Tere kuulajatele rändaja tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Me jätkame seiklemist Argentiinas, täpsemalt Nende sealsel lummaval Valdeisi poolsaarel. Juba eelmises saates sai välja öeldud, et nimetatud paik on loomaparaadis ning esialgne tutvus saare asukatega tehtud. Täna kuuleme siis loodetavasti neist erisugustest looma rahvaesindajatest, kes seal pesitsevad ja vaatame nendele loomadele näkku. Selline imelik hääl kuuldus isase lonthülgesuust ja kui ta sellist häält tegi Stahli parajasti roninud ookeanist rannale ja kuulutas, et see siin kuulub minule. Ja sealt algas tegelikult koloonia moodustamine. Aga selle juurde me alles jõuame igal juhul isasel lonti tülge välimus on väga aukartust äratav, ta kaalub kuni neli tonni ja on kuni kuus meetrit pikk. Nii et ikka tõeline hiiglane. Ja tegelikult saime teda seal Valdeesi poolsaarel ikka väga-väga lähedalt ja väga pikalt jälgida, tema elu seal oli põnev. Selle juurde me veel jõuame ja alustame võib-olla väiksematest elukatest ja võib-olla siis lindudest linnuliike nagu eelmiseski saates rääkisime Anval teisi poolsaarel tohutult palju. Ja näiteks mererannas oli üks niisugune meeldejääv elamus missugune lind, keda Euroopas ei näe, Me tegelikult on muidugi enamik Valdeesi poolsaare lindudest ja muudest asukatest sellised, keda Eestis ja Euroopas on võimatu näha. Aga see imelik lind konutas rannas, ta nägi välja nagu hästi priske part ja niukene hallikirju kollaste jalgadega kollase nokaga. Lihtsalt oli seal liikumatult paigal. Ja teda nähes oli mulle siis selge, et see on nüüd siis aurik, part, aurik, pardiliike on seal Lõuna-Ameerikas tervelt neli ja kolm nendest ei lenda mitte kunagi. Nimi aurik, part muidugi äratab tähelepanu. Kuidas sellest aru saada? No see selleks peaks võib-olla rääkima ühe seiga, mida ma nägin hiljem hoopis Falklandi saartel kui kaks isa aurik, part, tee läksid omavahel sulgi pidi kokku ja nad hakkasid omavahel võitlema, mütsid kult, vehkisid oma tiibadega ja nokaga ja kaelaga vesi lendas igas kaares. Ühesõnaga nende tiivad vehklevad nagu vanaaegse rataslaeva ehk auriku rattad, selle järgi on see nimi tulnud ja tegelikult on naljakas, et lennuvõimet tulinud kasutab tiibuga ujumiseks. Seda ma olen ka näinud sealsamas Lõuna-Ameerikas, kui ta ujub ningi kiiresti, aga tal on vaja veel saada kiirendus. Siis ta paneb oma tiivad kahel pool niimoodi käima. Et ta ujub veel kaks korda kiiremini, kui ta muidu ujuks ja selle järgi anda, selle nime saanud. Ja lindudest muidugi oli seal ju nii nagu eelmises saates siiski sai räägitud. Kogu Lõuna-Ameerika mandri suurim pingviinikoloonia pingviinid on ju ka linnud. Aga need pingviinid Meetaks Antarktika juttude juurde, sest seal on ju nende päris kodu. Ja räägiks siis Lõuna-Ameerika kõige suuremast linnust, keda me kohtasime seal Valdeesi poolsaarel ja noh, teda on kerge märgata, sellepärast et see Rohtla on nii lage, et see suurlinn ei saa kuidagi märkamata jääda. Esimese pilguga vaatad, et seal kõnnib keegisugune noh, väike jaanalind. Ja ta on jaanalinnu sugulane ja tema nimi on andu. Andu liike on tegelikult kaks, aga nad on enam-vähem ühesuurused. Lõuna-Ameerika Nandud on mõlemad, noh, umbes niisugused inimese rinnuni, kui ta oma pea üles tõstab. Noh, kui võrrelda näiteks siis jaanalinnuga jaanalinnu pea ulatub ikka inimese peast kõrgemale niisuguse suure korraliku jaanalinnu pea, nii et et NATO on, on nagu jaanalinnu väikene sugulane ja teisest küljest on siis nad ju väga toredasti jaotunud eri maailmajagudes need, need suured lennuvõimetud linnud. Ja teisalt pidi on need lennuvõimetud suured linnud jagunenud ilusti kolme maailmajao vahel, et üks ju elab Aafrikasse jaanalind, siis temast natukene väiksem on emu, see Labost Itaalias ja Nandu on siis seal Lõuna-Ameerikas. Punased linnud aga selle poolest sarnased, et neid kõiki on võimalik kasvatada ka loomaaias või, või isegi seal kuskil