Nädal on taas möödas ja on aeg uueks kirjanduse tähestiku saateks. Tere, Peeter Olesk teile. Kui me eelmisel pühapäeval rääkisime peesti aastest Betti Alveri, siis täna räägime avast ja B-st. Aga enne seda üks väikene reveranss tegelikkusele saatustele. Ma usun, et raadiokuulajad ühinevad sinuga ja minuga, kui me avaldame. Me Beekmanile. Vladimir Beekmanni surma puhul sügavat kaastunnet. Meie põlvkond, ma mõtlen sind ja mind ja paljusid meievanuseid palju saanud tegelikult oma füüsika, hariduse Vladimir Beekmanni lasteraamatust aatomit see meie haridus, laenud, Lindgreni asjadega, sest Vladimir Beekmanni tuli Lindgreni avaldamiseks pidada kõva sõda, et saada litsents, õieti see, et sealt küsitleks mingisugust jubedat honorari ega midagi muud taolist ja siis hakkasid nad tulema. Ja lõppude lõpuks on ka Karlsson tehnika ime ikkagi inimene, prop. Ja algab meie jaoks aatomi, kus, mis oli algupärane, ilmus väga õigel ajal. Tegelikult võiks selle täiesti uuesti välja anda. Kui lein vaibub, siis ma soovitan küll pehmelil ja tema sõpradele kirjastujatel selle üle mõelda, nii et see raamat oleks uue põlvkonna käes. Mina olen siis Peeter Oleski ülikoolikaaslane ja selle saate toimetaja Mart Ummelas, aga ma tahtsin selle Vladimir peekoniga seoses ka ühe oma isikliku mälestuse öelda just maast. Kui 90.-te alguses me asutasime siin Eestis Soome Instituudi siis oli mallaadimer Beekman tollal Kirjanike Liidu esimees. Just Kirjanike Liit andis meile selle esimese pinna sinna Harju tänav üks majasse, nii et mul on temast jäänud selles mõttes ka positiivsed mälestused. Ehkki kui me nüüd mõtleme ikkagi tagasi, siis ta oli ju väga pikka aega Kirjanike Liidu esimese vägagi keerulistel aegadel. Jah, aga temast on räägitud välja arvatud mõned erandid, on lugupidavalt, sest kirjanikud on väga rahutu rahvas. Keegi peab neid ka ohjama. Tema seda tegi. Aga. Täna A V ehk Me vehkmanist. Miks me nüüd veti halvelist hüppame Emmbeekmani peale, milles on see seos? Tähestik on muidugi üks ühendaja, aga Betti Alver oli ennekõike luuletaja ja tavaline ettekujutus luulest on see, et seal peamiselt lüürika. Ja et kui keegi kirjutab romaane, aga Emmeebeekvana kirjutanud paarkümmend romaane, tohutu viljakus, tohutu töö. Ma arvan, et seal on vabu päevi olnud küllalt vähe. Et Ma olen, on ilmtingimata jutustus, midagi eetilist, midagi hästi paksu. Romaan võib olla hoopiski lüüriline, sest romaan on luule lõppude lõpuks see romaani jutustuse vorm, midagi muud, aga, ja samal ajal aga tema ikkagi ka siis, kui ta on dokumentaalne, autobiograafiline, selle juurde me tuleme eraldi. Ta On ka tundmuste kirjeldus või edasiandmine või pihtimine. Ja seal ei ole välise vormi roll nii tähtis kui see, kui sügavale. Beekmanni puhul selgesti kuritarvitatud ühte sõna mis näitab, et tihtipeale saab kirjandusteadlastel mõistus lihtsalt otsa. See sõna on grotesk. Et Beekman meil on kõik romaanid, grotesksed ja nii edasi. Kas keegi üldse mõistab, mis asi groteskne, see on grotesk on? Koopamaaling koop. Joonis grotesk on näiteks Centauri Grotesk. Khanis kartuli Kuljused viimaseid päevi kodumaal nende jaoks, kes kas surid ja või pääsesid minema. Seal ei ole midagi grotesk. Üks arvustaja väidab, et kartuli Kuljused on viidi Eduard Vilde tabamata imele ehk narri Kullustele. See on täiesti rumal tõlgendus, mingeid narri