega siin väga suurt murrangut või, või teisendamist ei ole toimunud. Ja tegelikult on Eesti juriidilise hariduse kriis ikkagi olemas olemas, sellepärast et esiteks teravalt. Ta ei vasta. Õigusteaduskonna produtsiooni, kvantiteet hulk sellele tegelikule, iseseisva riigi vajadustele. Eriti kannatavad siin nüüd riigiteenistuse valdkonnad. Sest noh, nõudmine just kvalifitseeritud juristide järgib panganduses. Business is on nii suur, et kõik vähegi vähegi Taimukamad ja, ja, ja tublimad valguvad siin ära, seda makstakse kõvasti üle. Ja riigisektorile on tõsiseid probleeme. Ainuke pääse sellest on selline, et juristide väljalaskmist tuleb oluliselt mitmekordselt suurendada, tekib sisemine konkurents, tähendab, tööd ei ole ja kui see konkurents tekivad, siis hakkab juba ka riigiteenistuses või võimalik olema valida. Ja, ja, ja, ja igasugune konkurents tervendaks seda olukorda, muud võimalust ma ei näe, tähendab seda, seda olukorda parandada. Nii kaua see aeg, millal, noh, ütleme, riik suudaks maksta nii palju, nagu makstakse panganduses või eraettevõtluses ühisfirmades on veel väga kaugel meile seal Preemia läheb muide ka meile, et see on ka soomlased, räägivad sedasama asjaga, Ameerikas räägitakse sedasama, tähendab et ikkagi erasektorist heidetakse rohkem. Nüüd, mis puudutab nüüd kohtusüsteemi tervikuna, siis ma olen väga seda meelt, et viia sisse põhimõte, et juristid, kes lõpetavad oma selle tavapärase stuudio või neli aastat, Nad on praegu praktilisest küljest väga nõrgalt ettevalmistatud praktikal käimist, õppepraktika, menetluspraktika, mida vanasti oli, seda, seda peaaegu ei ole enam. Ja õige oleks teha niimoodi, nagu on arstidel analoogselt arstidega, et ta enne ta saadab arstilitsentsi, on üks aasta või kaks tern. Ja meie puhul, eks ole niimoodi, et lõpetab neli aastat oma ülikooli stuudium ära ja siis lähevad kohtutesse kohus, on see üldkliinik nii-öelda ja, või, ja on seal kohtus praktikal aasta või kaks ja siis on ta vaba, ta läheb, kuhu ta siis tahab, teeb oma litsensi eksamid ära, saab oma juristi litsentsi kätte ja see võimaldaks muidugi anda juristidele väga mitmekülgse ettevalmistuse, aga saaks ka kohus sellist noort verd ja värsket mõtlemist ja tegutsemist juurde. Tahtsin küsida teie seisukohta ühes väga konkreetses ja pisikeses küsimuses, mis nii pisikene võib-olla ei olegi ja milline on teie seisukoht selles suhtes, kas Eestis peaks olema küllalt laialdane võimalus relva kaasas kanda või mitte? Ei pea, mida, mida vähem on relven tsiviilkäibes, seda ohutum see situatsioon on. Mäletan, et, et noh, minu üsna ametisoleku alguses pidasin justiitsministriga kõva diskussiooni sellel teemal kas jagada rahvale relvad kätte, mitte mina olin selle vastu, ei ole siiamaale selle vastu. Sest noh, me oleme nüüd tagajärgedega silmitsi tähendab, relvadel laiali jagada ja mitte sugugi nende kätte ei ole nad sattunud, kellele võib-olla arvati, et nad lähevad ja need on väga ettevaatlikud ja kohusetundlikud inimesed ja kes kasutavad, et aga järele mõeldult kui äärmise häda sunnil. Tegelikkus on midagi teist värvi annab relvad kontrollimatult laiali, sellest on tekkinud väga palju eksesse, isegi nendes institutsioonides mõtlesin kaitseliitu ja kodukaitset ja, ja mingi turvasüsteeme. Peaks olema kontroll ja ettevalmistus, aga on ka sellest nendest süsteemidest väljapoole igasuguseid XS. Relv