Tere tulemast saatesse, usu jõud, mina olen Ringo ring või, ja järgmise tunni aja jooksul tuleb juttu sellisest religioonist, mille nimeks on kristlus. Kristlus on religioon, mille juured ulatuvad välja juudi traditsiooni, selle traditsiooni ja õigupoolest nurgakivi pärineb just nimelt juudi rahva seast. Tegemist on siis seisudega Naatsareti Jeesusega Jeesuse Kristusega paljude erinevate nimedega teda tundma. Kui me räägime Jeesusest Kristusest, siis asi, mida tuleks tähele panna, on see, et see kristus selles nimes või mitte isiku nimi vaid tegemist on mõistega, mis tähendab võitud või salvitut, mis tuleb kreekakeelsest sõnast ristos ja mis tuleb omakorda juudi traditsioonist, kus oodati Messijast Messijast, kes tuleb siis, kui aeg on täis saanud. Kes tuleb Taaveti soost, kes tuleb kõike siin maailmas korda seadma. Ja sellise korde seadjana nähti osade juutide poolt ka Jeesust, keda tuntakse siis muuhulgas Naatsareti Jeesuse nime all. Millal õigupoolest Jeesus sündis, see on küsimus omaette. Neid aastaid on pakutud vägagi erinevaid. Traditsioonilise kristliku ajaarvamise järgi võime me öelda, et Jeesus sündis aastal null sest me räägime ajaarvamisest enne ja peale Kristust. Kui aga vaadata asjale ajaloo vaatenurgast, on räägitud aastast seitse, on räägitud aastast neli, on koguni räägitud aastast kaks enne meie aja arvamist, millal Jeesus olevat sündinud. Nii nagu paljude muude suurte usu rajajatega. Nõnda käivad ka Naatsareti Jeesuse sünniga kaasas igasugused imelood, mida me tunneme evangeeliumides kristlikku traditsiooni pühakirjadest. Üheks selliseks traditsiooniks on see, et Jeesus sündis neitsist Neitsi Maarjast. Neitsi Maria oli saanud käima peale pühast vaimust ja tegemist oli nii-öelda imelise sünniga. Jeesus kasvas üles puusepp, Joosepi ja Maarja perekonnas. Räägivad legendid olevatel olnud imelised võimed juba lapsepõlves olevat osanud seletada Toorat nagu ususeadusetundja, nagu rabi. Räägitakse sellest, et ta mõistis loomade ja lindude keeli. Räägitakse sellestki, et olevat puhunud eluvaimu sisse savist linnukestele. Aga see on kõik selline, mis kuulub legendide valdkonda. See on see, millest räägivad need pühakirjad, mis ei ole kristliku kaanonisse uude testamenti jõudnud. Mida õigupoolest Jeesus õpetas, elas, mida ta tegi, need on küsimused, millele me võime anda rohkem või vähem täpseid vastuseid. Ta tegutses Palestiinas tollases Rooma provintsis, oli pärit sealsest Galilea piirkonnast, mida juudi kontekstis kogeti eksiõpetajate tõotatud maana, kus ta oli tulnud palju erinevaid eksi õpetajaid. Koalitsioon räägib sellest, et ta oli kuningas Taaveti suguvõsast ja räägitakse seda, et umbes 30 aastaselt oli ta lasknud end ristida oma tädipojast prohvetil ristija Johannesel, kes kuulutas kõrbes meeleparandust. Pojad on lähedal, inimesed peavad oma meelt parandama ja oma eluviisi muutma. Nõnda ristis Johannes ka oma sugulase Jeesuse Jordani jões. Selle sündmuse kirjelduses. Uuest testamendist on pärit kristlikus traditsioonis. Üks oluline sümbol tuvi kui Püha Vaimu sümbol Jeesusele sai osaks jumala kutse, temast sai prohvet selles mõttes, nagu oli neid olnud juudi traditsioonis. Varasemal ajal Jeesuse eesmärgiks, kui me loeme kristliku pühakirja, ei olnud juudi seaduste ja toora lepingu kummutamine vaid inimeste tagasijuhtimine kirjatähe juurest või seadusetähe juurest ususeaduse juurest elavale usule, mitte usu seadustesse. Pimesi järgimine ei olnud tähtsaks, vaid oluliseks oli jumala kogemine sellisena armastava isana ja enesemõistmine jumala lapsena, kes jumalat usaldab. Sealsamas, kui vaadata, mida