Tere, kuulajad, tere, rändaja. Tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Lõuna-Ameerika lõunatipu ootab täna vallutamist ja märksõnadeks saavad siin tulema ja Ushuaia linn. Jah, Ushuaia loetakse maailma kõige lõunapoolsemaks linnaks. Selline põlisrahvamuusika on pärit küll Argentiina ühelt indiaani rahvalt, aga mitte tulemaalt, sest tulema indiaani muusikat ei ole lihtsalt. Võimalik kuulda, sest neid rahvaid ei ole seal enam olemas. Aga muidugi, kui me nüüd rändasime sinna tulema poole, siis ma nende rahvaste peale mõtlesin ja nende jälgime seal tulema, alga, leidsime ja ja kõneleme nendest veel selles saates pikemalt. Aga kui me nüüd siis 1009 aastal novembrikuus umbes aasta tagasi oma rännuseltskonnaga sinnakanti läksime, siis meie läksime lennukiga ja ma hirmsasti tahtsin näha, et kuidas see tulema ikka sealt ülevalt paistab. Aga kahjuks ei näinud mitte midagi, sest juba enne tulemaad oli nii paks pilvede kiht, massmaad, et mitte midagi polnud näha. Ja see tuletas mulle jälle omakorda meelde seda, et millest tulema üldse on nime saanud. On mitu versiooni, kuidas see nimi on tulnud, aga üks nendest on selline, et kui maga lehes kahtlemata oli ta esimene valge maadeuurija, kes neis kantides liik, kus, kui ta 1520 siis neid randu nägi, siis sa, ta olevat näinud seal randades palju tulesid ja sellepärast pannud nimeks tulema tulesid nagu meil jaaniõhtul? Jah, nagu jaaniusse. Üle üle mere vaadata teisele kaldale, siis on seal ka täis. Nojah, jah, ja et tema oli oletanud siis, et need on vaenulikud indiaani hõimud, kes valmistuvad kohe ründama vapraid, maadeuurijaid. Aga minule tundub see jutt kaht sellepärast, et isegi praegusel ajal on tulema erakordselt hõredalt asustatud ja tol ajal oli ta veel hõredamalt asustatud ja et seal nüüd nii palju lõkkeid rannas näha oli. See ei ole minu jaoks selle tühja maa kohta usutav, aga teine versioon tulema kohta meeldib mulle rohkem. See on siis niisugune, et magan lääs, sõitis mööda tulema rannikut ja nägi oma meelest lõke, aitäh suitsu ja tema arvas, et need on nüüd siis indiaani lõkked, aga tegelikult oli see lihtsalt udu, mis sealt kaljude vahelt välja voogas. Ja Ta olevatki andnud sellele maale nimeks, algul suitsumaa aga sisse, kui ta oma suurelt reisilt tagasi jõudis ja tolleaegsele Hispaania kuningale Charles esimesele ette kandis, kõik, mis ta nägi ja mis nimesid ta pani siis olevat kuningas arvanud, et kus suitsu, seal tuld ja et tulema, kõlab uhkemalt. Ja et pani kuningas hoopis selle nime. No igal juhul kõlab hästi tulemaa, see kõlab ilusti tähendab jõuda siis mis iganes. Aga see ülevalt kuidagi jah, et ta nagu kuidagi ka mõneti salapärane ja mõneti niisugune põnev nimi just et kohe hakkavad tekkima mingid kujutlused ka inimestel selle nime kohta, kui ta ei ole iialgi seal tulemaal käinud. Aga meie eest oli see siis varjata uduga. Ja mina mõtlesin, et selle maa nimeks võiks olla hoopis õigluse nimel udumaatika udu nagu rohkem ja suitsust rääkimata ja veel siis ka tulest rääkimata. Et see on, see on reaalsus tegelikult tulema, kui me noh, juhtus niimoodi, et ma sattusin sinna Ušuaiasse viimase aasta jooksul isegi kaks korda teisel korral vedas ilmaga rohkem ja, ja siis me nägime ikka ka seda ka, kus me maanduma hakkasime seal Ushuaia linna juures. Seal on siis hästi kitsas väin Piigli Väin, selle servas on siis Ushuaia linn. Aga tegelikult, et kogu see tulemaa on oma kliima poolest võrreldav, ütleme võib-olla Euroopas näiteks Islandiga niisuguse väga rõske märg, vesine, sageli