farmides. Kuigi Nandut on nüüd kehvem kasvatada kui jaanalindu. Aga ometi, vist tänapäeval, kui inimene on päriselt, Ta on andud kusagil näinud siis tõenäoliselt loomaaias või siis loomakasvanduses, Eestis on ka ikkagi mõned farmid, kus andusid võib näha ja Tallinna loomaaiaski olemas, aga looduses teda näha on, on Lõuna-Ameerikas praegusel ajal täitsa haruldane, nii et meie ei näinud oma pika reisi jooksul mitte kordagi enam maandusid ainult siin all teisi poolsaarel. Ja kui ta teab parajasti maadlik Jaan, siis ta parajasti otsib sealt mingit seemneid või, või putukaid või midagi muud söödavat, ta on nii-öelda segatoiduline, ta sööb nii taimset kui loomset toitu. Aga kui ta pea niimoodi Mahas, siis eemalt teda lausa raske märgata, sest et ta on niisuguse ümar, niisugune nagu pallikene, nagu mingisugune põõsaste vahel seal tundub täiesti teiste põõsastega nagu ühte. Ja et ja kui ta veel nagu paigal ka, siis, siis ei panegi teist tähele. Aga õnnelik kavalus looduse poolt jah, ilmselt jah, et ikkagi eemalt tõesti nad olema ikka väga vilunud, et taibata, et see, see üks põõsas, seal on hoopis üks linnusulekuhi tegelikult. Ja Ta kaalub ikka oma paar-kolmkümmend, kilo, suur lind. Ja kõige huvitavam oli jälgida neid andusid, kellel olid ka pojad, seal siis ümberringi pojad meenutasid võib-olla kui eesti lindudega võrrelda või linnupoegadega, siis kõige rohkem kurepoega. Aga neid oli paganama palju. Nii et ma ühe täiskasvanud linnu ümber lugesin need pojad kokku, nii palju, kui ma neid seal nägin ja ma sain 14 poeg. Ja seda ma teadsin juba varem, et see, kes nende poegadega on alati isa. Et linnuriigis on Nandud muster, isad semissis, emad teevad, emad, ma ei tea, nad igatahes laste kasvatamises neid näha ei olnud, emad istuvad kohvikus ja kuidagi midagi, nad elavad oma elu ja ja tegelikult see isade niisugune eeskujulik tegevus algab juba sellest pihta, et pesa ehitab ainult isa isa ehitab niisuguse umbes poolemeetrise läbimõõduga pesa, niisugune tegelikult lohk lihtsalt maapinnas, mille ümber on siis kõrred niimoodi ilusasti ümberringi kaunilt paigutatud ja nüüd emad tulevad vaatama, et kas see on küllalt ilusti pesa ja kui nad leiavad, et isa tõesti ehitanud väga ilusa kodu siis nad on nõus sinna munema. Ja see ei saa, kes on siis teinud ilusa pesa sinna tulevad siis emad kohe järjest munema ja niimoodi tekib sinna niisugune sõna otseses mõttes munade kuhi, neid võib-olla seal 20 30 50 muna. Ja siis isa asub neid haudu üksinda. Emad lähevad kuskile väga täpselt ei tea, kas nad lähevad võib-olla teisi pesasid vaatama, et järsku on veel jalutama ja, ja nagu olema. Ja isamaad on oma töö teinud ja jah, nemad vaatavad juba ringi. Jah, aga isad istuvad seal pesa peal öösiti, sest öösel on külm, aga isegi head peaksid ka sellest eeskuju võtma. Kahejalgsed, vaatame edasi, kuidas andud elu edasi läheb, et võib-olla tõesti mõni võib endale kõrva taha panna sellise eluviisi et siis isa siis haudub neid seal vapralt öösiti, kui on külm, Päeval soojendab Patagoonia päike, neid mune ja mõned munad lööb isa ise oma nokaga katki, läheb sinna augu sisse ja sellele on igasuguseid seletusi. Üks seletus on see, et kui tal nii palju poegi korraga sealt välja tulevad üksteise järel, et ta ühegi valemiga kas sa nendele kõikidele süüa leida ja siis nad söövad lihtsalt neid nii-öelda mädamune sealt ümbert. Aga igal juhul on, on osa niimoodi seal ümber selle pesa ja siis need pojad hakkavad tulema eri aegadel välja, sellepärast et nad on ju eri emade, pärit eri aegadest ja niimoodi nad seal tulevad hulk aega ja põhjusi, miks need linnupojad on siis eri suurusega. Aga igal juhul, kui nad on siis kõik koorunud, siis isa hakkab nendega ringi käima ja neile elu õpetama, kuidas süüa, kuidas minema joosta kuidas varjupaika leida ja nii edasi, noh, paljud pojad muidugi saavad sel ajal ka, sest loodus on karm, pumpas aga ikkagi jääb neid poegi ikka päris