Jeesus õpetas siis sealjuures oli kogu aeg ootus või? Jah, vist oleks õige öelda ootus selle kohta, et maailmalõpp on lähedal. Kohtupäev on lähedal, inimesed peavad oma eluviisi muutma meelt parandama, sellepärast et see kõik saab peagi-peagi otsa. Nii on seda tõlgendanud kristlikud usuteadlased. Jeesuse õpetuse kohta saame me kõige rohkem teada kristlikust pühakirjast, eelkõige neljast evangeeliumist, mis on uude testamenti jõudnud. Kristlikud usuteadlased jällegi on üsna erinevatel arusaamadel, kui palju nendest sõnadest või õpetustest kirjas on, on tegelikult pärit sellelt ajalooliselt Jeesuselt, kes elas meie ajaarvamise alguses. Küll aga ollakse üsna ühel meelel selles, et Matteuse evangeeliumis olev nõndanimetatud mäejutlus on just nimelt see, mida Jeesus olevat õpetanud. Mäejutlus asub Matteuse evangeeliumi viiendast kuni seitsmenda peatüki ja seal muuhulgas ütleb Jeesus nõnda. Te olete kuulnud, et on öeldud, armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast, aga mina ütlen teile, armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad. Et te saaksite oma taevase isa lasteks. Jumal laseb ju päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja üle kohtuste peale. Mäejutluses kuuldud kõnelemisviis. Te olete kuulnud, aga mina ütlen, teile on olnud Jeesusele ilmselt üsnagi iseloomulik. Tegemist on olnud usu reformaatoriga. Reformaatoriks olemine tõi enesega kaasa ka vastuseisu Jeruusalemma preester konnaga, kes olid rahva valitsejateks vähemalt vaimulikeks valitsejateks ja kes püüdsid säilitada poliitilist ja ühiskondlikku staatust vood ning Jeesuses nähti olemasoleva ühiskondliku kõigutajat. Juudi kogukonna enamuse jaoks oli Jeesus eksiõpetaja. Rooma valitsejate jaoks esitati teda kui keisrivastasena sest ta rääkis uuest riidist jumala riigist, mis maailma tuleb. Ja tema järgijate jaoks oli ta see messias võitu kristus, kellest olid kõnelenud juba vana testamendi prohvetid. Üks asi, mis puudutab Jeesuse jüngreid, oli see, et nad olid lihtrahva hulgast. Nad olid tavalised inimesed, nad ei olnud ususeadusetundjad. Ja kui vaadata ükskõik millist uut usuliikumist, siis selle tuumiku moodustavadki tavalised inimesed, kellele õpetaja sõnad südamesse lähevad. Jeesuse jüngrite hulgas oli muuhulgas ka neid, keda ühiskonnas halvustati, olgu siis tegemist maksu kogujatega, Rooma võimudega koos töötajatega, olgu tegemist patustega, prostituutidega või teistega, kes ühiskonna nii-öelda äärealadele jäid. Ja sellepärast süüdistati muu hulgas ka Jeesust, et ta seltsid patustega etaan patuste ja tõlgnerite sõber. See vastuseis viis aga lõpuks selleni, et Jeesus arreteeriti. Selle juures oli oluliseks üks tema jüngritest juuda Ciscariot, kes tema ära andis. Sellest ajast peale ongi Juudas reetlikkuse sümboliks. Lisaks sellele, et Jeesus tunti, kui usuõpetajat, oli taga imede tegija. Üheks kõige tuntumaks tema imeteoks on ilmselt tema esimene imetegu Ghana pulmas, kus ta veest tegi veini. Pimedaid tegi ta nägija. Eks kurte tegi ta kuuljateks jalutuid kõndijateks. Et seegi on üks aspekt, mida Jeesuse tegevuse juures ei maksaks tähelepanuta jätta. Kui Jeesus oli kinni võetud ja roomlaste kätte antud, siis ta lõpuks hukati. Ta mõisteti süüdi keisrivastases tegevuses ja võib öelda, et tema vaenlased olid olukorraga igati rahul. Jeesus mõisteti surma ning löödi risti enne paasa pühasid Jeruusalemmas õigupoolest Jeruusalemma lähedal kolgata mäel, kus selliseid surmaotsuseid täide viidi. Nii nagu tema sünniga kaasnenud imelised taevanähtused ja igasugused muud imelised sündmused, olgu see siis Betlema täht, mille