Tere taas kõigile filmihuvilistele. Tänases saates on meil külaliseks Rain Tolk, kes on saanud rahvusvaheliseks meheks ja mitte sellepärast, et ta on saanud jälle maha ühe toreda. Ma arvan, et suurepärase mängufilmiga, vaid ka sellepärast, et Rain võttis hiljuti osa näitlejate programmist RPM film mousse'i raames. See on siis Euroopa filmi promotsiooniprogramm. Ja see programm tutvustab uusi noori säravaid tähti. Prime tunned ennast uue noore särava tähena või juba vana kogenud kamina. Nonii tere kõigile kuulajatele minu poolt ka. Et kas ma tunnen ennast noorena särava tähena? Vastus on selles, et tegelikult ma vaatasin neid näitlejaid, kes seal kõik olid siis välja valitud erinevates Euroopa riikides 25-st riigist siis Ma ei olnud mitte kõige noorem. Kuid kaugeltki mitte ma ei olnud seal kõige vanem, et see keskmine vanus võiski jääda sellisesse 29 28 30 kanti. Oli üks noor Austria tütarlaps kes oli 23 aastane, kes oli ilmselt kõige noorem mõiste koor sellises kontekstis võib-olla ei ole päris see, mida ta Eestis tähendab. Aga kas ma tunnen ennast võõra särava tähena, siis ma ei tea. Öised sinu puhul on see, et sa oled niivõrd tegelikult mitmekülgne isiksus, et ühest küljest oled sa lavastaja, siis sa oled stsenarist, siis sa oled produtsent, siis sa oled näitleja. Et ma mõtlesin, et see viimaste päevade sündmused on just seotud eelkõige selle näitamisega. Alustaks võib-olla sellist vestlust näitamise seisukohalt. Diabeet, film? Mation on tegelikult selline programm, kui neid lähemalt natuke kuulajatele rääkida. Mis loodi üks 10 aastat tagasi eesmärgiga ja Euroopa filmi promoda seoses jällegi tabab pärast Ameerika meistrite pealetungiga ja see programm on põhimõtteliselt arenenud päris palju aastatega, et kõigepealt oligi eesmärk tutvustada euroop, Vabafilmirežissööre see nüüd natukene unarusse jäänud see projekt, et võib-olla nad režissöörid ei võtnud tuld, ütleme, töötada võõraste produtsentidega whatever siis sai alguse näitlejate proua programmi, siis aitaks riikide näitlejaid rohkem tuua, jällegi ütleme kaastootmisprojektidesse. Ja, ja siis on ka produtsendi tutvustamise programm, mis toimub kannis. Ta on osa võtnud ka kaks Eesti produtsenti, Kristian Taska, Anu Veermäe, mõned aastad tagasi, aga on ka teisi väga tänu väärseid algatusi, näiteks Euroopa filmide esitlemine pusanis Lõuna-Koreas ja siis ka Torontos Põhja-Ameerika kõige suuremal festivalil ja ilmselt ka kõige olulisem on turul et tegelikult see programm siiski kannab mingit vilja, et seal tekivad need suhted ja Eesti näitlejatest oli oli seal ju stiilipeo peaosatäitja Maarja Jakobson just nimelt nii et Maarja, kes kõneleb üsna hästi ju ka saksa keelt, tegelikult oli selline tunne, et noh, et selline läbimurre nagu võiks tekkida, et noh, see tüpaaž on nagu ka suhteliselt harvaesinev, ütleme. Maarja oli üks pakkumine, tulid mis on juba väga head, aga siis nii kui see pakkumine tuli tulla prooviesinemisele selle pakkujaga kadus, haihtus, et Ta teadis rääkida, et ega tavaliselt enne paari aastat võib-olla midagi ei juhtugi nende suutting staaridega. Aga nüüd, kuivõrd on see seotud nende näitlejate enda isiksuste, nende võimetega, kuivõrd see on seotud selle puhta nagu marketingi üritusega, mida sa suutnuks Tarson? Võib need seosed tõmmata, aga midagi väga konkreetset nagu ei ole. Rääkisin ka eelmise aasta juhting staaridega, kes seal olid. Paariga me läheksime, rääkisin Hollandi omaga ja Portugali mehega, kes mängisid James Bondi filmis, aga et nende sõnum oli kõigil selline, kõik pakkumised, mis neil on tulnud, on tulnud ikkagi läbi selle, et nad ise suruvad ennast läbi selle on kõige tõenäolisem tööd leida või mingisuguseid loomingulisi projekte leida. See on tegelikult õudselt ambitsioonidest kinni, eks ole, seesama asi, et kui ma mõtlen selle peale tõsisemalt järgi siis kui on tegemist ikkagi rahvuslike filmidega, siis on selge, et sa ikkagi üritad rohkem kasu, seda ütleme, oma maa näitlejaid ja liikuda väljaspool piire on võimalik siiski ainult kaastootmisprojektidega, eks ole, et noh, vahetevahel on vaja, et mul on see sobiv roll, et siis me otsime, ütleme kuskilt teiselt maalt selle näitleja, aga siis see tuleb tavaliselt ikkagi nagu produtsendi kaudu ja tema nagu nägemuse kaudu, et agentuuridega ütleme, väikesed riigid ei tegelenud nagu suurte territooriumite küsimus ja siis tekib kohe küsimus keelest. Et kuivõrd autentsed mõjud ütleme selles keelekeskkonnas ja kui vaadata, ütleme üldse suuremalt siis loomulikult suurte turgude näitlejad nii Inglismaal kui Prantsusmaal kui ka nüüd saksa Moritz playP raua, nagu ilmselt niisugune maailmaklassi näitleja või, või