Kirjanduse. Me oleme oma kirjanduse tähestiku lugemisega jõudnud huvitaval kombel tähestiku algusesse on seni Peeter Olesk. On ja ei ole. Mina ei julge öelda, kust kirjanduse tähestik algab ja millega ta lõpeb. Sest kes meist teab, mis on esimese sõna esimene täht. Ja kes meist teab, mis on viimase sama viimane täht me ei tea isegi seda, mis on viimase sama viimase tähe järel kas punkt või tühi koht või kolm punkte, nagu meil on olnud jutuks. Või hoopiski annuse kaanehind või pagan teab mis, me ei tea seda. Me oleme kirjanduse lähestikku ees üsna segases seisus. Neptune ise ei otsusta seal ka kõik ja me oleme pilla-palla. Aga siiski alguses oli sõna, me teame ja tänane kirjanik, kellest me räägime, on nii ühtlase A kui B. B kui A, see on Betti Alver ehk kodanikunimega sünninimega Elisabet Alver, Elisabet Talvik, Elisabet Lepik. Aga kogu Eesti rahvas tunneb teda nime all, Betti Alver. Ja kui me rääkisime eelmises kahes saates Uku Masingust siis nad on ju eakaaslased. Kuigi mingis mõttes absoluutselt erinevad isikud. Mis on ka täitsa loomulik kirjanik peabki olema. Tema ise. Kuidas sa saad olla Anton Hansen Tammsaaremaa ühtlasi Oskar Luts. Teda ravitakse, vanasti öeldi selle tänava kohta taina tänavas. Tartus. Viib kirjandusse küll jõuda tagasi, nagu juhtus Juhan Liiviga, aga see on väga erandlik. Nii peaaegu kirjanikul puudub oma nägu ei ole temast kõige vähematki ei abi ega kasu. Aga miski neid ometi seob, needsamad eluaastad seovad nad on ju sama põlvkonna inimesed. See ei ole päris täpne, sellepärast et Betti Alver on ikkagi veel veneaegse haridusega. See kolm aastat, mis nende vanusevahet on hukkum Masingu suhtes, see loeb väga palju. Tegelikult peaks olema mitte Betti Alver, Elisa, Vetta Alver ja Ta ta alustas ikkagi ajal mil kirillitsa oli tähtsam kui ladina tähestik. Aga Tartu Ülikoolis käisid nad ju enam-vähem ühel ajal 20.-te teises. See on jällegi väga vaieldav põhjusel et Uku Masing tahtis saada süstemaatilist haridust teisiti. Dioloogia võimalik. Betti Alver käis ülikoolis piltlikult öeldes selleks, et, et ka pisut vaadata ilma ja inimesi. Ja ta oli kindlasti väga palju lugenud inimene väga palju mõelnud inimene. Aga akadeemiline karjäär ei olnud tema ideaal. Tema ideaal oli olla tema ise. See oli sel ajal äärmiselt tähtis, sest küsimus on niisuguses iseenesest liiga kate koolis semantilises väljas nagu naiste emantsipatsiooni. Sel ajal, kui Betti Alver käis Tartu Ülikoolis, ei olnud akadeemiline naine sugugi mitte enesestmõistetav ja kui me võtame sinna kõrvale niisuguse humoristi nagu Anton Tšehhov siis küll on selgesti öeldud, et naised on akadeemilised. Vabandust, õpetatud rublad. Betti Alver, nüüd Vubla Külli, tahtnud olla. Sinu enda vanaema oli üks naisliikumise juhte. Betti Alver oli ka kuidagi seotud naisliikumisega. See oli mõtlemisviis, naine peab olema tema ise ja me ei saa öelda, et see oleks olnud vale mõtlemisviis, sest pette halveril tuli leppida sellega, et tema esimene abikaasa Heiti Talvik viidi Venemaale väevõimuga. Tema kutsus Heiti talvikut iidsepik. Ja on ka sellest kirjutanud. Tema teine mees. Kirjandusteadlane Mart Lepik oli küllalt järsu ütlemisega aga oskas ka manööverdada koli tarvis. Ent 1962. aastal sai ta kirjandusmuuseumi direktori kabinetis ajurabanduse. Betti Alver pidi olema oma teise abikaasa põetaja. Kuni tolle hetkeni, mil Mart Lepik läks kodust