Tere, head klassikaraadio kuulajad Moldovas on 22. veebruari hülgaja. Tänases saates Joosep Sang kuulas projekti Tonga Nuevo Kalle Randalu ja Tallinna kammerorkestri, kontserdi tunnistajaks oli Jüri Reinvere Rahvusooperis Estonia etenduses Boriss, kadunu osaleb Jekaterina ova. Klassikaraadio toimetaja Liina Fjuk on hetkel Stockholmi rahvusvahelisele uue muusika festivalil. Estonia kontserdisaalis toimub täna ja kontsert pealkirjaga kirge, kannatus esineb Eesti-Soome sümfooniaorkester. Meile interjoonud Aliga Vanemuises. Tähendab aga lasteballett, tulipunane, lilleke ja intervjuu andis Jelena karpa. Eesti rahvusmeeskoor esineb täna Mustpeade majas ning esiettekandele tuleb Tarmo Lepiku pastoraal intervjuu Hirvo Survaga. Kadrioru lossis Aga toimub teine kontsert sarjast Itaalia virtuoosid. Rein Rannap kõneleb oma hetkel. Käimasolevas turneed Opera Tallinn barok esineb järgmisel nädalal kavaga salve regina Niguliste kirikus. Meil on intervjuu Imbi taromiga. Pühapäeval on kontsert mustanahaline, Ameerika kõneles Heilywous. Tamm, 26. veebruaril on teine kontsert sarjast musta laekontserdid. Kommentaare andsid Tarmo Johannes ja Mirjam Tally nüüd, ansamblil on järgmisel nädalal kontserdid nii Tartus kui Tallinnas. Millal intervjuu Alar Jeltsiga ja Pärnu linnaorkestri ees on järgmisel nädalal Andres Mustonen osaleb pianist Alexander Bale'i ja saate lõpetab Priit Kuusk muusikauudistega laiast maailmast. Täpselt nädalapäevad tagasi toimus Estonia kontserdisaalis kontsert, kus saksofonist Villu Veski ja akordionistid kallustelasid saalitäiele publikule osa saada oma muusikalistest muljetest, reisilt Argentiinasse. Kontsert, mida oli pikalt ette reklaamitud ning mis oli viimse kohani välja müüdud, õigustas suuri ootusi sajaprotsendiliselt. Tegemist oli väga sidusa õhtuga, kus lisaks muusikale pakuti lavalt ka tantsu ning videopilt. Ja sugugi mitte ainult ülesvõtteid Buenos Aireses, vaid ka väga huvitavat live videot. Tango, mida argentiinlased peavad õigusega oma maa parimaks visiitkaardiks ei kuulu juba pikka aega ainult Argentiinale. Ka meil Eestis on kõigil juba ammu oma ettekujutus stangost kui muusika ja tantsustiilist olgugi et see on midagi hoopis erinevat Argentiina omast. Rääkimata Soomest, kus samuti tangot, et enda omaks peetakse. Veski kalluste ja nende ansambli aukülaline löökpillimängija Daniel Beats olla lähtusid Concertlikust tango Nuevost, mis on eelkõige kuulsa helilooja Astor peatse olla tango uuendus ning mõeldud kuulamiseks ja enam mitte tantsimiseks. Astor peatse olla muusika on postuumselt levinud üle terve maailma ning tema kompositsioone on mängitud väga erinevas võtmes. Gidon Kremer ja kas või näiteks ka Heiki Mätlik, Terje Terasmaa ja Arvo Leibur on seda teinud klassikalise muusikareeglite järgi. Ka on olemas nii-öelda maailma muusika suunitlusega tõlgendajaid, samuti on palju ka neid, näiteks süürofonist ker pöötlen, kes on peatse olla tõlgendanud džässivõtmes. Veskija kalluste lähtusid eelkõige viimasest võimalusest ning nõnda kõlasid lava sageli ka pikad džässisoolod, mille aluspõhjaks oli trummar Daniel peatse Holla ning bassist Taavo Remmeli. Tõhus koosmäng. Kuigi kontserdil lasti pead Sollal sageli isoleerida, oli ta vaid üks lüli väga tugevas ahelas, kuhu kuulusid lisaks veskile ja kallustele veel suurepäraseid soolosid mänginud noored kitarristid Andre maakerja, Oleg Pissarenko, juba mainitud Taavo Remmel ning tšellist Leho Karin. Olulisema eelduse ansambli veenvaks koosmänguks lõi kontserdimaterjal neli kallustaja neli Veski algupärast tango kompositsiooni, mis lasid paista, et Argentiinas kõik on autorid tõepoolest inspireerinud paladest kumas läbi tõelist tango, kirge ja Dancole omaste tuha all hõõguvad tuld. Tango loomus tuli paladest välja isegi vaatamata sellele, et välditud oli selle kõige pinnapealsemad atribuute tüüpilise rütmimustreid ja kõige tavapärasemaid kõla ning pillikombinatsioone. Astorbijad Solla vaimu võis eesti muusikute oma loomingus selgelt tunda ning kontserdi lõpus kuuldud kaks peatse olla enda lugu mõjusid eelpool kuuldu orgaanilise jätkuna. Ansamblimängus võlusid peened külaline, nüansid isegi Estonia kontserdisaal, kus võimendatud muusika hästi kõla näis seda projekti küll soosivat. Et asi nõnda hästi õnnestus, tuleb muusikutele soovitada see kavaga plaadina välja anda. Kuulaja huvi selle vastu võiks kaugelt üllatada. Meie väikese Eesti piirid. Möödunud kolmapäeval, 19. veebruaril esinesid Estonia kontserdisaalis Tallinna Kammerorkester solistina Kalle Randalu ning dirigendina Juha kangas. Põhiteos. Täna oli kavas kaks Mozarti klaverikontserti, neist esimene Es-duur käisin 449 peaaegu täiesti esitamatu ja tundmatu teine kontsert A-duur, kes seal 414. Estur kontserdile näol oli tegemist hämmastava avastusega. Mozarti stiili nüansside rikkuse suurkoguga, milles polnud midagi lihtsat. Hoolimata välisest libisemisest, nagu Mozarti puhul ikka. Kontserdimaterjal oli tihe nagu udukiud aasadel üksteisele kätt sirutades, üksteisele nõjatudes üksteiseks üle minnes. Pideva muutusega. Muutuste tempo ei lange ka siis, kui pulss on aeglane. Mozarti loomingus esineb küllalt harva kõikide tema hulgaliste vooruste samaaegselt väljapanekut samasuguses labürindis või samasuguses koondatuses nagu selles kontserdis justkui talvepalee koridoridest. Teine kontsert. A-duur on lihtsakoelisem vaoshoitum. Mozart ei ole ilmselt olnud nii erakordselt inspiratiivses meeleolus nagu Est-tuur