koljusid vaid romaan, lõpebki sellega Trifonov kartul üles võtta. See kuljus tähendab kellahelinat, et nüüd on selleks tööks aeg. Ja kui selleks tööks on aeg, siis grotisksus on niisugusel puhul null. Vastasel korral oleksid kõik raamatupidajad äärmiselt grotesksed. No minu kogemused, Me peekoniga ka natuke grotesksed, isiklikud kogemused, ma mõtlen sellepärast, et emme Beekman oli minu keskkoolipinginaabri, Indreku tädi. Ja mina noor filoloogiahuviline, nagu ma olin, ja kirjandushuviline ju, kirjutasin ka luuletusi kaustikutega, kuidas siis ma ühel hetkel otsustasin, et nüüd on asi nii kaugele, et ma võin küsida suurelt kirjanikult, keda mulle pinginaaber kirjeldas kui tõelist. Kuidas nüüd öelda kirjandust barrexe Laans, kirjaniku Parskse, Laans saata talle oma luuletusi lugeda ja peab ütlema, et mulle vastas kuid ei saa arvata, kuidas viisakalt, viisakalt, aga, aga hävitavad. Aga mulle on meelde jäänud kõige rohkem see, kuidas Indreku mulle kirjeldasime Manni luigenahast valgeid kindaid, mis ulatusid tal peaaegu kuni üle küünarnukk küünarnukid. Et see, see, see oli minu esimene kogemus kirjanikust, kes on suur kirjanik. Ta on tõesti ilusad kasvu ja ja daamilik on ta olnud nii kaua, kui mina olen teda näinud, me oleme ainult paar sõna elus vahetanud. Aga Betti Alveri juurde tagasi tulles Betti Alver oli ka väga vana naisena taan mingisuguseid erilisi värkema, tema seljas näinud. Aga ta oli alati hoolitsetud ja see ongi daami esimene tunnusdaam, ei saa käia ringi. Ükskõik kuidas. Küsimus ei ole mitte seisuses või tähtsuses, vaid selles, et daamil on oma distsiplineerima roll alati ja kaltsukubu ei distsiplineeri kedagi, isegi mitte miilitsat. Aga kui me räägime nüüd ikka Emee Beekmanni romaanidest, siis seal ta jõi, esimene daamina. Ega ta ei kirjuta seltskonnakroonikat. Ta kirjutab, kui me võtame romaane keeluala ühest situatsioonist kus igal inimesel on oma kogemus, vähemasti ühest situatsiooni tasandist võib-olla kogemusi ka kõikidest keeluala on romaan ühiselamust vormist. Kes seal elab ja keskealine naine, ma kujutan ette, nii nooremas keskeas Ühiselamunaised on väga harva daamid, selle naised on ikkagi ühiskodu kodanikud. Aga ühiselamus Ma algab, kui me võtame semiootiliselt juba lapsest emaüsas ka seal jagatud ruum läheme edasi. Absoluutselt kõik need inimesed, kes on elanud või elavad muide siiani ühisköögiga korteris. Ühiselamukogemusega ühel hommikul tuli Jõgevalt peale noor daam, kes töötab Tartus ühes restoranis pubis, nagu on praegu lihtsam. Papp õhtul tagasi sel ajal Jõgeval enam ühtegi rongile, kui asutus pannaksegi ütles, tähendab, venna juures. Kas venna juures elamine on iseseisval inimesel tavaline? Iseseisev inimene jõuab oma perekonna, meie oma kodune kõige muuni. Nii kaua, kuni see nord, raam käib Jõgevalt Tartusse tööle, on ta tööpäevadel oma venna juures ühiselamus sisuliselt võtame aga nüüd lisaks juhis köögile ka näiteks niisuguse ühiselamuvormi nagu omale all nõukogude liidus pioneerilaagrid või nagu enne sõda öeldi hoopiski teistsuguste laste kohta laste suvekolu, nyyd näiteks nendele lastele, kes põdesid tuberkuloosi mamma linnast välja. Seal satud ka kogu aeg kokku kellegagi, keda sa ei tunne varem ja võib-olla ei tunne ka kunagi hiljem. Aga, aga sel hetkel oled koos ühise laua taga. Võtame korterelamud ka kaneeliga, kui seal