Vanamuusika austajad, olge valmis, algab uunikum. Tere, mina olen Ülle, lihtsalt kuulate uunikumi. Ülle Lichtfeldt on Rakvere teatri näitleja, kes enamikule meist on ilmselt silma ja nad hoopis teleriekraanilt Õnne 13-st, kus tema kanda on arhitekt Are Prillopi roll. Üllel, kes koos Alex Lepajõega valiti 2002. aastal kroonika poolt seksika ei maksa. Seltskonnategelaseks on lisaks saare rollile veel üks pikaaegne roll. Ta on nimelt Rakvere teatris alates 1998.-st aastast Pipi Pikksukka mänginud. Mis mulle metsikult meeldib, on Artur Rinne esituses siis mis selle laulu nimi on, ma mäletan, see ja töö, töö ja linna kirjud kassid, kes ei maga öösel hästi seal, kus härrasmees kõnnib, kõnnib koju ja linna linnaliblikale lips kuid peas tal on väike svips. Kui ma ise just veidi plaati peale ei pane sisse, siis, siis ega siis nad ei juhtu viimasel ajal, et jah, mul on lihtsalt sellised asjad on autos, et ma kuulan sõiduaega, ma sõidan palju, siis siis ikka viskan vahest peale. Artur Rinne sündis 25. novembril 1910. aastal Narva linnas. Suure laulumehe esimeseks muusikaõpetajaks oli Tapa kooli juhataja, kelle viiulimäng tõi dollale üheksa kaaslase Arturi muusika juurde. 1927. aastal alustas ta õpinguid Tallinna konservatooriumi laulukateedris. Paar aastat hiljem võeti rinne juba Estonia teatri koori ning 1934.-st aastast alates oli ta samas teatris ooperi ja operetisolist, kes tegi kaasa ka sõnalavastustes. 1950. aastal küüditati, nagu kümned tuhanded teisedki eestlased Venemaale naasnud kuus aastat hiljem taas kodumaale töötas kuni aastani 1970, homme on Eesti televisioonis, režissöörina, jätkates samal ajal ka esinemisi Tallinna filharmoonias. Kontserttegevusega jäi Artur Rinne seotuks peaaegu oma elu lõpuni. Tema viimased salvestised on pärit aastast 1980. Kolm kolleeg Artur Rinnet meenutab nüüd tema pikaaegne klaverisaatja ja helilooja Hans Hindpere. Mul tuleb meelde, et mõned korrad ma olen teda saatnud, kui ma omal ajal olin Artur klaverisaatja tema neid saamisi ja neid asju suurt ei rääkinud, tähendab mõnda asja ta rääkis, kust ta pärit olid, aga vot selle laulu kohta ma ei oska midagi öelda. Ma tean, sest seda lugu ja ma olen seda vähe saatnud, mõned korratav palju ei olnud seda. Aga vahest ta laulis, kui oli pikem kontsert, siis tal oli seal vanas küll ja Artur Rinne oli väga hea diktsioon, tema oli selle koha aeg-ajalt härra tavalisse Eesti üht kui teist väga huvitavalt. Mina olen seadnud tema pulkade popuri meesansambel, vanad sõbrad laulsid ja tähendab, Artur Rinne pärandas mulle tähendab need noodid, mis mul on siin, kui Artur suri, sest tema vend andis need ülesanne ka suure osa käse käsikirju mulle Vanafakkima Eimmel, et sealses popuriisid, mul on küll, olen mina seadnud ja mis on mõned teised seadud, tal olid tehtud pulkadest ja sellest. Ja siin oli seal Ja oli käituti väga halvasti, siis ta ütles välja kohe, mis mõttes ta oli väga huvitav, meest oli metsas siis, kui ta oli sõja ajal sõjakirjasaatja ja siis, kui ühesõnaga punavägi tuli, siis ta varjas meie kandis. Ja siis meenutavad siin need vanemad mehed, keda enam ei ole hommikul vara välja ja laulis, mets mühiseb nii, et kõik metsad kasvasid. Nad oli siis noor ka muidugi, et ta oli väga hea suhtleja. Tal oli väga hea laulja ja muidugi Tartu linna kohta, mis öelda pääl absoluutne kuulmine, klaverid olid maal näiteks viletsat või oli ta pooltooni madalam kartulit ja ma ei saa laulda selle klaveriga siis tihti oli nii, toodi akordion, tegin lihtsama repertuaari, saatsin akordionit, ta suhtles hästi.