kui noh, Rootsist on tulnud seda koos good, kes on ka väga kõva karjääri teinud. Poeg oli seal nüüd viimases treeningstaaži Rootsi esindaja naat. Isa jälgedes, et noh, selles mõttes, et need on sellised üksikud läbi löönud näitlejad, aga teisest küljest on see nagu, nagu öeldakse, abtvio alati, et kuivõrd nagu sa nagu näed enda karjääri nagu läbi rahvusvahelise areeni. Nii et aga minu küsimus olekski see, et, et kui sa seal nüüd ära käisid, et kas sa tunnetad endas seda kihku nagu sinna areenile astuda. Ja miks mitte, tähendab mind juba kutsuti isegi prooviesinemisele. Ja ma tahaks loota, et prooviesinemisi tuleb veel. Aga seda nüüd ei ütleks, et ma võtan selle enda mingisugusesse elu eesmärgiks hakkangi vastavalt oma otsuseid langetama, et iga hinna eest mõnda inglise, Saksa või ma ei tea Prahas tehtavas filmi saada. Seda vett. Saadan linnasti veel laiali, informatsioon, lenda kohta. Helistan üle mõned inimesed, kes oli minust huvitatud. Mõned agendid ja võib-olla saan oma nime veel erinevates saalidesse kirja. Aga ma ei hakka kindlasti elukohta vahetama selle pärast, just, et lõpetada kusagil võib-olla mõnest saksa politseirealise uurijana. Pensionifondide jahtetud rahalist tulebki telest tegelikult ega rikkaks. Nüüd filmides, eriti just Euroopa filmides näitlemisega ei saa. Et rikkaks saavad rahaliste näitlejad, et kõrvalosasid teha, siis, siis on nagu kurb. Kas kurb on, aga kõhu võib-olla saab täis, aga jah, lennupileteid väga tihti koju ei osta. Nojah, sul on muidugi teised ambitsioonid ka sellisel põhjusel, et sa oled ennast tõestanud väga andekas sõjaliste ja, ja ka režissöörina, et vaieldamatult reaalides nagu kaasalöömine ei ole jah prioriteet, aga justkui rääkida veel natukene näitlejatest, siis siis täiesti noh, karjääri on võimalik teha A-klassifilmide või ütleme, selliste filmide kaudu, mis keerlevad suurematel A-klassi filmifestivalidel või Lewis ja. Mina tahan küll öelda, et tegelikult, ega see ebareaalne nüüd ei ole, et sattuda sinna sellisele üritusele janu pühenduda sellele siis ebareaalne see ei ole mitte mingil juhul ainult see nõuab tohutut sihikindlust läbi teatavate võib-olla alandamist nõudvate protsesside tohutut tööd ja, ja see on reaalne tegelikult. Ühel võimalik et ma käisin näiteks juba kohe järgmisel päeval laeval filmi kästingul, kus ma oleksin hakanud mängima, võib-olla hakkan, ma ei tea, kui nad valivad mängima koos Morgan Freeman, Jens kaevariga, kes, kes on see peaosaline filmis The last King Of Scotland koos Forest Whitaker kõrval ja mille võtad, toimuksid kohe paari kuu pärast. Kui sul joppab, siis võid elada ilusa elu näitlejana, aga see, see võimalus on täiesti olemas. Kuulsite elu kooli ABC olid ees, aga läheks nüüd võib-olla siis pärast näitlemise karjääri võimalikust stsenaristi, režissööri karjääri juurde, et see tegelikult oled. Mu mälu võib mind petta vist alustanud Maimikuga koostegemist. Kogu aeg olnud tema mõttekaaslane ja teie alustasite tegelikult õigemini sina alustasid teles, nagu ma mäletan, et oli meil väga kelmikas saade kuste samamoodi provotseerisid selliseid situatsioone, mida me nüüd näeme Astan Kutseri Realis, kus ta samamoodi loob mingisuguseid tinglikke situatsioone, paneb suhteliselt tuntud inimesi sinna. Ja siis vaatajate rõõmuks on siis nende tuntud inimeste reaktsioonid sellele ebameeldivale ebamugavale situatsioonile. Astun, kuid seal tegeleb vist põhiliselt vana ja varjatud kaamera paradigma ärakasutamisega. Ta paneb sinna mitte tavalised inimesed, vaid tuntud inimesed siis nendesse olukordadesse. Et see on nagu minu meelest veidi teistsugune žanr või asjadele lähenemise viis, kui mida meiegi. Räägime põhimõtteliselt otsese püstolreporterina siiski esitasite täiesti selgelt provotseerivad küsimusi ja, ja see reaktsioon, mis tuli selt tegelikult suhteliselt tuntud tegelastelt, eks ju ütleme šamaan, kui selline on enam-vähem sama, lihtsalt need ütleme metoodikad, et kuidas seda reaktsiooni. Vastan kutselise tulejoonele ei, ei lähe, ei lähe selliseid asju teha, seal peab olema kodanikujulgus nüüd kodanikujulgust naeruväärseks, ise samamoodi ise naeruväärseks jääda, kuivõrd ka minna tülli teistega. Ma saan aru, võib-olla ETV-s praegu saadet paar püüab midagi taolist teha, kui ta seal on. Just see vahe, et peab suutma naeruväärseks jääda, peab julgema naeruväärseks jääda ise mis väga paljudel Esto-TV järeltulijatel on minu meelest nagu puudu olnud, teada, naeruväärseks, paaria rolli ise olla üldrahvalikult vihatud. Et see loob selle energia minu meelest nende situatsioonide juures ka. Kas need reaktsioonid nendelt inimestelt, keda sa ühel või teisel moel oled