Mul on erakordselt hea meel tervitada raadio kahes tänast stuudiokülalist. Mart Mardisalu, tere tulemast. Tervitus tervitas Mart aknast välja vaadates, kui sa siia sisse astusid. Stuudiosse nentisid, et vaade on sama ilus. Kui ta oli, siis see siis oli täpsemalt, millal, kui sa raadiomaja 10.-le korrusele veel väga sagedasti sattusid. Täpseid daatumeid nimetada ei oska, aga natukene rohkem kui 10 aastat tagasi oli see aeg, kus ma tõesti sagedasti praktiliselt igapäevaselt varumehe aeg, varumehe aeg käisin ka, aga siis oli see pigem selline intervjuude andmine, sest noh, varumees oli suur lugu. Siis oli pigem nii-öelda esinejana ka mõned aastad peale seda varumehe perioodi õnnestus mul siin ka üheksamat aega saateid teha, et siis see oli see periood tegema. No ütleme, 10 natuke rohkem 10 aastat tagasi ma arvaks, et see võis olla 97 98. Vaatan sulle otsa, kahvatu, sa ei ole selline mõnusalt jumekas, aga mitte ka ülepäevitanud. Milline see suvi, mis praegu Eestimaal on vapustavalt ilus. Sinu jaoks on. Ta on sarnane paljude teiste inimeste suvega, et nii palju kui võimalik väljas olla, nautida neid, samasid päiksepaistelise ilmasid, tantsida, järgmine on nii ilus, suvi tuleb jaanipäeva üle, on mul väga hea meel, et üle mitme-mitme, aasta õnnestus mitu päeva järjest nõnda päikseline jaanipäev veeta, päikestata koos jaanitulega meres ujumas käia, mida ma ei mäletagi, et ma oleks juunikuus päike meres ujumas käinud ja nii edasi. Aga eks me seda vabariiki on ringikäimist palju ja selles mõttes ka nii-öelda värskes õhus viibimist, et ju sa sealt külge hakata. On sul oma lemmikkohad Eestimaal olemas või sellised, kuhu saad ankrusse jääda pikemaks ajaks. Mul on jah, välja kujunenud mingisugused punktid mul endal paraku puudub klassikalises mõttes selline maakodu, kus käia nii-öelda oma juuri, mulda ei ma seda energiat laadimas, aga selle eest on mul palju sugulasi ja sõpru üle Eesti laiali ja sealt on kujunenud siis välja sellised sellised kandid, üks on siitsamast ütleme, 60 kilomeetrit Peterburi poole, sedasama Loksa kant, kus ma ise pärit olen ja kus mulle tõesti meeldib käia nii tihti kui võimalik. Hiiumaale on elu väga palju viinud ja siis Viljandit kant, et, et need on need siuksed kolm kanti, kus ma käin palju. No Loksast rääkides ma ise seal ütleme, mul seal sugulasi ja tuttavaid ei ole, aga ma tean, et seal käiakse kalal, kala toomas, seal käiakse kalal, see tähendab, et sul on ka ikkagi see midagi sealt lapsepõlvest kaasa saadud kalapüügiga seoses või, või täiesti mööda läinud teema. Ei nojah, muidugi on, sest kui sa selles piirkonnas elad, siis siis sealt piirkonnast selles mõttes võtab kõik need paremad küljed kaasa ja üks neist on kahtlemata õnge leotamine meres või jões või paadiga vees käimine. Aga, ja mul endal ma olen sellest nõndanimetatud Loksa asulast pärit linn tüüpi asulast, mis on pigem ikkagi selline tööstuslik. Ta ei ole kunagi paati olnud ka mere ääres kasvanud, ikkagi poiss, et selles mõttes merearmastus on, on säilinud kogu selles spektris, mis nagu merd puudutab, kala püüdmine on üks osa sellest. Praegu ikka, kui ma sealkandis käin, siis, siis ma üritan näpud kalaseks teha. Kuidas jaanipäev sinu jaoks möödus, milline selline eeskujulike jaanipäev sinu jaoks on jaaniõhtu, oled sa ikka klassikaline eestlane, kes sööb üle ja, ja joob ka üle? Võib-olla seda viimast viimastel aastatel mõtlen söömist ka selles mõttes, et viimastel aastatel vähem et kuidagi mingisugune selline enesealalhoiu instinkt on võib-olla tööle hakanud, et organismi ei maksa