Helga ja tere hea klassikaraadiokuulaja, algab sügishooaja esimene helikaja, mina olen toimetaja Kersti Inno. Tänase saate põhiteema on Tallinna Cameron. Köstri vastuolu Tallinna filharmoonia juhtkonnaga räägivad ühelt poolt Tallinna filharmoonia direktor Jüri Leiten ja teisalt orkestrandid Harry Traksmann, Leho Karin, Jüri Lepp. Räägime ka mõnest suvefestivalist Tiiule ja vald annab ülevaate Saaremaa ooperipäevadest Birgitta festivalist. Foorum Cinema jätkab suvise eriprogrammina Metropolitan Opera tippooperite näitamist. Nargen festivali lõppkontserdilt jagab muljeid Ott Kask. Eesti Kontserdi hooaja avakontserdil esines Frankfurdi sümfooniaorkester ning dirigent Paavo Järvi andis meistrikursuse Eesti muusika ja teatriakadeemias. Sellest räägib Jüri-Ruut Kangur. Muide kontserdimaja uuest hooajast, räägib kontserdimaja direktor Kulbo Tamra. Koorivoodžes musikaales lähiplaanidest räägib Risto Joost. Meil anname teada, et Baltics'i festivali ajaks on avatud balti mereraadiokanal head kuulamist. Klassikaraadiotoimetajaid ja usun, et ka meie kuulajaid on teinud murelikuks kuuldused Tallinna kammerorkestri ja Tallinna filharmoonia juhtkonna vastuoludest, mis on viinud selleni, et praktiliselt on praegu orkestri tegevus lõppenud ja on välja kuulutatud uus konkurss orkestri moodustamiseks. Tallinna kammerorkester on eesti parimaid orkestreid viinud eesti muusikat väga kvaliteetselt maailma nii kontsert turneedel kui helikandjatel ja meie sind klassikaraadios, kontserdiülekandeid tehes olema alati võinud kindlad olla Tallinna kammerorkestri kvaliteedile. Sellest on ja see meie mure ja rahutus tingitud. Ma palusin saatesse ja mõlema poole esindajad, et rääkida neist asjadest et parim lahendus leitaks. Tallinna filharmoonia direktor Jüri Leiten, kuidas teie kommenteerite seda tekkinud olukorda? No mina kommenteerin niimoodi tekkinud olukord, et Eesti vabariigis on loominguliste töötajate töölepingud reguleeritud etenduse seadusega ja loomingulistele töötajatele tehakse lepinguid kuni viieks aastaks. Leping viis aastat tähendab seda, et leping algab, leping lõppeb, see ei ole nagu lihtsalt automaatne pikendus, vaid sõlmitakse, et iga viie aasta järel uus leping ja alati selle uue lepingu sõlmimisel on siiamaani toimunud atesteerimised. Nendele töötajatele, kes on töötanud ja siis atesteerimistulemuste põhjal on tekkinud ka konkursse, nagu töökohtadele sellel aastal lõppesid kammerorkestrile lepingud 21. juulil ja me alustasime juba seda protsessi eelmise aasta detsembris, kui me kuulutasime välja atesteerimise ja siis see atesteerimine nagu paljudel põhjustel lihtsalt ebaõnnestus. Kuna meil tekkis mängijatega lahkarvamused atesteerimise kava osas kava raskuse osas, siis ka tööaja jaotamise osas, millal sa atesteerimis teha. Ja me lükkasime seda atesteerimis ka paar korda edasi kuni maikuuni ja tegime seal ka mitmeid järeleandmisi kava osas, nii et viimane versioon oli koostatud küllaltki heade spetsialistide poolt ja nõuandel kuid kammerorkester ikkagi kollektiivselt leidis, et see atesteerimine neile on nagu ülekohtune. Ja sealt siis ka tekkis meil töövaidlusmoment, kus kammerorkester andis kogu selle protsessi töövaidluskomisjoni. Arsti töövaidluskomisjon ei võtnud seda üldsegi nagu menetleda, kuna ta ei leidnud sellest mingit põhjust ja protsess oli siis juba selleks ajaks veninud nii pikale, et me ei jõudnud enam puutatesteerimist välja kuulutada, sest töölepingu lõpp, tähtaeg lähenes, teatavasti on igal atesteerimis ei ole konkursi väljakuulutamisel oma kindel reglement ja kord ja etteteatamistähtaega. Kokkuvõttes võib öelda, nii et me ei jõudnud kammerorkestriga kokkuleppele selle kava osas, mida sa latesteerimisel mängida. Ehkki meie hinnangul ei olnud see kava mitte midagi erilist, need olid ansamblid ja riiulitele Mozarti kontserdiekspositsioonist üks osa Prints. Seda peeti liiga karmiks ja ei ilmutud kollektiivselt atesteerimisele. Mina isiklikult võtan seda nagu väga tõsist juhtumist, kus kollektiivide eirab juhtkonna korraldusi ja pidades nõu Tallinna kultuuriväärtuste ameti juhi ja sealse juristiga leidsimegi nagu ühiselt. Alternatiiv ongi sellele protsessile nagu kuulutada välja uus konkurss, mis oleks siis alus uute töölepingute sõlmimiseks. Suvel lihtsalt juhtus vahepeal lisaks veel see, et meie eelarves kadus ära umbes neljandik. Ja kõige suuremat mõju avaldas see palgafondile. Nii et palgafond isenesest vähenes 40 protsenti. Ja siis oli selline hetk, kus oli väga raske üldse mingit versiooni leida. Orkester sellises koosseisus võiks jätkata, vaata me jätkasime Tallinna linna siis kultuuriväärtuste ametiga läbirääkimisi juulikuul puhkuste ajal. Et milline võiks olla versiooni jätkamiseks ja ühiselt leidsime, et see versioon on selline, kui viia palgad 2005. 2006. aasta tasemele, vähendada orkestri koosseisu siis kolme inimese võrra. See võttis ka veel oma teatud aja kõik need vaidlused, sest oleks hoopis keeruline korraldada sügisel konkurss ja siis hakata jaanuaris uuesti töökohti vähendama või need tingimusi halvendama. Et oli vaja välja töötada kohe selge kontseptsioon. Ja selle tulemusel Me kuulutasimegi välja nüüd konkursi 20. septembril, et ootame sinna kõiki mängijaid, nii endise kui tulevasi. Konkursi tingimused on täiesti traditsioonilised, nii et täpselt sellises seisus me oleme praegu. No ma olen aru saanud seda, et, et orkester nagu võtab seda teatud määral nagu juhtkonna kiusu ajamisena või et millest selline kiusumoment on tekkinud? Juhatusse? See ei ole kius, see on tegelikult sellest tingitud, et kui me vaatame nüüd tulevikku, et läbi erinevate dirigentidega meil on olnud reaalselt konkreetset plaani aastateks 2010 2011, kus meid ootavad ees väga tõsised