Te kuulate Raadio kahte saada kõik puhuvad on endale külaliseks palunud, et tippsportlase, kelleks on meil täna Võrkpallur Veiko Lember, tere tulemast ja aitäh, et tulla said. Tere see aeg, praegune sinu jaoks, ma usun, suuremad pinged on vist maas, eks, sest Schenkeri liiga mängud on selja taga Selveri meeskond, mille sidemängija, eks ole, ta on saanud selle, mis talle kuulus Eesti meistrivõistluste lõppfaas. See on pigem selline vormistamise küsimus ja ma ei tea, kui palju see kuldmedal teile tegelikult üldse pinget pakub. Noh, see on ju ette teada, et teie oma, eks kas ta nüüd ette tähendab, üks päev? Rahvusringhäälingus esinenud Tartu mängija Oliver Venno ütles, et, et see peaks justkui neile kuuluma, et sestap ma arvan, see on huvitav vastasseis, aga pinged on mõneti praegu külmas, aga eks see on jälle see, et nüüd tuleb ise üles kruvida. Nii palju, kui ma tahan lehti lugesin siis üht-teist kruvitakse, et ma arvan, et see lõpp saab olema huvitav, see, millele sa viitad, käib siis peatreenerite tasemel ehk. Jutan vastasseisust. Avo keel, Raimonds Raudsep vastavalt Selver ja Sylvesteri peatreener. Mis sa arvad, kas mängu ajal see nende meeste vaheline tüli kuidagi tunda annab ja välja paistab või jäävad nad väljaku ääres vaos, hoitakse eiei nad väljaku ääres käituvad väga-väga vaoshoitud selles suhtes, et ega on üksteisega ei tegelenud. Ega see mängijatel ka midagi, ma arvan, mängu ajal midagi ei anna, aga pigem on siin väike trump mängueelsel koosolekul mängijate käes. Kui meile esitatakse nõudmisi, et küllap me saame midagi vastu öelda, kirjeldada üldse Polli sellist telgitagust olukorda, mehed on üksteisega aastate jooksul läbi ja lõhki tuttavaks saanud. Ma usun, kõik tunnevad kõiki väga hästi, nõmedad sõbrad omavahel üldiselt jahimehed saavad. Ma arvan, et ma ei tea küll siin, et oleks mingisuguseid tohutuid kehtestamise probleeme või mingisuguseid võitlusi väljakul sellepärast et keegi teisega läbi ei saa, et ma arvan, üks asi, mida see võrkpall kui selline meeskonnale annabki, ongi see, et sa annab sulle oskusi oma töö ja eraelu lahus hoida, et see, mis toimub kuskil riietusruumis ja see vist oli mänguväljakule, et need on nagu kaks eri maailma vaadates ka viimast kümmet aastat, kui mina siin mänginud olen, et iga aasta on ju mingisugune uus, väike niuke või uus väljund tekkinud, et kui algus hakkas, hakkas kuue Eesti võistkonna vahel pihta, siis see nüüd laienenud läbi kolme riigi ja iga põhimõtteliselt iga aasta on ka mingi tippvõistkond kokku pandud, kes mängib euroliigas sidet. Et selles suhtes see on suudetud seda tüdimuse kohta nagu ära hoida vähemalt minu poolelt vaadatuna. Sinu käest on küsitud ka juba paaril viimasel hooajal, mida sinu karjäär endast kujutama hakkab, sest ei ole mingi saladus, et loobumismõtted sul peast läbi jooksnud. Nüüd selle hooaja lõpule vastu minnes on sul pilt tuleviku kohta selge või hägune ja ma arvan, et ma olen sama tark kui, kui iga aasta. Küsimus on selles, et missuguse missuguseks kujuneb see järgmine hooaeg, kus iganes klubis ma ei peakski mängima, et kui see väljakutse on jällegi sammuke suurem kui kui eel eelneval hooajal, siis, siis suure tõenäosusega jätkab mängimist, et aga kui, kui see väljakutse peaks mingil põhjusel olema väiksem või, või tekivad mingisugused uued väljakutsed mujalt elust, et siis siis võib jääda ka viimaseks, aga selles suhtes ma nagu siin mingisugust väga suurt probleemi näed, mina näen muide probleeme, see tähendab, et Eesti jääks ilma oma parimast kui