järele tulid targad või maagid idamaadelt, siis samamoodi juhtus imesid ka siis, kui ta suri. Kõige suuremaks imeks oli aga see, et kui ta oli ristilt alla võetud ning maetud siis kolmandal päeval tõusis ta üles surnuist, kuidas ülestõusmine täpselt aset leidis, seda ei tea keegi. Sest kui naised tema haua juurde läksid, siis ei näe. Kivi oli koopasuu eest ära veeretatud ja haud oli tühi. Ja siis ilmus neile ülestõusnud Jeesus, kes õpetas nii hästi neid kui paljusid teisi ning läks viimaks üles taevasse oma taevase isa juurde. Jeesuse sündi tähistatakse kristlikus maailmas jõulude ajal. Need ongi Jeesuse sündimise pühad kristlikus traditsioonis. Kas ta just sündis 25. detsembril, see on küsimus jällegi omaette on väidetud, et tegelikult sündis ta hoopis kevadel. Või sundis ta hoopis mingil muul ajal. Aga tegelikult polegi tähtis, see usu seisukohalt on oluliseks seik, et see on aeg, millal me seda sündi tähistame. Jõulude Jeesuse sünniga on seotud nii palju legende, et siinkohal Neid kõiki ümber jutustada ei ole ehk põhjustki. Nende legendide hulka kuuluvad nii lood sellest, kuidas kaugelt idamaalt tulid kolm tarka, kelle kohta öeldakse ka, et tegemist oli kolme kuningaga, kes tõid ande vastsündinud Jeesusele. Kuidas nad rändasid kaugelt maalt ühe ereda tähe järgi, mis näitas neile, et üks eriline inimene, üks eriline laps on sündimas uus kuningas. Nii jõudsid nad kuningas Heroodes juurde ja tahtsid teada, kas uus kuningas on juba sündinud. Sellele järgnes see, kuidas Petlemmas tapeti kõik vastsündinud poisid ja samuti on tuntud lugu sellest, kuidas Jeesuse perekond läks rahva loendusele. Neil ei olnud kusagil ööbida ja nõnda sündiski Jeesus. Tallis magas sõimes. See on see, mida jõulude ajal kirikute ümber tihtipeale näha võib. Maarja, Joosep karjased loomad ja väike sõim, mille sees lebab laps vastsündinud Jeesus. Peale surnuist ülestõusmist ja rahva õpetamist läks Jeesus üles taevasse oma taevase isa juurde pärast, et oma elu jooksul oli ta korduvalt viidanud Jumalale kui oma isale. Sellega seoses tasub mainida ka meie isa palvet. See on üks nendest vähestest palvetest või õigupoolest ainus, mida me võime arvata, et Jeesus ise oma jüngritele õpetas. Seda taevaminekut tuntakse kristlikus traditsioonis taevaminemise pühana. 49 päeva peale Jeesuse ülestõusmist leidis aset taga sündmus, mida tuntakse neli pühana. See on tegelikult see hetk, mida loetaksegi kristliku kiriku alguseks või kristliku kiriku sünnipäevaks. Jeesuse jüngritele, kes olid Jeruusalemma kogunenud, tuli peale püha vaim. Nad hakkasid rääkima erinevates keeltes sellistes keeltes, mida ükski nendest ei olnud kunagi varem osanud ja kõik teised, kes seda keelt oma emakeelena kõnelesid, said aru, mida nad rääkisid. Seda sündmust, nagu mainitud sai, peetaksegi kristliku kiriku alguseks kristlikus traditsioonis nii mõneski välja õpetus, mida tuntakse kolmainu jumala õpetusena. Jumal on küll üks, aga jumal on kolmes isikus. Jumal, isa jumal, poeg, jumal, püha vaim. Isa on looja, poeg on lunastaja ja püha vaim on lohutaja. Neli pühiga on seotud ka arusaam sellest, et püha vaim on justkui tuli. Sellepärast, et kui püha vaim tuli jüngritele peale, siis nende peade kohal hakkasid liikuma justkui tuleleegid. See tuleleek on saanud püha vaimu sümboliks, samamoodi nagu tuvigi. Lisaks kõigele muule võime seda tuleleeki või püha vaimuleeki näha ka kirikuhoonetes. Õigupoolest kui need väljast vaadata. See puudutab eelkõige õigeusu kiriku traditsiooni Need kiriku kuplid, mida eesti keeles tavaliselt nimetatakse sibul kupliteks ongi tegelikult Püha Vaimu sümbolid. Üks