Kirjanduse. Taas on käes pühapäeva pärastlõuna ja kirjanduse tähestik. Me oleme stuudios koos Peeter Oleski ka mina siis raadio poolt, Mart Ummelas eme eelmine kord juba lõime ühe korra klahvi. M Me loeme täna teist korda klahvi. M Me jätkame juttu Uku Masingust. Mehest, kelle kohta on Hando Runnel öelnud, et ta ei ole sellest maailmast. Kui helme korda üritasime rääkida lahti tema kui dialoogi seost tema luuleloominguga ja üldse seda, millised on tema poeesia lätted sisse. Täname rohkem keskenduksime temale kui filoloogile, sellele, mis on tema panus eesti Felloloogiasse eesti keele uurimisse ja selle uni võiks öelda areng. Ossa areng on võib-olla liiga uhke, sama ta ei olnud muidugi Aavik, eks ju. Ega kõik ei pea olema tingimata Aavikud näiteks Johannes Voldemar Veski loonud nii palju täiesti uusi sõnu, kuivõrd hoopiski trikitas tuletisi. Ja see oli tollel ajal väga, väga huvitav teema selle pääst, nimelt et oli võimalik teha nii distuletisi kui ka tuss, tuletisi. Nüüd on nad juba kõik surnud. Vaatas väga vallatult pealt, et kas on parem, kui öeldakse luuletus või on parem, kui öeldakse luuletis. Nii et üks oli nagu natukene halvema kõlaga või kuidas seda. Mõlemad olid But sõnad, aga üks oli roopiateetiliseganaa lihtsalt tuli harjuda. Aaviku puhul seda probleemi ei olnud. Aga Uku Masingu jaoks see oli probleem kahel põhjusel. Üks põhjusi on see, et ja on olnud eeskätt sõna uurija. Tan muinasjuttudest hoolimata oma suurest lugemusest kirjutanud küllalt vähe, aga sõnu ta on uurinud ja nimelt kõige raskemast perioodist üldse seal siis 16.-st seitsmeteistkümnendast ning isegi hilisemates sajanditest kus terminoloogia Eesti entsüklopeedia tähendus puudus. Aga kuidas annab edasi neid sõnu, mis seal oma funktsiooni poolest eksistentsiaalselt näiteks elu olemine ja nii edasi? Ja eriti keeruline on see, eks ole siis kui see sõna on ise pärit kuskilt mujalt ja see tuleb sul ära tõlkida maakeelde. Eesti keeles sai eesti keel ju alles 19. sajandil, sinnamaani oli maakeel. Aga ei olnud võimalik pühakirja hoida kinni niikaua kuni maarahvas saab eesti rahvas. Täitsa võimatu, kõiki neid termineid oli vaja kohe. Ja see ongi olnud üks Uku Masingu teened, et ta hakkas uurima just nimelt omaaegse eesti keele võimalusi väga keeruliste terminite edasiandmiseks. Tammsalas mõttes sõna uurija. Seoses piiblitõlkega tulid tohutud probleemid tõlkijate ette. Täiesti tundmatu maailm, tundmatud mõisted. Esimene probleem mart tekkis seoses sellega, et kirikuõpetajal tuli öelda jutlust. Käses kogudus ei teadnud piiblist võib-olla suurt midagi. Aga jumala aktiivsus pidi toimuma. Ja ta hakkas toimuma eesti keeles, enne seda toimus ladina keeles, siis ei saanud keegi mitte mõhkugi aru. See on. Natukese koolipoisi viguri moodi, aga sisuliselt tuli jutlusele minna eestikeelset teksti ka niimoodi, et maarahvas mõistab seda ja sel juhul pidid härrad pastorid, kes ise võib-olla ei teadnud eesti keelest suurt midagi, olema äärmiselt leidlikud ja Uku Masing kui teoloog, uuriski nimelt seda leidlikkust. Ta saab seda uurida vabalt, sest tegemist oli nõukogude ajaga. Aga ta uuris seda, ah, niisuguse märksõna kaudu nagu kirjakeel. Tema vastavatest artiklitest raamatu Eesti vanema kirjakeele lood ja see on erakordselt põnev raamat just nimelt selle tõttu, et siin on selle kunagise kirikuõpetaja otsingud. Ja küsimus polnud sugugi mitte ainult terminoloogias, küsimus oli ka selles et mismoodi kirikus tuleb laulda, aga laul eeldab teatavasti hoopiski väga hea Nad riimimis mehhanismi taktimõõtu ja kõike muud. Ei ole niimoodi, et sa lihtsalt võtad proosateksti kätte ja lähed sellega räästooria. Sa