isegi on ühistu samas ka need on tegelikult ühiselamu tegelased ja, ja Orvi elabki keskkonnas, kus sa ei saa olla sina ise üksi, pead jagama kogu aegruumi kellegi teisega, kes võib olla ajutine. Kes võib olla eluaegne kaaslane. Ja mina ütleksin niimoodi, et Zeromaalam ühiselamust sinus eneses. See, see võib olla traagiline, aga tegelikult eme Beekmanni ei ole niisugune masendav masendaja kirjanik. Ta kirjeldab lihtsalt situatsioone, kus saadakse kokku sellepärast et aeg sunnib kokku saama. Seal ei ole küsimust iseloomust, seal on küsimus sellest, et sel ajal sul lihtsalt ei ole mujal võimalik olla. Kuid nimetada seda kloteeskseks siis sellele sõnale antakse tähendus, mis ajalooliselt on täiesti vale. Pablo grotesk seos ilmneb selles romaanis Orvi nendes töödes, mida ta teeb, eks, ja see ühiselamus elamine on nagu veidi paratamatus, sest ta ei suuda nagu elada vaata oma mehega oma Markusega koos selle ema juures, tal on väga vastumeelt see ema kartulikorv, mis pidevalt jääb ukse pealla kellelegi siseneja ette, see pidev kartulihais liha hais, see niisugune tüüpiline äärelinna õhustik. Aga, aga tema, elukutselise, kus ta on lõpuks nööbi Lif ja eks ju, see on ju protess. Eks see veel ei ole, sest need peab olema mingisuguse kujuga pigemine kui, kui seda sõna klates pisut üldistada. Groteskne on näiteks see, et ta käib ka tööl nagu ühiselamus, ta vahetab kohti, ta ei ole kuskil tema. Igatahes tantsib siis ta kusagil mingis riiete äris või riie riidetööstuses, siis on ta seal nööbilishijana ja nii edasi. Hotelli rätsepat endale ülikond lihvimata nööpidest. Korralik rätsep sul niisugust ülikonda ikka ei tee, aga mis puudutab seda, mis jätaks ukse ta täna, kui ma tulin, raadiomajja oli ukse taga korvitäis. Ühe õunu, võtke, kes tahab, kas see on grotesk ja, aga, aga mis on ikkagi selle tema keeduala romaani sõnum sinu jaoks, miks ta selle kirjutas 70. aastal? Aga kui palju oli siis neid, kes reaalselt elasid territooriumil, kus eraelu oli voodis pimedas või, või kuskil mujal? No see igatsus eraelu järel on tuntav selles tema soovis omale mingi suvila saada, eks ju, seal üsna lõpuosas Täpselt niisamuti kordub see motiiv saada kuskil olla sina ise. See motiiv kordub ka mujal, see peab olema midagi. Mõnikord öeldakse väga eksistentsiaalset. Sa ei saa olla alati vaba. Ja kui sa vaba olla ei saa, siis on sinul tasakaal rikutud. Selles mõttes on auto uputamine iseenesest sümboolne, sest kes, kes praegu uputab vabatahtlikult autod, see peaks olema peassegi. Aga selleni ei lähe seal, see on jälle huvitav, et noh, tänapäeva kirjandus, kujutan ette, et oleks väga dramaatiliselt lõpud, järsud otsused, aga tema ikkagi ütleb, et noh, mis siis teha, eks ju, auto on siiski väärt. Ta on ikkagi mingi erapind. Jah, aga siin ongi üks mee, Beekmanni kirjaniku loomus iseärasus ja ta katkestab aa väga järsult. Me kõik ootaksime, see on inimlikult täiesti arusaadav jätku. Tal on tõesti niinimetatud Mirjami triloogia, kuidas noorest plikast saab vanem plika. Ent kõikides nendes romaanides, mida Anna paarkümmend kõikides nendes on lõpp niisugune, et sa tahaksid lugeda edasi kõige labaselt öeldes, et mis siis nüüd tassi sai. Keeluala kaob, kas see on parem, kus sa võid olla alasti 24 tundi päevas? Ta ei ütle, et see on seal šampale. Ta ütleb seda, et keelualast kui vangistusest tuleb