Tere algab ülekuulamine, ülekuulajad on Urmas Vaino, Reimo Sildvee täna on ülekuulamiskambris kirjanik, kelle keedus ajalehtedes netikülgedel saab sageli rohkem helpijaid kui materjal mida serveeritakse ilukirjanduse sildi all skandaalist propsu, röökur või lihtne nihilist kas ingel või saatan? Seda näitab tänane ülekuulamine. Enne kui 39. ülekuulamine alustab, mul on selline kaka, Kivisildnik teil üks paber veel saaksite, kui te saaksite alla kirjutada, siis oleks mul väga hea meel. Jälle lugege läbi ka rahulikult. Ei kirjuta alla. Ei kirjuta. Sellepärast see nõme paber, kuidas seal nõme on, see, sellepärast. Te ei saa hakkama, ilmad tutaks sõnu, mida me mida, mida sina ütlesid, mis enam ei tohi kasutada mulli. Aga miks ei tohi kasutada neid sõnu inimesed ei taha kuulata reid raadiot, näiteks, pangu raadio kinni Bankov Sky, pluss peale hakata kasutama diskursuse. Vaat seda ei ole veel kunagi varem teinud, see on alatu laim. Ei ole tavakavas. Aga kui ma ütlen, et selliseid pabereid riputatakse, tuletab diskursuse lisaks veel igasuguseid asju, maga Rabjektsioonist ka rääki. Ma ju valus. On nii, et, et Eesti, Eesti kirjandus kui ma vaatan mihukest moodsat kirjandust ütleme, ilma nendest sõnadeta nagu kuidagi hakkama ei saa. Ekskirjandusel on üks selline pahaomadused, ta kasutab keelt ja keelemõte on kirjeldada tegelikkust. Tegelikkus on midagi sellist, mida tegelikult ei eksisteeri, eksisteerib ainult kirjaniku peas. No ütleme, kui see oleks nii, siis ma praegu lööksin jalaga näkku kellelegi, kes eksisteerib ainult minu peas ja kellelgi ei tohiks olla selle vastu midagi ütelda, aga ometigi sekkub varsti politsei. Nii et tegelikult objektiivne reaalsus on olemas ja ta sekkub ja keel on selle kirjeldamiseks ja objekti objektiivses. Reaalsuses on olemas igasuguseid objekte, sealhulgas perse, sitt, türa ja munn. Ja kui kirjanik, noh, tegelikult kirjeldab ja tema kunstiliste kavatsustega on näiteks kirjeldada kellelegi perset, mis väljendab tema ideid, maailmavaadet ja, ja mida ta oma sõnavabaduse ja loominguvabadus järgi teha, siis ta teeb seda. Ta kasutab seda ja, ja põhimõtteliselt ei ole võimalik üldse keelest välja rookida teatud tüüpi sõnu, seda ju kogu aeg tehakse näiteks kunagi. Ma ei kujuta ette, mis oli enne peldikut eesti keeles, ilmselt oligi emmerg, mis oli rõve sõna on ju nii mõelda. Võta võtame korraliku, puhta ilusa eesti sõna, peldik noh, aga tänapäeval peldik on ikkagi niisugune väga halva mainega sõna, miks see nii on, sellepärast et see objekt, mida te tegelikkuses tähistab, haiseb, eks ole, see on seotud kõigi nende sõnadega, mis seal nimekirjas olid, vähemalt enamusega nendest mitte diskursus, aga et selles ei ole mitte midagi seal realismi printsiip, realismi printsiip toob endaga kaasa reaalsuse. Aga reaalsus on erinev. Inimeste maitsed on erinevad ja sellepärast millegipärast mõned asjad ei meeldi kellelegi. Aga samas mõnele väga meeldivad. Saprafaagidele väga meeldib. Aga nad tunnevad naudingut sellest, kui nad määrivad ennast selle, sellega söövad seda sisse, tunnevad selle lõhna ja kleebivad sellega. No näiteks on väga palju arvatavasti meie kuulajate hulgas, nii et me peame kuidagi ilmselt siin nüüd vähem. Ma ei ole kahjustada, et ma ei ole kindel, kombasid on kas näiteks antiik-kreeka luule austajaid või kuldse vihma fänne. Mis on jah, et see ei tähenda, et üks nendest oleks väärtuslikum, kui teine. Töö on nagu endal see korrutustabel täpselt peas, millised on väärtuslikumad asjad kirjanduse seisukoha pealt, millised vähem väärtuslikud. See kirjandus on keeruline asi ja ma valdan seda küllalt hästi, tõsi jah, aga ma ei tea, kas keegi tahaks kuulata millest see tuleb, et kui ma, kui ma tsiteeriks korra veel nagu klassikuid siinses kontekstis, siis kui ma ma ei tea, kas ta ise selle välja mõelnud või kusagilt laenanud, aga aga Ain Hanschmidt tuntud klassik on öelnud Eesti filmi kohta kunagi umbes sellist, et, et see on nagu oma sitt ikka vaatab. Et miks on, kas kirjanduse kohta kehtib enam-vähem sama, et see on lihtsalt selline austuse, sõbralikud ja vastutulelikud printsiip, mis raamat kätte võetakse, eesti kirjaniku oma ikkagi läbi loetakse? Ma arvan, et Eesti Kirjanike mitmesuguseid on selliseid, näiteks noh, ma nagu kõik kõike esindaja, aga ise ennast, et on, on eesti kirjanikke, keda väga meeleldi kätte võtta ja kõik uued raamatud alati läbi loen ja on, on neid, keda ma pärast esimest noh, või ka teist katset alati pärast kümnendat raamatut ka inimesel neid rohkem ilmutan jälle katsed, noh ikka on vahepeal ennast parandanud, et ei võtagi ja siis ka 40 raamatut vahet ja siis teen uue katse. Et see on ju see ongi nii. Ega kõik inimesed ei osta poest ühesugust sülti, mõnedest üldse silti ja kõigest ühesugust leibeli tõsta ühes, kust veini? Kui kindlustatud mees, toeta Sildnik paljude pappide hilja tagant. Ma olen kehvik, dificolane, lihtne palgatööline. Millal viimati krediitkaardi pakkus? Oh jumal, kogu aeg pakutakse mingeid asju, aga ma keelasin endale postkasti toppimised ära need mobiilifirmad ja pangad ja muud sarnased nagu allkirjastatud paber, et minu postkasti ei panda seda teist ja kolmandat, noh meil ju teatavasti on see liikus kleeps postkasti peale, ei kaitse sind igasuguse õuduse eest, et sa pead igale poole tegema avaldusi, omanalatega teeneid, aga millest, millest peamiselt sissetulek kirjanikuna tekib või tuleb millegipärast ma kardan ja südamest ütlema seda, et sa ei teki ju. Ei teki ilukirjanduses, ei teki ju sellest, mis, mis okei, ametikohta kirjutatud. Mina, ma ei kirjuta üldse midagi ankeetidesse, aga, aga kui siis ma läks sinna kirjutama reklaamitöötaja, et