kontserti kirjutades. Materjal, lühildasem, emade sõltuvus üksteisest suurem maailm, ühevärvilisem tuhmim. Kindlasti ütleks, kui enne seda poleks kuulnud mainitud esstuur kontserti. Mozarti interpretatsioon aga on nähtus, mis tekitab tihti küllaltki ootamatuid tagasipõrkeid nii interpreedi isikust endast kui ka muusika olemusest keset kultuurielulist virvarri. Aasias. Mõtteselgus asetseb sellest justkui väljaspool, tuues nähtavale teemad, millest igapäevases vestluses tavaliselt ei räägita. Inimese puhtuse või räpasuse aatomite sümmeetria, füüsikaseaduste kõikumatu loogika, Mozarti isiklikus on ühtaegu hele, kaunistatud nagu andaga peidetud vähest väljenda. Askeetlik vanti, tormlemise keskel jääb interpreet alati üksi iseendaga. See on Mozarti interpreteerimise kõige esimene eeltingimus. Üksindus väljendada endas kõige avalikumalt seda, mida sa välja ei näita. Viimasena ja suur kujulisemates, nii Mozarti kui ka Bachi tõlgendustes võib näha selget suunda, mis toob üha enam nähtavale vabaduse ent samas austustavaldava vabaduse olemasolu enamisiklikkuse ning isikupära suunas, mis ei sisaldaks siiski endas hoolimatult markantseid lotoole. Muidugi väheste heliloojate puhul võib märgata niivõrd kummardavad lugupidamist nagu Mozarti puhul, mida tehtaks sellise härrasmeheliku elegantsiga lastesse, Mozarti täiuslikkuse läind kanda omaenda täiuslikkuse suunas, missugune see siis ühel või teisel tüübil kapolex? Aastal lähenes Pjotr Randerževski oma Mozarti kontserdite plaadil heliloojale näiteks peaaegu romantiliselt häbenemata omaenda senti mentaliteeti. Ju, piim on teda näinud kui klaaspärlimängu Raija kui peenekoelise, pehmed figuuride omavahelist tantsu. Nendel ehk kõige konversonaalsemalt nendest kui vale deta varjundi küllust. Randalu tundus jätvat end nendest otsingutest väljaspool tema jaoks. Mozart võis olla ehk üks lõikude omavahelisest kütkestavusest haaratud segmentide järgnevus mille sügavaim essents võiks olla väljendatud sõnaga hoolitsus, hoolitsus, mis jätab ruumi karabedusele ja mis ehk ilmselt tulenes õlust. Tegelikult läheb Euroopa keskeltläbi piir, piir, mis on kõrgem kui kunagine Berliini müür või arusaamatum kui salajased miiniväljad. Seal ühel pool juuakse veini ja teisel pool õlut, ühel pool piirdutakse suud kuivama paneva näpitsusega, teisel pool pole külastki küllalt. Randalu omatmoodi lihtne ning sirgjooneline natuur, suhtlus aupaklikkusega, Mozarti veini kodumaasse. Ent kõige sellega, mida võiks nimetada laiali pudenema, hapruse vastandiks, kuulusta õllerahvaste hulka. Kontserdile saboteeris väsimatu kangusega, mingi solisti ja dirigendi omavaheliste signaalide vaim, mis ilmselt takistas kummalgi persoonile oma mõjuvaimad sõna ütlemast ning selles lõpliku emale tasandile välja jõudmast. Muuhulgas andis džentelmen tliku sõnaõiguse igati randalule ja ilmselt see takistas teda ka vaba olemast, mis omakorda jälle mõjutas tuhandete pisidetailide omavahelisi nüansse. Seetõttu häirus ka mingi täiesti lahti olemine, suhteline vabadus või sõltumatus materjalist mis tuleneks selle läbi Sublim leerimisest, materjali üle hingamisest või isiksuse veenusest kuni teisele Mozarti kui füüsika peegeldaja pooleni välja. Kaardiliikumises oli nähtamatuid tõkkeid ja see takistas sündis nihkeid ning keelpillide karvasust ootamatuid kahtlemisi kadentside lähenemisel, mis tänu Mozarti kombele alati rütmi tempot langetada enne kadentside lähenemist ka ebasobivaima pinna endale jalge alla said. Randalu, Mozart oli siiski esitatud kontsertpianisti enesestmõistetavusega, selles hingas üks laval tihti esineva pianisti kindlus ja osalt ehk vankumatu sky. Omaenda isikut tundus ta tähendavat tagasi kerra, tõmbavad koos läbi mõeldusega, kuidas ta seda tegi, moodustas ja omapärase tagasihoidlikkuse, mida õlleregioonis liiga sageli eiku. Rahvusooperis Estonia on täna nuusovski ooperis Boriss kodunov Marina osas nooruke Venemaalt pärit metsosopran Ekaterina Kubanova keda alates sellest hooajast Vilor Jaan kaadispreurami noorima liikmena seab kaheaastane leping Londoni Covencaadeniga. Jekaterina on lõpetanud koorijuhtimise eriala Moskva akadeemilises muusikakolledžis ja ta on õppinud laulmist Moskva Tšaikovski nimelises konservatooriumis ja Helsingi Sibeliuse akadeemias. Laulmine on eneseväljendamise kõrgeim aste muusikas, sest instrument, mida sa kasutad, asub sinus endas ja kui suudad kõiki oma tundeid laulmise kaudu väljendada, pakub uskumatut rahuldust. Ja tegelikult ongi see just see, mille poole püüdlevad nii pianistid kui dirigendid või ükskõik millised teised muusikud. Kuidas te sattusite Londonisse, Kopenhaagenisse? Liiklaskiksin patsi imbub nagu väljendama, kõik algas sellest, et osalesin 2001. aastal rahvusvahelisel konkursil Prantsusmaal bordoos. Võitsin selle, sain seal Grand Prix ja publikupreemiad ja tutvusin agendiga, kes tegi edasised pakkumised. Mind võeti sellesse rahvusvahelisse agentuuri ja sealt sain teada. Maailma suuremate ooperiteatrite juures on ooperis stuudiod, kuhu võetakse stažeerima noori lauljaid kogu maailmast. Kõigepealt laulsin ette Pariisi ooperiteatris ja kuna mul läks hästi, siis arvati, et võiks ka Covend kaadenisse proovida. Olin siis vaid 22 aastane, mis on laulja kohta ju väga vähe. Läksin esimest korda elus Londonisse, vaatasin üle kõik vaatamis väärsused ja käisin ka ette laulmas. Ilmselt meeldisin komisjonile ja mind võetigi vaatamata noorusele sinna kaheks aastaks stažeerima. On üldse kõige