pilves, niukene, morn. Ehk teisisõnu, kui täna on halb ilm, siis ärge muretsege, oma nullem. Jah, seda ütlesid islandlased ja seda võivad praegusel ajal öelda kõik tulema elanikud turistile kes loodab, seal võib olla palju päikest leida, vahel on seal päikest, aga see ei ole tüüpiline. Ja nüüd, kui sealt ikkagi lennuki pealt sellel teisel maandumisel Ušaajasse juba me nägime seda peegli väina ja seda linna, siis need mõjuvad eriti kõrgelt vaadates ikka selles mõttes väga põnevalt. Et see peegli väin on kohutavalt kitsas ja kohutavalt pikk. Ta ühendab ju Atlandi ja Vaikset ookeani ja väina pikkus on 150 kilomeetrit, aga laius on keskmiselt viis kilomeetrit. Nii et see on niisugune nagu ütleme, mägede vahele hiigelterava noaga veetud imepeenike kriips, mis ühendab kahte ookeani. Aga kindlasti oli see tähtis põhjus, miks siia Ushuaia linn tekkis. Ja siis mõtled jälle selle Ushuaia nime peal, et see kõlab ka nagu muusika. Ja huvitav on see, et Ushuaia nüüd üks väheseid märk kõike, mis on jäänud nendest kadunud Indiaani rahvastest ja see oli üks nendest rahvastesse lei Yamana rahvas kes seal elas ja nemad nimetasid seda paika niimoodi sellepärast et see ufo tähendas nende keeles Jamona rahvakeeles, nagu tagumist ja uue aia tähendas lahte, et see oli siis nagu tagumine laht. Ehk siis väina ääres oli veel üks tagumine laht. Ja nüüd, kui sellest rahvast ei ole seal kedagi enam elus, siis linnale selline nimi ja ta näeb ülevalt vaadates niimoodi ja ka seal tegelikult ütleme, mere pealt vaadates näeb see linna väga romantiline välja. Ta on lahe servas, hästi värvilised majad ja taks, niuksed väga teravate harjadega, mäed järsud mäed, nii et mõneti tekib kohe seos siin enda kogemustest, noh, mingi põhja, norra linnaga või, või kasvõi Reykjaviki näiteks niuksed, väga värvilised pisikesed majad, ta ei ole suurlinn, seal ei ole kõrgeid maju, aga nad on hästi värvilised ja niuksed romantiliselt laiali pillutud sinna, kus aia lahe äärde. Ja need võimsad mäed taustaks. Nii et niisugune noh, enda pilgu jaoks esimese ropsuga mõtled, ilus põhjamaine linn. Tegelikult põhjamaast pole lõhnagi lõunama, aga ta on tõesti siis kõige lõunapoolsem linn ametlikult maailmas ja seda põhjust, miks ta seda on väga lihtne mõelda, kui kui vaatad gloobuse peale, siis sellel laiuskraadil, lõuna poolkeral. Seal on paljasookean igal pool, et ükski manner hetki saared ei tule niimoodi tervikuna nagu välja, nii kaugele lõunasse. See on see põhjus, miks ta tõesti maailma kõige lõunapoolsem linn on. Linnaelanikud võivad uhked olla selle eripära üle. Ja, ja see on nagu mõnes mõttes siis praegusel ajal saanud nagu mingiks niukseks loosungiks sellele linna eristamiseks sest maailmalinnadest ja milline fantastiline võimalus kõikvõimalike suveniiride jaoks või jajaa turiste käib seal praegu rohkem kui mitte kunagi varem. Et kahtlemata ja kogu selle piirkonna ajalugu on ju sedamoodi, et noh, kui esimene valge maadeuurija maga, lääs purjetas õieti läbi magalasi väina, mis jääb nüüd tulema saarte ja siis juba Lõuna-Ameerika mandri vahele tulema, saared on ju siis nagu pikendus tulema mandrile veel lõuna poole. Ja see oli 1520, aga nüüd kuskil seitsmeteistkümnendal sajandil purjetas üks vapper hollandlane esimest korda ümber tulema saarte kõige lõunapoolsema nukki. Seda nimetatakse Cap vormiks. Ja see on ka kuulus laevasõidutee tänaseni. Aga sellest Piigli kanalist ja Ushuaia linnast teke algas alles siis, kui see imekitsas väin keset tulema, saari avastada. Ja see oli alles uskumatu küll, 1830, enne