Teda on hüütud punaste põskedega karnetics kes on teistest kaugele ette jooksnud ja kes püüab tantsides lilli, mida talle ülevalt akendest visatakse. Kui vallatu, kui ülemeelik täis elu loovat impulssi täis elu Virtositeeti pildudes suudlusi siia ja sinna elades läbi 100 romaani ja 100 avanud tüüri. Ta joob elu kui viina ja paneb purjuga teisi. Nii on öeldud kunstnik Ado Vabbe kohta, aga ütle ja ei ole, mitte ei kunstnikega. Kunstiteadlane, ütlejan, kirjanik ja ta on teinud seda ühes seletanis, mida me tänapäeval nimetaksime õigusega Esseeks. Ado Vabbe sünnist möödus 19. märtsil 90 aastat ja tema tähendusest meile ja eesti kunstile kõneleb nüüd kunstiteadlane Evi Pihlak. Juba Ado Vabbe tulek eesti kunsti äratas tähelepanu. See oli 1914. aasta nooresti näitus, kus Vabe esines oma futuristlik parafraasidega. Eesti kogenematule kunstipublikule oli moodne fu'd, turism loomulikult võõrastust tekitav, samuti nagu oli harjumatu ka nende tööde autori noorus. Fabio oli sel ajal vaid 22 aastane. Tavaliselt nii noored kunstnikud esinesid õpilastena ateljee näitustel nagu näiteks laikmaa õpilased ja nad jälgisid mingil määral õpetaja poolt tähistatud suunda ning kunsti tõekspidamisi. Babe puhul see nii ei olnud. Seetõttu ei võetud seda esinemist kuigi tõsiselt ja sellele ei osatud omistada mingit tulevikuperspektiivi. Teised uuenduslikuma suuna esindajad, nagu triikmägikoort liikusid sel ajal sootuks erinevas suunas, kui Vabe. Rääkides iseendast ütleb, et igaühel on ju teada, et ta on isemeelne. See enesekohane ütlus peab tõesti paika. Juba Vabe õpingute käik kujunes teistsuguseks kui temast mõnevõrra vanematel kaaskunstnikel. Sel ajal traditsiooniliste Pariisi ja Põhjamaade asemel juhtus Vabe Münchenisse. Seal asus ta õppima ažbee küllaltki nimekasse ja professionaalselt heatasemelist esse kunstikooli. Ta ise lausub selle aja kohta. Üldiselt Münchenis elu oli muidugi väga mitmekesine. Ta pakkus mulle väga palju, eriti suurt mõju, avaldas vana Pinakoteek ja uus Pinakateek valas Pinakateegis oli palju Rubensid millest ma olin teatud mõttes väga vaimustatud tema joonest, tema värvidest ja nii edasi. Ma õppisin muuseumis ning palju ka väljaspool kooli. Ja viimastel aastatel ma sain tänu nendele uuematele kunstinäitustele, mis organiseeriti Koltsi galeriis, Münchenis, poodeni platsil tuttavaks Picasso töödega, jänese teiste prantslaste töödega. Muuseas siirdus Müncheni ka Vassili Vassiljevitsh kandinski venelane, kes õppis Stocki juures aga siiski piirdus hoopis abstraktsete teostega. Ja see lähenemine kandinskile teataval määral muidugi avaldas mulle mingisugust vabastavat mõju tardunud traditsioonidest. Aga minu iseloomus olevad teatud kindlad põhijooned, mis mul on alati olnud, need sundisid mind kõiki asju analiseerima. Ja kui ma elasin Grünwaldis seal mõnikümmend kilomeetrit Münchenist eemal üks suvituskoht seal suveajal viibides ma uurisin, palju loodust 1955. aasta oktoobris käis Ado Vabbe külas Friedebert Tuglase tema kodus. Ja selle jutuajamise lindistas Elo Tuglas. Sündmusest on juba tükk aega mööda läinud, aeg on jätnud oma jälje magnetofonilindile. Selle kvaliteet ei ole enam kõige parem ja seetõttu saame me sellest ette mängida. Teil ainult ühe väikese katkendi. Et olime juba kokku sattunud muidugi tähtandi pärast piirdus meie juurde elama meie juurde väga vähest aega, kassikideljas meiega koos oli väga suur. Köögimeister jälgi valmistas meile kõige roogasid. Ja siis ükskord sõitis ka meile