lavad nagu Viini muusika kontsert, kebavia veelgi mõningad Euroopa linnad, siis selge on see, et see ei ole nagu üldse nagu mingi naljaasi, et orkester peab olema teovõimeline ja kõik mängijad, kammerorkester, mis isenesest on ju väike orkester kus mängivad ikkagi rohkem solistlike võimetega inimesed. Need inimesed peavad olema põhimõtteliselt nõus tõestama meisterlikkust minu jaoks täiesti suvalisel ajal neid atesteerimise võib korraldada ükskõik töölepingus, on isegi seadused, neid korraldatakse iga aasta. Põhimõtteline vastuolu, et ei tulda atesteerima, seal ikkagi konkreetne töö kondlikusse ei saa, nagu mitte mingil juhul nagu järgi anda. Ja kui nüüd ütleme sellise emotsionaalse plaani pealt veel lisada, siis järgmine andmisega ma ei kujuta ette, millise signaali me anname nagu noortele inimestele, õppuritele. Et kogu maailmas kõik orkestrid on üles ehitatud ainult konkurssidele ja ka noortel peab olema võimalus sinna konkureerida. See on nagu meie kindel seisukoht ja ma veel lisaks siin nagu isiklikult olles ka ise tükk aega olnud interpreet, et minu põhimõtetega ei lähe kuidagi kokku, et muusik, kes on laval ja peab sooritama nii-öelda suure raskusastmega loomingut ja eneseteostust ei ole nõus juhtkonnaga tulla atesteerima või tulla konkursile, mis on nagu otseselt seotud tema põhitööga ja tema kvaliteedi nagu tõestamisega. Ma trompetimängijana küll pole kunagi suutnud ennast kuskile peita, on alati nagu olnud eesliinil ja, ja alati kuuldav ja kostuv kõigile. Nii et, et minu meelest on see ka nagu täielikult orkastandi eetika mentaliteedi küsimus. Et kui sa tahad saada viieaastast lepingut, siis palun ole hea, tule ja tõesta oma kvaliteet. Sest viieaastane leping on konkreetsed, väga suur summa raha, see teeb umbes miljon krooni tänaste palkade juures. Nii et, et mina ei kujuta ette, kuidas sellistes tingimustes muusika ütleb, et ma ei tule. Teisest küljest muusikuna teatri, seda ka väga hästi, et selline väikene ansambel sellele on tähtis koosmäng, et kas te tegelikult südamest ootate, et siiski orkestri tuumik tuleb? Loomulikult ma ootan absoluutselt südamest, et see orkester, tuumik tuleb ja nad tulevad sinna konkursile natukene järele mõelduna aga ma tahaksin, et nad oleks tulevikus seda meelt või vähemalt meiega ühte meelt, et sellised asjad, mis on iseenesest kirjutatud töölepingusse sisse, sellised asjad toimuvad. Orkestri-l on olnud võimalus nende aastate jooksul musitseerida koos väga paljude ja väga heade dirigentidega aga siiski on nad puudust tundnud sellest oma dirigendist, et miks nad on jäetud nii paljudeks aastateks oma konkreetse dirigendi. Aitäh no see johtub sellest, et praegune Tallinna filharmoonia põhimäärus sätestab lihtsalt meie koosseisu sellisena. Filharmoonia loominguline juht on ka orkestri loominguline juht ja tänaseni on täitnud seda kohta maestro Eri Klas ja maestro leping on ka läbi saamas kohe kohe. Ning ta on ka väljendanud oma soovi jääda tulevikus Tallinna filharmoonias kureerima ainult Birgitta festivali, mis kasvab üha ja üha millest on ka võib-olla nii-öelda eelarvelised saanud, nagu juba teine filharmoonia seda esiteks, teiseks on mass toonud siia väga värvikaid häid dirigente ja natukene kahju on see, et kogu selle noh, nii-öelda konflikti valguses nagu jääb tähelepanuta ka Tallinna filharmoonia administratsioon, kes on tegelikult nende kontsertide korraldamiseks teinud väga suuri jõupingutusi neid inimesi siia saada. Et inimesed nagu ära finantseerida ja need kontserte ikka kõik nagu korraldada. Aga põhimõte on just see, et meie isikkoosseis on olnud selline, nagu ta on, nagu ta on nagu määratud. Meil ei ole olnud finantsilisi võimalusi muid, kui projekt korras tuua siia dirigente. Vaatame, mis toob tulevik, et meil on ka täna konkreetsed plaanid ja konkreetsed persoonid, kellega me alustame läbirääkimisi orkestri Tulevikku nagu kunstiliste suunade kujundamisel. Aitäh, Jüri Leiten. Palusin stuudiosse ka Tallinna kammerorkestri esindajad Harry Traksmann, Leho Karin ja. Jüri Lepp, kuidas teie poolt vaadatuna see konflikt alguse sai ja selliseks kujunes? Kasutaks siis võimalust seda, räägiks siis ära omapoolse nägemuse sellest toimunust. Eelmise aasta novembri lõpus, kui me tulime tagasi Ameerika turneel koos Eesti filharmoonia kammerkooriga potsatas meie elektronpostkasti tööplaan, kuhu oli märgitud, 20. jaanuaril toimub atesteerimine orkestri kontsertmeistritega, sellest ei olnud ennem juttu olnud ja see tekitas sellist arusaamatust meie hinges. Ja siis katsusime juhtkonnaga läbi rääkida sel teemal ja lõpuks see siiski isegi õnnestus. Me saime kava osas kokkuleppele ja olime põhimõtteliselt valmis siis mängimasel aga erinevatel põhjustel seal, viidates uue Tallinna filharmoonia põhimääruse vastuvõtmisele ja, ja nii edasi. Jüri Leiten peatas selle. Siis. Meie hooaeg jätkus rahulikult, kuni uuesti emaili teel saime teate, et tuleb uus atesteerimine, sõda kui maikuus ja see pidi toimuma siis Meie hooaja lõppkontserdijärgsel päeval hommikul kell 10, mis oli pühapäevane päev. Sellele eelnes väga pingeline töönädal, kus valmistasime, et hooaja lõpukontserti sunnitud tegema seal ka lisaproovimist ja ei olnud kirjas, kuna Eri Klas ei olnud füüsiliselt Eestis olemas. Ühesõnaga päevad olid meil väga tihedalt täis. Siin tuleb just mängu selle teise atesteerimise puhul see ajaline moment, et meil ei jäetud ettevalmistusaega, et korralikult esineda seal ja kaitsta oma positsiooni. Et see ongi selline lühikokkuvõte sellest minu meelest, kui nüüd niimoodi noh, väga lihtsalt see asi kokku võtta, siis tegelikult on toimunud kuritöö peaks, otsime üles need inimesed, kes toime panid ja siis vastavalt tegema otsused, mis või kes on selle asja