pead laulma, aga ma tunnen dioloogia küllalt palju selleks, et et öelda tihtipeale on nende laulmine olnud keskkoolis kindlasti madalama hindega kui minu oma. Minul oli see kogu aeg viis, sest mul paluti olla vait, kuna minu hääl ei kõlba mitte kuskile. Nii et ka selle eest võib saada kõrgema hinde, kui vaikid ja oleksid jäänud filosoofiks. Umbes mäletame seda aga see tema keelehuvi, mis oli nüüd läbi nende pastorite keelekasutuse tekkinud, et see ei olnud ainuüksi nüüd selles nii-öelda sõna loomingu uurimine, vaid ta on jogaal nagu keele psühholoogiliselt püüdnud mõista ja ja käsitleda eesti keele sõnateket. See on õige ja siin tuleb arvestada tema haridusega sest üheks tema vaimseks õpetajaks oli kindlasti Edward Seipiir, kes uuris pärismaalaste keelt ehk kuidas need jõuavad sõnadeni, milline iga kord ei jõua isegi mitte entsüklobeedist. Selle suuna nimeks on pihheievjorism. Ehk sa kõneled keelt nii nagu sul on käitumiseks vaja? See on küllalt raske näiteks olukorras kus sa pead kõigepealt harima põldu. Ma ei kujuta ette, et keegi meie praegustest poliitikutest läheks mingist ääremaisest punktist Toompeale. Ja ütleks kodus abikaasa, et ma lähen nüüd issanda viinamäele. Ja ometigi issanda viinamägi on alati olnud suur töö tegemise paik. Kuidas sa ütled Toompealt alla tulles ja Kadriorgu minnes? Et no täna sai issanda viinamäel kõvasti tööd tehtud, aga ma läheme hammaka presidendile haru. Ma siia vahele loeksin ühe minu jaoks väga põneva katkendi tema ühest varasemast artiklist hüpoteetilist eesti keele psühholoogiast, kus ta räägib sõna- käsi tekkest. Et kui iga eestlane arvab, et ta teab, mis käsi tähendab ja ta oleks üllatunud või vihastaks, et teda katsutakse rumalaks teha, väites, et ta seda ei tea. Muidugi ta ütleb, et käsi on üks osa kehast aga tal ei tule meeldegi eesti keelele tüüpilised väljendid, mida ta tarvitab iga päev nagu külma käes tuule käes, päeva käte, koerte käte käest kaduma mitmekesi, mis on mitme pluss käsi mitmekesi vähemasti nii tema väidab, ma nüüd ei julge kinnitada, et see just nii on tekkinud. Kindlasti ei hakka keegi väitma, kui talle neid meenutatakse. Nende väljenduste seletamiseks tuleb oletada, et olemas käsi üks teadmata ja ebakindla tähendusega. Nii toimitakse sel puhul tavaliselt semi filoloogias. Kindlasti on siin sama käsi ja võimatu oletada, et vanasti arvati ka koer seal olevat, käed tuleb siis minna teist teed ja arvestanud mõne muu keele etümoloogiliselt samast tüvest tuletatud sõnadega, nagu katsuma Soone soome-ugri keeltes nägema küsima Katso, eks ju, nii nagu soome keeles kaitsema võib-olla ka käskima kesk kiskuma võib enam-vähem kindlalt väita, et käsi oli algselt üks neid eesti keeles, nii rohkeid sõnu võimuväed, religiooniloolaste mana tähistuseks. Kehaosade nimed on teatavasti kaunis hilised eriti selle piirkonna jaoks, kus valitseb kellelegi meelevald, mis alistub kellelegi jõule. Kui nüüd koguda kõik sõnad milledega, võib käsi liituda nimetatud kujul, siis on tulemus see, et eestlasele liikumatu asjul polnud võimusfääri päike, nälg, külm olid liikuvad. Võiks oletada, et sellised konstruktsioonid eesti keeles nagu ka kätte tasuma on Hebraismid sest vana testamendi tõlge on meid mitmeski mõjustanud, nii et me jõuame tagasi sellesama juurde, millest sina rääkisid. Väga huvitav arutlus, igatahes. Täitsa selge, et Uku Masing pidi niisuguste asjade üle kellegagi nõu pidama. Üks üks nõuandja oli kindlasti Paul Ariste. Ent neid pidi olema rohkem. Ja ma oletan, et kui Uku Masing käis ülikoolis, siis ta kuulis näiteks professor Andrus Saareste loenguid kus see probleem oli ka üleval. Ning Masingu lugemus