palju järele, nii nagu ma isegi lugesin ikkagi 14, neid võib rohkem olla kindlasti mõnikord ja siis sellega asi veel ei lõpe, selle muster Tomises, kui ta näeb teist isan andud, kellel on ka terve karipoegi siis ta ilma igasuguse kõhkluseta. Ta asub selle isaga võitlusesse, et saada need pojad ka veel endale teise isa pojad ja mõlemad isad vapralt ütlevad ja see, kes siis poegadest ilma jääb, ei ole sugugi õnnelik, et nüüd ma olen vaba ja teen, mis tahan vaid seal läks siis pigem hoopis vastupidi, et kuidagi häbi, et, et ei olegi enam tohutut hulka lapsi kasvatada. Et selline on siis Nandu ema ja isa tegevuse jaotus oma poegade kasvatamisel väga ühepoolne igatahes. Ja sealsamas Valdeisi nendes kuivanud ja tolmustes Rohtlates hõreda rohuga. Me nägime veel eemalt ühte kummalist elukat, et noh, eemalt vaadates tundus, et kas nüüd hiigelsuur küülik või on see siis väga väikene metskits, ei saa aru, kumb ja binokliga vaadates oli selge, et see on siis üks tüüpiline Patagoonia roht, bla loom. Tema nimi on Patagoonia, Moora. Ja sepattagooniamaara on tõepoolest. Kui sa hakkad teda näiteks binokliga, vaatad, tema pea meenutab noh, rohkem võib-olla nagu metskitsepead, aga võib olla ka ikkagi jänese pead, niuksed, suured kõrvad, väga ilusad silmad, suured tumedad silmad, hästi pikkade ripsmetega. Need ripsmetele Ankaalsel Rohtlas oma tähtis osa seal alailma on väga tugevad tuuled ja siis sellega tõuseb üles tohutult tolmu ja ta lihtsalt paneb oma ilusad ripsmed ja sulgeb nendega silmad ja niimoodi ta kaitseväes tolmu eest. Aga keha poolest on see maha umbes niukene, umbes meetri pikkune noh, natuke nagu jänese moodi, aga jänese kohta natukene nagu piklikku oma kehaga ja tema jalad on, on niuksed, esijalad on hästi peenikesed, tagumised on niuksed, suured ja tugevad nad täpselt nagu ütleme, vahepealne tegelane eestlase pilgu läbi metskitse ja siis küüliku vahel. Aga tegelikult ta ei ole kummagi sugulane ja loomariigis on tema lähim sugulane hoopis merisiga. Pisikene, meie lemmikloom. Ja nüüd need, ma arvan, et seal istusid niimoodi ja siis üks, kuigi me olime eemale, vaatasime kliga ikkagi sattus ärevusse ja siis meie teejuht ütles, et loomulikult sa nüüd ema ja isa ja nad on oma pesa juures, pesa on maa sisse kaevatud urg ja seal on pojad ja nad ärevil, kui keegi hakkab liialt huvi tundma nende vastu. Ja sealt oli veel näha huvitav binokliga see, et tal on nagunii, nagu Eestis öeldakse, metskitse on nagu seal tagaosas niisukene peegel, valge laik. Ja see on siis niimoodi, et kui metskitseema põgeneb vaenlase eest ja tal on tal järel siis tal nagu selle valge peegli järgi näeb, Emajõe oskab talle järgi joosta. Ma arvan, on täpselt samasugune peegel, aga ma ei tea, mis ülesanne sellel täpselt on, aga, aga see jälle tuled Meie kodust metskitse meelde. Aga igal juhul see üks Maara siis sattus natuke ärevusse ja ja hakkas kõndima, seda kõndis täpselt nagu metskits. Ja siis ta sattus nagu veel rohkem ärevusse. Ja siis ta hakkas pikkade hüpetega hüppama ja siis ta seal nagu, nagu jänes täiesti mõistatuslik elukas. Täiesti arusaamatu, ütleme siin Euroopa loomadega võrreldes ei oska nagu paika panna teda ja seal ta oli väga arg ja üldse ütleme, Patagoonia looduses tänapäeval on määrasid ikka väga harva näha neid ka kütitakse, päris kõvasti ja vaenlasi on neil palju. Aga loomaaias, Buenos Airese loomaaias kõnnivad needsamad moorat ringi lihtsalt vabalt, mitte aia sees, vaid seal teede peal ringi ja nad on väga sõbralikud ja võid enam-vähem teda silitada. Ja see ongi huvitav, et määrasid on kerge kodustada ja paljudes maailma loomaaedades neid peetaksegi ka täitsa niimoodi lahtiselt. Et teistpidi, ühesõnaga ta võib ka inimese suhtes väga usaldavaks muutuda päris kergesti. Töödes ka kasutatakse, inimene on ju selline praktiline. Ma ei, ma ei tea, et teda oleks päris niimoodi ei ja isegi ma ei tea, et teda niimoodi kasvatataks nagu noh, nagu