liiga üle kurnata üheski mõttes. Aga muus osas muidugi klassikaline eestlane, see on selline kuidagi, meil on välja kujunenud ka mingi seltskonnaga mingisugused inimesed tulevad kokku, keda võib-olla polegi pikka aega näinud ja siis on hea seal tee ääres istuda ja teatud noh, ikkagi sedasama mingit tuld natukene liha kõrvetada, võib-olla siis seal rannaäärses eripärana, et on võib-olla rohkem nii-öelda niisugune rõhk või aktsent, kala toitudel saab igast asendist teha, aga põhimõtteliselt muus osas küll selline suhteliselt klassikaline jaanipäevaga, aga noh, viimastel aastatel õnneks välja kujunenud ka või mis mulle endale väga meeldib, on see, et see jaanipäev ei ole ainult selline vannoff õhtu. Ja kuidagi kiirustades jõuad kell kuus lõõtsutades lõkke äärde ja järgmine hommiku pead hakkama kuskile edasi kihutama. Aga õnneks on neid vabu päevi seal rohkem ja see võimaldab kuidagi selle kogu selle jaani nii-öelda õhustiku venitada paari-kolme päeva peale välja käia, võib-olla seal teistelgi inimestel külas ja selline mõnus selline lühikene lühikene puhkus. Sinu töised tegemised mart eeldavad ilmselgelt sellist teatavat esinduslikkust. Kas enese esinduslik hoidmine on sinu jaoks spetsiaalne missioon või või oled sa õnnistatud geenidega, mis ülekaalu minemist ohuna pakkuma? Ei, ei ole ikka nii, selles mõttes, et noh, ma ikkagi kritiseerin kogu aeg ennast selles mõttes, aga noh, mul on kuidagi ikkagi välja kujunenud siin juba väga pikkade aastate jooksul ka selline mingisugune teatud harjumus mõõdukalt sporti teha, et ilmselt see aitab ka natukene selles mõttes oma nii-öelda füüsist mingis konditsioonis hoida, et kohati noh, ikkagi väga pingelistel aegadel vastu pidada, käid jooksmas, käin jooksmas ja käin suhteliselt tõsiselt jooksmas ja noh, siin suvel kui vaba õhk seda võimaldab, siis käin võimalikult palju ka tennist mängima. Sulle. Suvel liivaplatsil meeldib väga nühkida. Meie külaliseks on Mart Mardisalu, vaatasin Mart natukene kuidas Eesti ajakirjanikud kirjutavad, siis armastavad sind tituleerida ja, ja põhiliselt öeldakse sinu kohta ettevõtja ja, ja šõumees. Aga muusikut ma sealt tiitlite nimistust ei leidnud ka pärast seda, kui sa oled täispika plaadi välja andnud, ei. Aga jah, selles mõttes, et ma arvan, et see, kuidas nad mintituleerivad on, on ühtlasti nende asi, aga teistpidi neil on ka õigus, et ega ma ei ole välja arvata mingisugused sellised lühikesed katsetused ja lühikesed üksikud esinemised muusika vallas. Kuidagi ju nii sajaprotsendiliselt ennast ise muusikuna defineerib erinenud, kuigi ühtepidi noh, olen ma selles mõttes vastava koolituse saanud ja eks ma olen kogu kogu oma elu jooksul. Ma ütlen vähemal või rohkemal määral selle muusikaga tegelenud. Aga jah, rohkem olen ma võib-olla olnud selle muusika nii-öelda teise poole peal ehk siis la võimaldanud mingil kujul muusikutel esineda, vähem teinud seda ise, aga aga noh, võib-olla seegi on aja märk, et kuidagi hakkavad need asjad paika loksuma ja hakkad tegelema rohkem sellega, mis nii-öelda kuidagi hinges või südames on, et ega neid liiga palju neid asju ei ole. Miks ei ole panustanud muusikale sel viisil, et see oleks noh, kas just üks ja ainus sinu jaoks, aga ütleme, põhi, põhiamet, põhitöö. Põhjus eelkõige on selles, et elu on kuidagi läinud teisiti ja, ja sellistel tormilistel noh, päris noorusaegadel võib-olla ei vaevunudki väga mõtlema sellele, et mida, nagu väga täpselt elust elust tahad, pigem energiat on noorel inimesel palju või siis tahad ära kasutada kõik võimalused, mis mis elu