intervjueerinud, on nagu tuntavad ka kusagil nüüd tõesti tänavatele puutud nendega ütleme, mingi avaliku elu raamides kokku. Ja noh, nüüd juba vähemaga, eks kurjuse telefonikõnesid oli küll ja kohati isegi vist KAPO suunalt kare, üritati tegutseda ja see oli siis, kui me käisime Tiskre linnajaos mõõtmas radioaktiivset kiirgust kuulsad ja rikaste juures. Ja arutleda selle üle, miks disclas on mururoheline endiselt talvel ja porgandid kasvavad ja me oleme selle spekulatsioon, et Silmeti jäätmed viiakse mööda diskrat rikaste linnaosa lähedalt, et ikaid üritatakse teiste rikaste poolt elimineerida. Mälestused on, isegi ei mäleta, aga igal juhul lõpptulemus päädis sellega, et kapo astus mängu ja palus materjale üle vaadata ja keelata. Täieliku müstifikatsiooni valdkonda tegelikult kas pole, sellest kasvas välja dokk ja Doc kasvas teie rinnust ka välja, tegelikult selliseid nagu ilmselt nagu ühiskondliku noh, ma tea, mingi südametunnistuse ajel vist, et kõik see poliitikast oja, mis ka praegusel hetkel on täiesti iiveldama ajav, et kus igasugune inimlik pale hakkab ära kaduma. See vormus teil dokumentaalfilmiks ja kuidas tegelikult seda teha oli. Et kas see oli sinu jaoks selline loomulik jätk sellest samast sõnumist, mida te nagu edastasid teles või sul olid kas tekkima mingi kunstiline ambitsioon? Puhul see kunstiline ambitsioon hakkas tekkima viimase filmi puhul, vali kord kus oli juba konkreetselt lavastatud episoode ka sees. Kuigi noh, ma ei saa ju öelda seda, et tegemist näitlemisega varasemates episoodides seal ikkagi nagu noh, konkreetne karakter, kes asus väljaspool mind, keda ma seal etendasin ja mille me siis kambakesi nagu välja mõtlesime, kokku panime dokumentalistika ambitsioon või tegevusseos tekkis sellega, et Andres Maimik tuli meile kampa, Juhan kutsus Andrese kampa Juhan Ulfsak, siis kes oli esialgne Kenny ja Tolgi sellise telesaate ellukutsuja, sest temale oli antud võimalus koostada üks kolmetunnine mammutprogramm noortesaade hall live, kuhu ta siis kutsus mind kinni, et me hakkaks tegema telehuligaansuste mille juured on kusagil BBC komöödiaarhiivis. Peale seda, kui meie lõigud said kõigepealt baarsemaks selle saate juures saada, ise pandi kinni, tekkis ambitsioon edasi teha midagi nii kutsuski Juhan Andrese meile kamp, aga Andres oli juba seni suhteliselt tunnustatud kommentalist tema abiga nagu tekkis meie sellises telehuligaansuses teatav sotsiaalne dimensioon. Ta on kuidagi orgaaniliselt, on läinud need asjad nii, et nad on ühel hetkel olime jõudnud selleni, et lavastasime juba konkreetseid episoode nagu filmis. Sinna vali korra lõppu ja keskele ja igale poole, eks vali kord oli väga erinevalt eelmistest projektidest eelmistest Estotööprojektidest selle poolest, et kuna meil oli suhteliselt raske poliitikutele avaliku elu tegelastele läheneda, kuna meid tunti ära meest põgeneti või siis üritati hakata nalja tegema, mis võttis ka ära selle situatsiooni energia siis veel tuli mõningaid episoode lavastada ja panna sinna juurde avastuslikke momente ja ehitada üles sellise lähevaid pseudopatriootlike montaaž, suhteliselt Donarhistliku alatooniga. Et siis selle kaudu nagu tekkis ambitsioon või, või tahtmine teha filmi nagu päris filmi Mängufilme. Mõtlesin, et teil oli mingid situatsioonid olemas ja siis selle põhjendaksite stsenaariumi looma. Tähendab me lõime kõigepealt sellise nagu ideoloogilise platvormi minu meelest, et mis nagu baasil me teatavatele ühiskonnas aset leidnud sündmustele läheneme ja mida me tahame arvutada. Et ta oli selline nagu üldine loogiline platvorm kirjas ja siis olime mõeldud välja mõningad sündmused, kuhu me lähme mõelnud välja erinevad versioonid, mis võib juhtuda, kuidas siis vastavalt käituda, mänginud need läbi omavahel, et selles mõttes ta oli nagu isegi nagu stsenaarselt üles kirjutatud meil, kuid sattudes päriselulisi situatsioone, ei iial ennustada, kuidas asi tegelikult areneb ja seetõttu oli filmis kas nendest nagu Doc momenti, kus tuli vastavalt siis rollis olles improviseerida, manipuleerida oma vastastega. Põhimõtteliselt tuli osata kõige elementaarsemaid manipuleerimise tehnikaid. Tulemuseni jõuda. Sest vali korra puhul on, on just see, et kui on mingi žanri määratlus teha, sest noh, ühest küljest on nagu dokumentaalfilm taotluslikult, aga teisest küljest ta kuskil tõesti kõigub mängufilm piirimail ja see, millest me oleme üsna palju siin saadetes rääkinud ka tegelikult, et tänapäeval tihtipeale need piirid on väga tugevalt hägustunud ja. Ma arvan, et sellised filmid nagu vali kord üheks eelfilmiks või selle žanri mida nimetatakse nüüdsest Mokumentariks ehk siis mokk