küülikuid kasvatakse mingi naha või, või liha pärast, aga pigem on ta mõnikord võib-olla natuke nagu lemmikloomana noh, niisugune lihtsalt, keda lihtsalt hellitatakse ja niisugune armas ja huvitav loomakene. Aga muidugi Valdeesi poolsaare tõeline loomarikus peitubki nendes Rohtlates vaid meres ja seal rannikul ja meres on, on pöörased hulgad, igasuguloom ja see, mis nagu võttis ikka päris tummaks oli, kui me läksime oma ööbimiskohta, see seal me olime, mitu ööd, see oli otse mererannas niuke, tumeda liivaga rand ja nagu miskit lahesopis. Vaatasin Palja silmaga eemalt, sa nägid, et, et seal kaugel-kaugel mingisugused suured kalad löövad lupsu hüppavad veest välja ja siis võtad binokli ja vaatad ja need ei ole kalad. Need on delfiinid, vaalad ja neid on tõesti seal nii palju, et sa lihtsalt võid vahtida neid seal kogu päev otsa niimoodi binokliga. Ma ei ole kunagi niimoodi pikalt saanud, rahulikult tõi jälgida neid loomi, et kui ta veest välja hüppab, mul oli alati kujutused, taipab niimoodi nagu no ütleme niimoodi välja, et et ta, et selg jääb nagu ülespoole ja nii-öelda rinde kõht nagu allapoole ja etud nisukesi niukseid, hüppeid veest välja, aga väga tihti ta viskas hoopiski tagurpidi saltot, et see suur eluks delfiinid on ju tuntud oma grammatiliste võimete poolest ja aga et ka vaalad ja vaalad püüdsid mitte jääda. Ja nendest kõige suuremad üldse olid siis kindlasti noh, ikka tõelised hiiglased. Vahet oli nende vahel selle järgi hea teha, et ühel oli kõhu all, on nagu must, eks ta oli siis ühte värvi tume, aga teisel oli kõhualune pool valge ja seljapool tume. Ja see esimene oli siis lõunavaal ja teine oli mõõtvuaal ehk mõõkdelfiin. Ja siinkohal nüüd võib-olla jätaks jällegi need vaalad nagu rahule selles mõttes, et Antarktikasse minnes me saame neid vaalu näha väga palju erinevaid liike ja nende elu. Aga see vaal ehk mõõkdelfiin, sellest tasub küll siin Valdeesi poolsel rääkida, sest see on üks nende tõelisi noh, ütleme paradiis ja neid on mõõkvaal ehk muud teil siin te panete sinna vahele võrdusmärgi, Heino, ta ütleme ikkagi teaduslikult kuuluta delfiinide hulk. Aga vaalaks nimetatakse teda sellepärast, et on palju palju suurem kui teised delfiinid ja tema mõõtmed ulatuvad juba vaala mõõtmeteni välja. Selge, sest muidu on ikka nii, et delfiinid on delfiinid ja vaalad, on vaalad. Just ja teda nimetatakse ka rahvakeeles mõnedel maadel veel mõrtsuk vaalaks kale siis jaa. Ta on hiigelsuur delfiin, ta võib kasvada seal kaheksa meetri pikkuseks ja kaaluda umbes sama palju tonne väiksem reisilaev juba ja no ikka täitsa ütleme, vaala mõõtmed tegelikult. Ja see mõõkdelfiin elab maakeral ta kosmopoliit selles mõttes, et ta ei ole mitte ainult Antarktika vetes mitte ainult Arktika vetes, vaid ta rändab väga laialt mööda maailma ookeane ringi. Keegi väga hästi ei tea nende täpselt arvu, aga nad on suured rändajad ja nad liiguvad tihti rühmadena. Ja nende eluviis on väga sotsiaalne, seda on nagu öeldud, näiteks kui vaalad on ikka üldiselt erakud ja üksiklased siis elfiinidele meeldib tegutseda rühmadena. Ja miks siis mõrtsukvaal? No sellepärast, et ta on lihatoiduline ja kui üks loom kaalub mitmeid tonne ja kui neid loomi on veel terve rühm, siis nad moodustavad noh, nii-öelda ookeani hundikarja või lõvikarja. Ja jahil on neil tööjaotus, kuidas nad seda kõike seal teevad ja näiteks teada mõnedes maailma nurkades nad näiteks isegi ründavad vaalu ja suudavad neid ka tappa, sellepärast et nad on tohutu suured. Aga mõnel teises piirkonnas maakeral toituvad näiteks kaladest. Ja, ja näiteks siin vald esikandis on põhiline toit on hoopiski hülged ja näiteks merilõvid ja neid jahitakse ka niimoodi väga läbimõeldult nii-ütelda. Strateegia on siis nisugune, et nad ajavad siinpoolsaare lähistel, siin on palju hülgeid ja palju merilõvisid, ajavad suuremat mõõkdelfiinid, ajavad need loomad siis nagu kalda lähedale ja seal kalda lähedal