seda ei olnud siin valget inimest, siin elasid põlisrahvad ja keegi ei teadnud valgest, et maailmas mitte midagi. Aga siis kapten Fitz, Roy inglane siis nagu oma esimesel uurimisekspeditsioonil Piigli nimelise laevaga avastas selle väina ja juba kohe varsti aasta pärast tuli ta teisele ekspeditsioonile ja sellest sai see kuulus klassikaline ekspeditsioon, kus oli kaasas ka siis Charles Darwin. Ja nad ei käinud mitte ainult siin peeglikanalis, vaid ka ümber maailma. Ja noh, see on väga kuulus klassikaline reis. Aga huvitav on see, et sellesama laeva nime järgi sai see väin endale nime. Ja huvitav on see, et inglise keeles see tähendab nagu nuhk või, või spiooni, see inglise uurijad olid nagu mõnes mõttes noh, nuid, kes nukesid tulema keskosas ringi ja pärast neid ekspeditsioone tulid siia ka esimesed valged asukad, nadolid, et misjonärid kõigepealt inglise misjonärid siis kohe otsa hispaania misjonärid, kõik tahtsid kohalikke paganad hirmsasti tsiviliseerida õigesse usku pöörata ja takkapihta avastati tulema seal kuskil 19. sajandi lõpupoolel kulda ja siis algas see kullapalavik ja kõik see hirmus müdin selle kulla ümber. Siin Ta oli uskumatuid aegu, näiteks 19. sajandi lõpus jõudis siia üks ikka üks maailmakuulus seikleja. Julius Ta oli päritolult rumeenlane ja tema ei valinud vahendeid ta nii-öelda üle pade võttis endale parimaid paiku seal nendest kullamaadest kaevandas kulda, sai päratu rikkaks ja lõi tule maale isegi omaette riigi. See on küll kummaline, et vahepeal ütleme selle muu argentiina tsiviliseeritud osaga olid vahema tuhandeid kilomeetrit tühja maad. Siin kõige kaugemas kolkas oli siis mingisugune rumeenlased, Julius ooperil loodud riike, kus kehtis ka omaette raha, sest tal oli kulda niipalju, et tal olid omaette kuldrahad. Aga seegi aeg lõppes, aga siis juba tekkis nii inglastel kui argentiinlaste arusaam, et see on tegelikult üks väärtuslik paik. Ja siis algasid juba tõsisemate trikid. Inglise laevas võtsin endale lihtsalt koha sisse selles peegli väina vääres praeguse Ushuaia koha peal lõid sinna niisuguse mereväebaasi. Aga siis Argentiina leidis, et see on ikka nii väärtuslik tugipunkt, et see peab kuidagi saama linna ehitatud. Ja nad võtsid sama trikki kasutusele, mis venelased olid omal ajal Sahhalinil võtnud. Et teeme siia, vandus, toome siia Argentiina vange tohutul hulgal kokku ja täiesti tühjale kohale, ehitame asunduse, rajame tsivilisatsiooni. Ja see oli kummaline, siis kuskil 20. sajandi alguses üle terve Argentiina toodi kohale tohutul hulgal vange, aga üks tingimus oli alati, need vangid pidid oskama midagi teha. Ja kõigepealt oli vangide esimene ülesanne ehitada iseendale vangla. Nad ehitasid, kus nad siis seni elasid suvaliste süttides, kelle mure. Peaasi, et hing sees ehitad kiiremini omale vanglused kiiremini katuse all. Ja see vangla on siiamaani alles, see on noh, mõnes mõttes nagu Žuaya niuke sümbol, ta on väga soliidne. Me Korne hiigelpikad, kivi, majad, saad seal sees käia, ringi, need vangikongidesse sisse kaeda ja minu meelest seal oli isegi mingi raha eest Saiseks seal vangikongis ööbida praegusel ajal eksootilises mõtte siia, noh, elada ennast tagasi aia tekkimise aega. Aga siis ehitasid need vangid sinna raudtee, et saaks transportida ehitusmaterjalikive puid mägedest. Siis ehitasid sadama postkontorid nad ehitasidki linna üles ja need tähtsamad hooned on seal siiamaani aias näha. Täiesti. Ja kui siis see linn oli üles ehitatud, siis Argentiina riik hakkas mõtlema, et aga et noh, kuidagi peab siia