dokumentalist. Üheksa esimeses alusepanijaks on Christopher Christopher questi film spainal täpp. Kui natuke Richardsi taha tuhnida arhiividest, siis me leiame sellise filmi aastast 84 Inglise režissööri silm, mis räägib väljamõeldud hevibändist ja nende omavahelistest intriigidesti filmitud üles dokumentalistlikus võtmes. Kuigi nende film oli nagu puhtalt mängufilmis kasutas dokumentalistliku vormi, siis meie filmis oli reaalseid situatsioone segatud fiktiivsete tegelaste fiktiivsete kangelastega ja fiktiivse nagu mingisuguse põhjaga, mille alusel reaalsetele isikutele läheneda. Nojah, sest tegemist ei ole ju libatokiga nagu Mogmenteri on nagu ka mingi vahepealne vorm, sest noh, näiteks Peter Jackson omal ajal oli just see nii-öelda libadoki looja, kui ta tegi toki sellest, kuidas tegelikult kinokunst sünnib kuskil Uus-Meremaa džunglites ja sealt sai see voolus nagu kõvema hoo sisse rääkida, nüüd veel vali korrast mõnes mõttes siis, siis ma mäletan väga häguselt neid kaadreid küll, et mida te olite Itaaliasse üles võtnud, kus igal pool lippusid paasi lipud ja, ja te otsisite nii-öelda seda värviselt kõvasti juurde, et need, mis tundusid ka nagu nii-öelda otsitud elementidena Kasutada reaalseid sündmusi iseenda äranägemise järgi. Selliseid võtteid harrastasime jah. Kuidas tundsid ennast võtete ajal, kas ei kartnud nagu ka nagu füüsiliselt karistada saada? Seal ma kartsin küll seal Itaalias sellepärast et ma ei olnud kunagi ühelgi rahval rahutused selles mõttes otseses mõttes. Rahvarahutused on muidugi Balti kett ja kui iseseisvusaja asi ei olnud pooltki nagunii ohtlik või mõningane, siis niivõrd väike tajunud seda, et aga see konkreetselt on, seda saabki nimetada rahvalahutuses, ses mõttes pudelid, süütepudelid, kumminuiad, selline konkreetne mäss, mida saad ainult televiisorist nägema, see on su silme ees, selja taga. Ma mäletan episoodi, kus ma pidin olema seljaga lendavate pudelite suunas rääkima mikrofoni. Tekkis konflikt kaatriga. Jaak Kilmi, sest ma ei saanud, ma pidin kogu aeg vaatama selja taha, mõni pudeli lendaks mulle pähe. Jaak Harjumaal kes on ise samasugused adrenaliin üleval, et kurat, ole paigalleid ja mina sõiman teda vastu, ole ise. Tule ise seljaga nende poole. See diskussioon, ma ei tea, kas enam alles on, see oli päris jõuline, näitasime seda isegi, nagu meikin kohvina kusagil Tartus. Ma tahaks, tahtsin materjali vallas, aga ma ei ole selles veendunud, et see oli. Jah, tõesti. See oli hirmsam, kui kohtuda savisaarega teda kuskilt lipsust tirida, et seal oli nagu reaalne oht. Kas see on see aeg, millal teil tekkis mõte teha? Kuukulgur kuukulgur vist sündis enne. Või ta sündis filmi Welcome to Estonia tegemise ajal. Andreasega panime sellele ettevõttele aluse mõlemat, töötasime samal ajal igapäevast tööd tegime reklaamibüroodes. Andres, kes oli filmi õppinud, hakkas tulema, ettepanekuid, reklaame teha ja kelle poole pöörduda või tunnustatud dokumentalisti poole, loomulikult. Aga andres siis kutsus appi sõbranna ja me tegime seda algselt lihtsalt nagu põlve otsas, aga kuna tööd hakkas üha rohkem juurde tulema, ei jäänud muud üle, kui see firma luua. Mis algselt oligi mõeldud, et noh, põhimõtteliselt reklaamide tegemiseks ja me ei olnud isegi mõttes, et võiksime ise produtseerida oma dokumentaalfilme. Kuid kui me peale seda, kui me olime kokku puutunud suhteliselt keskpäraste produtsentidega, kes meid olid aidanud või teinud ettepanekuid ja siis kadunud ei jäänud muud üle, kui me selleks, et me saaks midagi teha. Me pidime seda ise tegema. Selleks et me saaksime teha filmi, pidime seda ise produtseerima, selleks, et mängida, filmis pidime ise kirjutama isasele sisseerima. Lihtsalt kuna Eesti nii väike, kõik head tegijad on suhteliselt kinni, siis tuleb ise ära teha need asjad. No ei saa salata, kui ikka anna üle, siis tuleb seda ära kasutada. Tunduv vahetevahel ka, nii, aga nüüd kuul kuramist tegutsenud kuskil neli aastat rohkem kui biilsuslikumist, Ahja aasta on 2007 õigus. Ja siis ütleme Neid poliitilisi konflikte, kui nii võiks nimetada, tegite lühifilmi tühi rand, toodi. Käinud ka müümise kunsti aja paralleelselt seda filmiga Tühirand on seda filmitud ja ja, ja filmi tõenäoliselt smail, kuidas Andres Maimiku Jaak Kilmi käivad Ameerikas ja Marianne Kõrver filmi Surm Veneetsias, kuidas viibime Veneetsia arhitektuuribiennaalil, et noh, sellist nagu dokumentalistikat on tehtud veel ka enne sõda tühirannas. Aga just ma tahtsin heisilgutsest müümise kunstist, me oleme ka jaaguga rääkinud siin pikemalt nii filmi tegemise ajal kui lõpuks, nagu siis, kui film valmis sai. Aga just see dokumentalistika, noh, mida kindlasti