Tere taas kõigile filmihuvilistele ja mul on hea meel teile esitleda täna kahte dokumentalisti. Võib öelda, et need kaks pillimeest on väga tähelepanuväärsed oma loomingu poolest ja kuigi nad on erinevatest põlvkondadest on need kaks kinemato grafisti vaieldamatult Eesti dokumentalistika andnud oma näo ja Need kaks meest on Rein Maran ja Jaak Kilmi. Ja tegelikult on meie saates täna kaks teema, sellepärast et Jaak ilmil valmib uus dokumentaalfilm pealkirjaga disko ja tuumasõda. Ja see film linastub Kinos Sõprus üheksandal aprillil ja siis on kõigil raadio kuulajatel ja muudel filmihuvilistel võimalik seda vaadata, aga mitte ainult ilmselt kinos. Tundub, et hakkab jooksma alates 10.-st ilmselt kõikides Eesti kinodes üle terve Eesti. No nägite siis, see on täielik kino, plahvatus võiks nii-öelda lausa nagu ideaaljuhul võiks olla justkui meie põlvkonnast kõnele film, siis võib minuga kiuri. Selge, aga mis on siis meie saate teine teema, teine teema on Lennart Meri. Dokumentaalfilmide võiks öelda ka taaslinastus, sellepärast sel reedel esitletakse Kinos Sõprus Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmi entsüklopeediat ehk systeemi Tiid, kus on esitletud Lennart Meri viis dokumentaalfilmi. Ja kuna härra Maran on kahe filmiga väga lähedalt seotud, Te töötasite seal operaatorina. Tegelikult on ju üks film, 20 minutiline versioon, sellest me just räägime ka hiljem. Siis on see kindlasti väga huvipakkuv tiividee ja ka väga kenasti kujundatud, nii et ma arvan, et see on vaieldamatult üks meie filmielu suursündmusi viimasel ajal. Aga alustame jaak sinust ja siis kiuriga te koos olete selle filmi teinud, oleme ja idee sai alguse tegelikult ju kuskil kaks-kolm aastat tagasi või isegi veel varem. Isegi varem ja tegelikult selle filmipeol läbinud üsna mitu faasi ja olnud väga mitmes olekus, nüüd on ta valmisolekus. Aga kuskil neli aastat tagasi kutsus Kiur mind kõrvale, kus mind välja ütles, et et tal on üks mõte. Mõte seisneb selles, et, et oleks õige aeg, oleks teha film milleski, mis ühendab nii mind kui kiuri kui ka meie põlvkonda. Soome televisioon ja see, mismoodi Soome televisioon kujundas üldse meie nagu maailmavaadet või vaata siis nagu elutunnetust. Et kõigepealt ma ütlesin talle, et ma pean lõpetama müümise kunsti ja veel paar filmi, et soovisin talle kellegi teisega seda juttu edasi rääkida. Aga siis, kui ma olin lõpetanud oma filmid, siis Kiur ilmus jälle välja, ütles, et äkki nüüd on see aeg nagu ahjualune. Just tundus, et siis oligi see aeg. Ja esialgu mõtlesime, et teeme siis filmi meist, seda nagu Soome televisiooni ohvriks, sest kui ma hakkasin seda asja arendama, siis me kõigepealt korraldasime ühe sellise kampaania kus me kogusime mälestusi siis jällegi nagu meie põlvkonnakaaslaste mälestusi sellest kokkupuutest kodanik telelainetega. Ja kuidas nad siis muutsid neid Emaima pilti. Ja need mälestused, mis me saime, noh, umbes paarkümmend või isegi rohkem umbes 40 mälestust nendest väga paljud olid Õudsalt lahedad, sest need lühifilmid, et mulle tundus ilmselge raiskamine neid lihtsalt nagu kasutada või keegi kõneleks nendest, sest nad nagu väärisid lühifilme mõni isegi nagu omaette synni väga visuaalselt hästi seikluslikud, naljakad, absurdselt naljakad lood, olid need. Ja siis sündiski nagu selline mõte, et me ei teegi üldse dokfilmi. Et tegelikult disko ja tuumasõda ei ole üldse puhtakujuline dokfilm, ta pigem on asi, mida võiks nimetada mänguliseks dokfilmiks. Ta ei ole siis nagu feik dokumentaali, aga ta on ta midagi, kus kohtuvad mängufilm ja dokumentaalfilm samamoodi, nii nagu meie põlvkonnal peades kohtusid. Siis siin Nõukogude reaalsus, kus me elasime ja siis need magusad pildid, magusad unelmad, mis tulid telefonide kaudu tegelikult Jes jõudsid otse meie pähe. No selles mõttes see oligi väga huvitav tegelikult tõdeda, et sina, kes sa oled tuntud, ütleme võib-olla selliste sotsiaalkriitiliste dokfilmide poolest Andres Maimiku vaja koos teinud ja väga edukalt, esimene reaktsioon oli see, et noh, tegemist on ju tegelikult ajaloolise dokumentaalfilmiga mingil määral meie ühiskondlik mälu, eks ole ja kuidas siis seda vormiti täiesti Põhja-Eestis tänu Soome televisioonile nii-öelda läbi siis akna Euroopasse, kus meil oli võimalik üldse mingit informatsiooni saada. Ja nüüd, kui sa annad sellele ideele oma investeeringu, siis tegelikult dokumentaalfilm on väga omane sulle kui dokumentalisti lehe, sinu eluhoiakule ja ilmselt ka vaadetele ja siis ma sain aru, fiks Saaremaailmtingimata tahtis sind ja ootas seda võimalust seda koos teha. Et kui te olete üles ehitanud dokumentaalfilmi just ütleme läbi sellise absurdi nalja mingil määral võib-olla sellise mängulisuse, sest ütleme niimoodi, et tänapäeva dokumentaalfilm tihtipeale ju ongi äärmiselt subjektiivne, eriti on, kui tegemist selline nii-öelda Schumanni intervjuust ütleme, läbi isiku prisma, jutustatud loo ongi selline