Ma sõitsin siia teie juurde koju ja tee ääres nägin midagi päris enneolematut, ma ei olnud ikka kunagi päris lumivalget lehma näinud, tundus mulle hea endena siin tee ääres sõi selline enneolematu elajas. Aga ma tahtsin teiega rääkida päris rahulikult, meie jutuajamine läheb esimest korda eetrisse õhtusel ajal, inimesed on oma kodudes, raadiod mängivad vaikselt nurgas, tahtsin rääkida niisama asjadest, mida te mõtlete ja kust te tulete. Ja alustuseks tahan, et räägiksite mulle, milline te olite lapsena kindlasti on vanematele kõnelnud sellest. Ja ei noh, kasvasin ma ainukese lapsena, perekonnas olid, olid ka kaks õde, aga selleks ajaks nüüd juba kui mina sündisin, neid enam elavate kirjas ei olnud. Ja noh, see tähendab võrdlemisi palju, nii et vanemad muidugi mind hoidsid. Meil oli kodu, Tallinna äärelinnas ei olda niisuguses agulis. Suhteliselt kitsad olud ja kitsad tingimused, mis see tähendab, kitsad olud, tropp trapsikade saite, kuidas trapside jaja ei, ei noh, mitte nüüd nii kitsad, aga suhteliselt võrreldes nüüd ütleme see korter ja kõik oli hästi pisike ja ja nagu öeldakse. Nii nagu tol ajal inimeste elasid ahjuküte ja muud sellised asjad. Aga vanemates vanemad on mul surnud ja vanemad olid mul väga head inimesed. Nad kodus oli lihtsalt väga hea õhkkond, käis ka palju, eriti just isa sõpru, isa oli pillimees ja käis palju palju sõpru külas ja need olid alati väga lustlikud. Lustlikud külaskäigud, lavat vanemad suhtusid minusse ka nagu hästi, ma olin niisugune. Ma ei oskagi öelda, aga ma vist tähendab kuidagi keskkoolis, siis ma olin niisugune rohkem elava loomuga, tekitasin hulgaliselt probleeme igal pool. Aga vist varasemas põlves oli mul niisugune poiss nagu poiss ikka. Ei midagi erilist. Millal te hakkasite märkama seda, et neid kuulatakse või teil on midagi, mis teistel puudub? No arvata, et niimoodi on võimalik väita, et kunagi hakkad sellest aru saama. Ei tea, võib-olla keskkoolis, või kui üldse niiviisi saab küsimust püstitada. Kus hakkasid mingisugused ettekujutused elust nagu kujunema eksis. Siis võib-olla jah, kvaliteedi selline tõuklejad, lülitseja laps noh ma nagu üldiselt mul oli väga palju sõpru, tänaseni on mul kogu aeg alati olnud väga palju sõpru ja, ja ma niisugune sihukene kakleja ei olnud, aga et, et ma nüüd oleks väga paljudesse kaklusesse sattunud, kuigi tuli ka seda ette, ütleme, omasuguste seas. Aga ma muidugi tekitasin koolis probleeme, nii et ma nagu tülitasin õpetajatega üritama klassijuhatajaga, õieti nagu põhiliselt küll temaga ja siis ajasin nagu seal tekitasid mitmeid probleeme. Ja kooliga ka, nii et. Nii et siis ma olin selles koha pealt, ma olin küll rahutu õnn. Et koolil läheb, kirjutasid mulle võrdlemisi halva iseloomustuse, kui ma kooli lõpetasin, Tartu Ülikooli, hakkasin astuma. Veel kord selle varasema lapsepõlve juurde tagasi minnes meenub teile vahel lapsepõlvest mingeid terviklikke hetki või mingeid hommikuid, õhtuid päevi, olete te selline meenute tüüp praeguses eas? No eks ikka inimene peab meenutama ja mida, mida ma noh, eks ikka mulle meenub, meenub kodust, meenub väga palju seda, et kuna meil oli väga kitsas elamine, aga siis mööblit oli seal hästi palju just niisugust varasematest aegadest pärit, millest osa on siin, eks ole, need, seal need seal on, on, on minu kodunt pärit, nad on küll vähe niimoodi renoveeritud, aga nad olid siis. Ja siis oli ruum hästi vähe, laua peal oli alati hästi palju ajalehti ja ajakirju. Isa, ema lugesid saksa keelt, mõlemad. Ja ema valdas täitsa vabalt saksa keelt ja siis kui muud polka nagu saada, siis igasugused Ida-Saksa ajakirju ja ajalehti olid, olid, olid siis oli niuke embi Emmbeeii ja saite pildia, when post ja ja siis oli üks austria kompartei häälekandja folks timmida, nagu sai, väga harva. Aga, aga mida siis isa hoolega hankis kuskilt? Kioskis oli kokku lepitud ja need kõik ikkagi sisaldasid lisa veel mingisugust informatsiooni sellele, mis oli saadaval nii-öelda ametlikult eritise Folstima, sisaldas üht, teist ja kolmandat. Sellepärast teda ei olnudki kogu aeg saada, niiet et siis niisugune värk oli, hirmus, palju lahendati ristsõnu ja mis mulle muidugi on veel meeles, on, on kõik suved suved, kus me Me veetsime need põhjarannikul mere ääres ja maal. Jaapanis on palju meeles väga, põhiliselt niisugust heade ilusat. See mööbel, mida te näitasite, on väga ilus, ei ütlekski, et seal on renoveeritud, vana näeb välja nagu üsna äsja tehtud. Kõik need kapid on saanud ja hoolika käe. Olete te seda tüüpi inimene, kes hoiab lapsepõlvest ka vanu mänguasju alles? Ei ole vist mänguasju olles küll mänguasju küll alles ei ole. Raamatuid on muidugi igasuguseid. Ja pilte ja dokumente ja niisugust värki mänguasju ei ole. Ei ole. Kas te mäletate seda hetke, kui te otsustasite, et te lähete ülikooli õppima just seda ala, mida te olete õppinud seal? Ma mäletan seda kuidagi niiviisi oli see asi, et tegelikult eks natuke varasemast peale hakata kooli kaheksandas klassis, kui ma olin siis pidi