Tere tulemast saatesse, usu jõud, mina lähen, Ringo ringraja ja järgnevalt tuleb juttu niinimetatud põlisusundites. Mis usundeid on põlisusundeid? Kõige lihtsam vastus sellele on. Põlisusundid on põlisrahvaste usundid, nende rahvaste usundid, kes elavad oma põlistes elupaikades, järgivad oma põliseid, tavasid ja uskumusi mis pärinevad aegade algusest. Nii vast võiks öelda. Ning nii palju, kui. Vaid põlisrahvaid on ka erinevaid põlisusundeid, usu jõud. Põlisloosungitega seoses ei tohi ka unustada seda seika, et kuigi neis port soovitud näha tänase päevani säilinud kõige ürgse mat religiooni või teisisõnu kivile inimeste usundit siis nõnda lihtne see siiski ei ole. Esiteks puuduvad andmed selle kohta, milline oli see usund või rahva elukorraldus siis kui kohtuti uue ja võõraga selle niinimetatud teisega. Mõelgem siin kas või näiteks eestlastena eestlaste esivanematele selle kohta, kuidas eestlaste esivanemad elasid enne võõraste saabumist pole meil ju tegelikult muid andmeid, kui arheoloogilised leiud ning ajas vähemal või rohkemal määral teisenenud pärimus ning sellest kohtumisest niinimetatud teisega siis selleks, teiseks on valdavalt kirja kultuur kaks suurusundit, kristlus ja islam on mõlemad kirja usundid ning see kirjakultuur on toonud ka selle kirjakultuuri põlisusunditesse põliskultuuridesse, traditsionaal kultuuridesse, kus seni oli pärimustraditsioon ja uskumus midagi taolist anti edasi suuliselt, põlvest põlve jutustades, lauldes, rääkides ja kus seetõttu ka vanade inimeste sõna oli autoriteediks. Uus kultuurivorm kirjakultuur on aga toonud enesega kaasa autoriteedi aluste muutumist. Enam ei ole tähtis see, kas mäletatakse muistseid lugusid vaid see, kas osatakse lugeda või kirjutada. Põlisusundeid ja põliskultuure võime me leida ka Aafrikas. Aafrika on väga suur kontinent, siis elab seal ka väga palju erinevaid rahvaid. Tegelikult on üsna keerukas leida neid ühiseid nimetajaid nende rahvaste traditsionaalse religiooni kohta kuid usutakse, et siiski on võimalik leida mõningaid ühiseid jooni. Teisest küljest tuleb pidada meeles ka seda, et üheski nimetatud aafrika keeles pole sõna selle kohta, mida meil nimetatakse religiooniks ujusundiks. Religioon ja selle kesksed elemendid hõlmavad kogu aafriklaste nagu ka teiste põlisrahvaste elu ja olu. Kõike, mis jääb sünni ja surma vahepeale. Ning veel edasigi sealt. Üks selline ühine nimetaja, mida Aafrika traditsionaalsetes, kultuurides või põlisusundites on leitud on see ülijumalad või ülijumal. Enamikes Aafrika usundites leidub arusaam looja jumalast selles, kes on loonud inimesed näiteks ning lugu sellest, kuidas looja jumal ja inimeste esivanemad elasid omavahel sõbralikult. Kunagi olevat selline looja jumal elanud kogunisti maa peal, elas esivanemate juures. Aga inimene või inimeste esivanem rikkus selle sooja suhtejumalaks taevasse. Ja selle suhterikkumise tõttu muutusid inimesed sellisteks, nagu nad tänapäeval on. Tavaliselt räägitakse, et siis sai alguse ka surm. Esivanemad tegid sellise valiku millega inimesed surelikeks muutusid. Jumal on aafriklaste jaoks aktiivselt tegutsev, hoolimata sellest, et asupaik tänaseks on kaugel taevas nii hästi karja, sest õnn on jumalate kingitus. Samamoodi on tervis jumala kingitus. Karistab kurjategijaid ja laseb paista päikesel ja sadada vihmal. Ja paljud jumala nimed tähendavadki, päikest, taevast, vihma. Kuigi siin me peaksime mõtlema selle peale, et seda päikest või vihma ei peeta jumalaks. Päike või vihm