ikka saama teisi elanikke, no siis kõigepealt toodi siia vägisi sõjaväelased. Noh, need olid, tulid, läksid ikkagi, ei olnud nagu linn, nagu tsiviliseeritud linn. Et oli vaja tsiviilelanikke, kes siis nüüd oli aeg juba üle teise maailmasõja ja sel ajal siis näiteks 1900 seitsmekümnendatel aastatel oli siin ushu aias mingi 7000 elaniku, nad olid siin sellepärast, et siin olid kolm korda suuremad palgad kui mujal Argentiinas, aga muud põhjust neil inimestel siia tööle tulla ei olnud. Ja siis juhtus see, mida riik tegelikult ei kavatsenud, et siia tuldi ajutiselt tööle, korjati hulga raha, mitte minema, ei saadud päris põlisargentiinlase siia peresid ja siis oli huvitav kuulda just seda, et kuidas siis tekkis tegelikkus, nagu me teda praegu näeme. Oli seal üks Ushuaia elanik, olete noor naine, tema nimi oli iiris Argentiina tõmmuvereline, väikest kasvu, kaunis ja hästi suurte säravate silmadega naine ja tema ütles, et tema on Ushuaia põliselanik ja see põhiline, et kuskil nüüd siis alles 2000.-te aastate eel jõudis siis nagu riik sellele mõttele, et ehitame ka peredele siia majad, loome neile korralikud lasteaiad, koolid, et, et tõesti pered saaksid siin elada. Toome korraliku elektroonikatööstuse, et, et oleks tööd inimestel ja umbes niimoodi ka tehti. Ja nüüd see tüüpiline tänapäeva Ushuaia elanik, praegu elab seal 70000 inimest, kui mõelda, siis 40 aastaga 10 korda rohkem inimesi. Tüüpiline Ushuaia pere on praegu hästi noor. Tüüpiline ei isa ega ema ei ole siit pärit, vaid on kes teab kust argentiina nurgast pärit, aga nende lapsed on sündinud Ušov aias. Ja selle ka koos on nüüd siis tekkinud ka see, et uže aiast on saanud niisugune turismimagnet. On loomulikult üks laami lause on see, et maakera kõige lõunapoolsem linn, aga sama võimsalt kõlab see teine lause, mis seal nagu väga tihti märkan, on see, et fin-del Mundo ehk siis maailma lõpp, siin on maailma lõpp. Russo aias ookeani ääres on niisugune imeilus sild ja siis turistid kõik väga meeleldi 11 pildistavad selle sildi juures, et nüüd ma olen siis maailma lõpus. Ja kahtlemata on ta praegu turistidele väga-väga ligitõmbav ja üks põhjus muidugi ka, miks veel see on peamine värav Antarktika reisideks, sedasama Ushuaia linn. Ja see oli õieti põhjus, miks ma sinna ka teist korda sattusin, siis kui sai juba mindud Antart ikka reisile. Aga oli siis ka selline nagu mitte maailma lõppu siis maailma ääretunne peal, noh, ta on ikka küll eriline, eriline tunne. Põhiline on, on vist see, et kogu see keskkond on seal nisugune noh, suurejooneline uh ja karm, et noh, et see, see nagu mõjub küll, et mingi ääre peal olemise tunne on küll millise ääre peal, seda nüüd on juba nagu nagu raske on öelda, et peaasi, et üle ääre ei kuku ja et mingi mingi lõpp siin, need on küll, et lõpppaik. Aga samas jälle millegi uue algus just nimelt ja tegelikult ju oligi Antarktika-reisil. Me läksimegi vaatama, mis on maailma taga. Aga praegu oli siis minu huvi väga suurelt jaolt ka see siin, et ikkagi, et kes olid need kohalikud indiaanirahvad, Myllylä oli nende hulka tuur, millised nad välja nägid ja mis neist sai ja nende jälgimine leidsime ainult ütleme muuseumides, seal oli pilt ja lugusid palju ja noh, see sai nagu kohe selgeks, et siin oli nagu kaks niisugust suuremat rahvast. Ja moonad ja õunad, õunad olid nii-öelda kõndivad indiaanlased, nemad jahtisid Loomi maismaal. Aga Jamonatolid, et nii-öelda paadirahvas, nii nagu hoonad nimetasid neid jamaalasid, Nad ütlesid paadirahvas. Ja see, see paadirahvas oli küll üks üks