jah, mina olen lihtsalt sihuke kontoriametnik, kes aitab, aitab müüa asju. Sest meie ülekuulamise kambris istub tänaseni lõhestunud isiksus ühest küljest ilu tõe ja, ja, ja millegi sellise absoluutse kummardaja kirjanikuna teisest küljest inimene, kes raha eest peab kõik selle eelmise unustama ja tegema tööd asjadega, mis, mis tema enda huviorbiiti tegelikult ei kuulu, selleks, et ära elada oleks nii lihtne. Aga kui me vaatame ükskõik millist nagu lihtsalt reklaamisest. Lähme koos reklaam on suur kunst. Ei, mitte sellest, vaid ma ütlen, et reklaam on üks, viis, kuidas inimestele meeldivate asjadega määritakse neile pähe ebameeldivaid asju, näiteks ilusa pildiga, noh, mingisugust viinapudelit näiteks noh, mis iseenesest ei ole ilus. Et see on ilu ja meeldivuse ühendamine mingisuguse junniga reklaam, et selles mõttes, et ma pigem olen nagu mitte sihuke lõhestatud isik, vaid nagu pigem mitmekülgne ja mitmekülgne isik või täiuslik isik, et mul on olemas ka teine, teine, teine, teine stiil, mida ma valdan. Et noh, ma olen alati madalad ja kõrged stiilid ja mõned valdavad kõiki mõned Ewald ühtegi aga on nagu tulnud ka kuskil nii-öelda lõivu tasuda oma oma tõekspidamistele või põhimõtetele seetõttu, et no kurat, projekt tuleb reedel ära saata ja klienti ootab. Praktiliselt see on igapäevane töö, jah. Selle hingamine enam teles enese saldamine, meie üks kunagi oli mul üks ülemus, kes alati ütles, et nagu näitlemine sa elad sisse rolli sisse siis sa eladki rohi siis välja maha ja paar joovad kuidagi unustada. Mina ei tahaks väga pikalt raames rääkida, aga ütleme, et seal, seal on ka helgeid hetki. Ikka on ikka juhtub, teinekord ega juhi tüdrukud tulevad tuppa ja naeravad heleda häälega. No mis ma räägin tööasjadest? Natuke Sven Sildnik, kusjuures põhimõtetest või ma ei tea, kas nad on, kas need on, kas nad on Kivisildniku Simmiku põhimõtted, aeg-ajalt ei ole nagu päris täpselt aru saada, kes räägib, või, või kelle mõttetma parasjagu loen, kas ma loen kodanik ehk siis sildniku mõtteid või, või hoopis Kivisildniku mõtteid? Füüsiliselt on ju üks, üks, üks inimene, see on sama probleem, kui sa vaatad lavale, vaata Peeter Oja on. Aga kas ta nüüd on see bläkk, Rakiti laulja või on ta siis see, kes seal ärapanija midagi ei pidanud, lihtsalt Peeter Oja on ju nii raske vahel viia, tõmmata raskem piire tõmmata jah, aga enda nagu tuttavad saavad aru, kuskohas, kuskohast meeste nalja või kuskohast räägid tõsiselt? Nali on kriks üks tehnika nii ütleme, et see on nagunii nii, ütleme halb luuletus, sisenen saama riimi seal lihtsalt selle riimi pärast. Ja kui on, ütleme, mingisugune keegi räägib, midagi, teeb nalja nalja pärast. Mõttetu jutt, eks ole, aga kui see nali on selleks, et nagu inimese emotsioone mingil hetkel nagu ärgitada ja siis noh, rääkida talle oma jutt ära, ütleme, et siis on see hästi tehtud, siis võiks seda nagu isegi kunstiks pidada. Et minu suhtumine huumorist või tööriistad seda teinekord vaja, see on tõhus tööriist, isegi väga tõhus tööliste seda kasutatakse, kasutatakse millegi jaoks. Aga selles mõttes on pigem nagu selline nii-öelda reaalajas töötav mees või, või, või online asutaja astute ruumi sisse, kuldmuna taskus juba teadis ette, et mis, mis, mis teemal nii-öelda annab luua ja mis teemal seekord seekord küünalt särama pannakse. No ütleme, kirjaniku T4 selts, istud seal oma toas ja kirjutad seal. Sa lähed sinna nüüd kuldmunadega kuidagi teisiti. Ütle minule meeldinid, avalikud esinemised või sellised asjad eriti, see on nagu selline ebamugav, kui te olite, kui ma kirjutan midagi, siis ma olen oma toas, tavaliselt on vaikne, mul mängib selline muusika, mis mulle meeldib, joon seda või seen, seda, mis mulle meeldib, parasjagu loen või ütleme, plekk, eks jah, jaa, avaliselt ongi rida mitu. Et see mõnus olla ja sa teed seda, mis sulle meeldib, aga see avalik esinemine on selline, kus sa lähed teise kohta, minule ei meeldi turism, mulle meeldib sõita ühest linnast teisena, pärase esinemiskohti on väheke pead kuskile ära sõitma, nii et selles mõttes see ei ole asi, mis mulle meeldib, kirjaniku eelis ongi ju selles, et sa kirjutad endale mõnus asja endale mõnusas keskkonnas ära. Ja see on tehtud ja siis läheb käibele, sa ei ole niisugune noh, nagu sportlane, kes peab alati minemast staadionil olema tippvormis, eks ole, punnitama üle lati. Noh see on erinevus, et kirjanik on nagu mõnusam olla, teistpidi jälle kirjanikule on see häda, et et sa võistled ju igasuguste tüüpidega, kes on juba näiteks surnud, noh Tammsaare, Under ja need kõik on sul kõrvale, ühel ühel staadionil jookseb kõik, kõik on ringi peale, eks ole, ja kõige hullem seal jooksevad veel need, kes ei ole sündinud. Et Sa saad ju kõik ütleme kurssi viia, kes juba mida on teinud, on see on see koht nõrk, eks ole, ei valda seda tehnikat. Okei, ma panen nüüd niimoodi, aga sa pead arvestama 30 miljoni tüübiga, kes kirjutavad pärast sind ja jääme ikka konkurentsitult nagu Sofaklas tänapäeval annan, et noh, temal õnnestus, eks ole, staadionil kõigiga koos ikkagi noh, seal enam-vähem nagu esimeses otsas on jube raske elu, kui te peate kogu aeg selle peale mõtlema mõtled sa, mõtle, olukord on selline, selle peale ei mõtle, aga tegelikkus on selline, et see on sinu nuhtlus, kui sa oled kirjanik Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Kivisildnik kodanikunimega Sven Sildnik. Sündinud kolmandal jaanuaril 1964 Rakveres on eesti kirjanik, ajakirjanik kuulus kirjanduslikku rühmitusse Hiro hall ja hiljem eesti kostami seltsi. Töötas 1993 kuni 1996 ajakirjanikuna ajalehes Post ansambli vaos Saiks laulja. Alates 2006.