Jumala. Tere hommikust, on pühapäev, 11. oktoober jutusaate stuudios täna Margit Kilumets ja minu külaliseks on vandeadvokaat Sven Sillar. Tere hommikust, Sven. Tere hommikust. Jutumehed, mõlemad ajakirjanikud ja advokaadid. Aga millegipärast mulle tundub, et me hoiame oma reviire, et me väga palju töös kokku ei puutu, ehk siis, et ajakirjanikud kuidagi väldivad advokaate ja ma arvan, et ka vastupidi. Ega seal vist väga ei meeldi intervjuusid anda vä? Ütleme üldse see ajakirjanduse ja juura advokaatide poolt kokkupuutumise moment, see on selline tunnetuslik küsimus või fakti küsimus, et siin ma arvan, et ei saa teha nagu mingeid väga suuri üldistusi. Aga mis minusse konkreetselt puutub, kui ajakirjanikega suhtlemine minu tööalaselt aitab minu kliendile kaasa, siis ma olen alati selleks nõus. Seekord ma pidanud sind eriti palju veenma, sest et meie saade pühapäeva hommikuti räägib inimesest, tema tööst sellest, mida ta elust arvab, ühesõnaga suures osas asjadest, mis ei puuduta sinu kliente ja selle võrra lihtsam, eks ju. Ei, absoluutselt õige, mis puudutab minu isiklikku seisukohta, siis ma arvan, et kui ajakirjanik ilusti küsib ja miks, miks ma peaksin keelduma, kui ajakirjanik leiab, et minuga midagi huvitavat rääkides proovime rääkida? Kas see, et sa lähed õppima juurat oli varakult selge ja kui varakult Mis nüüd minusse puutub, siis, siis tihtipeale on niimoodi, et minnakse õppima seda, mida sinu vanemad ees õpivad. Minu ema on pedagoog, terve elu on ja ei saanud terve elu, Jürist on seetõttu ma enam-vähem nagu aimasin seda töö spetsiifikat või mis ju juura endast hõlmab ja mida ta endast sisaldab. Seetõttu oli see juura õppima minek mul tegelikult tükk aega juba väiksest peale mõttes olnud, kuigi ma ütlen ausalt, et mingi hetk oli seal päris suur kaalukauss ka kehakultuuri ja juura vahel, aga lõpuks läks elu igal juhul, ma arvan õigesti, et maalisin seal juura. Oled sa kahetsenud? Ma ei tea, mida ma eriti üldse asju kahetsed. Siin kahetsen ikka minusse. Juura on selles mõttes minu arust äärmiselt tore elukutse, kui ma ütlen, et sealjuures on ka palju erinevaid ameteid asukohti, aga aga juura on selline ala, kus ei ole absoluutselt õigeid absoluutseid, valesid seisukohti nagu matemaatikas näiteks see on kogu aeg kaks pluss 24, aga õiguses on ainukas veenvamad või vähe veenvamad lahendid ja seisukohad. Seetõttu ta mulle meeldidki. Selleks, et saada heaks advokaadiks heaks juristiks, peab väga palju õppima ja omal ajal, kui mina ülikoolis käisin, siis kõik ütlesid, et juristid, oh sa juudas, kus nemad peavad tuupima Hansu siis hea pea selleks, et kõik see meelde jätta endale vä. No ma arvan, et juristil-advokaadil, prokuröril, ta peab olema selline õige nagu mõtteviis või mõttestaadium. Sellist tuupimist ma ütleks, et just vastupidi, erilist tuupimist juuras vaja ei lähe, sest et juuraga on jällegi selline lugu, et üks seadusandja käetõmme või nagu öeldakse ja kogu see seadustik ja seadusandlus muutub kehtetuks nagu ka meil on ju täiesti praktikas olnud ja kõik see, mis nõukogude üks Nõmme ja oligi kõik kehtetu, et mingit erilist kasu selle pähe külm, sest ju ei ole, kuigi mõtteviisis loomulikult sealt saad, aga aga väita, et nüüd juura peab eriti midagi pähe õppinud, seda, seda ma küll ei julgeks öelda. Minu arust just vastupidi, tegelikult minu arust maailma praktika näitab seda, et see juristiks õppimine on ikkagi suhteliselt lihtne, võrreldes seal mingi matemaatika või keemia või füüsikaga kustub tõelist või arstiteaduskonnast tõeliselt vaeva näha, et ikkagi juurateaduskond on rohkem, nagu ma ütlesin, selline tunne, tuslik, mõtlemine ja, ja ma leian siiski tunduvalt lihtsam, kui need reaalained näiteks. Kas sa võtsid ülikooliaastatest kaasa oma sõpruskonna oma tutvuskonna, ses mõttes, et kui sa praegu ringi vaatad, kellega sa ma ei tea, koos sporti, teed õhtuti õlut, jood, et kas juurateaduskonnas pärit mehed Niimoodi, et tegelikult minu arust selline inimesel ikkagi mingisugune selline maailmavaade, suhtlusringkond tekib ikkagi seal, kus 16 seitsmendaist 18 aastaselt ja minu, ütleme need ikka noh, kuidas ma võin öelda, tõelised sõbrad või keda viie lõhkide ikkagi minu treeningkaaslased koolivennad hiljem ülikooli ajal on, on väga palju sõpru juurde tulnud ja nendega ääretult lahe koos aega viita ja ja kas või söömas käia. Kuid ma ütleks niimoodi, inimesed, kes mind nagu läbini tunnevad, on ikkagi lapsepõlvest pärit. Sa teist korda viid täna juba juttu spordi juurde, kasutate mõistet treeningkaaslased või et see oleks võinud sporti õppida, mis sport see siis on? No mina olen jah, väiksest peale praktiliselt iga päev trenni teinud, et sel ajal, kui mina kooli läksin, siis oli 80. aastal 80, vist astusin kooli, see oli nagu täiesti loomulik see, et eesklass pannakse sind ujuma, sellelt ujumised natuke aega seal ujuda. Minagi ujusin ja siis ma läksin