kuulaja veel kõige läbi Jaak Kilmi ja Andres Maimiku ja, ja loomulikult ka sinu ja Maimiku koosluse siis terve aasta jooksul teil terve eelmise aasta me rääkisime sellest, et mis on nagu eesti filmi ellu äratanud. Ja minu isiklik nagu arvamus, on kogu aeg olnud see, et, et suur teene selles on olnud ka kuukulgurid. Ja tänu sellele, et, et te võtsite esimesena sellise julguse teha filmi ilma nii-öelda ametliku rahata, mis kogu aeg on inimeste ja kõikide absoluutselt kõikide eesti filmiinimeste teadvuses olnud kui telliskivi. Et kui avalikku raha ei ole, siis ei ole võimalik midagi ära teha, et siinkohal tahaksin öelda aitäh. Julguse eest jällegi taas selline ühiskondlik anarhism valgust sellisesse finantsilisi anarhism ja, ja on kandnud vilja. Et tühiranna ilmumine Eesti filmimaastikule ei muutnud seda mitte noh, ma arvan, niivõrd oluliselt filmi keelelised visuaalsed, vaid pigem jälgib sellist eksistentsi, ristliku koolkonda, kuskilt sealt mingit Tarkovski likku koolkonda ja, ja võib nii öelda paigutada rohkem, ütleme meie armsa Sulev Keeduse virtuaalsesse maailma, kuigi ma pean ütlema loomulikult, et puu teeb täiesti oma loo ja täiesti erakordse loo, aga sellegipoolest just et rääkides sinuga nüüd ka kui osalised filmitootjaga. Et noh, imeldeldava on tegelikult see julgus, kuigi see film ei ole ju nii väga lühikese, on 40 kolmeminutiline peaaegu täispikk film. Ta on tehtud. Ei saa öelda, et lihtsate vahenditega kunstnikutöö on väga paigas, interjöör kõik on väga paigas, et seal ei ole kuskilt näha selle filmi juures, et seal on nagu olnud vähe raha, kuigi tegelikult võib täiesti väita produtsendina ka töötades eelarved määravad filmi ära väga tihti ka näitlejate valiku, võttepaikade valik ja samamoodi ka tehnikavaliku. Selle filmi puhul ei ole seda kuskil näha, et kõik on nagu paigas. Kuidas te suutsite juba esimese ütleme sellise mängufilmiga tagada, ütleme sellise kunstilise ambitsiooni ja, ja võimaluste, ideaalse balansi peaga. No esiteks, meil oli ka väga palju õnne, ilm oli täpselt see nagu peab kogu aeg režiimi ajal sai täpselt teha selliseid võtteid, nagu meile vaja oli. Kõik lokatsioonid leidsime me väga kergesti, kuna meil oli ka suhteliselt selge visioon, et milline see maailm võiks olla ja me olime nende lokatsioonidega juba ka varem kokku puutunud. Nii et see piisas tihti vaid sellest, et meenutada. Ahah, ma mäletan seal sellist kuju, ma mäletan seal sellist akent, ma mäletan seal sellist ja sellist sellist puud. Ja no põhimõtteliselt kogu see projekt sai alguse sellest, et meil ei olnud nagu midagi teha Veiko Õunpuuga. Tegi ju tegelikult reklaame ja võin selgituseks öelda, et oli seotud Marko Raadi projektiga. Kool just ja seal ta oli nagu produtsendi rollis, aga mäletan väga hästi, et niisuguse loomingulise inimese mingil hetkel väsis ära lihtsalt ütleme, produtsendi rollist ja oli tunda, et tal on ambitsioon nagu ikkagi teha midagi muud. Ja siis ta tegi pikalt reklaame ja otsis ennast. Seal ta õppis maalikunsti ja nälgisid sel ajal, kui meie korporatsioone orjasime, et põhimõtteliselt väga suur respekt talle selle eest ja, ja selle aja jooksul ta siis ka ilmselt nende järeldusteni jõudis, kus ta ennast nagu näed. Külm ja ta ei ole ju enne üldse teinud. Ei filme teinud jah, nimi oli kirjutanud novelle, luuletusi ja, ja maalinud hästi suhteliselt tihti kolumne Eesti Expedia kolumn. Aga kas me kuidagi paralleelselt see mõte meil sündis, koos hakata hunti lavastama, teha mõni film lihtsalt, kuna suvi oli tulemused ja suvel tavaliselt, kui tööd ei ole ja palju vaba aega ja kuna tööd on tehtud enne suve, siis on ka võimalik nagu rahaliselt eksisteerida, ilma et peaks midagi tegema. Mõtlesime suvel oma lõbuks, kanaliseerime mõne novelli ja me olime kunagi lugenud Mati Undi novellis mõrv hotellis. Ja see tundus nagu kinematograafiliselt kuidagi kütkestav. Aga kui me selle kirjutasime, otsustasime seda uuesti lugeda ja selle kirjutatud stsenaarium, mis me saime aru, et sellest võib tulla film, mis on liiga eksperimente, reaalne, et oleks jälgitav. Siis otsustasime, et võib-olla vanema kaks sundi novelli kokku a'la last haigu David Lintsise film, kus üks lugu saab ühel hetkel teiseks. Siis ta juba tundus nagu suurema ja vanemaprojektina, aga ta oli juba saanud nii palju mahtu, et oleks olnud täispikk mängufilm. Täispikka mängufilmi tegemiseks ei oleks meil mitte mingisugust võimalust olnud. Mõelnudki seda teha, et filmilindile me mõtlesime, et me võtame ta väikse kaameraga üles ja lähme kellegi suvemajja ja ja võtame seal üles sõpradest näitlejate abiga. Ja peale seda Vali kord on mulle liialt tahtmine näidelda sisse või