sulle kätte mängib ja nüüd ma kuidagi sattusin nende erinevate tööde ja ettevõtete kaudu, kus, kus ma töötasin alates Makarov muusikast, seal rokk, sumerite festivalide korraldamine ja nii edasi ja nii edasi, nii edasi rohkem nagu selle korraldusliku poole pealt. Seal kõrval oli mul selles mõttes ju hea võimalus oma sellest ilmselt kaasa sündinud edevust rahuldada. Töödega koos mida ma olen palju teinud, et noh, ma ilmselt siis ei mõelnudki väga selle peale, et ma kuidagi muusikana laval tahaksin ennast nii-öelda kehtestada või tõestada, et sellised üksikud projektid, mida mida teha sai noh, seesama, mida sinagi mainisid varumees, et see oli ka pigem selline ühekordne tulemine ja tegemine sellest perioodist me ise näiteks mäletan konkreetselt seda, et kui seda varumeest tehti, sellele küll järgnesid veel mõned suhteliselt sama tüüpi nagu lood mitte küll sellise edu, aga, aga siis ei olnud kordagi isegi nagu mõtet, et võiks kuskil nagu plaadini jõuda või või kuidagi nagu tõsisemalt hakata nii-öelda just nii-öelda esineja või muusikuna tööle. Pigem see oli selline mingite muude asjade kõrval tehtud. Mõni lugu oli nagu edukam, mõni mitte. Aga jah, nüüd selles mõttes on siin viimased aastad kuidagi hakanud vaikselt neid asju kallutama selles suunas tagasi, et võiks muusikaga rohkem tegeleda. See ampluaa on olnud üpris muljetavaldavalt live'i spekter, minu meelest vähemalt kui me varumehe võiks liigitada seal 90.-te kontekstis vaadet räppmuusikasse peaaegu sinu esituse mõttes siis ei saama silmise pealt tuleb mulle meelde näiteks. Äkki estraad lausa peaaegu. Jah, sul on selles mõttes õigus, et ma ütlen veel, et see varumehe aeg oli see päris hästi nagu huvitav, et ma töötasin selle sel ajal ühes plaadifirmas mida tänaseks minu meelest vist enam ei eksisteeri, eksisteeri Aiden pott, mis tegeles põhiliselt sellega, et ta nii-öelda koostase kombineeri, selliseid Eesti popmuusika tantsumuusikakogumikke kevaditi suvehittide sügise hitid ja muud asjad ja ja kuna ma olin seal tööl ja tekkis mingisugune võimalus see lugu teha, samal ajal ma olin hetkel tänu oma tol hetkel, siis tänu oma teletöödele suhteliselt nagu populaarne, nendele ei olnud ka vastu midagi sellele, et võiks selle pala teha, stuudio oli olemas, nii et see tuli kuidagi nii-öelda täiesti orgaaniliselt iseeneslikud, toimis, aga, aga no ma pean tunnistama, et ma olen küll, ütleme kindlasti mitte tänav on minu, see muusika kuulamine on täna võib-olla pisut teistsugusem, aga tol ajal tänu erinevatele muudele töödele, eks ma olin siis popmuusikaga nagu hästi kursis ka. Suhteliselt peensusteni, ma arvan, tol ajal. Nii et selles mõttes sellise minu jaoks suhteliselt võõraformaadi või muu võõrastiiliga tegelemine ei tundunud kuidagi liiga imelik, aga siit ma jõuangi selle sinu küsimuse teise poole, nii et sama Isama silmi su pealt ja see on vist ikka pigem see muusika, kus ma ennast nii-öelda koduselt olen tundnud. Kuidagi ma tean maast madalast alates, et pigem see pool selles 90.-te nii-öelda muusikaga katsetamises oli rohkem minulik varumist. Aga Mart, miks nii on läinud, miks mitte näiteks ei astu sa siin praegu üles jutuga biitlitest Led Zeppelini jess-ist, taolistest saurustest? Kõik need sinu poolt mainitud suured bändid on mänginud mõelustuses mõttes rolli ja ma olen neid kuulanud ja, ja sellise nii-öelda avatud radaritega muusikainimene peabki nagu kõike kuulama ja kõigest ilmselt oma mingisugused oma mingisuguse essentsi nii-öelda välja korjama, aga aga ma ei oska öelda. Mul on maast madalast meeldinud