selleni viinud. See, et orkestrit juure praegu ei eksisteeri, ei tähenda seda, et Tallinna Kammerorkesterit ei ole olemas, inimesed on meil olemas ja, ja loodame, et me saame jätkata. Ja mida ma tahaks ütelda, mida ma lähen siit ja sealt, kuulnud et muusikaavalikkuse inimesed miskipärast ei ole nagu võtnud sõna selle kogu selle asja suhtes minu arvates piisavalt jõuliselt. Põhjendades seda kuidagi sellega, et Tallinna kammerorkester on justkui Tallinna filharmoonia siseasi. Sellega mina isiklikult ei saa kuidagi nõustuda. Sest kui me mõtleme, et Tallinna kammerorkester, siis järgmine mõte ei ole, et see on Tallinna filharmoonia. Tallinna kammerorkester toob eelkõige mõttesse Tallinn Eesti ja nii edasi. Noh, selle kava raskusastme koha pealt on, on tegelikult ka lisada niipalju, et see talvine esialgne kava oli ikkagi väga raske, seal oli noh, mis puudutab joolade kava sisse, seda kuu ajaga, ma usun, ei oleks keegi äragi õppinud. Et üks klassikaline kontsert ja üks kaasaegne kontserditel bardakk indemit ära õppida niimoodi, et sul on ainult aega selleks, rääkimata sellest, et seal sees on jõulud ja aastavahetus ja igasugused muud tööd ja tegemised. Et seda teha niimoodi noh, lihtsalt kellegile näidata oma oskusi, see selline töömaht nagu on täiesti ebaõiglaselt suur, aga ei pruugi üldse selgeks saadaks selle ajaga ja ei ole ka mitte mingisugust mõtet, tegelikult sellepärast et see ei näita mitte midagi. Tegelikult ju sisuliselt toimuval meil hotesteerimised iga kontserdiga ja, ja kui on nagu huvi selleks, siis on seda võimalik ka välja selgitada, siis kuidas keegi seal kontserdil mängib, kuidas ta on, meil on niivõrd väike kamp, et ei tohiks olla tegelikult probleem ja, ja üldse nendes tingimustes tegelikult tuleks nagu nõu pidada ka orkestriga mingit probleemi, siis tasuks need läbi rääkida ja selts atesteerimis kokku leppida, pikemalt pidavat kokku leppida kavatses, ei ole mitte mingisugust probleemi. Ja seda kava, raskus kõige lihtsam kavamis praegu tuleb, on see konkurss, mis meil tuleb? Nii naljakas, kui see ei ole, eks see ole nii uskumatu, kui see ei ole, aga aga noh, atesteerimine peaks olema selline asi, mis, mis ei ole nagu karistusaktsioon ja see ei tohiks ka põhjustada mingit tohutut lisatöökoormust. Ma tahaksin veel ühe asja lisada, et miks me saame praegu tõmmata tegelikult paralleeli selle tulemusel konkursi ka nende eelnenud atesteerimiste vahel, sest need pidid toimuma rahvusvahelise žürii ees. Et kui me teame, et Eestis teistes kollektiivides see on ikkagi pigem siseasi, siis meil miskipärast oleks olnud atesteerimis, oli juba rahvusvaheline žürii paljud inimesed, kes sinna olid kutsutud, ei ole orkestriga kunagi tööd teinud või isegi neid kuulnud neid meie mängijaid. Ja minu arusaam endiselt atesteerimisest kui sellisest on ikkagi selline, et mängijaid hinnatakse kogu aeg läbi hooaegade. Kui on mingid teeme, siis kontsertmeistri asi on viidata sellele probleemile, rääkida sellest direktoriga ja nii edasi ja nii edasi. Kui on olemas peadirigent, siis kindlasti peadirigent viitab nendele probleemidele, kui neid on aga antud situatsioonis, kus meil olnud peadirigenti siis see asi on kõik nagu ära jäänud ja nende nägemust oligi siis see, et tuleb teha ühekordne mäng, mis otsustab kõik Nii et tegelikult on see konflikt ja probleem tekkinud suhtlemisprobleemist juhtkonnaga. Kas võib nii öelda seda ka ka seda? Jah, see on üks väga tugev külg selle asja juures. Ma tahaks täiendada seda atesteerimis veel nii palju, tegelikult on Jüri Leiten ise välja andnud atesteerimiseeskirjad. Seal atesteerimiseeskirjades seisab ka selline punkt, et just nimelt kontsertmeistrit peaks hindama läbi hooaegade kõiki mängijaid. Ja Jüri Leiten peaks tegelikult küsima kontsertmeistrit aruandeid selle kohta, mida ta ei ole tegelikult viie aasta vältel mitte ühtegi korda teinud, seganud, juba ise oma atesteerimiseeskirju rikkunud, see oleks piisav alus, mille põhjal saaks juba inimesi väga adekvaatselt hinnata. Ja mis puudutab atesteerimist, kui toimingute üleüldse, siis tegelikult jah, Eestis seda tehakse väga tihti. Ja kuna tegemist on ikkagi mitte eraõiguslike, vaid tegelikult ka riiklike ja munitsipaalkollektiividega, siis nemad peavad lähtuma seadusest seaduses tegelikult ei ole ette nähtud atesteerimiste ei ole ette nähtud ka konkurssi. Ja mis puudutab töölepingusse sisse panemist, siis igasugune punkt, mis on halvem seadusest, on tegelikult kehtetu. Seega, kui atesteerimis ei ole seaduses, siis seda ei ole olemas, seda tehakse, see ei muuda asja seaduslikuks. Ja atesteerimist võib teha sellisel juhul ainult rangelt kokkuleppel töötajatega. Kui töötajad on nõus minema atesteerimisele, siis on võimalik, nendes tingimustes peaks ka varem korralikult kokku leppima. Jah, see on üks asi ja teine asi on selle atesteerimise sisuline pool. Et mida see annab, kas atesteerimine muudab selle orkestri paremaks? Et mina sellesse ausalt öeldes ei usu, ma räägin puhtalt nagu isiklikust motivatsioonist, et paremini ütleme mängida pilli siis hirmuga, doktor, seda kindlasti ei põhjusta mulle motivatsiooniks hoopis teised põhjused ja see, mis paneb mind kontrollima, oma mängu, midagi parandama, siin kindlasti südametunnistus, eks ole, et ma saan nagu kontserdid, tagasisidet, kas ma kuulan neid kontserte üle või vaata, milline on kriitika ja see paneb mind paremini mängima. Ja kas me tänu sellele atesteerimisele jõuame Parema tulemuseni oluliselt parema orkestri, nii, selles on mul väga suured kahtlused, pigem praegu selline perspektiiv, et iga viie aasta järel on võimalik ära lõhkuda viie aasta töö ja see perspektiiv, nagu mind isiklikult absoluutselt ei motiveeri paremini mängima. Et viis aastat