Tänases maailmapildi saates me reisime teemaailmas. See jook on üsna vanade traditsioonidega, tal on põline ajalugu ja ma usun, et meie kuulajatest ei ole vist küll kedagi, kes kunagi oma tassis mõnd teed ei ole joonud. Ja kahtlemata on ka neid, kellele see on päris lemmikjook. Härra Ants Virkus, teie olete Tallinna tehnikaülikooli toiduainete instituudi dotsent. Kas teie lemmikjook on tee või kohvi? Mina isiklikult eelistan teed, tee minu meelest mõjutab hoopis paremini, teeb värskemaks, kui kohvi, kohvi võtab südamed taguma ja kadee tunnete käega manu. Nagu ideest rääkida natukene, võib-olla rohelisel tausta baasil siis tee kohta muidugi arvamused teepõõsas on ka üks vanemaid kultuurtaimi. Kuigi sellised kirjalikud andmed tema kasutamise kohta on alles arvamuse järgselt kuskilt aastast 350 kasteheinas kasutati. Kui muidugi legendi järgi teda kasutati juba 3000 aastat tagasi. Ja sellised, et tolleaegne Hiina keiser temale meeldis juua kuuma vett lõuna ajal ja kui ta siis oma vett nautis siis pudenes ühe põõsa kärestikus, lehekene, sina teed asja, vedas, teie tassivad vee tassi ja kuidas ta siis maitses, siis tundusid seal hoopis parem. Ja sellest siis andiski tema korraldused taolist jooki tohib juua ainult Hiina keisrikojas. Noh, see on nüüd küll ilmselt ja puhtalt legend. Kuid Hiinas siiski see teepõõsas hakkas arenema ja seal teda esmalt ikka kultuuris kasvatati. Ja tasapisi ta siis sealt levis Jaapanisse, siis kuskil aastatel 500 600, meie ajaarvamise järgi. Ning Euroopasse ta tuli aastat 1000 või natukene ennem võib-olla. Ja Eesti aladele ta on üsna uus assineta Eesti aladel, siin vast on 18.-st sajandist mingil määral hakanud levima. Mõnevõrra varem levis Venemaale tõenäoliselt ta kas meile eest Venemaa kaudu ilmselt tuligi. Sest Venemaale esmakordselt hakati teed jooma 1574, kui kassa Kadamani Tiina reisiteid kaasa sisemisest imepärast jooki toome 100 aasta pärast, see on siis 1600, onu Peeter esimene juba hoolega teed. Tol ajal ei olnud muidugi äärmiselt kallis sest nagu ette kujutada seda reisimisel teel tuli läbida Hiinalt läbi kõrbeda mitmesuguste sel ja mägede. Et see reis kestis kaks, kolm aastat ja hind oli täiesti selle väärt, siis ilmselt mis tal lõpuks oli. Kõige rohkem teed joovad vist Euroopa rahvastest küll inglased, nendel on ju väga kindlad teejoomise traditsioonid ja sealt on tulnud ka see kellaviietee joomine, mida üsna laialt teatakse ja tuntakse ja inglased on oma tee, küllap saavad Indiast. Inglased on saanud ta Indiast ja Assamist peamiselt just ja esimene selline jällegi pahade tee kasutamise kohata Ehilisemale on 1650. Ja sealt alates muidugi tee võidukäik oli Inglismaal väga kiire nimelt varemat, joodi seal muid jooke ja palju viina, kuid siis viin ja no Prantsusmaalt toodud puskarit sisuliselt brändid. Ja siis tee tõrjus küllaltki suures osas hiina joomise välja need alkoholism tee arvel nagu Inglismaal isegi nagu vähenes. Ja muidugi see kellaviietee, see on jälle üks tõestisündinud lugu, kus täitsa tekkis nimelt Bedfordi hertsoginna Anna. Temale meeldis pärast lõunat süüa magusat ja kooke palju kookide juurde temale meeldis juua teed ja ta siis hakkas omale kutsuma külalisi kella 45 vahel kus siis pakuti kooki, magusaid asju ja muidugi loomulikult teed. Ja sellest siis Lewiski see kellaviietee, nii et selle põhi on täiesti Bedfordi hertsoginna juures. Kui nüüd vaadata natukene teed seda taime, seda põõsast, siis kasvab enamasti troopilistes maades ja ta on igihaljas, kuigi ta pidevalt vahetab oma lehti. No ta kasvab ka parasvöötmes mingil määral, näiteks Gruusias ta kasvab päris edukalt ja. Ta kasvab ka siin Krasnodari krais näiteks ja ja ega India Assam ei ole ka troopika, nii et