selline nii-öelda estraadiorkestrimuusika suhteliselt vara avastasin enda jaoks mingi bigbändi muusika sellise kergema sisuga, noh, tänapäeval nimetatakse seda džässimuusikaks, aga noh siis kui seda tehti, oli ta ilmselt kõige klassikalisem ehedalisem või ehedam kergemuusika. Aga siis ma õppisin Tartu muusikakoolis, kus ilmselt kogu see kogu see nii-öelda akadeemiline keskkond ka pigem võib-olla noh, soosis või soodustas vähemalt, et see kaasaegne kool siis tollal Tartus seal just nimelt ka selle muusikaga süvitsi nagu tegelema või sellest aru saama ja nii edasi ja nii edasi, nii et see on kuidagi nagu loogiliselt läinud, et ma ei taha öelda, et et ma olen nagu kõigest muust mööda käinud, aga ma ei tea, mõni inimene sünnib selles mõttes teatud saabastesse. Üks nimetab seda muusikaliseks piiratuseks, minul on nii hea olla. Kuidas tähelepanu, kui selline sulle elu ja karjääri jooksul mõjunud on? Ma kahtlustan, et meie, sinu ja minusugused oma tegemistes mingil määral seda noh, ütleme juba sissekirjutatult peavad kogema Ja elavad sellest jah, kahtlemata, et see tähelepanu, tähelepanu, selline positiivne vastukaja, see positiivne energia, ükstapuha, mida sa siis teed, kui sa nii-öelda meedium oled, on, ma arvan, et selline eluliselt oluline, ilma selleta ma ei, ma ei kujutaks. Kui kaugele sa seal redelil oled jõudnud, kas nii kaugele ka, et et tähelepanu muutub et mitte öelda töötuks või, või lausa valusaks ja ajakirjanikud on vaadet vihkamisobjektid. Ei ole, siin on olnud elus perioode, kus ma olen olnud selles mõttes avalikkuse tähelepanu vastu või kriitilisem. Ja võib-olla kuidagi rohkem rohkem tundlikum, aga, aga Ma ei, ma aktsepteerin selles mõttes, et see on teatud inimeste töö, nad peavad sellega tegelema. Minu asi on seda siis, kui ma oskan ära kasutada, kui ma ei oska siis oma nokk kinni hoida, et mitte anda nii-öelda asjatult asjatult põhjust endast rääkida, kui ma seda ei taha. Ma usun, et et see on selles mõttes esineja või noh, mingi meediumi siiski suhteliselt enda teha. Mis, millist sõnumit nii-öelda laseb endast välja paista seda võib-olla nii-öelda nooremat ja vähema elukogemusega inimesed sageli kontrolli, aga aga ei suuda kontrollida, aga mingil hetkel need asjad justkui teevad paika või, või nii-öelda kristalliseeruvad see, kuidas, mida sa tahad nii-öelda öelda, kes sa tahad olla ja siis muutuvad mingid asjad selles mõttes ebaoluliseks. Mis on võib-olla probleem, sellise suure tähelepanu puhul on see, et sageli saavad nii-öelda sinuga kaasnevast tähelepanust kuidagi osa ja halvas mõttes osa sinu lähedased. Et nad võib-olla alati ei, kuna see ei käi isiklikult nende kohta, siis nad alati võib-olla ei taju seda sellisel määral, võivad toimuda valesti ja nii edasi, nii edasi ja nii edasi, aga ma usun, et ma tänapäeval liiga liiga naha alla endale seda siukest nagu kriitikat. Ta ei lase, ma suudan vahet teha, mis on positiivne, mis on edasiviiv ja mis on selline obstruktiivne. Sinu isikliku elu austatakse, mis seal sees toimub, kui helistatakse ja küsitakse, et noh, mardisalu, kellega siis eile klubis olite või? Noh. Eks ta häirib muidugi, aga jällegi ma pean tunnistama, et ma annan suhteliselt vähe võimalusi selleks selleks viimasel ajal aga, aga muidugi, eks ta häirib kõigile raadiokuulajatele, kellel samad probleemid peaksid olema, annan väikse nõutil, alati jääb võimalus mitte vastata. Olen tahtnud alati su käest küsida seoses sinu teleetteastetega ja, ja sinu kui noh, mingis mõttes mälumängu näoga seoses, et et kui tugev sa ise selliste