-st aastast on ta Eesti iseseisvuspartei peasekretär. Allikas Vikipeedia. Ülekuulamine järjekorranumbriga 39 läheb edasi. Kirjaniku vist ainuke eelis ongi see, et ta saab kodus olla siis lõhkise särgisabaga ja kirjutada, aga ülejäänud muu elu on ju karm reaalsus, kehviku elu. No üldiselt ta kipub niimoodi olema jah, et meil on selline mõnus ühiskond, kus paljud inimesed saavad oma töö eest noh, mingisugust tasu näiteks näiteks ilmateate tüdruk käärib särgisaba üles, paneb naba, eks ole, nagu fookusesse, ütleb tuul. Ja kõik on korras, sotsiaalmaksud on makstud palkade arvel, pilt umbes kroonika esimesel või tagumisel kaanel, ühesõnaga õnne tipul, noh, kõik probleemid on lahendatud, kohe järgneb abielu, eks ole, peale kroonikat lugenud mingi ajamisega õnnelik. Et noh, kirjanikul näiteks selliste sellist asja ei ole, aga miks see nii on? See on sellepärast, et. Kirjandusel on vähe ühiskonnas olulist midagi öelda või midagi teha, et kirjaniku roll ühiskonnas on täiesti mõttetu, igaüks siis kodus oma lõhkise särgisabaga kirjutab. Mõni loll ostab ja loeb ka, eks ole, aga seal kõik. Ütleme nii, et päris igaüks ei kirjuta, kirjaoskus maailmas on ikkagi umbes 10 protsenti, no elitaarne asi küll, eks ole. Ja, ja ma arvan, et see on sellepärast, et meie põhiseadus on ilukirjanduslik dokument, kui me oleme lugenud seda Eesti vabariigi põhiseadust, algab sellega, kus enne paragrahve preambulat kõige tähtsam osa, eks ole, kus on öeldud, mille jaoks Eesti riik on Eesti riik on, mille jaoks? Eesti rahva ja kultuuri säilitamisel. Just nimelt keerimist pallinud ka juurde, et on plaanis sinna juurde panna, ühesõnaga kirjandus on seotud kahega nendest nii kultuuri kui keelega ja põhimõtteliselt ka rahvaga. Eks ole, just nagu oleks kõik korras. Riik on selle jaoks, et eesti kirjandus säiliks, ometigi me teame väga hästi, et ei säili trükiarvud langevad inimesed lähevad teisele tööle, sellepärast see riik, kes peaks olema minu meelest minu lihtsameelse aru saama, mille järgi, kui ma loen mõnda dokumenti selle kirjanduse nagu klient või ostja või tellija ei suuda nagu maksta selle eest. Mitte mingil kombel ei venita nagu mingid kopikad välja ja ma ei räägi üldse mingist palgast töö eest. Fakt on see, et Eestis on kirjanikud, fakt on see, et raamatud ilmuvad ja noh, peale peale Rein Veidemanni vist keegi eriti vingu ka, et kõik on halvasti, noh, ütleme, et on ka kriitikud, kes kirjutavad hästi. Ilmselt on mingi hulk inimesi, kes on sellega rahul ja ka on. Kui me vaatame müügitabeleid, seal ikka on mõnikord mõni eesti nimi. Sageli on Kivirähki seal kolm korda. Aga põhimõte on see, Me oleme vabaturuühiskonnas vaba turumajandus on meil, kes hästi kirjutab, kes on nii-öelda bestselleri kirjutaja, see ongi hea eluga. Preambuli, see ei ole mitte sõnagi, see riik ei ole vabaturu jaoks see vabaturg võib olla, aga kultuuri säilimine peab olema, et sellepärast võtab, võtame siis põhiseadust kui sellist, ütleme kõrvaliste ilukirjanduslikku dokumenti, millel puudub elu objektiivsele reaalsusele, see ongi kõik. Ütleme, et noh, see on põhiseadus, Lähevad hulk muid seadusi, noh näiteks me teame, et meil on olemas skulptuuriga tegelevad ametnikud, kelle töö on ka sätestab. Olemas on ministeerium, on Kultuurkapital, ministeeriumis töötavad kantslerid, nõunikud, ministrid, kõik on punkt-punktilt kirjas, mis on nende töö. Sageli kordub seal sõna-, loomingulistele tegelastele töötingimustele loomine mingid sellised asjad. Kusjuures nad kõik saavad palka, Nad on pikka aega tööl, et, et see on nagu selline mõnus mõtlemisteema, et mille eest nad palka saavad, kui nende töö on tegemata, näiteks kirjanikel absoluutselt ei ole mingeid töötingimusi. Ma räägime sotsiaalsetest tagatist, neid ei ole mets, kui kirjanik sureb ja tema naine ja lapsed jäävad mingi kombel ellu. Nad ei, nad ei saa toitjakaotuspensioni. Kirjanikel ei ole mitte mingisugust tööstaaži, meil ei ole seda mitte seda kaart, haigekassakaart ja nüüd on vist mingi kindlustus, eks ole, kuna ta ei käi kuskil ametis, neil ei ole seda. Ja mitte sellepärast nad ei tahaks, et meil ei oleks seda vaja, et nad on vabatahtlikud, visanud selle minema, et ma olen nii suur poeet, et saad aruande solvate mind siin oma palkade ja mingite pensionäride ja haigekassa kaartidega, eks ole, ma olen surematu, mõisate. Hiigelsuurejoonelist suhtumist ta ei sekku selliste väikeste küsimustega kaardil, eks ju, see näitab seda. Et see riik on jätnud endale võetud kohustused täitmata ja et ametnikud on jätnud oma töö tegemata, aga millegipärast nad ei jätnud oma palka võtmata. Aga see tähendab ju seda, et riik ühel hetkel peab hakkama otsustama, et kes on siis tõeline, eks ole, seikski, kes mitte, kellele maksta nii-öelda kirjaniku toetust ja kellele mitte? Sellised otsused ei tahaks ju regulaarselt, umbes neli korda aastas tuleb kokku kultuurkapital, otsustab, kellele anda mingisuguse raamatu toetust. Kord aastas otsustatakse, kellele anda stipendiumid, neid otsuseid ikkagi tehakse. Ka Kirjanike liit teeb otsuse, keda võtta liikmeks, keda mitte võtta, kes on ta aukohtu alla, kes visata välja põhimõtteliselt selliseid otseseid tehakse? No aga mis on standard, paneme paika, mis on standard, et vot nüüd see inimene, kes teeb nii või naamoodi, kirjutab siis nii või naamoodi, et tema on nüüd kirjanike, tema vääriks riikliku tunnustusest, tema just tegeleb selle põhiseaduse, eks ole, preambuli kirjas oleva eesti kultuuri ja keele säilitamisega. Seaduste järgi praegu on, meil on olemas loominguliste liitude seadus, selle järgi on see asi väga lihtne. Loominguline tegevus defineeritakse autoriõiguse järgi, ühesõnaga kui kellelgi on mingisugune autoriõigus, siis on