Heliga ja tere päevast, klassikaraadio kuulajad algamas on 26. septembri heliga ja ja tänases saates tuleb juttu. Järgmistel teemadel Tallinna kammerorkestri hetkeseisu kommenteeriva Tallinna filharmoonia direktor Jüri Leiten ning kestri konkursi žürii esimees Toomas Velmet ja teemat vahendab Kersti Inno. Dirigent Ave sopp jagab meiega muljeid kammerkoori Woodžesmas, olles 10 juubeli kontserdilt Madalmaade kammerkoorile. Toor tõi esiettekandele helilooja Helena Tulve teose. River ja telefoniliinil on helilooja Helena Tulve ning muusikakriitik. Päevastenthelt jagab kontserdi Raimo Kangro 60 muljeid. 26. septembril allkirjastatakse Hugo Lepnurme mälestus oreli ehitamine metodisti kirikusse ning stuudios on teemat kommenteerima Hugo Lepnurme tütar virve soode. Teda küsitleb Karin kopra 24.-st septembrist kuni neljanda oktoobrini. Prini toimub 16. rahvusvaheline õigeusu vaimuliku muusika festival, kreedo ja stuudios tutvustab festivali sooja tomaanova. Teda küsitleb Annika Kuuda. Oli see muusikapäeva puhul tuleb Eestis ettekandele Hektoorberlioosi teos Fausti needmine, mida dirigeerib Olari Elts ning oktoobris annab kontserte klaveri tuua Matti Mikalaik, Kai Ratassepp kontserte tutvustab Eesti kontserdi produtsent Neeme Under. Esimesest 10. oktoobrini toimub Elleri koolis sügismuusikafestival ja teemat vahendab. Lätt soovin teile head kuulamist. Liigaja. Eelmisel pühapäeval toimus Tallinna filharmoonia korraldatud konkurss Tallinna kammerorkestrisse. Palusin telefonile Tallinna filharmoonia direktori Jüri Leiten, kuidas konkurss läks, kas orkester on nüüdseks uuesti komplekteeritud? Meil oli väga mainekas žürii ja konkursil osales lõpptulemusena 27 muusikut, kellest valiti välja 15 nende 15 10.-ga. Nüüd siis praegusel hetkel jätkatakse läbirääkimisi uue töölepingu osas. Kui palju on nende 15 hulgas endisi mängijaid jaguvad uusi? Endise on 11 ja uusi mängijaid on neil Millal toimub orkestri esimene ülesastumine publiku ees? Kuna see protsess võtab natukene aega, siis me veel oktoobrikuu sees anname kontserte, ühesõnaga meie Tallinna filharmoonia kontserdi hooajaprotsess pole peatanud, välja arvatud avakontsert, et kõik muud planeeritud kontserdid toimuvad ja oktoobrikuu jooksul esinetakse koos Eesti filharmoonia kammerkooriga ja Daniel-Royce'i juhatamisel. Seesama koosseis läheb oktoobri lõpus ka Šveitsi kontserttuurile ja paar kontserti on siin oktoobris veel. Et need kontsertid lähevad veel nii-öelda nagu projekt koosseisuga, mis on varem kokku lepitud, aga selle uue koosseisu esimeseks projektiks, loodetavasti, kui me töölepingud saame sõlmitud, saab hingedepäeva kontsert koostöös Eesti kontserdiga, mille proovid hakkavad siis oktoobri lõpus ja kontserdid toimuvad siis novembri alguses ja seda kontserti juhatab Andres Mustonen. Kas teil praegu käib ka läbirääkimisi kunstilise juhi suhtes? Ei käi läbirääkimisi, kõigepealt komplekteerime orkestri ja ootame, mis juhtub uue aasta eelarvega ja meil on valmis töötatud tööversioonid praeguseks, kui orkester jääb 15 liikmeliseks ja kui eelarve suureneb, siis ka suuremaks koosseisus ja siis vastavalt sellele nagu käitume, aga et orkestri kunstilise juhi kohuseid täidab praegu orkestri kontsertmeister ja süvenenumalt hakkame selle küsimusega tegelema, siis jaanuarikuust. Orkestri kontsertmeistrikoht on praegu pakutud Harri Traksmanniga. Aitäh Jüri Leiten on. Telefonil on konkursi žürii esimees Toomas Velmet. Kuidas oli see konkurss korraldatud, kui palju oli osalejaid ja kes olid žüriis? Minu meelest on see suurim arv, mis on kunagi registreeritud eesti keelpillimängukonkurssidel. Kohale tuli muidugi umbes kolmandiku võrra vähem, 24 oli ka veel pärast loosimisi loobujaid. Kõige suurem konkurss oli alti rühma kus oli välja kuulutatud kolm. Riiulites oli välja kuulutatud kaheksa kohta, osavõtjaid oli 14. Edasi oli juba lihtsam, sest et sellel esmasoli välja kuulutatud kaks kohta ja jäigi neid kandidaate kaks ja kontrabass. Helsingi linnaorkestri kontsertmeister Erkki Palole lahti sümfooniaorkestri kontsertmeister Jaakob kuusist Eesti Muusikaakadeemia professor Aleksander Fischer ja Vanemuise orkestri kontsertmeister Kristel Eero Jaak Põldoja. Žürii koosseis on tõesti aukartust äratav, kas tavaliselt muusikakollektiividele korraldataksegi konkurssi sellise autoriteetse rahvusvahelise žürii ees? Aga miks mitte? Tegemist on meie tüpseima kollektiiviga mida näiteks minagi olen siin-seal kirjasõnas nimetanud Eesti koondised ja kui sinna on vaja anda hinnanguid, siis ma annan veendunud selles, et parima tulemuse annab autoriteetne žürii. Millised olid nende žüriiliikmete tähelepanekud eesti keelpillimängu hetketaseme suhtes? Nad olid väga liigutatud meie tšellomängutasemest ja keegi ei imesta, kui me ütleme, et osavõtjad olid Leho Karin ja Henry-David Varema kes mõlemad mõõdud said nad kohal, siis olime meie kõik üllatanud ka meie altviiulimängijate üle rõõmsad, sest seda rõõmu on minu kogemuse järgi viimase 30 aasta jooksul väga harva kohanud. 