siis mulle meeldis füüsika ja ma mõtlesin, kas mitte minna üheksandasse klassi ühte teise kooli ja minu meelest oli see vist esimene keskkool, kuhu, kus oli füüsika eriklass ja siis ma nagu ikkagi mõtlesin ja mõtlesin ja otsustasin mitte minna ja olin pärast mõtlesin, et olen õnnega koos, et noh, tõesti, et see siiski ei oleks nii istunud kuidagi niisugune huvi nende ühiskondlike asjade vastu hakkas aina suurenema, suurenema ja siis oli muidugi kuidagi iseenesest oli selge, et tuleb õppima minna Tartu Ülikooli, ma ei tea, miks see on iseenesest selge, oli, oli kui minu poeg lõpetas kooli, siis näiteks nende seltskonnas jälle ei olnud üldse iseenesest selgelt peaks Tartusse just õppima, aga kui mina lõpetasin kooli 67, siis oli, see oli see iseenesest selge, et, et kui sa oled nii hea õppijad, siis peaks pürgima Tartu Ülikooli ja, ja tegelikult selle otsused, mis alava valin. Tegelikult oli niiviisi, et kolm ala veetlesid, oli ajalugu, juura ja majandus ja noh, selle, et ma valisin lõpuks majanduse, selle, ma otsustasin küllaltki viimasel hetkel ja mõtlesin sügavalt järele, et see on niisugune valdkond, mis võiks mulle kõige rohkem istuda. Noh, lapsepõlvest ma muuseas mängisin väga palju ema töökohast saadud igasuguste raamatupidajast formularidega muuseas, sest ema oli mul raamatupidaja. Nii et, et see kuidagi kuidagi tõmbas, nagu see asi, nii et, aga selle ma tegin üsna viimasel hetkel juba siis vahetult, kui ma viisin, viisin dokumente ülikooli. Ega te ei ole kahetsenud seda? Oh ei, vastupidi, mis tähendab vastupidi, ma olen väga rahul sellega, et ma just selle valiku tegin, ma olen mitu korda mõelnud, et oleks ma teinud mõne teise valiku, noh küllap üldiselt on mul niisugune komme, et ma nagu tagasi vaata palju, et et ega ma nüüd oleks kurtnud ka mingi muu valiku puhul, aga aga seal on mul istunud ja selles mõttes selles mõttes ma tõesti olen selle valikuga rahul. Et sai just seda õpitud. Kui te vaatate endasarnast meest kõrvalt, kuidas te teda iseloomustate kolme lausega. Kolme lausega iseennast iseloomustada üsna raskem. Noh, võiks öelda, et küllalt hea suhtleja, piisavalt auahne. Mis veel, mis see kolmas lause võiks olla? Ja piisavalt enesekindel küsisingi selleks, et kuulda seda viimast sõna teie käest ja ja tahaks teada, kas te oskate öelda, kust on teie enesekindlus pärit? Ega seda alati pole olnud. On. Ja ega seda kõigis asjades ka ei ole. Ütleme kui ma peaksin minema noh, näiteks näiteks, kui ma pidin jalgpalli minema mängima koos koos siin riigikogu teiste riigikogu liikmetega ja muudega, kes moodustavad sellise jalgpalliklubi ja kui me Valgas käisime jalgpalli mängimas, siis siis ma tundsin ennast üpris ebakindlalt, kuna noh, vist viimane kordse jalgpalli mängitud koolis, et niisugust loomuliku ja üsna üsna niimoodi üsna tähendab ei ole ka niisugust tunnet, et noh, mis seal son, mängime, üsna suur niisugune ebakindlus oli endas sees. Aga, aga mis puutub niisugustesse paljudesse muudesse põhimõttelistes asjadesse, siis siis eelistan asjad väga põhjalikult läbi mõelda enda jaoks ja kui ma olen siis väga veendunud milleski, siis ma olen väga enesekindel, et mul on õigus ja ja siis ma nagu midagi ei karda või, või sellist mingit kõhklusmoment ei teki. Aga mul seda ei ole, seda veendumust, et mul on alati õigus, siis ma siis ma küll kipun kõhklema ja kahtlema ja teinekord see on teinekord see ei ole ka sugugi hea, on osa inimesi, kes kunagi ei kõhkle alati nagu suudavad teha ka otsuse. Muidugi, teistpidi on nüüd nii, et, et ma olen 12 aastat olnud nii-öelda tippjuht. Ja ega sa seal ilma enesekindluseta ei saa, sa tead, et kõik ootavad sinult otsustamist ja otsustamise magus valu ongi. Ongi võib-olla see niisugune, niisugune asi, mis nüüd ütleme, peab alati toimuma ja sul ei ole üldiselt aega selleks, et et veel mõelda ja veel mõelda ja veel kõhelda, otsused tulevad langetada. Ja noh, siis peaks olema kaunis kindel, eksis. Aga on juhtunud, igasugust, on langetatud otsuseid ka kiustudes ja pärast valeks osutunud, aga aga üldiselt ma arvan, et see enesekindlus on ka sellest 12 aastasest kogemusest tulud, mis tõesti võiks öelda, et ega mul kuskil pole halvasti läinud, aga ma ei ole. Vähemalt. Vähemalt ei ole mind kusagilt ära aetud, ühegi koha pealt ei ole, mind, on alati pole kunagi minuni jõudnud niisugust meeleolud, et need, kes jäid sellesse või teise asutuse töö, oleks kergendatult hingatud, jumal tänatud, ta nüüd läks, nii et nii et see on andnud ka enesekindlust aastad annavad kindlasti enesekindlust juurde. Millal te viimati ennast häbenesite? Ei oska nii äkki öelda, kindlasti on niisuguseid juhtumeid olnud. Midagi võiks nagu võiks mõni hea lugu meelde tulla küll. Mäletan küll, see oli niisugune lugu, kus, kus siinsamas, selle aasta suvel oli meil siin kodu juures niisugune väikene pidu aiaaias ja istusime suvises mõnuga ja kõrvallapsed mängisid, lõid tennist reketitega vastu siis garaazi ukse niimoodi ja mina vaatasin pealt, et kuidas nad ometi nii