ta loominguline tegelane, ühesõnaga kõik, kes on kunagi ajalehes ühe ühe loo kirjutanud. Meil on tegelikult põhimõtteliselt õigus minna lüüa, Jahak, ministeerium uks lahti küsida pappi, mitte mingisugust muud ametlikku sellist ametlikku vahetegemist ei ole, et see iseseisvus on defineerimata, saab omale turufundamentalistid, kui sa oled õnnestunud mingisuguse asja maha müüa, see kvaliteet ei ole tähtis, müügiakt on toimunud, eks ole, sul on toimunud, see on avaldatud kuskil, sa oled autor juriidiliselt ja samas oled sa kohe loominguline, tegelema. Aga põhimõtteliselt Lasnamäeseina peale tehtud grafiti, kuhu on alla pandud, eks ole, graffiti enda tegija, see, see märk, kas ka see on avalikustatud, eks ole teos? Ma lähen kirjanik, eks ole, okei, kui ta on kirjutanud sinna mõne sellise sõna poeedi ka, eks ole. Ravis on pikk tekst, eks ole, Ülo Kiplalis autor, noh, aga tema põhimõtteliselt läheb kirjaniku arvassiivseks. Praegu vist mõtlema ei ole autoriõiguse spetsialist, sellepärast et autoriõigus tegeleda põhimõtteliselt, eks ole, suurte firmadega, kes müüvad filme 199 kroonist muusikamaitse, noh, mingi seltskond liigub palju raha. See on autorikaitse univad kodudes arvutites, et teada saada Tarkvarast nimelt nad tegelevad nende huvidega, kes neile maksavad, riik ei maksa autorikaitseõigustele, et nad tegeleksid kirjanik õigustega. Sellega tegelemine on sellega kokku, ei puute peensustesse ei ole süvenenud kunagi, see ei puutu minusse. Aga, aga mis, kuidas seda tehakse, tavaliselt on mingid ekspertgrupid. No kuidas Kulka, eks ole, jagab oma mingisugust raha, seal on ekspertgrupp, kuhu on siis, eks ole, seal on keegi Kultuuriministeeriumi esindaja ja siis ülejäänud on kas Kirjanike Liidust, ajalehest, sirp, kirjandus, Muuseumis, tungibki kirjandusega seotud institutsioonidest inimesed, see on ekspert, näidele, pulka enda töötajad, selline ekspertgrupp, mis on kokku pandud nendest inimestest, kes peaksid teadma, mis on kirjandus. Üldjuhul see nii on, Kirjanike liitu võetakse ka selle järgi, juhatus tuleb kokku ja otsustama, kas ajakirjanik või ei ole. Üldreegel on siis see selle asja tegijad, noh ütleme, vanad tegijad otsustavad, kes on tegija, kes ei ole. See tähendab seda, et kui tuleb välja mõni mõni uus mees, kelle teosed räägivad näiteks Kirjanike Liidu, ütleme siis noh, ütleme elusid ja pahupoolest ja ja kood varjatud poolest, siis sellel isikul ei pruugi olla näiteks õigust saada kirjaniku tiitlit ja seetõttu ei saada ka riiklikke hüvesid. Teoreetiliselt õitseb jälle? Jah, noh, ehk tegelikult ikkagi universaalset standardit see ka ei ole. No millal, millal on veiniekspert universaalne objektiiv? Pole sellist kirjandusega on täpselt samamoodi, kuna mingit otsust on vaja teha, siis mingi ekspert selle otsuse teeb ekspertide grupp ja põhimõtteliselt mingit paremat otsust ei ole ka mitte kusagilt võtta. No ma saan aru, teie ise pidevalt elate otsuste keskkonnas, teile pidevalt öeldakse ära teeksid, on liiga radikaalsed. Öeldakse, et midagi jumaluse sõnastus on tavaliselt radikaalsest, küll ei mainita seal ikka. Hea hea maitse, hea maitse on see, millest, millega tavaliselt konflikt hea maitse oli segamillega Torres tagasi. Teksti laulupeokorraldajate seltskond, vot laulupeokorraldajate kohta ma ei oska midagi öelda, seal ei olnud seltskond, seal oli Eri Klas, kes hakkas jalgu trampima, aga mida ta täpselt ütles, seda ma ei oska öelda. Ma ei olnud juures. Ta ütles, et ta ei juhi laulupeo esimest päeva, kui seal on nihu tekstid. Et noh, see, see oli see, mis ei, muidu oli kõik hästi. Kuskil mõnes luuletuses Eri Klas midagi huvitavat ei tee või kust see seos fikseeri klassile ei meeldideerivad? Seda peate tema enda käest küsima. Teeme seda esimesel võimalusel. Väljavõte toimikust kogutud materjalid, Sissekanne Sildliks veni ajaveebi, Kivisildnik oli siin kuupäevast 29. mai 2007. Hakkab ära tüütama. Viimase nädala jooksul on kolm muidugi mõistlikku väljaannet leidnud, et minu kirjatööd ületavad ühel või teisel viisil hea maitse piiri. Ning sellest johtuvalt olen teinud perse teie taktikalisi järeleandmisi. Sirbis ilmunud kohe lugu sellest, milliseid kirjandusauhindu oma välja annan. Aleksei Leievikusise romaani kirjeldus on lõppversioonis algtekstis mõõdukalt erinev. Ma ei saa aru, vikerkaarele sobis valge kuningriigi võrdlus solgiauguga, aga sirpi neelaga kõige tavapärasemaid väljaheiteid alla. Postitaja Kivisildnik kell kaheksa 50 AM. Ülekuulamine. Ülekuulamine jätkub ja Sven Sildnik, Kivisildnik on ülekuulatav, täna rääkisime sellest, mismoodi kirjandus peegeldab reaalsust, aga, aga, aga vaatame siis selle reaalsusega ja, ja peegeldusega. Nagu selles mõttes on nagu head ajad praegu, et ajalehed olete kommentaare olukorrast Eestis, venelastega, Abdellivat lakkamatult Telefon on punane ja kirjakassist ei jõua ära kustutada neid emaile, mis ettepanekutega kaastööd teha pidevalt laekuvad? Ei, ei, mitte ühtegi ettepanekut, tõsi jah, aga ometi selline sarkastiline suhtumine läheks praegu väga hästi kaubaks, et eestlased ju väga ootavad seda. Mismoodiväelased on tõprad ja kõik kõik muud sarnast. Eestlased, ütleme, kui me vaatame, millised on kõige müüdavamad eesti ilukirjandusteosed, need on ikkagi need, mis näitavad sellised, millised idioodid on eestlased, kui me võtame näiteks Kivirähu Kivirähu loomingu, iseäranis rehepapp ja see on tüüpiline eesti idiootide nagu mitmekülgne galerii, kus on ka üks nagu sihuke tervemõistuslik tegelane konstrueerima, siis on see küsida teie käest neid lugusid meisterdama, sahhistid, eks ole, ja nad nagu naudivad sellist, nagu veel ei lähe midagi paha tehakse praegu sellepärast isegi