madalas vees, siis nooremad ja väiksemad mõõkdelfiinid sõna otseses mõttes rahavad nad oma tohutute hammaste vahele ja surmavad nad. Ja mõnikord võib-olla lähtud ju televiisorist sõda, kui mingisugune tohutu siukene vaalasuurune olend sööstab nagu hüljeste karja sisse ranna lähedal ja hülged lendavad nagu läbi õhu igas suunas ja see on kohutav vaatepilt. Mõõkdelfiin mitmetonnise kerega, ta sööstab sõna otseses mõttes kaldasse kinni, niimoodi madalasse kaldasse, nad ainult madalates kallastes pead neid. Ja siis ta raputab ennast satel lahti ja läheb jälle ookeani peale. Noh, see on muidugi suur suutäis, korraga. Tasub kambaga jahtida. Jubedad loomad jah, et testides on väga, väga traagiline dramaatiline pilt, niisugust asja seal näha ikkagi. Nii et mõõkdelfiinid on anna kiskjad, mis kiskjad selles mõttes. Ei jälgegi sõbralikest loomakest, keda meie oleme harjunud nägema, trikke tegemas ja läbi rõnga hüppamas ja palli mängimas ja. Aga vot siinset trikk seisabki, et kummalisel moel inimesega suhetes on mõõkdelfiinid väga hea mulje jätnud inimesele ei ole teada, et mõõkdelfiinid oleks näiteks kunagi inimest rünnanud, aga on näiteks teada juhtum sealt kusagilt Põhja-Ameerika kandist Kanada rannikult, kui üks mõõkdelfiin. Lihtsalt vabatahtlikult muutus inimestele nii sõbralikuks, et inimesed võisid tema seljas ratsutada ja ta ei olnud mitte tsirkusedelfiin, vaid lihtsalt ta oli vaba loom talle kuidagi meeldisse. Ja Austraaliast on teada üks maanteel siin niisugune, kes jälle aitas kaluritel vaalu püüda, abistas neid. Nii et see on väga-väga kummaline, mis selle mõõkdelfiini peas toimub inimesega seoses? Ilmselt üldse mitte seda, mida inimene temale mõeldes kujutleb, aga mingisugune niisugune huvitav side on olemas ja mõõk delfiine on tõesti just kasutatud nendesse igasugustes šõudes ja ja niukestest suurtes basseinides näitan kerge dresseerida ja neid on uhke vaadata, kui see peaaegu et vaalasuurune loom siis veest välja pabea ja ülisõbralikult seal inimesega suhtleb ja, ja laseb vennast patsutada ja enda seljas ratsutada ja see on kõik täitsa kummaline ja natukene ka müstiline. Ja ta on ilus loom, kas sa vaatad teda, ta on niisugune must ja valge on tema värvid, ta on hästi suur, niukse, hästi ilusa kehakujuga ja kui ta on veel nii võimas ja, ja inimese suhtes sõbralik, eks ole, no see tekitab tundeid ja noh, me mäletame seda filmi päästke, Willy. See on ju üles ehitatud puhtalt selle mõõkdelfiini ilusa välimuse peal. Et see oli siis see lugu, et ta oli kuskil tsirkuses või dresseerituna ja siis otsustati mõned tema sõbrad, inimesed otsustasid, et tema õige Ta on vabad ookeanid ja siis tehti tohutult palju seiklusi läbi, et teda siis nagu vabastada. Aga see, see toimib ja see on ilus. Aga tegelikult oli siin Valdeesi poolsaarel siis veel üks nii-öelda kõikidest kõikidest kõige suurem elukas ja, ja see oli nüüd see, kelle häält me siin saate alguses kuulasime ja see on siis lonthüljes lonthüljes on maailma kõige suurem hüljes ja ta noh, ütleme maailmas on tegelikult need kaks liiki, üks on põhjapoolkeral seal põhja-lonthüljes ja teine on lõunapoolkeral seal lõuna-lonthüljes, aga lõuna-lonthüljes on natukene suurem kui see tema põhjapoolne sugulane. Ja Inglise keeles on tema nimi Elephants, siil ehk siis elevant hüljes ja eesti keeles lonthüljes ja need mõlemad viitavad muidugi esiteks sellele, et mingid seosed elevandiga, nad on tõesti no peaaegu sama raske ja sama pikk, kui on elevant, ainult et tal ütleme siin, niiet nagu jalgadeta elevant võiks öelda oma kogukuse poolest ja teine elevandiga seos on see, et isa lont hülgel on päris korralik nospel. Et see on, kui eriti, kui ta saab vihaseks ja ärritub, siis, siis sellest saab küll niisugune paras niukene elevandi londile sarnane nisugune, ähvardav välja veninud nina. See on tal relva ees siis sellega ja see ei ole tal relva eest, see on pigem uhkuse asi. Et ma olen