sellesse tunne, et ma saan sellega hakkama ja et see on nagu huvitav minu jaoks. Nagu väljakutse teha midagi uut, vahetan täiesti distsipliini. Et see tunne oli sees ja, ja see oli ka üks põhjuseid, miks seda filmi me tegema hakkasime. Mina tahtsin näidelda, lõika, tahtis realiseerida. Ja kirjutada meeldis meile mõlemale. Inte kirjutasite kahasse stsenaariumi, mõtlesime kahekesi koos esimesed trahvid. Ja siis lõpuviimistluse tegija iko isa. Siis on väga tugevalt tegelikult seisundifilm, et noh, selles mõttes dialoogist see ei kubise ja selles mõttes võibki öelda, et ta on nagu, väga sügavalt isiklik autorifilm ka. Ja, ja selles mõttes on näha, et, et te olete nagu äärmiselt sarnasel lainel või täpselt samal lainel olnud, et sa väga harmooniliselt sulandunud sinna pilti. Et ilmselt jah, mingi hetkeni te kirjutasite koos ja siis pärast võtteplatsil nagu toimus kahestumine, üks elas oma rollis ja teine teises rollis. Ja, ja ma arvan, et see oli tänu sellele ka tähendab seda oli hea tunne teha ja mulle tundus selle tegemise käigus nagu lõikale mõlemale tundus, et see kõik läheb nii nagu mõeldud ja võib-olla isegi natuke liiga hästi. Veel 100 filmi tehes ei olnud isegi mingid mõtte uidugi pealsetes võib kuhugi kinno minna. See oli mõeldud ikkagi põhiliselt iseendale, oma sõpradele. Ma arvan, et siin võib-olla peitub ka sellise uue kinovõti või et filmi tehes arvestada ainult sellega, et põhimõtteliselt sulle endale meeldiks sulle endale korda läheks enda lähedastele meeldiks mitte mõelda rahasummadele, publikuhulkadele, oma kohale, filmiajaloos ja nii edasi. Et teha midagi, mida oleks hea ja kerge ja lõbus teha ja mis kuidagi hinge puudutaks. Mina isiklikult arvan, et filmi tehes peab olema tõesti siiras ja aus iseenda vastu, sellepärast et publikut ei ole võimalik iialgi ära petta, et see on lihtsalt mingisugune illusioon, et see kõik, kas see meeleolu, see, see inimeste suhtumine sellesse, mida nad teevad, see kandub ja võimendub tegelikult saalis, et noh, ütleme selliseid kokku klopsinud asjad kukuvad läbi tahes-tahtmata siis filmide puhul on alati see nii-öelda see müstiline x-faktor olemas, et mida sa ei oska ennustada, et kuidas see film nagu peale läheb, et loomulikult on kinni väga tihti ka õnnes, et tõesti nagu sa ütlesid, võtteplatsil oli teil hea ilm ja mul on kogemusi teiste projektidega olnud, kui järsku tuleb lumetorm peale ja, ja tegelikult ka ilma rahata filmi siin ei ole teha ja kaks päeva lihtsalt nagu, mis on juba üle kümneprotsendise eelarvest, lihtsalt täitsa mõtled ahastusega, et mida teha. Sel juhul aga selle tõttu filmi kulgu stsenaariumi muuta ka peab olema. Paindlik ja peab inimestega nagu ilmselt nagu saama ka nii hästi läbi, et nad mõtlevad ja nõus kõike seda pärast sinuga koos sellest uuesti üle elama ja samasuguse meeleolu üritama luua. Nii et ütleme, tegemist on ühest küljest ikka teadliku teoga ja teisest küljest kui palju ka nii-öelda heas õnnes kinni, aga rääkida veel tühirannas Tiiranud vaieldamatult on eelmise aasta kõige edukam film ka festivalidel ja just nimelt rahvusvahelistel festivalil ta on igal pool märgatud, sest vaieldamatult on tegemist selliste kriitikute lemmikutega ja kriitikud armastavad, et ka koguneda filmifestivali žüriis või vähemasti mõjutada väga palju nende inimeste arvamust. Nii et selles mõttes võib öelda küll, et tegemist on esimese nii-öelda debüütfilmiga, mis oleks niivõrd edukas ja mis oleks tegelikult ka nii nii laitmatult teostatud. Päevased Ida-Euroopa filmid, mis vanasti festivalidel tähelepanu pälvisid, olid ikka mingisuguste vigadega või noh, selles mõttes, et nad erinesidki teistest filmidest, selle poolest kuskil olid mingid nõksud sees. Aga mul on nagu hea meel ka selle üle, et see on nagu laitmatult teostatud algusest lõpuni, nii dramaturgiliselt kui ka kõik nii kunstniku töö kui ka lavastuslikult. Kunstniku ei olnudki tegelikult no näed, see on Veikole boonuspunktidega. Aga nüüd edasi, olete te jälle töösse läinud järgmise Mati Undi filmiga, et kas te tunnete, et teil on veel midagi ütlemata jäänud tühirannaga õieti tunnete ennast nii mugavalt Mati Undi maailmas, te tahate seda uuesti? Sügisball on väga suures osas Veikko end autoriprojekt ja ma osalen teisele kirjutamisel ei selle produtsent keerimisel. Ja kuna ma ise alustasin uue projekti tegemist koos Andresega, siis ma olin sellest suhteliselt kaugel sellest kogusest projektist, kuigi mulle veiko saatis pidevalt uusi ja uusi versioone sellest lahtist, ma tegin mõningaid ettepanekuid selle karakteri muutumise osas siis minu roll sügisballi puhul selle stsenaariumi puhul on lihtsalt sulasele karaktermati