mängufilmile veidi läheneva man dramaturgiliselt ülesehituselt, et samuti ja, ja vaieldamatult on väga atraktiivne kindlasti publikule Jah, me oleme selle tõepoolest üles ehitanud kui mängufilmi oluline osa sellest filmist on siiski lavastused. Ma olen lavastanud just nimelt need täiesti jaburad, naljakad olukorrad oma lapsepõlvest ja mitte ainult nagu oma lapsepõlvest ja mitte ainult nendest lugudest, mis me saime, vaid tegelikult nagu kujutatavatest lugudest. Põhimõtteliselt keskendusid ka mingil määral ühiskondliku noh, ütleme, et Nõukogude liidus midagi taolist, kus sellisest raudeesriidest siiski ükski ütleme demokraatlik päikesekiir ei tunginud samas ütleme ainukene piirala, kus tõesti oli võimalik välismaailmast mingit adekvaatset võib-olla ütleme, tasakaalustatud informatsiooni saada oli Soome televisioon, siis te põhimõtteliselt sellist nagu sotsiaaluuringut läbi viivad just nimelt läbi isikliku prisma, inimeste mälestuste reaktsioonid. See tegelikult filmis kohtuvad kaks ajalugu, üks on personaalne ajalugu ehk see, mis on nagu väga subjektiivne ja teine on siis selline külma sõja ajalugu, noh, tegelikult ma pean ütlema, et ega see film nüüd ei ole enam nagu 100 protsenti Soome televisioonist Nõukogude Eestis vaid tegelikult on film külmast sõjast ja telelainetest pehmest jõust KGB siia eest meist sellesse risttules. Et tegelikult ma usun, et sellele filmile võiks tõsised ajaloolased paljugi ette heita, sellepärast et meie interpreteerima ajalugu läbi läbi iseenda, ütleme see võiks olla nagu Kalle Blonkvisti käsitlus ajaloost. Väga seikluslik. No aga kõik sellised ajaloolised uuringuid ja ei peagi olema tõsiseltvõetavad, sest ajalugu on ise oma olemuses nii subjektiivne ja tegelikult pandud ikka kellegi vaatenurgast kirja, et ja, ja teisest küljest on muidugi see küsimus ka, et kindlasti on vaja teha selgeks sündmus, ütleme, Nõukogude Eestis kui selline ka põlvkondadele, kelle jaoks Soome televisioon nagu on täiesti arusaamatu suurus või, või ta on lihtsalt üks telekanalitest, mis jõuab nendeni läbi erinevate juhtmed taldrikute, mis iganes, aga, aga seal puudub mingisugune sisu, eks ole ju. Ja kogu see taustsüsteem on neile täiesti arusaamatu. Me olemegi kiurigi mõeldud, et see võikski olla tegelikult selline tänase noore inimese sõjafilm. Kus siis isad saavad oma lapsi viia kinno ja näidata külma sõda, mille veteranid, nemad on? Aga kes võiksid mõne sõnaga mainida ka, et mis on olnud need tähtsündmused Soome televisioonis, mis on enim mõjutanud võib-olla ütleme Põhja-Eesti elanike teadvust, harjumusi, mida iganes, mis on pakkunud neile sellist erakordset. Ei, no tegelikult noh, muidugi siin võib üksikuid telesündmusi välja tuua, nagu näiteks Emmanolly tele-eeter aastal 87 24, juuni tühjenenud kui Põhja-Eestis, kui tühenes kogu Lõuna-Eesti ja Eesti kaldu põhja, Poola ja meie versiooni kohaselt. Peale seda ei olnud miski enam endine. Nõukogude liit lagunes kohe peale seda. See on väga huvitav idee muidugi. No kui sa niimoodi oli, me väidame, et niimoodi see oli. Loomulikult võib veel nimetada teisi teleunelmaid. Üks oli tallas see asi, mis jällegi reede õhtul tühjendas või siis vähemalt täitis telekatoad. Inimesed nägid midagi, mida nad tahtsid. Tahtsid ette kujutada printsesse küll naftaprintsesse ja valgete hammastega mehi ja ilusaid õnnetuid naisi, rikkurid miljonärid, aga seal on ka üks pool, aga teine pool on kindlasti see, et tegelikult kogu see maailm, mis tuli meile Soome televisioonist ja mitte ainult Soome televisioonist, vaid siis sellest popkultuurist oli niivõrd erinev sellest ametlikust Nõukogude ideoloogilisest mullist mille sisse justkui meid oli paigutatud elama. Et see kontroll oli nii vägev, et ta tekitas sellise kummalise konflikti inimeste peades. Need lihtsalt ei saanud tõsiselt võtta seda reaalsust, mis ümber on, kui tegelikult sa elasid õhtuti hoopis teises reaalsuses. See konflikt ilmselt on kujundanud neis väga olulisel määral sellise absurditunnetuse terve absurditunnetuse. Väga huvitav idee jällegi teisest küljest elada sellise ambivalentses maailmas mingil määral ma arvan, võib-olla isegi see on huvitav mõte, mida võiks arendada, et ütleme, eesti rahval tegelikult olemas ka mäluperioodist, mis eelnes teisele maailmasõjale, eks ole, et me teadsime, alati on olemas mingeid paralleelne maailm, teine maailm, nii-öelda valge laev ja siis Soome televisioon oli mingil määral selleks päästenöörikseid, elasid iga päev selle mõttega, et see tõesti see maailm eksisteerib ja see võib olla nagu kergendas seda igapäevast ideoloogilist taaka, mis tahtis sind suruda kogu aeg mulle alla ja kuhu iganes, eks ole, rääkimata noh, ütleme meie oleme sellest põlvkonnast, kus see igapäevane hirm oma eksistentsi pärast seda ei olnud. Aga noh, vaieldamatult eks me kõik ei ole ühel või teisel määral muud moodi siin mõjutada saadud või nii edasi, aga, aga härra Maran, missuguse