jah, Seilon, võib-olla jääb sinna pandi, ta kasvab kui kahe kilomeetri kõrgustel mägedes ta ikkagi tahab sooja küll rada tahab ka natukene külma. Mida soojemal kohal, seda paremini ta muidugi kasvab ja teda koristatakse põhimõtteliselt aastaringselt. Ja kui te mäletate, võib-olla siin gruusia teed, oli meil ju Nõukogude Liidu ajal päris tihti müügil ja palju müügil põhineda oligi gruusia tee. Gruusias esimesed istandused tehti 1884 ja need istandused, mis seal praegu on sageli sajaaastased, samad istandused. Ja miks gruusia tee kvaliteet järsult alla läks, oli selles, et käsitsi stamise asemele leiutati masinad mis liitsid selle põõsa täiesti ära koos okste ja prahiga kõik ja see läks siis teeks. Selline ei saa olla, tee, tee peab olema ainult ülemised pungad või ülemised lehed, siis saab teed, mitte okstest. Ma mäletan, Seilonil oli, võin käia kahes teeistanduses ja väikeses teevabrikus või sellises teetootmise keskuses ja seal siis tõepoolest näidati teepõõsaid ja seda kuidasmoodi neid lehti kogutakse ja käsitsi nopitakse ja päris valitakse seda lehte, mida võetakse, see peab olema kuidagiviisi päikese poole ennast pööranud ja esinduslik sõna otseses mõttes, mida siis korjatakse mõne päeva või paari nädala pärast nopitakse siis järgmised, mis ei ole veel nii valmis just nagu saanud. Ja see lahti läinud Ong, seda loetakse kõige hinnalisemaks tee riigiks, kui sellisest teed teha. Sest mida allapoole sõnaga, mida vanemad lehed, seda viletsam tee on, seda vähem teda hinnatakse. Et koristatakse käsitsi, üks inimene pidavat korjama 30 kilo, maksimaalselt saad saab siis umbes 10 kilo seda valmis teed, et kujutad ette, kui palju tööd on seal vaja. Et üks kilogramm Teed saada. Ja teel muidugi tehakse mitut moodi. Täna me oleme siin harjunud musta udeme teega. Muuseas, see uude, see on tulnud sellest, et teepõõsa all, kui vaadata neid lehti siis lehtede alumised küljed on kaetud õhukeste, selliste väikeste nagu valgete mudemetega. Ja hiina keeles tuligi sellesse Payphaa tähendab valge Ude venekeelsel iga paisovi tšai. Tähendab seal see samas tähendab valge udeme-d ja noh, ta on ka teistes keeltes eesti keeles ka räägime udemed eest, kuigi noh, suhteliselt harvem kus tudemedee, mis ja siis närtsitatakse ja lastakse tal seista fermenteeruda, lõpuks rullitakse ja kuivatatakse, siis me saame siis selle tee, mida me joome. Kui teed võib ka teistmoodi teha, on olemas ka roheline tee. Rohelist teed koristatakse muidugi samuti, kuid rohelisel teel ei lasta teda noh, nii-öelda fermenteeruda vaid lasteks kuum aur peale ja roheline värvus jääb nagu alles. Ja kui see hiljem kuivatatakse, siis saadud teeäärne, selline rohekas kollaka tooniga vahelist teed, teatud rahvad joovad väga palju. Selline rohelise tee tarbimine on minu arvates just levinud. Kesk-Aasias on paljud ka, võib-olla omal ajal Nõukogude Liidu ajal Turkmeenias Usbekis ja sealkandis käinud seal ju tee, kui selline on ant, roheline, juuakse hästi kuuma ilmaga hästi kuumalt. See võtvat Sis janu ära ja ilmselt vist võtab küll, sest ma omal nahal nagu proovisin ka, kuid asjade kuuma teed juua siis enam ei tahtnudki, wet ju. Järgne kadus ära. See on jah, kummaline, et üks ja see sama teepõõsas võib anda siis nii rohelist kui ka musta teed samas aga teesorte on muidugi tohutult palju. Nad ei satu nagu igasuguseid sorte on palju, sest et need sordid, mis meil siin müügil on, ega nendele ühest konkreetsest botaanilisest sordist, vaid need on omavahel seal kaks-kolmkümmend eri sorti segatud eri piirkondadest pärit teed võib olla segatud nii et see on omaette teadus, et see selline müügi tee valmis teha. See nõuab pikka aega ja suuri kogemusi ja need mehed, kes seda ja tegelevad, need