mitte kõige paremast sidemängijast. Ma ei usu, et see väga suur traagika oleks, et on sama häid mehi olemas, et kui mitte paremini. Väike, kui sa ütlesid, et sa vaatad nii-öelda väljakutsete pealt oma karjääri tuleviku suunas, siis mida sa pead silmas, väljakutse all, mis see väljakutse tähendab ühele tippsportlasele? Lihtsa näitena siis, kui kui eelmine aasta hakati panema kokku Selveri võrkpallimeeskonna selle aastas koosseisu, siis läbirääkimistel käidi välja punkt, et eesmärk on kokku panna võistkond, mis siis oleks võimeline eurosarjas pürgima Faynolfoori see oli selge märk sellest, et on olemas väljakutse, mis on mõne grammi võrra suurem erinevatel hooaegadel ja ja see saigi otsustavaks ja liiga läks, et klubi suutis panna kokku võistkonna, mis, mis suutis ennast eurotasandil tõestada järgmine hooaeg vaatama, et kas, kas tuleb miskit miskit väärset või veel parem, et eks, eks näis, noh, siin on näiteks kasvõi üks asi, et rahvus on võrkpalliföderatsioon kavatseb ellu viima muudatuse, kus igas võistkonnas tohib mängida maksimaalselt kaks võõrleegionäri. Euroopa Liit tulenevalt siis sellest Euroopa liidu enda seadusandlusest on põhimõtteliselt võetav. Kui kui üks piirkond on Euroopa on selgelt maailma võrkpallikeskus, nagu näiteks Ameerika on on korvpallikeskus, siis siis see tähendab seda, et meil tekib, ma arvan, eestlastel rohkem võimalusi heas Euroopa klubis tööd leida, kui siiamaani. Et sinu siht ja suund on ka Eestist välja, mõnesse heasse Euroopa klubisse. Ma arvan, kes iganes võistkonnaaladest tegeleb, et kui me räägime individuaal, kaladest, siis reeglina on selleks kõige kaugemaks suuremaks eesmärgiks väljund olümpiamängudel, kui me räägime võistkonnaaladest, siis siin on veidi erinev või väikeriigis et siin on, see eesmärk on pigem see, et iga aastaga leida endale parem klubi, parem keskkond, kus, kus sa saad ennast realiseerida, et ma kujutan ette, Veiko, et noh, puhta huvi mõttes või endale sellise adreka laksu tabamise mõttes on hea minna välismaale, kas kas see tee oleks ka rahalises mõttes peibutab, ma pean silmas seda, et tegelikult ju Selveri meeskond suutis sel hooajal eurosarjas väga hästi mängida, jõuda kaugele, mis tähendab, et järelikult tuli leida heal tasemel mängijad, kes saavad juba siin ka ka päris heal tasemel palka, et majanduslikus mõttes Selver püsib ka siis ilmselt konkurentidega ühel joonel? Jah, et kui sa tõid välja sellesama aspekti, et et kui suudeti selline võistkond kokku panna või suutis teatava läbimurde teha, siis kindlasti ma arvan, et tuleb endale aru anda enda, sellest reaalsest joonist, kui vaadata Euroopa liigasid euroop mängijate taset, et siis noh, minu tase on, ongi selline, mis mane puhul ma arvan, et palgavahemikud paika, et siin nagu ei maksa pilvedesse pilvedesse tõusta, et kui ma sean endale eesmärgid, et mängida veel viis aastat selleks, et oma elu ära kindlustada, siis sellist eesmärki ma arvan, ei ole mõtet seada, et siis on mõistlik juba mingi muu elualaga tegeleda. Võrkpall oma iseloomu poolest kõik on, milline mäng Selveri meeskonnale näiteks tõuseks tulu ja kas ta oleks järgmisel hooajal edukam, kui ta jätaks sellesama kamba kokku, kes praegu on, kas sellest on kasu või sisuliselt pole vahet, et laseme muide kolmandikul või pooltel meestel lahkuda, ostame natukene paremat sisse ja sellest paraneb tulemus või on see koosolemise vaim võrkpallis ka oluline ja loeb see vaim, ma arvan, sõltub suuresti sellest, et mis on see iga konkreetse mängija enda eesmärk, et kas klubi