asi, millest ma ei oska päris täpselt rääkida, on see, et kui me räägime kristliku kiriku õpetusest siis ei saa mööda vaadata ega mööda minna sellisest õpetusest, mille nimeks on pärispatt. Juudi traditsioonis usuti et inimese ja jumala vahel õigupoolest rahva ja jumala vahel on sõlmitud leping. Ja selle lepingu rikkumise tulemusena saabub rahvale Paristus, saabuvad igasugused hädad. Kristlik pärispatuõpetus ulatub aga tagasi esimeste inimesteni. Aadama ja Ivani inimene elas paradiisiaias ja seal ta rikkus ühte jumala käsku. Ta sõi puu pealt, mille pealt jumal tal keelas süüa. Seeläbi said inimesed surelikuks ja nad aeti paradiisiaiast välja. Ülejäänud on üks pikk lugu tegelikult esiisa Aabrahami juudi rahvani ja sealt edasi veel igale poole mujalegi. Aga mis lõpeb Jeesuse juures kristlikus traditsioonis, kes tuli seda rikutud jumalasuhet nii-öelda taastama mis on selle pärispatu tagajärg inimese jaoks, mis käib põlvest põlve ja mida antakse põlvest põlve inimestes edasi? Selle võib-olla kõige lihtsam kokkuvõte on öelda, et see on inimese võimetus teha head. Inimene küll tahab aga liha on nõder. Ja siis seda rikutud suhet tuligi Jeesus parandama. Ta oli nagu lunastusohver. Nii nagu kristlikus traditsioonis öeldakse, et jumala armastus maailma nii palju, et ta saatis oma ainusündinud poja siia maailma, kes kannatas, kes suri inimeste eest, need inimesed saaksid elada. Selline on see kristliku traditsiooni õpetusest, pärispatust väga lühidalt ja üldiselt kokkuvõetuna. Aga see on see, mis on selle traditsiooni nii-öelda taustal või selliseks läbivaks jooneks. Kristliku õpetuse kujundamise juures oli aga oluliseks mees. Nimeks oli Saul ja ta oli pärit Arsuse linnast Väike-Aasiast ja ta oli Rooma kodanik ja juudina polida nimeks siis Saul oli kirjatundja, tundis pühakirja. Muu hulgas oli ta aktiivne juudi uususundite vastu võitleja. Ja nii võitles taga Jeesuse jüngrite vastu. Samas on aga Saul Võ Saulus tuntuks. Paulusena ja kristlikus traditsioonis on üks väga tuntud lugu, kuidas Paulusest sai Paulus? See on mingis mõttes klassikaline pöördumise lugu kristlikus traditsioonis mis tähendab seda, et ka kõige suurem eksiteel olija või kõige suurem patune võib pöörduda. Nimelt üks kord, kui Paulus oli teel Damaskusesse sealseid kristlasi taga kiusama, siis ilmustele tee peal ülestõusnud Jeesus, kes küsis, miks sa mind taga kiusad. Ja see oli talle selline kogemus, et temast sai üks kõige usinamad uue õpetuse levitajad eelkõige mittejuutide seas ja tema nimeks saigi Paulus. Tuntakse ka paganate apostli Ena või papostlena, mitte juutide seas. Sest kui alguses kristlus levis eelkõige juudi kogukondades, siis ühest hetkest peale hakkas selle traditsiooni vastu või selle uue õpetuse vastu tundma huvi ka paganad. Mittejuudid ja küsimuseks sai ka selleks, et saada kristlaseks, peab saama kõigepealt juudiks või mitte. Väga pikka aega vaieldi kirikus selle üle, kas tuleb olla kõigepealt juut ja seejärel kristlane võib saada kristlaseks ka ilma juudiks saamata ilma et toimetatakse ümberlõikamist, ilma et peetaks kinni erinevates toidu puhtuse ja muudest reeglitest. Ja kui Jeesuse jüngrid, nagu näiteks Peetrus või tema poolvend kobus olid kindlad selles, et juudi usutavasid peaks ikkagi järgima siis lõpuks jäi peale apostel Pauluse seisukoht ning öeldakse, et aastal 46 ehk esimese sajandi keskpaiku matki nendest tavadest loobutud ja nõnda sai ühest väikesest juudi uus usulisest liikumisest maailma religioon. Esimestele kristlastele sai osaks tagakiusamine sellepärast, et nii nagu juudidki ei olnud nad valmis austama Rooma