valesti löövad. Tennises võrdlemisi tähtis see löök oleks õige või see kehahoid oleks õiget muidu nagu kaugele ei jõua selle asjaga ja siis ma arutasin, nagu näitavad, kuidas see asi võiks kõik käia ja nagu ma põrutasin selle pallini oli, oli see pall must nii kiiresti möödas, et ma jõudnud liigutadagi ennast ja siis mul oli küll piinlik. Kuidas te käitute, kui te olete ilmselt sõitnud 130-ga, peatab teid, Corning, Männik kinni, esitleb ennast viisakalt ja, ja soovib teie dokumente, mis te teete, kas te üritate ennast puhtaks rääkida, teete te nalja, vaatate talle silma, kuidas te käitute rahulikult? Üldiselt üritan mitte sõita, vahele jääda ja, aga ilmselt üldiselt rahulikult. Igaüks teeb oma tööd ja seda tööd tehakse viisakalt ja korrektselt. On mitmest juhtumeid olnud, mind on, on kinni peetud küll. Ja ma ei mäletanud, nagu oleks minul mingisugust konflikti ega, ega niisugust solvumist või pahameelt tekkinud, need täiesti minu maa alati lähtun sellest, et iga inimene peab tegema oma tööd ja ja, ja tegema nendes raamides, mis on ette antud. Et kui on ette nähtud niiviisi, et sa ütleme, sõidad selles Piiris kuskil, et 90 või natuke üle selle, mis on, mahub ehk kuidagiviisi lubatava piiridesse, kus sa siis seda ületad ja vahele jääd, siis ei ole nagu põhjust kellelegi peale pahandada peale ise, nagu seda valisid teise teised reeglid ja siis pead ka niiviisi nagu selle eest vastutama, niiet rahulikult küll, aga ei püüa ennast välja vingerdada või ei püüa, kindlasti mitte. Ei püüa, mis seal ikka vingerdada. Tõde on, kui sa ise saad ka aru, et nii ongi täpselt. No mis siis nüüd on nii nagu kollase ajakirjanikuga, kui nad sust loo või ajakirjanduse, kui nad sellest loo kirjutanud ja see tähendab, et see lugu on tõsine, mis seal ikka nii väga siis ärrituda selle asja peale. Muidugi omal ajal ühte juhtumit, näiteks niisugust, kus kus see oli ammu ja mul oli siis Žiguli null üks või null 13, mis ta siis oli ja siis ma sõitsin ühest mehest mööda, kellel oli igavene uhke ooper, see oli, ma ei tea, niisugune. Kust, kust see oli üsna ammu, et kust selline autol silmus ja, ja, ja siis tähendab, sellel hetkel, kui ma olin nagu täiesti määruste piires niimoodi temal mööda sõitmas temast siis ta äkki vajutas gaasi ja noh, iga autojuht kujutab ette, missugune seis tekib, kui see, kellest hakkab mööda sõitma, vajutab gaasi ja siis ma siis ma vajutasin gaasi ja sõitsin endast ikka mööda, siis ta pöördus Sist ajas mulle järele nagu ja siis tuli välja ja tal oli siis oli ühiskondlik autoinspektor ja ja peas sauaga kinni, vot siis ma küll vihastasin, sest see oli nüüd igal juhul niisugune. Või kas heast helist, nunna tunnete? Tuleb ette, jah, kohe mõnuga karjute ennast tühjaks ei tea. Kas see on nagu lastega öeldakse, et kõike ja täis, et siis tuleb ikka kere peale andnud. Et siis on nagu kõigil parem. Aga ma vist pigem olen küll selline, kes hoiab ennast ennem vaos kui kipun nagu tülitsema. Te ütlesite, et te olete olnud 12 aastat tippjuht. Kas alluvad tohivad näha ülemuse meeleheidet? Ei tohi? Pole näinud? No ega ei ole vist küll jah. Ega ei ole vist küll, et kui raskelt läheb üldse sellise enese, värise joone valmisehitamine, et see enesekindlus püsib su näol iga hetk, siis kui kõht valutab, siis kui, kui laps on haige, no misiganes. Ega sul see peaks nagu vot siin on nüüd kuskil mingisugune asi, mis on looduse poolt kaasa antud ja ega ju tippjuhiks ta lõppude lõpuks igaüks ei sobi. Ja mõned asjad ilmselt ei ole ka koolitatavad. Vanasti, kui kui, kui ülikoolist sõjalisest sai käidud, siis öelda niiviisi, et käsk tuleb anda komandöri häälega ja see selles on mingisugune omamoodi iva, et tippjuht või Sis komandör ta peab olema veenev kogu oma asja esitusel ja see peab olema mitte ainult ratsionaalselt veenev esinemisoskusel isiksusena olema veenev, siis, siis tal on saabuma otsused läbi viia, kui ta ei ole veenev. Nagu me siin Eestiski oleme korduvalt näinud väga tipptasemel juhte, kes ja poliitikuid, kes, kes räägivad tarka juttu, aga kelle maneerid on sellised, et need ei ole veenvad. Siis ta ei saa seda asja lihtsalt läbi viidud ja see asi leiab selle asemel, et hea asi saaks vastu võetud või hea otsus saaks vastu võetud üldise mõistmise toetamisega. Vastupidi, esinemismaneer äratab vastuseisu ja äratab igasuguseid tülisid ja pingeid. Nii et see selline selline enesekindlus ja, ja selline enesevalitsemine peab tulema kaunis, kohe öeldakse niiviisi tippjuhil on aega aega ütleme aasta praegusel ajal võib-olla võib-olla aasta vanasti öeldi, et kaks aastat on aega nagu niimoodi ennast näidata, et kas ta, kas ta kõlbab selleks, et noh, siis selle aja jooksul peab olema see, see enesekindluse, otsuste veenvus saavutatud muidu ei tule nagu kuidagi välja, sest veenus on õpitav asi treenitav, ütleme siis nii, te olete treeninud? No tähendab, noh, eks ta nüüd on mul nüüd raske öelda, aastatega jaoks on palju tulnud ka iseenesest, ega ma nüüd nii teadlikult pole, aga ütleme siis nii, et