Laulikud koolejad, suured maadeavastused, mis tähistasid ju keskaja lõppu ja uusaja algust tõid endaga kaasa ka suuri muudatusi jess eurooplaste toidusedelis, aga ka söögikommetes, tõsi, mitte kaheselt. Selleks, et uues maailmas pärinevad põllukultuurid jõuaksid vanas maailmas levida ja ka liht rahva toidulauale jõuda, kulus ikkagi aastakümneid isegi sajandeid, aga siiski nad jõudsid ja said eurooplastele omaseks. Tuletagem meelde, et Meso Ameerikast ehk teiste sõnadega, Kesk-Ameerikast tulid sellised eurooplastele senitundmata kultuurid, nagu mais siis kolm suguluses olevat taimekartul tomat ja tuba. Kas agaga kõrvits, kakao ja punapipar, mida hakati Euroopas millegipärast nimetama Türgib praks ja meie kaubanduskeskustes Rikkaks? Euroopale oli neist kõige olulisem kartul mille algne kasvuala oli olnud andides mägialadel sellises kõrguses, kus mais ei tahtnud enam kasvada. Hispaanlastest mere mehed olid need, kes tõid kartuli, nii nagu tuba ikkagi Euroopasse. Kartul, kodune stseen kiiresti ja hakkas andma rahuldavat paki küllaltki ebasobivates tingimustes. Näiteks kesiste muldadega Iirimaal kus üks kartulipõld suutis toita kolm kuni neli korda rohkem inimesi kui seda seni oli teinud terraveli peamiselt toode. Kartuli kasvatamine põrkas mitmel pool katoliku vaimulike vastuseisule. Piiblis ei olnud kusagil, Nad olid mainitud ja siit järeldati, et tegemist ei ole mitte jumalataimega sest need viljad, mis kasvavad maa peal ja tõusevad taeva poole, on issanda taimed. Aga maa alla kasvavad taimed on korra teomad. Millegipärast ei võtnud kartulid vastu ka araabiamaad Lähis-Idas. Ei India ega Hiina, tõsi, kartuleid kasvada troopikas. Aga mainitud aladel oli ju piisavalt jahedama kliimaga mägi platoosid kõiki alasid, mis sobisid kartulile. Küll levis kiiresti Euroopas kohandades hästi siinsele jahedale kliimale. Kuna kartuleid sest kehvemal elanikkonnal üle elada. Ikaldus aegu, kui teravili ikaldus, siis hakati seda pidama just vaese rahvatoiduks ja levitati kuuldusi, et kartuli kui kuradi Enda viljarohke söömine põhjustab kõhuhaigusi isegi katku ja kutsub esile kõhugaase, mis olla talutavad maainimeste soolestikule, mitte aga peenemalt. Aristokraatlik ole publikule prantsuse õukonnas hinnang Te kartulit ka tema ilusate õite pärast, mida daamid kandsid mõnikord soengottes. Kartulipositiivsed jooned ilmnesid ka pikaleveninud sõdade aegu, näiteks kolmekümneaastane sõda üle põldude marssi. Ratsotav palgasõjavägi tallas hoolimatult maha vilja mistõttu söögisel ei olnud talumeestel midagi enam koristada. Kartulipõllud kannatasid ka nende vagudest sai hiljem ikka midagi kätte. Iirimaa ajaloos etendas kartul erilist osa aastatel 1845 46. Labaseerimaad tuli haiguslehemädanik, mis arvatavasti toodi sisse Põhja-Ameerikast. See põhjustas kogu saagi hävimise. Kartulipõllud muutusid paari nädalaga haisvateks märgade mädapesadega aladeks. Ja Iirimaal algas kas suur näljahäda, mis ajaloolaste kinnitusel viis haud ligemale üks miljon iirlast ja sundis poolteist miljonit emigreeruma. Nad rändasid välja peamiselt Ameerika Ühendriikide kirderannikule ja kodu nasid Uus-Inglismaa nimetust kandvate osariikides, mistõttu tänapäeval on IRL-i juurtega ameeriklasi rohkemgi kui Iirimaal elavaid põlisiirlasi. Igatahes Yorgis olla hästi palju tedretähnilise iiri punapäid. Vene tsaaririigis kate kartulit kasvatama esimesena Peterburi lähikonnas saksa asunike põldudel mõisades 18. sajandi teisest poolest Eesti ala mõisades. Algul oli ta nõndanimetatud rohtaiataim, hiljem juba Wagodes põldudel eesti talu. Rahvas suhtus umbusklikult oode kultuurikartul, imevad põllust rammu välja. Nii et teravili ei taha hiljem enam hästi kasvada. Aga 1850-ga 10.-test aastatest hakkas kartulikasvatus muutuma massiliselt ta just Põhja-Eestis kus ta asendas mõisade viinaköökides. Seni toorainena kasutatud Ravelli lisandus veel Peterburi suur torg söögikartulitele. Balti raudtee andis soodsa transpordi võimaluse. Aga purjel laevadega veeti kartulit üle lahe, Soome vahetati seal selgu vastu ja ka üle Läänemere Rootsi. Niiet tahvlid talu põllul tegid lõputeravilja ikaldumises tingitud näljahädadele tomatist. Nii palju tomat kasvas kitsal rannaribal Ecuadori ja Põhja-Tšiili maa vahel. Mõisse speroos olla söödud tomateid juba oma 2500 aastat tagasi. Ja siit levista mujale Kesk Ameerikasse, kust eurooplased tõid Itaaliasse. Itaalias muutus populaarseks salatena. Ja nimetasid seda pommid Norra kuldne õun. Aga Hispaania nimetus oli tomaata indiaanikeelsest sõnast tomat. Põhjapoolses Euroopas peeti tomatit mürgiseks taimeks ja alles 19. sajandi keskpaigast. Kas tomati laialdasem kasvavad tamine ja toiduks kasutamine? Läbimurre toimus 20. sajandi alguses. Ameerikas millegipärast unustati pärast hispaanlaste vallutust tomat ja kui Euroopas toodi tomat jälle Ameerikasse siis olla seal küsitud imestunult, mis taim see on? Ja hakati uuesti kasvatama, aga kartul oli populaarne endiselt, eriti aga Iirimaal.