viievõistlusesse, sest ujumine on minu jaoks siiski natukene natuke liiga igav, ühest otsast teise kohe kujud, aga, aga spordiala jah, millega ma ütlen seitse aastat igapäevaselt tegelesime viievõistlus ja vot kui sa ikkagi iga päev inimestega kokku puutunud, seal on nagu tutvusringkond ja sõprusringkond, tekki ütleme nii, et kooli satuvad siiski juhuslikud inimesed, kes kuskil elavad seal lähedases või mingis piirkonnas, aga treeningule satuvad inimesed, kellel on ühised huvid, ühised eesmärgid. Et ma ütleks isegi nii, et võib-olla see treeninglaagritest, kus seal nagu inimeste kogu aeg olek koos tekib, nagu see sõprussuhe sain palju teada. Ja kui ma veel veel. Meil on see, mis ma tean, küll ema ja isa rääkinud, kuidas vanasti oli, ülikoolist saadeti kartuleid võtma ja kus siis kõik seal vennas sõpradeks said, siis? Meie ajal enam ei kartulivõtmist ei olnud. Kuigi me oma sõprusringkonnaga käisime ka igal aastal Käärikul kelgutama suusatamas, igasugust toredaid üritusi tegime koos, aga vot sellist kartulivõtmist jah, meil meie ta enam ei olnud. Sinu ajal olid korporatsioonid korporatsioonide küll, jah, natuke teistmoodi, ütleme, operatsioonid. Nii nagu mina ikkagi aru saanud öö, õlle, õlleklubide käisid inimesed õlut koos joomas. Ma pean tõestama, Ma isegi mina olen sinna õlleklubisse, mingil hetkel ma lähedast kursavend on sattunud, kuid kuid see meile nagu ei pakkunud sellist erilist pinget. Lihtsam oli parem, kas siis minu juures annelinnas viina juua, kui seal või seal nende korporantidega, seda enam, et alguses mingi rebane ja mina ei tea. Sellega seoses mulle meenub üks lugu, mida me sinu kohta lugesin. Noh, sa pead tausta tundma, eks ole, mis räägib sellest, et kuidas seal korporatsioonis tekkisid mingid vastuolud, sellepärast et sinu isa oli kõrge julgeoleku ohvitser ja, ja siis need eestimeelsed mehed ütlesid, et nad arvavad, et parem oleks sinuga mitte sinna enam kuuluda koos, et kuidas see lugu täpselt oli. Aga kas umbes nii oligi, et, et ma ei, ma ei mäleta, see oli vist teine kursus ja mul väga head head sõbrad, kes tänasel päeval on kõik juhuse tahtel kuidagi advokaatideks saanud. Kes seal otsis, Risto Vahimets, Toomas Vaher ja Urmas Ustav veel mõned. Ja me läksime sinna korporatsioone ja kohe alguses ei ole probleem, et mul on selline sotsiaalne päritolu, mulle väideti, et mingit probleemi ei ole. Mingi paar nädalat ja siis tuli välja, et ikka mingi väike probleem ikkagi on ikka sellest, et et kas köigile mingitele vilistlastele see väga hästi ei sobinud ja ja, ja mulle nagu anti märku, et astu nagu välja, maastasin välja. Aga, aga eelnevast nagu selles mõttes ei tohi nagu vale arusaam tekkida, need kursavennad, kes mul on, need on mul nagu tõelised sõbrad ja inimlikult väga head suhted ja nemad ratsiooni, nemad olid ikka käitusid nagu minu arust ainuvõimalik nemad, milleks selliste sellistega koos istuda, kes siin nakkavad mingite sotsiaalsete päritolude vahel mingit lõhet tekitama? Jamadesse ikka kõik, väljas jäigi meie korporatsiooni kogemus suhteliselt üürikeseks. Kuidas sul selle sotsiaalse päritoluga, mida me nüüd nii ilusti ümber nurga nimetame, et kuidas see tegelikult su elu mõjutanud on see, see, sinu isa ja, ja teie omavaheline läbisaamine ja tema nimi ja, ja kõik see, mida Eesti inimesed temast elu jooksul arvanud, et ütleme nii, et ta on ju tegelikult suhteliselt, et avameelselt rääkinud sellest, mida ta on teinud, millist ametit on pidanud ja ei ole kunagi seda varjanud, et kas see on su elu teinud kergemaks või raskemaks. Nagu ma ka ütlesin, et selline suur tutvusringkond ja inimese, kõik minu arust kõiki isikuomadused ikka kujunevad välja seal kuskil 16 17 võib-olla veel natuke varem isegi, et et minuga oli selle luuetega, keegi ei teadnud, kus mu isa töötab. Teadsid vä? Ei, mina ikka enam-vähem teadsin jah, aga noh, põhimõtteliselt kuskil jurist oli, noh põhimõtteliselt ikka kodus tegime nalja, et noh, meil seal isa töötab ABC, viies liharaiuja natukene. Et selline, et noh, selles mõttes mitte mingit nagu sellist erilist privileegi mul ei olnud väiksena või noh, ütleme noorena seal lapsepõlves ega ka mingisugust, kuidagi halvasti ütlemist selle kohta, kui sa oled juba, ma ei tea, kas ma olingi vist kuus testist tuli välja, et lisa sai seal selleks julgeoleku komitee esimeheks, et sel ajal need inimesed, kes mind tundsid, tundsid mind sellisena, nagu ma olen. Et, et mingit nagu selles mõttes probleeme olnud ja ainukene Poolast probleem ongi nüüd olnud selle korporatsiooni astumisega. Ja ütleme, kui advokaadina töötades siis. Ma olen ikkagi aru saanud, et mul isa oli muidu oma olemas normaalne inimene, et tal oli väga palju sõpru ja lähedasi ka ülikooli aegadest, et ka paljud prokurörid, kohtunikud, kes olid mu isa ajal õppinud neil, neil ei olnud mitte minu meelest tundi halb eelaimus, vaid just vastupidi nad olid, mõtlesin, et