ma olen sellele teadlikult palju tähelepanu pööranud omal ajal kas te olete tegelenud või lasknud tegeleda enda psühhoanalüüsi? Ei ole, ei ole. Miks see teid niimoodi mõtlema pani, see küsimus ei huvita, nüüd on küsimus, et võiks tegeleda, aga ei ole tehtud. Te nimetasite, mõtlesin, et teil on palju sõpru ja on alati olnud ja lapsepõlves ja kooliajal ja, ja nüüd ka kuivõrd need inimesed teid praegusel hetkel üldse huvitavad, kui palju te tahate teada, kuidas neil läheb, lootes pikale ja põhjalikule vastusele? Ja ei oska vastata, küllap suhtlemine on väga suures osas kuulamine, mis on ka väga tähtis. Kui sa tahad endal sõpru pidada, siis sa pead oskama kuulata, seda ma olen ka endale teadlikult teadvustanud, nii et ma ei ole kindlasti niisugune sõber. Ma olen kindlasti edukas, aga ma niimoodi püüad seda tähele panna, et minu jutukas ei muutuks niisuguseks domineerivaks, et inimesed hakkaks endast häiritud tundma ja ja nii, et ma kuulan üldiselt inimesi meeleldi, kui nad tahavad midagi rääkida. Inimesi on selles mõttes kahte tüüpi. Iga 10. vastan selline, kellele meelsasti pihitakse, räägitakse väga isiklikke asju. Kas te olete üks neist 10-st? No mulle räägitakse palju ja üldiselt see on ka väga huvitav teema. Sellepärast et ma olen nagu kõikide oma sõpradega üritanud olla maksimaalselt avameelne, siis inimesed kuidagi vabanevad ja kui nad saavad aru, et sina oled nagu avameelne ja sai valetaja ja sa räägidki oma muredest, siis inimesed tunnevad ennast väga hästi ja ja siis ollakse ka minuga väga avameelne, nii et et nii see tavaliselt on olnud, et minu suhted sõprade üldse inimestega on paljuski väga-väga avatud ja väga väga niimoodi. Informatsiooni rikk mõlemat pidi. Kui palju teid segab see, et ei ole anonüümne inimene siin ei ümbruses, ei kuskil liikudes? No see on ikka päris suur vaev, see on nagu ka naljakas, vaat kui omal ajal omal ajal, mille nimi niimodi tõusis so siis niimoodi tekkis, tead teadvusesse teatud raadiusega telesaadetega seoses siis alguses oli ju päris põnev niimoodi olla tuntud ja ja ja teada, et sinu nime teatakse, aga noh, sellest on pikka aega möödas ja seda aega, kus minu isik on väga tuntud olnud kõigi jaoks. Seda aega on olnud pikalt ja see on üsna suur vaev. Tegelikult on see üsna suur laev ja eriti kui sa ikka no näiteks ütleme, käid poes. Siis sa kuuled kogu aeg niimoodi, tihti kuuled oma nime niimoodi selja taga, Oksoosistatavate ütleme näiteks näiteks oli niisugune lugu. Kui nüüd tütar astus Tartu Ülikoolis, me läksime teda Tartusse viima ja, ja siis seal oli mitu asja nagu plaanilise vahepeal tekkis mingi tühi auk ja ja me läksime abikaasaga, mõtlesime, et sõidame toomemäele ja kõnnime seal natuke ringi, tuletame ka vanu aegu meelde ja siis oli üsna inimtühi. Vastu tuli mingisugune niisugune paras kobar inimesi, kõik soomisesid omavahel, jutt käis, et nad läksid meist mööda teksti haudvaikus jälle siis muidugi keegele, sosistas ta umbes nii, ja need, kes seal kõndis ja see on üsna-üsna väsitav ja ja ega mul nagunii nagu see kasvõi kasvõi siin poes käia on, ongi omavahel nagu noh, käib natuke nagu närvidele, et sa ei saa väga rahulikult vaadata ringi, et midagi ostad, kõik hakkavad kahekümnen. Paljud silmad põlevad huviga, et vaatad, mis tahtsid, nüüd teeksin, mida osta. Tähendab see seda, et te üritate neid oste teha kuskil välismaal viibides riideid näiteks, sest no välismaal on seda jah, palju mugavam teha. Palju nüüd sinna nüüd? Jah, ei, see on õige põhimõtteliselt, et seal, kus sind keegi ei tunne, on muidugi palju rahul, kui valida. No ja oletame, et keegi kollane ajakirjanik tuleb selle peale publitseerida lehes Post, teie kodune telefon, kuidas te käitute? On ma arvan, et ma vahetan siis telefoni ära. Kui mitu korda te olete numbrit vahetanud? Ei olegi naguniiviisi vahetanud numbrit, see number, mis siin on olnud, see on nüüd olnud sellest ajast, kui me siin elame kaks aastat. Ega ma nüüd ei ole pidanud nagu vahetama. Kui paljud inimesed tee mobiiltelefoni numbrit teavad? Selle mobiiltelefon paniga on asi niiviisi, et ega ma teda väga palju ei kasuta. Kodus on ta leviala piiri peal, nii et ta enamasti annab siia helistada, teada, et ta on, on leviulatusest väljas ja kuidagi, kui ma olin Eesti Panga president, siis ma neid asju eriti ei kasutanud, sest kogu aeg on sul nii või teisiti võimalus nii sind üles leida kui ka, kui ka sulle endale üles leida kõikvõimalike muude vahenditega ja abide kaudu olles, olles niikuinii kogu aeg kuskil kontoris tööl, nüüd oleks seda muidugi rohkem vaja, aga ma eriti ei oska teda kasutada. Et mind ikka nagu rohkem otsitakse tavalise telefoni pealt, kas siis kodunt või või siis toompealt või ka erakonna kontorist, nii et nii et ma ei oska nüüd öelda, paljudel see, just see on see number, aga, aga see mobiiltelefon väga palju kasutuses mul ei ole. On teil olnud kokkupuuteid kuritegeliku maailmaga selles mõttes, et kas keegi andeid tahtnud kunagi autost välja rebida või, või on teil olnud kellegi