tee mälestused Soome televisiooniga seoses retseptsioon või kuivõrd huvitav see ideedele tegelikult tundub? Minu mul olid sel ajal ja on ka praegu hoopis teistsugused. Sest just arutasime Rein raamatuga, et me oleme kaks eesti filmi vanaisa, kes siiamaani filme teevad kõige vanema, nähtavasti ja sajuta minul oli, oli täiesti praktiline kogemus selle omapärase süsteemiga mingi sulam tsaarivõimus ja sotsialistlikust ideest ja, ja minu arust see põhimõtteline vastuolu absurd oli tegelikult sõjaväest, eks üks oli, oli täiesti puhtakujuline mingi grupeeringu poolt tehtud isi hariduslik süsteem mida nimetati. Teisest küljest oli siis samane, see suur hulk laenatud ideaale, mis on inimkonnas sellest saadik, kui ta on ikka loonud olemas kõik need päikselinnad ja võrdsed vabadused ja need loosungid üleval ja, ja see minu arust inimest muserdas ja tekitas selle absurdse situatsiooni just see vastuolu. Ühelt poolt rangelt püramiidi taasisevalitsuslikku süsteemi ja, ja teiselt poolt on seda ka välja pakutud loosungitena. Mida taoti pähe, kui kui elutõdesid ja inimene, kes vähegi oli võimeline vähegi kriitiliselt mõtlema tunnetas seda, seda kohutavalt kuristikku ja Luss peale selle kõik need jutud inimväärikusest ja inimese hinnast ja inimese erakordsusest ja samal ajal inimese kaasast null väärtuses, sest iga hetk võiks öiseks inimene kaduda ja olla ei tea, kus kohas kogemusele, noh, mul on ka praktikas päris korralik, arvestatav ja Sõota, mina vaatlesin Soome televisiooni rohkem kui ühte täiesti teistlaadi kultuuriallikat. Tähendab, ega, ega meie ma pean ütlema nii Eesti raadio kohta kui ka kui ka Eesti televisiooni kohta, tähendab, võrreldes suure televisiooniga oli, oli ta tegelikult üsna tõsine televisioon. Muidugi ma aimasin taga neid, neid keerukaid võitlusi, mis seal oli võimu pärast ja ülevalt käske ja suruti siia. Aga samal ajal ei taha ju iseenda tähendab eestlast saba tõsta, aga aga midagi tuli sealt päris korraliku. Aga see, mis tuli, tuli Soome poolt ori segapudru poolt kultuuris kui niisugusest ja, ja teiselt poolt sellest, mida meie siin maailmas nagu üldse ei tunnetanud seal nagu popkultuur see, mida me praegu toetame ka iga päev enda ümber ja millesse me suhtleme nüüd hoopis teistmoodi, kui me siis suhtlesime. Otsade vahetegemine ja selle situatsiooni, kui niukse määratlemine oli minu jaoks üks kõige põnevamaid probleeme, aga kuna ma olin saanud küllalt suure karastuse, siis, siis noh, mind võib-olla raske mõjutada. Millegi poolest väga, ma kujutan ette, et need, kes olid päris noored ja kes hakkasid nende jaoks, on hoopis teine maailm. Aga minu elu suhtumise aluseks main õpetud, mitte usaldada. Ja kui me räägime dollari süsteemi vaikuses, siis selle tollase süsteemi võikus oli mitte nendes laagrites ja, ja mitte selles, et inimene võis ära kaduda ja Krakata olemas ja keegi mitte midagi ei teadnud vaid see süsteem suutis luua usaldamatus kõige vastu. Mingi ime, kus kangelane oli poekas, reetis oma isa ja, ja vastupidi, ja kui sa siis seda ka reaalselt tunnetanud siis sa tead siis tõepoolest tegelikult ausalt. Aga see oli see, mis mürgitas. Ja nüüd korraga sealt ekraani pealt tuli mingisugune hoopis teistsugune punkt kus inimesed nagu ei kartnudki midagi. Kas siis väga hästi näitlesid või tõepoolest? Või noh, nagu ütles nõukogude propaganda, et lihatooted, mida telekas näidatakse, on plastikust ja see on või kui ei ole plastikust, siis igal juhul keegi ei jõua neid osta. Jah ei, seal on väga erinevaid huvitavaid aspekte, muidugi kogu selles probleemistikus sündmustik kuskil sellises tegelikult ju puutusime kokku Soome televisiooniga siis kommertstelevisiooni, MTV3 neelast ammugi ei olnud ju veel olemas, et üle Israeli ja mis oma tasemelt, kui avalik-õiguslik ringhääling on, ma arvan maailma üks tipptasemel tõsiseltvõetava ajakirjandusliku poole poolest ja näiteks ka filmivaliku poolest siiamaani tegelikult üle Israeli ja on väga heal tasemel. Ma olen täiesti veendunud selles, et Soome televisioon kui niisugune, eriti kui nüüd hakata vaatama, kust kanalid on kõik avatud siis siiamaani üles raadioklass omaette. Ei, absoluutselt ja seetõttu on väga huvitav, on muidugi see popkultuuri osa, mida ka ilmselt käsitleda võib-olla veidi rohkem selles dokumentaalfilmis, sellepärast et see on nagu osa sinu kui noore dokumentalisti lapsepõlve keda juba oled ületanud vist juba 30-ks aastaks. Aga igavesti noor, ütleme nii, jah, mõtlesime erinevate põlvkondade mäludes on Soome televisioon kindlasti mänginud erinevaid rolle, aga kõik need aspektid on äärmiselt huvitavad, et sellepärast, et tegemist on tõesti sellise erakordse nähtusega. Tegelikult on meie nii-öelda ühiskondlik sotsiaalpoliitilisi seerias vaieldamatult. Aga me alustasime kõneluste teed, sa ütlesid, et film linastub kõikides Eesti kinodes, et ütle mulle, palun kuidas võimalik. Aga tegelikult on niimoodi, et meil film hakkab jooksma alates 10.