kuna mõisa nii tore inimene, keda ma ka olen ja noh, nii ta on läinud nagu kuigi jah, mis puudutab kohtunikke ja prokuröre, siis tänaseks päevaks on enam-vähem see põlvkond, kus mul isa, siis on ta nüüd natuke üle 60 on juba pensionile läinud. Advokaaditöö nõuab päris palju energiat, närve vastupidamist ja me õnnetuseks räägime sinuga jutus sellel nädalal, kus üks väga noormees on meie hulgast lahkunud terviserikke tõttu. Kui palju sa tunned enda nahal, et, et see on sind kulutanud, see amet? Ütleme nii, et kolleeg, kes siin eelmine nädal suri, et et ma ei annetega mingi lähedane sõber, aga noh, kolleegina ma ikka teadsin teda hästi ja selles mõttes on ääretult kahju, et nii on läinud sõelu. Aga, aga ma arvan tõesti, et selles advokaaditöös peab nagu see füüsijasse psüühiline tasand olema nagu tasakaalus, ei saa ainult kogu aeg raamatute taga istuda ja mingeid toimikuid lugeda, vaid sa pead selle füüsise nagu järgijaid. Aga kuidas nüüd seal Aldo kaljurannaga nii juhtus, seda, seda ma ei tea üldse stest midagi, aga, aga aga tundub nii, et et see, et ei tohi üle pingutada selle füüsilise küljega, et, et kuna ma olen ise ka noorusest lähevad sporti teinud, siis vanus teeb oma töö ega, ega nüüd ei saa enam minna samale tasemele, kus oli 15 20 aastat tagasi, kuigi hing on just seesama su sees ja sa tunned, et sa suudaksid teha, kuid keha keha enam ei pea seda vastu. Ma arvan, et selles võib see probleem olla, aga mis mind puudutanud, igal juhul proovin oma füüsist hoida ikka nii niivõrd kui võimalik ikkagi väga heas toonuses. Ma käin ikka paar-kolm korda nädalas jõusaalis ja jooksmas ja ujumas, et et selles mõttes, et sul endal oleks hea olla, et, et ei saa liigat. Füüsis läheb liiale, liiga hästi või psüühiline vaimne tasand läheb liiga hästi. Ma arvan, et see peab tasakaalus olema. Tasakaal päris kõrgele. Kuidas sa seda väldid, et pikad protsessid sa pead mõtlema, sa pead suhtlema sama inimesega, vahel aastaid, et nad nii-öelda kodulävel üle ei tule ehk et et sa saad magama jääda ilma selleta, et sa mõtleksid tööasjade peale, sa ärkaksid hommikul puhta peaga ja, ja et see oleks sind vaevanud kogu aeg. No ma ütleks kõigepealt natuke kaugemalt pihta, et advokaaditöös, et sa oled kohtuadvokaat, ma ei, ma ei ütleks, et see mingi selline marginaalne osa on, aga tänapäeval on advokaaditöö suhteliselt läinud ka selle majandusvaldkondades, kus tegeled lepingutega ja kirjatöödega. Aga mina siiski tegelen ainult praktilise kriminaalõigusega kohtuvaidlustega tsiviilkohtuvaidlused. Et see on kahjuks parata, nähtamatu, et et koju minnes natuke enne magama jäämist korraks ikka selle asja peale mõtled. Et ma, ma arvan, et see on, noh, olen rääkinud oma kolleegidega. Et see ongi nii Tikkamat vahel, et sa ei saa eneste päris välja lülitada. Aga seda, et klient mulle koju tuleb, istuks seal ma küll ei, ei tule ette praegu, et nii oleks olnud. Võib-olla kui mõni klient võib ju mingi väga lähedane inimene, sugulane, ma ei tea kes iganes, aga, aga mul praegu küll ei tule meelde, et et klientidega tuleb distantsi nagu hoida samas saju kui kriminaali advokaat tegelikult selle inimese nagu viimane lootus, kui ta sisuliselt istub kuskil vangi vangikongis ja põhimõtteliselt talle võib seal kangastuda või seaduse järgi tulla mingi 12 13 15 aastat vaatusele otsestavatena viimane lootus? No see, ma tahan lihtsalt öelda, et sealt vanglast nagu keegi sulle koju ei tule, esiteks ja teiseks on see, et, et ikkagi advokaat olla ja oma tööd hingega teha, sa ei saa sellest nagu päris see on nagu Lennart Merist, sest et tema on 24 tundi president teolt kaitsjana kriminaalasjas 94 tundis kaitse. Kas telefon on kogu aeg sees? Ringselt? Mulle selles mõttes meeldib. Meeldis ühe hea kolleeg ütles selle kohta, kui ma küsisin, miks ta oma telefoni ei varjavõimelist, avaldab seda igal pool ja ta ütles, nii. Hullukesed vaimuhaiged leiavad mu telefoni nagunii üles, et varia seda või mitte. Et tema nagu ei varjanud ja mina olen sedasama põhimõtteliselt järgi, et ma ei, ma ei salastama numbreid, et ma arvan, et mõnikord ma öösel Wanda laadimist lülitan välja, võib-olla. Aga põhimõtteliselt minu number ei ole salajane, see on igalt poolt kättesaadav ja ja nii ta on, aga, aga selliseid juhtumeid, kus sulle keegi öösel helistab? No sellised on ka olnud pigem, kus kuskil kella ühe paiku mulle vahele helistatud. Aga, aga need on ka rohkem niisama, midagi tõsist. Öösel ei sa advokaat eriti teha. No lihtsalt inimene on meeleheitel ja sa oledki tema viimane. Sest et ongi meeleheitel, et näed, et sõber võeti kinni leitidelt, mina ei tea, mingeid narkootikume või mis iganes sellist asja on olnud, mõnikord, aga mida ma öösel teha, ma võin öelda tootma hommiku ära ja vaatame edasi. Mis sind veel aitab maha laadida koormat? Mina näiteks kui ma ütlesin, ma käin päris tihti trennis, siis ka nagu, nagu ses mõttes poolik