kaitseks välja astuda? Viimastel aastatel? Õnneks ei ole. Õnneks ei ole olnud kokkupuuteid. Olete te mõelnud, mida te teete? Oletame, et see, kes tahab autost välja rebida, on juhtumisi pärit Krasnodarist ja teie nimi ja nägu ei ütle talle midagi. Ja noh, seda on, ma kujutan ette, et inimene niisuguses situatsioonis käitub paljuski ettearvamatult, aga eks ta vist mõistlik oleks, oleks sellisel juhul? Noh, jah, kui oleks nüüd niiviisi, et omal oleks nagu isiklik relv, mida aga ei ole või ei ole ja siis siis võiks seda Rällo muidugi pruukida, siis peaks oskama suutma seda pruukida. Aga kui seda relva nagu ei ole, siis ei ole mõtet ka ennast nagu väga niimoodi selles mõttes ohtu seada, et kui siis kui just sulle maffia kallal tuleb, ju siis vist oleks mõistlikum jalga lasta. Valetate selline hullumeelne raba aja, kes ootab niimoodi looduselt esimest märguannet tervisega seoses või peate teise piiri? Ma olen ikka üldiselt sellele ise nagu teatud tähelepanu pööranud. Jaa. Jaa. Viimasel ajal on ka niimoodi üsna palju üsna häid tulemusi saavutatud. Noh, siin oli, vahepeal oli niisugune lugu, et kui ma nüüd ülikooli lõpetasin, siis ma kaalusin kuskil, ütleme 75 kilo, siis kuskil selle aasta talvel oli see või kevadel oli seal kuskil 100, nii et, et noh, kaal näitas kogu aeg niisugust vastikut kasvutendentsi. Ja nüüd ma olen siis nagu suvega vähemalt 10 kilo alla võtnud, kui mitte rohkem, nii et mitte eriti ka pingutades, aga, aga ma olen üldiselt ikka füüsilisi harjutusi üritanud kaunis regulaarselt teha ja omal parem tunne ei ole. Ma ei, ma ei, ma ei, ei dramatiseeri, seda küsimust, tähendab, ma ei, ma ei ei noh, ma ei pea mingit erilist dieeti, aga ma natuke vaatan, et võiks nagu vähem süüa ja võiks nagu rohkem sporti teha ja niimoodi see on nagu läinud. Ma küsin seda sellepärast, et teie eas inimesed, meesterahvad, eriti on päris palju niimoodi nähvaka ära saanud haiglasse kukkunud äkiliselt ja pärast väga süngeks muutunud enesesse hakanud vaatama ja elu on üldse kuidagi teist värvi läinud enda jaoks. Olete te vaadanud neid inimesi, mis nendes on juhtunud, mis muutunud nendega ja see on, see on minu generatsioonis on see täiesti esinev nähtus, niisugune asi. Inimesed muutuvad morniks, tõepoolest, on kõik kuskil on, on niiviisi ootamatult seisnud fakti ees, et midagi on juhtunud ja siis nad muutuvad, muutuvad siukseks, morniks ja, ja ettevaatlikuks. Ja muidugi natukene peab enda eest muidugi selles mõttes hoolitsema, et eks päris päris kasulik on lasta endale teha niisugust inventuuri, et lasta ennast läbi vaadata. Seda ma olen ka teinud, mitte küll iga aastaga, aga vähemalt paari aasta tagant on on mind ikka natuke vaadatud, et kas nagu seda töötab nii nagu vaja on mulle pikka aega südame rütmihäired, mis on nüüd ära kadunud täielikult millegipärast juuest võib-olla on elu rahulikum. Aga nii, et ma olen nagu sellele asjalike väiksemat tähelepanu pööranud üldiselt nagu füüsilise vormi tervise üle ei kurda, praegu peaksid olema päris päris korras. Võiks nagu sülitada kolm korda üle õla, aga aga see on päris tõsine asi meil, jah, ikka väga paljud surevad noorelt ja ja jäävadki noorelt haigeks ja kui sa juba ikka saad tõesti niisugused, nagu te ütlesite, nähvakas, siis sul juba tekib niisugune niisugune hoiak elu suhtes teistsugune hakata kaaluma, kui vana inimene, mida teha tohib, mida süüa tohib, mida juua tohib, kas, kas nüüd vahepeal, viina võib võtta või, või võtta ja nii edasi ja et see on tõsine probleem. Milline teie hoiak on elu suhtes, mille nimel te rabate? Jah, see on, kas teda nüüd niimoodi mõtestatult alati olemas ongi, aga midagi tahaks nagu koledasti ära teha. Taustaks võiks olemas olla kogu aeg. Midagi võiks tahta, kogu aeg ära teha, ajab mingit jälge, tahaks jätta ja seda jälg jätta on võimalik, mitut moodi. On võimalik midagi töö alal ära teha, noh, ma ütleksin, et. Ma ise olen endaga nagu päris rahul, aga, aga, aga kuigi ei saa veel nagu öelda, et elu hakkas lõppema, aga, aga siis muidugi on, on mis on, väga tähtis on muidugi lapsed ja nendel läheks hästi ja ja nendest tuleksid niisugused asjalikud inimesed ja muidugi tingimata on ka tähtis, et su ikkagi hoolitseda omaenda ja eelkõige oma perekonna nagu materiaalse heaolu eest, seda ei saa pidada mingiks omaette niisuguseks tohutuks, eesmärgiks aga teatud piir kus, kust ei saa enam olla hoolimatu, on olemas ja ja ma olen seda külge tähtsaks pidanud mitte kunagi raha üle tähtsustades, aga, aga mitte kunagi nii, et nii palju on sellega ikka tuleb vaeva näha, ükskõik, kas siis mingisuguseid muid teenimisallikaid leides või vanasti loenguid ja niisugust värki, et sul oleks siiski nagu elamine materiaalset suhteliselt lahe. Tähendab see seda, et naine ei pea muretsema raha pärast? Nojah, ega ta nüüd eriti pea küll käib küll tööl, aga ta käib tööl eelkõige sellepärast, et talle meeldib tööl käia. Olete endale võla kaela võtnud, teate te, mida tähendab maksta võlga? No mul on sellesama elamise peale võlg, tean