välja selleks, et viia postipakid postkontorisse. Ja väraval sai ta uue rabanduse ja oligi kõik. Seejuures halverisi öelnud selgesti, et tema teine abielu oli formaalne. Ma ei usu seda. Ent ta oli oma kaks meest pidanud üle elama. Ta ei teadnud ju Heiti Talviku lõpus suurt midagi, välja arvatud rehabiliteerimistunnistus. Teise mehe lõppu oli ta näinud. Et ülikooli selleks, et õppida abikaasade matmist tema tahtis saada targemaks. Ma küsin kohe, kas Betti Alveri oli järglasi ka? Ta jäigi iseendaks, iseendaks? Jaa, ametit ta ei saanud, tema amet oli olla kirjanik, aga kui ta alustas nüüd oma loominguga, milline oli seevastu võtta tollal kas see oli samasugune nagu hiljem, kuidas ta on saanud ka ikkagi eesti kirjanduse klassik, kas selleks olid juba siis olemas eeldused, kas ta oli nii silmapaistev, särav? Kelle korteris Betti Alver viimased aastakümned elas? Algul tänasel päeval, me ei saa hästi ikkagi võrrelda haavate Betti Alveri kas või kooliprogrammi järgi ana kooli programm on kõige vähem autoriteetne, aga Anna Haava korteris ta elas, kus just see korter oli kolmetoaline, aga läks niimoodi, paraku, et üks tuba sellest oli pikka aega eraldi orderi peal nad ei olnud mitte mees ja naine koos Mart Lepikuga, vaid nad olid kaasüürilised. Samal ajal, eks ole, on Anna Haaval luuletus tuulest, mis puhub katusekambris, mida Betti Alver-l ei ole, kuigi tuul on tal olemas ja selles mõttes on ka tema nii nagu komasingi Gustav Suitsu tuulemaa õpilased. Aga Anna Haaval ei ole nii niisugust asja, nii vaimukat asja nagu. Kuradile mingu mure, see on kirjutatud küllalt vana daami poolt. Kuradile mehingu, mure, hädad, haigused ja kärvid. Kuradil on kokku tervis, kuradima kõvad närvid. Inimene, vennikene, tuuletõmmet ei talu. Kohe on tal kondivalu voolmed, värinat, migreenipõletikud, palavikud, jooksva lendva puruhaiged, näärmed, arterid ja veenid. Vennalik, valu, vimmad, sõber maadleb deebeetseega armsamaga äkki astma. Kuramus, ta silmaveega jookseb oma kapsaid, sest ma neelab alla, kui biskviidi pestitsiidid, herbitsiidid joob, ta oti seedib traati, tallab kuradi formaati inimene, vinnikene, märga sõnagi talu, kohe on tal hingevalu kohanda endast väljas kargab kuradile turja, läheb viha pärast Willi tülli, grilli kukub oma, paiskab ümberpingid, puldid, vannub kurja saab infarktid ja insuldid aastatel telliveerib, kurat muudkui Buramiirib. Jutukas ja joviaalne, kuramus on kuulu järgi päis, kuradi normaalne. Ta ei kahtle, päike härgi nurgas lopsakat luksu nõmedalt ei vaju lõtku. Äkki aga inimene, Willikene hops, otseropsu kuradile saadab vale. Siis oh kuradima lopsu kuradiski, haka pale, lootapine, kurat võtku, väga ilmekas lugu, aga ma tuleksin siiski tagasi. Sinna selle tema loominguperioodi alguse juurde me teame, et ta ju alustas tegelikult looduse romaanivõistlusel teise koha saanud katsetusega, mille ta oli üsna lapsena kirjutanud. Aga ka kolmekümnendatel aastatel ta siiski luuletajana lõi läbi ja noh ta oli ju ka ikkagi Arbojate ridadesse. Mõlemad sõnad eksitavad arbujad kuulunud. No ühendus oli ikkagi niimoodi Kas see on vaieldav, sest arvujate kogu? Siuke vool sees, et ei olnudki mingit sellist formaalset tunnust. Professor Ants Oras tahtis ka midagi teha ja tegigi arbujat, aga nad olid ikkagi midagi muud. Kas euro? Selgelt selle pääsetatsiolutsemise juurde kuulus seltskonna hirmutamine seltskonna ja kõik