tõde siin tõepoolest, trenn on see, kui sa lähed ise üksi teed, näed vaeva, kuid kuid mul on päris mitu trenni sees, kas ma ootan lihtsalt oma lapsed kaasa, lähen ujuma nendega, et nemad nagu teevad trenni, harjutavad, aga no minul on seal rohkem niisama mullivannis lõbustasime, sisuliselt käin ikka mingi paar korda nädalas oma väikest last ujutamas. Et nendele on see staadion praegu nagu eile üks 10 10 11 aastane, tema enam minuga ei viitsi midagi niimoodi tulla, tema käib ise trennis. Väike kahe kolme aastane temale küll väga meeldis käia ujumas. Ma tegelikult mõtlesin selle mahalaadimise peal rohkem seda, et et kas sa arutad oma tööasju näiteks naisega kodus, näiteks sõpradega saunas või on need sellised konfidentsiaalsed asjad, et need on nii-öelda lähevad sinuga koos hauda. Ma ütleks niimoodi, et minul on selles mõttes nagu vedanud, et minu naine ei ole jurist ja advokaat kohtunikega prokurör. Et, et mul on nagu selles mõttes professionaalsel tasandil nagu ei ole, et lähed koju, arvutad, mis edasi ja nii edasi seda ei ole. Aga noh, vahel ikka mõned asjad seest üldisemad asjad või mis on lehes ka nagu läbi läinud. Aga põhimõtteliselt see, kui mul, kui ma nagu kriminaali advokaadiks sattunud elu on kuidagi nii läinud, siis seal on küll see, see konfidentsiaalsus, selline isiklik lähedus on, on maksimaalselt kõrge. Et seal eriti tihti noh, sul ei olegi üksi pead sellega hakkama saama, ei olegi arutleda, kuigi mul on välja kujunenud ka mõned kursavennad, kes on, kellega ma lihtsalt arutan, mis arvad ja kuidas nii teha ja kuidas ilma nimedeta sise. Kuidas kunagi mõtlesime häälega või nimedatest advokaadiga, on ju see hea asi, et advokaadil on saladus kutse või selle saladuse hoidmise kohustus temaga võta, mingitest on samamoodi, mina olen piltlikult öeldes mina nagu klient räägin, arutan temaga. Ega ta ei tohiks seda jällegi öelda, sest mina olen temale kui piltlikult öeldes klient ja rääkinud ja arutanud, tema ei tohi seda kellelegi paljastada, aga arutada muidugi võime. Sa oled öelnud, et sinust sai kriminaali advokaat kuidagi juhuse tahtel, kas see on võimalik, see, see oma nii-öelda tee seadmine, see on ju mingil hetkel ikka väga oluline. Noh, kas sa hakkad tõesti kusagil kontoris lihtsalt mingeid pabereid täitma või sinust saab advokaat, kes kohtus oma kliente kaitseb, et need teed on nii erinevad juura valdkonnas, et ju see ikka teadlikult selle tee valisid. Noh ma ei tea, võib-olla alateadlikult, aga, aga maha seda julgen küll öelda, et, et selline kohtuadvokaati võib olla kriminaalõiguse, eriti kriminaalõigus on min nagu tunduvalt rohkem paelunud kui tsiviilõigusi nende lepingute tegemine. Kuid Ma lihtsalt mäletan, kui mul selline 11 10 aastat tagasi kuskil ja ma tegin selle läbi tegema määratud kaitse nagu tasuta või riigi eest saidid, raha pidi neid hästi palju või 25 pidi vist neid tegema saada vandeadvokaadiks. Ja ma tegin ikka neil mingi 70, sest lihtsalt oli huvitav. Ja Ma just mõtlesin, et seal oli ikka noh, mina olin nagu algaja roheline advokaati, mõnes protsessis oli ikka seal nii-öelda need tipp. Mina olen advokaadid ja siis ma mõtlesin küll lootusetult, et sinna küll iialgi ei jõua, et kuidas siin, kuidas saada üldse nii kõrgele, et kui ma olen juba siin 70 määratud kaitsjad teinud? Mulle pole küll kuidagi ükski klient tulnud või kuidas ma saaksin need selline ma lihtsalt tuleb meelde, selline mõte käis küll läbi, aga põhimõtteliselt, et põhimõtteliselt ma ikkagi ütleks nii, et ma olen enne töötanud Toomas Keevalliku juures, kus ma põhiliselt ainult tsiviilid tegelesin, tsiviil ühesõnaga, ma olen töötanud Aivar Pilve juures, kus magab, põhimõtteliselt tegelesin tsiviili ja kuigi Aivar andis mulle kriminaali ja, ja, ja lihtsalt on nii nagu selline. Ma mõtlen selles mõttes juhuslikult on see nii läinud, et, et töö kiidab tegijat, et läksid mõned kriminaalasjad õigesti. Ja siis hakkasidki neid tulema. Mis see murdepunkt oli, ütle, mis on see kriminaalasi, mille sa oled edukalt lahendanud pärast mida hakkas töötegijat kiitma? Ma arvan, et tegelikult ma nimesid nimetada, aga murdepunkt oli see, kui kui ühe vangla vanglas on ka mingi hierarhia, mingi, kes seal on oma mingites matriasside mehed ja kes, mis inimesed seal on. Et kui seal Akkadi keeles tähendab, see on mingi vaata järelvaataja järelvaataja umbes niimoodi, et mingis matriaš avati seal vanglas, kes nagu järelvaatamine veeripsis vangide vahelisi suhteid. Et vot seda sedas matriaš hakati kahtlustama tapmises, mõrvas ja õnnestus viia ta vabaks üldse saada, õnnestus siis talle vis palju kergemaks, heal juhul läks asi ja peale seda, kuna see inimene, mina olin nagu tundis kõiki, vaat siis hakkasid need asjad nagu liikuma. Et see oli nagu see murdepunkt, sest muidu oleks võinud jääda tegema, aga, aga tegelikult peab olema see, et keegi nagu sind soovitab või ütleb lihtsalt et sellest