Tere, mina olen Villu Kangur ja te kuulate Publikuga seotud tööotsad on Villu Kangurile ühes või teises vormis kutsumuseksi armastuseks olnud läbi elu nii-öelda rahva ees olnud näitlejana agarad telesaadete stsenaristina ja näidendite autorina. Paljud Eesti lauluhitid on teksti saanud just Kanguri sulest. Ise on ta öelnud, et on proovinud ameteid lapsehoidjast, ehitajanikuid, sõnade ritta seadmine tuleb välja kõige paremini. No see on selle plaadi pealt igatahes Huaariu ma ei, ma ei oska eelistada ühte lugu teisele, see moodustab kõik kõik mingisuguse tervikuna kõige tüüpilisem on seesamune, mingi maitsev. Me võiksime, eks ole, selles suhtes on ta tüüpiline lugu, kahjuks on ära leierdatud, noh, see on esimene, miks uus kohe pähe kargab, eks ole, see on nagu selle nii-öelda verstapost. Aga igasuguseid live, mis noh, ilmselt tänu soome telekale õnnestus üldse näha esimest korda aastast 67 69, kus sellesse vahemikku, eks ole Tartus, kus hakkas nii-öelda minu muusikaline maitse välja kujunema ja millegipärast mulle meeldisid mehed, kes kidravõimenduse peksid tunduvalt rohkem kui mingisugune mahe muusika. Et ma kuulan hea meelega mingit vana bändi, mis on ära unustatud. Muidugi teine asi on velvet, standard, ground ja luuriid, mis on kõik, need bändid on uuesti moes, alates torsist mõtet on sellest rääkida. Riho Sibul ütles mulle kunagi väga ilusasti kuulasime toosse. Mis seal salata, võtsime napsi ja kuulasime tema juures. Ja kuskilt tšehhist tulnud neljale Ultima Thule'ga džässis mingisugune mängija, siis ta ütles, et pane täheletorust, tuleb moodi. Läks poolteist aastat tulid film ja nii edasi, nii et, et see kõik käib hooti kuidagi. No mis me siin salgame, eks ta oli mingi Reida laksemburg või mingisugune asi, kust läbi mingisuguste eetrihälvete sai seda itud, sest muu igasugune reaalajas, nagu puudus see asi kuskil esimesest plaadid ja need ilmusid minu tutvusringkonda tunduvalt hiljem need saviplaadid, see ajanihe oli ikka omavat kõva mitu aastat. Kahjuks on see asi, et mul on kohutav hunnik heliplaate, mingisugune paar 1000 CD plaati kuskil riiulist kastide sees ja ma olen suure osa arvutisse endale ajanud ja, ja vaip poodi nii et mul käivad, et niimoodi hooti igasugused meeleolud peale puu on minu jaoks tähendab sihuke vihane bänd tegelikult olnud, noh millegipärast ta istus nagu väga sellel ajal ega siis suurt nagu meile siia imbunud suurt valikut, et me laias laastus võime jaotada tolleaegsed bändid nagu kolmeks, eks ole, et üks on nii-öelda tiitlit no ja Rollingud ilmakuulsad bändid, siis mul istus millegipärast soojust nende. Hoo on inglise rokkbänd, mis alustas tegevust 1964. aastal, mil algses legendaarses koosseisu kuulusid Beethoven, Rogeril, Alt, John Entwistle ja kiit. Muul laiem muusika. Avalikkus peab neid kuuekümnendad ja 70.-te üheks kõige mõjukamaks rokkbändiks. Peamiseks leivanumbriks olid suurepärased ja meeldejäävad lava-show'd koos muusikariistade purukspeksmisega. Hoolaule maitseneration ilmus 1965. aastal samanimelisel albumil. Albumi valmimisest on bändimehed ise pärast meenutanud, et see sai kokku pandud kiirustades ja tahumatult. Ent sellest hoolimata on muusikakriitikud nimetanud just seda plaatide hoo ja kogu rokkmuusika ajaloo üheks võimsamaks albumiks. Tiit Townsend kirjutas maitseline reisimine väidetavalt ühe rongisõidu rajal ning loo inspiratsiooniks olla olnud sisemised hingelised otsingud, et leida oma koht kaasaegsete seas eriti täpselt iseloomustavat lugu tollase Londoni noorte modernistide supp. Kultuuri mõttemaailma ilmumisel jõudis ta pea koheselt briti singlimüügitabelis teisele kohale ning Ühendriikides ei loo aeg 74.. Kuigi bänd läks ametlikult laiali 1983. aastal, siis on nad kokku tulnud päris mitmel korral, et kas õnnestunud taastulemise magusaid vilju nautida või osaleda heategevusprojektides. Ja näiteks veel aastal 2006 andsid bändi ainukesed veel elusolevad liikmed biit Townsend Roger taltri väljade nime all stuudioalbumit pealkirjaga endas vaja.