keisrit jumalikule. Kõige tuntumaks tagakiusamiseks on kahtlemata keiser neerusüüdistused kristlaste vastu, et nood aastal 64 Rooma olevat põlema pannud. Tagakiusamise leidis aset hiljemgi, kuid mõned sajandid hiljem. Neljanda sajandi alguses valitses Rooma riiki keiser nimega Constantinus ja tema oli selleks, kes andis kristlusele samasugused õigused nagu teistelgi religioonidel oma riigis. Miks ta seda tegi? Tõlgendusi on jällegi erinevaid. Mõned ütlevad, et tegemist oli usulised pöördumisega edenema. Olulist lahingut nägi ta Kristuse grammi taevas, mis tagas talle võidu. Teised väidavad, et tegemist oli osava poliitilise sammuga. Kristlus oli levinud üle kogu impeeriumi ja oli muutunud erinevaid seisusi, erinevaid rahvaid ühendavaks religiooniks. Tegemist tuli sooviga hoopis säilitada impeeriumi ühtsust. Abiku saigi kristlusest riigireligioon. See tähendas ka olulisi muutusi kiriku elus. Mõned on näinud Constantinus otsust positiivses valguses, teised aga räägivad kiriku ajaloos sellest, kui konstantiinlikust, pöördest Tõi, puhtale usule korvamatut kahju. Aja jooksul kujunesid kirikus välja omad usutunnistused, muutus olulisemaks see, mida õigupoolest siis usutakse. Ja kuidas usutakse. Kujunes välja õpetus lõplik õpetus kolmainu jumalast, jumalast, isast, pojast ja pühast vaimust. Aga aja jooksul muutusin needki õpetused erinevates paikades erinevateks. Nõnda juhtus see, et viimaks aastal 1054 leidis kristlikus kirikus aset niinimetatud suur kirikulõhe. See niinimetatud suur kirikulõhe tähendas seda, et läänekiriku ja idakirikujuhid panid vastastikku 11 või teineteist kirikuvande alla. Miks see nii juhtus, on jällegi paljude erinevate tõlgenduste küsimus. Normaalselt või vormiliselt sai selle põhjuseks asjaolu, et läänekirikus õpetati, et püha vaim ei tule mitte ainult isast, vaid pojast ka ja räägitakse niinimetatud filockwe lisast või ja pojast lisast usutunnistuses. Tegelikud põhjused olid ilmselt needki, et impeeriumi idaosa ja lääneosa olid nii hästi kultuuriliselt kui poliitiliselt teineteisest erinevad. Algselt oli kirglikke haldusüksusi või patriarhaat olnud kolm Rooma, Aleksandria ja Antiookia patriarhaadid. Hiljem kujunes neid välja viis. Räägitakse viiest ajaloolisest patriarhaadist, kus lisaks eelnimetatud roomale Aleksandria Antiookia Ale olid juures veel Jeruusalemma ja Konstantinoopoli patriarhaadid. Idakirikus sai kõige tähtsamaks Rooma patriarhaat ehk Rooma piiskop või Rooma patriarh. Ehk võib öelda, et mõlema riigi Ida-Rooma riigi pealinna ja Lääne-Rooma riigi pealinna patriarhid olidki kõige tähtsamad mehed kristlikus maailmas ja nemad 11 kirikuvande alla panidki. Suur kirikulõhe tähendas muuhulgas ka seda, et kaks kirikut idas ja läänes hakkasid kulgema oma teid pidi. Läänes, kus valitsevaks oli Rooma piiskop, toimus suurem tsentraliseerimine ja valitsevaks või kõige autoriteetsemaks juhiks oli Rooma piiskop. See, keda me tänapäeval tunneme paavstina idakirikus jäid alles erinevad patriarhaadid, kelle seast ajalooliselt on kujunenud üheks kõige olulisemaks Konstantinoopoli patriarhaat, mida tuntakse oikumeenilise patriarhaadi nime all. Hoolimata erinevustest nende kahe kiriku vahel olid mõlemas nii idas kui läänes olulisteks mungad, nunnad ja kloostrid, kes kristlikku traditsiooni edasi kandsid. Selline maailmast eraldumine ja pöördumine vaikusesse kloostri eraldatusesse oli olnud tavaks juba esimestel sajanditel kristlaste seas. Nii räägitakse vanadest kõrbe, pühakutest või kõrbe erakutest, kes pöördusid siit maailmast ära ja otsi vaikust ja rahu kõrbes. Hiljem hakati elama kloostrites. Räägime