oli ju tegelikult väga suur see, see olnud ajalehe lugemine, see oli ikkagi võrdlev lugemine, mis ta oli polüklot. Nende keelte arv on ikka üsna suur, mida ta oskas lugeda. Iseasi nüüd, kas ta nüüd ka neid kõnelda. Kas kõnelemiseks on vaja partnerit, aga? Ta on kusagil öelnud, et aga jaapani keelt suutis nagu noh, ütleme transkribeeritud lugeda. Mõnel juhul tekib inimestel ka tahtmine omandadagi võimalikult palju keel ja see on nagu margikukkumine. Maasing oma loomult ei olnud margikoguja. Teda huvitas tüvi, kust kõik on alguse saanud mitte mitte tüvimonopoli mõttes, vaid tüvi kui mõeldav algkodu. Seal on midagi muud. Ja Ta võis seda jälgida ainult siis, kui ta tõepoolest erinevaid keeli võrdles. Ehk töötas läbi tohutul hulgal sõnaraamatute materjali. Me ei ole tavaliselt sellest rääkinud, ma mõtlen kaasaegset Eestit kui rikas võib olla ühe inimese raamatukogus sõnaraamatute tagavara. Aga Uku Masingule oli kasutada ka raamatukogude vaheline laenutus. Tal oli kasutada ka konsistooriumi raamatukogu Tartu Ülikooli sõnastike kogu. Ta ta tundis seda materjali ja mis kõige olulisem, tal oli huvi selle vastu. Täpselt niisamuti, nagu ta luges muinasjutte, selleks et saada ka sealt kätte tüvi, täpselt niisamuti. Aga sõnu tüve leidmiseks on väga põhimõttekindel. Historis lähed algallikate juurde või nagu ladina keeles öeldakse Atwontes. See veedab inimesi, paati, teatavat igatsust põhjalikkuse järele. Muidu on nii, et lööd käega ja köik. Aga Uku Masing ja see ongi põnev. Teaduses tegelikult suur kahtleja. Me võime ju oletada, et kui sa ikka oled georkoomi seaduse leidnud siis sa kahtleja ei ole. Aga on tohutu vahe, kas sa jõuad avastusene kogemata või kahtluste ületamise kaudu. Ja Uku Masing on ajaloo nimel just nimelt kahtleja. Talle ei ole väga puhtakujulisi väiteid nii nii ohtrasti palju, kui võiks tema eruditsiooni juures arvata seal hoopiski teine mõtlemisviis, et, et kas see on niimoodi. Aga siin ongi üks põhimõtteline probleem. Uku Masing kui õppejõud ja ta oli mitme aine õppejõud ei saanud oma õpilastele öelda, et ärge uskuge niimoodi ei minda. Õpilased. Sa pead ütlema õpilasele, et see siin on kindel asi. Niipea kui valetad, oled vahel kui räägid tõtt, siis peavad olema ka ise kindel, et see on tõde. Ja see ongi, kui Masingu elutöö üheks sisuks. Ta oli igavene tõeotsija, aga kui nüüd kuulata seda juttu tema sõnaraamatutest polüklotlusest keelte tundmisest, et siis ka see tema lähenemine, ütleme eesti filoloogiat oli nagu see klassikaline ajaloolasi, võrdlev keeleteadus, mis ei, mis tänapäeval küll ei ole väga moes enam. Klassikaline ajaloolis võrdlev keeleteadus seisnes ikkagi võimaliku algkeeletüvede rekonstruktsioonis. No kõige äärmuslikum näide on vanematel kuulajatel teada, see oli akadeemik Nikolai mar kes Rootsis mingisuguseid surve ja purre ja läks omadega segi, vedas terve hulga ka kaasa. Ent Uku Masingu Lähtekoht on põhimõtteliselt teistsugune ja nimelt selline. Et keele ajaloost tekivad kihid nimetatakse stratifikatsiooniks ja tema uuesti need kihistusi, milline oli eesti keel seitsmeteistkümnendal sajandil, kuskilt mujalt? Uku Masingu artiklitest seda lugeda ei ole. On muidugi. Ma ma liialdan. Aga on ka teisi autoreid, kes on seda teinud, aga pärast Masingut tema oli mingil määral pioneer. Mul on siiamaani kahju, et lõpuni on avaldamata Otto Wilhelm Masingu eesti. Raamat, mis on dotsent ValveLiivi Kingissepa peaaegu valmisega ta saadan, keeldub seda lõpuni avaldamast ja venitab, kuigi kõik, ka tema enda perekonnaliikmed on tal turjas kinni, et kus see on? Seda on vaja sellepärast, et siis oleks meil 19. sajandi alguse maarahvakeelne