külla tiivad tuules, seal ma õppisin teda esmajoones tundma või Esmi tundma. Ja mis aastal see, ma mäletan väga hästi saba ja 10. klass 10 või 11 võis olla ka. Edasi oli Vabe biograafias määrava tähtsusega viibimine 1914. aastal Itaalias. Sealt saadetud kirjad ja postkaardid on helme hüpruse poolt koondatud raamatusse päikesemängud. Neid lugedes üllatab Vabe ind ja kirglikkus nii vana kui ka uue kunsti vastu. Ta vastuvõtlikkus looduselamuste suhtes. Sõidu teokssaamise kohta võime lugeda. Niipea, kui ma ilmusin Narva ja selle pika viimase aasta kannatuse pääle, mis ma olin Münchenis siiski kaunis kehvalt elanud sain juhuslikult väga hääl rahapanuse kokku korjatud kolmelt poolt. Ja soovitati mulle valida, et kas ma tahan kuskile edasi õppida või mis ma tahan teha. Otsustasin, sest see oli minu vana unistus. Et ma tahan seda klassikalist maad näha. Ma ei olnud mitte rohkem kui võib-olla üks, kaks nädalat või umbes kolm nädalat seal Narvas ja sõitsin nende äsja saadud rahadega, mis mulle laoti kätte Itaaliasse selle peale vaatamata, et minu ema ohatas ja ehitas ja ütles, et ta tahab mind veel sööta ja joota. Aga mina ütlesin, et ma tahan otsekohe reisida. Ja läksin Peterburis. Sain seal välispassi. Ja siis ma kihutasin juba üle Austria Itaaliasse. Küll mul oli hea meel, issand jumal. Ah, ma unustasin. Ma käisin Viinis kõik teatrid läbi. Mul oli raha, ma sain kõik. Ma olin noormees, aga ma ei lubanud mitte üht ainustki lõbu. Ma käisin kõik kirikud läbi, ma käisin kõik muuseumid läbi. Ma ei lubanud mitte midagi muud. Tahtsin näha seda, mis tarvis näha oli. Edasi kirjutab Ado Vabbe juba Aleksander Tassale saadetud kaartidel. Tassime ennast mööda põlevat päikest. Roosid, punased ja kollased, õitsevad mööda seinasi. Lillasid palju rohelist, palju ka tolmu. Vein on siin ütlemata hea Frascati, midagi üsna head. Mina ei taha ega ka ei saagi midagi joonistada ega töötada. Mul on ütlemata hea meeleolu. Mõnikord käed otsivat paberit ja pliiatsit, aga see kõik saab tagasi tõrjutud. Kuni Naapoli saan. Eile ma olin kõik see suuremas teatris maailmas. Napoli Santa Carlose teatris kontserdi peale kontsert, kontsert, ma pole iialgi niisuguse kontserdi peal olnud. Publikum kapellmeister ja tema pastalised, suur müra ja skandaal. Foturrismus. Klassikalise kunsti kõrval puutus Vabe Itaalias paratamatult kokku ka moodsa kunstiga ning sealhulgas ka Fud turismiga. Esimese kunstniku reageeringud sellele ei olnud üleliia vaimustatud, kuid nad jätsid tema edasisele loomingulisele kujunemisele oma jälje. Vahetult Itaaliast, kirjutab Vabe moodsama kunsti kohta. Ostsin omale ühe brošüüri puturismiga joonistustega. Nüüdse aegse Itaalia mõistmist pole puha väga intelligent aga jätab rasvase mõju, justkui kõik siin väga rasvane ja õline on. Täna nägin hulk matissi ses anni, bordelli sood ka kõiksugu Itaalia folkloristide skulptuuri. Täna olin jälle fotoristide juures ütlemata palju jõudu. Aga ka palju lollust siin muidugi ei värskusestki juttu olla. Olivad mõningad paremad, aga kõik valedünaamika. Münchenis jäi Itaalias saadud muljed sättisid esimese maailmasõja aastatel ning said toetust ka vene uuemast kunstist kunstniku Moskvas ning Petrogradis viibimise ajal. 1900 seitsmeteistkümnenda aasta revolutsioonilises õhkkonnas pöördus Vabeco tuumale tagasi. Kui 1914. aasta näituse ajal veel keegi tema töid kuigi tõsiselt ei võtnud, siis nüüdsest peale kujunes Vabest üks meie kunstielu kesksemaid kujusid. Eriti tähtsaks saab