tagasi meil toimus kaasalatesteerimised, meie rühmas ka toimus muudatus, tuli üks mängija juurde, Margus Uus, eks ole. Tal oli aasta katseaega veel, kus otsustati siis, kas ta saab ikka lepingu või mitte. Ta tegi selle katseaja läbi viis aastat, me oleme koos töötanud, kokku kasvanud, praegu on olukord selline, näiteks no ütleme, üks koht meist ega me ei tea, kes see nüüd on, aga üks koht on meie rühmas ka koondada, eks. Et see nagu lõppkokkuvõttes ei lisa mitte mingit motivatsiooniga perspektiiviga ka tegelikult kellelegi nagu väga tõsiselt võtta. Toredasti võib-olla mainida veel ära see, et kuna Eestis instrumentalist õpib oma ametit miinimum 16 aastat ja maximum lepingu pikkus mõnes orkestris on viis aastat siis noored andekad, kes lähevad kindlasti kuskile piiri taha õppima konteksti valguses ma ei kujuta ette, mis motivatsiooni nad näeksid Eestisse tagasi tulla. Ehk sisuliselt tekib siin see situatsioon, et Eesti riik koolitab inimesi piiri taha. Palgad on meil tunduvalt väiksemad kui välismaal, tööleping on viis aastat, eks ole, välismaal on eluaegsed lepingud, ütleme noh, enamuses Euroopas on ikkagi menetlenud, ei toimi kunstilist juhti, ei ole enam. Miks peaks inimene välismaalt tulema selles mõttes siukest kunstlikku pingutatud konkurentsi tekitamist või konkurentsi loomistel õhustiku loomist ei vii mitte kuskile. Milles antud situatsioonis teie nüüd näete lahendusi? Meil on siin on ka muud asjad mängus, tegelikult on on probleem ka selles, et meil ei ole kunstilist juhtiv kunstilist vastutust, kuna see kunstiline vastutus sisuliselt langenud produtsendi õlgadele ja Jüri Leiten ka ja kuigivõrd eri klassile siin siis noh, see ei ole igal juhul optimaalne olukord ja, ja me ei ole selle olukorraga rahul ja oleme pidanud tundma ka mitmetes situatsioonides tegelikult nagu piinlikkust selle menesimendi suutmatuse pärast eriti just välisdirigentide ees, selles mõttes, et millest see põhjustatud on, ma seda ei tea, eks, aga praeguses ajas juba tegelikult mitmed tagasi. Jüri Leiten, kõige suurem mure kogu see töö korraldamisel on see, kuidas teenida omatulu, mida Tallinna linn on meile ette pannud. Kus te oma tulu tuleb, see tuleb publiku taskust ja meie arvates sellele publikule meeldida. Tahtmises on mindud üle igasuguste piiride. Kas Tallinna kammerorkestri mängijad lähevad? Konkursile septembris, Harry Traksmann vastab sellele niimoodi, et jätan otsad lahti. Mina vastan, et mina sinna lähen, aga ma ootan seda, et oleks kindel, kes vastutab kunstiliselt kammerorkestri eest, kes kunstiline juht, kellel see vastutus langeb. Ja, ja ausalt öeldes ma näeks seda asja eraldi Tallinna filharmoonias, Tallinna kammerorkestrit, seda näidanud ERSO filharmoonia kammerkoori kogemused, niisugune iseseisev asjaajamine on olnud edukas sest erinevalt Birgitta festivalist ikkagi Tallinna Moonja ei ole Kammerorkestri töö organiseerimisel korraldamisega hakkama saanud. Et siin on praegu valida, kas administratsioon või orkester on see tingimus, mis peab nagu muutuma, midagi peab siin muutuma, et siin samamoodi edasi minna nagu hästi ei saa nagu illusioon, et see asi edasi hästi läheb. Jah, ja mina ütleksin siia veel vahele nii palju, et. Kuna on olnud selliseid jutte siin, et linna prioriteetideks järgnevatel aastatel on Birgitta festival ja Tallinna kammerorkester siis minu jaoks tekib siin kohe küsimus, et kus või mis on sellisel juhul Tallinna filharmoonia ja miks, kui on olemas meil Birgitta festivaliorkester, siis orkestriga oleks vaja leida korralik Management, oman direktori oma kunstiline juht, olekski probleemid lahendatud. Praeguses ajas tuleb ikkagi vaadata neid asju, mis nagu toimiksid ja kuidas asi paremini edasi toimiks. Nii et minu jaoks on natuke arusaamatu, miks Tallinna linn nagu hoiab nendest jäikades struktuurides praegu kinni, siin ei oleks nagu väga suuri probleeme ja minu arvates ka ei oleks finantsilisi suuri lisakulutusi, kui need asjad pandaks eraldi ja, ja ma usun, et need asjad hakkavad toimima. Tegelikult antud situatsioonis meil praegu Tallinna filharmoonia kammerorkestri vahel valitseb, ei ole loomulik, sest et kui me vaatame ajalooliselt, siis Tallinna kammerorkester kutsuti ellu aastal 1993. Aasta hiljem asutati tegelikult Tallinna filharmoonia ja ei oleks midagi loogilisemalt, kui kogu mänedžer mängija kontor töötaks orkestri heaks. Meil on paraku aga kujunenud olukord vastupidi. Ja see ei saa olla kuidagi normaalne situatsioon. Tegelikult kui nüüd väga jämedalt öelda, siis toimub Tallinna filharmoonias aasta ringi Birgitta ettevalmistustööd, mis on väga mahukad, sellega Management tegeleb ja väga põhjalikult, aga orkester on jäetud nii-öelda vaeslapse ossa. Publiku jaoks on Tallinna kammerorkester endatesteerinud pidevalt kontserdisaalis. Loodame südamest, et siiski leidub head tahet parima lahenduse leidmiseks sest Tallinna kammerorkestri lagunemine ei ole üksnes Tallinna filharmoonias siseprobleem vaid see oleks suur kaotus eesti kultuurile. Meenutame nüüd ka mõnd suvefestivali, alustab Tiiulevalt. Meie suvine kultuurimaastik on juba mitmeid aastaid hästi kirev ja rikkalik olnud. Täna jutuks olevat kaks festivali Saaremaa ja Birgitta on mitmete paralleelide ja samas ka erinevustega. Mõlemaid kaunistab ajalooline paik oma auraga. Kuressaare loss, Pirita klooster. Kui Saaremaal tunneb meie inimene end koduselt, siis teisest tulevad mängu mitmed teised tunded seoses ajaloolise taustaga. Ühel festivalil olid külaliskostitoojad põhjast ja lõunast seega Soomest ja Lätist, teises idast ja läänest, Moskvast ja Ameerikast. Mõlemad festivalid alustasid algupärandiga Saaremaal, kõlas 2007. aastal ilmavalgust näinud Ilkka kuus. Istu mono-ooper. Vabaduse vang, poliitik