pääseda. Muidugi on seal üks iseärasusi see, et mee, Beekman neil ei ole ühtegi. Rangelt võttes akadeemilist härrart. Tema mehed on. Laansa meelsed nisukesed, plekksepad Mäguse Marcoski selles romaanis. Siin peab olema mingi põhjus, mida ma ei oska seletada. Aga. Aga tal oli ju kõrval endal ju haritud intelligentne kirjanduse juht. Ta taikirjutaja oma abielust. Ta kirjutab sellest, kuidas. Juhus võib saada saatuseks hoopis teine dimensioon sest need romaanid on mingist juhtumist. Mingist olukorrast, mis võib olla täiesti tavaline ja ometigi ei ole tal Romaanide temaatika. Lai me, me tammume Tammsaare puhul ikkagi ametit ennekõike. On suhteliselt vähe, on küll ja elu ja armastus ja, ja tõe ja õiguse teine köide ja ka kolmas on sisuliselt linn, sest revolutsioon toimus ikkagi eeskätt linnas. Aga me peame taimset maa kirjanikuks. Kas me võime öelda? Demi Beekman on ennekõike? Siis linnakirjanik, mina ütleksin, et, et see on liialdus, sest teda ei huvita ka mitte linna destruktiivne toime vaid teda huvitab näiteks see mis jääb inimesest peopesale. Olukord ümberringi on ette raamatu. Ja sa oled kogu aeg millegi vang. Keelualal see tähendab seda, et, et seal vabadus ei kehti. Nagu öeldud ühiselamus Me oleme mõlemad ühiselamus elanud. Ühiselamus ei ole vabadust. Ometigi keegi ei ütle, et ühiselamul vangla. No omamoodi taotlaseks sellest vanglast välja pääseda on ju ka tema romaan valikuvõimalus mis omal ajal tekitasid tohutut vastukaja ühiskonnas. Feminism oli ju tollal alles väga võõras sõna. Tegelikult tuleb tähelepanu juhtida sellele, et temaatiliselt on mee Beekman uuendanud eesti proosat väga. Teda on käsitatud paraku õigusega muidugi, aga see teeb ta mõnevõrra vaesemaks põlvkonna välisena. Hea poolest võiks ta vallavanem kasseti põlvkondlasena. Keegi hull on kirjutanud, et Beekmanni võiks võrrelda 30.-te aastate August Jakobson oli ka. No kuna ma ei usu taevasse, siis sealt mingi sinnapoole pöördumine niisuguse võrdluse päästel täitsa täitsa lootusetu jumala ei anna meile seda vastust. Aga August Jakobson Horpis seda, mida turg vajas. Need all vormitud romaanid, kuigi ka temaatiliselt uuenduslikud. MI Beekman ei kirjuta turu järgi selles mõttes, nagu Jakobson seda tegi. Tema kirjutab selle järgi mis võiks hakata huvi pakkuma niipea kui sa asjasse süvenenud. Aga valikuvõimalus on sellest, et et valida ei ole kerge. Aga seitsmekümnendatel aastatel ta siiski oli ju väga menukas, kui me nüüd räägime tänapäeval kommertsedust, noh siis me tollal muidugi ei saanud rääkida kommertsedust, aga me saime rääkida näiteks üleliidulises eduste, ta oli ju kirjanik, keda praktiliselt kohe eestikeelse romaani ilmumise järel tõlgiti vene keelde. Beekmanni romaanis kartulikoljusid üks niisugune lause siit rahvasse eesti rahvas. Kas sa kujutad ette, Üleliiduline lugeja, huvitav, kuidas see tõlgiti? Ma ei ole tõlkeid võrrelnud, aga et üleliiduline luge. Et mingi näiteks Tadžiki kirjanik, kes kirjutab venekeelsele lugejale korraga oma romaanis, teatab, et siit rahvasset tadžiki rahvas Niisugune asi eeldab julgust. Ja ma tahan öelda, et meie, Beekmanilisee julgus üllatada ka lahuse tasemel on seal kirjaniku tunnuseks. See ei ole mitte-eestlaste parema elujärje kirjeldus või midagi muud. See on kirjeldus sellest, kuidas ka meie, Me oleme täiesti tavalised, ainult et meie avamiseks