Vabe jaoks nüüd kirjandusliku rühmitusega Siuru tekkinud kontakt. Babe kujundab pseudoteise albumi ning mitmeid Visnapuu, Underi, Semperi, Gailiti, Barbaruse ja teiste kirjanike teoseid. Ühtlasi Eesti kirjanikud nagu Gailit, Semper, Adson võtsid kunstikriitikas agaralt sõna Vabe loomingu kohta. Eriti Gailit pani aluse Vabe teoste uudsuse ja seesmise vaimsuse mõistmiseks. Nii on Babe kohta öeldu saanud ilmekama ja värvikama sõnastuse kuivast mõne teise kunstniku puhul, kus kirjutajate väljendusoskus on olnud tagasihoidlikum. Näiteks 1919. aasta Eesti kunsti ülevaatenäitust võrdleb Gailit kunstnike paraadiga kust nad justkui rivis vaatajast mööda sammuvad. Seoses selle võrdlusega kirjutab ta. Ärgem kartkem tunnistada, kõik see paraad oleks liig igav ning ametlik, kui mitte Aado Vabe ses kirjus ešelonis kaastegev poleks see kirglik Kornet, kes sammub tantsides ešeloni ees ning pillub lilli ja suudlusi igale poole kes joob elu kui viina ning paneb purjuga teisi, kes kasvanud itaalia sinise taeva all millest hõõguvate pronkspunased põsed. See on omapärane maailm omapärase tõlgitsusega, ükskõik kas on tööfuturistlik või Ekspressionistlik. Ning nii seisab ta oma maali Itaaliaga kogu meie moderni kunsti, kes kohal. Need on muljed, mis saadud itaalia reisust ja ta kirjandusest. See on uulitsejate kirju rägastik, rida päiksepaistelise maastikke, Arlekiinid ja poseerivad pikka toorid. Rida keskaja rususid, rida muljeid, millele ei saa anda kuju kist, kuid mis tõusevad mälestuses kirjude, veetlevate ahelatena. Need on pigemini tundmused kui kujud, pigemini muusika, kuid poeem. Ado Vabbe on elurõõmus kunstnik, ta sugestioon on kandev ja põhjalik. Iga ta väiksem kui joonistus annab tunnistust ta väsimata temperamendist. Missugune kaasakiskuv hoog neis kujudes joontes missugune fantaasia, mis ei tunne piire ega võimatusi. Gailiti poolt kirjapandu on seda väärtuslikum, et Vabe mitmed tolleaegsed tööd hävinesid viimase sõja ajal kuid ka selle põhjal, mis säilinud, näeme Vabet elavat sootuks teises maailmas kui see, mis seni oli omane olnud meie rahvusromantismi mõjutatud kunstile. Rohkem kui keegi teine orienteeruda suur Lindlikele stseenidele või sellega seotud kujutluspiltidele. Tema maalidel jäi unistustel esineva kohvikustseenid teatripildid, näitlejad, musitseerijad, hüpiknukud Arlekiinid, PRO-d ja nõnda edasi. Uudne on ka see värvipindadeks või mustvalge laikudega killustunud kujutamisviis, mida Vabe kasutab ja milles on elemente nii Fud turismist kui Ekspressionismist. Kuigi Gailiti poolt antud iseloomustus Vabe kohta on elav ja tabav siis ühes mõttes võiks siiski sellele veidi vastu vaielda. Kas muljete virvarr Vabe töödelt oma olemuselt on nii rõõmsameelne, kui tema väidab. Kas ei saada kõiki neid teatraalseid kujusid, sageli mingi kõhklus, nukruse ja pettumusevari, millele väline kirevus on vaid maskiks? Sellele annab mingil määral vastuse jällegi üks Vabe kirjadest, kus ta lausub. Kunstnik on alati narr olnud. Ja kui maailm korraga üheks Arlet kinniks muutub siis on see igatahes kasulik pärandus. Meie aja kaos, mida iga idealist ehkamaterjalistki nüüd ahastusega vahtima jääb, on parimaks näiteks. Materjalisti kohkumine on täitsa põhjatu. Ta näeb hävinemist kõik, mida kokku korjanud. Laastab maailm. Idealist hakkab aimama, et miskisugused asjaolud ikka nõnda seavad, et tema juhtsõnad ikka valesti tarvitatud saavad. Sellest siis järeldabki tema. Et ta ideed mitte kaugele kandvat, pole eta kohati