-st aprillist Tallinnas nii sõpruses kui Coca-Cola Plazas ja peale siis seda liigub ta kinobussiga vagun kõikidesse Eesti kinodesse. Tartus hakkab film jooksma seitsmeteistkümnendast aprillist ehk siis nädal aega hiljem. Aga mul on tunne, et see ei ole nii palju selline film Tallinna laste nostalgilist momendist, nostalgilist äratundmisrõõmust, vaid see on siiski miski, mis võiks kuidagi kõnetada kõiki meie põlvkonna ja ka vanemate mingisuguseid neid hinge keelekesi. Natuke pateetiliseks läks muidugi, aga see on asi, millega on lahe kohtuda taas sellepärast et kui me, mina ei, Kiur, kohtusime taas selle nähtusega nüüd 20 aastat hiljem siis kuidagi need jõujooned, päevased jõujooned, külm sõda, võitlus territooriumite ja mõjusfääride pärast, kõik see kuidagi nihkus kuidagi ootamatult paika. Soome televisioon sai ühe üsna ootamatu rolli selles suures mängus jaoks. Ja vaieldamatult muidugi kultuurilises aspektis on ka ülioluline tegelikult sellepärast, et omandasime läbi selle kanali, selle keele ja noh, läbisel keelega loomulikult on see kultuur meile omane, ta ei ole võõras, et kui me vaatame tegelikult põlvkonda, mis on sündinud Iseseisvusajast peale, siis keegi neist ei valda enam soome keelt. Ja seetõttu võib-olla see kultuur on jäänud ka neile võib-olla nüüd kaugemaks, kuigi me oleme täiesti väga lähedased, et isegi kui me räägime filmi tootmisest, filmi tegemisest, siis alati on kõige lihtsam teha filme soomlastega, sest me mõistame 11 nagu poole sõna pealt. Aga noh, tegelikult, et ka see kanal andis meile sellise kultuuritunnetuse soome kultuuritunnetuse, mis ei ole ka sugugi väheoluline muidugi, nii et siin on tõesti äärmiselt palju huvitavaid aspekte, nii et midagi muud ei oska soovida kui suurt edu ja suurt vaatajate hulkade filmile. Ühinen. Tänan, Jaak ja kohtumise siis juba 10.-st aprillist eesti keeles. Ja nüüd me jätkame vestlust Rein Maraniga, Lennart Meri dokumentaalfilmidest ja teeksin võib-olla väikese sissejuhatuse ja tsiteeriksin seda suurepärast buketti, mis on pandud tiividi kogumiku juurde, millel on selline ambitsioonikas pealkiri Lennart Meri soome-ugri rahvaste filmientsüklopeedia. Lennart Meri töötas pärast 53. aastal Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna lõpetamist koolis Vanemuise teatris Eesti raadios 64. aastal juba endale nime teinud ajakirjanikuna asuste Tallinnfilmi peatoimetaja Lembit Remmelgas kutsele ametisse filmistuudio toimetuskolleegiumis. Lennart Meri toimetamisel valmis viis täispikka mängufilmi. Tähelepanuväärsemad neist libahunt, lavastaja Leida laius 1009 68 ja viimne reliikvia Grigori Kromanov. 1969. Lennart Meri kirjutas stsenaariume dokumentaalfilmidele, nagu näiteks pikk tänav Tallinna saladused ja vähemalt ühe täispika mängufilmi stsenaariumiga oga. Loo eesti poiste klubist, mille ülimenuka kevade valmimise järel pidi lavastama Arvo Kruusement. Kuid see film jäi siiski üksnes unistuseks. Esimene Lennart Meri autoridokumentaalveelinnurahvas tehti filmistuudios Tallinnfilm 1970. Soome-ugri hõimurahvastest ja nende kultuurist valmis ühtekokku viis dokumentaalfilmi. Aga kahjuks mitu ambitsioonikat projekti, nagu näiteks paat samuti dokumentaalfilm Tveri karjalast eest ei leidnud siiski teostamist. Kirjanik ja filmilooja Lennart Meri, nagu me kõik teame, oli aastatel 90 kuni 92 Eesti välisminister ja mitmel korral ka Eesti vabariigi president. See suurepärane kogumik, tegelikult hõlmabki Lennart Meri kõiki viite dokumentaalfilmi nendest esimesed veelinnurahvas, mis siis valmis aastal 1000 et 972 ja järgmine Linnutee tuuled oli film, kus te esimest korda töötasite koos Lennart Meriga. Rein Maran, räägite mõne sõnaga ja kuna need filmid on suhteliselt harva tegelikult ekraanile, et paar korda neid näidatud Eesti Televisioonis siis nad on tükk aega olnud riiuli peal, oodanud oma restaureerimist, mis tegelikult algas aastal 2003 ja nüüd lõpuks on jõutud siis aastal 2009, aga sellise vormi, et neid võib juba julgelt näidata ka kõikidele filmihuvilistele, siis ütleme, et Need filmid on olnud raskesti kättesaadavad ja ma arvan, et väga paljudel kuulajatel, kui on olnud võimalus neid filme tegelikult näha, siis väga paljud kindlasti neid filme näinud ja nende filmide tegemine on viinud teid Siberisse. Ja nüüd muidugi, kui me tänapäeval räägime, siis soome-ugri rahvastest on tehtud ju väga-väga palju erinevaid dokumentaalfilme ja meil on väga palju tublisid uusi noori tegijaid, aga elad, veri oli selles mõttes üks, esimene teeraja. Et kuivõrd selgelt mäletan seda, seda filmi, mis viis teid kokku Lennart Meriga selle dokumentaalfilmi. Noh, see kokkusattumine selle külje peal oli minu jaoks üsna ootamatuseks. Tead, ega ma ei ole paljude inimestega, et on, ma arvan, üldiselt individualist ja enamjagu olnud autor ja ma olen läinud, koostöö ei ole ainult siis, kui see asi mind tõepoolest väga huvitav ja, ja need on mõned mängufilmid