ida traditsioonist, Sis kloostrite tähendust ja tähenduslikkust näitab seegi, et tänase päevani on näiteks Kreekas Athose mäel üle 20 kloostri, kes väga väikesel territooriumil üksteise kõrval elavad ja kuhu iga turist ei pääse ja kuhu naisi üldse ei lastagi. Aga selleks, et näha kloostrit, ei pea sõitma sugugi mitte Kreekasse ega püüdma jõuda sinna aatuse mäele. Tegelikult piisab sellestki, kui sõita Kirde-Eestis Kuremäele. Usun Pühtitsa naisklooster, kus elab üle 170 nunna. Nad teevad ja toimetavad oma igapäevaseid tegemisi ja toimetamisi, mille üheks lahutamatuks koostisosaks on jumalateenistused ja palve. Õigeusu traditsiooni juures on samamoodi oluliseks ikoonid ehk pühapildid, mille kohta võib öelda, et tegemist on akendega igaviku akendega pühaduse juurde, mille kaudu inimene jumalikkust näha võib. Mungad ja nunnad olid oluliseks ka läänekirikus. Öeldakse, et nemad olid need, kes kristliku kultuuri või Lääne tsivilisatsiooni niinimetatud pimedal keskajal edasi kandsid, kloostrites seda traditsiooni alles hoides. Me võime rääkida Euroopa varajastest ülikoolidest ja nende seostest kirikuga ja nii edasi. Kui me vaatame kristlikku traditsiooni Euroopa kontekstis siis on ta lahutamatu osa üldisest kultuurilisest taustast, mis meil siin on. Küllaga süvenesid ajapikku need erinevused kahe kiriku vahel. Üheks selliseks erinevuseks on näiteks seegi, et alates 11.-st sajandist muutus läänekirikus või katoliku kirikus üleüldiseks nõudeks preestrite tsölibaadi ehk abielutus, millest peale preestrid pidid olema abielutud mehed. Ida traditsioonis oli olukord veidikene teistsugune. Kui mees oli abiellunud ennem preestriks saamist või preestri pühitsuse siis võis ta abielus olla küll, aga kui ta abiellunud ei olnud, siis tähendas see seda, et temast on saanud või kui ta preestriks saada rapsis temast saab niinimetatud preester, munk või munkpreester. Diste abielluda ei tohi. Ja samamoodi kõrgemad kiriklikud ametid on üksnes munkadele või mungapühitsuse saanud meestele. Kui ida kirik või õigeusu kirikud jagunevad erinevateks patriarhaatidega siis maailma kõige suuremaks usuliseks organisatsiooniks üleüldse on roomakatoliku kirik, mida juhib Rooma piiskop või Rooma patriarh, keda tuntakse paavsti nime all. Kui me räägime roomakatoliku kirikust ja tema keskusest, mis asub Rooma linnas, siis me räägime Vatikanist ainsast kiriku riigist maailmas. Vatikan on kirikuriik, millel on diplomaatilised suhted 175 riigiga üle kogu maailma. Muuhulgas on tal diplomaatilised suhted ka Hiina vabariigiga ehk Taiwan'iga. Ja nii on ta ainus riik Euroopas, kellel sellised diplomaatilised suhted Taiwan'iga on. Muuhulgas on püha tool, mis on üheks sünonüümiks või üheks nimetuseks Vatikanile ka ühinenud rahvaste organisatsiooni liikmesriik. Kui me räägime Vatikanist kui riigist, siis kodanikke selles riigis on alla 600. Ja Vatikani tantsus kaasneb teatud ametitega. Nii et võib öelda, et Vatikan on ka üks sellistest riikidest loomulik iive puudub. Miks aga romaani oluline või miks on Rooma paavsti oluline? Selle olulisuse põhjuseks on see, et paavsti institutsioon viiakse tagasi Peetruseni, Jeesuse Kristuse esimese ja keskse jüngri ehk õpilaseni kellest sai esimene Rooma piiskop kes löödi Roomas usumärtrina risti, pea alaspidi. Nii räägitaksegi sellest ristist, mille lühem jupp asub allpool ja pikem jupp ülevalpool kui Peetruse ristist. Miks Peetrus ennast pea alaspidi risti lase lüüa? Selle põhjus on selles, et ta tundis, et ta ei ole väärt saada hukatud samal moel nagu tema, et aja läänemaailmas tooli katoliiklus kõige levinumaks usuvormiks