suudab siis selle iga mängija eesmärgi ja klubi eesmängijaga ühitada, see aastase kindlasti oli, nii, Eestis on natuke raske nendele klubidele ja need mängijad, keda siia tahetakse, reeglina Eestit ju ise vabatahtlikult ei vali, kuna ta on ikkagi selles suhteliselt tundmatu ja väike koht, kui seesama koosseis kokku, et ta siis siis see eesmärk või, või see motivatsioon peab olema kindlasti jällegi nõksu võrra kõrgem kui eelmine aasta. Vastasel juhul see, vastasel juhul see asi ei toimi, aga see seltskond oleks suuteline rohkemat püüdma, kui sel hooajal kätte saite? Jah, kuna lõppude lõpuks lagi, mis meile vastu tuli, see ju ei tulnud vastu mingitel müstilistel põhjustel, et meist hüpati kaks meetrit kõrgemale ja löödi see pall meie poole põranda sisse kinni, vaid see lagi tuli meil vastu just nendel samadel põhjustel, et kuidas, kuidas sa talud seda rutiini, kuidas teed kahe tunni jooksul mitte ühtegi viga oma oma selles mängupositsioonis, et need asjad arenevad pigem aastatega ja selle konkurentsiga? Räägi meile natukene. Võrkpalliväljaku positsioonidest on võrkpalliturul kõige kuumem kaup, keda kõige rohkem tellitakse. Eelkõige me räägime siis diagonaalründajatest ja vastuvõtjatest, nurgaründajat, nurgaründajatest, et neil on, neil on kõige suurem šanss leida omale hea välisklubi, et et diagonaalründaja, siis, kes põhimõtteliselt kelle töö on ka ainult siis rünnata, ta ei tegele vastuvõtuväega nurgaründajat just nimelt eriti neil, kellel on, kellel on vastuvõtt, et mingil Euroopa või maailmatasemel, et nurgaründajatele on isegi see, et, et kui sa ei ole niivõrd hea rünnakul, aga kui sul on selle eest vastavalt hea, siis, siis sa oled kuldaväärt. Et tänapäevane mäng on selline suuresti kaotatakse. Esimene põhjus, mis näiteks kaotatakse, on see, et sinu vastuvõtt on nõrgem kui vastasvõistkonnal, mistõttu iga mees, kes mõistab vähegi vastu, võtan turul väärt. Millest vastuvõtuoskus täpselt oleneb, see on selline intuitsioon, on ta treenitav, õpitav asi kuidagi ta on vägagi teenitav, ma arvan, et meil üks kolmandik trenni ajast kulub galate ainult kastutele servile. Aga suuresti on see kaasasündinud selline oskus mida siis on hea töö korral võimalik veel paremaks lihvida. Miks Eestis ei ole tekkinud sellist legendaarset baarset võrkpalliklubi, kes oleks pildil olnud tipus kõik 15 aastat, näiteks Pärnu meeskond oli ju siin kuus-seitse-kaheksa aastat tagasi hakkas nagu midagi tekkima ja see oli selline väga tugev kamp, kes töötas hästi kokku ja siis järsku segampoius laiali, mängijad läksid. Kuhu keegi nüüd on Selveri meeskond selle positsiooni saavutanud on, et, et jääb lõpuks üks selline klubi, kes tõesti noh, võiks näiteks olla 10 aastane pärast ikkagi Euroopas, kelle nimi, mida teatakse, et noh, et Eestist on Tallinna Selver olemas, nad on igal juhul arvestatav jõud. Jällegi kaks aastat läheb mööda ja lastakse asi soiku. Reeglina väikestel riikidel tihti niimoodi on, et on olemas üks tugev klubi, mis läbi aastate ongi ja kujuneb selliseks kaubamärgiks, et kui me vaatame siin Belgiat näiteks naiste võrkpallis, Šveits, Šveits kui võrkpalliriik on pigem tegevrannavõrkpallis, aga, aga seal on olemas väga tugevaid klubisid Austrias. Kui me vaatame rahvuskoondis, siis nad ei ole suurt millegagi hiilganud, aga nendel on astet olnud üks või kaks Euroopa tippklubi, siis tõepoolest miks, miks seda Eestis ei ole, aga, aga ma arvan, et see põhjus on pigem selles, et Eesti on nii väike riik, et kogu see raha, mis sporti voolab läbi erasektori, see