noorem, kes sinna viimase paarikümne aasta jooksul võetud on. Leping näeb ette, et me oleme seal kaks hooaega ja moodustame nii-öelda kohapeal oleva trupi sest statsionaarseid soliste kogenud ka Tõnis polegi, on vaid tippsolistid kogu maailmast, kes seal peaosi laulmas käivad. Meiesugusel laulavad kõiki väiksemaid osi ja me dubleerima suuri soliste, juhul kui nendega midagi juhtub. Olen seal juba laulnud floorat, Ravjaatas, Margareti Woodsekis, tämbaderlaist, teensus, ukit, Luisa milleris. Olen Federica, Elektra, Rami osat Vošeke näkineiust, nõiaosa dubleerin üldse viit rolli. Järgmisel ojal laulab Covencadenis Marina osa, Olga Borodinaa ja mina olen dublant. Estonias laulab Jekaterina Kubanova alates esietendusest marinat Boriss kodunoovis. Ja laval on siin muu Sorskenda redaktsioon, mitte Rimski korsakovi oma. Suhtun sellesse poolehoiuga, kui helilooja nii tegi, siis miks ka mitte? Aga teisest küljest päris algvariandis olnud muu Sovskil Marina rolli üldse. Nii et olen tänulik, et siin tehti siiski muu Sovski variant ja Velga marinaga. Rimski Sakkovi variant on liiga itaaliapärane. Mu Sorskil on teisiti, laulmine on siin lähemal loomulikule rääkimisele, see mõjub palju ehedamalt ja on minu arvates huvitavam. Marina oli Jekaterina Kubanova jaoks esimene roll professionaalses teatris. Suhtun sellesse maasse ja sellesse teatrisse kuni oma elu lõpuni suure erutusega, sest esimene kord ei unune kunagi, kus me ka tänaseks juba laulnud ei ole. Kui nendest ustest siin sisse tulen, hüppab süda rinnas. Siin on sõbralikud inimesed ja meeldiv õhkkond. Kõige tähtsam on saada pisut vanemaks ja teha õigeid valikuid. Esialgu seob Jekaterina tänavat kaheaastane leping Londoni Covend kaadeniga. Täna õhtul kell seitse saab Katariina Kubanovad kuulda Marina rollis muu Sovski ooperis Boris kodunov. Rahvusooperis Estonia. Klassikaraadio toimetaja Liina Fjuk viibib hetkel rahvusvahelisel Stockholmi uue muusika festivalil ja neljapäeval, vahendas ta oma esmaseid muljeid klassikaraadiokuulajatele. Nagu ikka, siis sellistel uue muusikaüritustel on siin ridamisi kontserte kaasaegsest muusikast yldiselt muidugi väga heal tasemel. Festivalil on rida põnevaid külalisi, nende hulgas näiteks Hollandi elektronmuusikastuudiost eelim liikmed. Esimesel päeval andis stuudio juht seal Vasvis kontserdil, kus kasutas arvutitesse samplite lõikude nagu kontrollimiseks käte külge pandavaid asju. Ja festivali alguses astusid Jumalaga kaks kaasaegset kontrabassivirtuoosi. Suurbritanniast pärit Paia, itaallane Stefanus koda. Nii biomõlemad on püüdnud oma pilli võimalusi arendada äärmiste piirideni. Ärri kai tegi sellist eksponsiivset ja valju sõud aga paljude erinevate detailidega. Muusika oli selline, püsimatu ja mitmekesine siis Jaanus koda nii biotõi välja, eriti vaikses muusikas palju nüansse. Kolmapäeva õhtul võttis kodaniibi osaga vaikset muusikat esitava Rootsi ansambli lõud Nõmmik kookest kontserdist ja taanlase enda sõnul peaks me teda Eestis tegema nüüd nüüd festivalil. Kaks Stockholmi festivali staari on muidugi veel heliloojad itaallane Luca afransasconi, ungarlane Peter jäätvast. Mõlema mitu suuremat teost kõlab just siin nädala teises pooles. Mul on tegemist erakordse muusikalise fant Aasia ja oskustega loojaga. Ta kunagi oli lutsianopeerio assistent, aga ta on muidugi välja kujundanud täitsa oma muusika, mis väga ja võimas väga hästi kuulatav, samast ise ja haarav frances. Koonilt võib neil päevil veel kuulata sümfoonilisi suur diast vandaga reedeõhtune. Stockholmi Filharmoonikute suur kontsert on pühendatud ungarlaste Petteri ETV-s-i loomingule kus autor ise juhatab oma teoseid Atlantis Searok point ja striim. Festivalil Meil on külaliste hulgas ka mitu kontserti andnud Faiburgist kohale tulnud ansambli. Ja mitmel kontserdil kõlab muidugi Rootsi heliloojate muusika, nende hulgas siis mitu troorfaileri ja Sikan Larssoni teost. Ja palju muudki rootsi muusikat. Laupäeva õhtul esitavad Rootsi raadio sümfoonikud Lukafanciasconi vandereri ja Lütsi Annupeerija Ronja vahele esiettekandena. Voortensoni fagotikontserdi solist on nutusestan Vold. Jaberio loos teeb kaasa muidugi Sunglasse, hingas. Täna õhtul kell seitse mängib Estonia kontserdisaalis Eesti-Soome sümfooniaorkester. Dirigent Anu Tali kinnitab, et Eesti vabariigi 85. aastapäeva eel on südameasjaks eesti asi. Alapealkiri jutustas eestlasest esmakordselt on minu ees tegelikult selline muusika, mis, mis häirib meid, mind ja kõiki siis loodetavasti mugavamaks taanlase heas mõttes. Ja ma olen selle pildi üle väga uhke. Me toome koos filmiga ja valgusega eesti rahva ette siis hetke meie minevikust, tulevikust, olevikust, et siis vaadata, et mis euroühendus ja kõik muu meiega teeb. Ja kindlasti ei ole see rahvusküsimus meile kõigile enam prioriteet number üks ja mõtleme, mis me oleme teinud, millised me olime näiteks seitsmekümnendad kaheksakümnendatel, üheksakümnendatel ja mis on muutunud peale moe, mida meile niikuinii uksest või aknast tuleb. Ja mul on rõõm öelda, et 20. sündinud Elleri Koit, mis on nagu kannustatud sellest esimesest vabariigist, missugused lootused, milline eesti Impressanism nagu Põhjamaade debiicii, millised värvid, milline igatsus ja kohutav ilu, loomulikult viimne pihtimus, eks ju, mis left Klitzkovi viiulisoolo on täiesti taevalik ja Erkki-Sven Tüür, noormees ja rocki baasil kirjutava helilooja, kelle action Tassonielluusen saavad ka meie plaadile, mille nimeks ongi