14 inimest mängisid Mozarti kontsert mis on teadaolevalt Kammerorkesterit huvitavaid kadentsi näitud, muide sotsialistid olid leidnud väga huvitavaid sädenud oma kontserditel. Ja Ma ei saa mitte jätta mainimata seda meie töö iseärasust. See tähendas seda, et me kuni lõpuni ei teadnud, kellega on tegemist. Konkurendid esinesid numbrite all ja sirmi taga. Ja siin-seal tekkis mul ka mõtted, et see võiks olla, see võiks olla teine, aga kindlat veendumust ei tekkinud kordagi. Sama tunnistas mulle ka Kristjan Leedo ja temal oli üks õpilane seal, kelle ta tundis ära ja, ja rohkem ei midagi. Ja ka meie töö arutelu, arutelu kui niisugust ei olnud. Kõigepealt konkurss toimus kahes voorus, esimene voor oli kunstiline repertuaari, teine voor oli mehest lugemine. Ja kohe alguses sai otsustatud, et lõhest lugemise vooru kõik ei lasta. Ja esimesest voorust teise üleminek otsustati lihtsalt ei jah süsteemiga. Kuid ka siin ma võin tuua praegu nüüd juba tunnistuse žürii üksmeelest, ütleme nii et kui oli vaja 14-st viiulimängijast valida teise vooru üheksa siis need üheksa said järgmiselt hääli. Neli esimest said seitse häält, tähendab kõik. Žürii liikmed hääletasid nelja esimese poolt. Kolm järgmist said kuus häält ja kaks viimast, kes edasi said, said neli häält. See oli kõige keerulisem otsustus. Teises voorus võeti siis juba arvesse nii esimese kui teise vooru tulemused. Muidu teine voor tõstis nii mõndagi kõrgemale. Oli väga häid lehest lugemisi ja allika äpardumisi. Esitas oma järjekorra siis üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus ja nii edasi. Need kanti tabelisse. Järgmine ja nii-öelda kuid kõik need numbrid, nende taga olevad inimesed ei kuulu avalikustamisele. See on asutusesisene probleem ja eile alustati läbirääkimisi valitud inimestega. Interprojektidega tutvustati, nendele, tuleb ülesandeid ja anti need siis veel aega 10 päeva nendel mõtlemiseks ja omapoolsete ettepanekutega välja tulema. Nii et läheb edasi. Mul on hea meel, et Tallinna kammerorkester hakkab jälle elama oma tõhusat elu. Nii et žürii on oma töö teinud ja teie olete veendunud, et välja sai valitud 15 väga head muusikat. Aga milline on teie arvamus isiklikult sellistest kardinaalsetest koosseisu muudatustest muusikakollektiivi koosseisus? Noh, natuke liialdatud kardinaalsus, et 15-st inimesest neli on nuut, see nüüd kardinaalseks ei saa nimetada aga igal juhul dollar. Ja igal juhul ei ole see koosseis kehvem põelud. Selles ma olen absoluutselt veendunud Möödunud laupäeval toimus kammerkoor Woodžesmisikaalase 10. sünnipäeva kontsert ja meil on siin klassikaraadio stuudios dirigent Ave sopp kes jagab oma muljeid, et milline see kontsert oli ja kuidas see kava õnnestus. See oli teatud mõttes minu jaoks nagu natuke sihuke retrokontsert, et ma mäletan, kui umbes 15 aastat tagasi, kui oli Eesti filharmoonia kammerkooril sari Bach ja Pärt, siis see tundus nii innovaatiline ja tore mõte. Tegelikult ma olin isegi üllatunud, et nad on valinud nii klassikalise tee, ma vaatan üldse enamuses oma kavades. Praegu on kuidagi niisugune trend ju otsida midagi uut nii minevikust kui ka tegelikult tulevikust. Millise mulje, kui sa vaatad, et, et mis kontserdile läheb? Et, et noh, seal on nagu vana tuttava juurde, mida sa oled juba koordi kohanud, aga see külaskäik oli kindlasti väärt. Tervikuna mulle kontsert loomulikult meeldis, aga see ei ole nagu selline püstikargamise aplodeerimise tunne, vaid see on pigem nagu sellise sisemise Rõõmu emotsioon. Ja küll tõesti, tänaseks päevaks ma tegelikult olen nagu selle kontserdi muljet natukene seganud, ma olen seda segama sellega, et ma kuulasin nende plaati, mille nad andsid oma 10. sünnipäeva puhul ka välja ja ma lugesin ka nende kava, raamatut, mis on väga sisukalt koostatud, et seal on peale tavapäraste Annotatsioonide ka kõigi nende kontserdid läbi aegade olnud kontserdid koos heliloojate nimetustega ja ka lauljat Te tundeid selle kooli suhtes. Ja mõnes mõttes võib-olla oli viga selles, et ma lugesin seda tagantjärgi ja siis nagu ikkagi mõtled ja vaatad sellele musitseerimisele nagu rohkem isiklikumalt. Ma vaatan, et Risto on peaaegu esimestest kavadest saati õpetanud oma lauljaid laulma Pärdi muusikat ja ka selle kontserdialustala oli kahtlemata Arvo Pärdi muusika ja seda läbi väga erinevate teoste, aga ta on tõesti väga väga palju esitanud Arvo Pärti ja ma arvan, et see on tema poolt tegelikult väga tark tegu. Ühest küljest see on kahtlemata koorile väga arendav muusika. Tema kooris laulavad piisavalt muusikaliselt haritud lauljad, kes suudavad Pärdiga rinda pista. Ma mõtlesin, et noh, mis siis on nagu see erisus, kui sa kuulad erinevaid Pärdi esitusi, siis mulle tundub, et seal on nagu see, et voodis musikaalse lauljad on teatud mõttes nagu isetud lauljad on tegelikult ikkagi enamuses amatöörlaule, et nad on väga haritud, Risto Joost on teinud suurepärast tööd, aga nende nii-öelda baas tuleb kuskilt kas siis muust muusikaharidusest või lihtsalt muusikaarmastusest. Et enamus neid lauljaid ei ole alustanud oma muusikuteed unistamisest teha näiteks ooperikarjääri. Ja see on tegelikult kokk kuu tekitanud sellise väga huvitava kõla minu meelest. Ja muidugi ma tean, Ta tõesti voodiose vist kõige suurem töö ongi üldse riisto töö on ansambel selliste lauljatega, kellel ei ole nii suur Ta iseenese, just vokaalselt ambitsiooni, võimelinad, kasvavadki, just kohe koos laulmisega on see teatud hetkedel nagu tulemusrikkam kui professionaalsetel kooridel ja sellel kontserdil. Mulle tundus, kas ei kõla ja musitseerimine teatud mõttes nagu neutraalne see on just selle antud hetkel nagu just nende teoste ja selle esituse ja ka selle kontserdi pluss ja kuulasin seda plaati, siis ma nagu veendusin selles veel enam. Tegelikult olengi peamiselt kaasa elanud kõikidel nende konkursile, kus nad on