palgad on suuremad, vist ka Ameerika presidendile. Väga hinnatud mehed, sellist muuseas tee oksjonid toimuvad regulaarselt, kus siis kõik maailmamaad, kes teed ostavad, need käivad seal pakkumas. Esimene oksjon Londonis 1954. Ja praegu muidugi on London aktsionärid on säilinud, aga põhiliselt jooksevad, kalkutas Nairobis. Ja kuskil liina kandis on ka veel nii, et igal aastal toimuvad siis suured oksjonid, kus ostetakse need suured partiid, mida meie siin lõpuks siis väikeste Tasikestega Faviga. Eks Inglismaa on ikka selle tee riigi maine siiamaani üsna tugevalt säilitanud, sest et kui minna näiteks kas või suveniire ostmagi kauplustesse, siis tee on üks kindel suveniir, mida võib Inglismaalt kaasa saada. Seal on väga kuulsaid teesorte ja väga kuulsaid firmasid. Ja huvitav on ka see, et no näiteks härra Kaubamaja vana tuntud kaubamaja ja selle teeosakond on muidugi fantastiline ja üks tore suveniir on siis plekkpurgis näiteks sedasama harrazzee kaubamaja teed kaasa võtta. Kui see köögiriiulil on kasvõi tühja purgina ja sisaldab juba midagi muud, siis sellel plekkpurgil on juba omaette väärtus ja muidugi ka teekannud ja need disainid ja mida on välja mõeldud üldse ja mida Inglismaal siis nii-öelda ostjale pakutakse? See on tõepoolest omaette vaatamisväärsus. Seal on vist kõige kuulsamad firmad üldse. Servadest rääkides Lipton, minu arvates on jah, see kõige kuulsam teie firma maailmas praegu sest talle on praktiliselt kogu see e-kaubandus on ikkagi selle firma käes ja need Liptoni segud on ikkagi igal pool levinud, ükskõik kui ma arvata, kuhu maailma otsa minna. Lipton tehnikaga on kindlasti seal. Aga mis puutub nendesse kunstiteos, siis ma olen teiega täiesti päri, mina muidugi Inglismaal ei ole käinud, aga ma olen käinud ka Sri Lankal ja Indias ja sealt neid teemarke toonud ja ja need topsikud on mulle öelda praegugi alles ja tõesti, nad on ilusad pildid veel vaadata karpide pealt või plekk topsikutega ilmnevad seal nüüd seda päris teed seal sees peaks olema, mul on ta kodus, seal tavastan piparmünditee, seda praegusel ase. Seda kõlbad tajuvad, muuseas, sa ütlesid, et teed pakutakse iga kaubategemisele. See komme on ju ka väga levinud araabiamaades. Mina olen seal mõnes maas käinud, seal on noh, kõigepealt hirmus trügi või hirmsasti püütakse peale, surutakse igikeltsa midagi ostaksid. Ja kui juba midagi nii vaatama hakkad, siis pakutakse kindlasti teed. Araabiamaades ei ole mitte selline tee, nagu me oleme harjunud, vaid seal on kindlasti ta piparmündiga tee. Tähendab, must udemed jäi küll selle juurde lisatud piparmünt. Et neid teesegusid, selles mõttes on hästi palju, noh, mu Inglismaast muidugi, rääkimata seal hoopiski balla, nõel Grey näiteks on üks tuntud segu, see on spetsiaalselt tehtud jällegi Söör öelgrei saaks, see koosneb siis seal tehas, teest, millel on juurde lisatud bergamotiõli mingil määral omapärase maitsega, mõnel ta istub väga hästi, minule mitte eriti. Mina helistanud puhastsugust ilma lisanditeta teed noh, näiteks breksaste seal jällegi erisegu lihtsalt, ega muud, mitte midagi erisegu, kusjuures on valitud sellised sordid mis annavad väga tugeva ekstrakti siis tugev nihukese, kofeiinisisalduse, kõrgedolcofini sisaldusega ta hommikul värskeks hommikul joote teed ära, siis sateni seal on siin noh, ütleme, et, et ta ei saa mootorid enne käima, kui tassi kohvi anud. Ma kujutan ette, et inglastel Kristjan umbes niimoodi, et kui talle breklast teede loominguliselt asja olnud, sest ega mootorit käima ei saa. Naftaga kuulsalt nendest tegudest on võib-olla see Hassemm blend asem heast maastas, mis on originaal suvel tehtud kuninganna Victoria jaoks Tallinna samale selle muuseas näinud, nii et