Kristo Rüdist ja Birgitta 2008. aastal esietendunud Tauno Aintsi lavalise suurvormiga. Aeg armastada. Mõlemas olid ühenduses viidud laul ja tants. Ilkka kuusist oli juba muusikasse sisse kirjutanud tantsulise tegelase ja Tiina Lind forss, koreograafia esitajana. Tal oli loogiline ülesanne, mida ka suurepäraselt täitis. Mare Tommingas oli Antsi muusikasse vaja end nii-öelda sisse põimida, nii et tekiks täiesti uus terviku nägemus silmas pidades Mare Tommingas talenti, kes mitte ainult kui lavastaja koreograaf, vaid ka kostüümikujunduskunstnikuna on väga tugev oleks soovinud talle vast veidi rikkalikumalt muusikalist tööpõldu ja ka selgemat kontseptsiooni videoinstallatsioonidega. Põnevaimad hetked olid mõlemal festivali seotud muidugi laule, et ega minu jaoks meistrid ja õpipoisid Saaremaal. Mattis Alminen, Jaakko rühanen, Jorma hünninen Soomest Egils silins, Helena Nebera meie jaoks uued nimed, esimene Lätist. Teine on praegu Maria teatri külalissolist 2006.-st aastast ja meie väga tubli heli Veskus Rauno L, Angelika, Mikk, Oliver Kuusik ja muidugi väga verivärsked ja paljutõotavad nimed meilt. Monika-Evelin Liiv ning Kairit hotell ja Lätist metsosopran Ilona pagele. Birgitta festivalikülaline Moskvast, Helicon teater, oma lavastaja Dmitri Bergmani ja kunstnikepaari Igor Nyerni Tatjana tulu jääb, aga on kindlasti üks äärmiselt põnev tandem. Nende filosoofiliste põhimõtete fantaasiat. Tee üksteise inspireeriv tegevus andsid väga põnevaid elamusi juba eelmistel aastatel, näiteks Bulanki Carmeliitide dialoogid ja Šostakovitši leedi Mcbet senskist. Ja seekord siis meile täiesti tundmatu juu Sumbertunud Jordaania ooper Siber ja Verdi falstav Nende kolme kunstniku koosluses oli väga huvitavaid hetki just nimelt Siberi teises vaatuses, mis juba oma dramaturgiliselt ülesehituselt ja muusika poolest on huvitavam kui esimene vaatus. Ja muidugi falstav. Siin anti meile palju mõtlemisainet ja fantaasialendu. Salzdafi on võib-olla mõne meelest Jantlikus lahenduses oli tegelikult järgitud Shakespeari farsilikust. On ju Se Shakespeari teos, Windsori lõbusad naised üks jant teise otsa, kuid kuna lauljad selles teatris on kõrgemast klassist ning näitlemisoskused ja lavaliselt väljanägemiselt samade nõudmistele vastav, siis selle teatri kvaliteedis ei tule hetkegi kahelda. Tasub jätta siit meelde selliseid nimesid nagu Karina Grigor, jan, kes laulis Siberis peaosa siis väga heleda, kauni häälega kretsiskina väga sugestiivse Natalja Sagoorinskaja. Need on siis sopranit ja kaks väga võimsat baritoni, Andrei võlegi, šanin ja Sergei tab, tõlgin. Ja muidugi ka tenor Vassili Jefimov, kes paistab olema vähemasti kaugelt saalist tundus see nii hästi noor kuid väga tugeva ja toreda häälega ja sellist Klenskit nagu tema ooperi jätsin õhtul välja, kus ma ei ole seni kuulnud, see oli mehine ja väga vaba sellest lamedad sentimentaalsusest, mis seda rolli sageli saadab. Küll aga on mõlema festivali juures üks soov. Helitehniline probleem kuidagi leiaks lahendust, sest kahju oli nendest häältest, kes Saaremaa festivalil ka Lendav Hollandlane, milles ei peatunud sellel, aga see oli super hea lavastus ja väga heade lauljatega väga hea kontseptsiooniga. Aga helitehniline niisugune probleem saatis seda etendust samuti. Kuid nii nagu Riia ooperi kunstiline juht Andris sagars autogrammi tunnis toredasti ütles, et need festivalid meeldivad talle sellepärast, et need toovad ooperi Se uusi kuulajaid. Ja peabki ütlema, et Saaremaa festivali suur pluss olid need autogrammitunnid siis muidugi avaüritus Hendrik Krumm või 75 näitus, mis oli suurepäraselt kokku pandud ja mida ma väga soojalt soovitan ooperikülastajatel külastada. Kui see näitus loodetavasti tuuakse kas Estonia kontserdisaali või ooperisaali fuajeedesse ja Birgitta festivalil jälle vastupidi, andsid väga niukse. Omanäolise atmosfääri lisasid tähendab nendele ooperietendustele kaks üritust, see on ooper ja jääts. Kus siis lauljad esitasid kuulsaid ooperiaariaid ja meie Estonian Dream Bigbänd ja Anti Saar, pila Soomest klarnetit ja saksofoni tegid siis nendele ja lisaks ka veel muid valikuid ooperivaldkonnast, improvisatsiooni ja sellel õhtul oli oma pärl, see oli ameeriklanna Joan Faulkner, kes siis laulis kössunni laule. Ja muidugi Birgitta festivali emotsionaalne nael minu jaoks oli lõpuõhtu. See oli taiwani uudiaater, kes esitas meditatiivse etenduse ja see uskumatu emotsionaalne laeng, mida saalitäis rahvast sai ainult trummidelt ja kongidelt vaid üks keelpill ja üks number ka lauljalt. Sellega loodi erakordne atmosfäär ja andis mõtlemisainet. Kas siin elus ikka tasub nii väga kiirustada? Meie suvistest ooperisündmustest rääkis Tiiule evalt. Tuletan meie ooperisõpradele meelde, et foorum Cinemas jätkub Metropolitan Opera suvehooaeg eelmiste hooaegade säravamate ooperis salvestistega. Augustis sai näha kolme ooperit. Mul on südamest kahju neist, kel ei õnnestunud näha näiteks möödunud kolmapäeval Donizzi vaimustavalt head rügemendi tütart Natalides, see hundi, ego flooreci ja teiste suurepäraste artistidega. Lavastus oli enneolematult leidlik, vaimukas, ütleksin lausa koomilise ooperimusternäide. Septembris näitab Forum Cinemas Tallinnas Coca-Cola Plazas Tartus kinos Ekraan Narva foorum Cinema astri ekraanidel veel neljal õhtul möödunud hooaegade edukamaid Meti etendusi. Teisel septembril saab näha Putšiini Pohhimis Franco Chiferell. Legendaarne lavastus on püsinud Metropolitan Opera laval aastakümneid. Peaosades on Angela Giorgio ja Ramon Vargas. 16. septembril kavas Tšaikovski Jevgeni Joneegin alleri kergivi juhatusel Renee Fleming iia Dmitri korrastovskiga. Selle ooperi vastu on niivõrd suur huvi, siis on seitsmeteistkümnendal septembril plaanis lisaseanss. 