Tashenkurbesson, kirg või kannatus. Ja tema need teosed, mis pretendeerivadki mitte ainult maisele või taevalikule kannatusele, vaid lihtsalt ajas ja ruumis ja helimassis, liikumisele, kirele, tundele, mingisugune idioomile. Minu arust see on geniaalne, sest igaüks leiab sealt siis, mida ta parasjagu tahab. Siis kõige lõpuks siis videofilme meist endist, kus kõik kogu Eesti rahvas tunneb ära meie armastatud laulu Meil aiaäärne tänavas erinevates seadetes ja tegemist on tõesti Eesti parima sümfoonilise teosega, Tubina viies sümfoonia, Lennon katkeda täiesti fenomenaalsed maailma muusikast, aga Tubina viies jah, on mõeldud siis filmiga, mis on Eesti televisioon ja filmiarhiiv on kokku pannud meie jaoks. Meenutame enne teist Vabariiki toimuvat. Teos on kirjutatud 45 46 pärast seda, kui heliloojal põgenes üle mere Rootsi ja see tal õnnestus ja on kantud kohutavast koduigatsusest ja sõjameeleoludesse, mille pärast tasub võib-olla enne 24. veebruari korraks maha istuda ja mõelda, et mis, mis siis saab, kui meie kultuuri ei kesta enam ja kui väga me tahame minna kosmopoliitideks, mina isiklikult üldse mitte. Et me vähemalt teaks, mis nägu meil on. Otseülekanne klassikaraadios algab kell 19. Vanemuise teatri väikeses majas esietendub täna lasteballett tulipunane lilleke esietendusega. Samal päeval jõuab kirjastuselt Avita lugejate etega raamatu tulipunane lilleke praeguste täiskasvanute lapsepõlve ühe lemmikraamatu kordustrükk. Lasteballett tulipunane lilleke jutustab Sergei jaksaakkovi muinasjutu ainetel, loo kaunitarist ja koletisest, balletilavastaja ja koreograaf son Jelena Karpova. Räägibki sellest, kuidas isa otsis seda lillekest, kus ta seda leidis, aga leidis ta koletise aiast, selle lillekese, selle lillekese murdmine endaga kaasa tõi. Kui see ettepanek tuli teha lastele balleti, mind hakkasid huvitama nagu alati need muinasjutud ühes raamatupoes ma lihtsalt. Mul tuli silmade ette sõjaks akovi raamat Siimas, kobi joonistustega. Nemad vist inspireerisid mind tegelikult. Ka suuretega ja kasutan ka trupi balletisolist, kusjuures lapsed saavad väga suurt kogemust just siis, kui kõrval on juba täiskasvanud balletiartistid üks väike tüdruk, kes tantsib seda tulipunast lillekest. Aga asi on selles, et kui isa murrab selle lille, siis juba isa kätes on rekvisiit lill kui võib nimetada seda efektina eraldi. Selliseid võtteid, tehnilisi võtteid ma ei kasutanud. Ma tegin väga primitiivselt kõiki asju, ma ei tahtnud muusikat segada. See muusika Niilus, Peeter Konovalov pakkus mulle kuulata Grofree muusikat, mis kohekas mulle meeldima. Teine helilooja on free Krufeeee muusikast. Ma kasutan kõike tema Grand Canyoni sviidi palast ja seostan seda muusikat just koletise maailmaga, kollektiivse lossiga teenijatega. Aga Free muusikat ma seostan, just mis toimub isaga, kuhu satub isakass, on kodus või tan laadal või ta metsas kõik, mis toimub inimestega suheldes, fore muusikaga, Kruffee puhul mind võlus just seal loodus taalaga imeilusalt muusikast tõi välja looduse pildid. See on draama, ballett muidugi klassikalisel baasil. Tants põimib koos pantomiimi ka kõik need monoloogid, dialoogid käivad läbi pantomiimi. See ongi see põhiline, mis koondub draama, balleti, lasteballett. Tulipunane lilleke esietendub täna Vanemuise teatri väikeses majas, järgmine etendus toimub 26. veebruaril. Eesti rahvusmeeskoor kutsub kontserdile. Kavas Kangro Schuberti tähtteosed esiettekandele tuleb Tarmo Lepiku pastoraalid kaastegevat keelpilliansambel ja metsasarvekvintett klaveril Tarmo Eespere, dirigent Hirvo Surva. Igal koolil on oma areng, iga koor on ka teatud hetkel oma peadirigendi nägu ja ma arvan küll seda, et Ants Soots on suutnud selle aja jooksul selle koori väga suure sammuga edasi viia. Nad omandavad väga palju repertuaari, on väga palju erinevaid kavasid, see töö intensiivsus on päris suur, nooremad Lauriendanud peale, mis seal kõik on kandnud, koori kõlas natukene tunda ja, ja ta on nagu läinud minu jaoks politsei suunas. Nõnda mõtiskleb Hirvo Surva, kes Eesti rahvusmeeskooriga tegi viimati tööd kümmekond aastat tagasi. Täna kell neli lauldakse Mustpeade majas romantilist muusikat. See ei ole mitte niisama öeldud seal romantika tegelikult Subedist teemaks rääkida tangi remont ja samas võtame siia Eesti kaasaeg ehk siis Kangro lepiga juba need laulu pealkirjad ütlevad ülemlaul võikarmilamoris homo inimolevuse armulaul, samuti lepiku mereväravas, lauldes merest. Ma arvan, et ei saa teistmoodi teha kui romantiliselt romantik, kuna mina näen seda küll selle fookuse läbi. Aga ega romantikakraati ilus suur roosamanna, vaid romantika ka sügavtõsine. Mingit, et elusituatsiooni eluvaldkonda võib-olla näha läbi selle prisma, on ka omamoodi romantiline. Aga ta liigutav võib olla hinge natuke teise kandi pealt. Tarmo Lepiku pasteraalid on esiettekandes sellise päris huvitav ja seda tasub kuulama tulla. Mis sa showertist valisid, seal on kaks a capella laulu kaks laulu klaveriga. Kornade kvintetti ka. Ja keelpilliansambliga algab peale võib-olla kõige tuntuma lauluga, mis üldse suubritele meeskoorile, tina, kevade, laul, füüriks, liid, nüüd on kavas näiteks selline laul nagu munder sain kuupaiste, mida ei olegi Ram laulnud olen, et on uusi ja on ka vanu, mis on endale väga südamelähedased, näiteks kondel faren kõndisid, mis on üks mu lemmikuid vaimudele vete kohal, mina ise seda teinud ei ole, aga jällegi see muusika, mulle meeldib see võib-olla nüüd