muu? Narbojad ei pidanud ühiseid Pidu küllalt vaeselt, seda tuleb hoolega meeles pidada. Betti Alver võis teha mõne napsu. Aga näiteks konjak oli arbujate põlvkonna jaoks väga võõras jook. No jätame nende alkoholi tarbimise, aga arbu ja ta on ikkagi need, kes nagu kandsid ju edasi, kes eksiilis, kes okupeeritud Eestis, seda eesti kirjanduse niisugust noh, ütleme, kui me räägime taas minnes tagasi Masingu juurde, see oli see tüvi, mis säilis tänu nendele Ma soovitan kuulajal lugeda Bernard Kangro karbuja kahte raamatut, Arbojad ilmus 1981 Jarbujate kaasaeg, mis ilmus 1983. Seal esitatakse kogu asi hoopiski maalähedasemalt. Arbujad oli mingil määral ka akadeemilise generatsioone igatsus näha, midagi uut. Oli olnud. Siuru oli episood, elulähedus oli enne, meil oli ühes varasemas saates juttu August Jakobson oma vaeste patustega ja, ja Ilmar Tammega vana tammega. No see, see valmis juba hilisemasse, aga ma ei tea ühtegi teist Nõukogude Liidu liiduvabariigi ülemnõukogu presiidiumi esimeest kes oleks kirjutanud näidendeid. No ma ei kujuta ette, et Arnold Rüütel oleks hakanud kihutama näide. Mida paganat? Aga oli uut verd, ütleme niimoodi, ja Betti Alver oli lõppude lõpuks ikkagi kuigi lähtekoht oli nagu öelda venekeelne mõtlemisviis midagi täiesti uut, sest ta sai iseseisvaks Eestis. Tali majanduskriisi ajal 29 23 aastane tuule peal, seda tuult oli hinnaku öeldud Gustav suits juba varemete näinud. Ent. Et see on tema tuul. Et see ei ole mitte kuskilt šarmaatiast või mujalt pärit. Et see ongi Eesti. Ja, ja see andis nii temale kui ka tema põlvkonnakaaslastele tema lugejatele austajatele tohutu enesekindluse, et see on meie. Alver oli viljakas tõlkija ja ma ei mõtle ainult Puškin, et ma mõtlen ka näiteks seda et selleks, et teenida leivaraha ja seda muide laenata teistele tõlkis ta ka Kreutzwaldi kirjavahetust. Üks tema äripartnereid jutumärkides tähendab inimene, kes käis tema käest laenama, maksis tagasi. Oli ka Arboelt põlvkonna liige Leo Anvelt kellel oli väike laps peres kes oli ise hariduselt ka omanitaar ehk tagakiusatu. Ja, ja kes tõlkis ka niisuguseid asju, mida muidu ta poleks ilmselt teinud, aga raha oli vaja ja peti Allarkis elas pargi tänava sauna keldris piltlikult öeldes pandi, sest ta teadis, et Anvelt peab hakkama saama. Seal on ka olemas niisugune episood kus näiteks August Sang tõlkis nik rassowit. Ja Alveri jaoks ei olnud see probleem seda peret mõista. Siis ta ütles, aga, aga leiba on tarvis. See oli 50.-te aastate, isegi juba 40.-te aastate eksistentsiaalne küsimus, leiba on vaja. Ma läheksin ikkagi veel tagasi ajaloos kolmekümnendad aastad, Betti Alver oli juba tuntud-tunnustatud, tal oli ilmunud mitmeid poeeme, luulekogusid, kuidas oli tema koht tollal kirjanduses, näiteks Marie Underi võrreldes? Need on võrreldamatud, sest Marie Under oli proua. Betti Alver oli lihtsalt sohvri. Ja see on täiesti vale sõna. Betti Alver oli vaimukas. Marie Under oli, oli klassik, vähesed, kes on söandanud kirjutada oma lõpmata pikkadest sukkadest. Kujutad sa ette, tibu Ravaarandil oleks luuletus, kellel on, eks ole, luuletus Saaremaast ja kuldtärniga sõjamehest, kes oli kunagi üks tärn, pilt olema nooremleitnanti mereväelane. Sest maaväes nist seisust minu teada ei olnudki. Et Debora Vaarandi lolleks sukad. No Betti Alveri luuletus, mille sa ette lugesid, kindlasti kinnitab tema teravmeelsust, aga