olnud ja mul õnnestus olla ka nende viimase Helsingis Harald Anderseni koorikonkursil ja ma pean ütlema, et Woodsus musikaales ei olnud üldse minu favoriit ja mul on seda mõnes mõttes tagantjärgi isegi piinlik öelda. Sellepärast et loomulikult. Ma olen väga väga nende poolt, aga sellel hetkel seal konkursil ma olin järsku nagu niivõrd vaimustunud. Tähendab seda peab ütlema, et see on väga kõrgetasemeline konkurss seal kahtlemata kõik koorikes konkureerisid, olid väga professionaalsed, et me hakkame rääkima nii-öelda juba siis sealt edasi maitse-eelistustest. Ja ma olin sellel konkursil tõeliselt haaratud musitseerimis rõõmust, mida ma seal nägin. Otsesel seda niimoodi ei ole, tal ei ole sellist Avadus Stahli täpselt selline nagu eestlased on teatud mõttes kinnine, küllaltki akadeemiline, näiteks nendesamade Pärdi esitustega ma nägin, et see on nende muusikas seal olemas sisemine põlemine, nii-öelda see, mida ma näiteks seal Helsingis vaadates kõiki teisi, millest ma olin haaratud, millest ma ei olnud vaimustunud, nüüd ma tegelikult vaatasime ikkagi nende pluss, nad peavadki sellist muusikat tegema ja peavadki seda just nii tegema, nagu nad teevad. See koor on tegutsenud 10 aastat ja sealt on tegelikult käinud läbi väga-väga palju lauljaid siin ise lugedes neid koorilauljate arvamusi on siin ka kirjas, et et ilmselt on ikkagi selle kooritööstiil ja koormus olnud väga suur, see on ka põhjus, miks paljud ei ole seal väga kaua võib-olla vastu pidanud seal kavas esitatud tee Mahleri koorieost Isbindervelt handengi komme on selline suur suur koor, mis laulis ja ma olen kõik käinud sellest vokaali koolitusest läbi ja mõnes mõttes oli see vaata et veel selline kontserdi tõeline ahhaa-elamus. Sellepärast et sellise vokaaliga suurt koori me ju ei kohta üldse iga päev kuidagi loomulikuna võtame ka seda, et koor laulab väga puhtalt ja siis kui tekib mingi õhkõrnvääratus, siis ehmatad hirmsasti ära, see on tegelikult täiesti ebaõiglane nende suhtes, sest et arvestades seda, et see kontsert oli ju tegelikult tähelekoorile väga palju väljakutseid. Esitatav laulda Pärdide Teumi pahimateti laulda sedasama maaklerit, jaga Toivo Tulev uudisteost. See ei ole lihtne ja seda enam, et nädal aega ennem nad sellel samal Anderseni konkursil laulsid hoopis teist kava ja see tähendas ka kaks korda 20 minutit muusikat. Ma tegelikult ei ole Toivo Tulevi vokaalmuusikaga väga tuttav, tema helge ja ega üldiselt küll tema on mu sellised hillitsetud kõlaotsingud on tõeliselt põnevad. Ma ise arvan, et seal on ikkagi nii palju instrumentaalsust, et mulle tundus, et see helikeel või see nooditekst oli niisuguses raskusastmes võib-olla piiri peale, et nad tegid kõik väga hästi, nagu pärast Risto Joost kinnitas, see pidigi nii kõlama. Aga sa nagu tunned või kuuled seda lauljat mõtlemist natukene ette, sa tunned seda niisugust raginat kindlasti kolmandal-neljandal ettekandel see enam nii ei ole ja sealt hakkavad tulema nagu mingisugused uued väärtused tegelikult ka niimoodi kuulda väärtuslik, lihtsalt kuulata seda muusikat, mida sa ei ole kunagi kuulnud, sest esiettekanne kui öelda, et mille üle ma olen, kui kõige rohkem ikkagi vastukontserti mõtlen, siis on see ikkagi mitte Bahia mitte tulev vaid maaler ja Pärt, et see on niisugune vastuoluline öelda, et mõnes mõttes on ju hea meel. Teises mõttes on muidugi väga kurb meel, et toimunud on jälle juba meie eesti kultuuris ennemgi nähtud fenomeni, kus dirigendid kasvavad oma koolidest üle. Ehk siis, et kuna ilmselt Risto Joostile viimane kontsert musikaalasega. Ma väga loodan, et kuigi igast sammust tuleb praegu välja, et Woodžes on nagu hästi koondunud just nimelt ühe isiku ümber seal Risto Joost, nad elavad hästi edasi ja nad arenevad kindlasti hoopis hakkab olema üks teine Moosese teist nägu, aga ma soovin oma muusikalisi püüdlusi igal juhul jätkata. Meil on nüüd telefoniühendus helilooja Helena Tulve, Katri Helena. Tere. Sa viibid hetkel vist Prantsusmaal, aga tegemist on koost ka Madalmaade kammerkooriga ja minu esimene küsimus ongi selline, et kas see koosta Madalmaade kammerkooriga on esmakordne või on sul õnnestunud nendele muusikat kirjutada või on nad esitanud sinu teoseid ka varem? Minu jaoks on jah, esimene selline koostööprojekt Madalmaade kammerkooriga mõned aastad tagasi, nende kunstiline juht pöördus minu poole, et siis tellida üks uus teos ja praegu on siis asi nii kaugele jõudnud, et et on toimunud kaks sellist esiettekannet juba Besofon festivalil. Millise teosega on tegemist, et see kannab inglisekeelset pealkirja, sedakorda river? Selles teoses ma kasutan pärsia suffi mõistlikku ruumi sest mida ma olen siis omal moel niimoodi kokku pannud ka seda jah, inglisekeelses tõlkes, nii et see teos on inglise keeles, tegemist on segakooriga, 12, häälsele segakoorile on see kirjutatud? Jaa, Madalmaade kammerkooris laulab umbes 16 15 16 inimest, nii et iga laulja praktiliselt laulab siis soolopartiid, selles teos, tegemist on nii sellise võimeka kooriga, et see ei valmista neile suuri probleeme. See on nüüd juba mainisid, et tegemist on väga võimeka koorikaga. Sa oled nüüd seda teost mitmel korral kuulanud ja ka kontserdilavalt juba, et kuidas sulle tundub, et kas sa teos pääseb mõjule? Eks selge on see, et hääl on üks väga selline tundlik instrument, kõige tundlikum ja seetõttu on ka kõik vokaalteosed mingil moel nagu õrnemad ja tundlikumad igasugustele