ja mõned dokumentaalfilmid, aga muidu ma olen alati töötanud omaette autorina. Ma arvan, et absoluutselt kõik Eestimaa inimesed peavad loodusfilme, nii et siin ei pea üldse inimeste meeldida. Ei, ma seda jäljega alla kriipsutada, pigem oli minu jaoks üsna ootamatu ja see ettepanek üldse mina isikut sõjal ei tundnud. Ma näen küll jah, stuudios ja teist kordagi rääkinud õieti ja aga ma teadsin teda üsna hästi, ta varamatega uut. Sest ma olen eluaeg on suur lugeja ja ma neelasin tänadi raamatuid, hõbevalgeid, nii et küll sai ja lugesin mitu korda läbi. Ja mind meelitas see mõttemäng ühelt poolt ja võime näha ja tunnetada kusagil reaalsuse ja fantaasia piirimail, kus need kaks asja. Kui ja öeldakse, et seal kasvab nagu kõige suurem tõde. Nii naljakas, kui see ka ei ole. Esialgu vaatasin talle arusaamatused, katsed, mis ta siis õieti Ta tõi, miks jaoks ma olin sel ajal suhteliselt algaja filmitegija ja üldse ei mittegi väga udus Tallinnfilmis. Aga sina istusime all kohvikus ja ta rääkis sellest, kui võimalusest naha uurida ja filmida. Praktiliselt enamus soome-ugri hõime, hoiatasin teda, et minuga tuleb kindlasti raskusi, kui sõita kusagile piiri taha Cap maa poole, et mind võidakse, ütlesime last. Tema naeris selle peale, ütles, et noh, et ajad on muutunud ja muutuvad ja ja et ma mõtlesin mõtlemisaega. Ja ega mul ei olnudki tarvis pikalt seedida sest lõpuks võimalus käia läbi kõik hõimurahvad, ma olin nendega kokku puutunud varem ka, aga Mori, minu kontaktid hoopis teistsugused tundus olevat nii pööraselt huvitav. Et missugune see film oleks ja missugune ta ka ei tuleks, tab igal juhul. See võimalus iseenesest oli niivõrd pöörane, huvitav, et ma juba järgmisel päeval ma olen päri kui ta tõepoolest niimoodi aru ja naeris selle peale ja, ja küll. Ja nii ta asi Räkkas käiku ja, ja meie niisugune esimene reis oli tegelikult uurimisreis. Sest et Lennart oli küllalt palju rännanud mööda tolleaegsed nõukogude liitu ja, ja erinevates kohtades. Aga me tegema oma esimese uurimise soo kahekesi. Ja seal ma tegelikult õppisin Lennart lähemalt tundma, siis me olime kahekesi. Siis olid läbirääkimised Mainosteeveega ja arutamised ja minu jaoks muidugi täiesti pöörane ja uudne maailm, sellepärast ma ei olnud niisuguste läbirääkimiste juures ei olnud, ma olin ehtne. Kas, kellel polnd kõige vähematki ettekujutust sellest, mis seal piiri taga reaalses elus sattunud paar mõnele festivalile juba ja kaariest oli kõik liiga vähe taibata, missuguse tegelik elu. Ja, ja õppisin tasapisi Leonardi töömeetodit. Ma pean ütlema, et oli, ta oli pööraselt põhjalik. Kui ma niimoodi vaatasin, kuidas ta materjali ette valmistanud. Väga vähe rääkisime sellest, missuguseid sellest, jah, nagu sektorit pigem oli võimalused, kuidas filmida, kuidas pääseda lähedale, kuidas tabada ta basse kui niisugust mitte teha mängufilmi, vaid aitavad asja olemust. Ja selle filmi omapära võrreldes paljude teistega, mis on tehtud seal on mängulisus viidud peaaegu miinimumini. Ütleme on tehtud klassikalisest dokumentaalfilmitraditsioonis jooksinoverite. Mina ise eristan. No aga noh, see on minu jaoks, minu jaoks on tõsielufilm ja dokumentaalfilm kaks erinevat asju. Määratlena tõsielufilm ja siis on dokumentaaldokumentaal on see, kus kõik räägivad mis annab nagu Nakonna nihukest tõepoolest dokumentaalset materjali infot. Aga tõsielufilm on minu arust üks filmikunsti kategooria, neil on omased nii dramaturgia alused kui ka kompositsiooni, mõistvad ja niukseid lavaelemendid, aga aluseks on, on tõsielu. Kui niisugune ja väljapeetud, maksimaalse pingutusega igasugu me tulime tagasi, siis mul on juba ettekujutus sellest, et noh, ma ka vaikselt vaatlesin lendarditi, hakkasin tundma ja lugesin märki käia ja kõik kehaliigutusi ja käitumise ja kõik, see oli põnev ja mind hämmastas üks omadus, eriti selle reisi ajal pärast hiljem ma juba võtsin seda kui täis normaalsed. Tal oli erakordne omadus väga lühikese ajaga määratleda enda jaoks selle inimese mudel, kellega ta hakkas suhtlema. Ja siis ta korraga laskus sellesse situatsiooni või tõusis sellesse situatsiooni. Mõlemad on võimalikud, et ta korraga muutus selle inimese jaoks omaseks vähemalt usaldatavaks. Ja, ja samal ajal oli kogu aeg noh, sutsukene kõrgemal. Kui ta valis keelt, millega rääkida, siis ta valis tavaliselt selle keelega teise oskas paremini teenusest halvemini hoidik. Ta ei teata eelis. Ja seetõttu tal oli harukordne kontakteerumise võime jaga. Tähendab kontakti saamine ei olnudki väga lihtne ka selles samas soomes mis oli nii ülimalt sõbralik tegelikult, sest see oli see aeg, kus, kus soomlased olid tõepoolest eestlaste vastu ülimalt sõbralikud. Noh, praeguse alati päris nii ei ole, aga, aga noh, sinnapoole, aga sel ajal me olime ka ilmselt soomlaste jaoks midagi teistmoodi nagu kui praegu. Aga seal oli see ka saami lastega usalduse astmed, domine ja SA meil üksjagu tüdinud soomlaste