peab olema mingi teine võti kui see, millega omada venelast ja Beekman. Kahtlemata ühe asjaoluna näitab siin sellele, et eestlane on oma olemuselt suur osa meeste luterlased, ratsionaalne aga ratsionaalne inimene rajab avamiseks mõistusliku lähenemist ja kuidas sa siis nüüd keelualas, kus kõik on segamini rakendad mõistust, kas kas mõistus ütleb, et peksame selle ühiselamu laiali või vastupidi, tiime tappa, paremaks, timmida, hooldekoduks teeme ta viie tärni hotelliks, muretseme tudengile liisitud eraka. Mida ütleb sel puhul mõistus? Ja minu tõlgenduses MI Beekman näitab, et mõistusest ei ole niisugusel puhul abi. Kas keeluala võiks võrrelda või kas seda võiks tõlgendada kui teatud parafraasi sellele ühiskonnale, kus ta laseb? Seda on väljendatud mõistega sotsiaalkriitiline romaan. Igatahes sotsialistlik realism, Beekmanni romaanid ei ole ükski Nõukogude Liitu parandanud ega likvideerinud. Ent loomulikult on tal ühiskondlik on olemas ja tema ideaaliks on see, et niisuguseid niinimetatud piirsituatsioone, kus inimene kaotab ratsionaalse kogemuse ja leidlikkus ja et need oleks vähem see on see, mida me praegu otsime, publitsistikat, andke meile ideid, kuidas vaesusest sealt välja tulla. Peaks peaaegu ütlema, et lugege piikmendid, kuidas olla oskuslik nööbilihvija ja teate varandusi. Kui me räägime õele, Me Beekmanest, siis nagu ma ütlesin, 70.-te 80.-te alguses oli tema kõrgaeg, vahepeal oli paus. Nüüd on ta taas kirjutanud, aga kui me läheme tagasi tema eluloo juurde, inimesi alati huvitab biograafia, siis me teame, et tegelikult ta ju koolitas ennast üleliidulises kinematograafia instituudis, töötas algul Tallinnfilmis saatorina, aga ta oli sunnitud oma tervise tõttu sellest loobuma. Kui palju see tema Kino inimese hariduse mõjutamata looming. Kindlasti väga palju, sellepärast opera vaata kõige tähtsam töö organud silm. Käed muidugi ka selg ka, aga sill operaator peab nägema seda mis kokku Monteerituna annab täiesti ootamatuid situatsioone. Nii nagu MI Beekman seda oma proosas teebki ta ta näeb piltlikult öeldes inimest. Operaatori silmaga. Läbi objektiive Okulaari, ütleme niimoodi Seal nüüd keerulisem vastata sellepärast et. Ega ega ta ei jõua igas romaanis uuendada romaani, kui vorm ta uuendab. Kordan seda temaatikat tuues kogu aeg sisse asju, millega me võime olla harjunud. Aga mida me nii ei näe selle pääst nimelt. Et me ei puutu sugugi mitte alati kokku operaatoriga. Ja me ei kujuta ka ette, kas me ise võiksime olla operaator, need, kes teevad praegu digitaalseid fotosid, arvavad küll, et nad on hea topelt taatorit. Kui sa vaatad nende pilte, sest need pildid on täiesti juhuslikult nädal millestki, millel ei ole mingit muud tähtsust kui kogu suguvõsa pildi peal ja kõik. Niisugust lohakust MI Beekman enesele ei luba. Tema silm on selles mõttes väga täpne. See tema täpne silm ilmselt oli ka eelduseks, et ta ka üleliidulisele lugejale ikkagi vastuvõetav oli. Tal ei olnud neid rahvuslikke änge nii palju, nagu sa ütlesid. Ta on valmis ütlema ka eestlase kohta, kui vaja halvasti. Kahtlen selles, aga ta varjab seda. Nigol Andresen on väga ilusasti öelnud ja seda on korratud, et ja mee Beekman üldiselt vaatab oma tegelasi puu tagant, aga mõnikord tuleb puu tagant välja. Ma võtsin sinu ühest artiklist tsitaadi, mis puudutab seda Beekmanni aega ja tema