küll, mul on selle elamise peale võlge, mul on ka auto peale nõndanimetatud liising, võlgni, maksan hoolega. On seal mingi frustratsiooni allikas ka või suudate üle olla sellest? No ma suudan küll üle olla, aga see on muidugi üks pidev mure, ei saa käituda nii, et see on, see on üks pidev mure muidugi, noh, ütleme. Võlga saab võtta nii, et sa ikkagi väga täpselt kalkuleeritud sa sellega toime tuled ja ma olen muidugi need võlad võtnud nii palju, et et see mahub nii-öelda sellesse sissetulekute raamidesse, ilma et see ka väga suuri niisugusi vapustusi tekitaks. Ühesõnaga mul ei tekkinud, võlg ei kasva kumulatiivselt, aga seda peab muidugi hoolega jälgima, nii et see on mingisugune nähtus elus mis kahtlemata on uus, väga paljud inimesed võtavad võlgu ja see on nagu loomulik, et raha võetakse nendelt, kellel seda on ja kasutatakse kuskil ära, aga noh, sellega peab olema täpne. Te ütlesite, et tahaksite nagu jälge jätta, tegite väikse vihje ka selles suunas, et nagu mingi jälg on olemas, olete mõelnud, et see, see jälg võiks olla sügavam või, või milline see üldse võiks olla, kas teie soov on, et no küllap ikka mõtlete sellele ka, et soov on, et ütleme, Teid mäletatakse 100 aastat peale teie surma näiteks? Ma ei ole nii mõelnud, aga ma kujutan ette, et võidaks mäletada küll niimoodi natukene. Kas just 100 aastat pära surmaga, aga noh, väike jälgusi, Aelukanica jäetud, nii et see võiks nagu see võiks nagu jääda külmale saiakse. Mäletate te oma viimast sellist olulist rahulolematust iseendaga? Ma olen Tähendab rahulolematus on olnud paaril niisugusel juhtumil, kus ma ei ole viinud lõpule seda, mis ma olen kavatsenud ja see on, esiteks ma olen kaks korda teinud teadusliku töö valmis, mis on jäänud kaitsmata. Ja teiseks, teiseks kirjutasin ma ühe niisuguse no ja raamatu või siukse käsikirja, kus kus ma läksin, hakkasin väga palju fantaseerima ja fantaseerin, et Nõukogude liidus tuleb riigipööre. Ja siis, kui see parasjagu sai, see käsikiri valmis, siis siis riigipööre tuli, see käsikiri kaotas igasuguse aktuaalsuse, nii ta seisab mul kapis ja see on, see on nagu üks võib-olla suuremaid möödalaske, mis mul elus ette on tulnud. Tigedaks küll, eks teeb, muidugi. Mida te teete, kui teil midagi teha ei ole, On teil mingi komme käituda kuidagi standardselt, noh niimoodi abiks ütlen, et mina näiteks lahelile raamatuid, mida ma olen 100 korda lugenud ja mina muidugi ma ei oskagi niisugust asja öelda, aga kui mul on niisugune vaba moment, siis siis ma loen põhiliselt raamatud, on need, mis mind nagu kõige rohkem huvitavad. Ja nojah muidugi ka ütleme, teatud niisugused füüsilised harjutused. Nii et need nagu on ja siis rohkem seda aega, palju polegi alati, mida ma loen, igasuguseid asju, aga eks ma ikka loen, loen rohkem siukest ajaloolist ja dokumentaalselt ja poliitilist ja viimasel ajal vähem majanduslikku, mingil moel on sellest ka nagu saanud omamoodi aeg täis, aga, aga ajaloolist ajalooraamatuid ja igasugust värki, mis aga ette satub mingi ja ka ilukirjandust, noh, olen üritanud, et lugeda läbi klassikat, mis mul kodus on, aga mida ma ei ole kunagi lugenud. Lugesin loen Alaton, Franz, et olen võtnud ideed, loen läbi kõik, mis temalt eesti keeles ilmunud on, osa on ka nagu läbi loetud, aga aga osanike veel lugemata ja ja siis täitsa ootamatult mõne niisuguse, et vene vana klassikaraamat nagu siin lugesin ainult smanni. Tähendab kuningas R-i neljanda noorust. Ja noh, on või neljanda nii siukest nagu neid niimoodi on, jah. Keeleoskus on abiks küll, ma tean, et inglise keel on neil väga hea. Jah, ei saa kurta, inglise keelega saan toime, muid ei ole hakanud veel keskel. No soome keelega saab samamoodi, jäi vene keelega, ei, rohkem need ei ole saksa keelega natukene aga aga ei ole jah ette võtnud, võiks ette võtta küll siis oleks üsna ka üks väärt tegevusplaan on kogu aeg, aga aga ei ole tegudeni jõudnud. On teil tapat andeid tabanud mingid nädalased depressioonihood ka üldse või? Ei ole ma suurt depressiooni all ei kannata. Saate te aru selle nähtuse lätetes teiste inimeste puhul? No eks ikka jah, eks ikka jah, ma arvan, et see põhiline on, on, on noh ikka niisugune noh, võibolla võibolla liialdan, et mulle üldse ei ole niisugust masendus hetki olnud küll neid on ikka olnud ka, aga aga nad on niuksed suhteliselt lühiajaliselt lähevad ruttu üle, aga aga eks ma ei tea, ma arvan, seal on mingisugune niisugune ahastus, mis teinekord tuleb peale, kui, kui sulle tundub, et nagu aeg läheb ja, ja sa oled mitut mitmeid häid asju mõelnud, aga ikka ei tule midagi sellest asjast välja ja, või see või teine asi läks viltu. Ja eks muidugi suureks depressiooni allikaks on niisugused vääramatu jõud muidugi inimestel perekonnas läheb midagi viltu mingid haigused ja mingid õnnetused ja nii edasi, nii et et see on, olete te inimene, kes vananemist pelgab? Esialgu veel mitte. Kas te verd kannatate? Mis mõttes näha verbe? Ma arvan küll, et ma eriti ei ei ole märganud, et mul mingisugused