sellistele hetke mõjudele ja hetkeolukorrale. Aga see koor on tõesti selline, kes isegi kui neil mingi hetk toimub, mingisugune tähelepanu, hajumine või midagi, midagi ei ole nii täpne, siis järgmisel hetkel nad on jälle täis nagu vanusega selle selle juures, et see on see, mis aitab nagu seda teost, mis on küllalt pikk, ikkagi väga suure energia ja sellise muusikalise kohaloluga nagu esitada. Mina olen väga rahul selle koostööga ja minul on see väga huvitav kogemus. Kas sa kirjeldaksid natuke Grethe Petersoni dirigendi, siis sellist nägemust koostöös sinuga on teil ka olnud siin enne esiettekanded näiteks pikemaid vestlusi. Mul oli selline õnn, et ma sain osaleda ka suures osas selles prooviprotsessis, nii et meil on väga tihe koostöö olnud Grete pederveniga ja ta on suurepärane dirigent. Väga tore inimene, ta selline dirigent, kes paneb nagu esikohale muusika ja siis mitte iseennast, nii et et ta nagu täiesti kehastub ümber selleks muusikaks ja selleks teoseks ei ole parajasti ette, kannab mulle väga meeldib tema lähenemine ja selline isetu lähenemine muusikale üldse. Küllap seda nüüd pisut vara küsida ka, et kas siin Eestis on ka seda teost võimalik kuulata millalgi? Ma ei oska selle kohta midagi öelda, eks see sõltub pisut sellest. Ka meie sellised võimekad koorid on sellest huvitatud. Teod on küllalt raske, aga küllap on ka meil neid lauljaid, kes suudaksid sellega hakkama saada, aga see ei sõltu minust. Antud juhul mul oleks muidugi hea meel. Mitu kontserti veel jäänud on, et kui mitmel korraldusel õnnestadel enda teost selles küllaltki kaasaegse värviga kavas kuulata? Väga haruldane on see, et Madalmaade kammerkoor oma hooajas kõiki programme esitab päris päris mitmel korral, mis on nagu väga hea, et nad panustavad sellesse programmi ja saavad ka selle esitamise käigus veel nagu edasi liikuda ja areneda, seda muusikat tõesti tundma õppida või tunnetada seda veel esitatakse nüüd viiel korral, millest siis kahte kordama veel, olen ise ka kuulamas. Kust need kontserdid veel toimuvad? Täna toimub kontsert väiksemas linnakeses Besofooni lähedal, oodank uuris ja siis sellele järgneb neli kontserti Hollandis Amsterdamis Oudova tütressisse Rotterdamis. Suurem osa ettekannetest on veel ees. Soovin sulle siis ilusaid kontserte veel ja ka tagasiteed Eestisse, aitäh sulle. Esmaspäeval, 21. septembril ehk helilooja Raimo ning roo 60. sünniaastapäev Päeval leidis Estonia kontserdisaalis aset helilooja mälestusõhtu mida tähistati kontserdiga Raimo Kangro loomingust. Estonia saal oli seatud kammerlavaks ning vahe vaata kontserdil astusid üles interpreedid, kellest paljudel on juba mitmete aastate ja võiks öelda isegi aastakümnete vältel. Tal on kujunenud välja eriline side Raimo Kangro loominguga. Kontserti alustada kas Läti klaveriduo koosseisus Reinis Saarins ja rahvi harraczanyan teosega Mariatsioonid läti rahvalaulule nimetatud klaveri tuua oli kontserdil lausa kandvaks jõuks. Saarins ja harraczanyan osalesid kokku neljas teoses, millest kaalukam Alison naat kahele klaverile Opus 28. Kindlasti seostab Eesti publik Grafi härradžanyanni nime Riia klaveri tuua, aga kus teiseks liikmeks oli pikki aastaid pianist Noora Novik. Riia klaveriduo on läbi aegade olnud ka paljude Raimo Kangro teoste esmaesitajaks. Kontserdil kõlanud kahe klaverisonaadi tõi esmakordselt kuuldavale just see koosseis. Harlan Janyannija Noviku esinemine oli planeeritud ka kõnealuseks kontserdiks. Aga elul on vahel paraku teistsugused plaanid. Harrelsoniann ja tema väljapaistev õpilane Reinis säärinš pühendasid sonaadi ettekande meie seast hiljuti lahkunud noore Noviku mälestusele. Särin siia härradžanjani mängustiil rokivate rütmikujunditega. Sanaadis oli küllaltki jõuline. Rõhku pandi aktsentidele ja klaverikäsitlus oli äärmiselt löökpillipärane ja seetõttu ka kõlapilt nii-öelda otsekohene. Kuigi klaveri tuua koostöökogemus ei ole arvatavasti kuigi pikk, õnnestus neil koosmäng päris hästi. Ebatavaline oli sellel kontserdil klaveri süüdi oopus üks ettekanne, sest löökpillimängija Vambola Krigul oli seadnud teose löökpillidele ja selle kandis ette ansambel paukenfest koosseisus Vambola Krigul, Anto, õnnis Madis Metsamart ja Lehari kaustel. Vahetult enne ettekannet oli põnevus kruvitud üsna kõrgele, et kuidas siis selline hästi tuntud teos uues kuues kõlada võiks. Tegemist on ju väga populaarse teosega, sest kas või viimase nädala jooksul on seda siinses kontserdielus ette kantud juba lausa kolmel korral. On ju teada. Raimo Kangro suhtus oma loomingus klaverisse kui rütmipilli. Ja rütmil on tema loomingus väga oluline koht. Idee iseenesest väga hea seada klaveriteos löökpillidele, et anda edasi teose rütmistruktuur löökpillidele omasel moel. Seadete tegemine on muusikas tavaline asi. Aga antud juhul Mul ei olnud nimetatud seade kõlaline resultaat kuigi põhjendatud. Et kahjuks ei andnud teosele midagi juurde ja pigem isegi vähendas pisut selle muusika mõjuvust. Tämbrid ja dünaamikaid jäi natuke väheseks ja faktuur mõjus pisut hõredana. Tuntud teemad ja nende lahendused, mida kõrv ootas jäid pisut kahvatuks ja omandasid liialt tagasihoidlikku positsiooni. Kontserdil kanti ette samuti kaks teost Display palade sarjast, täpsemalt siis displei number üks pealkirjaga Steve Richards. Tre ja displei number viis nimega ingliportree. Ingliportree, mis on kirjutatud flöödi klarneti-le ja kahele klaverile on huvitav teos selle