ajast on need asjad. Kui ma nüüd olen õel, siis siis noh, kas see on nüüd maailma kõige parem asi, kui päts sulle päti soovitab, et noh, selles mõttes see, see kildkond või see, see seltskond, kellega sa tegeled, et need nagu ühiskonna silmis sellised inimesed, kelle peale titt vaataksid alt üles ja ütleksid, et mõtled, Sillaril on nii kihvt klientuur, pigem nagu teistpidi, eks ju. Ei vot selle küsitluse murdepunktiga, vot seal oli siis selline asi natuke laiemalt, et et tegelikult sa ei saa kunagi saada mingi seaks advokaadiks mingil erialal, kui sai, tee neid tõelisi nii-öelda kriminaali, advokaadi asju, seal neid tapmisi, röövimisi, neid raskeid kuritegusid, aga, aga sealt momendilt, kus hakati nagu soovid, aga nende rasketele kuritegudele vot peale seda tuli nagu selline üldisem nagu kuidagi selle tun tõus või, või hakati, hakkasid ka pöörduma, mitte mitte enam nii-öelda kõik pätid, vaid lihtsalt ka korralikumad inimesed, ütleme nii. Aga, aga see, et, et nii-öelda pätile ei ole ühiskonnas mingit head mainet, see on ju loomulik, ega minu minule ka kurjategijad ei meeldi, ses mõttes ikka tuleb nende ühiskonnaelu reegleid arvestada, aga, aga samas ma ikkagi olen absoluutselt seda meelt, et ka sellistel inimestel on kaitset vaja ning teiseks ma olen seda meelt, et päris palju inimesi on saanud karistada asjade eest, mida nad võib-olla isegi ei olegi lõpuni korduvad korda saatnud, kus, kus jääb see asi niimoodi? Ma ei saa öelda, et kaitsetöö taha. Aga ma olen selles, seda ma julgen küll täie vastutustundega öelda, et on inimesi, keda, keda, kes tegelikult ei vääri seda vangis raks. Kui vaadata televiisoris igasuguseid kohtus Harju, need on ju väga populaarsed, siis seal on väga otsustav see hetk, kus advokaat kaitse küsib oma kliendilt, et kas sa oled minuga lõpuni aus, et minuga sa pead olema aus, ükskõik mida me siis kohtus rääkima ei hakka. Kui palju on sul elu jooksul selliseid hetki olnud, kus sa teadet sinu klient sulle tegelikult valetab ja sa ei usu teda? Ega ma ütlen, et võib-olla see on nagu viimase aja praktika klienti, räägi advokaadile eriti ära, et kas ta on seda kuritegu teinud või mitte. Kas mind ei huvita? Ma ei lähe tema juurde. Räägi nüüd mulle tunnist üles, kas sa oled seda kuritegu toime? Ei ole toimunud. See ei ole kõige alus, ei vä. Vaadake, ma tahan just selle näite tuua, et miks ma enne ütlesin, et paljud inimesed võivad vanglas olla, kes tegelikult ei olegi seda ära teeninud, et, et meil on ju demokraatlikus ühiskonnas on see mingid mängureeglid selles protsessis mängureeglid, kokkulepped. Et kuidas saab inimest süüdi mõista, üheks mängureegliks on see, et esimese astme kohus mõistab su süüdi ja siis, kui sa 10 päeva jooksul on sul õigus edasi vaidlustada ütleme, esimese astme koosneb täiesti vale otsuse. Nii noh, ikka juhtub, ikka juhtub, see on täiesti inimlik kohtunikud ka eksida. Nüüd mingitel põhjustel inimene hilineb, selle edasikaebamist istub vangis. Et kuidas me siis nüüd ütleme, kas ta nüüd on siis süüdi süütu inimene istub vangis või süüdiolev, inimene? Formaalselt justkui seal seal süüdi, ta ei kaevanud edasi seda otsust, aga tegelikult ta seda toime pannud ei ole. Läks kaebusele tähtaeg üle. Nii et, et see, see süüdi olemine, nagu ma ütlen, on väga-väga tänapäeval väga selline protsessuaalne mõiste, kas need kõik protsessinormid on järgitud ja, ja samamoodi kui klient pöördub minu poole, palub, et ma teda kaitseks siis küsimus ongi selles, et mitte niivõrd, et kas ta on selle teo toime pannud, aga kuivõrd see on seadustega ära tõendada, seda seal teo toime pannud on, kas on kõik tõendid kogutud seaduse norme järgides, kas tema süü on tuvastatud või ei ole ja selles mõttes on täiesti teisejärguline, kas ta tegelikult selle teo pani toime tulla või mitte ja isegi kui ta pani selle toime advokaadil on keelatud, tõstke käsi püsti, ütleb, et tegelikult on paha inimene etav traks Tansüüdis advokaat ei tohigi seda teha, selle eest võidakse Adruktuurist väliselt. Kui palju otsustab selles, kas sa võtad ühe töö teha ühe inimese enda kliendiks? Tema isiksus, sa ei võta ju telefonikõne põhjal või meili põhjal endale tööd või võtad, tahad sa inimesega näiteks silmast silma kohtuda ennem seda? Ütleme nii, et keskeltläbi inimene, kes pöördub advokaadi poole, on juba ette ta problemaatilisem inimene, kui tavaline, ütleme keskmine inimene, Ta on juba sellisesse vaidlus situatsiooni sattunud, siis siis noh, lihtsalt praktika näitab, et et reeglina võib tal juba olla selline, kas mingi isiklik jonn või isiklik, selline ütleme, puudujääk ühiskondlikus suhtlemises, näiteks tsiviilõiguses, et ei suuda seal suhelda naasia naabriga, et ei suuda inimlikult lihtsalt rahulikult ära tehestadab advokaadi juurde. Et, et seetõttu on minu arust see on ka selline üldlevinud. Et kaits või advokaadil on alati, kui ta inimestega suhtlema on siiski selline