osak käes. Ära varasemate sajandite kohta No kuna mina olen ka ülikooli lähe, Otto Wilhelm Masingu Maarahva nädalalehe ka tegelenud, siis ma võin tõesti kinnitada, et oli üsna hämmastav lugeda 19. sajandi alguses nii küps, et eesti keel ja et see tundus uskumatu, võrreldes sellega, kuidas kirjutati veel, noh, ütleme 50 aastat, kirjutaksid. Praegugi praegune sõnavara on vaestemaja võrreldes Masingu sõnaraamatuga tollal. Ma esitan siia vahele ühe pisikese lihtsameelse küsimus, et kas Otto Wilhelm Masing Uku Masing on kuidagi seotud või on neil mingisugust sugu võsalist Leost, kuigi Masingu nimi on üsna levinud nimi Eestimaal. Nende ainukene seos on see, et ka Otto Wilhelm Masingust tuleb eraldi saade. Aga sellest juba edaspidi, aga nüüd, tulles nüüd tagasi Uku Masingu keelealaste tööde juurde, siis sa ütled, et ehkki tal oli nii suur võõrkeelte oskus et see ahvatlenud teda otsima eesti keelele lätteid kusagilt heebriast pärsijast või, või kusagilt mujalt, kuigi noh võiks ju arvata, et paratamatult tekivad niisugused seosed. Aga siin on omakorda kaks haru kokku Masingut huvitas skulptuuri lähtekoht. See ei ole juhuslik, et ta ühe lähtekohana nägi mõistet käsilülijalgsed olemas vis tuimsed. No just huvitavaid nii loomadel kui inimestel on jalad, aga vot käsi ei ole loomadega. Nii ta tavalisele täiesti teadlikult. Selle päästet käsi on inimese peamine tööriist. See, mis tegi ahvist inimese? Ja ma usun, et Uku Masing oli ka Marxi lugenud. Aga asja teine külg on see, et, et kui see on kehtiv eestlaste puhul, et meile on tähtis käsi, siis on täitsa selge, et see peab olema tähtis ka teistele rahvastele. Ei ole niimoodi, et eestlane oskab käega süüa. Noh, nagu me teame, sõnakujuna käsi on ju pea kõigis vähemasti läänemeresoome keeltes ja ungari keeles olemas, aga käes käsek. Aga noh, võiks ju arvata, et siis on ka laiemalt indoeuroopa keeltes näiteks. Probleem on, on ikkagi olemuslik. Sa saad midagi teha, kui sul on käed otsas. Ega käe otsas, ei tähenda seda, et sul pole käsi vaid vastupidi, et nad su küljes. Ja sedalaadi probleemidega Uku Masing tõesti tegeles, sest see kuuluski tema keelefilosoofias, ütleme niimoodi. Aga kui me räägime veel temast kui etnoloogiste lugedes ka nüüd tema artikleid, näiteks väga hea kogumik on vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt siis kui sa ütled, et ta nüüd Ta otsis neid erinevaid kihistusi, siis ütleme, etnoloogias ta näeb meie pärimustes väga palju selliseid vaene, aga niisuguseid globaalseid teemasid legendides, koidust ja hämarikust on ta näiteks otsinud nii-öelda seoseid antiiksest, võiks öelda isegi varasemast loomest, et siin ikkagi kajastub see tema selline suur teadmus, tema suured suur hulk teadmisi, keelte oskus, kultuuride tundmine, ta otsis sellist eestlaste kohta selles maailmasüsteemis. Lihtsam, kui sa arvad, ei tohi unustada, et Uku Masingu põlvkond on tegelikult nooreestlaste lapsed mitte muidugi kõik, aga paljud. Ja need noore eestlase lapsed olid ikkagi ennekõike eurooplased, sest nooreestlased ise olid ju venestusaja lapsed. Kõik kaasa asud eurooplaste vallutused teispool ookeane siis sa oled olemuselt targem kui see kes elab laudas. Jaganikusse on Eduard Vilde näidendi pisuhänd üks motiive ainult laudas ja Aganikus sünnib luulelove, eestlased olid avaramad ja Uku Masing on ka sisuliselt mitte maapoiss vaid nooreestlaste järgmine kihistus. Eestikeelse Tartu Ülikooli kasvandik, kes ühtlasi tänu oma õpetajale Aleksander fon pulmerinkile. Oli kursis ka kõigega, mida sisaldas akadeemiline dioloogia. Ta oli kasvatatud, see kõlab võib-olla veidralt targemaks kui maakamar. Ja Uku Masing käitus