ikka kõva mees. Ja kui see veel niimoodi nagu suureks muutub, siis see näitab seda, et ma olen praegu väga tegija, et ma olen väga vihane ja ja nii edasi. Ja neid lonthülged. Me saime tõesti lähedalt vaadata, seal on parimad paigad üldse Lõuna-Ameerikas nende nägemiseks, kuigi Antarktikas. Hiljem, me nägime küll neid ka veel, aga siin oli siis parajasti üks niisugune koht selle Valdeesi poolsaare idarannikul Atlandi ookeani ääres, et ta tulime mere äärde, seal oli niisugune tohutu kõrge kalju sajameetrine vertikaal ja seal all siis oli lonthüljeste koloonias lonthülged. Noh, nii kõrgelt vaadates nägid välja niuksed nagu parajad prisked vorstid, täiesti liikumatud, niimoodi seal rivis kõik seal madala ranna peal ja siis läksime mööda kitsast mägirada sinna alla ja me võisime neile minna, noh, kuskil üks 20 meetri kaugusele. Ja kui see elevandisuurused elukad, kuid ikkagi on sellest 20 meetri kaugusel, siis tekib ikka üsna Aubaklik tunne. Ja oli niisugune ilm, ei sadanud, niukene, natuke pilves, suhteliselt tuulevaikne lained niimoodi veeresid laisalt kaldale. Me istusime sinna veeriselis rannakivide peale ja lihtsalt ei rääkinud midagi, lihtsalt olime ja vaatasime, kuidas elu käib. Ja see oli üks suuremaid elamusi kogu selle reisi jooksul, sest me millist nimelt võtsime aja maha, et üldse ei kiirusta ja me lihtsalt olime seal, mis seal parajasti toimus, see oli lonthüljestel on niimoodi, et Nad veedavad tegelikult ikkagi üle kolmveerandi oma elust kusagil laias ookeanis, pidevalt ujudes, nad rändavad tuhandeid kilomeetreid. Keegi ei tea, kus nad täpselt ära käivad, aga viimastel aastatel on seda õieti hakatud juba väga täpselt teadma, sest teadlased on nimelt Ta leiutanud niisuguse asja, et nad on pannud lont hülgele siia pea peale liiminud raadiosaatja ja. Peab ikka liim olema, et sealt ka lahti ei tule. Jah, see on, see on tõsine värkse, see raadiosaatja on hullult kallis. Me olime seal Antarktikas, kui teadlased meile seda väga põhjalikult seletasid, et sa niuke hirmus kallis niukene riistapuu ja see tuleb muidugi hästi kindlasti kõvasti pealae külge liimida, aga teistpidi ei tohi see ju mingil kombel vigastada, aga häirida neid loomi. Ja nii ongi, et aasta Sa kuni järgmise karva vahet tuseni püsib, see seal kindlasti kõvasti pea küljes kinni. Aga siis, kui ta jälle karva vahetab, siis kukub ära. See raadiosaatja läheb kaotsi. Jah, loomulikult, ja see on hullult kallis. Aga teadus ongi kallis ja selliseid andmeid nagu nüüd nende lonthüljeste käest saab siis tuhandeid kilomeetreid avaookeanis, kus nad liiguvad. Need mõõtjad mõõdavad ka muide mitte ainult et seda, et kus nad liiguvad, vaid ka seda, et milline on näiteks mere soolsus, milline meretempera tuur ja veel üks hästi oluline asi, lonthülged sukelduvad kohutavalt sügavale, palju sügavamale kui mis tahes teised hülged ja isegi vabaladestan ainult Kaselot, kes sukeldub nii sügavale siis nimelt poolteist kilomeetrit sügavusse. No lonthüljes otsib sealt süüa, tavaliselt ta sööb niisugusi, väikseid mereelukad igasuguseid. Aga nüüd see mõõduriist registreerib kõigi nende veekihtide muutused ja ükski inimese poolt ehitatud masin ega mõõtja ei suuda niisugusi asju sellistes paikades mitte mingeid andmeid nagu koguda. Ja niimoodi on need siis need lonthülged üle maailma nagu teadlaste suured silmad ja kõrvad. Ja iga kord, kui nad siis tulevad vee peale, siis nad saadavad satelliidiga need andmed nagu ära. Ja niimoodi on saadud tohutult palju andmeid, mitte ainult et lonthüljeste enda elu ja liikumise kohta, aga ka näiteks ookeani kohta või ka üldse kliima kohta. Ja näiteks kui me räägime praegusel ajal globaalsetest kliimamuutustest, siis ookeanid annavad tohutult teavet selle kohta täiesti unikaalseid andmeid. Nii et see on niisugune niisugune külg ka asjal, aga praegu me jäime pooleli selle koha peal, et kuidas need lonthülged siis parajasti sellel hetkel olid, kui