nende suurte lauludest võib-olla kõige sellisem tõsisem, mis lahkab nagu inimhinge. Otseülekanne klassikaraadios algab täna kell neli. Laupäeval, 22. veebruaril toimub Kadrioru lossis teine kontsert sarjast Itaalia virtuoosid. Esinevad Andres Mustonen viiulil, Peeter Kraas kambal ja Ivo Sillamaa klavessiini. Kogu maailme hindab numbrite järgi Stradivariuse garneerida või maatide itaalia meistrite poolt, kes on teinud aga Kas me iga kord ühendame sellega, et lakatelli, Vivaldi ja veretsiini on, on sama aja heliloojad, kes tegelikult just nende kõige suuremate meistrite viiulitele muusikat kirjutasid ja ka ise oli ikkagi selle mängijad tähendab seda, et oli nagu öeldakse, viiuli kui instrumendi niukene maksimaalne tase saavutati ning samuti ka opositsioonilised ja viiulile kirjutatud muusika. Sest et nii tohutul määral kui kui ehitati sel ajal instrumente, samal määral ka kirjutati ja tõepoolest kõige rohkem tegeleti seal kõlaga värvidega viiuliehitamise aspektist ning samamoodi ka kompositsiooni. Aga nagu Vivaldi muusika on maksimaalselt viiulikõlade ja sädeluse ja Bryantsuse peale kirjutatud, aga samuti tema väga sügavalt sisemine jõud, nii et, et seal, nagu muutub, koondub kõik tema loomingus see ei ole sugugi mitte, et üks Itaalia muusika on samamoodi nagu itaalia pillidel aga juba sealgi kontserti saab väga palju kuulda, et kuivõrd erineb, võib-olla sa näed igasuguseid erinevaid vorme, niukses kindlate Stampin lähedanaatides ei ole. Klassikaraadio kuulajatel on võimalus selle kontserdisalvestusest osa saada 26. veebruaril algusega kell 14. Pianist Rein Rannap on taas tuuritamas Eestimaal. See kava on niisugune, nagu ta ei olegi päris klassikaline, kavama mängin ooper ja muusikat. Kalid kõige tuntumaid teemasid, aga ma teen nagu oma seaded meile nüüd siin ja need on niisugused džässi ja rokki ja New Eitši kasutatud ja mõni on, jääb nii enam-vähem üks hästi vaba klassikalise laadi juurde ka teemad ise on siis enamuses klassikalistes tuntud ooperis ütles Carmen, aidaa niukseid seal Mozarti võluflööt ja aga siis osa on ka nagu muusikalid Ooperifantoom, Andrew Lloyd Webberi muusikali teemani välja ja noh, seal on veel veetlevat kleebist hilisemast muusikast. Aga mis on kõige huvitavam selle kava juures on see, et kus on koos videotega, et kuna see ooperiteatri muusika on selline visuaalne asi, siis mõtlesin, otsustasin tellida eesti erinevatelt videokunstnikelt iga loo juurde spetsiaalselt selleks tehtud videolõiku väga-väga vahvaid ideid ja, ja väga paljud neist kohe noh, nagu nagu, nagu valatult lähevad selle muusikaga kokku ja mõni lausa inspireerib mindki veel noh, nagu edasi edasi nagu kuidagi seda karakterit suunama nagu selle pildi poole või no igatahes igatahes väga-väga vahvaid, tõsiseid ja naljakaid ja poeetilisi ja satiirilise igasuguseid videosid. Ja siis nüüd kolmel suures saalis, Tallinn, Tartu, Pärnu on kaastegev veel ansambel kommendidelistrumenti, seal mul ammune unistus Viiase komeditele idee muusikasse teha selline instrumentaalteater, et igal pillimängijal on oma roll, aga ühtegi sõna ei öelda, nagu sõnade asemel on, on helid. Aga kõik muu on nagu teater aastaid ma olen hoogu võtnud selleks, aga praegu on hea võimalus niimoodi niukses lühema kergema projektiga seda katsetada. Seekord on ainult kuus mängijat nagu kaastegevad ja nad ei kujuta nagu igaüks mingi tüüpilist rolli nagu komeditele artes, vaid pigem nad kehastuvad igaks sellest seitsmeteistkümnest vahe repliigist, mis nad lugude vahel mängivad, kehastuvad ümber nagu erinevates tegelasteks, vahel seal kloonideks mingiteks, aga, aga mitmes kohas on ka Järgneva ooperi süžee on nagu telegrammi stiilis hästi lühidalt 30 sekundi jooksul mitte süžee, vaid vaid ütleme, mingi niisugune võtmemoment, eks, ütleme seal aidad, nad surevad seal hauakambris, siis Faust seal Kura, Meri, Margaretaga ja mägistotele servitab tagant ja ühesõnaga niuksed. Võtmemomendid on nagu toodud lavale kostüümid, grimm, valguskontsertetendus. Täna on kontsert Otepääl. Pühapäeval Maidla niisugune huvitav koht ma ei ole kunagi varem esinenud ja siis järgmisel nädalal on kolmapäeval Tartu, reedel 28, Tallinna laupäev 29, Pärnu. Kolmapäeval, 26. veebruaril esineb Tallinnas Niguliste kirikus ansambel Tallinn barokk. Imbi Tarum. Öelge palun, kui kaua Sansambel juba tegutseb ja kes sinna kuuluvad? Ansambel otsinud umbes 10 aastat pisut koosseis kogeb vaheldunud ja ka oleneb programmist, kasutame erinevaid soliste, praegu esineme siis neljakesi programmis vaimulik kirikumuusika, just palju rabarock, heliloojaid ja nendeks oleks siis Utšelliini talla kaasa Chima Gabrieli aneerijo, jadana, itaalia varabaroki heliloojad, ka ilusat vaimulikku muusikat kirjutanud, kõlavad siis nii vokk vahel kui ka instrumentaallood. Ja siis ka pisut tuntumaid nimesid, nagu pükste, Huude kantaat, Telemanni kantaat lõpetab siis selle kava. Selle kava pealkiri on salve regina, pealkiri siis needki, nagu mõtled sellele, et mida siis vaimulik muusika sõnastab, ta laulab kiitust jumalale jumalaemale ja pealkirja on nagu võetud meil siis ühest teosest Yana salve regina järgi kaasanite Te tahate, pärit on Uku Joller Raivo Tarum, barokk trompeti singil, Tõnu Jõesaar, vioola, ta kambal barokktšello, samuti ka syydelil, mis on selline keskajast pärinev pill ja Imbi Tarum mängib murelik selles programmis. Selliseid vaikseid barokkansambleid iseloomustabki sageli just see, et mängitakse originaalinstrumentidele, nagu