oma põlvkonna liikmena. See, et temalt saatus oli traagiline, sest tolla bioloogiadoktor nõukogude võimu all oli tagakiusatu seisund. Ent neid, keda kiusati taga, oli kaugelt rohkem kui ainult tema. Ent nad kõik olid Noor-Eesti põhjaga. Meie siin vaatame NATO poole ja ma ei tea kuhu kohta, aga nemad olid juba saanud selle kätte. Et võidki vaadata või tulebki, vaata Euroopasse. See, mida Gustav suits kirjutas. Olgem eestlased, see oli nende jaoks juba lahendatud. Uku Masing oligi rahvusvaheline. Siit on väga hea hakata ehitama silda meie järgmisesse saatesse ja nimelt sellisel moel, et kui me vaatame Uku Masingu rolli nii-öelda legaalses eesti kultuuris Nõukogude perioodil, siis milles eelkõige kajastus tõlkimises on Uku Masing tõlkinud ravimitele nata kuuri, on ta tõlkinud katalaani muinasjutte, kui vaadata siin seda loendit haigusid, tõlkinud tema oli ka üks näide sellest, et kui inimene, kelle, Nii-öelda retseptsiooni tollal valitsenud ühiskonna seisukohalt leidis siiski selle võimaluse. Ühest küljest muidugi ka elatise teenimiseks, ma kujutan ette, aga siiski võimaluse oma annet ära kasutada ja sellele kultuuriprotsessile, kus ta elas, midagi juurde anda. Kuidas sa hindad teda kui tõlkijat, kitandžaali? Näiteks ma teeksin ühe täpsustuse, tema ei kasutanud oma annet ära seal õige sõna tema toda oma annet väljendas, ütleme nii. Tema tegi, mis ta oskas. Aga sa ei arva, et seal oli mingit missioonitunnet siiski. See emissiooni tunne on absoluutselt igal ausal inimesel ükskõik mis on selle inimese leivatööks. Aga Uku Masing oli mitmekeelne tõlkija Iseenesele ja väga suur tõlki oli temast märksa noorem mees nimega Ülo Dorpat. Sest ei tohi unustada, et, et kõige olulisem oli ka veel Ülo Torpatsiaegadel see, et inimesed tunneksid ladina keelt, mitte seda ladina keelt. Millest kirjutab Betti Alver, kes ütleb, et ja Wism räägib ladina keelt vaid seda ladina keelt, mida oskasid siit tseesar ja seeneka ja siin on Uku Masingu teened väga suur, et täpselt niisamuti nagu ka kreeka keele puhul. Aga keegi pidi seda mehhanismiga käivitama ja nüüd, kui panna kõrvuti Ülo Dorpats kes oli tuntud kui ka raske alkohoolik, aga ikkagi veendunud Classic ja panna talle kõrvale, siis nagu öeldud Uku Masing kes arvatavasti ei ei käinud üheski punkris, siis me näeme, et mõlemad tegid ühte ja sedasama, sa pead teadma, kust sa tuled, see on väga piibellik küsimus. Aga mõlemad oskasid ka vastata. Me tuleneb minevikust. See toob need päris esimese saate juurde, kus oli juttu. Reinsalu Reino välist mälu. Aga me peame minema edasi ja tõlge põhimõtteliselt vii paati elu edasi. Tõlge ei ole mitte kunagi see, et me paneme nüüd mingit teksti kilise mausoleumi ja kõik unustame ära, mis mõtet on tõlkida Inglise keelde? August Jakobsoni näidendit, vana tamm? Aga miks ma selle tõlketeema siia tõin, sellepärast et meie järgmise pühapäeva saates on meil järgmine täht või see kita hääd. Ja on tegemist kirjanikuga, kelle olemasolust teati mingil perioodil eelkõige tema tõlketegevuse kaudu. Kirjanduse tähestik ja päris lõpuks ka üks väike ülesanne meie kuulajatele, millele te saate vastata kuni kuuenda oktoobrini aadressidel kirjanduse tähestik. Vikerraadio Kreutzwaldi 14 üks null üks kaks neli, Tallinn või elektronpostiga minu neli aadressil Mart Tummelas ät härrar punkt ee ja õigesti vastanute vahel loosime välja raamatu kirjastuselt Varrak. Me küsime, kes on kirjutanud luuletuse peti Alverile ja see kõlab. Ja isegi aabitsa alfabeedi selge Aabee alguse pöörad sa pea peale oma initsiaalide anti barrikaadidel. Aitäh kuulamast, saate tõid teieni Anna-Maria korrelia, Mart Ummelas. Kirjanduse.