20. septembril saab Meti peadirigendi Tseemslevaini juhatusel näha Mozarti muinasjutt ooperit Võluflööt. See etendus on varasemal ajal kell viis päeval ja sinna oodatakse ka lapsi. 23. septembril on aga kavas Berliini imelise pelganto päriburitaanlased salvestis 2007.-st aastast kuuldavasti sopran Anna. Need trepp, kood tekitas New Yorgist tormi, kui ta õrnaburitaanlasel piirana esimest korda seal lavale tuli. Tema kõrval teevad suurepäraseid rolle Erikatler, Frankova Salju. Johnr ei leia. Esimesest septembrist algab uue kino ooperihooajapiletimüük. Infot leiate Forum Cinemas kodulehelt. Otsisin publiku hulgast inimest, kes avaldaks arvamust Nargen festivali lõppkontserdi ja ja ehk ka kogu Nargen festivali kohta ning sattusin mehe peale, kes on tegelikult ise dirigent ja muusikaelus väga tihedalt sees. Ott Kask, milline on teie mulje kõigepealt Nargen festivali lõppkontserdist, mis oli Leroverbahhi, Vene reekviem Noblessneri valukojas väga erilises ja uues kontserdipaigas. Jah, kindlasti ju väga suurele enamusele publikust olist see kontserdipaik kindlasti noh, esmakordne ja mis seal salata, kohta on ikka väga eriline ja Auarbachi reekviem ju sobib sellesse kohta nagu rusikas silmaauku. Kuna see saal on nii suur, ei olnud absoluutselt midagi võimendatud, et see kõik tuli naturaalse, päris Elina, aga mis akustika koha pealt tahaksin öelda, et noh, see oli juba nii suur saal, et nüanssiskaalase valjusus ja noh, see kaduski selles ruumis nagu ära, et kindlasti seda teost tahaks kuulata, vaadata just, et kus kõikne detailid jõuaks nagu kuulajane noh, kõik oli kuulda, eks ju. Aga kindlasti seal on veel rohkem igasuguseid detaile, mida tahaks nagu veel paremini kuulata. Aga mida ütlete ettekande teose kohta? Väga põnev, huvitav ja et noh, nii-öelda kõik need käsitööoskused komponistina on olemas, just oli ease tonaalse ja siis mitte tonaalse noh, nagu see kontrasti vastandamine, mis ongi, ma arvan tal noh, selline teadlik printsiip, eks ole, et see töötas oivaliselt, et noh, kui tükk aega oli selles muusikas sellist kaost ja ängi ja nii edasi ja siis eks seda tonaalsust oli ja seal vähem, aga need olid sellised ürgsed vene koraalid, mis siis nagu otsisid seda kindlust ja rahu ja mingit pidet, eks ole, et noh, minu arust töötasid ikka fantastilised, võimas. Mis puudutab jah, heliloojaga esitajate poole pealt ka, et väga kui me räägime siin sellest poisi soolost, et ilmselt maailmas on üldse vähe selliseid poisse nagu Heldur Harry Põlda, kes seda nii on suutelised ära laulma, noh selles eas, et see oli täiesti vapustav seista laval, osaleda suurteoses solistina, kõrvutada Annely Peebo ka ja poolteist tundi pikka aega ja taluda seda pinget ja noh, minu arust küll ka, kui me räägime mingist tehnilisest teostusest, mitte ühtegi viga, sealjuures teha see midagi erakordset. Vene reekviem oli tõesti nõrgem festivali väga võimas lõppakord, aga festival ise on suve pikim ja juba mitmendat mitmendat suve kolmekuune festival. Mida te selleaastast festivali kontsertidest veel jõudsite kuulata? Minu jaoks väga suur elamus oli siis üks naissaarel Omari küünis esimesel augustil toimunud Martin Kuuskmanni kontsert pealkirjaga mees fagotiga ja pean ütlema, et sain väga suure elamuse sellest kontserdist, kus Martin koos erinevate kammeransamblitega sisustas väga huvitava õhtu. Pool sellest kontserdist oli klassika ehk Hain ja Mozart. Teine kontserdi pool oli muidugi eriti põnev, sisaldas uut muusikat, ma arvan kõigile, kes sellel kontserdil olid. Ta tõi välja seal peateosena Schneideri suu minnes, kas oli siis saksofoni, leia keelpilliansamblile, see oli ka väga-väga põnev, selline kaasaegne, kohati hea kõlalise, siis jälle keerulisema helikeelega üliVirtoosne ansambel oli kõik hästi nõtke ja väga põnev ja noh, loomulikult väga huvitav oli ka siis Tõnu Kõrvitsa juba siin mõned aastad tagasi kirjutatud, et laul kaugele sõbrale soolo fagoti, see oli jälle omamoodi väga huvitav, kuidas Martin siis näitas, et noh, tegelikult selle pilliga, kui palju on värv? Ta tegelikult ju läks ka natuke mõne teise pilli ampluaas näiteks imiteeris seal virtuoosse, toppis mingeid saksofoni, like kõlavärve ja lähenemisi ja nii edasi ja nii edasi. Väga põnev. Tõnu Kõrvits, seal oli üldse sellel suvel palju esiettekandeid, mitu esiettekannet tuli tal Nargenfestivalil, siis oli ka David Oistrahhi festivalil. Aga teie mainisite, et käisite ka Nargen festivali Haydni pidustusele Kadriorus. Jah, et nüüd Nargen festival tegi sel aastal kaks kontserti Kadrioru pargis ja esimene neist oli siis Joseph Haydni aasta tähistamisele pühendatud, kõlas siis loomulikult Hayden jällegi minu arust oivaline esitus. Sama Martin Kuuskmann osales siis solistidena veel Kalev kuljus, Harry Traksmann, Leho Karin, Andres Kaljuste ja festivaliorkester. Väga palju rahvast oli seal tasuta kontsert Eestimaa tingimustes, et jumala andis sellel õhtul või väga oivalise, ilma, et see oli soe, päiksepaisteline ja ei oldud isegi tuult. Nii et kõik klappis nagu ideaalselt. Ja ma arvan, et rahvas sai väga ilusa elamuse. Nargenfestivalil on suve ja eesti publikuga head suhted. Tegelikult Nargenfestival on algusest peale olnud hästi avatud ja mitte mingisse kitsasse nišši nagu suunda ja, ja tagatipuks ei ole see ainult muusikafestival, et see sisaldab ka teadupärast draamaetendusi ja tahetakse teha siiralt parimat ja pakkuda publikule parimat kvaliteetset, et elamust, et mina ei ole täheldanud, et seal oleks tahetud mingite konjunktuursetel võtetega meelitada publikut ja tuua saalid täis, et selles suhtes see on igati väärt asi ja noh, loomulikult on üks suve suuremaid festivale tegelikult. Ja siis eks ju, tahk on siin veel otseselt seos Naissaarega, eks ole, seda nimetatakse ka kultuuriturismiks. Et ma arvan, et Tõnu on Naissaare tutvustamise ja teadvustamise osas teinud, et väga suure töö toonud sinna nende aastate jooksul tuhandeid inimesi, eks ole, kes ma arvan, väga paljud esmakordselt selles kohas on üldse käinud ja noh, teadvustanud selle saare olukorra ja ma loodan, et seal just tänuga Tõnule asjad hakkavad liikuma kiiremini, kui nad seni liikunud, eks. Ja Tõnu on ka teadlikult ju nii-öelda angašeerinud väga noori muusikuid oma festival julgelt ja noortele antaks võimalus ja ka siin selles suhtes väga toetan, nagu sellist kontseptsiooni on olnud võimalus tegelikult, et selle festivali nagu esimesest aastast ehk 2006.