on jumala metafooriks. Sest nagu päikegi on jumal elu andjaks. Keenia esimene president, antropoloog jooma Kenyota on kirjutanud kuju rahva jumala kaikohta, nii. Tal pole ei isa ega ema ega ühtki kaaslast. Ta armastab või vihkab inimesi sõltuvalt sellest, kuidas inimesed käituvad. Looja elab taevas, kuid tal on ka ajutisi peatuspaiku maa peal mäetippudel. Seal ta võib puhata. Kui ta käib vaatamas, mis maa peal toimub siis toob ta inimestele kas õnnistust või õnnetust. Rõngaid ei ole võimalik näha surelike silmadega. Ta on kaugel ja igapäevases elus pöördu inimeseta poole palju ega sageli. Kuid kriisihetkedel pöördutakse ikka tema poole, et temalt abi saada. Ka siis, kui laps sünnib põigu, saadakse täisealiseks või kui abiellutakse või kui keegi sureb, ka siis pöördutakse tema poole. Räägitakse, et tema tulekust annab teada äike, mis annab inimestele teada, et ta tuleb ja valmistab talle selliselt ka teed ette. Nii kirjutas kuju rahva jumala kaikohta geeni esimene president, joomogeeniata. Põlistraditsioonides ei kuulu kogukonda mitte ainult elavad vaid kogukonna moodustavad nii elavad kui ka surnud. Ning need kaks elavad ja surnud suhtlevad omavahel. Ennekõike leiab see aset erinevates rituaalides, aga samuti näiteks unenägudes. Mõnikord tuleb unenäkku esivanem, ütleb, mida tegema peab ja mõnikord ütleb ta seda, mida üldse teha ei tohiks. Nii näiteks on ka paikse eluviisiga pantu rahva neerude seas levinud arusaam et lahkunud mõjutavad siinolijate ehk elusate elu paari põlvkonna kestel peale oma surma. Nad on niinimetatud elavad surnud. Aja jooksul liiguvad surnute hinged elavate maailmast üha kaugemale. Ning pikapeale hakatakse neist kõnelema kui surnud surnutest. Ajapikku unustatakse nende nimed ja enam ei käida nende hauda telgi. Kui tea, elavad surnud, mõjutavad, elavad kaasama perede ja suguvõsade elu ning tegemist on eriti väljapaistva isikuga, kelle mõju kogukonnale on olnud suur juba ta eluajal. Siis jätkub selline mõju ka hiljem. Ja siinkohal kõik mõelda oma esivanematele. Kindlasti on igaühe perekonnas või suguvõsas selliseid inimesi, keda silm pole näinud. Küll aga, keda mäletatakse, kelle kohta räägitakse igasuguseid lugusid, kuidas ta oli läinud sinna teinud ühte või teist asja ja nõnda püsivad nad elusatena tänase päevani. Sellistesse olevatesse surnutesse suhtutakse kahte moodi. Ühelt poolt usutakse, et nad toovad õnne ja neid austatakse. Teisalt aga need, kes on ikkagi läinud sinna teispoolsusesse. Neid ka kardetakse. Sest usutakse, et mõnikord võib nendega koos tulla ka haigus või surm. Aga ükskõik kuidas ka asjaolud oleksid. Igatahes märgivad nad seda jätkuvust elavate ja surnute vahel. Jätkust ja sidet minevikuga. Ja need elavad surnud. Seetõttu on nad ka olulised, sest nende abil on ju lihtsam jumalatega suhelda. Nad on ikkagi sugulased, kellega on lihtsam rääkida. Nad on sellised vahetalitajad. Ja mitte igaüks ei saa selliseks elavaks surnuks. Need inimesed, kes pole mäletamist väärt, need unustatakse kohe. Nende haudadel ei käi keegi. Ja nimi läheb ka kohe meelest ära, niipea kui ta surnud on. Aafrika usu maailmas on koht ka paljudel erinevatel üleloomulikele või üleinimlikel olenditel, kes ilmuvad looduses. Mõned neist teavad olulisi tavasid annavad inimestele vajalikke oskuseid. Mõned neist inimlikest olenditest on juhtinud inimesed koguni sellele maale, kus nad elavad ja seadnud siis igasuguseid ühiskondlikke institutsioone, olgu selleks institutsiooniks siis lihtsalt perekond