distants, ta proovib nagu hoiduda vägal lähedaseks nagu saamas, sest nagu ma ütlesin, ta ta selliseid inimesi, kes kohtuvaidlustega tegelevad, nende Nende isiksus võib-olla ei ole nii nii lihtne. Ja kui nüüd kriminaalasjade juurde minna, siis, siis reeglina pöörduvad advokaadi poole nagu on tegemist siis tõsisema kuriteoga, dast naised, emad ja siis alles lähed, räägid selle kliendiga ja vaatad ja uurid, et kas seal on midagi võimalik teha või ei ole, sest reeglina jällegi on see, et alguses siin kõik ei ole mingeid kuritegude, ei, siin ei ole mingeid tõendeid, kuid kahjuks praktika, praktika näitab teistsugust tendentsi, et praktika on ju tänapäeval see, et kõik kohtuasjad kriminaalasjades saab kohtusse, kas 97 protsenti mõistetakse süüdi, vaat seda ma sellelt naati inimesel kõigepealt vaata statistika näitab, et 97 protsenti süüdi, kas sina oled nüüd veendunud protsendisesse? Ma ei, ma ei ole kuritegu toime panna pärast, kui toimiku kätte saab, siis nii võis olla ja aga, aga mis nüüd veel kord puutub seda, et kas ma võtan mingi meili teel või kirja teel, siis ma ütlen, et esimese kontakti kindlasti, kuidas minu pool ikka pöördus telefoni teel kirja teel või, või meiliga, eks, et peab rääkima ja vaatama siis kuidas edasi läheb? Kas sa oled siis endast väljas, kui sa kaotad protsessi? Ma olen olnud küll päris päris nagu õnnetu et kui ma leian, et tegelikult, et oleks võinud ju kohust teha, teist teistsuguse otsuse, aga, aga nagu muga jutu alguses ütlesin, et et ei ole neid absoluutselt õigesti valesid lahendusi, kohus arvas nii, järelikult meie oleme kokku leppinud kohtuotsus on see nii-öelda meie mõistes absoluutne tõde, kohus on niimoodi otsustanud ja ka kohtud on ise ka erialakirjanik kirjanduskohtunikud öelnud, et mingi hetk peab mingisugune vaidlusmoment, lõpus on ta siis natuke õige, natuke vale. Aga igal juhul on lõpu saanud, et selles mõttes kui nüüd jälle küsimuse juurde tagasi alguse juurde tagasi minna, siis ma olen ikka neid päris läbi elanud, sest ikka ikka nagu ju kurb on öelda inimesed ei, me ei läinud sasi õigest. Kuigi alguses oli, lootusin. No kuidas sa siis käitud, et on selleks mingi skeem või sa lähed? Ei ole mingit skeem, see läheb lihtsalt aega, pisi, nagu öeldakse, aeg parandab kõik haavad ja niimoodi läheb ülevast, ütles. Milline näeb välja pahatujuline, pettunud Sven Sillar? Ma küll ei taha kellelegi ka nagu eriti rääkida, aga ma räägin kurist. Üleüldse, inimesed räägivad, et sa oled kohtus suuteline olema väga kurjad, isegi teatud kohtunikud kardavad sind selles mõttes, et sa. Kohtunik, mina kardan ikka kohtunikeks, põhimõtteline on see, et kohtunik võib ju kõigile protsessiosalistele noh, ta peab nagu seal korda hoidma korda hoidma ja võib seal ka iga iga suhtes Alpia olla, aga ma lihtsalt ütlen. No ma olen ju siin rääkinud ka vanemate protsessi advokaatidega, et noh, ma ei teagi, kas sellist adru vaata üldse ongi olemas, keda elu jooksul kohtunik poleks näo täis sõimanud. Jällegi nimesid nimetamata, aga noh, ma lihtsalt vanematega ikka on juhtunud, et sa ei saagi heaks advokaadiks saada ennem kui sinu nägu täis sõimatakse, mingi asjast ütleme, piltlik öelda, kus, nagu nagu kohus iseenesest nagu õige etteheiteid, evolutsioon seal, midagi ei ole nii õigesti, need asjad riidleb sulle käitumise pärast, saad märkusi või? Ei ma käitumise pärast. Mul ei ole, võib-olla on noh, selliseid heatahtlikud, et vaadake ta, olge siin natukene tagasihoidlikum sotsiaalne see kriminaali advokaat võib see küsimusi küsida ja igat moodi, et see selles mõttes need ei ole kohtu poolt nagu pahatahtlikud või lihtsalt olge nüüd ikka korrektsem, sest see kriminaali, advokaadi töö jällegist piiri peal kõndimine, kas sa võid küsimusi küsida, kas see küsimus on lubatav või ei ole, aga et selleks, et piiri teada peabki piiristelemine nalja ka, vahest seal ikka väga saab nalja? Tavaliselt noh, ma olen ka kriminaalasjades on ikka päris päris tõsine asi kohtunik naerust kõveras, prokurör naerust kõver härra seeder, advokaadid, et ma olen siin aastaid tagasi mäletan, et oli mingi prostitutsiooni vahendamise protsess ja siis räägin teemadest on tõesti mis, mis sellest rääkida, aga no lihtsalt selles mõttes naljakas, kuidas nii-öelda prostituut siis võib-olla rääkis jälle, kuidas seal need kliendid tulid ja kõik nagu pool nagu piinlik ja ma vaatasin, kohtunik on väga naerust kõveras, et selliseid asju juhtub ikka tihti, et kui protsessiosalised on sõbralikud nii kohtu suhtes omavahel, siis nagu õhkkond on suhteliselt positiivne seal. Kuigi noh, loomulikult otsustatakse inimeste saatuse üle, aga aga nii ta on, see ei ole niimoodi, et ta ainult väga karm ja konkreetne asi on when noh, see oleneb igast konkreetsest kaasusest on ka nagu seisi nagu lõdvemaid, natukene heatahtlikum arutluse tants. No sa oled noormees, kuidas sa oma tulevikku ette kujutada, et nüüd muudkui