juba piisavalt hea olla, et enam ei ole vaja midagi juurde lisada. Ansip tegi tollel aprilli lõpuperioodil kõik õigesti ja ütleme, et kui ma teaksin sama palju kui Ansip olukorrast riigis, siis ma tahaksin öelda, kas ta tegi õieti, aga ütleme, et kui ma nagu lähtun sellest, mida ma tean, et ütleme ütleme näiteks Putini seltskond, üritasin mingit käru keerata ja siis ma arvan, et sellel oleks pidanud noh, kiiresti valusalt reageerima, et selles mõttes on kõik õige. Et ma olen täiesti kindel, et Ansip ei korraldanud neid küberrünnakuid Eesti riigi vastu, et Ansip ei Harjunud rääkima midagi räuskama Ansipi suunal ja kõigepealt ma ei ole vasakradikaal sinna midagi teha enam ei, ma ei ole kantsipi turufundamentalismi ka absoluutselt nagu kõigis küsimustes nõus aga antud olukorras, ma arvan, ta tegi nii intelligentse, vähemasti on nagu kipuksime osa kraanikausi poole peale. Nojah, kipub küll, ega meil ju nendest ka puudujale loeme lehte, et seal praktiliselt muud ei olegi, et noh, ütleme turul seda nagu pakkumist on nii palju, et ma siis pakun nagu vahepeal veidi nagu kroonu truudust ka, aga seetõttu ütleme, seesama intelligentsed eile nagu selga ei ole kippunud pöörama seltskonnast välja, ei ole boksitud, et et nendega hosiannat kaasa elule, noh, me ei ole kunagi ka Rein Raua ja Veidemani seltskonnas kuskil olnud. Väldivad, ma arvan, noh või ma ei oska öelda, ma ei tea, võib-olla ehk väldivadki, annaks jumal, kevaditi aetakse tähendama õige pea jälle seda, et eesti valitsevatel tegelastel eriti ühilduvad Tallinna linna juhtivatel parteidel tuleb otsustada, kas hambaluba homoparaadiks või mitte, eks ju, et noh, see on selline igakevadine protseduur. Nõunik Kivisildnik, millise nõu annab linnavalitsusele? Ei, no siin ei midagi valida, sest et eks rahvusvaheliselt inimõiguste konventsioonile on alla Sa pead ja neid tuleb täita, et siin enam midagi ametnikel küsida ei ole ka midagi maksumaksjale otsustada ei ole, et kui asjad on alla kirjutatud rahvusvaheliselt on võetud endale teatud kohustused, siis tuleb neid täita, et seal ei ole nagu midagi rääkida. Täpselt sama asi kehtib ja tegelikult ka ka ütleme vist selle kuu 10.-st kuupäevast näiteks kirjanduse kohta. Eesti ratifitseeris täiesti lihtsameelselt, ma ei saa aru, miks nad seda tegid ühe keerulise nimega dokumendid, soni Unesco kultuurilise eneseväljenduse mitmekesisuse kaitse konventsioon. Põhimõtteliselt on see miki hiirevastane konventsioon, mis tähendab seda, et kultuuriküsimustes võib teha erandeid, võib teha erandeid ka vabakaubanduslepetes, noh kuna tead, eks ole, et Ameerika ekspordist üks kolmandik on nende filmid ja muusika ja noh, täitsa nagu kultuurimaastikku väga üheülbaliseks siis eurooplased, rohi, kõik latiinode ja kogu see värk on põhimõtteliselt maailma selle kaks riiki, kes olid selle konventsiooni vastu. Need olid Ameerika ühendriigid, Iisrael teised riigid, kiri, patja, keegi uus, meremaalidest erapooletu, kuid teised riigid maailmas olid selle konventsiooni poolt, mis tähendab seda, et riigid on võtnud endale kohustuse luua selline keskkond, kus kultuur oleks mitmekesine, tähendab ka, et noh, et mitte ainult sport, mitte ainult kultuuriametnikud ooper, vaid ka kirjandus, noh, oleks kättesaadav, oleks paremini varustatud, sõnasõnaliselt on selles konventsioonis öeldud, et ta õitseks Sinijärve vaata lõõtsad, väga halva, poeetilise vaistuga tõlk on olnud, et peaks olema õilmitseb. Et selles mõttes Eesti vabariik on võtnud endale mitmekesise kultuuri. Mis oli siis õilmitseb õitsemise kohustuse ja ma tahan nüüd näha, kuidas nad seda teevad, sest nelja aasta pärast eskose aru andma, milliseid seadusi nad on muutnud, kuhu nad raha on üle kandad, kuhu fondidesse nad on mingisugust osalust maksnud. Huvitavaks läheb meie kultuuriministeeriumi elu käest raha välja küsida. Kirjanike Liidust praegu nagu keegi midagi ei küsi, ütleme nüüd raha, noh, me ei ole siiamaani saadud, eks ole, tõenäoliselt ei saa ka edaspidi. Aga mida me nagu praegu tahame, on sotsiaalsed tagatised, see tähendab, me tahame, et osa neid eeliseid, mida on töötule Eesti vabariigis, see tähendab seda, et sotsiaalmaks oleks makstud, et meil oleks haige, kindlustas, et oleks mingid pensena mingid mingid siuksed, minimaalsed asjad. Et kui tõesti juhtub, et keegi jääb haigeks, noh nagu sageli juhtub, et keegi surevad, siis perega juhtuks seda ja teist ja kolmandat. See on väga huvitav, jõuame sellest veel rääkida, Res Publica liige, tuleb veenduda, selles mõttes ei saa nagu mehaanilises mõttes. Res Publica liige ei olegi kunagi olnud tõsi jah, lihtsalt nimekirjas. Korra kandideerisin kohalikel valimistel. See oli väike nali, et lihtsalt narritada Eesti põhiseadust, näidata, et noh, on võimalus ka valimistel tegelikult korralikult nalja teha. Naljakas, et midagi seal meil keskuse keskuse toimetuse otsus oli see, et me, me kõik kandideerime, Juku-Kalle kandideeris, mina kandideerisin, Kümmel kandideerib 10-le, muide sai ka kuskil oma seal kuskil siin Tallinna lähedal kuskil vallavolikokku, et 30 protsenti toimetusest ikkagi sai oma ülesandega hakkama, lukuga läks natuke halvemini. Järgmine kord üritame uuesti, eestlased ei armasta. Aga keegi ei ole öelnud, et ta vihkab lausa. Me ütleme tõesti tänaval, noh mõnikord harva keegi tuleb vastu, ütlevad telekas, midagi tegid või lehes kirjutasid. Lahe. Aga sellist, kes oleks nagu öelnud, et sa nagu sitta keerasid, jama kogu aeg, et sellist ei ole, keegi ei ole tulnud üksudeks kõrtsis, eks ükskord on täiesti olnud, üks tahtis mulle, sinu asjad ei meeldi, sportlikud ma kujutan ette, Monika sapi Vanna olnud ei anna molli tänaval, eks ju. Oi, nad