me sinna randa läksime, nad olid, see oli nüüd november siis sealses mõistes kevad ja õieti juba suve algus ja sel ajal oli õieti lonthüljes koloonia elu hakanud juba vaibuma, aga ei olnud veel päriselt vaibunud. Nii et kui me vaatasime neid suuri vorste seal rivis olid ikka peaaegu nagu surnud aga nad lihtsalt tukkusid mõnusasti, siis seal oli need suured isad ja siis nendest kaks korda väiksemad kõigest niuksed, paari-kolmemehed, meetri pikkused ja, ja paar tonni kaaluvad elukad. Need olid siis pojad ja emad ja pojad olid need saanud peaaegu täiskasvanuks ja neil ei olnud emadega kasvult eriti vahet. Et oligi üsna raske vahet teha, et kes on nüüd ema ja kes on nüüd poeg, nende emad kaalusid ka siis mingi paar tonni, jah, paar tonni üsna graatsiliselt, daamid ja põhiliselt nad koosnevad rasvast. Need lonthülged, neil on tohutu rasvakiht siin naha all ja see ei ole mitte ainult et nagu soojakaitse või kasukas vaid see on ka nende toiduvaru. Sest kogu nende elu eeskätt sedamoodi, et nad söövad ennast kusagil seal külmades vetes, kus on palju toitu, söövad ennast korralikult rasva ja siis tulevad siia kolooniasse ja koloonia eluajal sisuliselt nad ei söö üldse. Ja seal uskumatu, kui nüüd on isad kõigepealt tulnud, siis emad tulevad järgi, emad vaatavad, kus on kõige ilusamad rannad, mille keegi isa on vallutanud, reserveerinud neil tekivad haaremid, siis saavad varsti emadel tulevad poegimise ajad ja nüüd, kui hakkab see poja toitmine, siis selle lonthülgepoeg alguses, kuidas sünnib, siis ta kaalub 40 kilo ja kolme nädala pärast kaalub see poeg 120 kilo. Tempol pole viga, nagu kujutleda, arvutada, lihtsalt, siis tuleb välja, et päevas neli kilo võtab lapsuke juurde ei mahu nagu pähe õieti. Aga see, sellel on oma hind samal ajal ema võtab päevas maha kaheksa kilo ja nii, et see laial, kui need meie neid viimaseid emasid nägime, praegu oli just see koht, kui poegade toitu mine, oli lõpetatud, emad olid teinud läbi näljakuuri ja enamasti läinud ennast diskorralikele söödamaadele nuumama. Aga need üksikud emad, kes seal järel olid, kes passid, väga prisked ja rasvased, need olid siis tegelikult erakordselt kõhnad point, hülged. Vaat sellised. Ja, ja samas need pojad olid siis nüüd niimoodi, et need olid jäetud täiesti omapead pärast seda, kui emad on nende toitmise lõpetanud, siis jäävad mõned laisad isased sinna vedelema. Need ei tee lastest üldse välja, pole nende asi ja siis lapsed iseõppivad tasapisi, kuidas elus toime tulla, kuidas süüa leida, kuidas ujuda ja nii. Täielikud vastandid need isad, Nandu, isad. Jah, selles mõttes küll jah, et ei, ei mingit hoolimist absoluutselt ja seal, kui me seal kaldab. Ma ei taha öelda, tüüpilised mehed, ei niimoodi maksa üldistusi teha, sest ta on igasuguseid mehi olema loomulik maailmas. Nii nagu ka igasugu mänge, et ma ei taha öelda jah, aga loomariigis nad muidugi lähevad nagu kahte äärmusesse juba kõikide järgi ja ja siin lonthüljeste puhul oli see, et need noh, need lapsed sebisid seal ikka nagu lapsed ikka, et nad taha eriti kaua seal niimoodi vedeleda liikumatult, siis nad ikka õiendasid seal ringi, ronisid vette, ujusid vahepeal, nad olid aktiivsemad. Isad olid täiesti liikumatult pikk lasta niimoodi vastu diivani moodi silmad kinni. Ta mõtles tarkus, et sel ajal ja, ja võib-olla ta meenutas oma suuri elamusi, mis olid siin toimunud, kui ta teiste isadega võitles siin mõned kuud tagasi. Aga praegu oli ta väga apaatne ja aga mõnikord, kui üks isa ennast niimoodi üles ajas ja hakkas siis ennast nagu kapsauss, nisugune, elevandisuurune kapsauss, niimoodi Valkla ranna poole, siis kõik teised lonti, hülged pagesid kabuhirmus kahele poole lehte. Sest nad lihtsalt kartsid alla jääda. Ta on, ta on nii suur, et ta lihtsalt lömastab selle väiksema tüübi ära, läks nagu aurik või vedur või pigem nagu kapsauss niimoodi nagu Wongeldas. Ei, seda küll, aga ma mõtlen seda tema