eksinud on. Praegu on kurb ja segane aeg. Igatahes ei läinud esimese maailmasõjatraagika Vabest nagu paljudest teistestki humanismi ideaalidesse uskujatest kaugeltki märkamatult mööda. Teatud annus resignatsiooni jääb nüüdsest peale ta isikule pidevalt omaseks kus euroga seotud ringkonnad Vabe loomingu vaimustusega vastu võtsid. Siis rida kriitikuid suhtus sellesse ka märksa jahedamalt. Nähes tema ülistamises meie vanema kunstialahindamist Vabest ei kujunenud oma erilaadsusega siiski mingid vastasrinde võitlejad teiste kunstnike suhtes. 1918. aastal asutatud kunstiühing Pallase raamides laabus ta koostöö endast märgatavalt erinevas laadis töötavate maalijatest ning skultaritega kõigiti sujuvalt. Kui ühingu initsiatiivil asutati 1919. aastal kunstikool Pallas, tuli Vabest seal üks juhtivaid õppejõude kes koolile andis tooni kogu selle eksisteerimise aja vältel. Pedagoogina pääses Vabe isiku mõjukus ja kordumatut eriti tugevalt maksvusele. Pallase 10. aastapäevaga seoses, kirjutab Wade. Kooli tekkimise kohta. Kuna vanem põlv, kes kujutavast kunstist huvitatud oli, pidi suuremalt jaolt kodumaalt väljaspool endale esimest algatust kunstilise kasvatuse saamiseks otsima ja seda ka leidma on kunstikooli Pallase asutamine ja selle edaspidine tegevus tartus võimaldanud jõudumööda noorematele sedasama kodumaal. Kunstikooli asutamine pole olnud ühe päeva küsimus. Aja vaim andis tarvilikud tõuked teotsemiseks. Mõnede üksikute isikute kindlast ettevõtlikkusest. Teostusid ammu loodud kavatsused. Olles kooli üks asutajaid, juhatas Vabesel pikka aega oma maaliateljeed, oli samuti graafikaateljee töös osaline. Ja aastatel 1926 kuni 1929 kooli direktor. Pallase kunstikooli õpetaja Ado Vabbe üks esimesi õpilasi oli ka Aleksander Vardi tema hilisem kolleeg selles koolis ja lähedane tuttav õige mitme aastakümne jooksul. Külastasime Aleksander Varditama kodus tema ateljees Tartus Kunstnike majas ja küsisime tema mälestusi seekordsest juubilarist Ado Vabest. Kas te mäletate, kuidas te tulite siia kosti õppima ja on ikkagi küllalt hästi meeles, see oli 1900 19. aastal toobril, kui Pallas kool oma tegevust algas, ta ei olnudki tol korral mitte kool, ta oli rohkem niisugune ateljee teesüsteemile rajatud. Nii maali ja, ja siis joonist vähendamise ja skulptuuri. Need olid, ma ei tea, kas läks üks pool aastat või, või pisut rohkemgi läks mööda, enne kui tema ametlikult kooliks sai. Noaga muidugi õppus oli ikkagi see samane, tuldi ja õpiti ja ja, ja tehti omad õppetöid ja, ja olid õpetajad, kes juhatasid ja, ja nagu ikka teate midagi eriliste teiste joonud ikka õppeasutus ja, aga nüüd räägime Nendest esimestest õpetajatest, esimene oli Konrad Mägi. Tema oli kahtlemata üks väga niisugune energia, nii suure ja tahtejõuga inimene. Kooli rajamine oli küllalt vaevarikas öid ja temal oli olnud isiklik ateljee siinsamas tartus. Nii ta tõi kõikumalt õpilased tulevasse kooli ja nii siis muidugi oli nagu teatud seeme juba olemas, üsna peatselt vast mõned Kuud või võlaumbes oli ka kohal juba Ado Vabbe. No siis muidugi oli see natuke laienenud, selle tõttu juba oli mitme õpetaja juures võimalik tööd teha, kui tulid need kevadised tööde väljapanekut või kevade õpilastööde näitus, et siis oli muidugi hästi näha, kus oli hästi leitud, hästi töötatud ja kus oli nii meisterlikult ja hea õppeõpetaja käe alt läbi käinud tööd need, need tassid siis väga selgelt välja ja seletatud, võib-olla oligi see alaline küllalt suur tung oli ikkagi