aga murrad seda advokaaditööd ja järgmised 20 viisa? Teate, ma olen, ma, ma olen selline inimene, kes ei ole kunagi nagu nagu seadnud endale eesmärgiks olla advokaat vä? No ma tean, nagu me olime esimese korruse siis seal palju kurson, ei mina tahan advokaadiks saada, aga minul ei olnud selle advokaadi töö suhtes küll erilisi illusioone kunagi olnud, sest ma mäletan, et mul oli maal, kus ma soovitasin selle advokaat, ta oli inimesena väga tore, aga, aga see töö mulle tundus küll väga nõme, millega ta tegeles, et mul nagu sellist sellist nagu mingit nagu illusiooni, et nüüd ma sona advokaadiks küll vahva, et samamoodi nagu ma ütlesin, nagu ma sain, olen, on nüüd juhtunud nii, et ma nagu kriminaalide rohkem teen. Samamoodi on tegelikult juhtunud, et ma olen advokaadiks saanud, sest et peale ülikooli lõppu mul ei olnud, ma ei tahtnudki minna advokaadiks. Ma läksin kindlustusse. Olin kolm aastat kindlustuses, mis tänapäeval ERGO kindlustuses enne ülikooli ajal kolm kuud käinud praktikal Tallinna prokuratuuris. Hästi tore oli, ma mõtlesin, ma saan prokuröriks prokuröri, minu, võib-olla sellisele maailmavaatele ja niimoodi kõige sellisem. Nagu sobiv on, võib-olla sesse prokurör saab, kui, kui ta näeb, et on nagu selline situatsioon sapisüüdistust loobuda ja noh, suhteliselt nagu õiglane peab olema. Aga nagu, nagu see aeg oli 95. kuues aasta sel ajal olid jälle need. Ei tea, kas Mart Laar ja isamaalased olid võimul, et, et ma prokuröriks nagu ei saanud või mul mul ei ütelnud keegi, et ära tule, aga, aga ma noh, kuidagi nagu ei öelnud ka, et mis korra küsisin, ta kuidagi jäi, et, et ma, ma ei hakanud mingeid samme tegema, nii et prokuröriks saanud, aga, aga siis, kui ma olin kindlustuses olnud kolm aastat ära. Ma võtsin naise ja naine ütles kirikus, mis sa siin kindlustusest teed, mis mõttetu oht, et sul võiksid proovida praam advokaat olla. Mõtlesin, et oh, et miks mitte nainegi ja ei, aga ma mõtlesin samas ka, et tõesti, et mis ma vist juba kolm aastat seal tööpalk töötanud kindlustus, seal juba hakkasin rutiin tekkima väikest viisi, aga advokaaditöö on siiski palju mitmepalgelise med seal nagu seda rutiini igal juhul nii ruttu. Lesine tulevikust ei saanudki koledasti tuleviku juurde. Siis ma mõtlen, et ega ma nii Ma ei tea, mina polegi mõelnud, võib-olla ma peaks mõtlema, mis tulevikus ma praegu teen tööd, kasvatan lapsi. Ja Nastja. Ma ülal pidama ja aitama, aga noh, selles mõttes, et ma nii nagu pretensioonikas nagu ei ole, ei ole, et vot nii, nii, nii et elu kulgeb. Me oleme tänase saate jooksul nüüd sinu naisest küll mõned korrad rääkinud, millega ta siis tegeleb, sa ütlesid, et ta juristidele Ei ole hea, kui ma leidsingi sealt Ergo kindlustusest seal millegiga, tegeles laevakindlustusega või millegiga, aga, aga võib-olla noh, nagu mõtlesin, et ta niimoodi juhtus, et ma advokaadiks lähen, läksin võib-olla üks ka mõte see, et. Nagu päris hea, kui sa töötad oma naisega kogu aeg 24 tundi päevas ühes kohas nagu või ütleme, tööl ja kodus, et siis ma läksin advokaadiks ja tema jäi sinna, kindlustus sedasi, praegu ta tegeleb kindlustus, mis te koos teete? Mõtlen, mis ma ostin poest käime koos siis noh, nädalavahetus mu vanemate juures või tema vanemate juures jalutama. Aga mingeid selliseid hobisid, aeda kõpitseda? Kuidas me käime puhkusel ikka vahel käime suusatamas, temal koos alpides. Ma olen rohkem nagu jätnud aia nagu tema hooleks, mingit erilist aeda ei ole, aga mingit muru peab ikka niitma. Aga, aga noh, selles mõttes on see elu jällegi noh, nagu ma ütlen, kuidagi nii ka kulgenud, et et tema on nagu selle aia ja tee peal on, nagu temas seedib. Kuidas sulle kõrvaltvaatajana tundub, kas seal on hea abikaasa? Väga keeruline küsimus, ma arvan, et jah, ma võin, ma arvan, et ma ei ole lihtne inimene. Lihtne inimene, mitte selles mõttes Veneetsiasse pärast Deutsche, aga minuga ei ole lihtne, lihtne, võib-olla hakkama saab. Lihtsalt noh, ma ei oska, ma ei oska öelda, samas mõnikord on ikka tore ka, et noh, kuidas on, nagu see see on, see on liiga keeruline küsimus, aga, aga ma arvan, et kui mind ära kannatada, siis ma olen tõeni. No ma olen kasutanud mitmendat korda nüüd tänase saate jooksul seda, et sa oled öelnud ja nüüd nüüd mul mul mul ei tulnud meelde mitu korda selle saate jooksul rääkinud vene keeles kas noh, kasutanud mingeid sõnu vene keeles, ilmselt tuleb ka sellest siiski sellest klientuurist, kellega seal tegeleda, et paljud neist ongi venekeelsed inimesed. Kas see, et sa vene keele oskuse võtsid kooliajast kaasa, kas see on sind sinu töös palju aidanud? Vaat see vene keele oskus on tegelikult selline väga huvitav asi nagu keeleoskus, üldsus, keelega on ju nii, niikaua kui sa seda kasutad, ta sul on olemas, kui sa ta kasutamise lõpuni ta kaob nagu ära, aga, aga, aga kõigepealt oli ju see, et esimesest klassist hakkasime kõik vene keelt õppima mingi