ja abielu või ka näiteks preestriamet. Ja selliste loomulike olendite hulka võivad kuuluda mõnes traditsioonis ka olulised surnud näiteks suured kuningad, valitsejad. Need ei ole tähtsad mitte ainult ühele perekonnale kogu kogukonnale. Nad on need, keda mäletavad kõik. Kuid ku tähtsateks kogukonna liikmeteks on surnud, siis sama oluliseks on uue kogukonna liikme sünd. Lapsi on aafrika traditsioonides ikka alati nähtud jumalate kingitusena mis annab kogukonnale uut elujõudu ja uut rikkust. Nii nagu teistegi põlisrahvaste juures on Aafrikas varsti juures oluliseks ka täisealiseks saamise rituaalid. Need rituaalid, mille käigus õpetatakse lapse ja täiskasvanumaailma vahel olevale murdeealisele seda, mis tähendab olla mees, naine, mis tähendab olla täiskasvanu ja kuidas täiskasvanute maailmas elada. Neile õpetatakse asju, oskuseid ja arusaamu, mis jõustuvad näiteks perekonnaeluga ühiskondliku eluga kogukondliku traditsiooniga. Ning need siirderiitused vastsetele täisealistele ka täisealiste kohustused. Nad saavad kogukonna täieõiguslikeks liikmeteks koos kõikide õiguste ja kohustustega. Ükskõik kus maailma otsas aafrika usutraditsioone räägitakse olgu siis Aafrikas eneses või Ameerikas või kus iganes on neis olulisteks ohvri toomised Jaanid, jumalatele, ühis majad, trummimäng ja tants. Kõik need tegevused hoiavad alal kontakti ja sidet inimeste ja üleinimliku maailma vahel. Nagu teistegi põlistraditsioonide juures niga aafriklaste ohverdus, rituaalide puhul näidatakse ohvriks toodavat looma või lindu kõigepealt jumalale. Kas see loom või lind üldse ohvriks kõlbab. Ja siis saadab jumal. Loom või lind kõlbab ja loom või lind kõlbab viiakse läbi ohvritalitus ise. Veri, elujõu allikas kuulub jumalale. Liha kuulub aga inimestele, mida üheskoos süüakse. Päeva linnastunud lääne ühiskonnas, kus surm ja suremine on lõigatud, eemaldatud inimeste igapäevaelukorraldusest, haiglate ja tapamajade seinte vahele vereohvrit põhjustanud nii hästi arusaamatust kui ka hukkamõistu. Kuid põlisusundites, olgu siis Aafrikas, Ameerikas või Euraasias on verd nähtud ikka elujõuallikana mäekandjana ning nii nendes ohvreriitustes antakse jumalatele väge, et nad toimida saaksid. Ja see on eluliselt tähtis kogukonnale kui ka üksikisikule. Sest jumal on inimese hüvanguks. Ja dialoog Jumalaga teeb inimesest inimese. Aafrika usutunnetuse keskmeks on eluusund, see tähendab igapäevase elu elamist, ühiskondliku elu, poliitilise elu, aga ka majanduslikku elu elamist. Püha see on päevases elus ligi, mitte kusagil kaugel. Samas jällegi on see looja jumal, see suur isa, nii nagu teda mõnikord nimetatakse kaugel ja inimeste maailmaga tegutsevad igasugused väiksemad vaimolendid, jumalused või vaimud või jumalad, ükskõik kuidas me siis neid nimetame, osad nendest on siis surnud esivanemad. Osad nendest on loodusväed rääkida pühast Sis püha kogemuse tipp on paljude Aafrika rahvaste juures. Tervenemine ja tervis. Kogemine toob pühaduse tunnet siia maailma muudab selle püha nii-öelda käegakatsutavaks. Pühast räägite ka selle üle, ei arutleta, et milline see püha on või millise kvaliteedid talle kuuluvad, nii nagu see tihtipeale läänemaailmas on. Püha ei ole põlisusundites sõna, kunst ega ilukõne, vaid igapäevane praktika. Püha saabub inimeste maailma possessioonis. See, kui püha inimese sisse tuleb olukorras, kus inimese võtab üle jumal kus inimesest saab jumala ratsu ja inimene osalebki pühas ja annab kogukonnakaaslastele sõnumeid ja vastuseid. Vastuseid