Peaosalise kirjaniku dema mõningandlane arendamine. Ja peaasjalikult just oma nagu teadvustamatuses. Nii et ma ei oska selles suhtes rääkida kaasa, et kas on see muidugi Mati Undi maailm on väga vaimukas, äärmiselt nagu eksistentsiaalselt moel kütkestav. Aga et, et see oleks nagu sihilikult, et nüüd oleme võtnud ette kogu Mati Undi maailmakinole toomise, sellist asja ei ole vähemalt minu puhul ja ma arvan, et Veiko puhul mitte sügisball lihtsalt. See oli väga, kuidagi loogiline samm. Pleemistlik, võib-olla võib-olla noh, ütleme selle nii-öelda ei saa öelda, keskealine mees ei ole õige noh, ütleme. Mati selles raamatus on täpselt sama vana kui mina olen ja tegelikult tühirannas on ta 20.-te lõpus. No siis olid inimesed ütlesid, et see oli nagu teine teadur riigivaraküps. Ma arvan, et nad olid juba selles eas nagu mingi seina ja sest minna polnud enam kuskile ja praegusel hetkel ma arvan, jõuab see meeste teadvusesse võib-olla veidi noh, mingil 40. eluaastal, et kui nad on suutnud saavutada mingisuguse see heaolu, mis siis ei olnud võimalik, see oli kogu aeg nii-öelda olemas, siis nüüd nad ei tea, kuhu edasi või mida, et kes ma olen, mis ma olen teinud, et mis on see maailm, mis mu ümber on. Kuidagi. Või noh, mitte niivõrd nagu isiklikult puudutav kuivõrd selline mõttemäng. Et kuna mu enda elu on tegelikult väga palju erinev nende mõlemate kangelaste omast, siis on see, see ongi nagu olnud näitemäng või mängimine. Et natukene võib-olla isegi lapsik tegevus Mati Undi jaoks tegin, ma arvan, päris nii ei olnud, noh muidugi on räägitud tema stiilist ja võis ka mõningal määral olla, aga mitte päris nii, nemad võtsid võib-olla ennast veidi isegi liiga tõsiselt neid raamatuid kirjutades tema ja tema kaasaegsed ja minu jaoks on, see on ikkagi rohkem nagu. Film on nüüd karbis selles mõttes, et on Monteerimises, kui ma ei eksi. Esimene rida on koos, läks kinno jõudma sügisel? Jah, septembrist. Nii et olge valmis, aga enne seda toimub teine esilinastus ja seda sellel nädalavahetusel. Jan Uuspõld läheb Tartusse, see on siis projekt, et mida sa alustasid koos Maimiku ja kas võib öelda, et see on selline loogiline jätk teie dokumentaalfilmidele, eks Nendele ütleme anarhistlike poliitiliste Pamplettidele, kui nii võib öelda. Ja taas on tegemist sellise täiesti iseseisva projektiga, selles mõttes ka rahastamise mõttes. Theo alustasid täpselt sama moodi, et ilma igasuguse ametliku rahata arvasite, et, et Vainot ilmselt, et ma praegusel hetkel küll fantaseerin, aga ilmselt kohtades võib-olla Uuspõlluga kuskil mingil esilinastusel mingil esietendusele. Lisades why not tänaval jalutades. Et õigesti. Sest eks uuspõld oli ka ju teatud muudatused elusid. Ta otsis samamoodi mingeid väljakutseid peale draamateatrit ja et kuhu siis nüüd edasi liikuda, et no hea küll, et Vanemuisesse ja, ja siis lihtsalt kaamera õlale ja praktiliselt nagu dokumentaalfilmina nagu see see lugu panna nagu jooksma, aga siis tegelikult ikkagi ju sinna lavastada ja kõik need humoorikad stseenid juurde. Kas sa oled seda stsenaariumi lugenud või ei ole, kahjuks? No ta on ikkagi mängufilm. Et ainukene selles seostokumentaalsusega on seal esinevad isikud, kes mängivad tihti kas iseennast või tihti kas mõnda teist avalikkusele tuntud tegelast Jan Uuspõld, kes on seal oma nime alla, kuid samal ajal on ta ikkagi nagu konstruktsioon erinevatest rollidest, seal on, tal on omadusi nii minust, Andresest kui temast endast kui Meie kõigi sõpradest. Et ma tahaksin rõhutada, et see on film, et inimesed ei võtaks seda nii tema isikut kui kõiki neid, kes seal mängivad nagu tõe pähe. Ma arvan, et võib-olla filmi saate kuulajate puhul seda hirmu ei ole. Et elu ja kunstitõde sassi aetaks, aga lihtsa inimese meeltes võib sellist selline asi isegi juhtuda. Ja see juhtub ka sellepärast, et ilmselt kuna filmi pealkiri on Jan Uuspõld läheb Tartusse, tegemist on konkreetse füüsilise isikuga, kellele nimi ilmselt avalikkus on talle muidugi mõelnud mingisuguse dimensiooni või sisu nagu juurde, eks ole, et kuidas keegi ja kus kohas seda infot ammutab, et A kas kollasest ajakirjandusest või b teatrit külastades või, või c siis lugedes noh, mingid teatrialast kirjandust. Et küsimus on nagu muidugi igaüks läheb mingi teatud ootusega vaatama, kuna tegemist on konkreetse isiku nimega. Aga kuna tegemist on mängufilmi, nagu sa väidad jaa, žanrilt komöödia, siis on selge, et nendest filmiklippidest, mida on võimalik vaadata ka Delfi kodulehekülje peal on tohutu hulk teisi reaalseid tegelasi sisse kirjutatud. Kas nemad ka täiesti teadlikult mängisin nyyd rolle, mida teie neile stsenaariumis ette kirjutasite? Nad