ka teie ilmselt ja see tõesti iseloomustate, neid barokkansambleid püüame võimalikult ajastulähedaselt. Muidugi, see on alati lahendustega selline väljend, aga pillid on üks asi, mida me saame teha ja stiililiselt võib seda teha nii või teisiti, siin räägib juba igaühe sisetunne ja maitsega kaasa. Niisiis ansambel tollin, barokk esineb kolmapäeval, 26. veebruaril Tallinnas Niguliste kirikus ja kontsert algab kell 19. Järgmisel nädalal toimub teine kontsert sarjast musta lae kontserdid, kõneleb kunstiline juht Tarmo Johannes. Selles kontserdis on üks uus esiettekanne tulemas teos on Mirjam Tally olnud ka on, on mõeldud nagu mitmete vahendite kokkusaamisest ja multimeediavahendite elektroonilised vahendid siis Mirjam, kui tuntud elektroonikakasvataja, siis näis kõige sobivam sellel koosseisul keretavaks. See teos on kirjutatud Elo Viidingu sõnadele, tekst on päris koomiline, võiks nii-öelda, kõneleb uuest teosest Mirjam Tally. Teose pealkirjaks on meie kool ja idee on siis selles, et siin selles nii-öelda meie koolis õppivad ühed kentsakad inimesed ning seda teksti ma olen üritanud siis ka samagentsakalt muusikasse edasi kanda, nagu Elo Viiding siin need sõnad on kirjutanud. Ühesõnaga, selles koolis näiteks õpivad sellised inimesed nagu vikat lind või Ahven Baum, aba Margit. Minu arust on natuke kummaline ja koomiline, et inimesed nagu päriselus tõesti panevad oma lastele nagu nimesid, mida tegelikult ei ole päris võimatu või ei tahakski kuulda, et on selliste nimedega inimesi. Loomulikult on siia teosesse sihukeste naljakate nimede tõttu kutsutud näitleja, kelleks on taas Ardo Ran Varres, kellega ma varemgi olen koostööd teinud. Lisaks temale on veel siin löökpillimängija, tšellomängija ja saksofonimängija. Natukene kasutan ka elektroonikat, et see on selles mõttes, ta on jälle selline teatraalne, tekstetu näitleja ja interpreedid on nagu omavahelises sellises suhtes. Interpreedid peaksid nagu näitleja seda teksti ütlemist rütmiliselt kuidagi mingi parodeeriva nüansiga imiteerima jälgivad üksteise mängu nii-öelda proovides. Meil on päris lõbus muidugi, näitleja Ardo Ran Varres leiab seekord, et on natukene võib-olla liiga publiku maitsega arvestamine, aga ma ise seda ei arva, sest see on sõda. Eestlaste uue iseseisvumisaja erilisuse armastust väga kujukalt teksti minu meelest kantud Elo Viidingu poolt head on proovis olnud olla. Valmistub ka elamusi Sõed tema tekstiga on midagi tehtud. Selle kava puhul kõige erilisem see, kuidas nüüd need erinevad koosti, liigeid, kohtuvate nimelt tekstid, mis on kasutusel, jõuavad inimesteni visuaalselt needsamad produtseeritud lähtavat inimestel mõlemad kihid, Need on tõesti põimunud, paralleelselt käivad nagu, nagu käsikäes läbi kogu ka. Ja kasutatud on hirve Laboni Suumanni tekste. Eesti muusika tohu pojalt kõlab veel Tõnu kõrvitsa, hallikas saksofoni löökpillidele ning siis veel Elisandenyysovi sonaat, saksofoni, leia tšellole. Ning üks Christoph Penderetski varasem soolotšellolugu. Kontsert toimub 26. veebruaril kell 18 Tallinna Kirjanike Maja musta laega saalis. Ka ja Ameerika muusikaagentuuri American voissis eestvedamisel saab homme kell neli pärastlõunal Tallinna Mustpeade majas kuulata mustanahaliste heliloojate muusikat, räägib Heili Vaustam. American Vaissis toob Afro-Ameerika ajalookuu raames siia sellise programmi, mis peaks andma läbilõike Ameerika mustanahalise muusikaajaloost. Kuna Ameerika muusika koosneb üldse kolmest mõjutuste grupist, siis neegri, juudi ja Ladina-Ameerika muusika siis neeger. Heliloojate muusika on veel kõige nagu tugevamalt esindatud kõige suurem osa sellest. Nii et sellega seoses peaks saama ka päris hea ülevaate Ameerika ka muusikaajaloost üldse. Mustanahaline bariton aeras pool ting ja pianist Johan Ferguson alustavad kava spirituaalidega edasi tulev Räkk taimi, valik soololaulud ja siiani ületamatuks jäänud Ameerika mustanahaliste ooperist purgija pessist. Katkendid. Järgmiseks kuuleb Leslie Adamsi soololaule. Hädas ongi mustanahalise muusika kõige ilusamate laulude autor autor üldse edasi kuuleb köphini 1009 35. aastal esietendunud ooperis purgija Vess mõningaid aariaid ja esitasin just küsimuse Fergusoni, et, et kas tõesti ei ole ühtegi neeger folklooris põhinevat ooperit, no kasvõi natukenegi ligilähedases headuses sündinud ja, ja ta ütles, et, et tema küll ei tea, et ilmselt on see tõesti siiani ületamatu. Kontserdi teises pooles juhatab aeras pooding Eesti kooriühingu kammerkoori ees spirituaale ja esitad nende soolosid. Appi tuleb sellesse kava pooldega džässpianist Jorma eespere, siin kuuleb siis vini olulisi variatsioone haiga trütme niuke Ningtoni džässiklassikat. Samal barberi. Armsat lüürilist, poeetilist, tsüklit ja muidugi jällegi spirituaale, rääkis Neuzboldinguga. Tema ütles nii, et igal pool väga tahetakse teha, spirituaale pannakse neisse tohutu niisugune kirgi, jõulisus, kannatus metsikus, aga tema leiab, et kõige olulisem on nendes lootus ja püüd vabaduse poole ja niisugune sisemine jõud, mis ei ole kunagi üheski nendest sadadest lauludest väljendanud vihas või kättemaksus, et see on tegelikult täiesti uskumatu, sest noh, mida, mida on kõike ja mustanahalised pidanud üle elama. Aga noh, tema neid uurinud tema ütleb, et ei ole üheski selliseid tundeid. See on siis pühapäeval, 23. veebruaril kell neli pärast lõunat Mustpeade majas. Teisipäeval, 25. veebruaril esineb Estonia kontserdisaalis Pärnu linnaorkester Andres