etnograafiakirest ja sõltu veel järjekordse filmi tulemine või järjekordse uurija tulemine ei paistnud neid eriti vaimustavat. Aga kuidagi nagu iseenesest. Aga selle taga oli ikka jälle tõsine töö saavutatis, kontaktid leida, et inimesed leiti usalduse otstele. Ja vot selle usaldusastme saavutamine filmitavatega ja, ja selle keskkonnaga ja selle ligipääsmatusse barjääri püstitamine nende jaoks, kes segasid, kes Adamo, segati ju kogu aeg vaikselt, süsteem oli säärane, see oli niisugune noh, minu jaoks päris ilus kool. Me ei rääkinud peaaegu üldse sellest, missugune peaks olema seni visuaalne maailm. Aga me rääkisime väga põhjalikult sellest asja olemusest nendest võimalikest niitides, mis tasapisi avanesid erinevate hõimude vahel, kuigi tuhandeid kilomeetreid eristusid ja soome-ugri hõimudel on üldse omane, isegi kui on tuhandet kilomeetrit või kui on sajad kilomeetrid, nad on ikkagi, see on nähtavasti meie laad. Mulle üldse tundub nii, et noh, ka Eesti rahvariided on säärased, mis igal paigal on oma riia, eks ole, ja kas on tänu sellele, et igalühel on oma oma olemine ja, ja see niisugune laialivalgumine ei ole omane ja see paistab olevat ülehõimud ulatuvat. Aga samal ajal on need juured. Mind alati hämmastas niisugune pisikene detail, mis räägib väga paljust, kui meie lindistasime mansi mail. Ta võitis Enn lisade, lindistas nende laule ja samuti Ungaris nende vanu laule ja kui meil vastastikune sai neid ette mängitud, tundsid ära nende laulud, kui te vahemaad olid hiiglaslikud ja ajalised ruumi vahemaad. Aga nende sidemete olemasolu, see, mis ilmselt on kusagil geenides, kuidas edasi anda, kuidas moodustub, sellepärast et me ei saa ju rääkida eestlastest kui niukses isoleeritud hõimust, me oleme üks niisugune paras segapudru, aga samal ajal on meil midagi midagi sisemisest tunnetusest, säärast, mis meid ühendab. Meie hõimudega mööda suurt ala. Ja samal ajal annab meile võib-olla need omadused, mida, mida meil on jagada teistele kus on meil oma. Ja võib-olla selle meile omase tunnetamine, noh minu jaoks isiklikult oli, oli selle filmi juures kõige väärtuslikum. Aga edasi oli mul üsna üsna suur vabadus valida seda täpselt, mida filmida, kui palju filmida, mismoodi filmida, kuidas kaadrit komponeerida. Et noh, olles operaator ei mõtlegi ainult vot selle hetkepildi peale, vaid mõtled selle süsteemi peale, kuidas keelele, kuidas see võiks nagu kokku minna, niuksed, element, niuksed, detailid võiksid olla, mis on vajalikud sõidud, mis on ilmekad, mis on mitteolulised, mis vähetähtsad, mis on määrava tähtsusega. Nii et seetõttu oli, oli see küllalt niisugune intensiivne mõttetöö. Ja selles suhtes meil kujunes üks väga hea mõistmine. Tundub mulle. Ma ei tea, mis tema arvates on muidugi see kogu selle sõidu ajal, kuna minu tulek filmi üldse, kui niisuguse on tulnud läbi foto poisikese alustasin kõigepealt fotoga, nagu seal Anton Mutt ja Andres Sööt ja kes seal kõik olid ja visuaalne maailm oli, oli minu jaoks nagu, nagu alati, kõige olulisem on siiamaani. Ja samal ajal mul oli pöörane tahtmine kõiki neid muljeid endal kaasa võtta taha ja Ottab ilma, pildistasin pööraselt, sel ajal ja pärast realiseerus veel lühikeseks näituseks ring ringi liikus. Ja ka selle näituse juures oli meil Diaadiga päris tihe koostöö ja sellepärast. Ma rääkisin talle sellest plaanist kavatse teha ja ta oli nagu kaasa mõttega arutasime pikalt ja, ja kuigi mul oli hirm sel ajal, kui ma filmisin bril moment mõne teise mehe juures ka saatnud. Ma olen lihtsalt vähe, kellega koos tehtud. Et kuidas on võimalik seda hiiglaslikku hulka materjali suruda, sisse, ühte tunti kus on nii palju muljeid ja nii palju erinevaid tahke ja nii palju huvitavat ei taha, mida kõike peaks tegema, sest et tegelikult ei oleks võinud olla tervefilmide seeria igast rahvusest rahvusest igast igast etnosest nagu eraldi ja oleks kahtlemata ka väga põnev. Materjal jäi ju tohutult üle ja kas võis olla kanossani šamaaniga temal hoitsudega ja seal oli ka muud materjali vapustavad, sest nüüd olles operaator, olles visuaalse maailmainimene, neid märgilisi detaile oli ümberringi tohutult palju. Et sa võid lausa haigeks teha. Sest et ka seal kanorsaalide juures see väikese lapse matmine mitte matmine, tavalises mõttes, aga pappkasti panemine, riputamine lehise külge, sest oli puhas veel. Ja niimoodi jätmine tundorisse oli, oli nagu märk. Ja kõik need, ütleme, selles mees muus maailmas, kus me tegelikult tulime, on kohutavalt palju iga siis sätteid ja, ja need on kõik kirja pandud, jälgitakse ja aga seal olid sätted, mida keegi polnud kirja pannud, kuid mida jälgiti rangemalt kui ükskõik mistahes põhiseadust. Sest et kui massid läheksid oma surnuaeda ja avasid oksakesega värava tinglikult siis oli see märk ja ilma selleta ei mindud sinna. Ja täpselt samuti kui suled, siis suleti kael oksakesega, mitte raudväravad, nagu meil siin kusagil või mingit tõstuki