Aga muidugi vana lemmiklauluaeg. 90.-te teises pooles ansambli Kleer töötaja eesotsas avalikkuse ette ilmunud Vaiko Eplik ise on Eesti kaasaegse popmuusiku ühe geniaalsema laulu Veenud autor ja esitaja. Üldiselt näib nii, et mida iganes oma käega puudutab, muutub kullaks isegi eurovisioon, kus Epliku bänd faktiliselt küll hävis, kuid koduste muuda sõprade jaoks emotsionaalselt võidumees oli. Huvitav, oleks teada, mida hõrgu maitsemeelega Vaiko Eplik ise uunikumi tiitli vääriliseks peab. No eks need uunikum ole mul muidugi metsikutes lademetes, sest et ma peamiseks vanemat muusikat kuulangi praegusel hetkel üks lugu, mis mind nii-öelda vaimustab alati, kui peale panen, läheb tuju kohe kuidagi eriti heaks. Lugu on lihtsalt nii hästi kirjutatud ja väga hea hooga ja väga lahedalt lauldud on ansambel karavani kauge kõu. Aga kui ma laps olin, siis Jaapani suhtes sihukesed segased tunded, kuivõrd karavan oli 80.-te lõpus, oli ikkagi väga popp niisugune ütleme võib-olla Eesti esimene siukene kotiini bänd, selles mõttes ma mäletan, ma leidsin paar aastat tagasi siin pööningul, ulatas oma vanema õe soovib anonüümseks jääda salmikute vahetamiseks foto, kus ta oli noorega madisega ja nii edasi. Ja, ja noh, oli, ma arvan, saun oli omal ajal sama populaarne kui praegu näiteks San või ma ei tea, Kristjan Kasearu ja see paratäis last või mida iganes. Aga ühesõnaga pala, mis mulle viimastel päevadel on eriti palju rõõmu pakkunud, on kauge kõu, mis on Agu Tammeoru kirjutatud lugu ja ja peab ütlema, et Agu Tamme, New York on võib-olla üks niisugune Eesti alahinnatud laulukirjutajaid. Arthuriga tehtud lood on väga mõnusad ja eriti soovitan kõigile raadiokuulajatele nuumata kõrva kauge kõu. Ansambel karavan tegi esimesed lindistused 1983. aastal 80.-te keskel, kolm korda järjest aasta bändiks valitud grupp koosnes eranditult trahvidest. Need olid õppinud muusikaakadeemias. Grupi originaalkoosseisu kuulusid laulja Karl Madis, klahvpillimängija Aarne Saluveer, basskitarrist Meelis Bunder, kitarrist Agu Tammeorg ja trummar Jaan Karp. Karavani mega populaarsus tähendas umbes kahtesada viitekümmet esinemist aastas. Ansambliga kaubamärkideks kujunesid viiehäälne vokaal ning repertuaari mitmekülgsus. Mängiti muusikat alates popist kuni sügavama roki ning ballaadideni. Enamuse oma loomingulistest paladest, kirjutas Agu Tammeorg, kes meenutabki nüüd laulukauge kõu sundi. Mul lõi Silmet salvestamine ja oli niisugune aeg, kus pandi nagu mitu nädalat aega kinni stuudios ja tihtipeale juhtub, et ma olin seal üksinda. Ja siis Jaan Karp möödrummer lõi põhja sisse, ülejäänud mängisin üksi peale sündid ja kidra, mis seal oli. Ja siis karpa aitas mind Räkroundiga, nagu ma mäletan, isegi Ükstas keegi ütles, et kuule, kas hullu asja ette võtnud noh, et ma laulsin ise nagu kas liiga kõrge või midagi ja noh, ühesõnaga mingid asjad on meeles. Sinnani 20 aastat tagasi, vähemalt põhiliselt me tegime kavereid, et ja kui korra tuli, mingi Loogasid tahab seda teha, siis me tegime. Aga kui mina kirjutasin juba siis Malva, pakkusin kellelegi, kui oli pakkuda. Ma ei pea ennast üldse heliloojaks, ma olen niivõrd vähe kirjutatud, et nüüd see ei tule kõne allagi, et ma ise pean ennast heliloojaks. Ausalt öeldes, vahel mängides kuskil tundsid ennast piikritena, noh ses rahva kisa oli nii kõva, et ei kuulnud mitte midagi muud.