poolest, et vastavalt nimele ehk siis õrnadele Ingel litele teemadele vastanduvad ka hoopis elujõulisemad liinid ja tantsulisemat arengud. Teose ettekandes oli palju ilusaid hetki, eriti flöödilt ja klarnetit vastavalt Mihkel peaskelt ja Toomas Vavilov pilt. Aga üldmulje jäi teose faktuur natukene paksuks. Avaramat kõlasfääri ja säravamaid ämbreid oleks oodanud eelkõige just klaverituult. Nende mäng oli kohati liiga, on forsseeritud ja jõuline, mis muutis ettekande liiga maiseks ja veidi robustseks. Kahest displei ist mõjus paremini Steve Reichi portree mis on kirjutatud kahele klaverile löökpillidele ja mis kõlas kontserdi lõppu. Teosena ettekanne mõjus väga usutavalt ja oli heas kooskõlas Raimo Kangro muusika vaimuga. Kuigi minu maitse jaoks jällegi oleks võinud teose üldine liikumine olla pisut muretum või, ja võib-olla kergem ja nobedam. Kõlaline balanss oli võrreldes ingliportree ja sonaadiga kahele klaverile palju parem ja samuti oli kasutusele võetud rikkam tämbri ballett. Massiivsemate koosseisude kõrval oli kontserdil väga heaks vahelduseks Mihkel Peäske poolt mõjuvalt esitatud flöödipala tsüklist kolm eesti rahvaviisi soolo flöödile kus algmaterjalina oli kasutatud tuntud rahvaviisi Meil aiaäärne tänavas. Hugo Lepnurme nimelisest orelifondist saabus teade, et Tallinna metodisti kirikusse ehitatakse Hugo Lepnurme mälestusorel. Ja täna kell kolm toimubki lepingu allkirjastamine Hugo Lepnurme mälestus oreli ehitamise alustamiseks. Klassikaraadio stuudios on nüüd Hugo Lepnurme tar virve soode. Kust see idee alguse sai ja kuidas jõudsite selle elluviimiseni? See idee sai alguse sellest, kui meie isa suri veebruaris 1999 siis sellel päeval kuulutati välja tema elutöö preemia. Ja see raha maksti välja meile õega 200000 krooni aastal 1999 oli meie jaoks üüratu summa. Meile tundus, et, et see ei ole nagu meie raha ja siis arutlesin, et mida selle rahaga teha. Jõudsime järeldusele, et isa oleks kindlasti seda raha kasutanud mingi oreli heaks. Ja kuna me õega mõlemad kuulusime metodisti kogudusse ja metodisti kirik saanud endale uue hoone ja siis me otsustasime annetada pool sellest summast Jaani kirikule ja pool metodisti kirikule. Ja nii tekkis meil siis oma kirikus seal niisugune orelisõprade ring. Alguses ausalt öelda, senthaaval hakkasime seda raha korjama. Palusime vahel mõnda kollektiiviga heategevuskontserti teema on, meil on käinud esinemas piirivalve orkester, Kiigelaulukuuik, Hortus Musicus, tolleaegne väga kammerkoor ja veel mõned niisugused väiksemad kollektiivid. Siis korraldasime me nii-öelda Realis sünnipäev, see seisnes selles, et sünnipäevalaps kutsus külalised kokku ja palus mitte kingitusi tuua, vaid teha annetusi orelifondile. Mida siis tehti? Korraldame tähendab päevani ka heategevusmüüke alguses nagu oli minu vanem õde Urve, kes on elukutselt muusikateadlane, oli selle asja eesotsas, aga siis ühel hetkel ta tundis, et ta enam ei jaksa seda asja saada. Ja siis tegi, see oli vist pereraadio, tegi ühe intervjuu mu õega ja ja õde selles saates ütles, et, et meil oleks nii vaja inimest, kes võtaks selle töö üle ja helistas talle üks naisterahvas ja ütles, et ma arvan, et minu poeg sobiks sellesse ametisse. Ja siis tuli meil nagu see tuumik kokku ja sisse noormeesterahvas andis oma jah-sõna. Ta on tänasel päeval meie fondi nagu tegevjuht Artur Raismann. Tema eestvõttel sai siis 2007. aastal loodud ka sihtasutus ja siis hakkasime mõtlema, et millal see orel võiks saada valmis. Seadsime sihi, et see võiks olla aasta 2011, kui Tallinn on kultuuripealinn. Ja siis me kuulutasime välja rahvusvahelise konkursi oreliehitaja leidmiseks ja meile, kus viis pakkumist Hispaania, ka Eesti-Läti, Belgia ja Rootsi ja kõige rohkem meile meeldis Belgia pakkumine, see on siis orgelbav Schumacher. Meid on väga palju aidanud Euroopa oreli hanke assotsiatsiooni peasekretär, keeran kraan, kes on nagu nõu ja jõuga meile abiks olnud, samuti Ines Maidre, Ene Salumäe. Alguses oli selle oreli maksumuseks meil arvestatud 6,2 kuni seitse miljonit krooni. Aga Jaan käis ja pidas läbirääkimisi Schumacheri kaja pisut vähendasime oreli suurust ja kuna ka maailmaturul on tina hinnad langenud, siis me saime nagu hinda alla ja tänaseks on see hind siis langenud 4,2 miljonile. Kust siis tuleb lisaks veel maksta. Käibemaks on alla pannud kultuurkapital ja samuti helikunsti sihtkapital. Ülejäänud raha on tõesti laekunud vabatahtlike annetustena. Ja nüüd, tänase seisuga me võime öelda, et kui nüüd meie niimoodi lepingulised vabadused kõik täidetakse, siis on meil praegu miljon puud. Aga me loodame, et rahad ei ole maailmast otsa saanud ja oleme tänulikud kõigile inimestele, kes on oma õla alla pannud. Nii et oreliehitus metodisti kirikus peaks algama kohe pärast lepingu allkirjastada? Jah, suur tänu, et selle suure asja olete ette võtnud proua virve soode ja loodame siis, et Ajal kui Tallinn on Euroopa kultuuripealinn, esinevad metodisti kirikus orelikunstnikud ja me kuuleme ilusat orelimuusikat väga heal instrumendina. Me loodame seda ka südamest ja ma kutsun siin üles ka kõiki häid inimesi, kellele Eesti kultuurielu korda läheb. Aidake meid veel. Sellel sügisel tähistab rahvusvaheline õigeusu vaimuliku muusika festival kreedo oma kuueteistkümnendat sünnipäeva. Mul on hea meel, et siin mikrofoni taga on need meil festivali direktor soojatumanova, kuidas on kreedo festival nüüd selle 16 aasta jooksul muutunud? No