massiivsust. Nojah, muidugi, liiv lendab kahele poole, eks ole, ja ja see on niisugune noh, nagu buldooser, ütleme siis niimoodi. Ja see ongi tõesti niimoodi, et ta ei hooli nendest teistest, ta ei ole nende vastu vaenulik otseselt. Aga ta võib märkamatult kellelegi vigade Ast kulub lihtsalt ei pane tähele, jah, lihtsalt on, teised on ka suured, aga tema on ikka veel suurem. Ja, ja siis seal eemal oli veel kaks noort isa, kellel olid kaeba ikka londid nagu olemas, nad võitlesid omavahel seal nihukeses madalas vees lained murdusid ja nad läksid niimoodi omavahel nagu liibusid niimoodi kokku kaelakuti. Ja no see oli ikka päris tõsine võitlus, ma nägin täiesti selgelt, kuidas üks lõikad teisele kihvad, isastel on kihvad, lõinet kihvad nagu teisele kaela sisse ja teine siis mörises vastu ja virutas kaelaga teisele ja, ja Ometniku pikemalt hakkad vaatama siis mõtlema, et see ei ole nende võitlusaeg, nad võitlevad siis, kui kolooniaid luuakse. Tegelikult võib nii inimkeeli võttes siis kaks poisikest, noh, natukene mürasid oma lihtsalt vallatlesin. Aga isade kaela peal on ikka näha tohutuid arme nendest just nendest kevadistest võitlustest, kui nad on tõesti. Nad ei tapa kunagi 11, aga sel ajal ikka lendab veri küll täitsa tõsiselt. Ja, ja noh, praegu oli selle koloonia perioodi lõpp, kahe kuu-koloonia lõpp, aga, aga tegelikult nad, ma teadsin, et üks kord kolme, nelja kuu pärast nad tulevad veel kord samasse koduranda tagasi ja siis on lonthüljes karvavahetuse aeg. Ja üpris kummaline oli, et, et seda ma nägin jälle seal Antarktikas olles. Ja võib-olla võib selle seega siis ära rääkida, kuidas nad siis karvavahetuse ajal lasen siis meie mõistes sügis kusagil märts-aprill. Need suured loomad on sel ajal väga abitu lihtsalt sellepärast, et ta vana karv on juba nii-öelda auklikuks kulunud, piltlikult öeldes ja hele. Aga selle asemele tuleb uus ja tume karv ja nad kardavad külma sel ajal ja nad ei saa ka ujuda. Ja siis nad on üksteise kõrval niimoodi hästi liibunud üksteise ligi ja seal-Antarktika saartel. Me nägime niisugust asja kogunenud, nad moodustasid niisuguse nii-öelda külakuhja üksteise otsas kõik seal, sest nii on soojem olla ja nii nad peavad kuu aega kannatama ilma söömata, ilma liikumata. Ja siis ongi uus kasukas käes. Aga ükskord oli ESM igaveseks meelde, jääb, oli niisugune hetk, et seal need kuhja ülemised tegelased, paar noort isast, need hakkasid nagu liiga palju seal nagu liigutama ennast. Järsku kostis kohutav müüratus ja need suured flant, hülged lendasid kahte lehte ja kuhja keskelt ilmus välja isa. See oli nagu mingi monstrum, tohutut kihvad, tohutu nospel ja ta tegi metsik möiret Londoni ilmselt häiritud olid kõige magusama koha peal nagu nihukesele, väärikale isandale kohale keset kuhja, kõige soojem, kõige mõnusam koht, aga miski nagu häiris, tema on natukene. Aga siin rannas oli küll. Nii, sellel ajal kui meie seal olime, siis kostis niisugust põhilised, niisugust ta häält, noh ütleme inimeste maailmas võiks nimetada seda niukseks tõsiseks Röhitsuseks aeg-ajalt akse joonud rõhitsus, lonthülged nuuskasid. Ja see nuuskamine, selle põhjus on see, et kõik toit, mida nad söövad, on pärit ookeanist, kõik vedelik, mida nad saavad, on pärit ookeanisse, on väga soolane. Neil on vaja sellest üleliigsest soolast lahti saada ja organismis nagu eritab seda soola nina sõrmete kaudu. Et selline vaikne nuuskamine kostis siis sel ajal, kui meie seal olime. Aga see heli, mida me nüüd siia lõppu ka kuulame, saan ikka selle tõeliselt suure isase elevant hülgemaailma suurima hülge ehk lonthülge niisugune mehine hääl, kui ta kutsub kõiki emasid enda juurde, vaadake, kui vägev mees, ma olen. Seesugune oli siis tänane saade Aldeesi poolsaarest Argentiinas ja sealsetest imelistest asukatest, millest tuleb juttu nädala pärast. Rändame kõige kaugemasse Lõuna-Ameerika lõunatipu. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast kuula.