niuksed, niuksed, midagi nihukest klomp tekiks. On teil mingeid selliseid kodanikuoskusi, kas te oskate näiteks anda teel esmaabi inimesele, kes on avariisse jäänud žgutti panna, nihukest kraami oskate teha? Ei oska? Ei oska, mis veregrupp, Dylan. Kui ma teaks, kuskil on see kirjas, aga, aga mingisugune null seal kuskil ei ole tarvis läinud kunagi ise ei ole doonor olnud. Ise ei ole doonor olnud? Ei ole olnud. Null vist peaks olema, mis on see niisugune, neutraalne grupp on null positiivne, vot see siis ongi. Igatahes mul on selgeks tehtud, et mul on niisugune veri, mida saab väga hästi kõikidele teistele üle kanda, seda seda minu välisabikaasa mulle selgeks teinud ja kusagile need proovid teinud ja selle kirvega pannud, aga ma olen juba suutnud hetkeks unustada. Kes on need inimesed, keda te külla ootate endale. Külas käib siin igasuguseid sõpru sõpru ja heatujulised, niisuguseid inimesi ilma kompleksid, eta kes oskavad elust mõnu tunda ja kes on oma eluga rahul, enam-vähem teil üldse kompleksi? No tont seda teab, seda silmaga nähtavaid vinte silmaga nähtavasti nähtavaid ehk ei ole, jah. Kas te täna hommikupoolikul mõtlesin mitte mingi ostu peale, mida te sooviksite näha, mis on, mida te näiteks tahaksite muretseda endale lähemas tulevikus? Küünlalühter? Mille jaoks see on hea Nad laua peale panna ja palju küünlad sisse panna. Niisugune mõte tekkis, kui te küsite just, et ta tõepoolest ära tekkis, niisugune mõte. Ja sinu asjad on teile rõõmuks. Kas te märkate oma sellist pisikest pudi-padi, teil on seda päris palju siin laiali? Ei, ma nagu väga palju seda ei märka, see on rohkem nagu abikaasa on rohkem niisuguste asjade peale tähelepanelik, aga aga ma tunnen ennast selles keskkonnas. Hästi küll. On see teile tähtis, et teie kodu oleks just nimelt selline? No selles kodu peab olema niisugune mugav ja inimlike ilus. See on tähtis küll. Igal juhul on teile tähtis, kuidas te väljen välja näete, välja lähete, kas te oma riietest hoolitseda on, on tähtis. Kust ostsite oma viimase ülikonna Ameerikast, kui täpne olla? Jah, teil on igale küsimusele väga kiiresti vastus olemas, selles mõttes te erinete suuresti sellisest minu saate tava vastajast aga tahaks veel küsida selle kohta, kuidas, millised on näiteks teie suhted loodusega, kas te käite õues diilonkimas, üksinda? Ikka jah. Kuna elame niisuguses keskkonnas siin, kus on loodus nagu kohe akna all ja see soo ja mets siin on üsna läbi käidud ja, ja väga palju on käidud ka siin mööda mereranda, mis ei ole ka nagu kaugele. Ja on, oleme palju käinud, jalasid rohuneeme tippu tagasi ja nii et nii palju küll, jah. Ütlesite, et on tore minna hommikul kuulda koera haukumist, kui ma tulin, siis ma mõtlesin, et ma küsin teie käest, kas te olete kunagi mõnest loomast aru saanud, olete te vaadanud mõnele loomale rohkem kui viis minutit järjest otsa? Ma ei tea, mul lapsepõlves meeldisid kassid igatahes mäletada. Ja eks lapsepõlves on üldse niiviisi, et inimesel on mingisugune aeg, kus ta kindlasti loomadega väga tihedalt suhtleb ja seal põhjarannikul oli meil seal kasse ja koeri. Ja siis nendega küll. Me hoidsime nagu väga kokku koeraga, kes seal oli tal mitu koera järjest erinevatel aastatel, siis mina olen selle koeraga küll väga suur sõber. Olime peaaegu lahutamatult, käisime mööda metsi ja, ja seal on järv lähedal ja ja siis oli koer nagu alati kaasas, nii et meil on üsna hea klapp ja siis me pidasime ennast väga heaks sõbraks, hiljem ei ole nagu niisugust palju niisugust kokkupuudet olnud. Kunagi ei ole olnud mõtet endale koera võtta. No on olnud ja ei ole ka, parem, elasime linnakorteris ja siis tundub see ikka väga piinav eelkõige sellele koerale olla, olla selles linnakorteris. Ja, ja seetõttu seal nüüd küll niisugust mõtet ei olnud, noh, siin ei ole, ei ole nagu veel veel selle peale mõelnud. Seni kuni on seis selline et ikka väga palju tuleb, ütleme nii-öelda pererahval olla kodunt väljas, siis on nagu kahju seda koeral üksinda maha jätta ja ei tea praegu nagu niux plaan igatahes ei ole. On teil mõni selline unistus, millele te mõtlete, millega ta jälle hakkama saanud küllap on, küllap on neid halb välja öelda, aga võib-olla ikkagi no raamat kirjutada lõpuks ikkagi valmis endiselt riigipöördest Nõukogude liidus? Ei, mitte riigipöördest Nõukogude liidus, aga on ju ka muid asju, mida millest kirjutada, nii et ma kogu aeg midagi sepitsete kogu aeg sinna tuleb nagu kogu aeg juurde ja olete te arvutiinimene. No tekstid Teile on teil arvutis kodus min 95 olemas ei ole, ei ole, ma, minul on viis üks sellega tulen toime. Ega ma nii väga seda asja ei tunne ja ma, see on ka asi, kus ma ennast väga kindlalt ei tunne, nii et nii et noh, ma nagu teatud operatsioone tean, see on nagu omaette, vaid see on üks valdkond, ma olen selles valdkonnas ju andnud omal ajal ülikoolis eksami ja hiljem isegi töötanud arvutuskeskuses. Aga vaat see on valdkond, kus ma tunnen, kui enne oli juttu, et kus, kus ma ennast nagu ebakindlalt tunnevad, selles ma