miks ma tõin selle Marie Underi siia kõrvale, et millest ikkagi juhtus see, et osa neist lahkus Eestist? Nad jätkasid vabas maailmas kirjandusega tegelemist ehk küll mitte mõjutades niivõrd eesti kirjandusprotsessi siin seespool. Betti Alveri lahkunud. Enamik ei lahkunud ja see on ka arusaadav. Need, kes lahkusid, lahkusid tundmatusse, keegi neist polnud ju seal elanud väga pikalt. Gustav suits teadis, mis asi on lääs. Aga suitsu oli ka 1941 kogu elamine, kogu arhiiv, kõik hävitatud. Dali ülikonna väel piltlikult öeldes. Ja neid oli, oli veelgi, aga ega keegi ei läinud sinna õhinaga. Ja mis oleks olnud Betti Alveri ideaal või nagu mõnikord öeldakse, ihalus minna siit ära olukorras kus ka on ju siin, mida oleks pidanud tema eestikeelne luuletaja tegema näiteks Rootsis või kuskil kaugemal kõik need autorid, keda me hindame ja õigusega hindame, kõik need autorid alustasid ju võõrastena. Kalju Lepik on rääkinud, kuidas Eduard Tubin sai aru, et Tal oleks väljapääsuks jõudmine Ameerikasse. Aga ta oli öelnud, et ta ei jõua sinna minna. Ja seal ta võib-olla oleks olnud suur sümfonist. Aga ta ei jõudnud. Miks me eeldame, et sa pead tingimata jõudma kodumaalt või sünnimaalt kaugemale? Põhjusel, et sul on sünnimaal võõras võim? Paljude eestlaste jaoks oli väga olemuslik valik. Ja küllap nii mõnigi kahetses ka. Seda ma ei oska öelda selle pääst, et see on liiga isiklik aspekt, oli neid, kes pidid minema, sest nad oleksid siin maha lastud. Aga peti, halveril mahalaskmise moti puudus. Kuid ta nägi ju kõike seda alates oma esimese abikaasa kinnivõtmisest seestpoolt, et sa oled küll inimene, aga sinust tehakse mängukann selle tõttu Alveri, see värss, et ma pole mängukann on tegelikult äärmiselt isiklik. Sõja ajal oli ta ilmselt kusagil maal. Puhastus see on siis Viljandimaa ja Tartumaa piiril. Sõja ajal olid kõik pillutatud. Siin tuleb teha ranget vahet selle Alveri vahel kes pidi viiekümnendatel ja neljakümnendatel aastatel hakkama saama selle Alveri vahel kelle juurde mindi, nii et teda vaevas, kuidas külalistest lahti saada? Sellepärast et ka need olid olemas. Tema olemasolu nautida. Aga mismoodi sa kirjutad? Või mismoodi sa tõlgid? Kui täidad oma koostise? Kui sul on külaline majas? Ei ole kerge töö. Ja siin võis olla Alver küllalt irooniline. Lõppude lõpuks looming on ju, nagu me oleme juba varemgi rääkinud. Kahekõne, aga kui sul ei lasta seda kahekõnet pidada, istub kohal mingi jünger. Kes püüab sinu kuldseid sõnu, mis sa siis teed? Sellest saigi ilmselt alguses ja tema suhteliselt tõrjuv hoiak, mis iseloomustas teda kuni elu lõpuni igasuguse avalikkuse suhtes. Ma ei arva, et see oli tõrjuv hoiak tingimata kõikide suhtes. Ma arvan, et Betti Alver võis olla tõrjuv näiteks oma kõva kuulmise tõttu. Räägime siis ka need asjad lahti. Ja, ja kui sa kuule, mida teine inimene sulle ütleb mismoodi sa siis temaga suhtled, kui sa lähtud sellest nagu äsja oli juttu, et luule on kahekõne? Teiseks, mis sa räägid inimesega, kes on tühine. Aga kui sa tead, et sa oled klassik, Sa oled midagi väärt, miks sa siis pead oma aega kulutama? Põhule sa ei taha seda põhku, aga, aga seal käest ka inimesed, kellel ei olnud tegelikult Albrile öelda mitte midagi. Jah. Kes soojendasid ainult selle kuulsuse paistel ennast ja tundsid ennast sellena? Tal oli jahe, aga aga kui ma ütlesin ennist jah, siis selle tõttu, et see inimese iseseisvus