väga kummaline rahvas ja Ma ei ole siiamaani nagu lõpetanud nende peale mõtlemist, sest et kõikidest maailma rahvakildudest on taitud üks väga eriline. Ja võib-olla rohkem kui muuseumipildid ja jutud mõjus mulle see, kui me läksime Ushuaia linnast välja ja üsna sele lähistel hakkasime leidma mere ääres selliseid künkaid. Ja siis meie teejuht võttis niukse oksa ja natukene surkis selle künka sees ja aitas, mis sealt seest paistab. Et künkad koosnesid merekarpide jäänustest ja need on sisuliselt ainsad jäljed sellest põlisrahvast, kes siin elas. Et nad olid nii-öelda paadirahvas, nad elasid ainult mereandidest, neil oli puukoorest paadid, nendega nad siis käisid jahil, neil olid luust Harbuunid. Nendega nad siis disid ka suuremaid mereloomi, mitte ainult näiteks kalu või hülgeid või merilõvisid, vaid ka näiteks isegi vaalu. Aga kui nad rannas olid, siis rannas nad krõbistasid lõputult meid, merekarpe, need merekarp on seal praegu garand paksult täis. Ma uurisin, et mis liig see on, mis, mis karbi liigson. See oli hästi sarnane meie Läänemere söödavale rannakarbil. Rannakarp on, on söödav kahtlemata, aga ta on imeväike, ta on umbes noh, vaevalt poole pöidlapikkune. Nad on väga toitvad need rannakarbid, neid võib süüa tõesti ka toorelt. Aga sa pead näidikut hommikust õhtuni krõbistama, midagi kõhusoppi saada. Noh, ja, ja niimoodi need suured künkad tekkisid tegelikult seal rannas, sest see rahvas on elanud sellel rannal üle 10000 aasta. Seal oli jälle minu jaoks natukene nagu hakkas nagu mingi kahtlus närima, et kuidas üle 10000 aasta, kui me oleme koolis õppinud, et esimene inimene tuli Ameerikasse üle selle peeringi maa silla kuskil 13000 aastat tagasi ja jõudis Põhja-Ameerikasse. Et kuidas ta siis nüüd siis ütleme, 1000 aastaga jõudis läbida sisuliselt Põhja-Ameerika tipust Lõuna-Ameerika tipuni mingi noh, see mingi 18000 kilomeetrit praegused nagu andmed on sellised ja ma arvan, et ka kooliõpikutes on juba praegu nagu hoopiski uued seletused selle inimese saabumise kohta Ameerikasse see, et vist tulid inimesed üle selle Beringi väina mingitel aegadel, kui see oli maismaa sillaks erinevatel aastakümne tuhanded. Ja võib-olla esimene inimene praegustel teooriate järgi tuli oma 30000 aastat tagasi ja ja siis on küll usutav, et see rahvas jõudis siia lõunatipu juba üle 10000 aasta tagasi, aga arheoloogilised andmed vastuvaidlematult kinnitavad seda, et siin on tõesti oldud juba kauem kui 10000 aastat. Ja nüüd, kui esimesed valged inimesed nägid seda Yamana rahvast siis nad olid muidugi noh, kuidagi esiteks, nad olid kuidagi üllatunud ja teised pidi nad leidsid, et et niisugusi metslasi pole küll enne nähtud. Sest üks põhjus, miks nad niimoodi tundsid, imestasid, olid see, et ja vanad olid täiesti alasti. Ja see tundub nüüd juba ka tervele mõistusele arusaamatu, et kui me keegisugune inimlaps elab noh, ütleme Islandil ja tal ei ole mitte midagi seljas, kuidas ta kuist ära ei külmu, see võimalik on ja kuidas nad siis ära ei külmunud, seal oli palju põhjusi, aga noh, praegu on umbes leitud, et et üks põhjus oli see, et nad määrisid oma keha paksult kokku mereloomade rasvaga. See võitis nagu külma ja tuule eest. Teiseks nad pruukisid hästi palju mereloomi, kes olid hästi rasvarikkad. Nad krõbistasid neid merekarp hommikust õhtuni, ühesõnaga nad sõid meeletult palju ja nende nii-öelda sisemine ahi toimis väga intensiivselt. Kuidas kogu aeg üles, täiega on isegi nendest vähestest andmetest, mis on säilinud nendest vanadest on teada, et, et nende kehatemperatuur