-st aastast peale üht-teist näha ja kuulda, ehk siis alates Tormise naistelauludest siis meestelaulud ja tegelikult mõnes mõttes siis aastal 2005 olnud soorinnal Eesti ballaadid, eks seegi ole nagu tegelikult seesama käekiri, ütleme siis niimoodi, mis ei olnud veel siis Nargen festival, aga see on selline unikaalne käekiri, ehk siis Peeter Jalakas, kas Tõnu Kaljuste ja ilmselt seal on veel neid loomingulisi jõude? Noh, see on kuidagi nii eriline ja noh, kindlasti Tõnu läheb siin selle reaga veel edasi. Et see on selline Nargenfestivalil üks selline täiesti unikaalne joon ja see, et seal on väga palju erinevaid asju veel küll kammerkontsert, stiililiselt Viini klassikud, me teame, Tõnu Hainit väga armastaks ja teeb seda palju siis omas džässmuusik ka, eks ole, kaasaegne muusika, erinevad koosseisud kuni sellesama juba mainitud leieroverbochi reekviemi tohutu suure esitajate koosseisu ja väga mastaapsete teosteni välja. Aitäh Ott Kask. Telefonil on dirigent Jüri-Ruut Kangur ja küsin teie muljeid Frankfurdi raadio sümfooniaorkestri kontserdilt, mis oli ühtlasi Eesti Kontserdi hooaja avakontsert. Dirigeeris Paavo Järvi. Muljed on väga positiivsed, see oli eile suured ovatsioonid ja läks lõpus kohe isegi kaks lisalugu, et väga selline paindlik ja musikaalne nagu Paavo ise ütles, et selline kindel saksa orkester etega hästi, tuli kogu selle muusikaga kaasa ja, ja just see noh, Bruckneri sümfoonia, mis nõuab sellist väga tugevat vaserühma ja, ja sellist läbiviimist, sellist jõudu, nii et see oli võimas ja ja äärmiselt põnevad. Just need partoki teosed, mida, nagu ka väga harva kuuleb eriti tema pardalt esimene viiulikontsert noorpõlves kirjutatud fantastilisest soolost, sest siiani need Jensen, et mis oli ka noh, tõeline täiuslik tipptase, nii et selline elamusse kontsert Ja orkestrist kui sellisest, mis mulje jäi? Et suur koosseis seal nii eakamaid, mängijaid kui nooremaid mängijaid, aga mina enda on küll väga kõrgelt seda orkestrit, et ta väga hea koostöö dirigendikavaga ja selline täpne ja, ja seal on just sellised puupillid, aga kaunid soolod, kõik seal kõik häälestumised ja selline täpne ja selge ja, ja väga selline paindlik, nii et niisugune maailmatase Teie käisite ka Paavo Järvi meistrikursusi jälgimas? Väga põnev jälgida teda ennast ka huvitab ka see töö, et õpetada ja, ja noortega teha ja noh, me olime, ma olin ise seotud Leigol toimuv Järvi Akadeemia ka, kus Paavo Järvi kohal oli, nii et ma olen seda ka juba varem kõrvalt läinud, aga ta on ikkagi väga-väga hea metoodik, aga pedagooge näitab ise seal väga palju ette ja oskab nagu selgeks teha või näitlikustada ja suhteliselt kiiresti tuvastada kellelegi head ja vead, et ja mida parandada ja seda käetehniliselt, et kuidas siis aidata ja suunata nagu just mõtlema sellise muusikalise terviku suunas ja nihukese kujundamise suunas mitte niivõrd, kas kogu aeg hästi selgelt kahe või nelja peale lüüa võetest, niukesed karaktiseerimist ja, ja seal oli Beethoveni esimene sümfoonia, siis selline orkestridirigentide õpe, repertuaari raudvarakavas ja siis oli põnev näha erinevaid kujusid, kellel siis mida, millised probleemid oli, kuidas ta siis tegelikult ta hästi selgelt seletab, hästi arusaadavaks teeb ja, ja väga oluline ja metoodika, pedagoog. Aitäh Jüri-Ruut, Kangur. Vanemuise kontserdimaja avas sellel nädalal oma 12. hooaja, sellest räägib Vanemuise kontserdimaja direktor Kulva Tamra. Mul on suur au tervitada kõiki muusikasõpru tee Tartu kontserdipublikul uue hooaja alguse puhul ja soovin kindlasti kõikidele kauneid kontserdielamusi algaval siis, 12. hooajal. 28 august kuni 14 mai on meie talvise hooajaperiood, kuhu mahub siis ära 56 eriilmelist kontserti. Nagu ütlesin, on väga erinevaid kontserte seinast seina. Me pakume rahvaste muusikat Aafrikast, vokaalgruppi, kes esitavad Aafrika tantse, rituaale. Me võime rääkida traditsioonilist aastalõpu NS-i kontserdist, kus seekord on Eri Klas ja Tallinna kammerorkester. Me räägime barokkfestivali kontserdist, kus on üks kuulsamaid tegijaid maailmas virtuoosi Itaaliani. Me võime rääkida Barbara Hendrik Sist aprillikuus, kes külastab Eestit ja on oma kontserdiga tatart, tus või hooaja lõppkontsert preemiani Filharmoonikute 14 10. mail, nii et muusikuid väljaspool Eestit kollektiive on tulemas palju. See ei tähenda seda, et Eesti muusikud ei leia teed Vanemuise kontserdimajja Tartusse. Meil sellel hooajal algab uus sari, see on puhtal kujul Tartus, neid kontserte ei dubleerita ja tänu Ülikooli Vanemuise kontserdimaja heale koostööle, kuna Tartusse eelmine aasta osteti valge klaver, täismõõduline, mis on spetsialistide hinnangul kõige parem valge klaveri Eestis ja see sari saabki olema siis ülikooli aulas, oktoobris teeme sellega algust ja iga kuu vähemalt üks kontsert seal esinenud Marko Martin, Din, Jaan Kapp, Con pliio võitja, siis näitama ära ka, kuidas kõlavad keelpillikvartett tood ehk siis üks väga ülevaatlik sari näitamaks, kuidas kõlab erinevate kooslustega ülikooli aula, valge klaver. Ja ärme unusta ka