Mustoneni juhatusel ja kavas on Wolfgang Amadeus Mozarti klaverikontsert, G-duur ja Kamylzansound kontsert number viis, F-duur. Viimane on valminud 1896. aastal Kairos ja seda nimetatud Egiptuse kontserdiks. Muusikalises mõttes aga õhkub sellest pigem hispaania lõikust ning siin on viiteid Kamelani muusikale. Ja ühes episoodis on helilooja kasutanud Noobia armastuslaulu, mida ta olevat juhtunud kuulma Niiluse paadimehe esituses. Idamaist meloodiat saadav klarneti, Acongi teravmeelne toetus, mis meenutab Kilkide Syriat või konnade kraaksamist. Kontserdi kohta, on kirjutatud ka seda, et selle helge ja pilvitu esimene osa on saanud saanud võluva peene helikeele parimaid näiteid. Solisti tee esitab siin mängijale kõrgeid tehnilisi nõudmisi jättes efektse mulje päikesekiirtest sädelevaid purskava pritsmeist. Ja solistan sellel kontserdil 1956. aastal Moldaavia pealinnas Kišinjevi sündinud Alexander Bale'i kes on olnud Bela Talidochiya, Veera korrastajeva õpilane. Moskva konservatooriumi lõpetas ta 1981. aastal ja seitse aastat hiljem emigreerus USAsse. Kontsertreisid on viinud teda juba nüüd üle maailma. Tema repertuaar ulatub Scarlatist partakini. Teisipäevast kontserti alustav Wolfgang Amadeus Mozarti avamäng ooperile Tiitus. 25. veebruari kontserdist teeb ülekande ka klassikaraadio algusega kell 19. Olari Eltsi järgmisel nädalal on nüüd ansamblil kaks kontserti, üks neist Tartus, teine Tallinnas. Mis seda kava üldiseloomustab, mida nüüd ansambel esitab? Kuna viimasel ajal oleme üks suuremaid üritusi teinud, siis nüüd me oleme jälle pöördunud kammermuusika poole ja ja see on selline, ütleme peegeldusena see kava, mille me Tallinnast ja Tartust mängime nüüd juba reinkarnatsiooni läbi teinud Pärnu nüüdismuusika päevade päevilt, kus siis teemaks oli modernism, mida me ka sellel kontsadel jätkame ja kavas on heliloojad mida võiks võib-olla nimetada Meie vana armastus, need on siis herilased, Linsbergia nagu palju mänginud ja sellel kontserdil kõlab siis krinditodelli saada tema vanemad nii-öelda modernistlikum perioodist veel enne seda, kui tavastiil muutus palju leebemaks ja, ja mõnes mõttes ütleme kuulajasõbralikumaks siis mängime veel temalt ka kimbud Bild juunior, mis on siis virtuaalne pala Laanetile ja seal ei ole ja mõistagi kunagi ammu kirjutatud. See karikliinikule andsin kartulil ja mida meie siis mängivad, Toomas Vavilovi, Leho Karin. Siis meie järgmine vana armastus Helena Tulve kellelt me mängime tema teostaar, mis meenutamaks parimaid teoseid ja järgmine meie vana armastus, piir Puleesi, peame nüüd ansambli algupäevil, ehk siis juba peaaegu aastaid tagasi alustasime ja 93. aastal üks esimesi kontserte oli kavas ka piirbulesite riiv, mida me nüüd mängime hoopis teisel juba tasemel ja, ja kui me seda kunagi esitlesime dirigendi eestvedamisel siis nüüd ansambel juba mängib seda iseseisvalt ja ilma dirigendid. Ja siis meie viiulisolist hardakse mängib Kaie Saar Yahonocturni ja kontserdi Me lõpetame Joosep fontneri, kame jääk, vana armastus küll, et me oleme mänginud, kui tuleb veel publikule meelde paar aastat tagasi Niguliste kirikusse tuur, selline puhkpilliorkestri mõõtu koosseis mängivate dema, vägevad teod, siis siis nüüdki oma kõige tuntum teos tegelikult hambe eks merevaigumuusika ja millest on saanud mitmeid preemiaid ja siis lõpetab kontserdi ametliku osa. Kas te näete ette publiku huvi modernistliku muusika vastu? No vot sellega on nüüd niimoodi, et kui me mängiksime ainult südameis, teeksime testimistublilt, tahaks, kuulatakse, ainult mängiksin, seda peaks juba mingi rokkgrupi looma, eks ju. Ja no miks mitte vahepeal võiks nagu muusikat mängida, ma arvan, me mängime seda muusikat, mis meile endale tundub, et on hea ja kui me oleme endas kindlad, et see on hea muusika, mida me teeme, siis. Ma arvan, et see peaks ka publikut huvitama, nii et ega me muidugi ei arva, et linnahallis korraldama hakkama ehk siis ka kontsert, aga aga ma ikka kontserdid toimuvad Tartu Ülikooli aulas ja, ja Rotermanni soolalaos. Kui suur ansambel on selle kontserdikavaga? Selle kontserdil ansambel kuueliikmeline flööt, klarnet löökpillid, klaver, viiuli, tšello. Ja mis nüüd ansamblil edasi plaanis on, te lähete märtsis Berliini? Me lähme Berliini, mängime seal ka peamiselt Eesti muusikat või natukene sama muusikaga Lindberghi jälle. Ja seal on siis kavas eesti röödes Sumera, Helena Tulve, Toivo Tulevi uus teos, esiettekanne ja nii edasi. Telefoni teel Riiast rääkis Olari Elts ja tuletame meelde, et nüüd ansambli kontserdid on järgmisel nädalal Tartus 27. veebruaril ülikooli aulas kell 19 ja 28. veebruaril, reedel Rotermanni soolalaos Tallinnas algusega kell 20. Sergei Prokofjevi mälestuse lasteüritused käivad täie hooga. Mälestuspäev on ka alles ees viiendal märtsil. Seni et olnud vaid Vladimir raske asi algatatud ja Kölnis alustatud festivalist muusika diktatuur. Jaanuaris veebruari alguseni. Prokofjevi tamine, kirjastaja, muusenud hoogs, Prokofjevi Ühing ja Prokofjevi fond Inglismaal on välja andnud nüüd ka vastava bukleti, kus olulisemad ettekanded üle kogu maailma sealhulgas ka pianist Frederick Joe esinemised Eestis seitsmendal, kaheksandal märtsil. Enne Kölni tegi Vladimir raskenaasi Prokofjevi samad ettekanded kabra Rudolf fiinumis solistideks samaviisi, soomlanna lilli paasikivi ning Sergei Leifercus Düsseldorfi opertei Venno Pessoni uuslavastuse armastusest kolme apelsini vastuüritused Lagos või kaardifis Pariisis