tuntuks saamist. Sa oled siin kirjutanud, et Paul Kuusbergi hakati väljaspool Eestit kättesaadavaks tegema varaga. Kultempa esindas siiski teistsugust generatsiooni kui Beekman. Jaan Kross kui prosaist polnud alustanud novellikunsti radikaalne uuendaja peekoniga. Ligikaudu samasse põlvkonda kuuluv Arvo Walton murdis läbi aastal 68. Selles seltskonnas kirjutas eme Beekman tunnetustruult ja, nagu teada, väga viljakalt nagu teisedki vajaska Temacon geniaalset kirjastajat ning Aksel Tamm oli seda. Omajagu puudutab see ka raamatu, aga see oli üks mees sisusest. Nigol Andresen, nagu sa ütlesid, oskas olla emi Beekmanni kolm, geniaalne arvustaja. Alati on vaja kedagi, kellega dialoog sobib. Kui palju me peame mõttetuid dialooge sellega lihtsalt, et sa satud mingisuguse pudru, lõua või lobised seal juba Horaatsusel see motiiv olemas, tema tahtis vaikselt kodu minna, aga ja mingisugune lobamokk tüütas teda. Nii et ta sealt tema kuulus lause sellest sellest dialoogilisest loost. Oh maa, mil ma sind jälle näen, kõik mõtlevad, et polaarsus tahtis oma põllumaad näha, ta tahtis jõuda, kojuvad lobisiast, vabaneda. Ma ei tea, kas siin ka saate ära lõpetame ehk mõni arvab, et meiegi oleme siin ainult lobisema. Tegelikult me Beekman on kahtlemata selline kirjanik eesti uuemas kirjandusloos, kes on tänasel päeval jäänud natukene teenimatult varju, ma arvan küll, jah. Ja, ja ma arvan, et me võiksime teda uuesti üle lugeda, sest need romaanid, millest me siin oleme rääkinud eelkõige muidugi see keeluala olid omas ajas omal kombel teatud mõttes murrangulised. Ja kui me räägime kirjandusloost, siis see on ikkagi järjepidav, me ei saa sealt midagi välja lõigata, öelda, et see on nüüd nõukogude aeg, see ei lähe meile korda, eks ju. Aga emme Beekman on ja on ka tänase päevani siiski kirjanik, keda. Me peaksime tundma, jah, sest see on väga õpetlik. Ja nagu öeldud, tal on alles äsja ilmunud ka uus romaan. Aga ma arvan, et täna vähem võib-olla tõmbame siis joone alla A-le ja B-le. Aga kuhu me edasi läheme? Me peame enne veel ära ütlema ka B ja ehk oma väikese viktoriini tulemusi. See au jääb sulle, aga naljakas on see, et järgmine küsimus, mille sa pead esitama aeg rajaneb ka a'la ja peen Aga kõigepealt siis õnnitleme kahte meie kuulajate Pille Hallopit võruste Olav Altosaar, kes vastasid meie päris esimeses saates esitatud küsimusele Betti Alveri pühendatud luuletuse autori kohta õigesti ja see autor oli Mart Raud. Veidi üllatav ja mitte just kergelt leitav, nii et mõlemad need inimesed on juba saanud või saamas kätte ka auhinnad kirjastuselt Varrak. Aga nüüd siis see küsimus, mis jääb mõtisklemiseks kuni esimese novembrini. Milline oli Emee Beekmanni esimene eestikeelse raamatu lugemiselamus, ma rõhutan, eestikeelse ja sellest võib kuulaja juba ise järeldada, et tegemist on eesti keelde tõlgitud teosega. See on täiesti üllatav teos, et ta seda luges, aga ta analüüsib seda väga täpselt ja pikalt. Vastav ülestunnistus on kirjalikult ka ilmunud, tuleb lihtsalt ära ütlevus järele uurida. Aga igal juhul, see on selline küsimus, mis on tõesti väärt järgmist raamatuauhinda, kõik, kes õigesti vastavad, saavad raamatu, nagu ka seekord. Aitäh, Peeter Olesk. Tänase vestluse eest ja nädala pärast on meil järgmine täht, mis tähtsam. L mis on elli taga, seda kuulake siis nädala pärast kuulmiseni.