nendele küsimustele, mis kogukonda vaevavad. See possessioon, mida nimetatakse ka teinekord veestumuseks, on üks selline toiming, kus järgitakse kindlaid reegleid. See on kindla korra järgi toimuv toiming, mitte mingi isiklik tunglemine, vaid kogukonna jaoks oluline tegevus. See on olukord, kus jumal tuleb siia maailma seda maailma pühamaks muutma või jumalikustama. Ja see märgib omakorda seda, et inimene jumal on omavahel tihedalt seotud. Enamike Aafrika rahvaste juures Kaumat, preestrid, ravitsejad, teadmamehed, vihma, Luitsijad, vanemad ja need, keda me võime nimetada ka šamaanideks. Paljud nendest ametitest antakse edasi isalt pojale, emalt tütrele. Kuid viimselt saab inimene autoriteedi tegutseda selles ametis oma kogukonna käest. Ja küsimus või test sealjuures on lihtne, kas ta saab oma ametiga hakkama või mitte. Ja samuti see kogukond kontrollib isiku tegevust, mida ta teeb ja kuidas ta seda teeb. Need ravitsejad on sageli niinimetatud taimetargad. Inimesed, kes tunnevad erinevate taimede toimeid ja kes kasutavad neid, vib ravimisel. Aga sinna juurde kuulub veel igasuguseid teisigi toiminguid. Eesti rahvausundist. Me teame seda, et platsenta Don söödud ja seda säilitatud. Need on sellised tavad, mis ei ole omased mitte ainult eestlastele ja mitte ainult aafrikastele, vaid väga paljudele rahvastele iidsetest aegadest peale. Teadmamehed püüavad anda nõu keerukates olukordades, heitis liisku või kivisid või kivikesi või merekarpe, et saada teada, kuidas käituma peab. Nad aitavad leida kadunud asju, kadunud karja. Seda, mis on läinud, ei tea kuhu. Ja samas või on neid, kes aitavad leida igasuguseid asju ja ravida haigusi. Leidub aafrika traditsioonides alati neid nii nagu teistegi põlistraditsioonide juures kes oskavad teha kurja ja kes teevad kurjasid tegusid, kes käsutavad elu hävitavaid vägesid. Ja tihtipeale on need kaks voolust hea tegemine ja kurja tegemine ühendatud ühes ja samas isikus. Ja tihtipeale on need inimesed ka need kes tunnevad kõige paremini seda suulist traditsiooni, mis seda imelist meie jaoks võib-olla muinasjutulist maailma alles hoiavad. Üks arhailine usundiline nähtus on šamanism. Mõnikord on öeldud, et šamanism on üks ürgsemaid religiooni vorm üldse, mis säilinud tänase päevani paljude põlisrahvaste seas üle kogu maailmašamanism on omane ka kõikidele niinimetatud põhjarahvastele. Mis aga šamanism on, kes on šamaan? Enne nendele küsimustele vastamist. Peatugem jaga hetkeks selles maailmas, milles šamanismi traditsioon elab. Šamanismitraditsioon on seotud tihedalt maailmakäsitlusega või arusaamaga maailmast mida nimetatakse animistlikuks. See tähendab veendumust, et kogu maailm on hingestatud. Et kogu maailm neelab nii hästi elusel, kui nimetatud eluta loodusel on oma haldjad on oma koha ja kaitsevaimud. No inimese eluring on seotud ümbritseva loodusega siis tuleb selle ümbritsevaga olla kooskõlas ja saavutada kooskõla Nende erinevate hingede ja vaimudega, kes siin maailmas on ja mille keskel elab inimene. Samamoodi usutakse ka seda, et inimesel on neid hingesid mitu ja mõned neist võivad inimese seest väljas käia. Mäe sõi ja sõi. Mei viigide see ja rahva Sauli. Sotsialistlik maailm on maailm, mis on täidetud vaimolenditest kui öelda, et selles maailmas on tõesti kõik elav ning neid maa ilmasidki on mitmeid. Lisaks sellele maailmale, milles elavad inimesed, on teisigi omalaadseid, veel universumid või maailmu. Nende maailmade vahel liigutakse. Sellest ettekujutuse