on suuresti ikkagi pigem käsitletav kui metseenlust. Kui mingi turundusplaan, et ma olen kuulnud. Ma arvan, et raha, mis ütleme, erafirmad annavad sport, et see on kuskil siin võetav kui 50 50 50 turunduse eesmärkide täitmiseks ja 50 siis puhas heategevus. Et see on pigem sõltuvus siis ka sellest, et kas inimene, kes toetab mingit spordiala, et kas ta peab selle spordialast ja kuna kuna nii suur osa sellest rahastamisest on on sõltuv sellisest heast tahtest või metsavendlusest, siis on selge, et see, arvestades Eesti suurust, et seal turul mingil hetkel jääb jaksu väheks. Kas tahab võtta vaheaasta? Firmad tahavad natuke puhata, midagi muud teha, et, et selles suhtes see on, ma arvan, finantsiliselt just keeruline. Raadio kahes stuudios on Tallinna Selveri võrkpallimeeskonna sidemängija kauaaegne Eesti koondislane, ka räägime veel. Läheme algusaegade juurde tagasi, sa oled tegelikult Saaremaalt pärit, eks. Ja mis asjaoludel võrkpalli juurde sattunud? Kuressaares on võrkpall üks loomulikke valikuid, kui sa hakkad sporti tegema, seal on pikad traditsioonid, olid seal, on olemas treenerid, võimalused. Mu ema tegeles samuti võrkpalliga, ta oli ka minu esimene treener, tõsi küll, aasta aega, eks mul vanemad sinna suunasid. Isa tegeles küll kergejõustikuga, aga võrkpalli oli ta selline salahobi, et see oli suhteliselt loomulik sattumine. Millal sa enda jaoks avastasid, et võiks olla elukutse lavastanudki? See tuli üsna juhuslikult, et kui ma ülikooli läksin, siis olin mõtetes võrkpalliga juba lõpparve teinud. Läksin Tartusse õppima, tänava peal tuli vastu üks endine tuttav, ütles, et nad käivad mängimas kolm korda nädalas toksimas Tartu Ülikooli spordiklubis. Vaatama vanast huvist, seltskond sattus olema suurepärane. Tõsi küll, seltsiline tegevus oli vaat et sama oluline kui see võrkpalli seal, aga aga, aga kokkuvõttes kasvas sellest välja Tartu Ösel Foodsi meeskond ja siis hakkas juba lumepall ise veerema. Kui sa vaatad neid mehi, kes 10 aasta jooksul sinu ümber on olnud siis kuidas sulle tundub? On Eesti tasemel tipu murdmine võrkpallis ränk töö või pigem kättevõtmise asi? See on ikka pigem kättevõtmise asi. See ringkond on siin suhteliselt väike, et meil on kuus klubi. Tihti on mõni aasta olnud ühe klubi jaaguga võõrleegionäre, et, et selles suhtes mängijate ring, kuhu murda ei ole väga suur. Selleks piisab see, et sul see alaliselt meeldib ja ja sul on vähegi füüsilisi võimeid, et siis sa sinna jõuad. Kas võrkpalli jaoks on vaja ka mingit sellist konkreetset, nii-öelda füüsiliste annet või eeldust sünni poolest juba, et sa pead olema, ma ei tea, noh, käed-jalad piisavalt pikad, et mängida või, või pikkust piisavalt. Midagi sellist ei ole, et kui me lihtne näide, et kui me nüüd euroliiga veerandfinaalis kaotasime prantsuse klubile, et sealne diagonaalründaja oli, oli küll kaks 10 pikk mees, kes, Ma ütlen vahele, meil pole nii pika korvpallurid ja ma küsin, et kui kõrgel see võrgu ülemine äär kaks 43, siis päris üle ei vaadanud. Üle ei vaadanud aga üle meie bloki lõi päris usinasti eriti esimene mäng, aga samas teises nurgas tegutses nendel meeter 85 pikk mees, kes oli teises mängus parem kui see kaks 10 oma oma rünnaku efektiivsuselt, et selles suhtes siin nagu vahetaja, kes sinu pilgu läbi Eestis on andekad võrkpallitipud, vaatame seda taset, seda objektiivset taset, kus keegi mängib siis need, kes välismaal on, need on siis need, kes mängivadki välismaal, siis nad on pigem noh, kui me jagame andekuse kahte sorti, et andekus töötada