oli isegi noh, umbes ühe kraadi võrra kõrgem, kui valgel inimesel. Sisemine ahi küttis ja hõõgus pidevalt ja nad olid ka pidevalt liikvel. Nad olid kogu aeg liikumas midagi tegemas, ei püsinud kunagi paigal, ainult õhtuti süütasid lõkke, keda siis istusid lõkete ääres, see andis niikuinii soojaks, andis sooja ja niimoodi olid nad harjunud siin elama tuhandeid aastaid õieti siis tasakaalus loodusega ja, ja täiesti saida hakkama. Nii et üks väga eriline rahvakild kogu maakera kirjus rahvaste peres. Aga kui kasvõi sedasama vits roidoli esimest korda siia inglise kapten siis vastavalt tolleaegsele mõtteviisile 1800. Alguses võttis kohe nelijaamana inimest kinni ja mis laevaga minema siis Inglismaale ja siis nad nii-öelda tsiviliseeritud seal tehti ilusat soengut, pandi ülikonnad selga, õpetajad Te kirjakeelt ja inglise keelt ja mõtteolid tolleaegse mõtteviisi järgi väga üllas, et nüüd õpetame metslased tõelisteks inimesteks ja viime nad rahva hulka tagasi ja siis nad hakkavad seal jälle seda kogu rahvast nagu tseniliseerima. Tegelikult juhtus nii, et must nendest tulemaalastest surid lihtsalt ära selles vangistuses. Ja on teada vähemalt üks mees, kes siis lastigi uuesti oma rahva hulka tagasi siia umbes aasta hiljem selgus, et ta oli võtnud kõik riided seljast ära, kasvatult juuksed õlgadeni ja elas lõbusast ja uhkest tahtsin nii nagu tal ikka harjunud elama. See oli ikka. Vere hääl, mis sundis tegutsema mõnes mõttes, nagu oli juba pikki aegu seda tehtud Ja mingis mõttes tagantjärgi me võime öelda, et see oli ainus viis, kuidas sellel maal üldse ellu jääda, sest tolleaegsed misjonärid hakkasid, kes seal kohapeal olid, nemad hakkasid ka ikka tsiviliseerima neid rahvaid. Kõigepealt õpetati neid sööma õigeid toite ehk siis euroopalikke toite, teiseks anti neile riided selga. Kolmandaks pandi nad majadesse elama ja tulemus oli see, et kui kuskil sel ajal, kui valge inimene tuli siia, siis oli siin umbes 3000 ja maana inimest siis kuskil ütleme 1930 oli neid järel ainult mõnikümmend. Nad surid lihtsalt ära ja surid esiteks selle tõttu, et teistsugune toit muutis nad paksuks ja haigustele vastuvõtlikuks. Teiseks need need kalevlased, riided, mida valged inimesed kandsid sellise niiskusega, need olid hommikust õhtuni märjad ja kui nad nendega seal tuule käes ringi käisid, nad lihtsalt said külmetushaigusi. Ühesõnaga, nad surid suure hoolitsuse kätte. Just. Ja lõpuks tulid ka need valgete nakkushaigused ja kõik muu, nii et tegelikult misjonärid tahtsid ainult head. Aga nad polnud piisavalt haritud, et taibata, mis asi, kuhu sobib. Ja nad ei saanud ilmselt lõpuni aru, mis juhtus. Aga sisuliselt nad hävitasid selle rahva ja praktiliselt on see rahvas praegu hävinud lõpuni. Nii et, et see on nagu mingisugune eriti haruldane rahvakild tuhandete maailma rahvaste seas ja kui see rahvas oleks elus, ma arvan, et kogu inimkonnal oleks nende käest veel olnud palju õppida, aga keda ei ole, seda ei ole ja see on siis lihtsalt üheks, eks õppetunniks selle kohta, kuidas olla tegelikult tark ja tsiviliseeritud ja kuidas käia ringi põlisrahvastega, aga kui me ei saa kuulata ja maana rahvalaulu, aga kuulame siis siia ühe teise Argentiina praegu veel elava indiaani rahvakillu diagnita laulu lõpetuseks. Seesugune oli siis tänane, tere tulemast Ushuaia linnast ja kunagistest sealsetest põlisasukatest millest tuleb juttu järgmises saates. Hakkame ründama ringi tulema looduses ja vaatame, mida loodus pakub. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast kuula.