sellel aastal meil tulevad päris palju uued asjad meie festivali raames kõigile, see on võib-olla asi, et me esimest korda korraldame konkurssi ja meil on festivalil see õigeusu vaimuliku muusika, aga kongressi just tuleb vaimuliku muusika siis see tähendab, et mitte ainult õigeusu, aga lihtsalt vaimulikud laulud ja sel aastal näiteks konkursi kavandanud, kindlasti peaks olema üks lugu Alexi Lvovi, ma loodan, inimesed teavad see vene hele loe, aga ta on pärit Eestist ja väga tihedad sidemed Eestiga oli. Ja siis on teine lugu on õigeusu laulu ja teised laulud võivad, eks ole. Kas katoliku kassaga Bachi või mis tahe. Teine asi, mis just festivali kohta võiks öelda, esimest korda me teeme sihukesed asjad, et meil on kaks nagu praegu öeldakse, projekti varemed lihtsalt kutsime, väga toredat kollektiivid tegid omad ka. Aga nüüd meil on kaks, esimene avakontsert ja teine projekt, kava tuleb meil teisel oktoobril Rootsi-Mihkli kirikus ja järgmisel päeval tuli Tartusse sama kontsert. See on liturgia ja see lugu on kirjutatud koorile ja orelile ja solistide. Ja praegu tuleb see koor Rootsist, Stockholmist ja Santa Clara kiriku modetikoor. Ja dirigent on ka Rootsist, aga solistid on meie oma mati pal Jaan teibogats, Mati Palm õpilane ja orel, Piret Aitale. Ka huvitav asi ja seoses sellega meil on galakontsert, mis tuleb neljandal oktoobril, viimane meie kontsert ja esimest korda lapsel oreliga. Ja sel aastal esimest korda meie festivali raames esineb uus kollektiiv, meil on olemas mees, ansamblil kreedo ja nad teevad kontserti Narvas ja Tallinnas vaates on rajatud kontserdis ja see näitab ka need noored üliõpilased, tegelikult nad õpivad seal otsa koolis ja õpivad akadeemias. Ja et noored inimesed ikka huvitatud sellest nurgast. See festival kestab päris pikka aega kaela kontsert festivali lõppkontsert on neljandal oktoobril. Me mainisime siin ära need projektid ja konkursid, aga kes veel peale nende on esinemas sellel? Festivali kohe tahaks öelda, et kolmandal oktoobril Niguliste kirikus teeb väga tore kontsert ja Moskvast kolekti ortodoks hinges rasvami Birdsi, nagu öeldakse Georgi Smirnovi juhatusel. Ja ma tahaks öelda, et see on väga huvitav kolectiv son meeskoor ja sega, mis need ood meil Tallinnas sessioon just parteis, laulud ja tegelikult alati seistakse näoga segakooriga. Aga see on kõik tehtud ainult meeskoore jaoks saanud väga fantastiline ja taksodes, see kool on esimest korda Eestis ja kuulda niimoodi tõsised ilusat meest, hääletuse on fantastiline muidugi. Ja ma väga soovitakse inimestel tulla kuulama seda kontserti. Muidugi väga huvitav kontserdi Moldaavias tuleb jälle mees, Kork on ka väike Jegor, 10 inimest tulevad kirikust, aga nad on kõik proffid, nad laudkis teatris case, kus aga põhikoht ütleme kirikus ja see on huvitav üheselt jälle sellest, mis ma räägin. Õigeusu muusika, aga ta on Moldaaviast pärit ja siis on natukene teened motiidjana natukene teeneni loodi, see on ka väga huvitav kontsert. Siis muidugi pühapäeval laulab vene koori kabelsoni eesti kollektiv kõik vist tunnevad teda ja galakontsert eel ju nagu alati, meil on laste korraduga mis selle festivali peamine eesmärk. Kunagi Mul on mõeldud seal festival, et tutvustada Eesti publikule õigeusu muusikat, õigeusumaad on päris palju kreeka libanud ja ta on väga erinev. Ja meie põhiline ideed. Me üritame otsida igal pool maailmas kõige paremad kollektiiv. Et näidata inimestele kõige parem kvaliteet. Teisel oktoobril kell 19 vahendab klassikaraadioülekannet Estonia kontserdisaalist rahvusvahelise muusikapäeva kontserdilt. Esinevad Eesti riiklik sümfooniaorkester, segakoor Latvija ja solistid Stefani otseel lükk Roberta ja see on üks ei loo. Dirigeerib Olari Elts. Kavas Berlioosi Fausti needmine. Igal aastal, ka sel aastal tähistatakse rahvusvahelist muusikapäevaga piduliku kontserdiga ja selle kavaga antakse kontsert on lisaks Tallinnale ka veel Pärnus ja Tartus. Ja sedakorda terrigeerib siis rahvusvahelise muusikapäeva kontserti dirigent Olari Elts. Küllap ta ise on selle kontserdi kavva valinud Hector Berlioosi ulatusliku teose, Fausti needmine ja klassikaraadio stuudios on seda kontserti tutvustamas Eesti kontserdi produtsent Neeme pundar. Nüüd on seesama esimese oktoobri ehk siis muusikapäeva niisugune projekt juba samade inimestega sama võtmekujudega nagu siis Olari Elts ERSO juba päris mitmendat korda ja sedakorda taas Bergioosses eelmine aasta ja me olime, süvenesime ruumi ja Juulio armastuse saladustesse. Aga, aga nüüd oleme siis Fausti needmises, mis oli täiesti Olari valik ja minu arust väga huvitav ja põnev valik, sest et Eestis pole seda kontsentratsiooni tegelikult üldsegi tehtud. Ta üldse nagu selles mõttes kummaline lugu ei saagi täpselt aru, kas tegu on ooperiga või et helilooja ise on seda alguses tituleerinud, et see on siis kontsert, ooper, aga hiljem hoopis ta on öelnud, et see on dramaatiline legend. Seda teost on ka lavastatud ja kindlasti ooperi sõber on seda nüüd siis noh, kuna meil on suurepärane võimalus käia Kinos Metropolitan Opera lavastusi vaatamas, see kindlasti ka näinud. Aga meie lavadel ta pole nüüd eriti veel jõudnud ja see kontsertversioon, mis nagu praegu hakkab nagu olema on helilooja seisukohast ei ole ka minu meelest nagu jällegi märgilise tähendusega, siis tegelikult on ju tegemist helilooja esines hobusega, mis küll seda esimest, seda numbrit ei kanna ja ta ei ole