lähevad lihtsalt puhisedas vaikselt mööda. Kui me võtame sellesama Juku-Kalle teostatumuses teleprojektid ja seal selline kunstikriitika ja Jana surge tuli just praegu tee peal mulle, vaata, patsutas ühe õla peale, patsutamas teise peale, kutsus perferbsumantsi, vaata mis ta teeb, miski ei Sanders romantsivata minna väga võimsalt, noh. Tead, see on alati normaalsete inimestega normaalne läbisaamine nii kirjanike hulgas kui kunstnike hulgas, aga siis on, teistel on probleem, aga vaatame, on ikkagi nagu ei istu see midagi, sellist kõrget asja ei ole, see on ikkagi selline väike nikerdamine, ütleme ausalt, et ma ei ole näinud väga lahedat performance oma elus. Võib-olla on kuskil võib-olla kuuekümnendatel nadolid, laseksid kirjeldusi ja selliseid asju, fotosid, et noh kui mõni värske asi on, siis ta on ju tore. Kui ta muutub kombetäitmiseks selliseks, noh, pool akadeemiliseks siukseks rutiiniks, siis siis tal Pole suurt tolku Siim-Tanel Annus hakkas, kunagi tegin, kujutan ette mingeid põnevaid asju nagu ümber pea keerutas, aga noh, kirjutada veel edasi, noh. 20 aastat hiljem ei ole nagu tolku, aga riigi kunst ma saan aru. Sama vankri peale, kus, kus praegu vist, kui ma nüüd järele mõtlen, siis istub ainukesena üksinda Kangra kõlgutama oma jalgu. Seal vankris on veel mõned kalevipojad ja, ja suudlevad enne ja pärast kogu nagu seest ohveks. Selles mõttes tahate sedasama hea meelega istuks sedasama vankri peale. No ütleme, et tahaks nagu võrdset kohtlemist kraatlikus riigis võiks olla, et noh, miks siis ainult ooperi tegelased saavad Eesti vabariigis sellist saksa ooperitegelase palka, et miks Eesti Kirjanike võiks saada näiteks 1000 eurot viie 45 minutise kõne ees nagu saksa kirjanik vä või, või miks ei võiks olla meil mingisugused raamatukogu laenutusrahad, noh, ütleme mitte kaks miljonit, vaid näiteks Taanis on näiteks kuskil 100 või 200 miljonit. Et noh, võiks olla selline veits nagu normaalsem suhtumine, mis üldiselt normaalsetes riikides on olemas. No ma ütlen, et keegi ei taha praegu kirjanikele mitte midagi muud, kui sotsiaalmaksu maksmist Se Kirjanike Liitu tegi seal ütleme, teise ise teinud, vaid tellis ma ei tea, 10 aastat tagasi, võib-olla selle, selle loominguliste liitude seaduse tippadvokaadilt telliti, maksti, tehti ja mis juhtus seal kõik asjad, need sees sotsiaaltagatised ja veel nipet-näpet, noh, et oleks võimalik nagu kuidagi nagu hingitseda mingitel vabakutselistele. Aga sellest ei tulnud midagi, sellepärast et kõik sotsiaalministeeriumit, rahandusministeeriumit panin nagu täiega näkku. Leidsid jälle mingid alati leiab mingi konkurentsiamet või mingi asi, et no mitte midagi ei saa teha. Ma arvan, et see olukord praegu on nagu juriidiliselt teine ikkagi konventsioon on kõrgemal, kui igasugused praegu umbes kolm konventsiooni peaks olema nagu verikirjanike Veskele jõuda peavalu kultuuriministeeriumile, siis sa pead aru andma ja mitte siin oma riigist sahkermahker, vaid sa pead kuskil müts peos, minema suurte isandate ette kes peavad ju kellelegi peale oma viha välja valama, nad ei saju ameeriklasi kottideks, siis leitakse mingisugune väike pätt, keda seal kantserdatakse ja noh, ma arvan, et selles mõttes, nagu on, on muudatusi oodata, aga millest tuleb see, et et me tegelikult ei tea, mida eesti eesti kirjanikud arvavad Eesti ühiskonnas toimuvast. Kui ma mõtlen järele, siis, siis arvatavasti ka Rein raud oma arvamuslugusid või oma seisukoha võtta või, või nii-öelda ühiskondliku ehitamist ei tee mitte selle sildi alt, et ta võiks ju olla kirjanik, vaid ta teeb seda kui ülikooli rektor. Ja kui ma mõtlen hästi järele, siis ei tule mulle lehest nii-öelda kirjutamas, et kedagi teist peale siinpool juba mainitud tegelaste eks ju. Veidemann, kes on koodsati Õnnepalu, eks. No aeg-ajalt ja mutt ja paneme siia otsa veel Kati Murutar ja siis võib enam-vähem selle nimekirjaga kinna panna. Teil ei lähe korda see asi kirjanikele laiemas laastus või milles nii-öelda see küsimus on, et, et me, me ei kuule ja ei näe teie omas või noh, ma ei tea, mina, mina teinekord ikka kirjutab aga, aga ma kujutan ette, et kui sa oled selline noh, ühiskonna sihuke heidik sa oled, sa oled isegi viletsamas olukorras kui töötu. No mis, mis väga sa tahad seal ühiskonnas siis nagu teha, probleemidest rääkida, on sul piinlik, sest sa oled vaene, teisejärguline noh haiglas siis, aga minna, kui paha on olla, eks ole, mingeid variante ei ole. No ütleme nii, et juba Marx ütles seda, et kui sul need elementaarsed majanduslikud vajadused on rahuldamata, siis sa ei tegele kõrgemate vajadus ise mõtle poliitikast ega millestki oma sajovid on nendesse valatses mingid hämarad kunsti. Aga, aga sa ei hakka nagu mingite muude asjade peale mõtlema, sul on enda probleeme nii palju, et sa jõua ühiskonnaga tegeleda, selles on asi väga paljudel on see niimoodi. Väljavõte toimikust kogutud materjalid 21. veebruaril 2007 kell 12 23 teatas Raadio Pärnu, et Kirjanike kirjastaja Sven sildnikule Kivisildnik kuule, kuulub 30000 kroonini Pärnu linna kultuuri aastapreemia. Ühtekokku kandideeris preemiale neli inimest. Pärnu linnavalitsuse kultuuriosakonna juhataja Jaana Moosar tõi välja Sildnik vul raamatu vägistatud jäämägi ilmumise ja Pärnus Viisitamme-nimelise powerpoint. Teatri tegutsema hakkamise. Pärnu linna kultuuri aastapreemia 2006 anti üle seitsmendal märtsil Endla teatris kell 19, null null. Selle kuulamine läheb edasi, poliitikuks ei ole tahtnud hakata mõtteid mina ju täis, nagu me oleme siin kuulnud kultuuriministri koht, tegelikult olgem ausad, ma arvan, saadaval Laine Jänes, võib igaüks välja vaadata, kellel vähegi kultuuriavalikkuse ees häid