faktiteadmiste osas oled, kas see väljapeetud saatejuhi imago on ütleme, katsele taga on tegelikult tugev mälumängur, kui sa ise peaksid ennast kõrvalt hindama või see on ikkagi lihtsalt saatejuhi roll, mis läbi ekraani paistab, et kui hästi seal teisel pool lauda hakkama saaksid, mis sa arvad? Ma arvan, et ma olen selline keskmine, võib-olla keskmisest pisut parem mälumängija, et ma mulle meeldib mälumängudes osaleda, on ma olen võimalusel neid ise korraldanud ka nii-öelda noh, ütleme väiksemates seltskondades või, või kuskil üritustel, millega ma olen seotud olnud olen sattunud ise noh, tõesti, selles mõttes nagu Kilva võistlustele mulle meeldib ennast selles mõttes proovile panna. On mingisuguseid asju, mida ma enda arvates valdan suhteliselt hästi ja, ja põhjalikult mingisuguseid teemasid on mingisuguseid asju, millest ma ei tea mitte midagi. Aga noh, siin on, ma arvan ka seesama kogemus mille ma sain neid aastaid neid mälumänge tehes kasuks tulnud, et noh, midagi ikkagi jääb külge, et kui sa nii-öelda tulistad seal ühes saates sadu ja sadu küsimusi välja siis lihtsalt see mingid faktid jäävad külge. Enamik sellest on muidugi sellised, mis samal hetkel nad tulevad, nad ka lähevad, aga aga nad kuidagi kleepuvad külge ja see on selles mõttes võib-olla seda ütleme konkreetselt minu mingite huvialadega seotud mingite aspektide kõrval, mis on, ma arvan, et suhteliselt head teadmised ka seda taustal olevat keskmist teadmistena nivood mälumängu mõttes tõstnud. Ma pean ennast suhteliselt heaks mängijaks, aga kindlasti ma ei konkureeri Meyeri proffidega, et see, see on hoopis teine maailm, see, see teadmiste maht, mida need inimesed on endasse salvestanud, kuigi nad teevad seda teatud metoodikate järgi ja teevad nii-öelda eritrenni. See on ikka nagu hämmastav, et see on nagu teine maailm. Väljakutsete mõnes raha mängus end proovile panna ei ole olnud, ei. Ei ole olnud, kui Hannes tegi veel Võrno tegi sinna miljonimängu, siis kuskil ükskord oli jutuks, et äkki ma võiksin nagu proovida, aga siis jäi see kuidagi selle taha, et no kuidas ma lähen sinna sellesse, sellesse saatesse, et nagu kuidagi osalema, et see jäi pigem sellise nii-öelda teistel kaalutlustel, jäi tegemata. Vaata tundmatu Mart Mardi, seal oleks võinud täitsa minna, selles mõttes vä? Jah, tundmatu Mart Mardisalu oleks võib-olla nii-öelda huviga ennast proovile pannud, sest noh, ma ütlen aga nendest mälumängudest rääkida, et siin on ka alati, on vaja endale just telemälumängudest rääkides, siin on vaja ikkagi aru saada ka sellest formaadist. Et noh, üks asi on seal Kuldvillak, kus kiire küsimus, kiire vastus, et eelkõige muutub nii-öelda esikohale, tõuseb kilbile, tõuseb reaktsioonikiirus. Ja kui, kui ikkagi vastust ei tule, siis on tark suu kinni hoida. Kuldvillak, kus on teine asi, et seal on sul aega mõelda, ma ei tea, palju iganes selles mõttes saatejuht sind ju ei katkesta see, mis telesse jõuab, see on nii-öelda kokku lõigatud versioon ja, ja pigem on saatejuhi ülesanne sind kuidagi nii-öelda sellise vihjetega või mingite küsimuste-vastuste mingi oma jutuga, noh, kas nüüd just eksiteele suunata, aga igal juhul sinus tekitada mingisuguseid kahtluseid ja kõhklusi, et et need on nagu erinevad asjad, et selles mõttes kõige ausamad ja võib-olla ka kõige halastamatu omad on need klassikalised nii-öelda võistlus Kilvad, et sul on konkreetne, selline minutine vastuse formaat ette antud ja, ja iga punkt maksab ja, ja nii edasi. Räägime Mart natukene Eesti asjadest, ka ajalehti, uudiseid vaatad kuulaga, loed ikka