kindlasti täpselt see teos, mida helilooja omal ajal kirjutas, sest ta hävitas selle kõik ilmselt palju asju nagu taastus ja ja mulle tundus, et ta on ise nagu pidanud seda oma Fausti, need, mis väga suureks õnnestumiseks siis ained ehk siis Fausti-lugu iseenesest. Nii nagu küüt on öelnud, et ta, et kui ta seda Fausti Ta kirjutas, et ta kõik, see, mis ta on ennem ja pärast kirjutab, sellel pole mingisugust tähtsust, et, et see on juba noh, nii niivõrd põhjapanev ja niivõrd fantastiline teos oli ka Göte enda mõttes umbes nii Anis Kaberlioos mõelnud oma dramaatilise legendi kohta, aga vähemalt on pidanud seda väga heaks teoseks ja sellepärast oli talle väga suureks pettumuseks, kui tema eluajal olnud etendused tegelikult täiesti olid ebaõnnestunud. Kahjuks nad ei läinud täis saalidele ja purjus ei saanud aru, milles on nagu asi. Mina vaatan seda asja, nüüd on mitusada aastat nagu hiljem siis minu meelest on tegemist väga huvitava teosega, see on kirjutatud väga hästi, väga hea orkestritundmisega väga huvitavate värvidega aines, isegi eks ole, doktor Fausti see selline legend, mis on vist juba kusagil 16.-st sajandist siis mingisugune imevõimetega doktor, eks ole, kes siis mida ta kõike oskas ja mida ta ei osanud, aga siis käskis, väidetavalt siis andis nii-öelda need kolm tilka verd saatanale siis omavõimeta, võib-olla sellest sai, see on noh, väga huvitav. Ta aines loomulikult borrelioosi variandis lõpeb asi kurvalt, need õnnelikku asja pole seal mitte kuidagiviisi kapataksegi mitte nii väga rõõmsalt ootusega Margarete päästa, põrgusse, aga sinna ka jäädakse. Et selles mõttes on see nagu nagu kurb. Aga vot sellise muusikalise draama siis toovad kuulajani mitmed väga mainekad solistid, üks nendest siis Fausti osa laulab tenor Richard kar Lutši. Tegemist on Ameerikas sündinud tegelikult Itaalia päritolu tenoriga, kes on noorema põlve tenor tegelikult et praegusele rajal tegemas oma võimast karjääri on jõudnud teha juba nii-öelda Ameerika ooperiteatritele juba päris korraliku ringi peale ja praegu laulab err Fordi teatris Saksamaal siis saab kuulda kindlasti meie kõige mainekamat solist Jean-Luc ksenoon, kes on siis bass, prantsuse laulja, tegemist siis seda kaalu lauljaga, kes tõesti kõige kuulsamate ooperiteatris nii metropol, Chanooperas kõla skaalas kui, kui ka igal pool mujal on üles astunud baritoni, bassi, repertuaari kõige säravamates rollides. Et siis selliste suurkujudega näiteks nagu ka passida Domingo ja väga huvitav laulja metsosoprani rollis eksis Margareta rollis Stefani Houdzeel. See on siis saksa päritolu metsas praami, kes on ka oma nime teinud väga ütleme, barokkmuusiku esitustes võiks öelda ja tema selline võib-olla üks särav hiilgeroll on olnud armida roll lüli ooperist, aga väga tunnustatud Mozarti rollide esitaja ja ka muidugi tema repertuaaris on ka kõik muu, noh, kaasa arvatud Richard Strauss ja paljud romantiliselt teised teosed. Eesti solistidest astub Brandari rollis üles Märt Jakobson, pass, kes on siis kuulus teada nii Vanemuise ooperis kui ta nüüd viimasel ajal Estonia ooperiteatrist, kelle sügav selline tämber, minul on õudsalt nagu alati imponeerib, et on selge üks üks tämber, mis ei ole ei parit, On vaid on just nimelt pass ja vot selline täpselt on just Märt Jakobson ja mulle tundub, et kanderi rollida sobiks suurepäraselt kindlasti latva koor loomulikult, sest et kuidas me saame ilma Latvia kooris kui on ikkagi tarvis laulda niivõrd komplitseeritud muid asju ja see ooper tegelikult ma nimetaksin ta siiski nii sisaldab väga uhkeid säravaid ooperikoore just ja selle pärast loomulikult me tahtsime ikkagi parimad koori, kes on siin lähimõne 1000 kilomeetri ulatuses võtta kindlasti Latvia, kes nad ka kõik ära laulab. Kindlasti kuulajale on seal palju tuttavaid lugusid, nii et muudkui tulge ja kuulake. Suurejoonelise ooperid juurest eesti pianistide kammermuusika manu. Eesti kontserdil siis sellel aastal on üks selline uus ettevõtmine. Me tegime kaks hobune vent, üks nendest on siis klaverimuusikas tegelikult ja ja esimese kontserdi me juba jõudsime ka ära kuulata, kus Kalle Randalu just musitseeris äsja klaveriduo Kai Ratassepp ja Mati Nikolai kontsert, ma pean natukene nagu ma tuhkani riputama vähegi natukene hiljaks aasta võrra tuua, jõudis saada vahepeal kümneaastaseks, tõsi ta on, et nad on, ütleme, viimane aasta ja natuke rohkem olnud taas aktiivsed, tegemist on võib-olla Eesti kaalub hakkama konkursi auhinna võitnud, tuua aga üldse läbi aegade. Tegemist on siis Müncheni ARD konkursiga, kus nad said esimese preemia omal ajal ja see on, on ikkagi niisugune tunnustus, mida meie muusikutele naljalt ei ole nagu, nagu et siin on küll hästi nagu esinetud, küll aga esimest preemiat ikkagi ja nemad on nagu selle saanud. Nad on lisaks esinenud muidugi mitmel pool nii Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaal menukalt koostki tonkreemeri ja Kremerata Baltica, aga nüüd siis nad astuvad üles oma sellise vast üsna romantilisele muusikale keskendunud kavaga. Kuulame seal siis Johannes Brahmsi operatsiooni Robert Schumanni teemale. Debiicii kuus antiikset epigraafi kostab siis Kamil šanssi variatsioonid Beethoveni teemale ja nende soni, andante allegro briljant, Ferans listi pateetiline kontsert, natuke kavad natuke varieeruvad, sest need kontserdid on meil kolm. Pühapäeval, neljandal oktoobril, siis Viljandi Jaani kirikus, teisipäeval, kuuendal