tõstat, raskete sulgurit, vaid, vaid see tee oli vaimne, aga ta oli kohutavalt tugev või needsamad saamide, sõida kivid kus seal kusagil tunduri serval on üks, üks suur rahn. Tavaline hall rändrahn, nagu meil siin neid rannas on küllaldasel määral suuremaid ja väiksemaid mille kaudu nemad suhtlesid oma esivanemate vaimudega otseselt vahet. Ja see noh, see suhtlemine ei saa visuaalselt peegeldada, ei ole võimalik. See kuulub rohkem nagu sellesse vaimsesse sfääri, aga nende jaoks olid read. Ja selles mõttes kogu selle maailma avastamine selles. Mul on kohutavalt kahju, et paljud ilusad plaanid, eriti paadifilm, jäi tegemata. Kui me saime aeg-ajalt Lennartiga, siis kokku küll vähe, Estajaid, hoopis teised funktsioonid, täitajana hoidsin suhteliselt kaugele, et mitte segada selle juures. Aga ikkagi, kui kokku saime, siis läks, jutt on selle selle, kui millal me filmi tegema hakkab ja kuidas paadifilmiga. Polaarjoont kui ühendav element, kui ühendav kultuuri elemente inimeste jaoks kui kui maailmaavaja kui kontaktide võimalus ka äärmiselt põnev teema. Ürgse maid sümboleid maailmas. Ja muide, kaugel, kui paadist rääkida, siis jälle need ootamatud seosed, mis olid ka visuaalselt tajutavad kui Hermanssidel ja egan ka saadialanid huvitavat. Siberi ägedad paadid, niuksed kõrgele ulatuvate ninadega, ühene paadid, millega äratati mantsidel Se paatori ühtlasi ka viimaseks asupaigaks ütleme, kirstuks meie mõistes, kuhu ta asetati, mitte haudu, vaid sellesse kambrisse ja nina ja ta ära põletati ära selleks, et teha seda viimast teie tuld ja samasugused paadinaad olid ungarlastel nende surnuaias kui, kui märgid haual täpselt samasuguse kujuga niisukene kõrgel ulatuv Aadina, mis seal seisis nagu mingi sammas laua kohal. Nii et vot need need kontaktid, kuidas need püsivad, kuidas säiluvad ja seoni müstik. Aga, aga see on ilmselt ka see, millega me võime olla nähtavasti väärtuslikud. No muu maailma jaoks, sellepärast ilmselt kõik inimesed on väärtuslikud, mitte selle poolest, sarnanevad teistele, vaid mille poolest nad erinevad. Ja, ja seda, et soome-ugri hõimudest on veel palju nisukest sellepärast on erakordselt, vaid võib-olla sellepärast nad on küllalt pikka aega üksinduses põhjamaadel on ju inimesed väga väikses grupeeringutesse, eraldi on aega mõelda ega tunnetada läbi sajandit aastatuhandete ja see on loonud mingi teistsuguse mudeli sellest sisemaailmas. Ja mulle tundub, et, et selles sisemaailmas on meil väga huvitavaid avastamata allikaid. Ja võib-olla niuksed allikate otsi oligi Lennart tegelikult. Projekti nii ilusasti ei taha kuidagi katkestada. Aga kui me räägime sellest kogumikust, siis siin on märgitud see fakt, et need filmid on taastatud ja teie olite nende filmide taastamise juures ja aitasite seda värvi määrata. Et mil määral ja kui suur töö see oli ja, ja mis oli põhiprobleemiks siis nende filmide juures, sest ma tean, et õiguslikult oli ka väga keeruline tegelikult kogu selle protsessi läbiviimine, sest Lennart Meri rahvusvahelise mehena tõesti ma imestan sügavalt, et kuidas oli võimalik nõukogude ajal neid filme rahastada ka Soome televisiooni abil ja teha tõesti suuri rahvusvahelisi projekte ja ja nüüd siis filmid taastamisel, et mis oli see põhjus tegelikult, et me teame, et enamus filme nõukogude ajal oli tehtud Zweima lindi peale ja kõik need kippusid selliseks rebaseks minema, et kas ja mis oli, ütleme, nende filmide taastamise põhjuseks. Taastamise põhjus oli kindlasti täiesti selge. Et nad on Lennart, nii või kuidas ka keegi ei soovi. Tei erinevalt hinnata. Ta on ta igal juhul kaasaja eesti rahva suurkuju kultuuri mõttes kõigepealt ja loomulikult, et kõik see, millele on tema käsi ja vai ulatunud on, on väärt seda seal säilitada, isegi kui me hetkel praegu päris alati ei mõista selle väärtust olgu siis kirjasõnas või filmil või sa tuli loomulikult taastada. See on asja üks probleem, kus ei peaks, ehkki ma kahtlus üldse ja, ja see, et on see ette võetud ja tehtud on, on, on väga uhke. Niisuguse rahvusvahelise koostööna säärasel kujul oli see film võib-olla tõepoolest esmakordne. See oli muidugi puhtalt tenori teene. Tähendab, see oli niivõrd tedagi enda vaimuenergia ja suhet sõlmimise oskuse tulemus tegelikult see mitte ülalt alla, vaid alt üles. Ja selle tõttu tolleaegne Moskva kinokomitee ja kõik see oli, oli nende jaoks suur üllatus. Tuli mingil määral ka siin. Ja, ja muidugi sai aeglasest ette, et koostöö oli ju mitte niimoodi üles raadiomajas. Kuula imesta, reklaamitelevisioon ju tegelikult, eks ole, ja korraga niisugune kultuuriprojekt noh, sai, räägib jälle Soome nii-öelda eratelevisiooni ja, ja reklaamitelevisiooni erilisest staatusest niisugust projekti ette võtta. Ja muidugi legaadi oskuses suhteid sõlmida ja avada uksi augu, mis puutub restaureerimissiis, siin on ühelt poolt oma oma sisulised probleemid, mis nähtavasti aegade jooksul kõik lahenesid, aga on ka oma tehes