magadori teatritele, orkester, tüpar Riiga klaverikontsertide seeria, kus solistideks Mihhail Petrov ja Simon parto Christoph SM dirigeerimas. Manchesteris terve Prokofjevi festivalil suured kavad esindussaalis priisivootherhoolis britis tee üks suuremaid Prokofjevi spetsialiste, Edward Houns oli dirigeerimas. Siit märgitakse, et üldse toodi esmakordselt ettekandele gammarsid oopus 69 ja rahvushümn sõjaväeorkestrile. Ja just eelmisest pühapäevast jätkuks veemuusika ja diktatuur nüüd tšehhi filharmoonia orkestriga Ühendriikides. Siin juba hajutatumalt. Aga see on kokku 16 kontserti ja kõik Vladimir raske asi juhatusel. Üleeile täna ja homme jõutakse New Yorgi kaarnegi hooli, kus siis kavades kas Ivan Julm, Kravitz, Volga kohtumine tooniga, kuues On ja või ka esimene klaverikontsert, seda mängimas kõikjal tšehhi pianisti Lucas Wondraczyk. Just praegu käib Peterburis ka kolmas rahvusvaheline Maria teatri balletifestival täna Valeri kergievi dirigeerimisel Tuhkatriinu ja teisipäeval kadunud poeg. Täna toimuvast võiks nimetada veel Jevgeni Onigini muusikat viini music Ferainis Romeo ja Juulijadkeenoa Carlo Feliidse teatressid Itaalias ja Guyascenaasi tuur Ameerikas seitsmendaks märtsiks. Lõpped alustatakse Üheteistkümnendal märtsil Prokofjevi sarja askenaasi dirigeerimisel juba Londoni lõunakalda kontserdikeskuses ja nüüd filharmoonia ookestra baasil. Märtsi ja aprillikuu ettevõtmistes, siis hiljem paarilt nüüdismuusikafestivalilt. Chörts liigeti tänavuse 80. sünnipäeva märgiks toimub Nürnbergis 14.-st veebruarist homseni liigeti festival ettekandel suured orkestriteosed ka varajane atmosfäärid ka klaverikontsert, kammermuusikat, vokaali oreliteoseid, Elleri muusikas, sealhulgas preemiatega pärjatud tüüdid ning sümfooniline poeem 100-le Meteronoomilegi kavas. Maestro enda soovitusel kõlab siin ka paardokija TPS-i teoseid ning barokkmuusikat viidates liigeti enda muusikaajaloolisele kondlik tekstile. Vähem kui nädal ja algab suur uue muusikapidu Helsingis muusika noova avaõhtul tuleval reedel kontserdisaalis siit ja sealt. Soomlanna Kaija saar. Jahu. Uus ulatuslik orkestriteos Orion kuulsa Clevelandi orkestri tellitud on leidnud mitmete Ameerika kriitikute tähelepanu imetletakse ja kui valguse ja varjumeistri muusika tasakaalukust, moodse ja traditsiooni vahel helivärvide ja rütmide maitsikust hinnatakse. Saaria ohud meie sajandi tõeliseks päeva heliloojaks. Viieminutilise Orioni teie esiettekandele kliinlandi orkester tema u austele, sest peadirigendi Frans velsker müsti juhatusel. Orion tuleb peatselt esitamisega Bostonis, Philadelphias ja New Yorgis. Aga New York Times, Philadelphia ajalehed kirjutavad uus teosest juba praegu. Viimases öeldakse, vapper soomlanna praeguse hetkega ruumihelilooja nimi. Sankt-Peterburgi 300. aastapäeva puhul andis kava asja Soome raadio sümfooniaorkestrile sagari Oramugejal. Ühtlasi on segaraadio orkestri 75. aasta päevassari Šostakovitši kuldne sajand alustamas ning siis pianist Valeria res Jann ja trompetis Tiugu härjanne. Šostakovitši esimese klaverikontserdiga. Tuleval reedel mängib Lapi Kammerorkester Rovaniemis Jaan Räätsa kontserti kammerorkestrile. Purdi raadio sümfooniaorkester pikendas praeguse peadirigendi ameeriklasi Joe Wolfi. Oma orkestriga ka Eestis käinud kodulinnas Erkki-Sven Tüüri dirigeerinud ning oma orkestrit Paavo Järvile juhatada, andnud aga ebameeldiv uudis Jeruusalemmast Iisrael hääli tähtsuselt teine orkester Tel Avivis resideeri Iisraeli filharmoonia orkestri kõrval. Jeruusalemma sümfooniaorkester lõpetab rahapuudusel viimaste aegade jooksul juba teist korda oma tegevusel. Pärast esimest märtsiorkester, mida on käinud juhatamas ka meie Arvo Volmer ei anna enam ühtegi kontserti. Ka mõned rongid ooperimajadest, Peterburi Maria teatri esines kahe nädala jooksul Austrias kraad, siis mis tänavu on ka üks Euroopa kultuuripealinnu. Põnevaim uudis oli domeenikotšima roosa ooper Kleopatra nii-öelda kaasaegne esmaesitus. Zima roose oli ooperi kirjutanud 1789. aastal, kui ta oli õukonnaheliloojaks Katariina teise juures Peterburis ja nüüd läheb see ühel ja samal õhtul Stravinski kuningas hoidikusega. Vene lauljatest Ell sopran Liina kordset koova. Möödunud Oistracki festivali solist laulis oma esimese etenduse Berliini Norma nimiosalisena tehes seda alati põnevate külalissolistide kasson Diego ooperiteatrisse Ühendriikides ja pea tegijadki kuulsad lavastajana John Kopli ning dirigendina Richard prints, kes palju normasid juhatanud oma nüüd lavalt lahkunud ooperitähest abikaasa Joan saderlandiga. Ka Chicago lüürilises ooperis oli Verdi maskipallis. Drifoorestovskija Larissat jätkuva Oliver Tamboosi lavastuses, dirigendiks Mark helder. Tunnustus ka eesti lauljaterile, aga lähedalt Soomest jõles päris kriitikud kõrgelt hinnanud sopran Nerle Hille bit needa osas pajatsite ja talupoja au uues ühislavastuses eesti lauljatari esinenud erksa särava vokaaliga ka oma osa sisemist olemust hästi esile tuues. Lõpetama, jäämegi ootama päris omaaegne tippsopran. Itaallanna Renata Scotto tegutseb üha edukamalt lavastajana tal plaanis või juba tehtud norma man olles sku võime notti meediumi lavastused. Ja äsja oli tal suur edu siili Santiago ooperis. Adrianaliku rööri lavastajana. Ta selle heligajale tegid kaastööd Joosep Sang, Jüri Reinvere, Margaley Rookäär, Tiina kuningas, Tiia Teder, Hedvig Lätt ja saate valmimisele aitasid kaasa Katrin maadike, Helle Paas. Saate toimetas Mirje Mändla.