oktoobril kell seitse Tallinn Estonia kontserdisaalis ja kolmapäeval, seitsmendal oktoobril kell seitse Tartu Ülikooli aulas, siis, kus on siis kuulu suus valgeid väär, mida siis klaveri tuua ka siis laseb nagu kuulajateni helistada. Kaja esimesest kuni 14. oktoobrini toimub Tartus Heino Elleri nimelises muusikakoolis sügismuusika festival. Sügismuusikafestivali tutvustab. Merle Kollom tavapäraselt on sügisfestivali, esinejate hulgas on väga palju Elleri kooli õppejõude. Seekord on see festival päris teistsugune. Väga palju on esinejate hulgas kooliõpilasi nii noorte kui keskastme tasemel, aga on ka kaks väliskollektiivi, mida meil varem pole olnud. Nii et võiks öelda, et sügisfestival on natukene läinud juba rahvusvahelisemaks. Aga alustame esimesel oktoobril tähistada rahvusvahelist muusikapäeva kell viis õhtul Tartu linnamuuseumis esinevad Elleri kooli noorteosakonna õpilased kõikidel erialadelt. Viiendal oktoobril kell 10 hommikul Tartu linnamuuseumis teeb meistrikursuse Rootsi juhtiv džässtrio Trio yksoft sviidi teemal improvisatsioon crossover muusikas ehk siis piiri ületavas muusikas ja rahvamuusika Aranžeerimine ja esinevad siis Rootsi juhtivad muusikud, kellel on au kuuluda väheste hulka. Ka Rootsis on nimelt kaks džässikollektiivi, kes on nii-öelda riigi palgal ja nemad on siis musike juplanud, kus muideks peadirigendiks Paul Mägi on siis seal koosseisuline ansambel. Triot on ajakirjanikud iseloomustanud järgmiselt oodanud ootamatut. Nende põhiliseks kaubamärgiks on varajase muusika ja rahvamuusika omanäoline interpreteerimine. Aga sellel kursusel nad käsitlevad ka siis klassikalise muusika Aranseerimist. Otsest kontserti nad ei anna, küll nad teevad kaasa ühes suures džässballetietenduses, mis Tartus on küll kinnine üritus, aga Paides ja Viljandis siis kolmandal ja neljandal oktoobril tasu jälgida reklaamid seal nad teevad nagu live-bändina kaasa ja kuidas siis jätkub meie festival, seitsmendal oktoobril jällegi Tartu linnamuuseumis algusega kell kuus õhtul on vasekarva viisid, kus esinevad siis priid Sonny trump metsasarve trombooni ja tuuba õpilased ja samuti Ellerbras klaveril Kadri-Ann Sumera. Kavas on Bachi, Arbanienescu, Williamsi korpinski muusikat. Kaheksandal oktoobril jällegi Tartu linnamuuseumis. Võingi siinkohal öelda, et kõik kontserdid toimuvadki Tartu linnamuuseumis, kuna Elleri saal on hetkel remondis ja Tartu linnamuuseum on meile väga meeldivalt koostega ulatanud ja seal on siis teine rahvusvaheline kollektiiv kaheksandal oktoobril ja esineb trio Leedust. Valentiina Padocleene pran, Irena petsi, oriene klaver ja väga põnev pill, mida mängib Tautas detenskas. Selle pilli nimi on Pirbiine ja seda nimetatakse ka üheks leedu rahvuspilliks ja nende kava on väga rikkalik, seal võib kuulata meile väga tuntud klassikat, aga mis kindlasti väga põnevad saab kuulata ka leedu autorite muusikat. Valentiina Vadocleene ehk siis brände tegutseb vokaalsolistina Konga, Klaipeda Ülikooli kunstide fakulteedi professor, pianisti Reena Petsi, Oreene, Klaipeda Ülikooli kunstide pakulteedi klaveriprofessor on samuti arvukate konkursside laureaat ja esinenud väga-väga mitmetes riikides kides erilise põnev pill Pirbiine, mida mängib siis Vytautas detenskas. Puhkpillimängija ise on siis Klaipeda Ülikooli kunstide fakulteedi professor ja rahvamuusikaosakonna juhataja ja üldse peetakse teda kõige prominentsemaks aktiivsemaks Pirbiine mängijaks Leedus. Pirbiine on klarneti sarnane instrument. Kindlasti ootame kõiki kuulama, sest sellist haruldast pilli meil siin naljalt ei kuule. Üheksandal oktoobril jällegi kell kuus õhtul Tartu linnamuuseumis on kontsert pealkirjaga löödi viisid sügisesse, kus esinevad noorteosakonna keskastme flöödiõpilased nädal edasi 13. oktoobril. Linnamuuseumis on kontsert, sügisfantaasiad seal esinevat Raivo Rebase löökpilliõpilased Ursula tšello, saksofoniõpilased Tõnu Kalmu klarneti eriala õpilased ja kava. Rikkalik Hituralde, Johann Sebastian Bach, poosashuumon, Peters, meedins, Fintsi Danejev, ka selliseid autoreid, keda meil väga tihti ei esitata. Millega Elleri kooli sügismuusika festival lõpeb, lõpeb väga noortepärase kontserdiga, nimelt on avastatud uus koht klubi PlinkPlonk. Arvata võib, et sinna klassikalist kontserti ei vii, seal toimub siis Elleri kooli rütmimuusika. Osakonna noorte kontsert esineb seal kaks ansamblit, nagu osakonna juhataja Oleg Pissarenko nimetas, et on natuke leebemat progerokki, aga on ka väga raju progerokki ja see on ühtlasi ainuke kontsert, kus tuleb lunastada väikese summa eest pääses, aga rõõm on teatada, et kõik ülejäänud kontserdid ka rootslaste meistrikursus ja leedukate trio kontsert siis lisaks õpilaskontsertidele kõik on tasuta ja kõik on teretulnud Tartu linnamuuseumisse. Esimesest oktoobrist toimuvad kontserditel täpsemat informatsiooni, nagu ikka, saab Elleri kooli koduleheküljelt, aga ka kultuuriaknast samuti see on siis linnapildis kindlasti näha ka sügisfestivali plakatid. Juba aitäh. Kollane selle intervjuu eest ja kutsume kõiki nautima sügismuusikafestivali esimesest kuni 14. oktoobrini Tartus. Sülgaja. Tänasele heligajale tegid kaastööd Kersti Inno, Ave sopp nelevast Eiffelt, Karin kopra, Annika Kuuda ja Hedvig Lätt. Saate mängis kokku helioperaator Helle Paas ja Saadet. Toimetas Mirje Mändla. Selga ja muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetti. Mis teile sobival ajal sobival ajal sülgaja?