tähendab mitte kunagi mitte ühegi looja puhul seda et sa pead olema vallali avatud kõikide jaoks inimeste majandus hakkab ikkagi sellest, et sa kaitsed ennast. Et sul on mõned salajased kambrid, kuhu sa ei lase kedagi. Ja eks ole seal näiteks Uku Masingu puhul, nii. See on Betti Alveri puhul nii. Ja sellest on kirjutanud Juhan peegel eraldi, see ongi nii. Tema kirjutas selles seoses Oskar Lutsuga. Sest Luts oma viimases päevikus pöördub aeg oli verine ja metsik, korduvalt oma poja poole. Täitsa selge, et ta teadis, et et poeg ei pruugi neid asju lugeda mitte kunagi. Ent ta mõtles pojale, mis sellest saab. Kui isa on Eesti NSV rahvakirjanik tuntud joodik klassik ja tõlgib mingisugust põhku. Aga, aga on, on ilma, ilma lihase lapseta tulles nüüd. Tagasi Betti Alveri juurde pärast sõda, siis me oleme ka Uku Masingu puhul rääkinud sellest, et sai sulle ei meeldinud, et ma kasutasin väljendit, et nii-öelda oma ande kasutamine vaid noh, ütleme niimoodi, et Betti Alveri puhul, kas see, et ta hakkas tõlkima vene kirjandust Puškini, Jevgeni Oneginit, kas see oli paratamatus ellujäämiseks või oli see siiski tema teadmiste, tema hariduse ärakasutamine ja ka mingisugune soov siiski ennast kirjanduslikult väljendada? Jevgenia neeger hakkas eesti keelde tõlkima. Jaan Kärner. Kes elas ka Tähtveres nagu hilisem allerge ja kellega nad sel teemal ka vestlused. Aga Jaan Kärner läks omadega täiesti segi. Dali ravil korduvalt ja isegi Moskva arstid olid võimetud selle puhul. Aga nad rääkisid halveriga sel teemal selles mõttes, et noh, et kas sinul õnnestub, see minul jäi poolel nii, et Betti Alveri ei tulnud mitte ise Oneginit tõlkima, vaid eesti keel, eesti lugeja vajas Puškini seal muide küllalt keeruline küsimus. Sest on inimese, kes on hinnanud Lermontovi märksa kõrgemalt kui Puškini põhjusel. Et Lermontov oli teatavas mõttes venevastane, samal ajal kui Puškin oli ikkagi venelase pooldaja, suurvenelase pooldaja. Ent halveril oli vaja Seal on see leiva motiiv, mitte igapäevase leiva aga leiva motiiv olemas. Ning kui ta tõlkis Puškini, et nii nagu tõlkis August Sang Nekrassovis siis osalt tõesti põhjusel, et see autor läks. Aga kui sind ei avaldata originaali autorina, mida sa siis kirjanikuna teed? Üks võimalusi on tõlkida. Seda me nägime tegelikult ka Uku Masingut. Puhul ja, ja see, see on mõnikord väljapääs. Teinekord tappev Ain Kaalep. Me jõuame ükskord ka tähene. Ain Kaalep on öelnud, et August Sang oli liiga palju tõlki. Mitte mitte iga asja tõlkija, vaid tõlkija kes selle nimel, et leib oleks laual võib ennast kui algupärane luuletaja ohverdada. See küsimus oli kindlasti olemas ka Betti Alveri jaoks. Aga me jõuame nüüd 60.-tesse aastatesse, mis on siis ka Betti Alveri jaoks taastulemise aeg. Me oleme huvitaval kombel kogu oma kirjanduse tähestiku esimestes saadetes rääkinud nendest kirjanikest, kes teadvustasid meie kultuuriprotsessis kas uuesti või esimest korda just siis see on selles mõttes tähenduslik, see on ikkagi seotud meie ajalooga. Noh, kõige lihtsam vastus oleks see, et me mõlemad läksime kooli 1961. Ja. Kui Gagarin oli lennanud just kosmosesse No seal oli ikka mitu kuud vahet tofflaks veel augustis ka ja me oleme ka tiptovi järgsed, kuid me tõepoolest Peame lähtuma oma ajast ehk meest, mõlemast tehti paljudes kuulajatest ühte haritud inimesed. Alates 61.