tasub proovida väga hädedest. Mulle endale üsna hästi maitseb Liptoni sidrunitee sidruniga maitsestatud, aga siin te rääkisite nii toredasti just araabia maade piparmünditeest. Ja tõepoolest, me oleme harjunud nagu mõtlema, et see piparmünt, et see on just nagu meie enda koduaiast kuskilt pooleldi nagu ravitee ja nemad pakuvad siis piparmünditeed minule näiteks konkreetselt ühes vaibapoes klaasi seest, sellisest väikesest klaasist tee pakkumine oli omaette rituaal, kannust valada tee nii, et see kann oli tohutult kõrgele tõstetud ja siis väga täpselt tillukesse klaasi alati seda kuuma piparmünditeed ja siis oma langemise ajal ilmselt see tee jahtus sellele parajale temperatuurile, et teda oli just nimelt hea juua, ta ei olnud nii tohutult kuum, et oleks suud või huuli kõrvetanud. Ja mis oli veel selle tee juures, omapärane oli see, et ta oli väga magus, palju teesorte just nimelt soodasuhkruga või meega või mõnda siis järelikult jällegi nimelt juuakse. Ma arvan, et seal rohkem rahvastest sõltuv, sellepärast petteks hiinlased ise üldse suhkruga teedeeoo nemad jäävad suhteliselt kanget teed, kuid täiesti ilma suhkruta. Samal ajal jälle inglased joovad piimaga suhteliselt kange tee siis iirlased, kes on inglaste minu all, siis teised nii-öelda teejoojad üle kolme kilo keskeltläbi tarbitakse inimese kohta teed. Nemad joovad jälle sellist teed, mis ütlevad, et tee palumegi kange trotsina jalga sisse pista nagu tõrv. Et see on erinev ja venelased näiteks venelastel on ju tee joomine ka omaette, täiesti rituaaliks kujunenud hoopis isemoodi kuskil mujal maailmas ei jooda teed sellised, et suhkrutükk pannakse põske ja selle ühe suhkrujooki juuakse kaks liitrit vett nad kuuma teena või keedisega või mujal maailmas joode keedisega just Venemaal. Ja see komme tekkis seitsmeteistkümnendal sajandil ja Venemaal leiutati samovar. Sama vari leiutamine toimus ka 18. sajandil ja Tuulas muuseas samovar vabrik läks käiku 1790 17. Nii et näete, 200 aastat, varsti on täis sellest, kui sama varakate tööstuslikult tegema. Kindlasti on erinevatel rahvastel erinevad teejoomise ja tee valmistamise traditsioonid. Sri Lankal ma mäletan, näidati ka kuidasmoodi teed, tehakse, oli teekann ja teekonnal eelnevalt soojendatud. Täpne kogus pidi olema teie puru, kui palju sinna kannu pandi, täpne kogus pidi olema vett. Tee tohtis tõmmata ainult mõne minuti siis teda segati koos kannuga, tähendab tehtiks liigutus, niiet kannagu pöörati hetkeks pea peale ja umbes sama liigutuse teevad kadurkmeenid oma rohelise teega, et keeravad korra edasi-tagasi koos teekannuga selle tee ja siis kohe tuli ta valada ära. Tee ei tohtinud olla selle teepuru peal, selle paksu peal. No mina arvan, nõidumise liigutused võib-olla seda asja ei muuda, siin aga see, et kui kaua teed hoida kuuma vee peal seal äärmiselt oluline. Üldiselt loetakse niimoodi, et noh, üle kahe minuti maksa hoida seal peal, kui te tahate saadetseedeedeid värskenda, et saada niukse mõnutunde, sellest kui te tahate kaitseedeedeid rahustaks, muudaksid rahulikuks ja siis ja siis on seitse-kaheksa minutit hoida. Ja noh, seletus on siin äärmiselt lihtne, sellepärast et tee seal need ained, mis meil mõju avaldavad, on kofeiin. Kofeiin on selline ühend, mis ju noh, meenutatakse teda haamriga pähe, ta paneb südame käima ja värskeks erksaks. See tuleb kohe kuuma vett peale panevad kofeiin on kohe vees, lahustub aga teised raskemad ained, ühendid, seal parkained ja ta niinid ja taolised. Need tulevad hiljem Teeessele vette ja need on niukse rahustava toimega. Et oleneb sellest, kui kaua vees hoiatas ate ämmal reguleerida, millist õieti konkreetselt tahate. Kui tahate värskeks saada, siis jah, kohe juua natukene