ja andekus, mis on sünniga kaasa antud, siis et ma arvan, et kui me räägime Raimo pajusalust, kes mängib juba mitmenda, sest et Euroopa meistrite liigas, mis on siis põhimõtteliselt vaim, sari, kui me räägime nüüd sel aastal, Sten Esna, kes vahepeal juhtis ka prantsuse liigat oma klubiga, et siis nad on pigem just pühendunud töömehed kui mehed, kellel on sünniga kaasa antud, aga on meil keegi, kellel on sünniga kaasa antud, kui keegi oleks puhtalt sünniga kaasa antud andekusega kuhugi välja jõudnud, siis kuna seda näidet ei ole, siis praegusel hetkel on pigem kellegi jõudmine kuhugi sarja või klubisse seotud ikkagi tema tahte viitsimisega töötada, et sellist tohutut ürgandekust praegusel hetkel ma ei näe. Eesti jalgpallis. Kuidas ühe tippvõrkpallur tööpäev välja näeb hommikul kohe üles trenni? Hommikul ühes minu puhul kohustuslik puder ja kohv, hommikune ajaleht ja trenn ja seejärel muud toimetused ja õhtul uuesti Tiide tavaliselt senine rutiin käib. Kas oled sa väga vihane mu peale, kui ma ütlen, et võrkpallurid tööpäev ikkagi on nagu puhas meelakkumine võrreldes näiteks jalgpalluri omaga või üks matš näiteks, et jalgpallur näiteks jookseb mängu ajal 10 kilomeetrit läbi võrkpallur? No ma ei tea, no kas tuleb paarsada meetrit kokku või? Jah, raske öelda, palju seal jookseb, et see on ilmselt ka üks üks selline selline müüt, et, et millest siis inimene ära väsib, et inimene käib kaheksa tundi töös tööl, päeval tavaliselt nii-öelda tavalisel tööl jõuab õhtul koju koju, väsinud, reeglina jalgpalluril läheb selleks 10 kilomeetrit jah, peale mängu, kui rääkida võrkpallis, siis, siis suur osa näiteks meie füüsilisest ettevalmistusest on suunatud just põhimõtteliselt kasvatamisele, et sa saad seda liikumise kiiruses ja hüppes ära kasutada enam, mis ühtlasi tähendab ka seda, et kui sa sooritad oma üleshüpe sa paned sinna ja ma ei kujuta ette, 100 korda rohkem jõudu sisse kui nii-öelda inimene, kes tavaliselt päeval liigub. Et üks üleshüppe noh, reeglina kui vaadata, mis tänapäeval meeste võrkpallis väga harva juhtub, et kui tekib pikk pallivahetus, siis kui üks mees peab seal ühe pallivahetuse jooksul näiteks kolm korda üles hüppama neli kord üles hüppa siis reeglina kui vaadata seda meest, mis ta siis peale seda teeb, siis ta on, siis tal on hapnikupuudust, on omadega täitsa otsas. Need tavaliselt hoiavad kaks kätt põlvede peal ja mõtlevad, mis nüüd edasi saab. See jõudlus kuulub sellesse ühte liigutesse, mis pannakse sinna, see plahvatused, see on, see on piisavalt energia, energiat, tarbiv tegevus. Nii et selles mõttes võib võrrelda võrkpallurit nende gepardi või Ilvesega, kes on suuteline sooritama paar-kolm sellist kiiret jahisöest. Lõtsutab jah, pigem küll, et nii see on mäng tänapäeval üles ehitatud, et see on just kiiruse ja jõu peale. Ja uskuge, peale võrkpallimängu võib väga väsinud olla. Et pulsi selline joon on, eks ole, täiesti vahepeal sirge ja siis on, on paar Džomolungma jälle tühja maad ja siis jälle Džomolungma. Nii ta umbes, ma arvan, kipub olema, et reeglina tavalisem asi kui, kui olla välis välisreisil bussiga, et siis kui sa pead peale mängu bussi minema üle kogu keha valutab, nagu sa oleks kirikus karistada saanud. Näiliselt tõepoolest ei pruugi see niimoodi välja näha. Aga sinu roll, sinu positsioon, sidemängija oma siis, mida see eeldab, see seal ju on omakorda teiste selliste hüppajatega võrreldes rassimisest natukene vähem plokk vist küll, aga, aga sinu töö on olla originaalne ja täpne ja üllatusvõimeline, eks