võib saada, vaadates näiteks Harry Potteri filme. Kuidas Ühest kohast liigutakse järsku teise maailma, mis eksisteerib siinsamas kõrval. See on üks näide sellest, kuidas usulised arusaamad liiguvad oma algsest kontekstist ilukirjandusse ja seeläbi massikultuuri. Humanistliku traditsiooniga seoses peetakse niinimetatud põhjarahvaste juures sageli maailmapildist, mis koosneb kolmest ilmast ja ilmast. Keskilmast Jaal ilmast, mis kõik on omavahelises suhtluses nende maailmade vahel liiguvadki šamaanid, ringi keeli teadjad, kelle ülesandeks on suhelda nende valdkondadega, mis ei kuulu inimeste tavatoimetuste hulka. Neid kolme ilma ühendab kas ilmapuu või jõgi või midagi muud taolist, mis kõigist kolmest läbi jookseb. Ning see suhtlemine ja liikumine teistesse ilmadesse ja sealt tagasi. Siia toimub siis, kui šamaanil on teisenenud teadvusseisund. Nii ongi mitmed šamanismiuurijad nimetanud šamanismi ka arhailiseks ekstaasi, tehnikaks ning ekstaasi. Transi või teisenenud teadvusseisundit on peetud üheks iseloomulikuks šamanismi tunnuseks. Kuidas seda teisenenud muutunud teadvusseisundeid loputatakse ning milleks seda saavutatakse. Selle saavutamise eesmärk on kogukonna ellujäämine. Levinumad teeks viisideks, kuidas seda saavutada, on erinevate rütmipillide kasutamine, aga samamoodi ka erinevate taimede kasutamine, mis inimese teadvusele mõjuvad. Kõige tuntumaks šamaanipilliks on kahtlemata trumm ning trummimängu mõju inimajule on ka ohtralt uuritud kuid erinevatel rahvastel on erinevaid šamaanipille. Nende hulka kuulub ka näiteks kannel, mida mitte ei sõrmitseta, vaid lüüakse. Nii nagu Vanemuine kuldsel ajal. Oluline nende pillide juures on see, et tegemist on rütmipillidega ning šamaani pill, olgu ta siis trumm või kannel või miskit muud, on Samaanile sõidukiks nende erinevate maailmade vahel. Nii tahan oma pillist kõneleda kui paadist kalast kui põdrast, kui hobusest, mis viib teadjamehe või teadjanaise nende vastuste juurde, mis puudutavad inimest, mis puudutavad kogukonda. Sest ilma kogukonnata ei ole šamaani. Ilma kogukonna ühisteadvuseta, mida hoiavad alal lood ja laulud ei ole need reisid võimalikud. Šamaani peetakse ka põlisrahvaste folkloori säilitajateks õigupoolest kõige paremateks tundjateks ja paremateks tõlgendajateks sest see, see müütiline maailm või müütiline maailm on maailm, milles šamaanid rändavad, milles nad elavad ja tegutsevad. Ning müüdid ja muinaslood annavad põlvest põlve, kuidas juhtnööre, kuidas toimida õigesti. Kuigi šamaani ülesannetena siin maailmas erinevad uurijad loetlenud erinevaid tegevusvaldkondi, korduvad seal ohvrite ja rituaalide läbiviimised, ravimised ning märkide Peeennete lugemised. On öeldud, et šamaani ülesanne on hoida sugukonna vaimset tasakaalu. Kui on olemas šamaan, siis pole vaimud vabad toimetama omatahtsi. Šamaan on see, kes neid nii-öelda ohjab. On ka näiteid sellest, et šamaan äkitselt sureb. Siis tapavad igasugused vaimsed häired kogukonda tervikuna. Kuidas aga šamaani saadakse? Tänapäeval võib selleks osaleda näiteks mõnel kursusel, et alustada oma vaimset rännakutega. Kuid põlisrahvaste juures ei ole romaaniks olemine mitte isiklik vaimu rändvõi spirituaalne kasvamine vaid raske kohustus, mille eest pole sageli põgeneda mitte kusagile. Šamaniks olek tähendab sageli isiklikku kannatust kogukonna hüvanguks. Sest kuigi šamaani saamise juures on oluline, et vaimud inimese valiksid, peab tulevane šamaan saama vastu võetud ja heakskiidu ka kogu kogukonnalt. On