tahad, et neil oleks niisugune mõnus tunne ja rahulikumaks muuta, hoopis mitte ärksaks muuta, siis laske seda teed ikka kuni 10 minutit seest. Nii et kõik see sõltub sellest, milliste tahate saada. Siin me juba rääkisime, et araablased joovad teed väikestest klaasidest. Turkmeenia, Kesk-Aasia rahvad jäävad teatavasti piaalidest. Siis ma olen kuulnud, et inglased peavad kõige õigemaks tee joomiseks siis, kui teed juuakse, kruusist. Aga kõige välja peetumad, traditsioonid ilmselt on jaapanlastel. Jah, see ilmselt küll, sest jaapani teetraditsioonis on nii palju räägitud ja kirjutatud ja ilmidestada olnud. Kahjuks ise pole muidugi Jaapanis olnud, aga jaapani teetraditsiooni kohta seletatakse ka seda asja natukene lihtlabasemalt. Asi on nimelt selles, et Jaapanis talved, Anastik külmad, niisked majad on ehitatud sisult paberist, tähendab, seinad on väga õhukesed ja tuul käib sealt teavet läbi ja külm on. Ja siis see tee traditsioon on Jaapanis sätitud selliselt, et mingisugune hõõguv tulease on seal kogu aeg olemas, see annab soojust, meeldivat, mõnusat soojust. Ja selle baasile on siis arendatud välja see täpsuseni äärmise täpsuseni, kogu see teetseremoonia. Nii et see ühtlasi on ta luua inimesele heaolutunne, soojatunne, soe vesi ja mõnuste võib-olla ka mõnus muusika sealjuures. Ühesõnaga kõik see loob oma meeleolu ja teed, nagu ma arvan, nagu veiniga tuleb ka nautida tema joonist mitte ainult hommikul nii-öelda võileiva juurde rüübata õhtul küpsile olla kadeedi samuti juua. Ma mäletan veel üht toredat hetke, see oli just Hiinas ja kuna siin oli Jaapanist jutt jaapani tee joomine on tõeline rituaal, mis kestab tunde, siis Hiinas ühes kaubamajas tavalises kaubamajas oli väike teejoomise nurgakene ja väga kena neiu kutsus kaubamaja külastajaid oma tee nurkakkesse, kohe pakuti istet ja siis ta valmistas teed väga tillukestena. Tassikestes oli see tee ja Ma ei oska öelda, miks, aga see tee oli tõesti fantastiliselt maitsev. Ja siis muidugi ta näitas ka netti sorte ja neid pakese oli reklaamiks. Aga see pakkumine, see suhtlemine, teejooja, aga see oli tõesti äärmiselt sümpaatne ja kutsuv seda teed ostma. Ja samas, aga me oleme läinud nüüd sellele igapäevasele kiirusele ja ostame aina seda pakki ideed ja pakiteed paela otsas kotikesega teetassi. Nojaa, tähendab ilmsetele, Hiinas pakuti hoolung teed ehk kuldset teed, mida põhimõtteliselt ainult Hiinas toodetaksegi ja seda ka väga vähesel määral. Mul on õnnestunud ka seda maitsesin tõesti haruldaselt heade, aga ta on ka väga kalliste Formoza Olum näiteks üks kallimaid marke, mis üldse maailmas olemas on. Aga jah, see koti tee, see on nüüd maailma hakanud vallutama tõesti ja koti tee muidugi. Ta tehakse samast teest põhimõtteliselt. Kuid ikkagi tehakse sellisest teest, mis on järele jäänud kõrgekvaliteedilise tee sorteerimisel, kui te vaatajana peenikene puru, peenike puru peab olema ka juba sellepärast, et ta tahab kiiresti lahustama, sest kui oleks tavaline suured lehed, noh, seda ei tule sealt seede ja seal ei tule välja. Ja näiteks Ameerika Ühendriikides, kus on ka üle kilogrammi teed, jõuaks inimese kohta, seal on niimoodi, et 70 protsenti tarbitavast teest praegu koti tee. No see on niisugune kiire inimese tee ja koti täiesti õiget. Tee mõnuga ikka tunda ei saa ja mina helistan näiteks teed niimoodi, et ma puistan natukene puru tassi sisse, valan kuuma vee peale umbes kaks minutit hästi, seal seisab siis mõjundada. Ja kahjuks ei ole ka meil täna rohkem aega. Ja sellepärast jääb meil praktiliselt rääkimata jääteest. Teemaailmast kõneles Tallinna tehnikaülikooli toiduainete Instituudi dotsent Ants Virkus. Helioperaator oli Mairi otu ja saate maailmapilt koostas reetmade.