jah. Et minu töö sõltub suuresti ka jälle serv vastuvõtjatest, kui nendel on hea päev siis ja ei pea suurt ringi jooksma, kui nendel on halb päev, siis ma teen seal kilomeetreid. Pigem on minu, minu esmane kohustus vastase bloki vastase bloki ära petmine, n ründajate rünnakule viimine, et aga, aga see kokkuvõttes, mis seal asja huvitavaks teeb, on see, et seal on sadu erinevaid muutujaid, millest, millest kokku sa paned selle otsuse tegema, et samal ajal vaatama, et kellel on ründajatest antud päeval hea päev siis pead vaatama, kuidas vastaste bloki taktika on antud päeval, kes on, kus vastaste plokis asub. Millised, millised on vastaste kaitseformatsiooni lõppkokkuvõttes sellise otsuse tegemine, mis küll sünnipäeva kiiresti, aga, aga see on ka selles mõttes huvitav, et sa suudad sa suud, kui sa suudad vastase bloki ära võtta, et see on see tasu, mida mina saan. Kas Eesti liigas, muuseas, suudab mõni võistkond sind üllatada oma mingi kaitse farmatsiooniga või tead sa enam-vähem peast, et kui sa lähed kokku selle võistkonnaga, siis no ei, sealt on oodata seda teist ja kolmandat, et noh, see on lihtne. Tänapäeval on makstakse ka suuri summasid igasuguste statistikaprogrammide ostmise eest, et et enne igat mängu on neil reeglina ka üks või vahest ka kaks koosoleku, kus siis vaadatakse vastaste mäng läbi, tuuakse see statistika väljakeskus, mis asetuse seal asub, et seal on võimalik minna väga peensustesse ja põhimõtteliselt on võimalik vastaste mäng kuni viimaste nüanssideni pähe õppida, mis nad teatud situatsioonist teevad. Noh, teine asi on see, et kui palju sellest tolku on, et see eeldab seda, et sa ise suudad oma mängu mängida seisu täpselt nii nagu on plaanitud. Aga see võlu ilmselt ongi selles, et ei tule kunagi 100 protsenti nii selles suhtes Eesti võistkondadele on, on, ma arvan ja raske üllatada üldse 11. Nii et kui sa sõidad mängule, näiteks lähete bussiga kogu meeskonnaga mängule, siis sinu käes on selline paks patakas pabereid, kus sa vaatad läbi siis vastase mängu. Emotsioon paberid on reeglina olemas kõikidel mängijatel aga lihtsalt iga mängija vaatab seal enda jaoks vajalikku asja, et ründaja vaatab seal vastaste samamoodi vastase blokeerimise taktikat, kes kuidagi midagi teeb. Samas vaadatakse ka vastaste kaitsetaktikat, et kuhu on mõistlik näiteks ebamugav pall sisendiks hanitada või, või kuidagi teistmoodi sinna toimetada, et seal on neid nüansse kümneid. Reed, Selveri treener, peatreener on Avo keel, kes mängis omal ajal sama positsiooni, sidemängija oma, muudab sinu töö lihtsamaks või keerulisemaks, on sellest mingit reaalset, sellist tulu või vastupidi, kahju tõusnud sinu silmade läbi? Ei kiputa õpetama spetsiaalselt ka selle järgi või ei, pigem mitte, et et tal on küll, tulen, ma arvan, pigem tulenevalt sellest Tõniset samalt positsiooni mänginud, siis ta ilmselt taju tajub paremini kui võib-olla teine treener neid piire. Millal ja mida tulla õpetama, et ma olen saanud suhteliselt vabad käed, kuidas seda mängu üles ehitada, et küll enne mängu leppinud koosolekul kokku mingid põhimõtted, et kui need kipuvad ununema, et siis pigem räägime mängu ajal, nendest aga, et et selles suhtes mul on suhteliselt vabad käed, ma arvan, et mingeid probleeme sellepärast ei ole tulnud, et ta on enne sama positsiooni mänginud. Need, kes vähegi sinu looga kursis on, teavad, et sa oled Tartu Ülikooli doktorant siiamaani jah, siiamaani mis on tippsportlase kohta väga, väga ebatavaline, kõrgel tasemel teadus aitab see kuidagi võrkpalliplatsil