probleemid. Seda, et, et need filmid ei võetud mitte tolleaegses Nõukogude Vituraaga vastu, on täiesti ilmne. See on teada ja, ja siin ei ole mõtet sellest rääkida, aga aga nad praktiliselt olid määratud piiratud ekraanile näitamiseks. Niisugune mõiste oli tol ajal, see tähendab seda, et, et nendest ei tehtud mitte kahe koopiaid ja, ja duubel negatiivne ja esialgselt ametlikult mitte. Tolleaegne kena komitee oli nähtavasti üsna ebameeldivalt üllatunud seltse teoks sai. Aga kuna samal ajal oli tarvis nagu Et noh, kas tol ajal ikkagi kadus mitte ainult inimesed, vaid nüüd ka kui vaja oli ja, ja selle tõttu see materjal kolis nagu kõik valdavas enamuses sinna sinna üle raja Soome, kus ta oli paremini hoitud ja, ja, ja ka Saksamaale vastavasse instituuti ka noh, aeg teeb oma töö ja kõik need asutused sammuvad edasi oma igapäevase tööga, erid kusagil Ādažis seal hoidlates erinevates kohtades erinevates arhiivides. Kui tekkis vajadus taastada, siis selgus, et, et noh, see polegi nii väga lihtne, sellepärast et aeg on teinud oma töö ühelt poolt. Ja kuna filmis ei olnud nendes filmides ei olnud sedapidi suhtumist, et noh, seal teha nendel hoida negatiivne alles ja säilitada igal juhul vaid vajalikul koopiaid tehti otsefilmist siini pealt endas. Siis kõik vajuta filmi isegi säärasel juhul, sest et svee maju säilis nagu ta säilis. Ega sõima filmi lõpuks pahasesse. Su ema oli ju algselt ju saksa film, tolleaegne Akva kaloritehaseid ju peale sõda, kontrrevolutsiooni korras rändasid nõukogude liitu ja, ja see ma ei olnud mitte midagi muud kui selle edasiarendust. Ja seetõttu oli, oli ka noh, algselt see vene värvi ilm suhteliselt ootamatult heal tasemel. Kuigi seal oli palju pahandusi, palju praaki ja kõike muud, aga ta oli olemas ja tema väärtus sõltub sellest, kuivõrd teda neid korralikult testia kemikaalid sealt välja kuidagi kui on muidugi teine lugu. Aga ehkki õnnetus oli nähtavasti selles, et ühendusliimid, mida kasutati negatiiv kleepimisel, need ei sobinud päris hästi sele sellele algsele lindile sattunud kleepe kohad kippusid minemast lahti ja kuna oli seal peremehi erinevaid ja nende materjalide kätlejaid nende kättesaamise tean, ma olen seda jutust ja ka kasutamine oli üksjagu keerukas. Värvide taastamine üldse viimine kõigepealt noh, elektrooniline taastamine on veidi teistsugune protsess ja ta nõuab lihtsalt tarvid asetust teistmoodi värvide hindamis. Ja, ja see taastamise protsess nõuaks veel tegelikult elektroonilist jätkamist, aga juba säärasel kujul on ta igal juhul saavutus. Nii et need probleemid, põllud lihtsad ja tänu sellele, et katkemisi kippus olema siis püüdhi erineval viisil vastavate koopiate tegemisele uuesti ühendada ja need ühendused omakorda tegid jälle need asja veel hullemaks. Sest et päris tõsi, professionaalset lähenemist nagu, nagu ei olnudki paraku seda enam, et film ei olnud ju eriti soodustatud selle ja selle hoidlatest välja võtta, mine ja tegemine, see kõik oli üksjagu keerukas. Pluss peale selle aeg teeb ju ka oma töö selle aja töö taastamine või ütleme, neutraliseerimine pärast elektroonilisel teel on praegu muidugi väga kõrgel tasemel ja, ja minul on minu teada on praegu ETV Libommi mõningased võimalused selleks olemas. Tõsiseltvõetavad. Nii et minu seada ülesanne oli rohkem seada värvi, nii palju kui see võimalik oli nii palju tasakaalustada, kui see võimalik oli ja, ja võib-olla ka veidikene tõlgendada, sest koopiast kookiasse need asjad ikkagi veidi veidi kannatasid ja muutusid. Aga ma olen enam kui veendunud, et tegelikult see töö on tehtud väga hästi, vähemasti nii hästi, kui see on praegusel hetkel üldse üldse võimalik kohtuda. Ja selles mõttes on, on väga hea, et ütleme, selline kuue aasta töö ja kindlasti peab siinkohal tänama ka endised, et kes on olnud Lennart Meri filmide juures helioperaator, helirežissöör ja ka aidanud kas selle projekti läbiviimisel päris tõhusalt kaasa, nii et ütleme see entsüklopeedia tõesti õigustama panime? On selle tegevuse hing ikka tegelikult olnud ja entusiastlik kinke sai, ei hoia kokku, ei oma aega ega energiat ja, ja noh, on alati valmis võitlusse Venemaa selle selle nimel, et asi tuleks parem välja. Nii et ütleme, praeguse tulemus on, on selle tasemele siis võimalik minu arust maksimaalne, viimane hetk, kahtlus, sest et ma ei ole päris kindel, kas ütleme aasta, viie või 10 pärast, seni nii hõlpsalt veel võimalik oleks. Aga tahangi siinkohal tänada teid, härra Maran, et te jagasite oma mälestusi, kogemusi, et aitasite sellel objektil realiseeruda ja samuti täna ilmselt kõiki vanema põlvkonna pillimehi, kes olid ka Lennart Meri dokumentaalfilmide juures tegevad ja head kuulajad. Kui te näete Lennart Meri dokumentaalfilmide kogumiku, siis kindlasti me soovitame teil seda vaadata Ta ja ka kõikidele oma headele sõpradele kinkida. Sellega lõpetan oma tänase saate täna ja külalisi Rein vananid, Jaak ilmit. Peatse kuulmiseni.