mõtteid on, sest olgem ausad, praegune kultuuriminister no kas ta on mõne korraliku avaldusega välja tulnud, kuidas Eesti kultuurielu peaks juhtima või või sättima? Anname natuke aega atra sättida, et noh, päris kohe maksaga elavalt nahamaterjale jäävadki inimesed nagu tegutsevad. Ei, ma tean, et on, kõik ju käivad praegu tema juures ja ta noh, väga proovib ette võtta nuga hästi, eks ole, imav infot jah, et noh ehk siis seekord tuleb midagi välja. Ehk seekord tuleb midagi välja, ega siis ta Kaua sa istud nende käed rüpes nagu nunn, käed põlvedel, eks ole, loodavad ja palvetad ja ootused ehk tule midagi. Äkki peaks tegutsema midagi radikaalsemat? No mis, mis kirjaniku kõige radikaalsem väljendus siis võiks olla tema relv on tema sull, midagi, midagi muud seal tulemas ei ole, eks seda noh. Aga noh, vaata, kui sa näed, et üks asi on kümneid aastaid ühiskonnas lahendamata, kirjutan ühe korra sellest loo, okei, tuleb uus mõte, kirjutad teise nurga alt sellest loo, siis leiad veel neljanda lahenduse. Aga 50 toimetus? Rasarayamplominele, palun? Nojah, seda seda on juhtunud kunagi ma kirjutasin Lennart Meri teemadel, on vist 100 lugu. Paist aga sisse ta liivale viskas koppa süüta vahepeal millestki muust ei no, aga see on nii, et ükskõik kui palju sa leiad nagu neid variante lõpuks tüdined ise ära, aga tegelikult ju midagi ei muutu. Eesti elus ju ajakirjandusel ei ole mingisugust erilist rolli. Mida ta siis muudab? No muidugi selle peale, kui palju näiteks savisaarest räägitud, mida eriti vihmasel ajal, aga mis siis juhtunud on, kunagi ei ole midagi juhtunud ja ei juhtu ka praegu allkirja Savisaare vastu, andsite, andsin. No ja mis mõttega? Annan, annan alati. Igale poole, kuhu saab? Kui mõistlik asi, siis ma annan, üldjuhul ongi mõistlikud asjad, millel allkirja küsitakse, üldjuhul. Wow Saiks sellest saab. Tauk mängib kitarrisonis, Utsa mängib bassi jumal teab kus. Mingites kõrvades asjadest, ma ei tea, kas mitte sõpruse sõpruse puiesteel mis seal on, et selles mõttes nagu bändi enam ei ole, aga mitu bändimeestel on nagu väga edukad, väga heades või vähemalt väga kvaliteetsetest asjades mängivad Dougiga suvel vist tahavad nüüd jälle nagu mingisugust kambakina mitte kambaki, vedastami, sihuke luule ja muusika ja mingeid selliseid asju, vaata, mis välja tuleb, mingist kohustust ei ole, et kui, kui meeldiv edeneb, siis teeme ja kui ei meeldi, siis ei tee vahepeal või midagi muud teletööga tegema. Tulen tagasi sinna kirjanduse juurde, kirjanduse ühiskondliku sellise positsiooni juurde, nagu me vaatame tulevikku, siis põlvkond, kes meile pension hakkab maksma istub praegu samal ajal, kui meie siin räägime laupäeva keskpäeval arvuti tagaotsapidi Reidis. Niimoodi vahel kirjandust, selles mõttes võib-olla tasub niimoodi mõelda, et nende eest Tuur. Reidi. Reidi kirjandus, need piltide kommentaarid. Ütleme, et see päris nii ei ole. No hooplenud sellega, et ma ei ole küll saanud ühtegi nagu soliidset riiklikku preemiat kunagi oma kirjandusliku tegevuse eest, aga ise ma võtsin ühe blogivõistluse kirjanduse, Eesti blogide, mingi märk, eks ole seal kirjanduse kategooria. Aga kirjandus ei ole üldsegi mitte nagu ebapopulaarne kategoorial horite välja kõige populaarsemad, nende hulgas olid filosoofia, luule, kirjandus 20 tipp nagu kategooria hulgas, mis läksid nagu rohkem hääli said mille hulgas näiteks sporti. Kui küsitlus on teinud Eesti Eesti televisioon. Pullerits nutab patja praegu kodus, teatas tema sellega, et keegi ei loe. No tundub nii, teisel oli üks populaarne blogija, kuna see kategooria ise oli ebapopulaarne, siis ei ole midagi teha. Need raamatud, kirjandusel tulevik on aga siin selles mõttes. No kui me vaatame seda, et iga noh, eelmisel aastal tuli ikka üks ka suur hunnik nagu luuledebüüt noh, see tähendab, et inimesed tegelevad kirjandusega, lõunane, söömine valged, eks ole, tulevad, teevad näiteks kui mina. Ma olin niisugune noor autor, siis võib-olla aastastel üks debüüt võib-olla tulnud sedagi, et nüüd tuleb raudselt mingisugune ütleme, viis sellist, millest võib asja saada noh, peale selle veel võib-olla 10 või veel rohkem selliseid, noh, millega ei oska nagu midagi praegu peale hakata. Et see tegelikult see kirjanduse järgi ei ole üldse nii vilets. Aga aga me ei kuule, me ei näe seda kuskil, on mingisugune lõhe. Aga miks sa ei kuule, aga sellepärast, et need asjad, mis räägivad nagu tegelikkusest meie ümber räägivad spordist, räägivad poliitikast, räägivad ärist ja tegelevad põhiliselt meelelahutusega ja nad ei mõtlegi selle peale, et see on, et noh, kirjandus on ka mingisugune asi, mis inimesi huvitab. Meil ei ole ju Eesti Televisioonis kirjandussaadet noh, raadiotes, meil on tegelikult saate, mis tegelevad isegi ainult kirjeldusega, nagu Berk Vaheri saada ja, ja sellised asjad kultuurikajas, mida kuulab minu meelest 70000 inimest, noh kirjanduse teemadeni pidevalt aktuaalsed väga palju ja nad on väga-väga hästi tehtud. No aga võib-olla kirjandus kui selline on üldse selline anakronism, mis ühel hetkel dinosaurus Ena sureb välja. Me me lähme edasi tehnoloogilises maailmaküla maailmas, kus kus meil ei ole vaja seda vana asja, tõsi, jäävad mingeid nii-öelda margikogujaid, kes vanur võite ette otsides võib-olla mõne kirjaniku veel kuskilt leiavad või keegi teeb nii-öelda plagiaati ja toodab kirjandust, aga tõeliste inimeste huvi seal ei ole. Näed, aga ei sure kino välja, ei sure teater välja. Ei sure ka kirjandus välja, uued asjad tulevad peale, aga vanad asjad jäävad ju alles, isegi tsirkus on veel praegu alles. Mõtlemised, vanad asjad, põlevi, tsirkust no ikka on, vaata telekast ma olen näinud, tsirkust. On, mis