impraviseerisid või ka tegid ettepanekud jääda iseendaks seda avaliku elu rolli kehastades, mida nad teevad muidu igapäevaelus. Ja meil olid ikka nende rolli tõttu kirjutatud, kaasa arvatud ka presidendile ja kõigile, et selle filmi lavastanud süsteem käis, oli, oli selline väga lihtne, et meil olid iga tuntud inimese jaoks kirjutatud üles episoodid kus nad osalevad. Tegelikult stsenaarium oli meil kirjutatud nii nagu igal filmil on võltsimine episoodide nendele ette tuntud inimestele ja tegime neile ettepanekut, selline on see algsituatsioon, selline on lõppsituatsioon. Sinna lõppsituatsioonile tuleb välja jõuda nende nende nende tegevuste abiga. Et kuidas, milliste sõnadega. Punktist A punkti B jõuda, et seda me saame koos välja töötada ja seda me saame improviseerida, et seal on nagu improviseerimisruum. Kes mõttes rohkem kaasa, kes vähem kaasa suures osas väga kindlale baasile improviseerida need episoodid üles võeti. Kuidas te omavahel nagu Andrus Maimikuga saite hakkama võtteplatsile pusklesite veed, kes tegeles näitlejatega, kes tegeles operaade. Kuidas teie rollideltsi jagatud olite? Kuna Andresel on tunduvalt rohkem kogemust on laastanud üle, ma ei tea 200 reklaami või midagi sellist ja on lavastanud veel lühifilmi ja teinud hulga dokumentaalfilm siis tal on loomulikult rohkem kogemust ja oli kriisisituatsioon või mingi arusaamatus, siis astus üks esile ja kuna Andres on rohkem kogemust, sest ma usaldasin teda rohkem, kui meil tekkis vaidlus siis ma lõpuks sääraseid peale Ei, me saime väga hästi läbi ja nad siiamaani ja me oleme väga head sõbrad siiamaani ja me teeme kindlasti veel koos asju. Nojah, eks teil ole üks filmi tootmisfirmagi Tõelist kisklemist ei olnud, et kui oli probleem, millest mina aru ei saanud, siis lasin Andresel vabalt tegutseda ja kui Andres tahtis puhata, tegutsesin mina. Rollid olid kuidagi orgaaniliselt jaotatud, saime üsna hästi hakkama, muidugi oli närvilisi hetki, sest et taaskord ei olnud, eks ju, rahaprobleem transpordiprobleem oli 40 võttepaika umbes midagi sellist, et said ise produtsent ka selle projekti. No ma olin kaasprodutsent noh, selles mõttes produtsent, ma otsisin rahasid sinna filmi ühel või teisel määral ikkagi organiseerisin ka asju, et noh, ma tegin nii produtsendi, režissööri kui režissööride sammuga võtteplatsil, aga meil oli noh, meil veel kaks tegelikult produtsenti, see oli nii mastaapne projekt, mis oli tehtud suur täispikk mängufilm lühifilmirahadega, siis noh, oli hetki, et magada eriti ei saanud, 32 päeva järjest. No ja eks siis järgmine aasta ordenit jagamisel või siis 10 aasta pärast peaks kindlasti ära märkima, ikkagi ütleme ka sellist initsiatiivi. Aga tagasi tulles korra selle filmi juurde paljude materjalid kokku oli ja, ja kui pikk versioon sellest lõpuks tuli, sest ma kujutan ette, et neid episoode või seal tee peal neid juhtumisi oli teil teil ikka päris palju oli. 35 tundi või niimoodi umbes oli üles filmitud materjali, esimene filmiversioon, mis me panime enam-vähem stsenaariumi järgi kokku jättis kõik naljad sisse. Kõik käägid, see oli kaks tundi 50 minutit. Ja siis hakkasime lihtsalt välja viskama. Ja nüüd on ta tonn 45 peale jäänud. Tegelikult ma arvan, et parastikus võib veel ise visata sealt välja, aga ei raatsi, sellepärast et seal oma film Vaat see on tegelikult see probleem, et vahetevahel on hea, kui on olemas selline produtsent, kes nagu otseselt, et ütleme, filmi võtteplatsil ei ole ja stsenaarium ei kirjuta sel lihtsal põhjusel, et tal tekib selline kerge võõrandamise efekt, aga see peab olema selline inimene, keda sa usaldad ja kellega sa oled dialoogis. Sellepärast et sa usaldasid teda nagu lei hakkama filmi, sellepärast et tavaliselt ongi see küsimus, et ta autor loob teose, mis ongi laps ja, ja see, et sa annaksid oma lapse korraks hoid teise inimese kätte, peab olema samasugune, usaldas seepärast, et sa oled võimetu teda kuskile raamidesse suruma või vasta näpedele andmed, kuuled, käitu nii või käituna. Seal. Kokas otsustasime, et me teeme selle filmi, mida me ise kõige rohkem tahame vaadata. Hästi egoistlikud. Ja põhiliselt oma raha eest. Super. Nüüd loodan edu teie filmile, sest ma arvan, et komöödiažanri on eesti inimene alati armastanud ja kuna seal on tõesti niivõrd naljakaid rollilahendusi ja niivõrd ootamatuid inimesi ekraanil näha, et see pakub palju rõõmu soovin sulle edu, sellepärast et see, mida te jube teinud olete, on äärmiselt huvitav. Kuukulgur on vaieldamatult üks andekamaid ja loomingulise maid töökollektiive filmi alal ja mis siis ikka vaatajaid kinno? Tänan teid kuulamast. Stuudios Irina sildas ja saatekülaline Rain Tolk.