Labjaadees pääseda. Kas ta võttis ka õpilased, kas pliiatsi ja tegin tööd edasi ja vot seda ei teinud minu teada mitte kunagi. Vaat riigil rätid olid riigist, riigil oli see komme küll, ta võttis pintsli või, ja tegi vahest tükk aega tööd õpilase töö kallal. Aga Wade küll mitte kunagi, mitte kunagi. Vabega oli üks asi ka veel tema omal ajal ostis omale maale ühe väikese kohakese ja ta oli väga vaimustuses sellest aianduse ja niisuguse eluga. Tema väga, ma mäletan, ta tõi kooliga hommikul teinekord nii suuri õunu, mida, mida ta uhkusetundega ütles, et vaat need on minu säält seal puu otsas olid tõepoolest suured seal haige. Muidugi no eks ta siis pidi seal nii Rammutama ja nii, et nad ka suureks kasvasid, missugusena on habe teie jaoks olulisem, kas maaliana graafikuna on ikkagi eeskätt ikka, on ta olnud muidugi maaliana. Tema üks periood, mis nüüd hiljem oli, siis ta hakkas maalima, sest ta maalis võib ütelda isegi mõnevõrra nii Impressionistlikult kuigi ta kunagi elus oli hakanud Noonis moodsade kasvu turismi või Bismi või mõnesuguste nende. Aga siis ta hakkas muutuma realistlikumaks ja, ja värvikülla seks ja, ja üldse väga huvitavaks, muuseas ei, mitte sugugi vähem huvitavad kui võib-olla omaaegsed need esimesed, need eeltööd, mida ta kunagi oli teinud, nyyd tagas Po turismi mõjudel. Aga muidugi, mis puutub graafikasse, siis, et tema oli rohkem minu mõistuse kohaselt teoreetik rohkem, tal olid laialdased teadmised graafika alal ja ja ta tõesti andis oma nendele õpilastele palju häid tehnilisi oskusi, aga muidugi eriti esiletõstmist väärib tema raamatuillustratsioon. See oli ju nii huvitav ja, ja üldse väga mitme mitmesugune üldse Vabe oli tõesti, ta oli nagu, ütleme, niisugune novaator ta tõesti tuli nagu sädelev inimene, kes tulija tõi muidugi hoopis Uuve illustratsiooni, raamatuillustratsiooni ja, ja ka muidugi hoopis uue tõekspidamise kujutavas kunsti. Missugused võiksid olla tema iseloomu halvad küljed. Ta oli. Närviline, ta oli teinekord tõesti, kas just kohe välja ütles midagi otsekohest, mis oleks nii valus olnud kuulajale või teisele. Aga ta oli niisugune teatud niukene, rahutu, rahutu temperament, et ta ei olnud niisugune, kes oleks nii paitavalt läinud nüüd iga asja juurde ja ikkagi ütelnud väga nii tore ja kena, aga ta oli kriitiline, valimisi kriitiline ja, ja ta leidis ikkagi kõige peale, vaatamata kui tema ka Niinu püüti nii midagi arutada. Ja ei, ei olnud mitte eriti vastu mitte kunagi sellega kõnelejaga või vastaskajaga nii ühemeelne, vaid ta ikkagi arvas ikka oma arvamise kohe juurde ja tema ei olnud väga painduv ja pehme ja iseloomuga, selles mõttes ta oli, mõtlen taliisiksus täiel määral omaette, temal oli omad tõekspidamised temale oma mõiste ja tõesti tal tal oli seda, ta, see on täiesti õige, tal pidigi olema. Vabest kui pedagoogilist kirjutab ilmekalt Ott Kangilaski. Ta soovitas sageli peast joonistamist, jäskitseerimist, joonest joone, karakterist võis ta rääkida teinekord väga pikalt ja laialt. Vaadake tõmbate siia kontuuri nagu traadist. Aga kontuur ei ole kunagi ühe tugevune. Vaadake mudelit, näete, siinkohal pole kontuuri üldse näha, aga siin näete, PEAB joon olema väga tugev. Aktsendid on tähtsad ja üldse võtke julgemalt, tehke rohkem tundega. Vabei taotlenud kõigi õpilaste ühele tasemele upitamist vaid kasutas oma aega ratsionaalsemalt. Ilmselt andetutele ta palju aega ei raisanud, vaid lasi neid rahulikult nokitseda, nii kuidas oskasid. Õpilastele