tunnen ennast ebakindlalt ja natuke nagu kardan seda arvutit, kuigi ma jah, ma ütlen, et kõik oma artiklid ja lood, Ma kirjutan arvutile, ma seda oskan küll, kuidas kõike seal manööverdada, aga kui arvuti hakkab mingisugust vigurit tegema, mida ta aeg-ajalt on teinud siis siis ma olen üsna abitu. Ja kutsun poja appi, kes seda asja paremini tunneb. Ma alustasin oma juttu sellest, et mulle tundus päris meeldiva endena see lumivalge lehm Sindi ääres. Olete teie ebausklik? Olen kindlasti. Olen kindlasti usklik. Milles see väljendub? Noh? Teatud niisugune see väljendub mingist seletamatutes niisugustes. Märkides, mida ma isegi ei oska seletada, et kui kui leiavad mingid sündmused aset, siis mingitel põhjustel järelduse, et see päev läheb halvasti või lõpptulemus on halb näiteks või kui läks liiga kaua läheb hästi, siis on, on, hakkab tekkima hirm, et nüüd võiks varsti minna halvasti ja ja kui, kui noh, mõned mõnda asja hakkad ette võtma, kui seal alguses läheb juba on mingisugused niisugused ebaõnnestumised lihtsalt, siis sa siis tekib kohe niisugune tunne. Noh, see asi ei saagi hästi lõppeda ja vastupidi, nagu näiteks seesama rahareform, kus, kus noh, ütleme lihtsalt kõigele lisaks oli pööraselt ilus ilm juba see asi, et, et oli pööraselt ilus ilm ja see asi läks nagu selles mõttes ei juhtunud midagi, mis oleks võinud juhtuda, siis see tekkis, kohe tekitas see veendumus, et see asi nagu on õieti ja läheb ka edasi. Hästi. Õpetas see rahareform teile saladusepidamist. See jah? Jah, eks ikka vast, eks ikka vast, kuigi nüüd ma ei tea, enne oleks nagu probleeme nii väga palju olnud. Küsisin ebausu kohta, küsin, usu kohta ka, olete te mõne koguduse liige? Ei ole. Selle usuga on niisugune lugu, et et kunagi ma mõtlesin, kui mul oli, mul oli selle nõukogude võimuga ikka aeg-ajalt niisuguseid üsna pingelisi momente muidugi tänapäeval kõik üritavad näidata, kuidas nad ilmselt ei seal oli opositsionäärid ja tegid ei tea mis kõike värki, aga noh, ma ütleksin, ainult õppejõul oli, oli kiputi mind sellest komporteist neli korda, mind karistati kaks korda kipute nendest välja heitma. Ja siis siis ma mõtlesin, et et kui mind tõsiselt ma selle parteiga tõsiselt võimuga tülli lähen, siis ma siirdun katoliku kirikusse ja hakkan katoliku kirikuga niimoodi katoliku usku. Pöördun katoliku usku sellepärast, et mulle tundus see usk väga dünaamiline olevat. Ülikoolis õpetati filosoofia ajalugu siis ja filosoofilisi voole, siis oli see neutamism, mis ei, ta jah, neutamism, mis on nagu katoliku usu selline filosoofia, siis see tundus väga, väga atraktiivne olevat, sellepärast et mul on selle katoliku usu suhtes niisugune katoliku kirikusse mingisugune positiivne suhtumine, viiruk ja see muu värk tõmbab, ei tõmbab, pigem seep. Tõmbas just see filosoofia, ütleme nii. Ja muidugi tõmbab ka mingil moel see jah, niisugune väline atraktiivsus, mida ütleme luteruse oled luteri usku nagu igavam, märksa katoliku usk. Aga no see selleks kirikuga ma pole ühinenud piibli, ma lugesin läbi selle tähendab, uue testamendi. Lugesin läbi siis, kui need asjad olid nagu suhteliselt niimoodi, mitte väga soositud. Ja siis, kui see asi muutus nagu legaalseks, kadus nagu igasugune huvi ära ja nagu naljakas on nüüd hakata teesklema usklikku, kui sa nagu oma varasema elu pole allunud usklik kuulutada ennast tohutuks niukseks kiriku kirikus käies, kui sa pole, ütleme 40 aastat oma elus seal käinud, aga ma olen ristitud küll. Minu ema oli küll, noh, kuidas nüüd öelda kirikuga kiriku liige ja ja, aga ta on väga usklik, seda ma ei mäleta, et oleks olnud, aga tema pidas nendest kommetest ja kiriku kirikus käimist niukseid asjadest ikka lugu. Kas te pere isana ei ole perekonnas selliseid rituaale kehtestanud? Jõulude ajal? Ei käi koos perega kirikus? No jõule on alati peetud terve minu elu ja neid on, on, peame ka meie, aga kirikus noh, on käidud, aga ma ütleksin rohkem niimoodi juhuslikult. Mis te arvate, kas siis muutub midagi selle järelejäänud elu jooksul? Kogu aeg muutub midagi ses mõttes just, et kui te räägite, teil on olnud huvi usu vastu. Ei, ma arvan, et ei muutu. Ma arvan, et noh, nagu ma ütlesin, eks ole, kui need on, on, on nagu naljakas hakata kirikuga väga niisugust kuulutada ennast suureks usklikuks ja kui sa ei ole noh, ütleme, terve oma eelmise elu sellele nagunii väga tõsiselt tähelepanu pööranud ja niisama lihtsalt, et see oleks mingil moel rituaali vajalik. Seda ma nagu ka ei tunne. Vaevalt, et minu arust väga suurt kiriku liiget saab. Kas teile ei tundu, et pentsik, et tuleb jumala võõras inimene, keda te näete esimest korda, küsib siukseid asju? Noh, ajakirjanikud on mult igast pentsikud asju küsinud, ei ole mulle üllatuslik, eks te olete kaotanud võime imestada. Oh ei, vaevalt vaevalt. Aga ma ei oskagi öelda. Ma ei usu, et miks ma peaks olema selle kaotanud kui tuleb kasvõi mingisugune Kaunis koht või huvitav? Huvitav ehitusette või siis ikkagi enda. Või ka mõni kaunis naine ikkagi on põhjust imestada.