huviga ikka loenoweinud mälestusmärke oled käinud vaatamas juba? Mälestusmärki olen käinud niimoodi vaatamas päevavalgel ja möödaminnes tahan seda teha õhtupimeduses ja teen seda õige varsti. Oled sa hea maitsega inimene selle koha pealt? Sa tahad juttu suunata sinna, et mida ma sellest mälestusmärgist arvan, ma pooldan tuliselt neid väärtusi, nendest väärtustest tulenevat tähendust, et mida see sammas võidusammas peaks sümboliseerima. Aga mida ma siiamaani ei aktsepteeri ja ilmselt ei jäägi kunagi aktsepteerima, on ikkagi see, kuidas sõideti üle nii-öelda nende samba samba sõja käigus eesti enamikust kultuuriavalikkusest, et mind kohutavalt häirib see, et konsensuslikult ei õnnestunud seda sammast teha, see jääbki mind häirima. Täiesti kindel, lihtsalt teades ennast teades üldse inimloomust, et aasta-kahe pärast on muutunud see sammas osaks linnaruumist, inimesed on selle aktsepteerinud, suure tõenäosusega saab Vabaduse väljakust, kui ta lõpuni on valmis, selline imekena ja lahe olemise koht, jalutamise koht, istumise koht. Võib-olla paljud inimesed unustavad selle vaidlused, mis, mis selle samba püstitamisega kaasnesid, aga aga mind, kui noh, jääb see lihtsalt häirima, et mul oleks suur suur soov, kuigi ühtepidi ma saan aru, et demokraatia ongi arvamuste paljusus ja võibki vaielda, aga aga selliseid suuri asju, mis peaksid nii-öelda kuidagi kogu rahvale midagi tähendama, et kui, kui neid tulevikus võetakse, et siis et siis võiks üritada selles mõttes leppida kokku mingisuguses viisis, mis nii-öelda sobib kõikidele, kas siis rohkem või vähem, aga sobib kõikidele, et ei tekiks sellist noh, tõesti veelahe, et nüüd nagu selle sambaga seoses ja ma olen täitsa kindel, et ega see nende erinevate arvamuste sealhulgas nii-öelda kritiseerijate arvamustelaine ei ole veel kuskile kadunud, küll ta tuleb, piisab esimesel kruviliselt kuskilt kukkuda ja ja nii edasi. Küll ta tuleb, küll neid, küll neid samba kritiseerijaid siin veel tulevikus jätkub. Ülesõitmine nii vist ongi eestile kombeks? Noh, jah, eks ta on, mõtlen, et mingi viieni ma aktsepteerin üle sõitmist, et ülesõitmisele ülesõitmisel on ka vahe lihtsalt sellist noh, nende argumenteerima. Ta jorinate Torinat tulebki võib-olla mõnikord eirata. Tuleb lihtsalt nii-öelda analüüsida seda nii-öelda seda kontrat contra teksti sisu ja, ja aru saada, kas selles on nii-öelda mingit ainet vastuväideteks argumentidega või mitte tagasi selle samba juurde, et seal. Mul jäi selline mulje, et nii-öelda võimukas vähemus sõidab üle võimuta enamusest, et see mind häbengu häirima. Oli hea meel Mart siin stuudios vastu võtame jutuajamise lõpetuseks. Tuleme tagasi muusika juurde ja plaadi juurde, millest korraks oli meil ääri-veeri juttu. Kui su hing on noor maestro-le, kas Mart Mardisalut ja eriklassi seob? Mis asi, Mart nordi eriklassi antud juhul seob konkreetsesse plaat, kui su hing on noor, aga ei, meid, ei meid, seo selles mõttes nii-öelda otseselt ükski link peale selle, et tunnen maestrot tõesti hästi, olen teda kogu oma elu austanud alates, ma ei tea mingitest väga väga noorepõlve aastatest, kui mäletan mingit reklaamiklubi saate, kus tollal noor ja selline oma karjääri alustav dirigent rääkis kontsertreisidest kuskile Filipiinidele või kuhu iganes, selles mõttes ta tundus selline kättesaamatu ja selline imeväärne kuju, kes kellel õnnestunud kogu maailma kogu maailma näha ja kõiki neid kaugeid paiku vaadata oma silmaga, et ma arvan, et ma kuskil seitsme kaheksa aastasena võisin tõesti mõelda, et Eri Klas on umbes midagi sarnast