üks lugu Est meest, kelle nimeks oli Nikolai aagitšev. Ta oli suure seal Cupi šamaani poeg aga tema oli käinud koolis ja tema ei uskunud, et vaimud võivad tulla ja teda kutsuda. Ja pealegi ei tahtnud üldse kunagi šamaniks saada, vaid hoopis haritud inimeseks. Aga siis hakkasid vaimutamal peal käima ja kutsuma teda. Ja põgeneda ei olnud kusagile. Üks haigus teise haiguse järel tabas teda. Teda ravisid tuntud arstid kogunisti Moskva linnas, aga abi ei kusagilt. Lõpuks tabas teda neurodermatiit. Aga abistada ei osanud teda keegi. Kuni lõpuks läks ta tagasi oma kodukohta elama soosaarele kus tegi esivanemate kujud ja hakkas neid toitma. Ja alles siis leidis ta enesele leevendust. Šamaaniametit võib pärandada isalt pojale, emalt tütrele, lapselapsele, aga ka väljaspool enda peret. Öeldakse seda, et kui šamaan ei saa oma võimeid edasi anda ega oskusi edasi anda siis on tema surm vaevaline. Sest tema abilised vaimud ei saa lasta oma toitjat niisama kaduma ilma et neil oleks kellegi juurde minna. Aga lisaks põlvest põlve ameti edasiandmisele võivad vaimud ka inimese ise välja valida. Ning siis haigestub inimene ning käitub kui meeletu. Šamaanihaigust võib kohata kõikide rahvaste seas, kus romaane leidub. See on inimese eriline seisund. Öeldakse, et ta on rahutu, teda tabavad rasked tõved. Ta minestab, ta kaotab teadvust. Ta leiab ennast tundmatutest kohtadest. Ja öeldakse, et selle haiguse käigus õpib tule, pane nõid või tulevane šamaan oma kehast välja käima, seda kehast väljas käimist kontrollima ja kasutama. Sellise šamaanihaiguse ajal peab haige tulevane šamaan olema oma pere või kogukonna hoole all sest muidu võib ta ennast lihtsalt unustada. Mani haiguse ajal saab tulevane šamaan nägemuse. Tihtipeale on see nägemus täis surma ja taaselustamist. Šamaanide puhul räägitakse tihti sellest, kuidas neid tükeldatakse. Kuidas jah, kuidas neid tükeldatakse ja kuidas neid uuesti kokku pannakse. Ja selle nägemuse ja haiguse käigus saabki inimene uueks, ta saab samaniks. Kui me räägime šamaanidest ja vaimuilmast, siis ei tule ära unustada ka seda, et šamaanidel on omad kaitse ja abivaimud kaitsevaimud kaitsvad šamaani. Väga loogiline, eks ole. Kaitsevaimud on šamaani esivanemate vaimud, kes ilmutavad ennast välja valitule ja aitavad leida abivaime. Abivaimud võivad olla looma kujul linnu kujul kala kujul ning nende abil šamaanid, näevad-kuulevad ja tegutsevad. Nii võib minna šamaani hing näiteks havi sisse ja tegutseda teises ilmas. Ja tulla tagasi siird, hing inimesse. Siis kui aeg käes on. Räägitakse ühte shamonistliku lugu sellest, kuidas mees läks kalaks. Ehk siis tema hing, see, mis kehast väljas käib, läks kalaks, keha jäi magama. Ütlesime seda naisele sõnad, mille abil hing tagasi kehasse saab. Aga enne hädanaisel läksid sõnad meelest ära ja mehe hing ei saa tagasi keha sisse. Keha sureb ja ka naisele ei tule sõnad meelde. Mehe keha maetakse. Ikka ei tule naisel sõnad meelde. Korraga jõe ääres meenuvad naisele, sõnad läheb haua juurde, ütleb ütleb sõnad ära, mees tõuseb hauast üles. Liha laguneb. Mees sõimab veel, naiste Toosõnad unustas. Siis vajab kokku ja kaobki. Igasuguseid asju võib juhtuda selles hingeilmas või vaimuilmas. Vot selline lugu on selle usujõuga. See vaimuilm ja igapäevaelu ei ole teineteisest nii lahutatud, nagu me seda ehk igapäevaselt arvame. Selline see usu jõud ongi. Vot niisugune lugu. Te kuulsite saadet sarjast usu jõud, stuudios oli Ringo ringvee. Saate toimetas Marge-Ly Rookäär.