kolm korda nädalas, nii et teoreetiline põhi on nagu olemas. Ja teiseks ma nagu ütlesin nimelt ma olen trennis, käisin kogu aeg. Noh, kui sa treeningu juurde korraks tagasi hüpates. Ma lihtsalt polegi täna enam ei suuda üldse mõelda, et kui mul hakkas trenn. Kell kolm kell üheksa olin tagasi, et millal ma õppisin, aga noh, igal juhul. Kuule kuule, mis trendi hakkab kell kolm lõpebki läheks jah, see on viievõistlus, see oli nii, et hommikul kella kolmest kuueni oli vehklemine siis tund aega oli vahet, siis hakkas ujumine seitsmest kaheksani ja siis lõpuks, kui ma nälgin. Ja niimoodi ta viievõistlusel viis spordiala, see mõnikord pean elu oligi nii, aga, aga, aga see nagu kõrvalepõikena, et ma tahtsin öelda seda, et trennis olid meil isegi treener, oli vene rahvusest noh, seal mitu ala, viievõistlus on seal jooksuujumine, laskmine, vehklemine, ratsutamine, ühe alatreeneriga venelane ja ka trennis olid vene poisid ja see tähendab seda, et ikkagi mingi elementaarne suhtlemine nagu olemas vene keeles, nagu suutsid ennast väljendada. Aga siis, kui ma läksin Tartus tusse õppima neli aastat, no praktiliselt kogu vene keel kadunud, noh, ta lihtsalt ei olnud enam seda. Ja siis ma lihtsalt 2000. aasta alguses ma ostsin ennast nagu kokku, kui ma nägin seda, et, et see on ikkagi hea, kui sa oskaks vene keelt suudaksid vene keeles ennast väljendada. Ma õppisin kõik need terminid selgeks, juriidilist terminit, hakkasin suhtlema, suhtlema, suhtlema ja ma arvan, et ma suudan hästi suhelda. Aga samas ma olin Molime nüüd suvel siis naise ja kahe lapsega puhkusel Musta mere ääres kunagi käinud Musta mere ääres, ma vaata, nõukogude ajal oli jube elitaarne käia, aga mina ei kunagi käinud ja sinna napasse läksime. Tore oli, aga mis ma tahtsin öelda, et kui ma ükskõik, kus mu suu lahti tegin, vene keeles oli koheselt kõik, said aru, et sa ei ole, kust maad sa tuled ja mitte keegi ei arvanud, et ma olengi venelane. Et ühesõnaga minu see keele aktsent kõik, et neid neid ei, oleme omandanud niiskusel tasandil, et ses mõttes oskas kohe aru, et see ei ole minu kodu veel. Tänase saate lõpulugu saab olema venekeelne, see küll natuke kõhklesid, aga ütlesid, et see on üks ilusamaid lugusid. Mida sa viimasel ajal oled kuulnud. Ütle kaks sõna selle. Laulu seal laul, ansambel allessapav all ja laul Nymann jätkub lüütib ja Tom ja selle lauluga, nii et ma ma ütlen seda, et kui ma hakkasin nagu rõhutatult vene keelt õppimas, tähendas ka seda, et ma hakkasin vene raadiot kuulama 90,6 on rusk härrad ja siis kogu aeg, see on selline soovisaade ja see laul, noh, see on nagu tõeline hitt, kogu aeg tulevad seda lasevad, paluvad seda laulu. Et põhimõtteliselt ansambel Pav Allan on vene keeles või noh, see eestikeelne termin transoon nagu laulud, kes nimed, laule laulavad nagu siis endise kinnipeetavad nagu sellised lüürilised laulud ja ja minu arust need Sansambel Lezzafo all on ka vist kogu koosseisus seal kinnipidamisasutuses ennem istunud. Ei muuda seda laulu sisu, sest see laul on niivõrd ilus ja sellessafawally kohta ma ütlen, et et kunagi ma esindasin tsiviilasjades siis, kui ma veel seal Aivar Pilve juures töötasin ühte nafta naftafirmat, mingit see nemad olid nagu oligarhid täiesti. Kutsusid siia sellel Essofa valli, kes on Venemaal väga tuntud ansambel oma suvepäevadele laulma. Et kuna ma olen ka seda vahetut ise seda ansamblit kuulnud mulle ikkagi see plaat on mul autos olemas, siis ma soovitaks küll seda lugu lasta, oli oligarhide suvepäevad? Põhimõtteliselt selles mõttes oligarhide, et no see ei ole nagu eestlaste seal oma, need tulevad mingi Venemaa tipp-bändid. Täiesti, ma ei tea inimestena täiesti kuidagi nagu teistmoodi mõtlesid, elasid sellega nüüd. Aga selline tore suvepäevad olin. See laul jääb meie tänast saadet lõpetama, aitäh sulle, Sven Sillar, et sa tulid jutusaatekülaliseks, muide viimane küsimus ennem kui lugu hakkab kõlama, mida sa vikerraadiost tavaliselt kuulad, kui sa muidu kuulad vene raadiot? Ütleks, ma ütleksin niimoodi, et viker raadiot on, on jällegi nagu lapsepõlve olnud seotud, sest minu vanaema kuulas seda kogu aeg ega tänapäeval mul maal, kus mul ema isa, suved suviti elavad, nemad nagu on ütelnud mulle seda vikerraadio on jäänud ka sinna mängima just seepärast, et minu vanaemale väga meeldis, nii et seal maal on meil see kogu aeg see vikerraadio käimas. Kuid erilised ma olen kuulanud siis, kui ma olen oma kaheaastase lapsega tuld ujumast tagasi Kalev spaas, see ongi kuskil kolmveerand üheksa kell üheksa, siis me paneme selle vikerraadio peale, sealt tuleb see unejutt või, või midagi sellist, aga igal juhul vikerraadio mulle väga meeldib, aitäh. Unejutuni on õnneks veel palju aega, praegu on suur hommik, ees ootab ilus pühapäev kõikidele kuulajatele siinkohal ilusat puhkepäeva, nautige siis loodetavasti veel mõnda aega kuldset sügist. Uibo raadiumissööri. Bodoc. A.