nagu James Cook või või admiral Krusenstern või selline maailmaavastaja, kelleks, kes on käinud ja näinud väike ja on näinud neegreid, on Hinud, kaelkirjakud ja lõvisid ja mida iganes. Eks ta oli selles mõttes kultuuri-kultuurisaadik ja on olnud. On olnud seda terve oma elu, aga aga selle plaadi sünnilugu on konkreetselt tegelikult hoopis teistsugune. Et. Meie sedasama ansambliga suures osas, kes on ka selle plaadi sisse mänginud, töötasime, töötame teise minu plaadi kallal, mis peaks loodetavasti sel aastal buss oli sügisel välja tulema, mis on ka selline selline kergem džäss mida me oleme kaua sünnitanud ja, ja, ja nuputanud. Ja samal ajal see ansambel tegi eri klassile plaat, ehk siis eelmisel aastal kusagil eri, arvas ise, et ta võiks oma juubelit tähistada albumiga. Kuhu ta siis on kogunud lood, mis on talle elu jooksul tähendanud kas kas siis ise lauldes või ise laulduna või, või, või kuulduna või, või kuidas iganes. Ühesõnaga see ansambel ja maestro koos tegid selle lugude valiku ära, bändi jõudis ka juba enamik kokku lugusid sisse mängida stuudios ja siis eri ikkagi avastas, et tema põhitööd siiski dirigent ei võimalda tal sellist aega leida, suhteliselt pikka aega leida, et see plaat sisse laulda ja ja ta siira kahjutundega sellest albumi laulmisest loobus. Kuna mina olin seal nii-öelda sealsamas stuudios kohe varnast võtta. Ta ja see materjal on osaliselt selline, mida ma, mida ma olen laulnud mingite siin Sinatra projektidega seoses või mingite muude asjadega seoses, siis ei tekkinud seal produtsent Ivar Mustale ka Raivo Tafenau ja Hirmo järelvõtmekujud selle plaadi sünni juures olid üldse nagu küsimust, et nad tegid mulle pakkumise, mina olin hea meelega nõus, seadsin tingimuseks, selle eri aktsepteerib minu valiku me koos kõlastasime eriga, need asjad eri oli, mille üle ma olen väga tänulik, nõus selle, tema enda isikliku kõige kõige kõige lemmikum loo totina sisse laulma ja nii see plaat selles mõttes tuli, et me pidime sinna vist ainult mõned lood juurde tegema. Ta, ta oli selline kuidagi jällegi niisugune asjaolude kokkulangemine, nii et tehes mingit muud asja, saime mäe tegelikult teha valmis ühe plaadi, mis ühele inimesele siin maailmas väga palju rõõmu juubeliks valmistas. Teda ma tean. Ja mina sain laulda muusikat, mis mulle meeldib. Bänd sai teha väga hea kvaliteediga albumi, konkreetsest stiilist rääkides, nii et et noh, loodame, et kuulajad leiavad selle. Ei taha üldse sind kui muusikut või sind kui lauljat alahinnata, aga aga siiski üsna ootamatu või selline paras julgustükk, eriti arvesse võttes, et Eri Klas on ju suur suur autoriteet ja siis paati astub vabandust veel kord, mitte professionaal. Ei, eks see oli tema jaoks ka, eks see oli tema jaoks ka selles mõttes algselt selline noh, nii-öelda mõtte kohta mind ikkagi teadis samuti nagu sa ütled pigem ikkagi nagu telesaatejuhina, aga me olime teinud kaks lugu selles mõttes nagu prooviks linti, mida me siseerile lasime ja ta aktsepteeris selle valiku. Nii et. Et noh, selge see, ma ei, ma ei arvagi endast liiga palju lauljana, aga aga, ja ma ei oleks seda plaati teinud, kui eri ei oleks nii-öelda aktsepteerinud minu valikut. Et siis see materjal oleks kas jäänud või siis oleks seda pakutud kellelegi lauljale, kes oleks selle paremini ära laulnud, aga ta aktsepteeris selle valiku. Ja bändimeeste töö siis noh, ma ütlen, suured tänud talle, ilma temata ei oleks seda plaati tulnud. Aitäh sulle ka Mart Mardisalu, tänud meie jutuajamise lõppu ja mängima lugu plaadilt, kui su hing on noor.