aga, kellel paistis olevat arenemise eeldusi, pidas ta mõnest pisiküsimusest teinekord pika loengu. Mida andekam õpilane, seda nõudlikum ta oli? Ma ei mäleta kunagi kuulnud olevat, et Baby oleks mõnd õpilast otseselt kiitnud kõige rohkem, mis ta ütles. Jah, teil hakkab juba natuke minema, see koht on siin juba päris kena, aga ja siis tuli terve traktaat. Mis selles töös veel viga ja viltu oli? Koguvate loomingule on tugevat mõju avaldanud välisreisidelt saadud muljed, mis tal sageli aastaid meeles püsivad ja hiljem ta loomingus justkui uuteks kujutluspiltideks ümber vormuvad. Nii oli omal ajal Itaaliaga ja nii on ka 1924. aasta Prantsusmaa reisuga Pariisi ainetel loodud linna vaated ja figuuridega tänavapildid põgusalt fikseeritud visandid kohatud inimtüüpidest kuuluvat Vabe loomingu paremiku hulka. Ta jätkab neis töödes väikesteks geomeetrilisteks pindadeks liigendatud vormikäsitlust mis oli iseloomulik juba eelneva aastakümne lõppu teostele. Kuid juurde on tulnud erilist maalilist tundlikkust. Värvittelikaatsust. Märkame, et Vabe visuaalsed elamused on erakordselt tihedad. Kujutatu on edasi antud pingestatult kuid Vabe tööde pingestatusel puudutramatis tavalises tähenduses. Kunstnik jääb kujutatu suhtes nagu veidi nukraks endasse tõmbunud vaatlejaks kuid väga suure tähelepanuvõimega vaatlejaks. Kunstniku tolleaegset hoiakut väljendavad hästi ajakirjale looming saadetud reisikirjad, mis tema kujutava kunstialase loominguga orgaaniliselt kokku langevad. On tunne, nagu kirjeldaks Vabeness kohati oma maale. Aurikud sõidavad päikesest läikival kollakas rohelisel säänil. Taeval On siidi toim. Kaugused kaovad mitmekesistes varjundites. Tuleb korraga suur hoog, vihma ümbrus on täis udu. Liiv aedteedel Lähed tumedaks pehmeks. Mööda tsemendist kraavikesi. Leuglevad arad paela sarnased veejoad. Tormiliselt tõttab rong läbi pargi, paiskab valget aurukivisöelõhna suitsuvihma, nüristab rutates üle silla samuti silla alla. Autod söövad inimesi üksikult paarikaupa. Ehk enam. Omnibuss sööb rohkem. Ette kirjutamatuid teid sammudes vahest sarnane kerja jale, kes vangub vahest sarnane Arlektiinile kes nukra südamega Veiderdab, kõnnib alati paigat või karikeerit kostüümis. Meie ekstsentrilised eksperimentaalne aeg. 1920.-te aastate lõpul muutus Vabe vormikäsitlus looduslähedasemaks. Geomeetriseeriv Laat taandus, tähtsale kohale nihkus kunstniku tööde hulgast natüürmort ja maastik. Portree. Babe teosed sulavad üldise kunstipildiga rohkem kokku kui varem. Kuid neile jääb endiselt omaseks tugev professionaalsuse võlu. Siiski tähistab see aeg Vabe jaoks teatavat tagasitõmbumist. Ta töötab peamiselt oma ateljees, esineb suhteliselt vähe näitustel ainult pedagoogilise töö alal, annata täispanuse sõjajärgsed aastad kuni kunstniku surmani 1961 on ta loomingu jaoks eelkõige tagasipöördumise ajaks olnu poole. Ta maalib vaheldumisi kujutluspilte Vahemereäärsetest maastikest Kaarnevaalidest. Ja kui ta pöördub otseselt olustikku kujutavate stseenide poole, tekib ka nende puhul mulje, nagu oleks neis midagi nägemusliku, nagu meenutatakse nende kaudu midagi möödunust. Nii jääbki Vabe eesti kunstiajalukku eelkõige just oma varasema loominguga milles on meie kunsti jaoks kõige enam originaalsust ning sädelevust. Tänu neile omadustele ei meenutata Vabet kunagi lihtsalt viisakusest, mida arvatakse kunstnik klassikutele. Võlg olevat vaid tema isikus ja loomingus on midagi tõeliselt ligitõmbavad, mis mõjub ka üle pika ajavahemikku.