ära seda, et Vanemuise kontserdimajanaabriks on Vanemuise teater, kus tegutseb Vanemuise sümfooniaorkester, kes annab samuti kontserdimajas oma hooaja avakontserti ja seda septembrikuus. Ja loomulikult, meil on teater, Vanemuise ka väga head koostöösuhted ja traditsiooniliselt me teeme ühisprojekte, sellel aastal saab neid olema kolma hooaja avakontserthooaja lõppkontsert samuti ja siis vahepeal ka advendikontsert. Igal aastal Vanemuise kontserdimaja on mõelnud lastele ja noortele. Eelmine aasta alustasime lastele väga huvi pakkunud ja väga populaarseks saanud päeva teeme ise muusikat. Me teeme Vanemuise kontserdimajas viis õpituba, kus siis lapsed on kuni kolmekümneliikmelises gruppides ja nad saavad ise teha muusikat ja pärast siis kõikunud õpitoad saavad siis suurel laval kokku kokku ja esitavad ühe loo, mis ka salvestatakse, sinna on võimalik eelregistreerimisega soetada pääsmeid, nii et kellel on huvi, siis kindlasti aegsasti Vanemuise kontserdimajaga ühendust võtta ja ära broneerida. Infot leiab Vanemuise kontserdimaja kodulehelt. Just Eesti kontserdi koduleheküljelt www punkt kontsert. Ja seal viide Vanemuise kontserdimajale. Tahaksin veel juurde lisada seda, et meil on tulemas ka iga-aastane sooduskam Haanja, see saab olema seitse kuni 12 september ja kõikidele kontsertidele, ma rõhutan, kõikidele kontsertidele on siis soodus 30 protsenti. Piletihinnad on jäänud samaks või isegi natukene allapoole laskunud seda ainult muusikahuvilise ja muusikasõbra heaolu nimel. Aitäh Kulbo Tamra selle intervjuu eest ja soovime Vanemuise kontserdimajale head uut aastat. Ja kohtume olevusi kontserdimajas. Sülgaja Kammerkoor Vootsis musikaales annab sel nädalavahetusel kaks väga mitmekesise kavaga suve lõpukontsert. Ja tegelikult on seal seotud koori sügiseste plaanidega ja ma olen nüüd mikrofoni taha palunud. Dirigent Risto Joosti seletaks natuke, mis seisus on kammerkoor Vootšis musike alles praegu, mis kontsertitel kuulata saab ja mis on siis sügiseks plaanis? Meie seis on hetkel selline, et me alustame nii-öelda lõpuspurti siis ühe pika perioodi krooniks ja kogu selle tegevusega on antud hetkel on üks suurem tähtpäev, nimelt kammerkoor võttis musike, alles saab 10 aastat vanaks septembrikuus, kui esimest korda 1999. aastal septembri lõpus tuldi kokku ja tähistame seda kümneaastast juubelihoo aega juubelikontserdiga ja sellele ettevalmistavalt, et me teeme praegu kaks kontserti, mis on ühtlasi seotud ka ühe koori konkursiga Soome Vabariigis Helsingis nimelt toimub Harald Anderseni kammerkooride konkurss, kuhu siis sel aastal on valitud 10 koori ja üks nendest oleme meie, mis on väga meeliülendav nase konkurss on suhteliselt ainulaadne maailmas, nimelt ainult kammerkooridele ja väga kõrge tasemega. Loomulikult on eelnev lindivoorivad läbitud. Kas sellel konkursil on ainsa Eesti koorinovootses musikaalne? Jah, tuleb välja, et nii on läinud alguses suurt head meelt, et Eestist läheb kaks koori, Tartu Ülikooli kammerkoor ka, aga nüüd on kuulda, et kahjuks need osa ei võta. See on äärmiselt kurb, aga noh, ühtlasi meil on seetõttu ka suurem vastutus hoida Eesti koorilaulu au kõrgel, nii et me anname endast parima. Ja hetkel me annamegi kaks kontserti, siis laupäeval, 29. augustil Kuusalus kell seitse ja pühapäeval 30. kell kuus Tallinna laululava klaassaalis ja kava on tõesti äärmiselt mitmekülgne. Seal on vanamuusikat Šveitsist, Bachist kuni romantismi Välja, Mandelson ja maaler ja kontserdi teises pooles saab kuulda kahekümnendada šedöövreid. Absoluutne kooriv klassika tippu kuuluv Tübiysii kolm šansoone rauda, Vaarel Lorca sõit siis Arvo Pärdi magniisikad, veel brüsseli muusikale seatud Sven-David sanstrumi poolt, Hiiemäe prelood ja Veljo Tormise jaanilaul, nii et sellised komplitseeritud tükid, aga igaüks on omaette pärl ja nüüd meil ongi võimalus enne tähtsaid sündmusi ette kanda ja reale koorikonkursi, mis toimub septembri keskel. Meil on juubelikontsert Estonia kontserdisaalis kaastaga Bon Tallinn sümfonietta ja ühtlasi päev ka tähtis, sellepärast ilmub meie esimene CD-plaat, kus siis Tallinna sümfonietta game koos esitama Roberti teoseid, Tedeum ja palveränduri laul ja seal kontserdil on ka puhas A capella muusika. Oleme tellinud Toivo Tulevi täiesti juhiva teose, mis on tema sõnutsi küll tema esimene eestikeelne teos, mis ongi väga meeliülendav, kuna see on ainukene eestikeelne teos, mida me sellel kontserdil laulame, nii et esimene pool on puhtalt ütleme A capella muusika lisana küll laulame ka Bachi singlite Herni, kus kaastage kontiinu ansambel. Laias laastus kroonibki meie tegemisi praegu, et ternevataks kontsert, konkurss ja lõpetuseks juubelikontsert. Sülgaja. 24.-st augustist kuni 11. septembrini toimub traditsiooniline Baltics'i festival. Sel ajal saab internetis kuulata raadiojaama, mis mängib festivali kontserte eesti muusikast, kõlab seal Arvo Pärdi teoseid. Rootsi raadio kui Baltics'i festivali peamine korraldaja avas ööpäevaringse festivali raadio internetis 24. augustil. Kuulata saab 2003.-st taastast toimuva festivali kontserte. Esitajate seas on niisugused tunnustatud muusikud, nagu maailmanimega dirigendi disabekas Halonen, balleri kergi Manfred hoonet. Samuti on osalejateks balti mere äärsete riikide parimad muusikakollektiivid. Soome raadio sümfooniaorkester põhjas raadio sümfooniaorkester, Eesti filharmoonia kammer, koor, Läti raadio koor, Rootsi raadio, sümfooniaorkester ja koor. Sülgaja. Tänasele heligaja saatele tegid kaastööd Tiiule evalt Hedvig Lätti, Annika Kuuda helioperaatorid, Katrin maadik ja Helle Paas. Toimetas Kersti Inno aitäh kuulamast. Heliga ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis teile sobival ajal teile sobival ajal helgaja.