-st aastast meil. Nikita Hruštšov võttis kasutusele, kui ma õigesti mäletan, niisuguse asja nagu seitseaastak. Aga asja teine külg on see, et ma ei ole päris nõus. Artur Alliksaarega, kes ütleb, et ei ole olemas halvemaid ega paremaid aegu. Ma ütleksin, et kuuekümnendad aastad olid mitmes suhtes head ajad. Ainult et sa ei saa aega valid, sa pead olema ka halval ajal. Sina ise seal väga vana kirjanduslik ja mütoloogiline probleem sest tähendab Allikult traagikat. Sa võid olla kui tahes hea inimene aga kui aeg on halb, siis sa ei saa elada temast väljaspool. Ma tahan sellega öelda seda, et ka Betti Alver on luuletaja nagu teisedki kirjanikud oma ajas ennekõike, ta mõtleb ajast väljaspoole. Aga ta ei saa panna aja ees ust kinni. Selle võimalik. See, et Oskar Luts kirjutas Jüri pügala ja igasugust muult rämpsu. See on õnnetus. Riigimeeste loe. Oskar Lutsu kevadet selle järgi, et see on kirjutatud enne esimest maailmasõda. Täiesti erinevad mõõtkavad, see, mida mina silmas pean, koos sinuga on, et kirjanik võib mõelda mistahes ajas, aga ta ei saa elada väljaspool oma elulugu. Ja meie sari ei saa lõppeda. Kolme punktiga, pole võimalik. Ühel hetkel on meil ees tähestiku viimane täht. Ja ta on absoluut. Me ei saa sinna teha mingit venekeelset või mõned hieroglüüfid ja midagi muud taolist juurde. Vaatamatu see ongi see, see lugeja probleem, leida tasakaal olukorras kus kirjaniku kui inimese eluaeg on lõplik ja looming kui niisugune, ei ole lõplik. Betti Alver jõudis siiski ära oodata tunnustuse, mida näiteks Uku Masing ei jõudnud, ma mõtlen ühiskondliku tunnustuse Betti Alver saiu kahel korral, Juhan Liivi luuleauhinna 1967 ja 1987, nii et vähemasti tema jaoks oli see eluõhtu. Kuidas nüüd öelda? Ehk veidikene kompensatsiooniks sellele, mida ta oli läbi pidanud elama. Inimesed, kes Betti Alveri tundsid, ei oskaks öelda, et ta elas õhtul. Kuigi ta oli kindlasti töine. Ta elas väga suure õhinaga kaasa Eesti vabariigi taastamist. Ta oli juba siis raskesti haige. Saanud olla miitingu mees, nagu aus ang on enda kohta öelnud. Ta, ta sai tõesti elada asjadele kaasa südamest. Kuid ja eluõhtutunnet tal ei ole. Tema. Tema tahab ikkagi veel olla maias uute asjade järel seesama, tal puuduks, on August Sanga sõna. Aga see tunne, et saaks veel kõik kaasa teha. See tunne on püsiv. Selles mõttes on väga tähenduslik, et tegelikult samas, kus on Betti Alveri muuseum, on ka Alo Mattiiseni ja tuba on, nad ühendavad nagu ajastuid, ühendavad kahte Eesti. Periood ja see on väga tähenduslik, aga ma lõpetaksin tänase saate Betti Alveri enda ridadega, mis ka haakuvad sellega, mida sa rääkisid. Betti Alveri, ütleme näiliselt tõrjuvast hoiakust, mis oli seotud tema kuulmise probleemidega, ta kirjutanud. Räägi tasa minuga. Siis mu kuulmine on järgem. Räägi tasa minuga. Tasa. Kirjanduse tähestik ja päris lõpuks ka üks väike ülesanne meie kuulajatele millele te saate vastata kuni kuuenda oktoobrini aadressidel kirjanduse tähestik. Vikerraadio Kreutzwaldi 14 üks null üks kaks neli Tallinn või elektronpostiga minu meiliaadressil Mart Tummelas ät härrar punkt ee. Ja õigesti vastanute vahel loosime välja raamatu kirjastuselt Varrak. Me küsime, kes on kirjutanud luuletuse Betti Alver-ile ja see kõlab. Ja isegi aabitsa alfabeedi selge Aabee alguse pöörad sa pea peale oma initsiaalide anti barrikaadidel. Aitäh kuulamast, saate tõid teieni Anna-Maria korrelia, Mart Ummelas. Kirjanduse.