sa seal kella oli Eestis? Ka veel äsja reklaaminegi missal. Et ütleme, kui, kui noor inimene nüüd tunneb, et tal sulg jookseb, eks ole, kirjutas oma riigikirjandi eksamiga 100-le punktile maksimumpunktile, eks ole, on tal vähemalt kaks sahtlitäit, eks ole juba mingeid töid täis kirjutatud. Ainult et tema nii-öelda võib asuda kirjanikuteele ja jätab oma uhke. Võib-olla ma tea pangahärra ameti kutse kuskile, mis seal ka unisus aeg-ajalt on olnud selja taha ja võtab kirjaniku sule kätte, hakkab kirjutama. Aga on selliseid, ma tean inimest, kes tuli advokaadibüroost ära, hakkas kirjanikuks, no läkski, pigem jälle korraks tagasi, aga raamatu sai valmis. Et noh, selliseid asju on, et see garant variant on see, kui, kui keegi kirjutab nii häid raamatuid, et keegi neid loeb ja neid kirjutatakse, neid loetakse, on kogu aeg tehtud ja neid tehakse edasi. Noore heitorite loba, katsutuse saadavad, küsivad vanameistri hinnangut. Seda juhtub ja ma olen seda teinekord näeb jälle kuskil lehes või kuskil lendavate saatke nii nõrk, et noh, vahepeal oli Kirjanike liidus isegi selline projekt, kus na isegi finantseeriti, natuke saadetakse, vanasti oli selline institutsioon kellelegi Liiduruseleid konsultandid, kes siis lugesid noh, põhiliselt küll rahvamaale, aga ka uusi, uusi uusi uusi nägusid, kes nagu tulid ja tahtsid nagu vana vana tegija nõue, et, et ma arvan, et sellest on kasu. Minul endal küll oli, mäletan, Aivo Lõhmus oli Tartus kunagi Kirjanike Majas selline ametnik ja ta tegi tõesti seda väga hästi kogenud kirjanik, uliku raamatuid välja andnud. Haritud inimene ja intelligentne ja kõik. Ei noh, ma tõesti ütlen, et minul, minul oli küll Aivo Lõhmus kasu, millel ma nüüd temast oleks nagu eeskuju, et nad tema moodi kirjutanud, aga aga sellepärast sa pead nägema neid asju, mida näeb nagu proff või vana tegija. Mis on see lausekonstruktsioon, mille abil töötatud? Ärge palun elamulagi nagu saatke ärge jumala eest arvake saada kirjanikuks, enne võiks lugeda, kui kirjutama hakata. Kerge lugeda midagi, lugege lugege. Me teeme siit kõnetee poolse tunnistajana, kestan luuletaja. Me oleme nüüd helistanud Kivisildniku poolsele tunnistajale, tere päevast. Kellega ma räägin? No ma ei tea, kellega üles andis, ta ütles vaid, et tegemist on luuletajaga. Nonii. Mis mees ta Kivisildnik on või kas me üldse, kui me räägime mehest, siis ma ei saa vist Kivisildnik öeldes, et tegemist on ju välja mõeldud tegelasega, peame rääkima siis luuletajast, Kivisildniku, kirjanikust või kellest me saame rääkida, kui me räägime Kivisildniku. Noh, te saate rääkida ka väga vaiksest ja korralikust pereisast ja siis te saate luuletajast rääkida suvepealinna kopi, Raitheristavate rääkida. Kolumnist dist, endisest bändimehest, hullumaja kunstnik, endisest modellist ja noh, võib-olla veel kellestki. Mis on nüüd need puutepunktid, mis, mis teil on kokku viinud? Jah, see on hea küsimus bändimäele teinud ja hullumajas olnud, aga mina sattusin temaga kokku 93. aastal, kui Tartus tõesti ühte alternatiivset kultuuriajalehte ja kuna tema oli sel perioodil töötu inimene, siis tema kogu aeg istus seal toimetuses ja võis tundide viisi mingit juttu rääkida, võttis mingi täiesti tühise seiga ja ehitas sellele mingisuguse tavaliselt päris ebakonventsionaalse teooria sinna otsa ja ühesõnaga, et kirjandus siis jah. On Kivisildnik tegelane, kelle järgi saab joonduda, kellest saab õppust võtta ja kelle stiili noh, kas just üle võtta, aga vähemalt miskitpidi sellest joonduda. No ma ei soovitaks, miks ma arvan, et mõnes mõttes ta on noh, kõlab need need võib-olla väga suurelt, aga aga ta on selle Kivisildnik olemise võimalused päris päris hästi niimoodi ära kasutanud, et siis tuleks mingisugune plageerimise moodi värk välja. Kuidas aru saada, nagu seda, kas parasjagu räägib Sildnik või räägib Kivisildnik? NATO seda mina ka alati aru ei saa, ma ei tea, kas ta ise saab. Minu jaoks on sedasi, et kohati ma ei saa aru, et kust ta Jüriteeri või, või siis teeb nagu kunsti ja kust maalt ta räägib väga-väga-väga tõsiselt, sest ta tegelikult on mõnedel teemadel võtnud ka väga tõsiselt ja arvestatavalt sõna aitäh. Väljavõte toimikust tunnistajate ütlused. Mul pole õrna aimugi välja rallisõitja nimi, sihukene. Jalgrattur või nimi on tuttav, aga. Ma ei oska öelda. Bushi lääs midagi kirjutas oli. Areeni väljaandes olin mina. Lugesin sealt. Ma ei oska öelda, vaat nimi on küll tuttav. Aga mida ta täpselt, mis tema teosed on? Jään vastuse võlgu. Mingi kunstnikust naljavend, pikka kasvu, kiilakas mõnikord jah, mingit vaadetaja kopia ope. Ei jope. Teine teine pesa, talgu värvikas laik siin hallis massis, kes see see see on siis see on? Maid kirjanike, no ma ei taha. Ärge ärge intervjuu Blairi Kevin Farrell. Kriitiline, kohati ta mulle täitsa meeldib. Sa siis ma alati nõus ei ole, ei meeldi, kui ta läheb nii. Ma ei oska öelda natuke nii noh, minu minu vaatevinklist natuke labaseks vaid aga kui ta õige koha peal kriitikat, et siis siis olen täitsa nõus. Nii ma sain nüüd valmis, ma tegin täiesti uued uued tubli otsast peale. Ei läinud, tund tunniga ikka saab juba midagi kirjutatud ka. Kaks tükki lausa. Lühivormid. Lühivormid. No aga teeme proovi, vaatame, mis sa arvad. Kivisildnik, Kivisildnik seni kyll lekseemi kildnik. Ja kõik kõike lühike vorm. Assoo no ütleme, see tunni aja kohta natuke. Üheksa kilomeetrit, proovime ühe veel nii, see on nagu kirjanduse tehnoloogia koos. Aga seda lühike Ani, see on kepsud saaled, cross ja Kaalep. Raha see juba on minu arust parem kepsud saaled Kross ja ka le just raske pähe õppida ja, ja küll ma tsiteeritud on, eksju. Kuule, aga saad ära, see. Ülekuulamine.