kuni 16. sajandi alguseni. Millal leidis aset järjekordne suurem lõhenemine kristliku traditsiooni sees? 1500 seitsmeteistkümnenda aasta 31. oktoobril lõi August hiinlaste ordu munk Martin Luther Wittenbergi lossikiriku uksele oma niinimetatud 95 vaidlus väidet või 95 teesi mis juhtisid tähelepanu nendele asjadele, mis tema meelest kirikus valesti olid. Seda tegu nimetatakse reformatsiooni alguseks. Reformaator Martin Lutter leidis, et kiriku usuõpetuse ja tavade aluseks peab olema pühakiri. Peab olema piibel. Luteri ette võetud piibli tõlkimine saksa keelde oli eeskujuks paljudele teistelegi formaatoritele kes esindasid tema nime kandvat traditsiooni. Luterlikku traditsiooni. Öeldakse seda, et Martin Lutheril ei olnud üldse kavas oma kirikut rajada vaid ajapikku see lihtsalt kujunes välja erinevate poliitiliste ja usuliste põhjuste tõttu. Aga me võime öelda ka seda, et 1000 523524 Eestisse jõudnud luterlik reformatsioon tõi enesega kaasa, et lood eesti kirjakeel ja Eesti keelde tõlgiti uus testament ja viimaks kogu piibel. Piibli rahvakeeltesse tõlkimine tegi usu sõna kättesaadavaks tavalistele inimestele kes hakkasid pühakirja tõlgendama ilma vaimulikke seletusteta. Ja see tähendas omakorda seda, et alates reformatsioonist on uusi kristlikke usuliikumisi tekkinud tegelikult kogu aeg. Me võime rääkida paljudest erinevatest protestantliku kristluse vormidest. Me võime rääkida sellest, et 20. sajandi alguses sai oluliseks niinimetatud nelipühi liikumine või karismaatiline kristlus, kus on jällegi rõhutatud Püha Vaimu erilisi armuande, kus jällegi räägitakse keeltes nii nagu algristikoguduses, kus tervendatakse inimesi palvetega või palve abil ja nii edasi. Aga kui me vaatame Euroopat, siis tihtipeale võib kristlusest jääda mulje kui vananevast religioonist, kus usklikud inimesed on vanad kirikud jäävad tühjaks ja nii edasi. Kui aga vaadata maailma laiemalt, siis võib öelda, et kristlus on tegelikult noorenev religioon. Kristlus ongi üldse maailma kõige suurem religioon, mida järgib üle kahe miljardi inimese üle kogu maailma. Aga aja jooksul on kristluse kese liikunud Euroopast hoopis mujale Aafrikasse, Lõuna Ameerikasse, Aasiasse ja kõikides nendes piirkondades on aset leidnud muutused, muuhulgas usulised muutused Ladina-Ameerikas, kus varasematel aegadel on olnud valitsevaks katoliku kirik on esile tõusnud üha enam just eelmainitud neli pühiliku kristlust. Selline karismaatiline kristlus tundub vastavat üsna palju tänapäeva inimeste ootustele ja eeldustele religiooni suhtes. See on kogemuslik religioon, kus inimesed saavad usulisi kogemusi mitte ainult intellektuaalset arutlemisainet. Nii nagu kõikides teistes usutraditsioonides, nii on ka kristlikus usutraditsioonis omad tavad, mida järgitakse. Kristlikku traditsiooni usutavasid neid kõige olulisemaid nimetatakse sakramentideks või nii, nagu nende idakirikus nimetatakse müsteerianiteks või nii, nagu neid eesti keeles nimetatakse salasusteks, mis on minu meelest üks eriti ilus eestikeelne sõna. See tegu, sakramendid, mis pühitseb saladus on selline toiming, kus inimestele saab nähtavaks jumala arm. Teatud vahendite kaudu. Räägitakse kristlikus traditsioonis seitsmes Sagramendist. Seitse Sacramento on nii hästi katoliku kirikus kui ka õigeusu traditsioonis. Nendeks on ristimine, armulaud, piht, konfirmatsioon või salvimine, abielu preestriks pühitsus ja viimne võidmine või haige võidmine. Kaks kõige olulisemat nendest on aga ristimine ja armulaud. Ristimine on see tegu, millega inimene saab kristliku kiriku liikmeks. See on omamoodi Jeesuse ristimise kordamine, mis