on ju tegelikult mitte enam millegi ärahoidmiseks, vaid seal juba viimane fataalne võimalus ja, ja sellega puudu kuritegevust ära hoida või teda kontrollida on suur illusioon. Seda näitab ameeriklaste kogemus, kui nad on püsti hädas sellega, et nad oma relvad laiali jaganud, seal kus siis situatsioone koolis on juba need raudväravad. Nagu lennujaamade sees, korjatakse relvad ära siis kooli koolitööd minna tegema, kas me tõesti tahame sinna suunas edasi minna või noh, käisin Washingtoni linnakohtus, seal on samasugused väravad ees nagu nagu lennujaamas otsiti veel läbi ka tagatipuks, et siis kohtus majja sisse minna, siis tukid ära korjata. See küll ei ole see asi, mida meil oleks vaja. Kust ma küll võtan, ma nagu mäletan, et te olete ise jahimees ja, ja üldiselt relva käsitseda oskate, ei. Ei ole, kui minu isa jahimees võitis Mullega ikka jahipüssi, aga minust ei saanud asja, ma käisin küll metsas, mis mõned korrad, aga kalal küll käin, aga relvamai kohe orgaaniliselt ei salli. Ei ole isiklikku relva, ei ole ja ma arvan, et ka ei tule. No ma arvan, et vist sel suvel töökoormus riigikohtus nii suur ei ole, et peaks puhkused ära jätma. Kas riigikogus läheb mõneks ajaks laiali? Jah, eelmise aasta juhtus küll niimoodi, et mina isiklikult sain olla poolteist nädalat puhkusel, aga aga sellel aastal me soovime küll oma puhkuse ikkagi ära kasutada. Koormus on küll kasvanud, vaatamata sellele koormusele puhkama peab, tähendab, ega me ei saa noh, nii-öelda iseenda arvel võlgu, et teda ja situatsioon saab välja nägema niimoodi, et peale jaanipäeva hakkavad inimesed puhkusele minema ja puhkusekuu, kus on riigikohus kui institutsioon suletada juuli peale juulit oleks siis järveveere pidevalt tagasi sinna ja ta hakkab peale jälle. Nagu ma aru saan, teid võib leida pärnu lähedalt rannast sel ajal siis. Noh, sealt ka võib-olla, kuigi ma ei ole väga konkreetseid plaane pidanud, kus ma olen, ma teen, aga Pärnumaal käin kindlasti. Õigupoolest ongi minu küsimuste ring ammendatud, aga ma aeg-ajalt kiikan natukene kella, et et vaadata, kui kaua me oma juttu oleme ajanud ja see Kelbale mind küsima, kus te olete selle kella saanud üldiselt see hoone on täis äärmiselt head ja kallist mööblit väga kaunilt on see hoone sisustatud, see on. Me peaks seda sugugi mitte häbenema, aga see kell on vana ja paneb küsima, on tal mingisugused tagamaad, miks ta siin kabinetis? Ma luban endale parandada seda, mida sa välja ütles, et selles mõttes, et seal on kallist mööblit täis ta ei ole sugugi seda. Võib-olla võib-olla selles ruumis siin on, mis võib nimetada seda nahksohvad siin võib-olla kalliks asjaks, aga see on ka otse tehasest ostetud, muu mööbel on siin sees. Standardi standardmööbel, saepurust, mis tegelikult võib-olla ei peaks olema žürii kohta, mööbel aga on siin kohtu ja see minu tööle, laud on vana kohtulaud, mis vedelesid Tallinnas seal erinevates kohtutes. Me tõime ta siia, parandasime ära, restaureerisid ära, samamoodi on tehtud ka väikese kohtusaali mööbliga ja samas stiilis mööbel tuleb küll kogu saali. No see on nüüd küll eritellimus, mida teevad siin kohtusaali mööbel, seda lihtsalt muud moodi tehta tellima siis Tartu kunstikoolis. Küll, aga on lugu niimoodi, et see kell oli ülemkohtu esimehe kabinetis. Ülemkohtuvara ma tema täpset päritolu ei tea. Meie tõime ta siia kaasa ja siin ta siis nüüd lööb.