olema selle kaasa. Ma ei usu, et siin on võimalik mingit otsest seost teha selle vahel, et mõistuse töötamine, ajude pingutamine, see käib spordi juurde. Ma ei leia küll, et siin siin oleks mingi mingit otsest seost või mingit põhjuslikku seost. Aga võrkpallis eneseteostamine jäi sinu jaoks liiga üheülbaliseks, et, et ülikool mängu tuli ja veel nii kaugele välja, nagu ma ennist ütlesin, et selleks ajaks, kui ma ülikooli läksin, ma olin juba võrkpalli mängis, maha jätnud. See on kuidagi kujunenud niimoodi välja, et selle taga ei ole mingisugust generaalplaani, see on lihtsalt niimoodi läinud ja ma olen rahul, mis on see teema, millega sa doktorandiga tegeled? Doktorandi, nii, ma tegelen avalike teenuste privatiseerimisega, segu põhimõtteliselt avalikust haldusest ja majandusteadusest. Kui see asi saab ära vormistatud, siis mis, mis võiks sinuga juhtuda edaspidi? Kes sinust saab nagu alati küsitakse, eks ole, et kui sa õpid ära, et mis siis saab? Jah, kunagi üheksakümnete keskel vist tartus, loodi selline imaginaarne tegeleja nagu haldur avalik, et siis saatel selle avaliku halduse lõpetanud saavad kõik haldur avalikult. Praegu ma olen seotud ka Tallinna tehnikaülikooliga, et lähemas plaanis ma jään, jään tehnikaülikooliga seotud, kui see võrkpalli läks ühel päeval lõppema, et siis siis näis, et kas, kas ma saan piisavalt seda soont, et teaduse inimeseks hakata või sobivad mulle pigem mingid praktilised tegevused, aga aeg annab arutust. Muuseas, sinu koht sidemängijana, kui palju see pakub võimalusi vigastust, eks, et on ta selline koht, kus põlvedel läbi sõrmed valutavad. On see? Sidemängijad kipuvad olema mehed ja naised, kes pigem mängivad kauem kui teised, teised positsioonid. Et neid pigem säästetakse sellisest tugevast hüppamisest, et siis jaa ja mida aeg edasi, seda nõrgemaks füüsiliselt jääd, mis on suht selge, selge, aga, aga sidemängijal seda toorest füüsilist jõudu ei ole niivõrd vaja, kui just seda otsust, otsustamise julgust või, või oskust. Nii et selles mõttes mina alati mõtlen, et inimesed, kes teevad tippsport, et kui palju nad selle otsuse vastu mõtled, hakkavad professionaaliks ja nii edasi pallinud selle peale mõtlevad, et tippsport on tore, kindlasti ohutusvajaduse rahuldamine on, on seal nagu see üks aga eesmärk, aga hilisemas elus ilmselt ju üks või teine kohtub hakata väga tugevasti tunda andma, mis on mõne spordivigastatu tekkinud nõrk koht, selle peale oled sina ka mõelnud, et, et see võiks olla mingil hetkel põntsu panna hilisemas elus, et okei, et 10 aastat on kõik korras, aga võib-olla 15. aastal pärast tippspordiga lõpparve tegemist hakkab puus ikka valu tegema ja siis tuleb meelde, et vot oli hea üks kokkupõrge või kukkumine. Ma pean tunnistama, et ma ei ole, ma ei ole muretsenud siiamaani selle peale, et küll ma siis nüüd lähen siit täna majast ära ja hakkan hakkan mõtlema selle peale. Libergel ma tegin selle karuteene praegu. Aga aga siis, küllap ma saan lohutada ennast sellega, et nagu ma ennist ütlesin, siis sidemängijat tavaliselt mängivad üsna kaua, et on olemas tippmängijad, kes mängivad peale neljakümnendat mu positsioon ehk säästab mind vaevast ja valust. Meil on väga hea meel, Veiko, et sa tulid siia aitäh sulle intervjuu eest ja lõpetuseks saada siis Tartu meestele ka üks sõbralik sõnum nii-öelda vastutasuks, et et kui Selver ikka ennast kokku võtab, siis ega neil vist eriti varianti ei ole, kulla peale, eks rahandusele kulda saada ja ma arvan, et veel 11 mängijat, aitäh sulle, aitäh.