leidis aset Jordani jões. Teine oluline sakramente kristlikus traditsioonis on armulauda, kus inimene saab osa jumala armust leiva ja veini näol. Need mõlemad usutavad on sellised, mida Jeesus oma jüngritel käskis pidada. Ta käskis minna oma jüngritel rahva sekka või maailma ja ristida neid isa, poja ja püha vaimu nimesse. Samamoodi oma viimasel õhtusöömaajal ennem seda, kui ta ära anti ja kinni võeti. Kui ta sõi oma jüngritega viimast paasasöömaaega, võttis ta leiva, tänas, murdis, andis neile ja ütles, võtke, sööge, see on minu ihu, mis teie eest antakse. Samal kombel võttis ta veinikarika, andis oma jüngritele ja ütles, võtke, joogesid seest, see on minu veri, mis teie eest valatakse. Mõlemat avad on ühed kõige vanemad, kristlikud tavad üleüldse ja säilinud võib öelda küll, et kõikides kristlikes traditsioonides kuigi seal võib olla erinevusi. Veini asemel võib kasutada mahla või vett ja leibki võib olla tehtud erinevast viljast. Aga põhimõte on seesama. Ning kui mõelda kristliku kiriku ajaloo peale, siis seesama armulaud on olnud ajaloos ka kristlaste tagakiusamise üheks põhjuseks. Sest selles teos nähti kannibalismi ilmingut. Nad sõid seal elavat jumalat õitsele jumala verd. Kristlikud usutavad pärinevad aga pühakirjast. Kristlik pühakiri on selles suhtes eriline pühakiri, et see koosneb kahest poolest sellest, mida nimetatakse vanaks Testamendiks ja sellest, mida nimetatakse uueks teistamendiks. Ning see eripära peitub selles, et vana testament on seesama pühakiri, mida tuntakse juudi traditsioonis see, mida nimetatakse Tooraks, või see, mida nimetatakse tänahhiks. Kristlikku traditsiooni erinevus juudi traditsioonis peitub aga selles, et seda pühakirja loetakse nii, nagu oleksid need tõotused, mis räägivad Messijast juba tõeks saanud Jeesuses Kristuses. Kristliku pühakirja teise poole moodustab aga see, mida nimetatakse uueks testamendiga uueks lepinguks. See koosneb neljast evangeeliumist, milles räägitakse Jeesuse elust ja tegevusest apostlite tegude raamatust, kus on kirjas kiriku varajane ajalugu kirjadest kogudustele ja koguduse liikmetele, millest suur hulk on pärit apostel Pauluselt ning viimaks Johannese ilmutusraamatust mis jällegi on väga paljusid inimesi inspireerinud ootama aegade lõppu ja lugema neid märke, mis ilmutusraamatus kirjutatud on. Ajakirja kõrval on kristlikus traditsioonis olnud alati oluliseks ka lood ja legendid, mida räägitakse. Tulles tagasi nende esimeste kõrbeisade juurde, kes pöördusid maailmast ära, et otsida jumala ligiolekut kõrbes. On ka üks lugu. Kuidas isa Mios peelevuse poeg oli öelnud. Kuulekus seisab kuulekuse eest. Kui keegi on jumalale kuulekas, siis on jumal kuulekas ka temale või keegi Kõrbisadest õpetas. Ära söö kunagi seda, mille järele sul parasjagu isu on, vaid seda, mis jumal sulle toiduks saadab ning ole talle selle eest tänulik. Ka väga mõistlik lugu. Kui jutt on sellest, kuidas Jeesus õpetas, siis Jeesuse õpetuse juures on väga oluliseks lood, mida ta rääkis mida tuntakse tähendamissõnade nime all. Nende tähendamissõnade seas on näiteks muuhulgas need vägagi tuntuks saanud kõnekäänud. Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal pääseda jumala riiki. Või näiteks ärge koguge endile varandusi, kui siin maa peale, kus koi ja rooste rikuvad ja kus vargad sisse murravad ning varastavad, vaid koguge endile varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta. Sest kus on su varandus, seal on ka su süda. Selline on see usu jõud. Selline lugu. Te kuulsite saadet sarjast usu jõud, stuudios oli Ringo ringvee saate toimetas Marge-Ly Rookäär.